Our adventures in sandbox world

Tagantjärele Viitna triatlonist

2011-08-13T18:09:00.001+03:00

Nädal 29 oli 3 triatloniga - Narva Triatlon, Võru Triatlon ja Paide II minitriatlon. Kuid kõik nad olid minu jaoks liiga kaugel. Nädal 30 viikendil oli 2. Kilingi – Nõmme IX triatlon oli taas liiga kaugel, kuid Viitna triatloni Rahvadistantsil - 0,25/12/3,4 km - lõin 30juulil kaasa.

Oli lootust, et 3 sõpra löövad veel võistlustulle - Väike Misha, Arxxx ja Lõuna Eestist külla tulnud Margus. Margus aga polnud nii pikka ujumist kaua ette võtnud ja otsustas loobuda. Väike Misha üllatas eelneval õhtul, et ei jõua tulla. Arxxx elistas ommikul, et vihmane ilm teda õue ei meelita. Tegelikult ei tulnud võistluse aeg mingit vihma, vaid autasustamisel hakkas taas kergelt tibama.

Jõudsin parajal ajal, et kõik ettevalmistused, v.a soenduse, minuti pealt valmis saada. Stardipaugu kõlades ronisin viimaste seas vette, mis 17kraadise õhutempi juures oma 22,5kraadiga suht ok oli. Samas lainetas vesi Viitna kohta veidi rohkem ja segas minu olematut ujumisoskust. 7min49sek pärast kellegi teise tüübiga viimastena veest välja ronides oli meel hea, et kõige raskem osa läbi, kuid okas inges, et ikkagi viimane.

Vahetusala oli suht liivasel pinnal ja ma ei vaimustunud selle teralise materiali jalanõudesse saamisest, kuid midagi polnud teha. Lisaks venitas aega riietumine, sest olin teinud kaheldava väärtsega otsuse võistelda pikkades. Ka pea oli varasematest uimasem.

Rattasõit oli maanteel. Enne rajakaardi nägemist olin arvanud, et on ka maastikulõike, kuid ei. Et olin ise maastikurattaga, pani see mind ebasoodsasse olukorda. Kuid läbi oli vaja see 12km lapata ja andsin kohati tuulega võideldes valu. Kuna läksin teele viimaste seas, leidis mu sõit aset nukras üksinduses. Mõnest ratturist siiski sain mööda, enamasti viimase veerandi sees, sest peale 9ndat km läksid kondid-lihased lahti ja sain teise hingamise, kuid palju tolku sellest enam polnud. Aeg 28min56,8sek jättis rattaparemuselt 72 koha.

Jooksuosa alustasin enda meelest kenasti. Kuigi hingeldasin ja jooks algas kohe väikese tõusuga, sain rahuldava tempo ja hingamisrütmi varsti korda. Rada oli 95% ulatuses tuttav Viitna jooksult ja see koos mu krossilembusega andsid mulle väikese eelise. Vist peaaegu kõigist, keda enda ees nägin, jooksin mööda. Muidugi tuleb arvestada, et osad olid jooksus teisel ringil (2x1,7km) ja parimad olid juba finishiski. Kuid fakt on, et jooks oli mu tugevaim esitus. Aeg - 15min26,5sek - võinuks natuke parem olla, kuid on rahuldav. Kõigist 83st võistlejast teeb see 21. aja. Oleks minu teha olnud, olnuks jooksuosa pikem. Kuni ma ujuma ei õpi, hakkangi triatloneid võtma vist jooksuvõistlustena, kus ujumine ja ratas on soenduseks.

Tulemused. Numbri 170 all võisteldes teenisin 83 osaleja seas ajaga 52min12,3sek üldarvestuses 66.koha, võistlusrühmas 57nda.

Kohe peale lõppu õnneks ei lahkunud. Lasin vihmast läbivettinud Marguse autosse soenema/magama, ise läksin hüppasin veel korra vette. Sõin võistlejate suppi, mis vist oli mäletamistmööda hernekas, ja jälgisin autasustamist. Kuna paljud olid juba kadunud, tehti loosiauhindadega mitu ringi ja pea kõik said midagi. Kingitused olid toredad, tassidest ja rätikutest toitlustuskohtade pääsmeteni. Peaauhinda, pesumasinat, ma ei saanud, kuid võimalik, et the next best thing oli minu - sain esimesel loosiringil Hagari perepitsa talongi omanikuks. See kulus järgmisel päeval marjaks. Auhindamisel oli ka Aaspere SK kutt, kes mind Viitna jooksust mäletas ja mainis, et Viitna on mulle hea koht. Tõsi, teist korda jäin "plussi", sest pitsa letihind oli triatloni piletist kõrgem. :)

Käisime Margusega Rakverest läbi ja läksime maale sauna tegema. Kulus ära.

Augusti triatlonid on kõik kaugel ja võimalik, et mu hooaeg "triatleedina" on läbi.

Erna lõpp ja kaja

2011-08-13T16:08:00.005+03:00

Tulemused. 52,4punkti ja see andis meile 4. koha. Olen küll igavene 4s, aga see ei tähenda, et sellega lepiksin. Eriti seekord, kui 3nda koha saamisest piisas Raamatukoil vaid 0,8punktisest edust! Nüüd hakkan olekseid loopima, kuid veidi põhjendatult - oleks 1 puu rohkem arvanud, 1 noole täpsemalt teele saatnud, selle paganama kivi kergemaks pakkunud ja muidugi vihjed patarei tegemiseks välja võtnud... Saanuks siis alles feimi ja sulli. :P

Siiski parem, kui eelmise aasta katkestamine raskel rajal. See a läkski hulluks aetud raskele vaid 4 tiimi, lõpetas 2. Keskmise raja 13st tiimist lõpetas 10.

Tempoga olen aga rahul. Peale selle et distants pikem (pakun, et 80km), oli kiirus kindlasti kõrgem, kui eelmisel keskmisel Ernal või lühematel Adasti öörännakutel. Oleksin ma jõudnud viimastel tundidel tiimiga sammu ka pidada, olnuks veel ägedam, kuid seekord polnud minu tipphetk. Samas tuli kindlasti mu jala läbitud ala rekord.

Alates 3ndast punktist kuni lõpuni jõudsime KPdesse alati teise keskmise tiimina. Meie ees oli 8min varem startinud Nürro1, mis varemgi matkavõistlustel head kiirust / tulemust näidanud. 4ndas punktis oli nende edu tunni ümber, hiljem 1,5h ringis. Mõnede KPde vahel suutsime vahet hoida, mõnikord kaotasime. Samavõrd kui Nürro1 oli meist tase kõrgemal, polnud ka meiega keegi konkureerimas. Kõike KPsi läbinud tiimidest kulus Nürro1-l 20h, meil veidi alla 22h, ja ajaliselt järgmisel 23,5h.

Mida paganat... miks fotograaf mind välja jättis. :D

Kaardilugemine töötas väga hästi. Toomas ja Rait tegid põhitöö, mina vaatasin ja noogutasin vaid paar korda alguses kaasa.

Kõik läksid ühe paari jalatsitega. Märjaks nad said, kuid päike ja sokkide vahetus kuivatasid need keskpäevaks ära. Päikesest rääkides - ilm oli väga hea. Riietust sai ka kaasa suht optimaalselt. Võibolla ainult paremad, pehmema tallaga sokid kulunuksid ära. Abiks tulid tagavara sisetallad papudele.

Kott oli alguses taas veidi liiga raske ja kuigi pea terve tee käis üks suur söömisorgia, jäi kilo ringis toitu üle (kaasas oli palju, banaanidest lihani, leivast küpsisteni). Poole tee läbimise järel polnud kotti aga enam tunda nii et...

Finishist Kautlast läksime kohe peale supi söömist edasi, sest Arxxx tundis end mitte nii väsinuna. Mina ja Misha jäime kohe magama. Varsti tunnistas ka Arxxx, et tegelikult tuleb ikka uni ja kuskil järveparklas uinus ka tema tunniks. Korra ärkasin Rakveres Mishat maha pannes, kuid üldiselt magasin terve tee. Peaaegu 5h vist sai und, kui tuli autost välja kolida. Dush paljastas igasugu teadmata tekkelooga muhke, kriime ja sinikaid. Puhtana veel 5h magama minna oli hea.

Tegelikult oli see matk ikka raske. Jalatallad olid 2 päeva valusad. Kõige kurvem on, et seetõttu jäi osalematta pühapäevasel 8km pikkusel XII Viru-Nigula Rahvajooksul, mis tasuta pealekauba. Aga jalad, mis ka muidu veidi kanged, ei lubanud. Põlved pidasid õnneks vastu, kuigi algul oli veidi kahtlane hetk.

Erna retk lõpetas, aga matk pidavat edasi minema. Siiski on aeg uuendusteks! Uus koht esiteks! Kui seda ei saa, siis ehk teine rajameister kaasata, kes suudab sidrunit teisiti pigistades midagi uut leida.

Mõned lingid:

Korraldajate tehtud pildid.

Kuna olime ühed õnnelikud, kes said kaas trackeri, siis on hea liikumisjäädvustust vaadata. Lisan meiliga kaasas olnud õpetuse:

Paremal servas on võistkondade nimed ja nimede kohal "Select group", kuskohast on võimalik valida, milliseid gruppe korraga kuvatakse. Võistkonna nimel klikkides tuleb lahti väike alammenüü (töötab ainult juhul, kui träkker on juba mõnda aega sees olnud), kus avaneb jällegi väike valik - kõige parem nendest on "Download K", kuna see on Google Earth file ja laseb selle meeskonna käimise rada Google Earth proges analüüsida ja näitab kogu rada ka korraga.

Lisaks on ülemisel menüüribal valiku koht "Choose speed", mille võiks panna maksimumi peale, et liikumist ka näha. Seal kõrval on kohe "More options", kuskohast saate träkkimise saba pikkust määrata.

Vist kõik Erna 2011st. Kommenteerige, kui midagi unustasin. Lõpetuseks tänud neile, kes meile smsidega toetust avaldasid!

Erna matk 2011, keskmine rada

2011-08-13T14:08:00.005+03:00

Oeh, viimastel nädalatel on palju sebimist olnud, kuidagi pole blogini jõudud. Ometi kirjutamist palju. Alustan viimasest ja seni aasta mahukaimast seiklusest.

Erna matk 2011 oleks aga peaaegu meie jaoks ära jäänud. Minna või mitte 5-6aug seiklema otsustus lükkus pidevalt edasi ja ühel hetkel olid lihtsa ja keskmise raja kohad täis. Raske rada ei kutsunud peale 2010a fiaskot sugugi.

Augustikuu esimestel tundidel sai saunas siiski otsustatud, et peaks minema, kui saab. Saatsin infojuht Sirje Poolile kirja ja uurisin, kas on äkki keskmisele ruumi tekkinud? Sain eitava vastuse, kuid 3.augusti hommikul meilboksi avades ootas ees üllatus. Sirje kribas, et ühe keskmise raja 4se tiimi 2 liiget ei saa tulla ja allesjäänud otsivad asendajaid. Meile see sobis. Olles samal ajal Arxiga rattamatkal, millest ükspäev juttu teen, ajasin ka Erna-asja ja õhtuks sai vastatud, et tuleme 3kesi - mina, Arxxx ja Väike Misha. Oss pidi tööd tegema.

Meie start oli reede varahommikul 6.24, kuid pidime 2h varem kohal olema, et auto finishisse viia. Kuigi me väljasõit Rakverest hilines, jõudsime napilt enne 4.30 Kehra külje alla alguspunkti. Kord seal, oli piisavalt aega regamislehe täitmiseks, tiimi plakati joonistamiseks, kaardioskuse ja varustuse kontrolliks ning Raiti ja Toomasega, tiimi võõra poolega, põgusalt tutvumiseks. Toomase kui meist kõige suurema Erna kogemusega mehe määrasime ka kapteniks.

Kes lõpus naerab, naerab paremini!

Nagu pilt pildil näitab, oli me tiimi nimeks Porgand (teepeal selgus ka nime päritolu). Stardi ajaks oli küll valgeks läinud, kuid kaste veel maas. Tiimi hüüu mõtlesime kohapeal ja algselt sai selleks mul turgatanud "Porgand päkka!", parafraaseerides Erna okas päkka soovi. Teel see muteerus, olles vahepeal ka "Porgand pekki".

Keskmise raja tiimid alustasid kl 6st, 8min vahedega. Meie start 4ndatena läks ilusti, kuid kaste tegi jalad kiirelt märjaks. Mu kilekott-sokid kas ei töötanud või oli jalats veest lihtsalt külm, aga tundus, et jalad olid varsti niisked. Õige pea jõudsime ületamist nõudva suure kraavini, kus pidi need jalast nagunii ära kiskuma (üks sokk oligi märg, teisele ei pööranud enam tähelepanu), nii et suurt rolli need ei mänginud.

Kraav, jah... see oli kraavide kraav. Kuna ümber ega üle polnud (lähedal olnud silla juures oli vist keeluala valve) võimalik minna, läksime läbi. Toomas kaptenina oli esimene, kes enda alasti kooris ja sügavust-põhja kontrollima läks. Mõned minutid hiljem olime kõik alasti vööni veest läbi sumbanud ja uuesti riides. Tiim, kes samal ajal meist 200m eemal vastaskaldal pusisid, olid ikka samas kohas. Samas oli neil vist ka naisi tiimis. Naljatlesime, et olnuks veidi tore, kui meil ka Kairu kaasas olnuks. :D Paistnuks, kas tegu häbeliku linnatibi või kartmatu seiklejahingega. :)

Edasi saime liikuda mööda kruusateed ja kl 8 aeg jõudsime esimesse kontrollpunkti. Ära tuli arvata 10 lõhna. Mina olin täiesti jännis, kuid teised esinesid hästi. Saime 7punkti.

KP1st kuni KP3ni oli vastutegevuse, tiimi elupunkte röövida üritavad patrullid, piirkond ja aeg olla ettevaatlik. Toomas konsulteeris telefonitsi baasiga, mille ajal ta võsastikus auku kukkus, täpsustamaks elude kaotamise süsteemi, ning seejärel võtsime taktika, et üks liigub ees ja hoiatab ohu korral järgmisi. Ees liikumist alustaski Toomas ja jäi selleks kauaks, vaid enne KP3 oli eestvedajaks Rait.

Tõenäoliselt oli tee valik KP2te kogu meie orienteerumisest suurim möödalask, aga sedagi ettenägematute asjaolude tõttu. Väljad, mida ületada tahtsime, osutusid viljapõldudest keelualadeks ja kõrgepingeliini all liikudes sattusime dsunglisse, kus taas rinnuni aukudesse sai kukkuda ja tuli alasti kraavi läbida. Kaotasime raskel maastikul ja põlluvaheteedel sikk-sakitades hulga aega ning kui KP1te jõudsime kas 2.v3ndatena, siis kl 10.30 aeg KP2 jõudes olime 4ndad.

KP2 ülesanne tundus võimatu - süte kohal keeta vett kilekotis. Pidime jalgratast leiutama hakkama. Arutasime tükk aega ja lõpuks võtsime kasutusele süsteemi, kus hakkasime sütel kuumutatud kive vette kastma. Toomase kaasa võetud tangidega taskunuga oli asendamatu abi, kuigi ära oleks kulunud ka metallist nõu. Aega läks, aga asja sai. Saime vee lõpuks mullitama ja teenisime 4punkti. Samas sai meist hiljem jõudnud tiim ülesanega kiiremini hakkama, hoides veega kilekotti lihtsalt süte kohal väga lapikult. Meie tunnine ajakulu oli aga võit meie jalgadele, sest märjad papud viskasime päikese kätte ja paljad jalad said õhku.

Edasine lõik oli kõige ohtlikum. Vaja oli ületada asfalttee ning lisaks oli palju loogilisi vastutegevuse varitsuspaiku. Olime ettevaatlikud ja edukad. Veidi peale 1te jõudsime vastutegevusest puutumatta KP3e (vastutegevus väisas meie valitud teed alles meie läbimise järel). Ülesandeks oli puude tundmine, boonuspunkte sai saelehele käepideme meisterdamise ja tööriistaga puult viilu lõikamise eest. Puude tundmine läks masendavalt. 6st (või oli mõni rohkem) lehtpuust panime täppi 2, ja needki olid toomigas ja õunapuu, milledes ma väga veendunud olin. Ühtki lucky guessi me ei saanud, mõnel puhul kahe vahel olles valisime ikka vale. Boonusülesanne läks aga paremini. Saag sai aus ja tükk sai puult küljest täpselt minutiga, nagu oli parima ajalimiidi nõue. Kokku teenisime KP3st 6punkti ja saime kohtunikelt ka lutsukomme.

Natuke metsas ragistamist ja tagasi teele. Vastutegevust polnud enam karta ja nüüd sai kruusateedel hingerahuga patserdada, kuid isiklikust nurgast vaadates ei olnud ma neist kivikühme täis kruusateedest vaimustatud. Kõvad muhud teedel ei ole jalataldadele pikas perspektiivis head.

4ndasse jõudsime 14.30 paiku. Umbes 30km "juba" läbitud. Ülesanne - ammuga märki laskmine. Arxil oli sellega kogemus kunagiselt Xdreamilt, kuid asjaharrastajat meie seas polnud. Proovima pidid kõik ja kõik valisid lamamisasendi. Et keegi ei saavutanud erilist edu, jäin mina viimaseid laske tegema ja viimasega teenisin meile ka 1 punkti. Kõik mu lasud läksid aga üldiselt paremale, esimene lisaks ka liiga madalale, kuna ei osanud noole langevust õigesti hinnata.

Olime punktis poole h ringis, muidugi palja jalu, ja edasi. Edasitee viis sama rada mööda tagasi, nii et nägime mitut tiimi, ka lihtsa raja omasi. Osad keskmised kurtsid vastutegevusele vahele jäämise üle. Ühe koha peal saime suurepärase lõikamise teha - üle äsja lõigatud viljapõllu, kus kombain senini kombaineeris. Kuigi kõrteliistakud ronisid jalatsisse torkima, oli taldadel mõnus veidi teistsugust pinda kohata.

Enne KP5t külastasime ka üht talu, kus taastasime kavalalt oma veevarusi. Pitstop ei võtnud kaua.

Veidi enne kl 5t olime lõbusate naistega KP5s. Pidime 3 kivi kaalu tunnetama. Mina võtsin kõige suurema ja pakkusin 6kg. Enne kinnitamist katsusin veel korra üle ja alandasin 5kg peale. Teenisime 10st punktist 9, sest ikka panin 1kiloga mööda - 4 oli hoopis. :S

Pooletunnise puhkuse järel asusime KP6 poole ja kl 18.20 paiku olime seal. Trackeri järgi oli läbitud veidi üle 40km, ehk et suht poole peal tõesti.

KP6 ülesande nimi oli Jõeületus, kuid nimi ei kirjelda seda piisavalt. Skaudid olid selleks üles pannud seiklusraja. Algas see kaldu oleva köisredeliga, mille tipust tuli end lasta jalaplaatidega varustatud köiele, 4-5l sellisel edasi liikuda ja võrkredelile jõuda, see ületada ja jõe teisele kaldale jõuda. Tagasi ujudes. Ajapiirang tiimile 20min, kuna olime 5kesi - 4min näole.

Läksin rajale esimesena. Soovitati kindad kätte panna, ja kuigi mul olid need kaasas, otsustasin viimasel hetkel siiski ilma minna. Rada oli oodatust raskem. Köisredelit alustasin neljakäpukil ja tasakaalu hoidmine oli karm. Minu järel tulnud õppisid veast ja lohistasid end üles. Plaatidega köied olid ok, kuid ajapiirang ajas veidi rapsima. Ka oli viga kinnaste maha jätmine, sest tross, kust hoida, soonis. 4min sai täis, kuid tiim andis mulle mõne lisasekundi, et võrkredelile jõuda, mis tähendas rohkem punkte. Ja siis lasin end vette, üllatavalt külma Kaunissaare veehoidlasse suubuvasse jõkke. Niipea, kui hing lahti ja häält teha sain, käskisin kindaid kanda.

Vesi oli küll värskendav ja tõmbas suurema higikihi pealt maha, kuid jahutas ka keha kiiresti maha, nii et ma ei jäänud teiste sooritusi vaatama, vaid läksin tagasi kottide juurde riietuma. Järjest hakkasid poisid tagasi tulema. Kuulsin, et Rait oli seiklusraja ahvi kombel läbinud ja tõstis meie keskmist. Rait sai 10, mina vist jõudsin 8punkti piirile, Väike Misha kukkus vette köitel olles ja Toomase-Arxxxi tulemust ei mäleta, kuid kokkuvõttes teenisime sealt korralikud 7,4 punkti.

Kes tahtsid, taastasid taas oma veevarusi. Mina ei leidnud vajadust. Peale tunnist punktis olekut taas jalgadele. Soovisime just jõudnud Raamatukoi tiimile edu ja liikuma.

KP7 täpse koha otsimine pani meid mõneks ajaks mööda metsa kolama. Meiega ühines sama sihiga kerge raja naistetiim. Mõned minutid enne kl 22t jõudsime kohale ja esimest korda pidime ootealas ootama. Mõne min istumise järel saime teada, mida ülesanne Takistusrada endast kujutab.

Tegelikult ma täpselt ei mäleta, mida kohtunikuonu meile jutustas. Ta küll seletas väga rahulikkult ja selgelt, aga sõna "muda" andis mulle moraalipõntsu ja lõi pilved pea kohal kokku. Jonnima ma muidugi ei hakkanud, kuid hakkas pimedaks minema, me olime läbinud juba ligi 60km, ja asi hakkas meenutama pervorallit, sest kuigi olime juba ei tea mitu korda end alasti kiskunud, tuli seda teha uuesti (riietega pori sisse minek oli vähem ahvatlevam).

Nii me seisime varsti stardis jõeületusest külma ja märja aluspesu väel ning söötsime sääski. Et mu peas pulbitses vaiksel kujul $&#@!% sõim, siis kõike detaile ei mäleta, aga... Esimesena läks puitkonstruktsioonile Toomas, kes köisredeliga seal alla minekul koleda kukkumise tegi. Meie hirm pühiti varsti, kui ta end kiirelt püsti ajas ja redelit alt pingesse hoidma jäi. Mina vist olin keskmiste seas ja vahetasin redelihoidja välja. Mäest alla jooks ja mudasse. Ma isegi ei mäleta, kas mul olid jalatsid jalas! Vist mitte, sest mutta hüpates olid keegi kaldal papusi ära võtmas. Või sain kiiremini, sest olin paelad lahti jätnud? Enivei, üle põlve mudas mütates haarasin Misha käest ka tema tossud. Ma ei mäleta, miks ta keset porivälja seisis (aitas kudagi?), kuid tol hetkel tundus loogiline ja finishis imetlesin, kui ästi tiimitöö sujus. Mudaaugust läbi, tuli mäest üles joosta mingit rada mööda. Korra läksin küll valesti, kuid viga sai kiirelt parandatud. Väidetavalt lõpetasime umbes 4minutiga. Et 10 punkti piir oli seatud 10min juurde, siis ülihea. Samas oli selle punkti latt kõige madalamal, sest pooled tiimid said 10, pooled 8 punkti.

Muda maha nühkides mainiti (vett puhastuseks ei olnud, enda joogiveega ikka), et selles punktis on ka õde. Millise vaimustava hüüdega me selle teate vastu võtsime ja kus andsime talle oma jalgadega alles tööd! Plaasterdamist ja lappimist jagus - kui me kl 23 aeg edasi suundusime, olime punktis olnud üle tunni.

Enne KP8t hakkasin ma oma piirile lähenema, tulemuseks tempo aeglustumine. Kümmekond min peale keskööd õnnestus siiski KP8ni välja vedada. Ees ootas kerge raja inimeste rahvamass ja tuledevalgel esmaabi punkt. Mitte et meile abi oleks pakutud. Tsenaariumi järgi oli seal teenagers sauna-party gone wrong ja meie ülesanne oli esmaabi pakkuda. Minu fokuseerumisvõime oli väga madal, kuid asusime tööle. Inimesed jagunesid ohvrite vahel neid rahustama/aitama/toetama, kuigi pubekad olid märksa tõrksamad patsiendid kui eelnevatel aastatel - see valmistas meile peavalu, kuid samas tõenäoliselt rohkem lifelike. Mina olin see, kes "kõne" kiirabisse tegi, andes infot, mida jooksvalt koguda suutsin. Siis hakkasin assisteerima. Lahaste tegemine polnud just me tugev külg, kuid muidu olime enam-vähem ja teenisime 8 punkti.

Kuni osad vett võtsid, proovisin paar min kruusateel magada, kuid ei jäänud. Irooniline, sest kõndides oli tunne, et jään suigatun kohe. Ja nii algas minu Kolgata tee KP9sasse.

Mis siin salata - olin selleks ajaks kutu ja tiimist märkimisväärselt aeglasem. Siinkohal olnuks ehk abiks väike tiimipoolne moraalne support, sest üksi kümned või isegi rohkem m taga lonkida pole just moraali tipphetkeks. Võibolla ei olnud ma aga veel piisavalt pidurdav, et muret tunda, sest paarist kerge raja tiimist jalutasime ikkagi mööda.

Lõpuks veidi peale kl 3e KP9sse jõudes ootas meid ees katastroof. Punkti nimi Looduslik aku tähendas, et pidime keefiri, poltide ja traadiga pisikese LEDi tööle saama. Meil oli võimalik võtta vihjeid, kuid me ei teinud seda. Tulemuseks 0 punkti! Meie ainuke 0. Ükski teine keskmise raja tiim ei saanud seal nulli! Varsti järjega üldtulemuste juurde jõudes näeb, kui valus see oli.

Mõned km veel finishisse ja paar min peale kl 4 olime staabis. Finishijoone ületusjooksu ei teinudki. Kaasa veetud korraldajate tracker näitab, et läbisime peaaegu 70km. Julgen sinna trackeri vahepealsetest pausidest tingitult 10km otsa liita.

Kuna siin juba palju teksti, teen teise postituse veel. To be continued...

Cooperi test

2011-07-22T18:09:00.001+03:00

Tegin täna iseseisvalt Cooperi testi. Kes seda ei tea, siis Wikipedia seletab lähemalt. Point on joosta 12min jooksul võimalikult pikk distants.

Olud polnud just kõige paremad. Kasutasin küll kummikattega staadionirada, kuid selle seisukord jätab soovida. Ilm oli palav, temperatuur 32-33 Celsiust särava päikesega. Kui detailidesse laskuda, siis 5.8 m/s idatuul ja õhurõhk 1004.2 hPa.

Mul oli ka kindel soov - tahtsin jõuda 3km (7,5 statka ringi), vähemalt tundus endale, et peaks võimalik olema. Suht kõrge eesmärk lisas ilma tõttu niigi raskele jooksule omapoolse surve.

1km järel oli aeg 3min48sek. See andis lootust. 2km järel näitas kell 7min48sek. Tempo oli langenud, kuid lootus polnud kadunud. 12min tiksus täis täpselt 3km piiri ületamisel, või ehk paar meetrit peale. Jehhuu!

Wikipedia Athletes & Juniors graafikus oma soo ja vanuse rida näpuga ajades mahun parimasse ehk Very good tulpa. Lausa varuga. Isegi 10a nooremate-võimekamate grupis oleksin väga hea tegija. Äge. :)

Kuid nagu kiusuks on all teine tabel. Experienced athletes järgi asun 5st tulbas 4ndal, nimega Bad. Loomulikult ei liigita ma end sportlaseks, kuid ikkagi ei anna rahu, et mingi tabeli järgi olen kehv. Mõtlen, ehk proovin lähiajal veidi areneda ja üritan jahedama ilmaga uuesti. Võidaks 100m, trügiksin juba Average tulpa.

Üldiselt siiski tulemusega rahul. Jõudsin täpselt 3km. Õppisin lisaks veel ühe huvitava fakti enda kohta - täispanusega kuumas joostes langeb tempo iga km 12sek. Aga ehk oli see ka juhus.

Kõrvemaa Triatlon 2011

2011-07-20T17:05:00.001+03:00

Jätkan sealt, kus eelmine kord lõpetasin. Miks kartsin SEB Kõrvemaa Triatloni? Peale selle, et distantsid olid pikemad (350m/22km/4km), oli see rohkem looduslähedasem cross triathlon. Ujumine suuremas veekogus (Soodla veehoidlas) ja tuule korral oleks lainetus kohutanud. Ratas ja jooks olid maastikul. Ratas, mis mul niigi nigel, on mul tõusudes eriti raske. Küngastel jooksmine on lahe, aga kui edukalt suudan ma üles-alla vudida 4km, kui viimased rattalt jooksule katsed näitasid probleemset ümberkohanemist?

Et regatud ammu, võtsin julguse siiski rindu ja läksin. Vaatamata hommikuste plaanide ajanihetele jõudsin väikese ajavaruga ja sain kohapealsed ettevalmistused - regamise, vahetusala sättimine jm - sujuvalt tehtud. Esimene start oli kl 12, kuid mina kuulusin oma numbriga 323 5ndasse stardigrupi ja meie 75 pealise meestekari sai lähte alles kl 13+mõni minut.

Kui oodates tuli mõni tiba ja polnud just kõige soojem, siis stardis see ununes. Läks suplemiseks. Kuna ujuda ma ei oska, olin viimaste seas. Uppuma siiski ei hakanud ja 4 päästepaati minu poolt tööd ei saanud. Ujumisetapile kulus üle 17 min ja kõigist 536st võistlejast tegi see 445nda aja. Parimad ujusid veidi üle 6min.

Veest väljudes jooks vahetusalasse, riided selga ja rattaetapile. Rattale üpates üks tagant tulija veidi rammis, kuid kukkumisi ei olnud. Paarisaja m pärast möödusin mehest, kes vist sõitis nii aeglaselt kedagi oodates. Edasi olin tükk aega üksi, sest enamik olid ammu läinud. 2km posti juures sain ehmatuse, sest ise oleksin arvanud, et juba 4km sõidetud. 4km posti juures tundus 10km läbitud. Edasi ei pööranud ma oma tundmisele tähelepanu, vaid usaldasin märke.

4km järel nägin ees ratturit, kellest varsti ka mööda sain. Korra tundus, et ta üritas mulle tuulde haakuda, kuid ühel liivasel lõigul kadus ta ära.

4km juures tuli ka äratundmisrõõm. Pool kogu rattadistantsist möödus tuttavatel teedel, millega tutvusime Arxiga peale Kõrvemaa kevadjooksu autosafarit tehes ja matkale minnes.

Jõudes metsade vahelt kruusateele, sain veel kellestki mööda, kes teeääres ratast nokitses. Samas läks teel väntamine kuidagi raskeks. Isegi allamäge pidin kõvasti vaeva nägema, et edasi liikuda. Mis viga oli, ei teagi - ratas vana ja väsinud, mina vana ja väsinud või tuul? Minu tempoaeglustumine tähendas ka, et naised hakkasid lähenema. Naised startisid meie stardigrupist järgmistena ja parimad hakkasid vahet tagasi tegema. Esimene naistepaar möödus. Teine naistepaar möödus. Kolmas segapaar möödus. Viimased paar km olid ratast aga suht nõudlike küngastega mudasel ja hüplikul rajal, nii et tähelepanu koondus rohkem sõidule. Mitte ei mäleta, kas oli veel möödumisi.

Lõpuks 1h7min+ järel (rattaparemuselt 364 koht) Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusesse jõudes sai ratas vahetusalasse ja kohe jooksma - riided-papud olid juba esimesest vahetusalast sobivad. Jooksu alguses võtsin lonksu juua ja üritasin rütmi leida. Üks teine jooksja kommenteeris, et "sa nagu läheks teisele ringile", kuid mis ajendil ta seda ütles, ma ei teagi. Tempo, hingeldamise?

Igatahes, sain liikuma ja polnud nii raske, kui eelmistel katsetel. Sain sama tempo, mis üks minust kümmekond m eespool jooksev neiu ja pm koos me lõpuni jooksimegi. Vahepeal sain mina mööda, siis tema ja nii vahetasime kohti mitmel korral. Küngaste- ja kurviderohkel maastikurajal andis lahingule värvi taust, ehk et samas möödusime meie päris hulgast meestest. 500m enne finishit oli temal siiski varu spurdiks ja läks eest ära. Finishis tänasin teda ägeda lahingu eest ja tema tänas vastu, et aitasin tempot hoida. Tagantjärele uurides tundub, et see tubli plika oli naiste III koha saanud Kairi Schmidt, triatlonimaastiku kõva tegija palju saavutanud perekonnast. Minu jooksuaeg oli 9sek temast rohkem, 17min38sek. Ehk on mul luulud, aga kuidagi päris korraliku ajana tundub. Ka jooksu 118 koht pole halb.

Üldtulemus on muidugi piinlik. Üldarvestuses 371 koht, võistlusrühmas 221. Üldaeg 1h42min46sek. Aga kuigi mõõdetavad resultaadid kohutavad, oli saadud emotsioon väga mõnus. Rada oli super, kõik loksus paika. Oma rolli õnnestumisel mängis ka saun ja elu maitsvaim seljanka.

Saun ja supp võetud, sai korraldajate poolse bussiga tagasi 13km kaugusese starti, kuhu autod jäid. Autoga omakorda tagasi Kõrvemaale rattale järgi sõites tuli alla suur paduvihm ja veidi kahju hakkas neist, kes olid rattaga otsustanud tagasi starti sõita. Ratta peale tõstmise ajaks oli vihm otsas, nii et suurepärane ajastus. Teine suurepärane ajastus oli supitädi juurde minemine - küsisin, kas suppi üle ja sain teise portsu ka just veidi enne toitlustamise lõpetamist. :)

Kuna kaaskonda ei leidnud ja reisisin üksi, läks ettevõtmine suht kulukaks. Kuid enestunne oli hea. Tagasi sõites mõtlesin, et iga päev võiks selline olla. :)

Õhtul veel oma saunas olles arutlesin, kas minna ka järgmisel päeval XIII Uljaste triatlonile. Suht lähedal ja tasuta osalvõtt. Mõtlesin tõsiselt, kuid 670m ujumist tundus liiga pikana, isegi kuigi turvapaat pidi väljas olema. Jooks oleks vastuvõetav olnud, aga 13km maastikuratast võinuks olla ka kirves, arvestades hiljutisel sealsel matkal nähtud pinnavorme. Ära jäi ka sama päeva Haapsalu VI Triatlon - liiga kaugel ja pealegi päris kopsaka tasuga.

2 päeva

2011-07-15T23:45:00.004+03:00

13-17 juulil Roosta puhkekülas aset leidev Surfilaager 2011 jäi vaatamata huvile plaanist välja, sest pilet tohutu kallis. See-eest on kohapeal üht-teist teha saanud.

12 juuli oli asjalik. Hommikul Talnas käik, enne kl 13t sealt juba tagasi ja valmis uueks reisiks. Väikese sebimise peale sai ette võetud matk Uljastele. Nagu mitmetest paikadest, on ka sealt emotsionaalselt mõrumagusaid mälestusi, kuid katsusin valust üle olla. Läksime matkarajale ja lausa 5se seltskonnaga. Alustasime ujumiskoha juurest, teadmata, kas see just päris start on, kuid kollased märgid me leidsime ja asusime jälitama. Algus oli rahulik, vahelduva tempoga liikusime mööda metsateed ja kes huvitatud, mugis marju. Jalutasime, kuna jõudsime teise asfaltteeni. Üritasime selgust saada, kust rada edasi läheb, kuid kuna märke enam polnud, oletasin, et olimegi raja alguses - üks osa, mida meie tulime, oli metsatee, rannaosas oli ehk U kurv ja mööda randa tagasi. See, et raja teine osa oli mööda järve kallast, tundus mulle kindlamana seetõttu, et tehes oma kolamise kõrvalepõikeid teeotsadesse, nägin ka neis kollaseid märke. Meil polnud muud kaarti, kui digikaga autoparklast võetud nigel piirkonnakaart, kuid väike abi orienteerumisel oli seegi. Igatahes - hakkasime sama teed pidi tagasi tulema, plaaniga pöörata kuskilt sisse. Tegime seda õige varsti ja rada viis meid rabani. Osad matkajad vaimustusid mustikatest ja nii venis see lõik kaua, eriti kuna turgatas mõte mammusi ka kaasa korjata.

Raba äärt mööda liikudes jõudsime Uljaste järveni ja selle kallast mööda jalutamine oli imho matka looduskauneim osa. Kuid kauaks seda polnud ja olimegi otsaga alguses. Kiire ujumaskäik ja edasi. Ujumise kohalt - imelik, aga paaril viimasel korral on soojale veele vaatamatta selles külm hakanud. Ükskõik, mis veekogus. Vähe nahapolstrit?

Edasi kujunes plaaniks kambaga süüa. Pika väitluse käigus leppisime kokku menüü, poest läbi ja ühe matkaselli pesasse kokkama. Toit oli hea ja süüa sai palju, liiga palju. Arvati, et jalutasime umb 8km, sealhulgas kükid mustikate järele ja lisaks ujumine, kuid arvan, et energiat sai taastatud rohkem, kui kulutatud. Eriti tänu maitsvale mustikakoogile, mis sündis kaasa kogutud marjadest. Aga mis siis, tore oli, kuni keskööni. :)

Eile sai uus rattarehv sisse sõidetud ja uuesti proovitud rattalt jooksma minemist. Ratast sõitsin pea 4 nädala eest koostatud rajal, et tutvuda võõrama kandiga. Kuna rada sai koostatud puudujääkidega google.mapsi põhjal, siis loomulikult sai sõita 10km plaanitust rohkem - kokku tuli üle 33km. Liikumine polnud pidevkiire, vaid kohati aeglase tempoga kolamise sõit. Digikas oli kaasas, kuid midagi eriskummalist ei leidnud.

Kõrvalepõige metsa paljastas kitsede söögikoha ja selle kõrval oleva tornikese.

Kohe peale ratast läksin jooksma. Ja uuesti Kohtla-Nõmmel kogetud tunne - ei jaksa. Kohe päris raske. Jooksin mõne km ringi siiski ära, aga peale seda olin ka kutu. Ei mäletagi, millal võistlusväliset nii kurnatud. Tänaseks on aga kõik korras. Täna on söömise päev, sest homme peab kuidagi Kõrvemaa triatloni vastu pidama. Oi ma pelgan seda. Lähemalt järgmisel korral.

Tere triatlon

2011-07-10T16:09:00.003+03:00

Nagu plaanitud, sai juulist triatloniga tutvumise kuu. Üllataval kombel leidsin päris palju võistlusi. Kõigil osaleda muidugi ei saa. Nt mõlemad 2. juulil toimunud jäid vahele. Orissaare 5. Triatlon oli liiga kaugel ja Voka Rahva Triatlonil oli esimeseks korraks liiga pikalt ujumist (700m). Esmaplaan oli tegelikult alustada Harku järve triatloniga, kui juuni viimasel päeval registreerima hakates oli kodukal teade: "Peame kahjuks nentima, et 9. juulil toimuma pidanud võistlus jääb ära vähese huvi tõttu maastikuratta triatloni vastu." Päris tõsiselt mõtlesin seejärel 6.juuli II Lähte MTB triatlon 2011 peale, kuid ma ei leidnud kambajõmmi, nii Arxxx kui Väike Misha passisid, ja üksi minemiseks olnuks sõit pluss 10eur osalustasu liigne kulutus. Nii sai esimeseks katsetuseks sai III Kohtla-Nõmme triatlon. Endiselt ei julgenud veidi tõbine Misha ega vett kartev Arx ühineda, kuid mitte väga kauge toimumiskoht ja 1 euroline hind lubasid mul retke 1i ette võtta.

Teist korda sel nädalal tegin täpse logistilise plaani (esimene oli teisip, kui Väike Misha esmakordselt ronimist tuli proovima). Aga mõlemad on olnud poole tunnise hilinemisega, sest väljasõit on 30min viibinud (veninud rattahooldus ja ebaedukas esirehvi lappimine (sain siiski paariks tunniks sõidetava seisu) selle korra vabandus). Seekord oleks see pool tundi aga karmilt kätte maksnud. Mu esmane teevalik täiesti võõrasse sihtkohta viis mööda (mitte minu, vaid aegunud kaartide tõttu) ja 10km ring, mis mitmete tee paranduste ja parandamist vajavate teede tõttu pikem tundus, varastas aega. Jõudsin kohale mõned minutid peale regamise tähtaega, kuid minu hilinemine polnud midagi - regamislaua taga oli alles saba. Korraldajad olid hoopis rohkem graafikust maas - stardid lükkusid edasi ja meie 22 meheline grupp sai vette tund plaanitust hiljem.

See jättis mulle aega, millega ma midagi mõistlikku teha ei osanud. Kohapealsed ettevalmistused, nagu vahetusala sättimine jm, said valmis ootamatult sujuvalt ja nii ma lihtsalt hängisin.

Kui kord stardipauk käis, läks suureks mulistamiseks. Jäin sihilikult taha, sest ujumisoskuseta polnuks mõtet ees tolgendada. Hulpimise järel viimasena veest välja, vahetusalasse, särk selga, papud jalga ja väntama. 10km, ehk 5 ringi mitmekesisel rajal. Raja kõrghetk, sõna otseses mõttes, oli üks vahva 150-200m tõus. Olin seda silmad pärani vaadanud juba varasemate gruppide liikumist jälgides. Lisaks kuulsin ühelt lõpetanult "sõidad mäe kurvist üles ja arvad, et lõpp, kuid siis läheb edasi..." Oligi - mäe esimene osa oli kurviga, mille tagant ilmus välja hairpin ja veel sirgelt üles! Oi krt, on see alles tõus! Ma ei suuda meenutada, et ma varem nii hullu järsakut rattaga võtnud oleksin, nüüd aga pidi seda tegema 5 korda! Samas sai sealt ka kohe alla sõita. Mitte väga õnnelikult märgin, et rattaosas mööduti minust lugematutel kordadel.

Ratas läbi, viskasin selle koos kiivriga kõrvale ja jooksma. Ja mida ma üllatuseks avastan - ei jaksa! Arvasin, et see on mu kõige tugevam külg, kuid kops oli täiesti koos. Kas hingamine on rattal ja jooksmisel erinev ja vaja kohaneda? Jooksin need 3km olematu tempoga siiski ära.

Finisheerunud, ründasid mind eriti tigedalt pisikesed satikad. Need olid juba enne tüütud olnud, kuid higist mind soovisid nad eriti aplalt järada. Riietus ja vettehüpe. Sain puhtamaks ja sitikaleevendust. Pakkisin asjad, vaatasin auhindamise ära ja tulin tulema. Tagasiteel meenus, et unustasin pilte teha ja turnimist võimaldavaid objekte kasutada. Mul pole muud seletust, kui seniilsus. :)

Tulemused. Meeste vanusegrupis viimane, kõikidest 300m/10km/3km võistlejatest eelviimane (üks noormees kustus jooksul ära, sain mööda, kui ta jalutas). Koguaeg 51min42sek (vähemalt alla tunni :) ). Ujumine 12min26sek, ratas 28min40sek, jooks 10min36sek. Kuid... mulle tundub, et distantsid olid lühemad. Ujumine võibolla, jooks aga tõenäoliselt. Ma ei usu, et sellise pinnaga rajal suutsin sellise hingeldamise ja madala tempoga joosta km 3,5min. Isegi 4,5min/km tunduks optimistlik.

Rada Kohtla kaevanduspark-muuseumi territooriumil oli superlahe. Eelinfo oli: "Ujumine toimub Kohtla Kaevanduspargi ujumistiigis, jalgrattadistants kulgeb kaevanduspargi territooriumi asfaltteedel, lisaks on ringil paar kruusa- ja murulõiku. Jooksudistants kulgeb samuti kaevanduspargi hoovis, peamiselt murul ja liival." Kõik aga oli hea. Tiik oli väike ja kui oleks uppuma hakanud neid kolme ringi tehes, mõned meetrid kaldale jaksanuks ikka tõmmata. Rattaringi asfalti, muru, kruusa jm katted olid suurepäraselt vahelduvad. Jooks oli pisikese künkaga krossikas, kus liiv, künklik murukate, suurte kividega kruus ja väike asfaltiosa sundisid kogu aeg tähelepanu hoidma. Kokkuvõtvalt - väga meeldiv rada!

Tundub, et peale neis kolmes alas pädev olemise on vajalik kiire kohanemine. Veest rattale polnud nii raske (kuigi mitte ka rahuldavalt sujuv), kuid rattalt jooksma minnes tekkis küll hämming, kuidas nii raske. Tuleb lihtsalt treenida.

Vat selline tore kogemus. Täna, 10 juulil, toimub ka 2 triatlonit. Valga rahvatriatlon langes ära kauguse tõttu. II Järvakandi Raudmees 2011 oli tõsiselt plaanis, kuna 250m/10km/3,1km distants väga meelitav, kuid taas ei leidnud kaaslast ja 1i kauge minna.

Rattaseiklus, osa2

2011-06-30T21:35:00.003+03:00

Peale rahulikku jaanilaupeva, kus saun, grill, tsill palju sööki, oli vaja kogunenud energia kuidagi kulutada. Otsustasime Arxxxiga jätkata minu alustatud Letipea rattamatka. Sihiks sai uurida, mis triip see kaardil on.

Täpselt kohale jõudes hakkas vihma tibutama, kuid see lõppes varsti. Alustasime sealt, kus eelmine kord lõpetasin.

Aga plaanitud neeme tipu vallutus jäi ära. Esiteks, kuna oleks pidanud jalad märjaks tegema, ...

... teiseks polnuks vist hea mõte linde segama minna.

Arxxx kohmitses auto juures kauem. Hiljem järgi tulles kukkus aga libedal kivil oma jala valusaks.

Leiud neemelt 1 - saag!

Leiud neemelt 2 - valge kibuvits (ei mäletanudki sellist).

Leiud neemelt 3 - mere lihvitud samott tellis.

Leiud neemelt 4 - mekkisime metsmaasikaid.

Leiud neemelt 5 - siit vist lasti paate vette, kui meri kaldrajatise otsa veel ära polnud söönud.

Leiud neemelt 6 - rannal lebanud surnud hülge pilti ei näita, küll aga lähedal olnud surnud paati.

Siia tulime läbi muda ja kõrkjaraja ning saime jalad märjaks. Kuiva jalgraja samasse avastasin hiljem.
Ehalkivi on ikka suur küll, ja hea boulderinguks! Arxxx muidugi pidi ääre üles upitama ja alla piiluma.

Rünnakupunkt teise neeme/poolsaare tippu.

Kes oleks arvanud - siinne mets on istutatud!

Järgmine vahepunkt valitud!

Oli neil saartel alles linde...

Üksinda lukustatud ustega juubelit pidav tornike.

Veepiiril liikumist oli seekord vähem, ...

... sest rannik on enamasti sõidetamatu.

Et kivine-kõrkjane rannik pole rattaga liigeldav, kasutasime
nii palju kui lubatud veele õnneks suht lähedal looklevat teed.

Huvitav kossukorvi paigutus. :)

Meenutusi möödunud pingelistest aegadest jätkus.

Vett valvanud proszektoritorni viimased hingetõmbed.

Kuid nüüd nauditakse rannaäärt rahus.

Arxxxi ratta rehvidesse pumbatud 3,3bar sai vist palju -
oluliselt raskem oli maastikul, eriti liival, sõita. Varsti peale Arxxxi teist kukkumist, seekord rattaga rohusel liivakallakul, vahetasime liikumisvahendid.

Sihtpunkt. Tühi kummaline merre suunduv plats. Tegime tulevikuks plaani - sealt jätkame uurimisretke Mahu poole.

Kihutasime teist teed mööda autoni tagasi. Rattad autole tõstetud ja tagasiteel, tegime kõrvalepõike tundmatule ja seetõttu intrigeerivale teele. Väike maasturisafari ja avastasime uued rannad. Tegelikult olin seal juba käinud, kui randa mööda Letipeale sõitsin, kuid nüüd avastasime teiselt poolt autoga lähenemise võimaluse.

Ja peaaegu kõik. Õhtu lõpetasime uue TV sarjaga, "Falling Skies", tutvumisega. Algus pole paha, Spielbergi käsi ikkagi mängus. Kuid edasiste episoodidega loodetavasti liigne sarnasus "The Walking Deadiga" kaob.

Viitna järve jooks 2011

2011-06-28T15:09:00.008+03:00

Nagu plaanitud, sai järgmiseks võistluseks Viitna järve jooks 2011. Korra küll turgatas pähe minna 4,4km Jaanijooksule ümber Karksi-Nuia paisjärve, sest sportinfo.ee väitis, et Arxxx eelmisel aastal seal käinud ja kuidas mina kehvem saan olla. Kuid Arxxxiga konsulteerides selgus, et hoopis tema nimekaim panustab Arxxxi sportinfo.ee registrisse. Nii et ei hakanud kaugele lõunasse minema.

XT sport korraldas 26.6 Emajõel ka 55km Tartu paadimaratoni, kuid seal osalemisele me palju ei mõelnudki.

Viitna järve jooksul plaanisime aga juba ammu. Vahepeal oli oht, et ei saagi kaasa lüüa, sest korraldajaga suheldes selgus, et toimumiseks sihiti sama päeva Valgehobusemäe maastikujooksuga. Õnneks siiski loobuti plaanist konkureerida samal viikendil Ööjooksu, Harku jäve jooksu ja nimetatud Maastikumaratoniga ja ajaks sai 26.6, start kl 12 ja radadeks 5,6km ja 10,8km (1 või 2 ringi ümber järve).

Kuigi tundsin end osalemiseks pädevana, olin veidi ka mures. Vahepeal sai tehtud paar päris hea tempoga trenni (korra vennaga, kes pooleks distantsiks väsinud oli) piisavalt pika, 6-7km, ja korraliku tõusuga, üle paarikümne m, rajal. Kuid mitmel päeval oli ka kurnatud tunne, kuigi und ja toitu sai piisavalt. Ehk väsitasin end ujumiste-jooksmiste ja muuga üle. Lisaks sai jaani ajal liigselt süüa, viimane jooksukatse jäi ära, asendudes rattamatkaga. Ja võistluseelne kosumispäev sai tegelikult 15km ratast ning veel ujulat-sauna.

Võistlejaid oli väga vähe, mõlemal rajal oli 12 lõpetajat. Samas pole ime - infot toimumise kohta polnud kuskil (mina sain ka meili teel küsides). Kui me poleks 2009 seal juba käinud, ei teaks ma sellest midagi. Info levitamist peaks korraldaja SK Aaspere veel õppima (nt sportinfo.ee kaudu). See, et Facebooki lehel midagi kirjas oli, pole piisav, sest selle olemasolust kuulsime alles kohapeal.

See eest tegin ise reklaami. Arxxx oli kangesti valmis uut medalit jahtima minema, ja kuigi vahepeal tekkis päevakorda Viljandisse mineku plaan, lükkas ta selle õnneks edasi ja tuli jooksma. Väike Misha oli kindlalt tulemas, kuid hommikul jutt muutus - naine saatis vist puid tegema. Ka ei viitsinud enam tulla vend.

Et registreerimine toimus ainult kohapeal, jätsime Arxxxiga otsustamise, kummale rajale minna, viimasele hetkele. Üheks kriteeriumiks olnud "sinna, kus vähem konkurente" ei töötanud, sest mõlemal rajal oli peaaegu sama täituvus. Arxxx regas end 5,6km distantsile ja sai rinnanumbri 27. Tegin sama ning sain 28.

Kuna võistlejaid oli vähe, alustasid mõlema distantsi jooksjad koos. Stardipauk kõlas veidi ootamatult, kuid sain kiirelt minema. Enne asfaltilõigule jõudmist oli autode vahel kitsas ja korra oli vaja hoog maha võtta, kuid ei midagi suuremat, kui paar sek kaotust. Asfaltil oli liikumist umbes km jagu, metsa keerasin 9ndana.

Mõnda aega veel nägin minust mitukümmend m eespool olnud ainsat naist (10km võistleja), kuid järelesaamisest polnud juttugi. Õige pea moodustus kahe jooksjaline grupp hoopis minu taha. Esimene taga olija möödus umbes poolel teel, esimese suure ja järsu künka tippu jõudes (eelmine kord Arxxxiga selle lõpuosa kõndisime, seekord võtsime mõlemad joostes).

Veel jupi jooksmist ja teine tõus. Sama mäeveerg, laugem, kuid kõrgem ja puude varju asemel otse päikese all. Tippu jõudes öeldi aeg - 16.40. Seni minu taga püsinud noormehel 16.42.

Metsa vahele keerates küsis ta, mis rajal olen. Andnud vastuse "5", küsisin sama vastu. Kuulnud ka "5", kommenteerisin "Kurat küll", konkurent ju!

Juhtisin kuni sirge lõpuni, kus ootas ees järsk tagasipööre. Kaotasin koha, kuid mitte kõige ausamalt. Kui mina jooksin lindini, siis tema lõikas mõned meetrid puude vahelt. Leian, et see polnud ilus, kuid kuna rajavalvurit selles kohas polnud, ehk oli lubatud võte. Kellelegi kurta pole ka mõttet, sest tüüp oli sealt alates selgelt kiirem ja lõpetas minust 14sek varem.

Temperatuur oli ehk umbes 21C, kuid päike tegi ilma ilusaks ja laubalt tilkus higi juba esimese km järel. Nii et pole suur üllatus, kui esimese asjana finishisse jõudes ujumisplaaniga edasi järve äärde liikusin. Kiire riietus ja vette. Üllatavalt jahe, kuid kümmeldav. Veidi rohkem, kui 7min pärast jõudis kohale ka Arxxx. Jalgupidi vette ta tuli, kuid ujuma mitte.

Paari veeskäigu järel jäime tulemusi ootama. Ja voilaa - minu ajast 23min 44sek piisas, et saada oma vanuserühmas kolmas koht. Mu esimene poodium! :) Muidugi, tõele näkku vaadates pole see teab mis saavutus. Üldarvestuses 5s 12st. Oma vanuserühmas tegelikult ka viimane (rühmade jaotatust ei tea). Aga mis siis - medali-diplomi asemel oli auhinnaks raha. Fine by me, pilet sai kaetud. :)

Arxxx sai veteranide klassis ajaga 31min 6sek lausa teise koha! :) Samas polnud ka temal rühmas rohkem konkurentsi. Üldarvestuses oli Arxxxi positsioon 11nes.

Üldiselt oli 5,6km rajale minek õige otsus, sest 10,8km peal olid sportlased ja seal oleksime tõenäoliselt üldarvestuses viimasteks jäänud. Oma keskmise kiirusega, veidi üle 14km/h ehk 4.1x? min/km, olen rahul, kuigi sel päeval polnud vist polnud kõige parem jooksuvorm. Rada meeldis väga meile mõlemale. Asfaltit vähe, metsarada mõnus sinka-vonka ja künklik. Takistusi polnud, kuid tähelpanu nõudsid maast välja piiluvad oksad ja kivid. Eeskujulik maastikurada!

Edasi meelitas Arxxx mind kaasa Mulgimaale. Nõustusin, kui ka matkama lähme. Mõeldud, tehtud. Valisime 4,4km Hüpassaare õpperaja Kuresoos Soomaa rahvuspargis. Leidsime üles ja jalutasime läbi. Õhtul ootas veel saun.

Järgmisel päeva õhtul peale hulga tööd ronisime enne Virumaale suundumist Õisu järve ääres Vidva oja suudmes 8m torni, külastasime Õisu mõisaparki ja 2,5km Õisu matkarada. Koha vaatamisväärsusi, Kõpu jõe ürgorgu ja liivakivi paljandit nägime, kuid see tähendas, et ka kaeda, miks RMK leht teatas "Rada ei ole täies ulatuses läbitav, sillad ja trepid on amortiseerunud". Kuigi neil katkistel sildadel ja treppidel oli lahe turnida, vajaks rada väikest värskendust küll. Aa, ja selle aasta esimese puugiga pistsin rinda - tuli ta mu jalale ronima, kuid avastasin ja tõrjusin ta enne rünnakut.

Pole minu pilt.

Lõpetuseks üks link. Päris okei lugemine cross country running trenni kohta:

http://runningtimes.com/Print.aspx?articleID=17444

Rattaseiklus raskel rannikul

2011-06-18T16:09:00.004+03:00

Kuna endiselt keerleb peas rahvatriatloni mõte, sai eilne aktiivselt veedetud. Hommikul käisin jooksmas, ligi 6km lõõskava päikese all. Kasutasin sama taktikat, mida kolmapäeval (vudisin vihmas, meenutamaks vesijahutust) enne ujuma minemist - joosta nii kiiresti, kui suudan. Kopsud avastasid hoopis teravama elu.

Hommikusöögi ja mõne tunni pärast läksin rattaga teostama oma paar päeva varem tekkinud geniaalset ideed - rattamatka Kunda sadamast Letipea külasse. Aga mitte teed-, vaid rannaäärt mööda. Google Mapsi uurides, mille sati pildid on muidugi mitu aastat vanad, ma midagi ülisegavat ei näinud, kuigi teadsin, et lihtne see ka olema ei saa.

Puu taga peidus.

Algne plaan oli retk ette võtta neljapäeval, kuid ratta minihooldus (puhastus, lisaõhk rehvidesse ja õlitus) võttis oodatust kauem. Läksin ratast niisama katsetama, kuid ühe tundmatu tee avastamine viis mind savikarjääri. Kolasin - tiirutasin seal ning mu puhas rattas kattus eelneva päeva vihma tõttu pehme pinnase tükkidega, muda ja saviga.

Letipea rattaseiklusele võtsin kaasa ka kaamera ja katsun oma olematu pildistamisoskuse viljadega nüüd retke illustreerida.
Alustasin retke Kunda tuletorni põlenud jäänuste otsinguga. Enne leidsin aga ühe vahva autovraki. Arvasingi, et tegu Moskvitchiga.

Paganama äge masin - Moskvitch 400.

Oletatavasti tuletorn. Hävines nimele kohaselt - torn tules.

Ahaa - ilmapunkt teeb pilvi!

Primaarne eesmärk, puna-valge torn, 10x zoomiga.

Tee!? Paljutõotav algus :)

Tee lõppeb uuema laevade liiklusmärgi juures.

Edasi sõitsin üha tihenevas rohus. Läksin mahatallatud rada mööda, mis võis olla tehtud jalgsi, kuid pigem jalgratta poolt. Tahtsin lohakate inimeste loodusesse loobitud plasttaara üles korjata ja prügisse viia, kuid juba esimese pudeliga selgus koti mahupiirang. Lähenesid võsastikud ja pilliroo väljad. Rõõmustasin, et pika riietuse panin ja mingid kindad kaasa haarasin, sest leheääred teravad. Olles täis ebemeid ja ämblikuvõrke, tõdesin õige pea, et sealt edasi enam ei sõida. Naasesin liivajupile (esimesele mitmest kummalisest väikesest liivalapist muidu kõrkjais rannas) oma viimast edasiliikumise teooriat katsetama.

Tumedad pilved mu pea kohal - mis saab edasi?

Katsetan sõitu vees. Põhi kannab piisavalt. Tungin edasi. Jalad hakkavad vees käima, kuid vesi polegi külm.
Jõuan ojani, mis oli mu tähelepanu köitnud juba GoogleMapsis eeluurimist tehes. Siis veensin end, et küllap tegu väikse kraaviga ja küll üle saab. Muidugi! Ees on ootamatult suur suue, mis läheb kiirelt sügavaks. Rääkimata sellest, et kõikjal kõrkjad.

"Ei saa üle Emajõest, hüva nõu nüüd kallim tõest..."

Aga-aga... natuke eemal on vees liivalaid. Väntan uurima.

Oja suue liivalaiult nähtuna. Kas tume osa vees on sügav? Pehme? Tasub minna?

Kes ei riski,... Vastaslaiul üle! Polnudki nii sügav ja ohtlik. :)

Laidudest saavad mu sõbrad pikaks ajaks. Rannalõigud on harva sõidetavad, enamasti liigun vees ja laiult laiule.

Üks kahest suurest rehvist. Seda, mis keti teises otsas, ei uurinud.

Peitust mängiv kivi on ka äge, kuid tegelikult imetlen kadunud tsivilisiatsiooni - päris mitmes elektripost ja mitte esimene kaldus olev.

Ma pole siin esimene maadeavastaja - seni nähtud ATVde, krossimotika, looma- ja hiljuti ka inimjäljed näitavad mõningast liikumist.

Enam pole palju jäänud, torn ongi sihtpunkt.

Liivapõhja ja -laidudega saab kohe kõik.

Fänniklubi või rünnakuvalmis õhuvägi?

Jaa, ma olin päriselt vees! Lõpus juba üle põlve. Ratas sai savist peaagu puhtaks. Aga vist ka õlist.

Libe ja kivine põhi, enam ei saa sõita. Randa ratast talutama ja nurga taga ka pea kohal tassima.

Aitab ratta vedamisest. Tirin ratta kruusajärsakust (pildil pole aru saada) üles. Taamal Kunda sadam.

Kaldal on mitmed militaarsed jäänukid, näiteks nagu see kaitsekraav.

Pooleldi üllatavalt oli kalda lähedal tee, kuid 100m pärast lõppes mu liikumine jälle.

Sihtmärgiks olnud torn up, close and personal. Ma nii lootsin, et saan ka selle tippu ronida...

Kes ütles, et kanad ei oska ujuda?

Panevad nagu paadid sadama suunas.

See pilt on tegelikult tiiser. Oodake põnevusega, mis männi tagant välja hiilib. ;)

Enne vaadake seda igavat jäädvustust Külma sõja jäänukist.

Ja neeme tippu, mille vallutamise jätsin järgmiseks korraks.

Niisiis, männi taga peitusid pisike punnis pall...

...ja kaelkirjak-kanad!

Tema vallutamise, või vähemalt kallistamise, lisasin ka jätkuretke kavasse.

BOOM! Headshot! With 88mm :)

Pilt ütlevat 1000 sõna, nii et ma ei kommentaarima :)

Ametliku info tahvel, rullnokkade poolt autoratastega poriseks pritsitud, jäi ette tagasiteel.

Finisheerisin umbes-täpselt 3h peale alustamist. Lõpuotsaks oli söögiisu päris aplaks kasvanud ja nii tegin suure vea - ajasin toitu kurgust alla rohkem, kui pidanuks. Edasi oli plaan ujuma minna, kuid nüüd oli raske olla. Proovisin paarkümmend min magada, kuid ei uinunud. Ujuma siiski läksin, kuigi vees oli väga raske.
Niisiis, päev kõigi triatlonitegevustega kirjas. Mitte küll järjest ega võistlusdistantsidega, kuid midagi ikka.
Ratta õlitus läks kindasti "vett vedama". Kiiresti peaks ratta uuesti üle käima. Kodarad jm on vetikaid täis ja kuna kohati oli nii liiva- kui mudapõhi vajuv, siis võib muud olustki vale koha peal olla.

Lõpetan kahe hiljuti kuuldud lausega. Esimene on versioon vanast teada-tuntud ütlusest. "Kui sind pole Sportinfos, pole sind olemas." Olen ise seal küll kirjas, ja kuigi väitel on oma värvikus, pole ma sellega täiesti nõus.
Teine soov tuli kirjaga ungarlasest sõbralt, kellega Taanis sageli ronisime. "May the rock be with you!" Originaalne Star Warsi lause on mind alati külmaks jätnud, kuid see uus versioon meeldib väga.

Kuulutus!

2011-06-15T19:29:00.000+03:00

Otsin aktiivseid, lõbusaid ja sõbralikke seikluskaaslasi. :)

Rassil, rahvusel ja sool tingimusi pole. Vanus võiks jääda enda eest vastutamise ja "kätes-jalgades on veel rammu" vahele. Asukohaga soovitavalt Põhja - Eestis, kuid oodatud ka võõraste paikade ettepanekud!

Carpe diem! :)

Arxxxiga Eesti raskeimal jooksul

2011-06-13T15:45:00.007+03:00

10.juuni Rakvere Ööjooks jäi vahele, kuna rada tuttava linna vahel kõval asfaltil. 11.juuni Harku järve jooksule ei läinud, kuna kaugel ja kunagi käinud ka. Pealegi olid mõlemad liiga kallid. 12.juuni plaan sai Arxxxiga paika aga juba aprilli lõpus - minek Järvamaale Albu valda Valgehobusemäe suusa ja puhkekeskusesse XT spordi korraldatavale 4. Salomon Maastikumaratonile.

Meie maratonidistantsi muidugi ei võtnud, ka pidasime poolmaratoni liigseks. Läksime Rahvajooksu rajale - 10,5km, tõusumeetreid (ja tegelikult ka langust) 300. Seda on muide päris palju - Tallinna teletorni tippu ja alla 10+km vältel. Lisaks lugematult teele langenuid puid üle hüppamiseks või alt roomamiseks, sadu meetreid liiva ja ning vajuvat soist mätast, rääkimata oksi täis raiesmikust. Lisame siia veel vähese tuulega ilma, kus lõõskav päike ka varjus oleva kraadi 33 Celsiuseni küttis ja tere tulemast Eesti raskeimale cross country jooksule. Minul pole alust hindamiseks, kuid kohapeal väidetult pole Kõva Mehe Jooks tõusude puuduste tõttu võrreldav.

Transaplaanide muutumise tõttu läks meil hommikul kiireks. Peaaegu kohale jõudes näitas Arxxx, kus seisis tema auto talvel suusavõistlusel käies - pea km baasist. Imestasime, et kus kõik autod on ja naljatlesime, et küllap maratonil on 3 jooksjat, poolikul 6 ja neljandikul 30. Oleks ma aimanud, et nali on minu kulul - tagantjärele stardiprotokolli vaadates selgub, et kümnesele oli reganud vaid 24 inimest (21le 29 ja 42le 32). Ettetõttavalt - lõpuprotokollis oli nii 10sel kui 21sel distantsil 25 lõpetajat. Maratoni kohta ei tea - lahkusime enne viimaste lõpetamist ja kodukal lõplikke seise veel pole. UPDATE: nüüd on siin.

Saabusime 15min enne kl 12 starti. Kuigi olime ületanud stardimaterialide väljastamise ajapiiri, sai otsima tõtanud Arxxx need kenasti kätte, kuni mina parkisin, jalatseid vahetasin (Kevadjooksul võidetud uued Nike naistesokid jalga, mis muide olid väga head! :) ) ja muidu valmistusin. Kui Arxxx 2 minuti pärast tagasi oli, nr 2 rinnus, ja mulle nr 3 andis, olin mõnevõrra üllatunud. Kas tõesti olime nii varased regajad, või on nii vähe võistlejaid?

Mõni minut jäi veel puu all venitusteks ja Arxil pulsikella toomiseks ning stardikoridori. Sinna mõni ikka kogunes, kuid üldiselt väga vähe rahvast. Siiski piisavalt mitu, et minu mitteametlik alati püsiv eesmärk oma rinnanumbrist, antud juhul nr 3, kõrgem koht saada muutus ebareaalseks. Arvan endiselt, et kui võistlusel on vähe osalejaid, siis kohaletulnud on asja tõsiselt võtjad ja sportlaste sees pole mul midagi teha.

Päevad enne jooksu olin väikeses segaduses. Uskusin, et 10,5km saan hakkama ja ka 300m tõusuga, aga kas ka mõlemad ühendatult ja kui edukalt? Samuti polnud rajast piisavat ettekujutust. Nii ei teadnud, kas alustada rahulikult ja hoida end lõpuks või vastupidi. Arxxxiga sõites arutades olime ühel nõul, et kui tunni sisse jõuame, siis on kõva küll.

Start ja kõik loksus paika. Läksin kohe oma tempoga, nagu tundsin okei olevat. 200m pärast oli seis minu ees selginenud - olin 11nes. Järgmised paar km jooksin omas mullis. Võimalik, et sain kellestki ka mööda, kuid enamik ees olijatest kadusid silmapiiri taha. Veidi enne 3km märki moodustus 3ne grupp. Vähemalt ma arvan, et see oli kolmene. Juhtisin seda seltskonda 4km, kordagi taha kiikamata. Veidi enne 7km punkti mindi mööda ja üks mees polnud enam see, keda arvasin, nii et seljataga võis mingi võitlus toimunud olla.

Rada peale 7km posti oli suht väsitav. Mainitud soine ja ka liivane lõik mahtusid järgneva km sisse. Hüpped üle puude ei meenutanud enam hüppeid ja üldse tundusid takistused raskemad. Tasaseid ja ka kerge kallakuga jupid sai veel enam vähem kiirusega läbitud, kuid hetkepingutuste võime oli kahanenud.

Õnneks polnudki seda enam palju vaja. Viimased km läksid sujuvalt. Kõige viimane pingutus oli suur mägi, kust laudurid ja suuskajad talvel tuhisevad. Seal võtsin viimased 2/3 jalutades (jalutasin kokku 2-3 korda väga järskudel küngastel, sest kogemused on õpetanud, et energiakulu pole seda väikest ajavõitu väärt).

Ja õnnelikult finishisse! Kätte pisteti mingi sel hetkel hästi maitsev mahlapakk. Olin rajal kasutanud küll mõlemat joogipunkti (5km spordijook suhu ja vesi pähe, 7?km pool topsi vett kõrist alla, teine pähe), kuid sellest vedelikust jäi väheks.

Jäin Arxxxi ootama. Kätlesime minust 28sek hiljem lõpetanud mehega, kellega rajal lahingut pidasime - möödusin temast esimese poole km sees, hiljem tuli ta järgi ja moodustas 1 mehe 3sest grupist, 7km posti ligi näitas taldu ja peale 9ndat loobus positsioonist taas. Jõudsin veel 3x autos käia (pastlate vahetus, digika toomine ja digika patakate vahetus), ja Arxxx jõudiski ajaga 1h12min51sek. Väsinuna, aga... väsinuna. :)

Mida Arxxx asjast arvas? Et tal olevat 3km juures kett maas olnud, polnud just teab kui kerge (tema trenn möödus ju puhtalt lamedal maal). Joogipunktid aitasid, ka külma vee dush, mida üks rajaäärne majaperemees möödujatele pakkus (mina loobusin). Lõpumäe tipus, mida tema samuti järsemas osas jalutas, näidanut ta pulsikell 194! Vahepeal andsid põlved tunda, kuid valutama veel ei hakanud. Kulutatud kaloriteks pakkus pulsikell 1395!

Mida mul raja kohta öelda? Väga lahe! Veendun üha rohkem, et cross country running on minu teema. Looduses ja küngastel on palju-palju mõnusam, kui kõva kattega teedel, eriti asulas. Kuigi seekord oli paar ohtlikku olukorda (oleksin puult hüpates jala peaaegu karmilt välja väänanud (korra kont katki olnud, kardan selliseid asju), üks oks ründas otsaga jalga, mitmest komistamisest rääkimatta), on CCR rajad huvitavamad ja silmi tuleb kogu aeg lahti hoida. Korraldajatele kiitus, et rada oli hästi märgistatud - ka mitte kõige selgemates kohtades ei pidanud üle paari sekundi järgmise lindi silmamiseks kulutama.

Kodulehele pole veel lõplikku protokolli ilmunud, kuid kohapeal seinale pandud info kohaselt ei jäänud ma oma distantsil seekord alla ühelegi seeniorile (klass M45) ega naisele. Palju puudu aga polnud. Mees, kellega rajal kõige rohkem kohtusime ja finishis kätlesime, kaotas 28sek. Naistest parim, pisike alla 16a vanune plika lõpetas vaid 7sek peale mind! Üldarvestuses lõpetasin 7ndana, omas vanuseklassis 5ndana, ajaga 59min 18sek. Arvestades, et rajal oli vaid 25 võistlejat, pole see küll eriline näitaja. Ja kuigi jõudsin napilt eesmärgiks olnud tunni sisse, lootsin väiksemat aega. Samas pole põhjust kahetsusteks ega virinaks, sest rada ja ilmaolud oli katsumusterohkelt rasked.

Või veidi ikka - endiselt pole rahul oma energiajaotusega. Arxxx oli tubli, pani kõik rajale ja oli hiljem väsinud. Mina olin paar minti peale lõppu korras. Käisime veel ujumas ja matkamas ning ikkagi ei murdnud väsimus mind enne magama kui kl pool kolm öösel. Oleks ju võinud 10min rajal kiirem olla ja pärast jooksu kustunud.

Hängisime lõpetamise järel jooksukeskuses päris tükk aega. Õnnitlesin Vjatšeslav Košelevi poolmaratoni võidu puhul (poiss käis nii Rakvere Ööjooksul kui Harku järve jooksul!) ja viskasin käppa ka Randy Korbile ägeda ürituse korraldamise eest (üllatav, et rahvast nii vähe siiski oli). Käisime korralikus saunas, sõime hernesuppi, tegime kätekõverdusi, jõime palju, aplodeerisime võitjatele, ronisime kohalikku vaatetorni, Arxxxil õllepurk käes ja fotografeerisime kena kohta.

Autosse ja km sõitu. Aeg ujumiseks lähedalasuvas endisesse karjääri tekkinud järves, millest juba 2x möödunud - korra autoga, korra joostes. Rahvast oli paksult, kuid raiusime omale raja sisse ja tegime mõned sulpsatused. Mõlemale selle aasta esimesed välisveekogus ujumised (ma ikka kahetsen, et juba mai lõpus Viru rabas ei käinud). Mõnusalt värskendav.

Veeseiklusega ühel pool, vaatas Arxxx välja RMK matkaraja ja sinna me suundusime. Teelolekul ja kohapeal sobitusid peas pusletükid pidevalt kokku. Tundsin ära kohti läbikukkunud Erna matkast ja kunagisest rabamatkast nüüdseks kivi alla peitunud Kersti ja Kärriga. Kuigi seikluste rajad ei kattunud, pole ma kunagi mõelnud, et Kakerdaja raba ja Suur-Kalajärv (oh seda Erna käbidelugemise sukeldumist) paigad on kõrvuti. Äratundmisrõõmu ja Arxxxile meenutamist kui palju.

Matkasime Arxxxiga kuni Kakerdaja järveni. Uuesti ujuma ei viitsinud minna, korraldasime Arxxxi võileibadega hoopis pikniku. Siis tagasi autosse ja kodumaale. Sõidu ajal jälgisime mõnda aega esiklaasil kaskadöörlikku ämblikku, kes küüntega klaasist kinni hoidis ja hiljem niidiga end vaikselt ära libistas. Ja oligi päev lõppemas. Oleks veel tahtnud Arxxxi juures filmi vaadata, kuid ei suutnud leida ühtegi, mida juba näinud ei oleks. Ja oligi vahva päev otsas.

Poolaasta pisitegevused

2011-06-07T13:42:00.004+03:00

Istun selle hooaja esimese päikesepõletusega toas ja investeerin veidi aega blogile. Katsun katta umb poole aasta väiksemad tegevused. Suuremad seiklused on tasapisi kirja saanud.

Nagu vist ka maininud juba, on seni kohutav aasta olnud. Ikka kohe väga. Ei jõua ära oodata, millal nose dive läbi saab. Aasta algas iseenesest väga rahulikult tavapäraselt Riistamäel. Seekord oli vähem rahvast, kuid saun ikka äge. Polegi sinna seni rohkem jõudnud. Oma saun on see eest korduvalt tigedaks aetud, ka talvel.

Katsun end vahelduva eduga pöörlemises hoida vahel jooksmas, ujumas, ronimas ja rattaga sõitmas käies. Ka jõusaali proovisin, kuid minu jaoks ikka igav. Sõude-ergomeeter meeldib mulle endiselt, kuid ainult selle pärast ei raatsi.
Joosta oli mõnusam talvel. Kuigi kohati libe, oli lumi jalale üldiselt pehmem. Külm ei seganud kunagi, käisin ka üle -20ga. Rattal olen suutnud korra rehvi katki teha. Ujumiseks kasutan Kunda Spordikeskust, millega tegin tutvust aasta alguses. Üllatavalt okeid basseinid ja saunad. Aasta alguspäevil käisin esmakordselt ka Kalev Spas. Ronin Rakveres, kuid liiga harva, et areneda.
Mõne kalori on kulutanud ka püsivad kodused tegevused - talvel lumerookimine ja lume vähenemisest alates puude tegemine.

Paaris seikluspargis olen käia jõudnud - Roosta ja Nõmme. Viimases tegin jalgadele veidi haiget, kui ühelt platvormiäärelt papu ära libises. Nagu praeguse põletusega, tõi ka see mitmepäevase sunnitud ebaaktiivsuse.
Seiklusparkidega sama lahe oli Valga köiepüramiid. Piirilinnas sai käia tegelikult juba eelmise aasta lõpus. Et köied olid kaetud libeda jääkihiga, lisas see ekstra lõbu. Käre külm ei seganudki niivõrd, kuid sel hetkel tüdinesin suht varsti. Ka kohtusin Valgas pubis Margusega, kellega olime koos Taanis NHs.

Kõige rohkem on saanud siiski Tallinnas käia. Mõned vereandmised, sõpradega viibimised, piljardid, kino külastused... ei midagi erilist üldiselt. Midagi jäi/jätsin kindlasti välja, kuid see kauge minevik nagunii.

Milleks kompass?

2011-06-02T10:59:00.005+03:00

Eile oli 1.juuni ja aeg küps järgmiseks orienteerumiskolmapäevakuks, seekord Rutjal. Läksime Arxiga, üks vaid paarist sõbrast-tuttavast, kes pole kivi alla kadunud. Plaan minekuks oli juba ammu, sest maakoht samas lähedal.
Karepa silla remondi tõttu veeresime starti ratastega. Autod oli mõtekam Karepale jätta ja paar km vändata, kui 30km ringi sõita.
Startisime 17.45. Oleks tahtnud varem, kuid Arxil tekkis tulekul väike viivitus. Vahetult enne starti küsis Arx, kas kompass on kaasas. Aga ei olnud! Saatsin selle just enne kotiga minema. No mis teha, läksime ilma.
Algus edenes - esimese 23minutiga oli rahuliku kõndimisega võetud 6punkti. 7s aga valmistas veidi probleeme. Tegime tohutu suure 8 kujulise liikumistrajektoori, kuni leidsime (jookse veel teiste järele). Aega läks tohutud 26min.
Tee 8ndasse punkti oli lihtne. Korra küll kihutasime õigest sihist mööda, sest see oli äratundmatult võsas, kui ajakaotus oli väike.
9 ja 10 tulid ka suht lihtsalt, oli vaja lihtsalt silmad lahti hoida. Õnneks 9 polnud väga peidus, sest kaardi andsin sel hetkel teed 10ndasse uurima läinud Arxile.
Kui oleks teadnud, et meil tuleb järgmise punktiga jama, oleks 9 ja 10 jätnud tagasitulekuteele ega poleks ringikest teha otsustanud. 11nda otsimisele kulutasime üle 20min, sest olime õigest kohast mööda läinud. Pärast õige paiga ründepunktis vaatasin, et olin samas ka varem seisnud ja kaarti uurinud, kuid ei pööranud otsima, sest Arxi arvates polnud õige koht. :P
Lõpuni jäi veel täpselt 30min ja võtta jäi 3 punkti. Need olid aga kaugel ning keeruka teekonnaga, nii et otsustasime finishisse minna - tõenäosus neid aja sees üles leida oli väike. Palavus ja sääsed olid ka meid kurnanud juba piisavalt. Ilm oli nii äge, et kõndiminega pani higi tilkuma.
Silkasime lõppu ja lõpetasime kl 19.37 ajaga 1h51min53sek. Kokku jooksime võibolla vaid paar km, nii et mõnus rahulik matk mitmekesises metsas. Tore.

Analüüs. Kaasvõistlejad on nii abiks kui segavaks faktoriks. Kord leiab nende abiga punkti, teinekord aga jookseme nende järel rappa, kuna neil teine rada, trajektoor vm. Me teame, et selline oht on, kuid nagu magnet tõmbab järele jooksma. :)
Teiseks paneb proovile kaart. 2007a kaart ju ei kajasta, kus 4a jooksul mets maha võetud jm muutusi toimunud.
Kompassita saime hakkama väga edukalt. Seekord lugesin kaarti ja piiksutasin SI pulka mina. Kui oleksin saanud/pidanud suunda kompassiga võrdlema, oleks ehk veidi aega kulutanud. Samas - 7nda otsimisega poleks ehk sellist vaeva näinud ja viimase võtmata kolmiku juures olnuks täpse suuna määramine väga vajalik.

Finisheerimise järel rataste selga ja sääskede eest põgenema. Lõpetasime õhtu saslõki ja saunaga. :)

Ootamatu jooksuvõistlus

2011-05-28T14:53:00.006+03:00

Kui ma täna ommikul kl 10 silmad teist korda lahti lõin ja ärkama hakkasin, mõtlesin, mida täna teha. Ronimislaagri plaanist loobusin lõplikult eile Pirita Velotrekil Tallinna Võimlemispeo proovi vaadates, kus vihma tibas. Ilmateade ähvardas vihmaga ka viikendit ja kui juba Rakvere ronijad polnud minekus kindel, siis mis minagi.
Et käisin viimati jooksmas neljap, otsustasin millaski jooksma minna. Kl 11 küsiti, kas ma 21. Kunda linna jooksule lähen, nagu vend (see seletas, miks ta enda kohta viikendil ülivara, juba kl 10, ärkas). "Ei" vastuse peale hakati survestama. Andsin järgi, põhiliselt seetõttu, et pärast sai tasuta ujumist ja sauna, ja akkasin kiiresti sättima, et regamise tähtajaks kohale jõuda.
Kuid kartsin seda võistlust - kahe nädala jooksul olen ainult 3 korda jooksma jõudnud ja siis ka 4 ja 6km vahel jäävaid distantse läbinud. Peale füüsilise ja vaimse ettevalmistuse puudumise sain eile Gitta sünnalt tulles alles kl 3 öösel magama. Peo ja hommikune söögi-joogi manustamised ei arvestanud sugugi, et ma varsti jooksma pean.
Enne starti tuli vihmatibasi, kuid ilm oli soe. Jooksu ajal oli vahepeal palavgi, sest nagu täide läks mikrofonitädi ennustus - peale vihma paistab päike.
Kl 12 anti start ja kõik jooksjad, lausa 35 inimest, plagasid minema (rinnanumbrid olid aga suured, mul 91). Mina startisin väga rahulikult, lootes, et küllap nad eputavad ja saan pärast kätte. Ei eputanudki - metsa vahele jõudes kadus põhigrupp silmist ja jättis mind maha. Tagaotsas oli rahvast vähe ja parandasin oma positsiooni mõnel üksikul korral.
Aga raske oli! Finishi järel oleksin peaaegu oksendanud. Ma polnud ürituseks sugugi valmis ja see andis tunda. Kõva põntsu andis enesetundele tahaotsa jäämine. Ajaga isenesest olen peaaegu rahul - 8,7km krossirada 37min 57,68sek teeb kilomeetri ajaks 4.3x vist midagi ja peaks olema kiirem, kui Kevadjooksul (kuigi ei tundunud nii).

Et lohutusauhindu pidi olema palju, soovitati ka auhindamisele jääda. See jättis tunnikese aega saunadeks ja ujumiseks, mida kasutasin sihtotstarbeliselt. Auhindamisel saigi oodatust rohkem kraami - diplomile lisaks ka kinkekaardi kohalikku pubisse. :D
Lisaanalüüs - kuidagi peaks jõuvarude reservi paremini reguleerima õppima. Nagu mainisin, oli jooks raske. 10min hiljem polnud enam tunnetki, et oleks midagi teinud. Ujumine, kõndimine ja ka väike sörk pole absoluutselt häiritud. Parem oleks ju energia rajale jätta.
Ja lõpetuseks - Kunda "linna" jooks nimena on tegelikult petlik. Asfaltpinnal on liikumist umbes paar km, enamus rajast on huvitav krossirada, kohati päris suurte mudaaukude ja muude metsikustega.

UPDATE: nägin lõpuprotokolli. Jooksjaid oli hoopis 41, vend lõpetas ajaga 34+min 11ndana. Mina mahtusin 20ndana napilt esipoole sisse. Need esimesed kõik oleks võinud samal ajal hoopis 7. Emumäe jooksul või 38. Kalevi Suvejooksul Voosel olla. :P

Võistlusplaanid suvi'11

2011-05-23T11:03:00.004+03:00

Vaataks tulevikuplaane võistlustel osalemise nurgalt. Kuigi mu tulevik on väga segane ja ehk homse seisuga poles võimalik kuskile minna, on ettevaatlikult mõned üritused vaatluse all.

See aasta on eelnevatest rohkem eelarvekriitilisem. Kõrvale peavad kahjutundega jääma paljud üritused, mis toimuvad kaugel ja mille osalustasu on pilvedes - Xdreami seeria, Järevjooksude sari (Viljandi, Harku, Pühajärve, Ülemiste) ja IV Kõva Mehe Jooks mõneks näiteks. Kauguse tõttu jäi meil ära ka huvipakkuv Libahundi Jälg 2011, Seiklusrogaini 1.etapp Läänemaal.

Sügisjooksul osalemine on ka kahtluse all - peale kalli hinna on see end ammendanud. Mulle kohe sugugi ei meeldi joosta linna vahel, kõval pinnasel ja veel küünarnukikismas.

Tallinna 29. Rahvajooks millegi pärast katkestati ja selle asemele tuli Narva Energiajooks. Osalemine on koha tõttu küsimärgi all, lisaks on veel aega.

Mingi XXXVIII Kalevi Suvejooks 2011 ja veel midagi on silme alt läbi lipsanud, kuid esimesele ei saa minna, kuna samal ajal kavatsen osaleda ronimislaagris, ja teised on olnud üle võimete, sobimatud, ebahuvitavad vms.

Tõsiselt mõtelda on saanud paari rahvatriatloni peale, täpsemalt juulikuised SEB Kõrvemaa Triatlon ja Viitna Triatlon. Nendel osalemine muutub aga iga päevaga kahtlasemaks, sest eelarve ei luba ujulas käimist, mida väga vajaks.

Kindlasti hoian silma peal 2011 Erna matkal ja IV Adasti Öörännakul. Kui leiame rahapuu, saame hea tiimi ja aeg sobib, siis läheme ja anname lahingu.

Regatud on praeguse seisuga ainult Salomon Maastikumaratoni Rahvajooksu 10,5km distantsile Valgehobusemäel. Kuigi Arxxxi ehmatas see kahe nulliga number kirjelduses "Ring kulgeb mööda metsradu, metsateid, suusaradu, aga ka mööda metsa ja mööda lagedaid. Ring on füüsiliselt nõudlik sest ringil tuleb läbida ca 300 tõusumeetrit.", suutsin ta siiski kaasa meelitada. Saab näha, kas peale seda jooksu teeme Kõrvemaal uue matka. :) UPDATE: muidugi tegime, ja ujusime ka veel lisaks! :)

Kohe varsti peaks ära otsustama Tallinna Olümpiajooksu 7,2 km osalemise. Kui, siis 4se tiimiga. Aga 32€ tundub siiski liiga kõrge hind olevat. UPDATE: ei läinud.

Suht kindlalt tahaks minna ka mõnele orineteerumiskolmapäevakule. 1. juuni oma sihikul ja selleks laenasin Ossilt juba ka SI pulga.

Kui keegi oskab soovitada mõnda lahedat võistlust, jätke kommentaar või saatke meil! :)

Viru raba 2011 - tehtud

2011-05-22T21:46:00.005+03:00

Kuigi ka raske pühapäev möödus metsas, saab pisikeseks seikluseks lugeda eilse puhkepäeva tegu. Nimelt saab linnukese ette kirjutada reale "Viru rabas, 2011".
Kuigi päevaplaanid ei täitunud ajaliselt päris nii, kui pidid, leidsime toreda seltskonnaga siiski aja Viru raba matkarada (ma oletan, et see on matkarada) läbi jalutada. Lonkisime pea 2h, imetlesime ja tegime pilti. Ühe katsutud järve vesi oli ka üllatavalt soe. Kohe ei hakanud ujuma minema, lootsin, et ehk Talnast tulles. Kuid õhtul ei olnudki aega ja ka külmaks läks.

Enne rabasse jõudmist kiusasime tahtmatult aga üht pilliga poissi. Hääletas ta Loksa teeristis ja soovis Võsule. Võtsime peale, aga ütlesime, et lähme rabasse ja kaugemale meiega ei saa. Tore oli kõigi üllatus, kui raba tuli juba mõnesaja m pärast. :D Ma ei mäletanud, et see Narva maanteele nii lähedal oli. :)

Päeva teine pool möödus Talnas. Vaatasime "Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides" ja oi kuidas see mulle ei meeldinud. Lavastaja vahetus oli paha-pama mõte. Märul on kopeeritud eelmistest osades, nalja on vähe ja nigelad etc. Depp/Cruz olid 10a tagasi koos ka vilmis "Blow", vat see oli hää.

Blogist ja teistest

2011-05-20T20:41:00.002+03:00

Blogi esialgne nimi oli "3 vaprat sõpra" ja kirjelduses, et minu kõrval tuleb juttu ka Arxxxist ning Ossist. Üks kunagine lugeja küsis, miks see muutus? Peale selle, et Xdreami teemast läks blogi kiiresti kaugemale, kirjutan ka peaaegu ainult endast. Shame on me.
Seletus, miks nii läks, on tegelikult lihtne - kõigil on oma tegemised ja sotskohustused. Kuigi nad on olnud kutsutud igale minu aktsiooni, on seiklused mõnikord saanud madalama prioriteetsuse ja eelistatud on sünnipäevi, kokkutulekuid, trenne, võistlusi jms. Veidi kurb, aga arusaadav. Igatahes seletab, miks ei jäänud blogi ühe kindla seltskonna kroonikaks. Blogi suunamuutus polnud seotud egoismi ega nartsissismi, vaid kohanemisega, evolutsiooniga säilimise nimel, et oleks rohkem sisumateriali.

Teine vastukaja, mille sain ammu-ammu:
Lizu says (13:15):
lugedes tekkis muidugi küsimus, et kui see xtreme nii valus ja jube on.. siis.. miks sa seda teed?
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:15):
ei ole ju jube, väga lahe on
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:15):
äkki pean ümbes sõnastama
Lizu says (13:15):
mingi põlvevalud ja parmud ja värgid
Lizu says (13:16):
sa räägid jah mu arust palju sellest et mis jamasti läks ja mis raske oli jne..
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:16):
hmm
Lizu says (13:17):
noh et võib-olla peaksid ka rõhutama, miks see lahe su jaoks on?
Lizu says (13:17):
i dunno
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:17):
ea vastukaja, tean millele edaspidi tähelepanu pöörata

Sellest vestlusest on möödas aastaid, kuid mu kirjastiil on ikka sama. Kolme sõnaga kirjutan, et lahe, kolme lõiguga, mis paha. Mul pole seletust, miks see nii on, sest suulises vestluses räägin heast rohkem, arvan. Kõige tõenäolisem on, et blogi on peale memuaaride mulle ka analüüsi koht. Apsakaid lahates saan rohkem infot arenemiseks, kui ainult toredust taaselades.

Ja nüüd ringiga tagasi juurte juurde, sest tahtsingi Ossi seiklustest põgusalt kribada. :) Ma ei tea, kas ta lubab oma meilist väljavõtet teha, aga riskin ja toon selle lõbusa lugemise ka teile. Oss kirjutab oma Tartu Jooksumaratoni 23km taasüritusest ja trahvist, mille sai Öörännakult tulles:

"Ellu jäin, napilt :D 14km peal oli kõik veel hästi keskmine kiirus 11,5km/h, vaatasin et kui nüüd suudaks tõsta natuke tempot ja lõpuni joosta kiirusega 12,0km/h siis saaks veel ajaga alla 2 tunni, umbes 500m suutsin ka nii teha ja siis oli "aku" tühi :)) Edasi kukkus iga suurema tõusuga kiirus 1km/h kuni lõpus oli napilt üle 8 :) Viimased kolm kilomeetrit oli küll surm silme ees, siis oli ajast juba ükskõik peaasi, et ainult eluga pääseks :D
Ei mäleta, et eelmine aasta lõpus nii väsinud oleks olnud. Selle aasta kogemuste põhjal ei ole täismaratonile niipea veel mõtet üritama minna ;)

...Tartu mnt peal ja Mäeküla kandis on see kiirusekaamera pandud 70 alasse, ei pannud märki tähele ja sõitsin kaamera eest 95-ga läbi :) Alguses arvasin, et mul oli ainult 5 üle aga kui trahviteate sain oli kiiruse ületamine 21km/h. Suht kalli õppetunni sain seekord :D Loodame, et seda paremini jääb meelde ;)"

Kaastunded Ossile. Tean paljude jooksude, eriti 21km Sügisjooksu, ja ebaõiglaste parkimistrahvide näol, mis tundeid Oss kogenud. Kuid Oss on lõbus poiss, ega ta ka kaua mossita.
Arxxx on ka tubli olnud. Talvel tegi mitu suusamaratoni kaasa, nüüd käib vahel juba enne tööd jooksmas ja käib vahel rattaga tööl, mis teeb 30km päevas. :)

Hooaja esimene kanuu

2011-05-20T19:12:00.007+03:00

Kirjutamata on ka väke kanuutrip 1mail. Ei, mitte Võhandu Maraton. :) Ma pole nii tubli kui Gitta. Üritasime teha hoopis Öörännaku afterpartyt, mille esimene pool aktiivne.
Plaan oli ilus - kogu tiim tuleb kokku ja kanuutame mõned tunnid Kunda jõel, pärast grill, tsill, muljetamine ja Arxi juures. Aga samal ajal, kui mina nägin kurja vaeva, et kanuusi leida (24aprill nt ei saandi seetõttu, et kõik kanuud Talnas Xdreamil; 1mai kanuude eest suured tänud aga siinkohal Alvarile) ja orgunnida, leidsid inimesed pühapäevaks muud tegevust. Lõpuks jäidki sõelale peale minu ja Arxi vend Lauri ja Kairu.
Saime kanuud kenasti hommikul toodud, kuid viperused algasid Kairu saabumisega. Nimelt oli ta maha unustanud õiged riided ja mõtles nüüd tsikilikult kontssaabaste, teksade, õhukese kampsuni ja loomulikult seksikate kõrvarõngastega tulla. :)

Saime vaese Kairu kallal jälle lõõpida, kuid nagu kartsimegi, läks selline riietus pikemas perspektiivis probleemseks. Natuke saime Kairule küll lisariideid oma tagavarakotist, kuid iga asi talle ei sobinud.

Õpetussõnad jagatud (eg kui ümber, siis kohe maale), startisime 2 kanuuga veidi peale kl 10, nagu plaanitud. Tore oli, tsillisime ja liikusime rahulikult. Kuid varsti hakkasid teele jääma läbipääsmatud ummistused ja langenud puud. Vedasime kümneid ja kümneid meetreid kanuusi maal.

Nii me seal rahulikult kulgesime. Meie Kairuga lihtsamalt, sest meie kanuu ei ajanud vett sisse nagu Arxil ja Lauril. Kuid meie paatkonnal oli tõsisem mure - Kairu ei tundnud varsti enam oma jalgu ega käsi. Umbes poolel maal, kui ühe järsema vooluga jõekurvi juures kanuusi maale tirisime (aru ma ei taipa, miks keegi ei julgenud sealt läbi sõita, ma oleks väga taht katsetada), teavitas Kairu - kõik, tema edasi ei lähe. Tal oli "ilgelt külm" ja pealegi vaja kooliasju teha. Kuna jõe kurv sattus olema autotee kõrval, lisandus veel tore idee, et ta hakkab auto juurde tagasi hääletama.
Polnud muud valikut, kui isa plaaniväliselt järgi kutsuda ja Kairu koos ühe kanuuga ära viia. Maha jäi ka Lauri, me Arxxxiga lükkasime ühe kanuu uuesti sisse ja mõlatasime esialgse lõpppunkti poole edasi.
Põhifun alles algas. Vool läks kohati päris hoogsaks ja metsistuv vesi lõi korra isegi üle parda. Aga see oli äge!

Enne lõppu tuli veel palju-palju puid ette ja saime imetrikke teha. Lisaks oli jõgi nagu uss, nii et aega läks plaanitust veidi kauem, kuid lõppu me saime.
Inimeste vähesuse ja transpordiplaanide muutumise tõttu jäi toitumise ja lõõgastumise pool seekord üldse ära. Eks teinekord.
Ümber keegi ei käinudki, kuigi paar olukorda oli. Motivatsioon kuivana püsida oli kõva, sest vesi suht jahe veel. Ossilt jm küla pealt kokku laenatud päästevestid jäid niisiis kuivaks, kuid tänud laenajatele ikka!
Mis Kairust edasi on saanud, ei tea. Äkki võttis külm sõrmed ära, sest ma pole temast viimase 3 nädala jooksul midagi kuulnud.
Kui vesi soeneb, tuleb kindlasti uus matk kuskil teha. Saaks ehk päästeharjutusi uuesti harjutada jm vesiselt lõbutseda. :)

Esimene läheb ikka aia taha

2011-05-20T12:42:00.006+03:00

Käisime 11mail esimest korda orienteerumiskolmapäevakul. Järveäärne metsakoht Palmse-Oruveski kandis oli väga kena ja ilm ilus, nii et elamus tore, kuigi võistlus läks sohu.
Arxxxi algatusel ette võetud seiklus algas kuskil metsas, kuhu suurelt teelt päris tükk aega sõitsime. Regasime ja startisime kl 18.05. Läksime rajale 3se tiimiga, kuhu kuulus veel Raivo, kellele see oli vist esimene sarnane üritus.
Kuigi tulime ainult kõndima. valisime kõige pikema, 16punktiga raja, ja hakkasime otsima. Aga meie 1:10 000 mõõtkavas kaardi lugemine ei läinud sel päeval sugugi libedalt. Ma ei hakka piinlikusest detailselt kirjutama, kui suured olid punktidevahelised vahemaad ja meie ajad nende vahel. Finisheerisime kl 19.59, olles üle kraavide kekseldes ja küngastest üles alla sammununa võtnud vaid 6 punkti. 6! Punktide linnulennult ei tule meie ringi pikkuseks vist 3kilomeetritki. Loomulikult läbisime me reaalselt oma peaaegu 2h seikluse juures oluliselt pikema ma, kuna me lihtsalt ei leidnud kohti üles.
Mis aga mõnusa maigu suhu pani, oli finish! Mäletate XT seikluse 7sek varuga piirajasse mahtumist? See pole enam midagi! Seekord lõpetasime kl 19.59.57, piirajaks oli kl20.00. Tegime Arxxxiga viimase 200m peal kõva spurdi, kuid ma ei oodanud 3sekundiga aega mahtumist! Väga vahva!
Õhtu läks edasi veel Arxxxi juures seriaali vaatamisega. Kokkuvõttes tore päev, kuigi esmaplaan e-riigi teater koolitusele minna ei vedanud välja.

Scoutsrännak 2011

2011-05-15T16:00:00.008+03:00

Ja nüüd peaks 7. aprillil toimunud Scoutsrännak 2011-st kirjutama. Põgusalt, niipalju, kui enam mäletan.
Scoutsrännak on 30+km matk. Tsiviilidel tuleb selga võtta 15kg kott, relvakandjatel 10kg. Minul oli stardis 16+kg, arvestades, et tarbin toidu- ja veevarusi.
Avastasin Scoutsrännaku tegelikult suht hilja, 31.märtsi õhtul, Rakvere ronijate kaudu. Saatsin kirjad kohe laiali, et kes tahab ühineda (ja Adasti öörännaku jaoks peaproovi teha), aga töine neljapäev ei sobinud kellelgi.
...kuni sain ome kutsele vastuse, et Gitta juba oma tiimiga regatudki. Nende eesmärk lõpetada alla 4h hirmutas mind ja otsustasin rajal olla eravõistlejana, kuid kui suudan, liikuda nendega koos. Aga vähemalt sinna-tagasi transa ühendame.
Gitta ja ta tiimikaaslase Hardiga hakkasime Tallinnast Paldiski poole liikuma juba mõned minutid peale 7t hommikul. Et kimasime alguspaigast mööda, võttis sõit plaanitust 45min veidi rohkem. Kohapealseks sättimiseks (regamine, tualett, jalgade pakkimine kilekotti, kotikontroll, sõbraga kohtumine, kes ka sinna pidi tulema jm) plaanitud tund möödus kiirelt, sest lisaks sain veel kotti ümber pakkida - Gitta sõjaväelasest vend laenas tagavarakoti, mis tähendas, et mina sain Gitta koti ja Gitta võttis venna oma.
Suurem kott tähendas, et nüüd mahtusid kõik asjad, kaasa arvatud raskuseks kaasa võetud 6kg hantel, ilusti ära. Aga minu keha oli koti rakmete jaoks väike (mida Gitta sellega teinud veel oleks?). Tagantjärele arutuses arvati, et keha küürus hoidmine ja/või pidev kätega kotirihmade hoidmine, koti toetamine jm mõjub kiirusele hävitavalt. Võibolla. Suurem kott oli igatahes parem ja hea, et selle sain.

9 ajal seenevihmaga startinud inimmass sai algul liikuda läbi linna ja mitu kilomeetrit asfaltil. Gitta oli energiat täis ja keksis suht varsti eest ära, kuni mina rihmade pingutamisega tegevuses olin. Ma ei üritanudki sammu pidada, sest asfaltil liikmine tähendas, et mu põlv andis varsti tunda - 16kg lisakaalu ikkagi. Esimeses joogipunktis, laguneva kalda äärel seisva tuletorni juures, vähendasin riietust ja panin põlvele toe. Edasi läks sulistamiseks mudases, lumises, kohati jäälibedal loikuderohkel teel.
Nii ma seal üksi oma mõtetega sammusin kuni 12km(?) veepunkti. Seal tegin peatuse, et jalanõusi vahetada, sest jalasolevad hakkasid ebamugavaks muutuma. Tegantjärele vaates üliõige otsus viimasel hetkel. Teised, kuivad ja kõvema talla, kuid pehmema sisetallaga jalatsid olid esialgu küll hellaks muutunud kohtades imelikud, kuid varsti mõnusad.
Näksisin ka veidi ja edasi. Midagi olulist ei juhtunud. Vaheldusid pori- ja asfaltteed, sai sooja teed ja mõnusat mustikasuppi. 22,5km peal keeras rada taas poriteele, nii kohutavale, et viis mu meeleolugi alla. See tekitas ahelreaktsiooni, sest metsateeks üle läinud rada hakkas mind kiiresti kohutavalt kurnama. Mõtlesin juba peaaegu kellelegi messi saata, et sinna ma suren.

25,5km peal keeras rada aga asfaltile ja kadalipust lõigu lõppemine tõi mullle teise nooruse. Hakkasin lõikudena jooksma. Olen ammu tõdenud, et peale palju kõndimist on jooksmine jalgadele lihtsam. Lõtvade rihmda tõttu kott küll hüppas seljas, kuid sain hakkama. Vahepeal oli paar tel kõnet - üks ergutuse otsimiseks, teine finishis külmetavalt Gittalt, kes lõpetas ajaga 4.50!
Ja finish! Mögafonis kisatud aeg 5.45 tundus olevat paari lisaminutiga, aga mis seal vahet. Lootsin salamisi märkimisväärselt paremat aega, kuigi ametlik eesmärk oli ellu jääda.
Pettumus oli, et lõpus (nagu ka stardis) ei huvitanud kedagi, palju kott kaalub. Kuulsin, et kotikontroll tehti vaid 4h sisse mahtunutele, kes medalit tahtsid. Korra käis läbi mõte, et mida ma üldse seda massi kaasas tassisin siis, aga see läks üle.
Diplom käes, kohtusime külmetava Gittaga. Hardi oli juba puhas ja söönud ja jäi autosse magama, Gitta sai pesuasjad alles nüüd autost kätte ja sööstis. Minu jalatallad olid väga läbi ja minu sauna lonkimine võttis aega.
Saunas käidud ja sõdurisupp söödud - Talna. Kärriga pidi veel sünnastuffi shoppama minema. Õhtul juhtus midagi, mis viis kõik rännakutunded ja ka une, kuid see ei puutu praegu siia.

Järgnevad ööd tulid vastavalt 5, 6 ja 12h unega. Järgmisel päeval oli sünnipäevakülastus, ülejärgmisel väike Harjumaaga tutvumine (Tuhala, Keila-Joa jm). Kolmandal päeval oli ikka väsinud olemine ja lihased, imelikul kombel eriti tuharalihased, haiged. Viimastele ei suuda muud seletust leida, kui kotist tingitud kehahoiak, sest ei enne ega pärast ole tuharatel midagi viga olnud.
Jalatallad olid toimumispäeval kohutavalt hellad, aga järgmisel päeval juba ok. Villid tulid ainult väikestele varvastele ja needki ei seganud. Kahe papupaari strateegiaga oli väga ea mõte.
Järelmõtted - pidev vihmasadu ei olnud just kõige mõnusam, kuid üritus ise väga lahe, eriti kuna tasuta. Kui võimalik, lähen edaspidigi.

16 April 2011, a date which will live in... part2

2011-04-25T16:19:00.008+03:00

XT läbi, liikusime 50km eemale, Nõiariiki, Öörännaku baasi. Kl 16.20 saime kindlust andva sõnumi, et Öörännaku telefoninumber on aktiviseeritud - järelikult ikka toimub.
Saabusime esimestena. Ja vihm jäi lõpuks järele! Proovisin veidi tukastada, aga ei jäänud magama. Sättimist oli ka muidugi omajagu.
Tiimi koostamine, millega mu elu taas keeruliseks tehti, on omaette seiklus, kuid lõpuks jõudsid starti peale XT tiimi veel Oss, teine Lauri ja "kapten" Kairu (muidugi viimasena ;) ). Kärr, vaatamatta pikale etteteadmisele, suutis tööasjadega samal ajal puntrasse joosta. :(
Meie 7liikmeline sättis kõvasti, isegi Oss sai teiste lisariietega soojemalt pakitud. Bussi oodates (imestan, kuidas sellest soisest teest läbi sai, kui ära tulles üks autogi kinni jäi), mis meid kaugele starti pidi viima, tuju tõusis ja bussis oli meeleolu juba päris ülev. Mina vist räuskasin kõige kõvemini vanade seikluste ämbreid (kaasa arvatud jalgupidi_mudas_kinni_Xdream :D ) meenutades.
Päris-starti jõudes saime veel veidi oodata. Kes jõi teed-kohvi, kes istus metsaonnis lõkke ääres. Selgus, et läheme esimesena rajale (esitasime juba talvel palve, et tahaks asap rajale saada, sest Ossil kiire laevale) ja kui tiimipilt tehtud, 20.20 startisime.

Esimese punktini, kuhu viis kruusatee, vist oli kaart minu käes. Edasi lugesid Oss ja Väike Misha, kelle jaoks see oli esimene ühine võistlus. Mina vaatasin kaarti ainult aeg-ajalt.
Esimeses küünaldega märgitud punktis tuli kokku arvutada tähtedega läbisegi olevad numbrid. Messasime kaks vastust, sest käekirjast ei eraldanud S ja 5. Kumbki oli õige, sest teenisime max 100 punkti.
Teise punkti nimi oli Kalmistu ülesandega "Leia ringist oma meeskonnanimi. Nime taga asuv kood kirjutage paberile." Järgmised 100 punkti teenitud, nagu kõikidel tiimidel.
Kolmandas punktid ootas mälumäng. Küsimused olid rasked (küsimused-vastused siin) ja teenisime mõne õige pakkumisega ainult 40 punkti. Kindlasti on mälumäng, kui Öörännakule veel minek, parendamist vajav koht. Ehk sõbrad kodudes Google ja telefoni kõrvale valmisolekusse?
Teiseks - kui ma õieti mäletan, jõudis meie suureks üllatuseks punkti veel üks tiim (kes oli startinud 21.00?). Imestasime nende kiiruse üle.
Punkt 4 - Suund. Kui ma õigesti aru saan, siis pidi ilmakaari määrama. Selleks ajaks, kui mina künka tippu jõudsin, oli see juba tehtud nii et teenitud 100 punkti puhtalt teiste töö. :)
Punkt 5 - Pommirada. Pidime leidma ja märgistama teatud alal ohtlikud objektid. Rajale läksid Oss, Laurid ja mina. Aga protsess ei võtnud kuigi kaua, sest kõige ees liikuv Oss, kes olevat sõjaväes demineerimisrühmas olnud, tegi esimese 4m peal pauku (pärast tegime nalja, et küllap Eesti demineerijate taktika ongi/oligi, et noored ajateenijad saadetakse lihtsalt miiniväljale jooksma :D ). Teenisime 0 punkti ja olin väga pettunud. Teadsin, et poodiumikonkurentsis püsimine oli nüüd kahtluse all. Pealegi oli meie lahkudes punkti saabumas järgmise tiim.
Tee valimine punkti 6 varastas ka meilt palju minuteid, kuid otsustasime siiski loomade poolt ülessongitud välja mööda minna (kuskil juba oli sarnast rada mööda liigutud, kus ka elektrikarjus oli ja teine Lauri sellest omale lisasärtsu tõmbas). Lõpuks jõudsime Airsofti punkti. Proovilaske läksid tegema Arxxx, teine Lauri ja Oss. Mina, kes ma olin veidi enne harjutamas käinud, ei läinudki. Võistluslasud tegi vist teine Lauri?
Teenisime 72 punkti, mis alguses ei tundunud väga vähe, kuid tulemusi vaadates näen, et raske raja tiimidest kõige halvem tulemus.
Täiendasime veevarusi ja 7ndat, kauguse mõõtmise punkti otsima. Pool tiimi nuputas ja arvutas tiigi pikkust detsimeetri täpsusega, kuid mina, kes ei osanud kaasa rääkida, vahetasin oma jalatside sisetaldasi (osutus heaks mõtteks). Tuli 90 punkti 100st. Kolm tiimi said parema tulemuse, kuid see vahe oli väike, nii et tiim tegi siin väga head tööd.
Kuna mu jalgade pakkimine võttis aega, lasin tiimil eest ära minna. Varsti jõudis kohale tiim Nürro1. Millegi pärast ei leidnud nad punkti üles (võibolla seetõttu, et üldiselt olid kõik punktid elava tulega tähistatud, aga siinne lõkkease oli kustunud), vaid keerasid metsasihile seda otsima. Nad ka küsisid, kus punkt on, kuid pidin viisakalt vastamast keelduma, kuna tegu konkurentidega. Siiski pidid nad mingi hetk punkti leidma, sest nad on teeninud max 100 punkti.

Punkti 8, nimega Valgus, läks sirge kruusatee. Jooksin, kuni jõudsin tiimile järele ja rääkisin oma kokkupuutest. Jällegi imestasin nende liikumiskiiruse üle. Varsti nägime metsas valguskuma ehk punkti. Pidime arvutama sama päeva aja koidust ehani. Mobiilne internet vist aitas, sest teenisime kõige rohkem punkte - 146. :) Punktist välja tulles nägime põõsas kükitamas kahtlasi tegelasi, kaamera õlal. Tõenäoliselt tegid korrladajad filmi (lõppude lõpuks on ju Adasti videoteenuste firma).
9s, nooleviske punkt, oli kaugel, kuid sinna me saime. Nooli viskasin vist mina. Taas oli lauaks sektorid, mitte ringid, kuid kohtunikud ütlesid, et loevad punkte oma süsteemi järgi. Tore, sest kõik mu nooled maandusid suurte numbrite kõrvale. Kokku teenisime 39punkti. Rahuldav, vähemalt ei saanud keegi rohkem, vaid üks raske ja kerge raja tiim said sama tulemuse.
Kuskil sealkandis nägime ka ainsat tiimi rajal, mitte punkti vahetus läheduses. Kummaline oli, et nad tulid meile vastu. Katsusime leida nende liikumissuuna loogikat/põhjust, kuid ei suutnud.
10s punkt oli ka kaugel. Pealegi valmistas veidi probleeme täpse koha leidmine - tiirutasime enne ümber kahe suure hoone, kuni õige majavare leidsime. Punkti küsimus oli "Kui kaugel linnulennult on Kautsi-Nõiariik (talumaja) Suunapuntist (km)". Meie messisime vastuseks 12,5km (kell oli siis kl 04.48, kohe hakkas valgemaks minema). Õige vastus oli aga 20,2km. Teenisime väga vähe punkte, 23. Midagi aga tegime vist valesti (kogematta mõõtsime valest punktist?), sest joonlauaga mõõtmine ja kaardi mõõtkava arvestades konverteerimine ei ole raske. Küllap oli tähelepanuvõime jm selleks ajaks alanenud.
Järele jäi veel finishisse jõudmine. Eesmärgiks olnud 8h sisse jõudmine oli luhta läinud, kuid uus siht, 9h, võibolla. Üha valgeneva päevaga tõusus tiba ka kiirus. Finishisse tegime oma tavapärase jooskuspurdi, hoides kätest kinni. Aeg lõpuprotokolli - 9h. Ehk et lõpetasime 5.20. Saime toas mõned meened ja otsustasime ka ikkagi sauna minna. Ainult Oss ja Kairu hakkasid kohe ära sõitma. Nende plaan Talna minna aga ei läinud eriti sujuvalt. Esiteks meenus Kairule, et tal polnud võtmeid kaasa, nii et ta pidi vist Viljandisse vanemaid otsima minema. Oss aga suutis kogematta kiirust ületades trahvi saada.
Saun oli aga äge! Leiliruum oli ülisuur ja väga soe. See võttis mult viimasegi energiapiisa, nii et ma ei suutnud seistes dushatagi - vahepeal istusin. Sel ajal, kui viimased pesid, riietasid ja jutustasid teise tiimiga, lamasin mina pingil ja suigatasin. See mõni minut aga oli abiks.
Enne minekut vaatasin veel korra leaderboardi ja muutusin veel murelikumaks - poodium tundus kahtlane.
Autoga pidi sõitma hakkama mina. Hakkasin tasapisi Batteryeid limpsama, mida saime lõpukinkekotist kui ka alguses loosiauhinnaga võites, ning tiksusin suht edukalt. Teised magasid momentselt, Lauri nt oli kõik tagasisõidu tunnid pildiloleval olekus, ainult pea kõikus kahele poole.

Tartusse jõudse suutsin tiimi meelitada ronimisvõistlust vaatama minema. Et kell oli veel varajane, siis aja parajaks löömiseks käisime veel autopesulas ning Lõunakeskuses.
Ronimisvõistlus oli äge. Kohtasin paari tuttavat Rakvere ronijat ja üks kohtunikest oli ammu teada-tuntud. Kahjuks tahtsid teised tiimiliikmed varsti edasi minna. Poolel teel väsisin vaatamata energiajookidele ära ja vahetasime Arxxxiga rooli.
Tagasi Öörännaku juurde. Rajaks oli nii asfaltit, kruusa, lumiseid metsaradu kui ebatasast lehmateed. Tore.
Tiim oli väga tubli, tegime imho päris head tempot. Aga pingerea tulemuses olen rängalt pettunud. Saime 4nda koha 8st. Algsest 5ndast kohast tõusime kõrgemale Kairuga esitatud protesti peale, miks osad me punktid kadunud olid.
Oma mätta otsast vaadates polnud mul mõned tunnid peale finishit enam füüsiliselt häda midagi. Scoutsrännaku, Ernade ja eelmise Öörännaku järel oli kehaline võimekus oluliselt madalam. Loomulikult oli uni ja jalad peale vähemalt 60km läbimist kangepoolsed. Aga ei mingeid ville ega ülihellasi jalataldu. Arvan, et Scoutsrännak andis väga hea põhja ja papude-uuteodavateagaheadesisetaldade kooslus töötas hästi. Kusjuures läksin rajale 2 papupaari strateegiaga, et poole peal vahetada, kuid see ei osutunudki vajalikuks. Vahetasin küll sisetallad, sokid ja viskasin kilekott-sokid minema, kuid jätsin samad papud.
Teistel oli aga raskem. Arxxx maadles juba XT-l kangeks kiskuvata jalgadega, kuid 6ndas punktis neelatud valuvaigistid päästsid palju - peale seda oli ta lõpuni nagu orav rattas (8 ja 9 punkti vahel, vist, võtsin ka Arxxxi vaadates igaks juhuks sama tableti - võibolla hoidiski see piinad ära). Vend Lauri hoidis esimestega kogu aeg tempot, kuid 10ndas rääkis, et tegelikult ikka väga väsinud. Väike Misha ja Oss... ei mäleta, aga tublid olid. :)
Omaette teema on Kairu, kes suurema osa teest seljavalu käes vaevles. Et tal ka ei vea. Arstile mineku ideest aga ei tulnudki midagi välja ja paari nädala pärast oli valu kadunud. Kairu, kas me peaks aga järgmise matka pärast mures olema?
Millest veel? Toitu (halvaakommid, võileivad jm) sai taas nati liiga palju, kuid mitte niivõrd, et see kotiraskusena lõpus tunda oleks andnud.

16 April 2011, a date which will live in...part1

2011-04-25T12:55:00.006+03:00

16 aprill. Löön silmad lahti Tartus, kuhu olin paariks päevaks puhkama tulnud, ja mõtlen, et ongi see päev käes. Ammu oodatud karm päev. 2 võistlust vaja üle elada. Ärkan vara, et oleks ajavaru veel korra pakkimiseks, kontrollimiseks, sättimiseks, Virumaalt tulevate tiimikaaslaste kontrollimiseks etc. Mugin palju. Olen vist Tartus oldud päevadega kilo energiavaruks juurde võtnud. Enda küpsetatud kanatükid, kartulid, küpsisekook... kõik läheb.

Tiim jõuab kohale ja liigume esimese võistluskeskuse poole. Arxxx üllatab, et võistluskeskus muudetud kohaliku kooli vastu. Hea, et ta selle avastas. Nii et meie plaan osa võtta XT seiklussarja 1. etapist, Saarjärvel Põlvamaal toimuvast Kevadseiklusest XT-seiklusrogaini klassis jääb vankumatuks. Ja siis tuleb meelde, et meil pole õiget kompassi. Tore-tore.
Helistame Kairu ja Ossiga. Uurime, mis olukorras keegi on ja räägime, kui kõvad orienteerujad me oleme, et läheme peaaegu et kompassita rajale. Kairu pole ikka veel vaimustusest, et pool Öörännaku tiimist läheb XTle ka. Kardab, et väsitame end ära. Võib tõesti juhtuda, aga patt oleks mööda lasta tasuta võistlust (ülikõva, et XT sport tasuta võistluse korraldas)! Lohutan, et lähme ainult 3h võistlusele, XT-Seiklusrogainile. Me ei saanud piisavalt suurt autot, et rattaid kaasa vedada ja 5h minna.
Jõuame kohale, regame ära ja mõtleme, kas vihm üle ka jääb. Sätime end valmis, paneme meeskonnanumbri 72 rinnale ja kl 11:30 stardime 4kesi - mina, Arxxx, Väike Misha ja vend Lauri (algselt pidi veel üks Lauri tulema, kuid ta siiski ei saanud; osalt hea, sest tahtsingi XT tiimi väikse hoida, idee poolest 3 liikmelise) - plagama.

Imetleme 1:20 000 kaarti (1 cm = 200 m), sörgime, teeme vihmas sooja, mõtleme, et küll oleme kavalad, et tulime suure tee kaudu, kui näeme kooli ümber aeda. Ja paarikümne sek pärast näeme aias väravat - D'oh-moment, tegime juba umb 700m ringi.
20min ja 1800m (liikumise, mitte linnulennu järgi) stardist võtame esimese punkti - 36. Tähendab, Arxxx võtab. Mul oli ilma pealt 3 SI pulka kokku laenatud, kuid selgus, et seekordses võistluses on vaja ainult 1te. Ja leidsime, et parimaks piiksutajaks on seekord Arxxx. :)
Kui seni oli tee ok, siis nüüd lumme, vette ja põlluääre mudasse. +14min, veidi üle 800m ja punkt 20. +15min, 700m ja punkt 45, mille leidmine nati aega võttis. Kahe punkti vaheline tee oli vaheldusrikas - muda, vesi, karjamaa ja veidi metsa. +30min ja 1800m - punkt 39. 30 minutit!? Uau, ma ei kujuta ette, miks meil nii kaua läks, sest enamuse ajast liikusime teel. Aa, tean küll - lahendasime punktis 39 puslet ehk märkisime kaardile punkte, mis märgitud polnud. Stardis saime kaasa pisikesed killud kaardist, kus olid salapunktid.
+26min ja 2100m - punkt 25. Kõndisime rahulikult teepeal, kuid kuidagi suutsin märkamatult kaardi kaotada. Õnneks oli Arxxxi käes lisakaart, mille pidi saama teine Lauri. Teel liikumine tegi suure ringi, kuid me ei kaotanud palju. Üks jooksupaar, kes meist meist punkt 39st möödus, keeras metsa ja nägime neid ka väljumas. Nad võitsid ehk mõne minuti, kuid seda metsas jooksmise arvelt meie jalutuskäigu vastu.
+14min mööda teed 1100m ja punkt 49 oli meie. See oli meie 6s punkt ja 2h sai just täis.
Meil hakkas tasapisi kiire. Hakkasime lõikudena jooksma. 23min ja 2300m pärast võtsime salapunkti 34 ja tegime lisaülesande - pidime lindi tagant häälega juhtima pimendatud Arxxxi punkte leidma. Väike Misha õpetused olid väga head. Kulus täpselt 5min. +6min ja leidsime umbes 500m liikumise järel punkti 27.
Nüüd hakkas aga päris kiire, mis tõmbas vee peale meie rahulikule kruiisimise plaanile "jalutame ja säästame end Öörännakuks" - meil jäi 26min kontrollaja lõpuni ja finish oli 3700m (3km järgmine punkt ja 700m sealt veel finishisse) kaugusel.
Jooksja teeb praegu arvutuse ja ütleb, et see pole midagi. Niisama ei olekski, aga ligikaudu pool sellest teest oli metsatee, mille seisukorrast meil polnud aimugi, me pidime samal ajal lugema kaarti ja leidma/märgistama punkti.
Hakkasime jooksma. SI pulk liikus Väikse Misha kätte, kes läks punkt 37t jahtima koos Lauriga. Mina jäin Arxxxi toetama, kellele oma saabastes jooksmine nii lihtne ei olnud.
Saanud lumisest ja osaliselt soostunud metsateest välja, nägime ratturit, ja küsisin, palju veel minna. Ta vist vastas, et alla paari kilomeetri (nüüd kaardilt mõõtes jäi 1200m). Helistasin Laurile, kes Mishaga kuskil ees jooksis, et võtku punkt ära ja jooksku finishisse, tuleme Arxxxiga nii kähku kui ta suudab järgi. Mõeldud - tehtud. Samal ajal, kui Arxxx oma jalgadega agoonias vaevles, aga edasi sörkis, võttis tiimi teine pool finishipiiksu, ajaga 2:59:53! Ehk 7sek enne kontrollaja lõppu! Vat kus ajastus! Meie jõudsime finishisse minut-paar hiljem.

Sauna, suppi sööma, venitama ja teiseks võistluseks valmistuma. Kaardi järgi mõõtes läbisime umbes 14800m, ehk et Väike Misha arvas ülitäpselt, kui pakkus, et läbisime umbes 15km. :) Tiim "Vääritud Tõprad" sai 11 tiimi seast 8nda koha. Rahuldav tulemus, arvestades, et läksime nautlema ja liikusime valdavalt mööda teid, mitte otse. Enamuse kaardist luges Väike Misha, kiitused talle hea töö eest. :)
Ainuke pisipettumus on, et kunagi Xdreamil tutvutud Titemammi tiimi Kati ei jõudnudki oma naiskonnaga kohale. Tema mulle sellest võistlusest rääkiski ning oleks tore näha olnud. :)

50nes!

2011-04-25T11:32:00.003+03:00

Blogi on unaruses olnud. Mul on oma mõjuvad põhjused, kuid see selleks. Viimasel ajal on lihtsalt kiire olnud, kuid et nüüdseks juba 4 võistlust blogimata, siis peab kirjutama. Ja aja kokkuhoiu mõttes eesti keeles.
Esiteks viimasest võistlusest - 23. aprilli SEB Kõrvemaa Kevadjooks 2011 6km. Arxxx kiitis seal suusamaratonil käies, et kena koht, lahedad rajad, ning otsustasime minna. Arxxx jäi soodsamalt regamisega aga hiljaks ja nii tema jooksma ei jõudnud. See eest tuli ta võistluskeskusesse cheerleadima. :)
Valisin 6km, sest ma pole eriti pikka maad sel aasta veel jooksnud. 6km tundus hooajale ok algussoendus. Ja oligi. Vaatamatta sellele, et ma pole XT/Öörännaku trenni järel jooksma jõudnud, ehk peaaegu 2 nädalat, läks suht hästi. Eemärgid seadsin alles sinna sõites - kett maha joosta ja aeg 30min sisse.
Minek polnud aga veel samal hommikulgi kindel. Kahtlesin, sest olin paar päeva varem avastanud, et rada muudetud. Ootasin krossijooksu pehmel rajal ja looduses, nüüd aga kirjutati mingist kruusateest. Aga et ilm läks ilusaks ja Arxxx pidi ka sinna tulema, siis ikka minesin.
Jooks oli nagu rahvajooksude algused ikka. 1km oli trügimine ja võtsin ruumi rajaäärsetelt mätastelt ja lumehunnikutest. Kahetsen, et alustasin suht tagaotsast ja nii palju aega ja vaeva läks möödumisteks. Sinna läks mul palju aega kaduma, pool minutit kindlasti, vast rohkem. Osaliselt aja tagasi tegemiseks jätsin ka joogipunkti, mis oli veidi enne 3km märki, kasutamata.
Rada oli tegelikult korralik. Tee oli täiesti joostav ja oli ka loodusraja lõike. Ootasin rohkem küngastest üles-alla silkamist, kuid omajagu tõuse-laskumisi siiski oli.
483st jooksjast (minu rinnanumber oli 1240, aga tuhandega lühema distantsi numbrid vist algasidki) ajaga 0:29:38 50ndkaks tulla oli päris hea, eriti 0 ettevalmistusega. Ja finishis oli ka rihm maas, kuid ainult spurdi tõttu. Lõpusirge pidi võimas olema, sest kaameraga finishis passinud Arxxx mind tulemas ei näinud. :D
Aga oleks saanud ikkagi paremini. Jaksanuksin kiiremat keskmist tempot teha, hoidsin liigselt reservi. Parem stardipositsioon oleks parandanud. Alates 1km läbimisest, kui küünarnukivõitlus lahenema hakkas, kuni lõpuni, möödus minust umbes 8 jooksjat. Oleks pidanud kellelegi tuulde haakuma.
"Olekseid" on alati. Üldiselt oli siiski tore võistlus. Lõpus sai ka sauna, ja mis eriti üllatav, loosiauhinna. See oli hea ajastusega. Tulin just saunast, nägin Arxxxi autasustamise juures ja hakkasime just minekut arutama, kui kuulsin oma nime. Ei mäletagi, et minu nimi kuskilt välja oleks loositud varem. Loivasin poodiumi ette sain oma auhinna käte. Nike spordisokid, naistele! :D Sellega seoses tekkis paar teooriat - kas mulle anti lohutav "loosiauhind" seetõttu, et olin paar päeva varem saatnud nurinameili rajamuutuse kohta, või anti mulle naiste sokid just vigina tõttu. :D Vahet pole, mis see väike roosa element valgel sokil ära ei ole. :)

Võistlusjutt on sellega otsas, kuid päev läks edasi. Läksima Arxxxiga edasi RMK loodusrada otsima, mille lõpuks ka leidsime, kuid enne seda tegime plaanivälise autosafari. Otsides õiget kohta, sattusime muda ja auke täis teedelabürinti, ja kogesime omaette seikluse.
Poola kiirteede retk seljataga, saime 2h metsas matkata. Künkad, nende vahel järved... kena avastusreis. Peab tunnistama, et raja lõpuosas puges kerge väsimusetunne sisse.

See tore osa päevast läbi, kimasin Talna, vahepeal 2 hääletajat peale korjates. Päev lõppes Renka sünnaga. Aga me kõik oleme vanaks jäänud, ma polnud ainuke väsinu, ning niigi rahulik viibimine lõppes varsti.

Turning the page

2011-01-08T11:51:00.000+02:00

Hello blog! I've been away for long, sorry about that. There have been some events and I will write about those soon. Let me start from recent events as it's breaking point of my life.
I have 2 reasons to turn new page in my life. One is emotional and as this chapter is closing, no point of talking about that. Another is related with future. As a matter of fact I'm applying for Outdoor master studies abroad. This is my nr1 priority right now and I really hope to get in, somehow.
I worked hard to get all papers etc in order though. Yesterday I came from Tallinn where I spent 2 days. I was really busy. I had no real time to sleep or eat. Eg I got 13h (4+3+6) of sleep in 3 nights combined. I had little food (well, I got to admit I had no real appetite too), eg one day with only 3 truffles and 1 mueslicandy. That was in a day where I went in Kalev Spa water center first time and in some moments I felt myself quite out of energy. Speaking of Kalev Spa experience - we went with a friend as we had a lot of catching up to do we only visited saunas, pipes and small pools. 1,5h passed quickly. But it seems to be decent place.
Back in home I had a tiny headache and a bit blood came from nose. I'm pretty sure it's was caused by weather conditions though. As I was strangely asked "why is your face so dimpled" and I weighted myself and... I was 4kg lighter then I expected. :D And that was after a lot of water and some gingerbreads. Anyway, I had no time to rest or something - a small breakfast and back to car. Some buildings in countryside needed needed help - their roofs were under thick snow, around 60cm to 1m. After 3 hours of work I was finally able to go get some rest.
Btw, I'm not complaining! I feel to "back in action". I've had those big rushing periods before and the pressure is enjoyable in a way. With the hard emotional impact in side it stresses and makes everything harder, for sure, but I also hope it hardens me.
The start of 2011 hits me hard and painfully, and not everything goes as good as hoped. But there have been some luck and fun too. Eg in one morning I started to drive away from friends place I couldn't find my glasses. After I dropped the friend to work and said I might come over later to check the apartment, I just in case drove back to parking lot where the car had stayed. I remembered that I stumbled to one pile of snow last night and maybe I had my glasses in my pocket and it fell out. And so it was! Before I was able to exit the car I already saw something black under the snow. And it was my box of glasses! It was right in the middle of parking slot so it's pretty nice luck no car wanted this place at that night.
I've also got to do some snowtubing although those hills in Mõedaku aren't so good.
About future: right now I should be Helsinki AutoExpo and VM Motorsport Show. But I'm not going. If you have to know the reason then it's related with reasons why I'm emotionally devastated.
I have to skip the Winter Xdream. Financial reasons.
I will take a TOEFL test exactly in 3 weeks. It's very expensive but I have to do it for my master degree candidacy.
So much about this week, current situation and briefly about future. I do a small break and return to give an overview of last months.

Looking good :)

2010-10-22T02:32:00.001+03:00

I add a nice picture with my eye:

It was made a day after the happening. As for now almost a week has passed so it looks a bit better. I'll go and see some doctor tomorrow and maybe they can remove the stitch.

I'm going to skip Saturday's Saunapunkti spordipäev too. Don't feel like run around with such look.

Other than that - Kärr is back in home and at some point she may give us an overview over her great trip. :)

Kas kirves on mänguasi?

2010-10-17T16:56:00.000+03:00

Eilne laupäev oli oli uvitav päev. Algas see tavaliselt - maale ja seal aiakoristustööd. Üks tormiga külje puhkama tuld kreegipuu hakeldamine oli vaja lõpetada jms. Sae ja kirve abil see edenes päris edukalt, kuni viimase kaikani, mille pooleks kavatsesin lüüa. Tegin seda. Paugule järgnes kolks - minu kolju ja selle sees asuv tühemik kajasid. Märkimisväärset valu ei olnud, aga mõned sekundid hiljem akkas ommikul söödud ketsup tilkuma. Parempoolne pulk va põrguline põrkas pikki kulmu. Olime nagunii lõpetamas, viisin viimased pilpad puukuuri ja tulime suuremasse asulasse. Pesin viinaga silmaümbruse puhtaks ja paksu punase kihi alt ilmus umbes cm pikkune lõige. Igaks juhuks kiirabisse, kus tädi ühe õmbluse tegi. Lubasin teha valuvaigistita ja oli õige otsus - tundsin ainult üht väikest pistet - näpust vere võtmine ja näpistuski on valulikumad. Nüüd olen aga nagu rätsepa proovilapp - silmapealsele lisaks on mul ka suus niit alles.

Kuigi arstitädi sauna ei lubanud minna, vahetasin pesas riided ja liikusin Väikse Misha poole... sauna. Tee sinna oli ka seiklusi täis, nt üks põder oli teeääres oma elu üle järele mõtlemas, kuid keeras siiski auto ette üppamata metsa.
Väikse Misha saun oli äge. Aga üle kahe raundi leili ei julgenud võtta, ja neilgi kordadel oidsin paberrätti uuel näoaugul niiskust imamas.

Saun võetud, tagasi autosse ja Võsu poole teise Xdreami-sõbra sünnale. Oss sai aasta vanemaks ja õnnitlusi talle ka blogi kaudu! (soovige teie ka, Oss on lahe vennike!) Peale Ossi oli seal veel paar tuttavat näolappi ja korraks-visiidist kujunes 2h lõbusat - mõnusat äraolemist.
Küsimusele, mis juhtus või kellelt peksa sain, on igasugu vastuseid. "Käisin Ossi sünnal." "Käisin x kõrtsis/baaris." "x lõi" (üks tore neiu, kelle süüdistamist temaga arutasin, arvas, et keegi ei usuks seda temast - siis ei oleks ainult 1 õmblus :D ) jms. Aga näe, teie, blogilugejad, saite nüüd päris põhjuse teada. :)

Need nädalad

2010-10-10T16:02:00.000+03:00

Nii, sain just eepose Öörännakust valmis. Materiali oli palju ja filtreering võttis aega. Ehk lisan kunagi veel mõne mõtte ja äkki teen isegi loetavamaks... aga võibolla mitte. :)

Mis mõtteid ja plaane haudunud ja tegevusi teinud vahepeal olen? Peale Sügisjooksu tuli kange enesetõestamsie soov, et jookseks kuskil võistlusel 10km alla 50min. Rakvere jooksul oleks võimalik olnud, aga see oli 19 sept - Öörännak lõppes samal hommikul ja sealt otse jooksma mõte oli liiga utoopiline. See-eest nägime tagasisõites tublisi vudijaid.

XI TA OK rogainil ka ei käinud. tundus liiga kauge sõit. Käisin hoopis Helsinki kandis lõbutsemas, sealhulhas Heurekas (lae all jalgrattaga sõitmas). Täitsa huvitav teaduskeskus, aga Amsterdami Nemo keskuse kõrval on see siiski tilluke.

SEB Kõrvemaa Rattamaratonil ka ei käinud, kuna ei leidnud kompanjone. Paide-Türi rahvajooksul ka mitte, ka tundus liiga kulukas sõit olevat. Tänasel BikeXdream ma ka ei ole. See on küll lähedal, Võsul, aga seda kanti hästi tundev Oss on Soomes, ja teistel, kaasa arvatud minul, oli raske raha selleks leida.

Mida ma üldse teinud? Kärri kadestamise kõrval, kes praegu Kanadas grizzlydega ratsutab (ja vähem kadestusväärselt oma põhihuvi, põtrade paaritumist, puu otsast jälgib), olen mõned korrad Talna juhtunud, peamiselt ühe tarkusehamba tõttu. Odavam olnuks kirst tellida, kuid otsustasin omale teise võimaluse anda ja lubasin opiga juraka välja kiskuda. 40min asemel müttasid kaks naist tund ja 10 minti selle otsas, torkides mulle 2 valuvaigistava süsti asemel lausa 5 sisse. 3a vana röntgenpildi ja reaaslusese vahel oli väike lahk tekkinud, sügavamate ankrus juurte ja ühe lisajuurika näol. Aga tükk tüki haaval said nad selle välja puuritud-kistud ja täna meenutan oma seiklust keelega suus niite taga ajades.

Valulike ambaarstikogemuste kõrval on säravamad hetked saunad. Paar korda olen isegi enda maa leili tigedaks (ja tige ta oskab olla) ajanud. Ajab asja ära karmil ajal ja ehk lähitulevikus saab ta veel oma võimeid näidata.

Tulevik... on tume. Veidi sai mõelda 23.oktoobri Saunapunkti spordipäevale, aga eks näe. Igasugused seikluspargi jm ideed on raha taha jäänud ja ronimiseks puuduvad sussid. Eks paista, mis edasi. :)

Adasti Öörännak

2010-10-10T15:09:00.000+03:00

18-19 sept Adasti Öörännak tiimiga "Vääritud Tõprad" "lühikesel rajal" lõppes ammu, aga näe, minu blogi valmib alles nüüd. Minu sellekohased vabandused. Nüüd kähku asja kallale.

Tutvustuses seisis "Öörännak on mäng, mis sobib igas vanuses inimestele, kes otsivad enda ellu adrenaliini ning põnevust. Mäng toimub Otepää ning Palupera vallas asuvatel aladel. Mängu eesmärgiks on läbida enda valitud pikkusega rada Otepäält Hellenurmeni, teenides selle käigus võimalikult palju punkte" ja see on selgitavaks sissejuhatuseks piisav.

Öörännaku põhiutsitajaks oli taas Kairu, kellele ma selle kuulutuse peale Erna lööki nina ette toppisin. Eriti lahe punkt oli, et tiimil pole ülemist suuruspiirangut ja see lubas meil lõpuks kutsuda kõiki, kes on kunagi tahtnud mõne meie aktsiooniga ühineda, kuid ühel või teisel põhjusel eemale jäänud. Aga paljud ikkagi ei tulnud. Seekord olid stardis peale Kairu ja minu mu vana seiklusjõmm Arxxx, kellele see aasta esimene võistlus, mu väikevend Lauri, Arxxxi naisevend Lauri, Kairu sõbrad Karu, Siil ja Silven.

Otepääle sõites saime päris palju vihma ja lõõpisime, et "mis see nüüd on, ei tule kõik alla, jäta ikka õhtuks ka midagi, ilmataat". :) Olime ärevuses valmis võitlema kolme kõva vastasega - pimeduse, külma ja märjaga. Jõudsime korralikult õigel ajal kohale aga Kairu va pidur ei saanud oma kambaga Talnast õigel ajal minema. Viisin auto korraldajate abiga finishisse ette ära ja otsisn veel Kairu seltskonda mööda Otepääd, kus nad õiget kohta üles ei leidnud. Startisime viimastena kl 20.23, 43 minutit oma stardiajast hiljem. Tubli ja pidevalt toetava fänniklubi soov "kiiret starti" läks niiviisi vett vedama. Stardis sain Kairu ootamise aeg esitatud küsimuse peale vastuse, et sellest pole midagi, kui hiljem startida ja loodan, et ajavahe võeti ka arvesse.

Sain kaardi ja hakkasime Pühajärve poole minema, kohe alguses venis meie tiim väga pikaks riviks. Et Otepääst, eriti pimedast, keegi midagi ei teadnud, pani Arxxx mind juba enne järveni jõudmist kahtlema, kas oleme ikka õigel teel. Üks harvadest kordades, kui Siili telefoniGPS midagi näitas, oli sel hetkel kasu ja selgus, et oleme ikka õigel teel. Möödusime Pühajärve jooksu stardi/finishi kohast, kus eelmisel aastal ähkisin ja puhkisin, ning peale (teist) metsa keeramist ja libedal mudal uisutamist jõudsime 1sse punkti. Sel hetkel olime Lauriga taga, sest olime just kotis sorinud, ja pidime teised tagasi kutsuma, kes vapra sammuga punktist mööda paterdasid.

Kood võetud ja tee teise punkti valitud, liikusime edasi. Taas kasutasime osalt Pühajärve jooksu marsruuti. Punkti jõudsime ilusti. Vaja oli järve ääres olevatelt purretelt kood leida. Käisin kõige viimases nurgas ära (kuhu osalt vee alla vajunud laudtee tõttu kuiva jalga ei saanud), sain koodi kätte ning tegime väikese näksimise ja puhkepausi.

Tee kolmandasse punkti hakkas kohe ühe jalahõõrumisjutuga, mida parandada üritasime. Selleks ajaks hakkas tihenema ka kriitika liikumiskiiruse üle. Osade jaoks oli meie kõnnak liiga kiire, samas kui minul, vennal ja veel mõnel oleks soov olnud hoopis palju väledamalt edeneda. Lõpuks kolmandasse jõudes kohtusime mõne teise tiimiga ja üllataval kombel jõudsid meist hiljem üks suur neidudetiim, keda vist nägime esimese punki lähedal. Järelikult olid ka kuskil ringi teinud, sest meie teekond imho lihtsaim ja kiirem. Lisaülesandeks oli noolevise. Mul läks prooviringis kõige paremini ja nii tegin ka kõik 3 võistlusviset. Ma ei mäleta, palju punkte sain, aga vist olime teiste tiimidega võrreldavas augus. (Lisa: tulemuste failist selgub, et 48punktiga saime sellest 2-3 kohta jagava tulemuse.) Väikese ninakrimpsutse teeks selle peale, et mäng oli sektornoolekas, mitte ringidega täpsusnoolekas. Nii ei maksnud mitte osavus, vaid õnn.

Tee 4ndasse punkti sai olema vaevaline, eriti ühele väga väsinud tiimiliikmele. Liikusime tohutult aeglaselt ja õige pea läks naistetiim meist vuhinal mööda. Pealegi olen ma siiani veendunud, et 4 punkt oli (meie?) kaardil valesti märgitud, mis raskendas ülesleidmist ja mistõttu tegime me Lauridega erinvates suundades mitmesajameetriseid otsingujookse, kuni teised ootasid. Ma ei teagi, millal me oleksime selle leidnud, kui punktist aeg ajalt rakette poleks lastud.

Igatahes - 1ks ülesandeks oli väiksesel alal pomme otsida ja need märgistada. Rajale läksid Arxxx, Laurid ja mina. Leidsime 10st pommist 9. Ühe märgi panime valesti, sest me ei teadnud, mis vedelevast kolast täpselt lõhkeained olid. 9 oli aga päris korralik tulemus. (Lisa: tulemuste lehel on kirjas 80 punkti, a kes teab, kuidas punkte arvestati.) Teiseks oli mälumäng, mis meil mitme peale ka vist päris hästi läks. (Lisa: 100 punktist saime 90, mis pani meid jagama 3-4 kohta.)

4ndast jalutasime edasi 7kesi - väsinu palus küüti finishisse. Kuna selleks ajaks oli tähistaevas (veel 3ndasse punkti oli metsatunnelis nii lahe kõndida, kui täpselt ees Suur Vanker säras) pilvede ja vihma vastu vahetunud ja et punkt oli lageda ja tuulise mäe otsas, oli Kairul väga külm. Ta oli nagunii paar päeva varem külmetuse püüdnud, mis ta kurgu ja kõrva haigeks tegid, ning see jahe olukord ei teinud asja just paremaks.

4ndas andsin kaardi käest ära, sest ma ei saanud aru, kus oleme. Arxxx ja Laurid hakkasid edasi rada näitama. Ma olin suht mures, sest trio enesekindlusele vaatamatta ei leidnud ma ümbrusest ühtegi märki, mis kaardiga oleks klappinud. Väga palju ma nendega vigiseda aga ei saanud, sest ma ei suutnud ju neid parandada. Jagasin vaikselt oma kahtlusi ka Kairuga. Ainus lohutus oli, et vähemalt kompassi järgi läksime õigesse suunda, põhja.

Asulasse jõudes oli kõigil segadus ja minu eesmärk oli jõuda eemalt nähtud suurele teele. Seal peaks ometi aru saama, kus oleme. Selgus, et Paluperas - teede rist ning suur silt panid paika. Näitasin - selgitasin kõigile asukohta ja mis nüüd edasi saab.

Edasi sai pikk marss mööda lagedat maanteed, kus tuul üleni vettinud meile erilise mõnuga veelgi vihma peale külvas. Vihmapiisad helkisid valgusvihus, Kairu kaitses oma kõrvu ja üritasin kuidagi tuulevarjuna panustada, 2 järgmist liiget olid väsinud ja neid oli aeg ajalt vaja järgi oodata, jalad hakkasid tundma andma, meeleheitlikust olukorrast vaatamatta rassisime edasi. Aga vähemalt polnud enam suurt ohtu eksida, teadsime, kus oleme vähemalt ja nüüd sai juba ennustada, kaugel veel punkt on ja jõudsimegi kenasti 5ndani.

5s paiknes karjääris. Tegime umbes 2 korda pikema ringi, kui oleks alguses õiget teed tulnud. Ülesandeks oli airsoft relvast tulistamine. Taas tegid Arxxx ja Lauri enne mind proovilasud. Mina olin oma lasu ajaks kavalamaks saanud ja vaatasin, et äkki saan põlvelt lastes paremini, kui nemad seistes. Saingi - otse kümnesse. 3 võistluslasku nii hästi aga ei läinud - 3 x 8 ehk 24 punkti (märklaua skoor arvutati mängupunktiks 3ga korrutades). 8 pole iseenesest väga halb, aga soovinuksin paremat. Proovin oma kibestumist leevendada mõttega, et isegi kui oleksin ka kõik 10nesse saanud ja teeninud max 90 punkti, oleks 3ndast kohast meid ikka lahutanud 6 punkti. Tagantjärele mõeldes tean, et võistluslaskudes arvestasin ma küll tuult (kuigi tiba-tiba oleks pidanud rohkem kompenseerima), aga liiga vähe trajketoori. Ma polnud kunagi varem airsoft relva kasutanud ja puudus kogemus. Viimati lasin Taanis sportpüssiga (kus ma enim klassis punkte sain :P ), millel ju tugevam laks.

Lasud tehtud ja teed jätkasid veel 5 liiget - 2 väsinumat palusid autoga finishisse. Minu jalad hakkasid juba puupakkudeks muutuma, kuid üritasime vahepeal isegi joosta. 6nda sillaaluse koodipunkti, mille ajaks oli juba peaaegu valge, leidsime lihtsalt ja samuti tee finishi poole oli eksimusteta. Nagu eelmise aasta Ernalgi, läbisime finishisirge joostes, aga polnud ühtki kaamerat meid tervitamas. Regio kaardi joonistuse järgi läbisime vähemalt 40km. Kairule anti stardist ka mingi sammulugeja, aga selle numbreid ma ei tea.

Finish oli.. imelik. Diplomid ja pataka sooduskuponge saime viiskalt kätte, aga muud meist nagu ei tahetud. Juua vist ei antud (või mäletan valesti), supi eest, mis oli jahtunud, taheti raha (mitte, et ma seda tahtnud oleks - kotis oli veel piisavalt toitu). Ei küsitud punktidest kogutud koode, pakkumise peale sain "ei taha, te olete nagunii viimased". WCd polnud, juhatati avalikku pargiputkasse, mille kasutuslik seisukord oli... ekstreemne. Pealegi olid meie katkestanud liikmed puhanud, heas tujus ja huvitaval komber norimisaltid - ime kah, kui meie samm valusam on, kui me rohkem kõndinud. Vähemalt me lõpetasime ja täitsime eesmärgi. Ning lisaks hakkas Kairu tiimipool kähku ära liikuma, võttes võimaluse koos maha istuda, muljetada, arutada, meenutada, hinnata... Mis siis ikka, riided vahetatud, autos väike näks ja kha ära tulema. Laurid magasid juba mõne kilomeetri pärast, Arxxx pidas vastu kuni Tartuni, nii et saime Elvast läbi sõites veel eelmise aastas Elva Xdreami etappi meenutada.

Tartust väga kaugele ma sõita ei suutnud. Kukkusin nokkima ja keerasin Äksile, pikalt madala ja kivise põhjaga järve äärde, kus suvel toreda seltskonnaga ujumas käisime, ja puhkasi ka peaaegu 2h teiste unekottidega, vahepeal ainult rahe segamas. Peale seda sõitsin 1he jutiga kodumaale, teised ikka magamas. Kairult aga kuulsin, et tema oli puhkamata terve tee ise Talna roolinud.

Kodus veel 4h maganuna oli aga juba suht värske olla, või noh, tegelt polnud keha ja vaim ülikurnatud ka finishis. Jalalabad olid ikka natuke hellad, paar varvast olid villiks muteerunud ja päev hiljem oli ka kerge lihasekangus liikumiste alguses, aga üldiselt polnud häda midagi. Rääkides põlvest - põlv andis alguses tunda aga peale esimest km sai soojaks ja rahu majas. Kairu oli järgmisel päeval samas seisus, ei olnud lonkamist ega valu, ainult kerge kangus - "kui kaua maas istuda siis läheb hoo ülessaamisega hetk aega küll". Tema külmetus kõrvas ja kurgus muidugi läks hullemaks. :S Ka Arxxx ja Lauri ei nurisenud ühegi trauma üle. Kairu sõprade poolt tuli mitmesuguseid avaldusi. :)

Mõtteid veel:

Kaart: huvitav trikiga mõõtkava - 1:55 000. Ehk 1cm=550m. Väike virisemiskoht oleks aga material - tavaline paber. Kui finish poleks olnud finish, oleksime pidanud ehk selles punktis katkestama, sest kaart oli selleks ajaks peamiselt vee tõttu täiesti kutu.

Tiim: väga tore, et vahvad inimesed tulid ja proovisid. Aga seekord oli tasemete erinevus päris suureks mureks, vähemalt mina tundsin end kohati häirituna. 8st 3 väsinut katkestasid. Matkama võin ma kõikidega iga kell minna, aga võistlusele enam mitte - tuleb ikka natuke võrreldavate vormidega liikmed leida. Inimesed, keda tundsin, olid oma sooritusega oodatult tublid! :)

Kiirus: tulemuste failist loen, et lõpetasime ajaga 11h 50min (ei tea, kas aeg reaalsest või plaanitud stradiajast), mis teeb meist häbelikud aeglaseimad. Parima, esikoha aeg 6h49min, eelviimane aeg 10h10min. Usun, et oleksime tasakaalustatuma tiimiga kiiremini saanud.

Varustus: võrreldes Ernaga olid kotid kerged ja vaid korra panin ma enda seljaka üle mõlema õla. Muidu oli see piisavalt kerge, et õhe üla peal hoida. Aga siiski sai liiga palju süüa kaasa veetud. Ja ma ei taipa, kuidas ma unustasin asjad veekindlalt pakkida! Mitte et mul lisariided vm vaja oli, aga igaks juhuks.

Riietus: püksid said lõpuks päris märjaks, aga kuigi mu Craftid on 2 aasta jooksul tulest ja veest läbi käinud, on nad siiani väha head ja külm ei hakanud. Kilejope all oli 4 kihti. Finishis end auto juures alasti koorides nägin, et kaks alumist spordisärki olid vaid mõnest üksikust kohast märjad ehk suht kuivadena hoidsid veel sooja. Kui ammu läbi jalatsid välja arvata, läks riietuse valikuga suht hästi. Kindlasti ligunesin vähem, kui mõni kaaslane.

Orienteerumine: suht lihtne nii kaardilugemise (kui 4nda punkti jama välja arvata) kui läbitavuse kohalt. Selles mõttes omapärane, et tehtud sihilikult nii, et teedel/radal liikumine oli mõtekaim. Ka on mitu pead ikka mitu pead - mitu korda panid kaardiga kaasamõtlejad üle kontrollima. Kuigi üldiselt olin õigel teel, on arutelu alati hea.

Reeglid ja korraldus: okei, siin on korraldajatel veel lihvimistööd teha ja saatsin neile ka vastukaja. Kõike ei hakka siia panema ja osa on ka juba teksti sees välja tulnud, aga mõned punktid:

-mis tähendus on reeglil: "Alkohoolse joogi tarbimine täisealistel on lubatud, kuid mitte soovituslik, kuna teatud mängupunktides on meeskonna poolt välja pandud osaleja alkoholijoobe tuvastamise korral võistlemine keelatud.":)

-mõnelt kohalt jäi punktiarvestus, k.a boonus kiiruse eest, mulle arusaaamtuks. Ehk olin hooletu ja jätsin kuskilt midagi lugemata, aga siiski peaks kogu reeglite komplekt olema ühes kohas ja kergelt arusaadav.

-abivahendite kasutus polnud määratud

Maitse: kui aus olla, siis paneb mind ainult 25 punkti kaugusele jäänud 3 koht (meil kokku 1315 punkti, 3 koht 1339 punkti) mind rohkem kibestuma, kui selle aasta Erna katkestus. Mäletan, et eesmärk oli lõpetada ja see sai pea kolmadikul tiimist ka täidetud. AGA IKKAGI! Ma ei suuda end lohutada mõttega, et me ei teadnud, mis ees ootab, et see oli õppevõistluseks ja esimese korra kohta 4s koht pole sugugi paha.

... kogu see vigin avaldatud, pean ikkagi ütlema, et looduses kolamine ikka lahe! :) Kindlasti oleks valges metsad ja järved ja künkad kenamad olnud, aga pimeduses lisab oma ägeduse elemendi ja pool ajast vihma käes lonkides ekstreemsust. Ülesanded olid jõukohased kõigile ja meil läks punktikogumine minu jaoks suht rahuldavalt. :)

Üldiselt lahe võistlus! Palju toredaid elamusi ja uusi õpetlike kogemusi. Kui saan, lähen ka järgmisele ja siis natuke kõrgemate eesmärkidega. :)

Korraldajate lisainf ja galerii lingi taga.

Last week actions

2010-09-14T01:12:00.000+03:00

Sügisjooks is done! I survived without a real training. :) And my knee hold on nicely. I had nice nr - 1717 - and I finished 7 places before Estonian president's wife. :D My time is not so good though - 10km in 55.34. This is time from start's bang. Time from crossing the start line is 53.50. Now I'm gonna explain (and whine) the reasons.

My problems:

-I was too late to get to my own starting coridor and that left couple of thousands people in front of me

-in the middle of race one of my shoelaces needed new tie

-lack of training made the second half quite hard

Competition problems:

-first of all, the whole race is now more like fighting than running. Most of the time runners have to find/fight for a place where to run. The first 3km were the worst - I was forced to walk couple of times. Next year there have to be rule that different groups start after a minute or so.

-or even better - find a better place for such crowd. Rocca al Mare were nice where we had parking and washing possibilities but now this place would be small too.

-people don't stay in their coridors.

I've had something else to do too. I tried waterball in Nõmme seikluspark. Basically you step in one big ball, air is pumped inside and you are off - do whatever u want/can on the water. It's fun and I recommend to try it but don't expect anything groundbreaking.

Then - I had another hike with Kersti and Kärolin which went a bit longer than planned. Girls got excited about mushrooms and that lowered our speed at first. When they decided to hurry up they picked up such a speed we passed the right turning point. I saw the bridge and jumped on it but paid no attention to road marks and soon run after our leaders. After at least km away they were finally convinced it's not right place to be and we went back to the small bridge what girls didn't noticed at first place as they had so many "interesting" girl's stuff do decide. And as I had nothing to comment to their gossip about their friends and other girl's talk then they decided that I'm not in good mood and teased me because of unrelated things what happened few hours before. :) Anyway, we were lucky we took lamps as otherwise it would have been impossible to walk in the dark forrest. But the nature was nice and varied - we saw swamp and lakes, fields and small hills, sandy, muddy and lush terrains... It was nice. :)

Few days ago I also went in Helsinki, Finland. I met a very good friend and we had fantastic time, as always. The best experience from adventure point of view was visiting Suomenlinna. It's a island fortress made to protect Helsinki. There are a lot of tunnels and buildings and things, places to look so I'm pleased I went there at last. The whole day was fun but time, as always with good company, passes quickly. At least I got a unforgettably good cake :)

For next - Otepää öörännak in this weekend. It's orienteering at night. We got a big team - 8 members I guess. And there were more people interested but they droped out in various reasons. I guess I should start preparations. :)

Plans

2010-09-01T13:09:00.000+03:00

Nothing is happening. I've been running and biking a few times and that's all. I do have some plans though. I registered for 10 km SEB Tallinna Sügisjooks running competition in 12. sept. And we have serious plan to participate in ÖÖrännak in Otepää 18-19 sept. This time I guess we would take short course, 30 km, to enjoy not kill ourselves. And I'm considering Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks 2010 running competition in 05. sept. I've never ran in Pärnu before and it would be good practice week before Sügisjooks.

In all of those locations - Tallinn, Otepää and Pärno, are adventure parks nearby. I really wish to visit them again but let's see how it goes. :)

Erna tulemused

2010-08-11T00:32:00.000+03:00

Täna leidsin lõpuks Lasnamäe Kergejõustikuhalli üles ja käisin ronimisseina vaatamas. Pääris kena. :) Tuli isu peale, veel rohkem. Uurisin treeningaegu jm ning kui kuskilt papud saan, lähen ehk millaski turnima. :)

Täna tuli ka Erna tulemuste meil. Kodukal ka väljas. Mis ma kostan. Olime raske raja ainuke katkestanud tiim. :( Teenisime 4 punkti jooksul 34 punkti kaotamata 1tki elu, mis üldskaalal jätnuks meid 4ndale kohale. Kuid katkestus rikub selle kena väljavaate.

Erna matk 2010

2010-08-08T18:46:00.001+03:00

Nii, Erna matk... oi-oi-oi. Alguse sai see muidugi Kairust, kes kohe alguses mineku-ideega utsitama akkas. Mina vana laisk loom ei taht väga vedu võtta, pigem oleks taas lennujaama jalutanud ja välismaa õhku inganud, kuid metsas pikki maid läbida. Aga Kairu võitis. Regamise ajaks oli aga keskmise raja tiimikohad täis. Kairut nii lihtsalt kõikuma ei löö ja tema meilivastus oli mulle "Kui siis palju trenni ja raske!? Saaks huvilised kokku muidu? Lihtsat vist pole mõtet?". Long story short - millegi pärast me end raskele regasimegi. Tiimi kokkusaamisega muret polnud, huvilisi oli küll, kuid viimase minuti vahetusi tuli siiski teha. Lõpuks olid minu kõrval rajale minemas Väike Misha, Renis ja kapten Kairu.

Ettevalmistused olid üllatavalt kulukad ja aeganõudvad. Laenasime kola, uurisime igasugu kavalaid trikke ja nippe ja ehk mõnes kohas olid need abiks ka. Kuid rohkem oleks pidanud keskenduma füüsilise vormi tõstmisele.

Olgu, hüppame starti Jänedale. Kohale saime kõik suht ilusti ja varustuse kontrollis polnud mingeid probleeme. Vaene Väike Misha oli küll ärkvel alates poole kuuest hommikul ärkvel, kuid väsimuse tundemärke veel ei näidanud. Nii et 5 augustil kl 20.45 saime kaardi ja... aeti autosse! Vanasse UAZ maasturisse, mida kutsutakse vene villiseks. Alguse sai ehk matka parim osa - villisesafari! Juht rallitas metsa vahel päris kenasti. :) Ükshaaval viskas ta meid maha, mina sain pikima sõidu. Ülesanne oli iseseisvalt metsas piletikomposteerimise punkt leida ja siis kogunemispunktis kohtuda. Antud kordinaatide järgi oskasin ma sihtkoha kaardil märkida küll, aga oh häda - etke asukohta ei suutnud ma kuidagi tuvastada. Nii suhtlesimegi telefonitsi ja leppisime kokku, et saame kohe kokku. Sel ajal sai mul ka telefoni aku tühjaks, mis oli mõnevõrra ebameeldiv. Mõningase jalutuse järel jõudsin teisteni (hakkasin juba muret tundma, kas tõesti viidi mind nii kaugele või eksisin tee lugemsies), kes olid juba koos. Mõistatasime, kus oleme, kuid päris täpselt ei saanud ikka sotti. Aga aeg tiksus. Mitte et aeg ainus ebamugavus oleks olnud - kohe alguses kaotas Väike Misha laenatud pealambi ära, sest kotti lukk libises lahti. Oleks siis nigel lamp old - päris võimas Petzl!

Väike Misha võttis löögi pehmelt vastu ja otsustasime liikuda tagasi maantee suunas, kuni saame aru, kus oleme. Maanteeni välja minna ei olnudki vaja. Varsti saime aru, kus oleme ja suundusime metsateid ja sihte kasutades kogunemispunkti poole. Mõnda aega oli kaart loogiline ja saime aru, kus oleme. Siis aga tekkis lagendiku ja tee asemele mets. See ajas mind sees natuke urisema. Meile antakse 1:50 000 vastav baaskaart (1cm = 500m), kus enamus asju nagunii kirjas pole (mitte nagu orienteerumiskaardil), aga sellest on vähe, midagi peab ikka valesti ka olema. Muidugi on sans, et me lugesime valesti, aga praegu ma seda ei usu.

Igatahes ronisime pimedas läbi märja kõrge rohu, tiheda metsa ja oksatiheda mättarohke lagendiku, otsisime laia kraavi ületuskohta ja jõudsime eelviimastena kogunemispunkti. Esimesse punkti oli veel linnulennult 6km.

Valisime maanteeäärse ala, mis tähendas, et iga auto, mida nägime, tähendas enese peitmist. Raskel rajal on ju vastutegevus kogu matka vältel ja kunagi ei tea, kelle tuled tulevad. Õige varsti hakkas see pidev peitumine tüütama. Mina veendusin, et varvassokk alumiseks sokiks oli nõme idee ja väiksed varbad mu päevi näinud tossudes hakaksid juba hõõruma. Lisaks mõjus moraalile laastavalt teadmine, et 4nda punkti piiraeg on kell 7. Sellise tempo juures arvasime, et ehk öeldakse juba esimeses punktis, et meil pole lootustki ja jääge siia.

Koidu ajal jõudsime esimesse punkti. Ja taas üllatus ülesande näol - sukeldumine! Mõni aeg enne olime Kairuga arutanud, et uvitav, kas ujumist on, ja oletasime, et vast ikka mitte. Ka fännklubi esikisajale olin päev enne öelnud, et kes teab, millal ma taas ujuma saan - vaevalt et enne ja Erna aeg ning pärast ei jaksa mõni päev. Nii palju siis sellest. Vette, sogasesse Kalajärve läksime mina ja VMisha. Vaja oli leida põhja kinnitatud kott käbidega ja käbid ära lugeda. Sukelduda ma väga ei oska, nii et põhirolliks jäi mulle otsimine. Koti leidis VMisha esimesena, aga enne, kui ta käbid ära lugeda jõudis, sai meie 5 min aeg otsa. Saime vist siiski 6 punkti.

Seejärel saime uudise, et piirajad on katkestatud, parimadki tiimid hakkasid alles teise punkti jõudma. Tohterdasime oma jalgu ja läksime edasi. Linnulennult 3km, kuid võtsime palju pikema tee, et jalgu kuivadena hoida. Punkti leidmine polnud just kõige lihtsam, kordinaadid tundusid mööda, aga see selleks.

Teine punkt oli meditsiiniülesanne. Esmaabi tuli anda metsanotsu rünnaku lavastuse ohrile, kelle jalg oli lõhki. Meil läks päris hästi. "Elistasime" kiirabisse, sidusime jalga, suhtlesime ohvriga jne. Kiiruga tulid mõned lohakusvead (nt ma ei pannud kindaid kätte) ja teadmatusest, mis haavaga tegu, tegime mõnda asja teisiti, kui pidanuks. Aga üldiselt olime tublid ja saime 9 punkti 10st. :)

Taas jalgade tohterdus, väike sööma ja edasi. Kuivalt jõe ületus võttis omajagu aega, aga tehtud see sai. 2km läbi metsa raiumist ning jõudsime 3ndasse punkti. Väike Misha luges kaarti. :)

Kolmanda punkti ülesandeks oli ronimine. Kõigepealt tuli oma köie ja punktist antud pulkadega köisredel teha. Siis redel puuotsa tõmmata, redeliga oksale ronida, oksal istuds saag ja lauajupp üles tirida ja pooleks saagida ning redeliga taas alla ja redel algosadeks. Redel tuli meil improviseeritud sõlmedega välja, isegi 10 min ajalimiidi sees, kuid esimesel ronimiskatsel lagunes veidi. Väike tuuning parandas asja, kuid sellega läks meil 1 punkt kaduma. Teine katse oli parem ja sain üles, saagisin, tulin alla ning harutasime redeli ja pakkisime köie ilusti aega mahtudes. Kokku 9 punkti, mitte just halb. :) Minu jaoks oli ronimine matke kõrghetk, mitmes tähenduses.

Taas tohterdus (mina lasin seni silma kinni) ja suundusime neljandasse. Minu energia oli suht otsas ja see mõjutas ka motivatsiooni, nii et ainus valik minu jaoks oli mõtlemine välja lülitada. And it worked. Suutsin pea täiesti tühjana oida, keskendudes ainult kaardile ja kompassile, hoides tähelepanu eemal ka jalgadest ja väsimusest. Sometimes "Just do it!" works. Teine aitaja oli VMisha, kes minuga kotis ära vahetas. Tal oli oluliselt kergem kott ja see kerendas liikumist märkimisväärselt. Poolel teel vahetasime kotid omakorda Kairuga. Minu jaoks polnud vahet, sest ka tema kott oli kerge, aga Kairu soovis teist kotti, et hõõrumist vähendada.

Linnulennult oli minna vaid 4km. Aga maastiku läbimine polnud sugugi nii lihtne. Päike hakkas kütma, palavus kimbutas ja vesi sai otsa. Motivatsioon lagunes. Raiusume edasi, putukaparv kimbutamas ja lõpuks jõudsime aasale, 4ndasse punkti.

Arutasime veidi ja leidsime, et katkestame. Raske otsus peale 18,5 tundi. Punkti ülesande täitsime siiski ära - otsisime 5 erinevat taime, mida süüa. Korraldajad pakkisid ka asjad kokku (olime ju viimane tiim) ja läksime koos minema. Nende auto juures saime veidi vett ja jäime transat ootama. Väikese näksimise ja uinaku järel tuli taksot mängima Ford Explorer, kes Kautlasse mineval kruusateel meile rallit tegi. Finishis selgus, et VMisha autovõti, mis jäi ühe korraldajanaise kätte, seikleb kuskil ja meil tuleb oodata 4h. Sisustasime aega taas söömise ja magamisega.

Kui võti lõpuks kohale jõudis, läks lahkumisega kiireks - minu kahjuks ei saanud isegi head aega öelda, supist ja kakaost rääkimata. Aga meil oli ka pikk reis ees. Tallinnasse, kuhu Renis ja Kairu nõudsid mienmist, saime ilusti. Aga linnast välja Virumaale suundudes ründas uni. Mina jäin tukkuma ja varsti tõmbas ka Misha auti teeperve, et veidi magada. 15 min plaanist tuli vist 2h, kuigi võin valesti mäletada. Misha jätkas sõitmist, mina ebaviisakalt magamist. Alles Halajalas turgatas mulle, et võin ju ise ka sõita, ning vahetasime. Minul oli minna küll ainult 20km, Mishale peale seda veel 30km. Aga ta sai akkama. :)

Järgmine päev oli ainult natuke raske. Jalatallad olid endiselt valulikud, kuid mitte nii väga, kui vahetult pärast Erna lõppu. Igasugune tegevus väsitas kiiresti - paar korda trepist ja juba oli energia otsas, õhtune ujumine oli ka kurnav. Ja uni oli, peale rohkeid unetunde oli ikka vaja lõunauinakut teha.

Kaks päeva hiljem pole aga enam midagi. Jalad ok, isegi villid väkeste varvaste all on asendunud paksu nahaga. Ujuda, nii palju kui ma ulpida oskan, sai tavapäraselt ja üldse kõik täiesti normis. Õhtul sai autoga tiirutatud ja tormikahjustusi uurida. Oi kui palju puid tuul murdis! Eisma ümbus oli eriti valus. Sadade meetrite ulatuses tee puid täis, sõida nagu raielangil. Meeldivaks üllatuseks oli, et paljudes kohtades olid teele langenud puud juba nii läbi lõigatud, läbi pääses, ja Eismal töö käis.

Oot, teemasse tagasi. Erna. Hinnangud. Tiimikeemia: kaklusi ei olnud, vahepeal oli ka lõbus, kuid raskelt läbitav maa ja kurnatus laastasid moraali. Kaardilugemine. Hmm, väga hull ei olnud, saime VMishaga mõlemad enamasti aru ja liikusime suht õigesti. Renise moblagepsust oli ka kasu asukoha määramisel, pärisgepsu ei kasutanudki. Saaks muidugi palju paremini, kui õppida "ridade vahelt" lugema, aga kuna me totaalselt kaotsi ei läinud ja suutsime sihti hoida, siis olen rahul.

Mis sai saatuslikuks? Asjade kokkulangemine. Mind väsitas tohutult kott. Ma ei mõõtnud koti kaalu minnes, kuid tulles oli see 13kg. Umbes sama võis see olla alguses, sest kulunud toit-vesi asendus märgade riiete ja köiega. Teiseks on mu seiklusi näinud tossud otsas. Märjaks saades ei olnud põhjakutest enam piisavalt pehmust ja tallad läksid kiirelt hellaks. Esimeses punktis andis Renis lisatallad ja need aitasid palju. Teises puntis panin villased sokid ja mässisin pakkekile übes, mis hoidis välisniiskuse eemal ja tegi elu veel paremaks, kuid oli juba natuke ilja - varbad olid villis ja jalatallad valusad. Ka teiste jalatsid olid märjad ja hõõrusid, nii et halb jalatsite valik oli üldine probleem.

Teiseks, vesi sai otsa. Minul piinavat jänu 4ndas veel polnud, kuid et veepunktini oleks veel palju tunde ja kilomeetreid olnud, oleks see kindlasti suureks probleemiks saanud ka mulle.

Veel - kotid liiga rasked ja rihmade hõõrumine erinevatest kohtadest. Rada oli raske ja aeglane läbimine nülgis motivatsiooni.

Minu emotsioon: seiklus ja elamus on alati lahe, isegi rallit sai. Aga katkestamise suhtes on mul piinlik ja kahju, väga kahju! Tundub, et vedasin alt tiimi, ennast ja fänniklubi. Arvasin, et olen ja oleme rohkemaks suutelised.

Kõige paremini töötas meie Erna matka ürituse juures fänniklubi. Minu telefonile tuli hulga toetavaid sõnumeid. Aga mitte kõiki ei jõudnud ma õigel ajal edastada. :( Küll oli aku tühi, küll sms mälu täis. :( Loeb aga mõte! Fännid olid tublid ja suured tänud toetuse ja lohutuse eest! :)

Põhiasjad said vist nüüd kaetud. Kui midagi meenub, täiendan, Kommentaarid on oodatud, kuigi vaevalt, et keegi nii pika mul läbi jaksab lugeda. :)

PS: Kairu käskis kirjutada, et ta on äge. Ja ta EI VÕTNUD meigikotti kaasa! :)

2 kuud 2 sõnaga

2010-08-08T18:44:00.000+03:00

Pikk vahe sisse jälle tulnud. Põhjus, et midagi pole toimunud. Taanisoleeku viimastel päevadel oli üks rahulik kanuureis. Alguses sattusime samasse paati Margusega ja lisaks tuli õps Tinna. Esimest korda rääkisime eesti keeles, sest plaanisime vandenõud Tinna vastu - kanuu ümber keerata. Meie vett ei kartnud. Aga enne kui seda teha saime, pani üks õpilaste kanuu ümber. Päästsime nad ära, kuna olime kõige lähemal olevad pädevad (Outdoor koolitusga) aitajad. Varsti peale seda tuli paus ja mind paluti ühte teise paati, kus plikad eriti hakkama ei saanud. See tähendas pm, et ma üks liigutasin kanuud. Esimesel oli mõla, kuid ta pani seda vette lihtsalt moe pärast. Ja nii reisi lõpuni järgmisel ommikul välja. Õhtu olid tiimimängud, burgeritegemine jm tavapärane. Öö kämpisime väljas, kes telkides, kes presendi all.

Viimased päevad Taanis olid muidugi kurvad, kuid mitte niivõrd, kui eelmine kord. Mina olin üks vähestest, kes paariks päevaks kauemaks jäi. Rongiga Copenhagenisse läksime ka Gaboriga. Gabor läks linna öömaja otsima, kuid mitte enne, kui me lennujaamas kahekesi shampanjapudeli tühjaks kulistasime. :)

Eestis on muidugi mõned korrad ujumas käia. Viitna, Porkuni, Uljaste, Peipsi jm järvede kõrval ka põhjaranniku mererandadel ja paar korda ka Läänemaal. Sai Laurit külastatud, kes mind saunaga jm laheda ajaveetmisega kostitas. Käisime ka Roosta seiklusrajal. Lauri üllatas mind, seni ta pole käinud sellistes kohtades. Seekord tundus rada lihtsam. Või olen ma arenenud.

Üks väike Lõuna-Eesti reis oli ka. Väisasime Piusa koopaid, Setumaad, Peipsi randu jm. Seltskond oli tore ja tutvusin lähemalt kellegagi, kes tõenäoliselt jääb suve tähtsimaks tutvuseks. Valgas sain kokku ka Margusega, kellega käisime Läti järves ujumas, Valga vaatamisväärsustega tutvumas, grillimas ja saunas. Tore aeg. Valga lemmikkohaks sai mulel aga jõe ääres olev köitest ronimispüramiid. Oi kui tore oli seal üks öö kakerdada. :)

Reise on veel olnud. Ida-Virumaal Ontikal, Kalvis, tuuleveskite juures jm. Tallinnas on mitu korda käia saanud, mõnel korral neist ka orienteerumist harjutamas. Esimesel korral Männikule harjutama minnes tabas meid mõningane ebaõnn. Just kui jõudsime kohale ja saime valmis, hakkas vihma sadama. See paisus lühikese ajaga tugevaks tormiks. Mõne sekundiga olime täiesti märjad, vaatamata vihmariietele, vihm oli nii tugev, et mõnekümne meetri kaugusel olevat järve ei olnud näha, tuul murdis puid, äikest sähvis tihedalt. Ma ei mäleta hullemat tormi. Katkestasime 100 m autost eemal. Irooniline on, et tormi-iil oli peaaegu sama lühike.

Järgnevad paar korda olid paremad ja kaardilugemisega said tutvust teha Kairu, Renis ja Kersti. Kairuga käisime ka Keila Joal orienteerumas ja see koht valmistas mulle oma kenadusega meeldiva üllatuse.

Nii, kohe praegu midagu muud ei meenu. Teen nüüd teise postituse Erna matkast...

Lähipäevad

2010-06-14T00:42:00.000+03:00

Lühidalt ja kuivalt viimaste päevade seiklustest.
Kolmapäev oli viimase ronimistunni päev. Midagi uut ja huvitavat ei me teinud. Lihtne rappelling, ka upside down, vanast tuttavast tornist. Neljapäev oli aga super. Taas Viborgisse ronima. Kuna vihma tibas, ronisid teised enamasti sees seinal, aga mina ei saanud jätta kasutamata juhust kaljuimitatsioonidel kakerdada. Seekord oli natuke "lõbusam", sest vesi kivi ja käe/jala vahel ei mõju haardumisele just kaasaaitavalt. Sellegi poolest ronisin 3 rada. Espen ja Gabor proovisid ka kumbki ühte rada ja selle ooteaja kasutasin siseseinal kahe raja läbimiseks. Aga ronimissein ei ole enam kuigi erutav, kui kaljut katsuda saanud.
Reede oli lihtsa orienteerumise-matka päev. Sihtkohas jutustasime ja küpsetasime lõkkes pizzat. Jep, pizzat. Täiesti võimalik ja maitsva lõpptulemusega. Peaks ükspäev uuesti proovima.
Laupäeval pidasime võltspulmapidu. Kohati tore.
Aitab, ööd. :)

Kajak on ägedam kui kanuu

2010-06-05T13:46:00.000+03:00

Reedene ommikupoolik möödus kajakides. Tekime rescue exercise' ja lõbutsesime niisama harjutusi tehes ja mänge mängides (nt last man standing). Vääga vahva. Ilm on mitmendat päeva kena, kuid reede oli lisaks veel tuulevaba! Natuke ebemeeldivam on, et kuna olin üks vähestest, kel polnud wetsuiti, sain kannata. Mitte vee tõttu, mis polnudki Tange järves nii jahe, vaid päikese poolt. õlad ja käed on siiani päris valusad.

Samal õhtul tegin väikese katse - kaua suudan turvavarustuseta meie ronimisseinal püsida. Ronisin aeglasel tempol horisontaalselt. Maha hüpates olin seinal olnud 19 minutit ja 26 sekundit. Oleks aega teadnud, oleksin pool minutit kauem seinal kükitanud. Järgmine kord sarnast katset tehes liigun optimaalsemalt.

Superkogemus Norra järel

2010-06-03T20:27:00.000+03:00

Eilne oli super! Ronimisklass läks Viborgi højskole ronimiseintele. Spetsiaalselt ronimiseks tehtud kaljuimitatsioon - oi-oi kui lahe! Parim pilt, mille etkel netist leidsin:Lõõskava päikese all ronisin läbi 4 rada. 5ndal jäin 2/3ndiku peal jänni ja olin sunnitud peale käte väsimist katkestama. Igatahes, tahan ka sellist 11,5 meetri kõrgust kivi oma tagahoovi! Siis ei peaks 2h ajapiirangutega võitlema.
Ronimise lõpuks olid sõrmed kanged ja põlved verised. Kaks küünte alt musta sõrme ei tekitanud mingeid probleeme, ehk adrenaliini tõttu. Lisaks tunnen, et kogusin enesekindlust juurde.

Täna käisime taas militaarsugemetega takistusrajal end kraapimas. Lumi ja jää oli asendunud päikese ja rohelise muruga. Midagi vaimustavat rajal polnud, uudsus läinud.

Olen mõnevõrra taas jooksma akanud. Alguses jooksin lihtsalt kenas künklikus metsas. Siis hakkasin sõpru sinna vedama. Ja nii on päris mitmeid kordi vudida saanud. Täna Mind&Body tunnis oli lamedamal maal joosta vaja ja üllatuslikult jätkus mul staminat ja kiirust. Polnud eriti pikk distants, kuid siiski üllatasin end. Kas akkan taas rohkem jooksma?

Rope is my favourite toy

2010-06-01T17:55:00.000+03:00

Helloo, lazy blogger is back once more! U can't believe what motivated to write. A picture! Just one amazing photo I saw minute ago on Petzl.com website. Here it is:
During recent months I've got a varied taste of climbing and rope disciplines. I've climbed on trees, rocks, via ferrata and walls. Rappelled on trees, rocks, walls and without support for legs. Also upside down. And I love it! At this moment I'm making a research of equipment what should I acquire and that's how I reached to Petzl website. Petzl's stuff is damn expensive though.

Norra matk

2010-05-18T23:28:00.000+03:00

Piinlik. Nii piinlik. Taas blogi soigus. Vahepeal palju juhtunud. Näiteks Amsterdami reis. Ehk ühel heal päeval meenutan kaugemat möödunut, kuid nüüd Norra reisist.
Long story short - see oli fantastiline! Aasta sündmus senise seisuga.

Nüüd veidi detaile. Reis põhja poole algas Transititega. 12 aeg astusime Hirtshalsis kolmeks tunniks Color Line' SuperSpeed 1 laevale, et ületada Taani ja Norra vaheline vesi. Kristiansandist liikusime veel umbes 40 km põhja suunas (ja alaliselt ülesmäge) Ogge järveni. Saime 9 kanuud, panime pakid pardale ja sõudsime mõned kilomeetrid sobivat kämpimissaart otsides.

õhtu möödus rahulikult - tegime süüa, chillisime ja kesköö paiku ronisin presentkatusealuse alla tuttu.
Järgmine hommik kanuutasime õpetaja Voldby, Alexi ja Andersiga teistest varem minema, et sobiv rapelingu paik leida. Leidsime ja pool päeva laskusime köiega kaljult. Päike lõõmas ja ilm oli tsärgigi jaoks liiga palav.
Lõuna järel algas kanuumatk, et uus saar leida. See reis kujunes pikaks ja baasi tegime järve teises otsas. Vahepeal kostitas meid lühike vihm, mille järel taas päike võimutses. Kava oli suht sarnane eelmise õhtuga - väliköögiga söök, lõkke ääres istumine ja kesköö paiku olin taas viimaste seas, kes magama ronis. Meie rühm taas presendi alla, osad telkidesse.
Kolmas päev ja peale pakkimist taas kanuudesse. Seekord suundusime tagasi starti. Keskpäevaks oli kanuutamine ühel pool. Rendipunktis pidasime lõuna, tegime osadega kümbluse järves ja saime dushi all käia. Tagasi bussidesse ja järgmisesse punkti. Sihtkohaks oli Hansu, teise õpetaja, mägihütt.
Bussisõidu ajal juhtus sama, mis eelmisel päeval - vihmasabin keset kuuma päeva. Kuid selleks ajaks, kui oli vaja maja juurde ronida, oli taas kuiv. See lihtsutas liikumist hoone poole, kuhu ei vii ükski autotee. Ainus viis sinna jõuda on umbes 10 min ülesmäge metsarada.
ülejäänud päev merepinnast pea 300m kõrgemal olevas majas möödus lõõgastudes. Mina nt võtsin oma lamamismati ja läksin metsa magama mõneks ajaks.
Neljanda päeva esimene pool oli jalgsimatkale pühendatud. Natukene orienteerusime, kuid see läks varsti üle matkamiseks mööda jõeäärt. Turnisime kivistel metsaradadel, imetlesime loodust, läbisime kümnetesse meetritesse ulatuvaid kõrgusvahesid... me likes. :) I-le pani punkti varustuse tassimine mäe alt autodest baasi. Ei olnud eriti väike küngas ega sile rada.
Koht kämpimiseks oli super. Kalju ääres, mis ühes kohas katusealuse moodustas. Samas kõrval pisike järv. Kaljudel mitmed ronimisrajad, üle järve jookev ahviraudtee tross... :) Pealelõunat sai kolm ronimimisrada harjutamiseks üles seatud ja ahviraudteel liuelda. Fun. fun, fun, ja õhtusöök oli ka päris hea. Magama läksin riskiga - magamiskott lageda taeva all. õnneks tuli kuiv öö.
Hommikul tirisin endast puugi välja (eelmisel õhtul leidsin kolm puuki enda peal ringi uitamas) ja
jätkasime kaljuteemaga. Voldby seadis üles köiega laskumise punkti 30 m kõrgusele. Esimene pool sellest oli kalju jalgade all, teisel poolel aga lihtne rippumine. Ka oli samas via ferrata rada. Neid ja ahviraudteed fännasin, ka ujusin järves veidi, kuid olin eelmisest õhtust liiga kurnatud, et ronida.
Ennelõunat pakkisime asjad kokku ja selgus, et alla tassimist vajavaid raskeid kotte palju. Enamik rahvast olid gruppide kaupa eelnevalt raftima läinud ja see tähendas, et pidime nüüd iga üks kaks rasket kotti alla tassima. Alla me jõudsime, aga mina olin seejärel suht läbi. Peale selle pidime kiiresti parvetama minema ja meil polnud aega ka lõuna jaoks.
Märjad parvetamiserõivad selga aetud, hüppasime bussi, et stardikohta suunduda. Nüüd juhtus aga väike õnnetus - samal ajal kui ma bussi astumisel piilarist kinni hoidsin, tõmbas Voldby esiukse kinni, koos minu sõrmedega. Tegin karjatuse ja sain sõrmed tagasi. Veidi valus oli küll. Hakkasime aga kohe liikuma. Millegi pärast oli järgnev 5 minutilne bussisõit päris raske - sõrmed tegid valu, kurnatus ja nälg panid mu iiveldama ja järsku hakkas palav ja higistus. Kummipaadi tassimisel oli minust vist vähe kasu ja ma täpselt ei mäleta, kuidas ma seisin. Hiljem ütles Margus, et parvetamise juhenduse lugemise ajal olin kaame ja sain küsimusi, kas ma ikka võtan osa. Kaks töövõimetut sõrme aga mind ei takistanud. Enne paati hüppamist sain sõrmed mõneks sekundiks külma jõevette kasta ja sealt edasi hakkasin taastuma.
Kummipaadiga raftimine algas ülesandega, mis saatis igaühe üle parve vette. Harjumiseks veega ja õnnetusjuhtumis käitumise harjutamiseks. Edasi saime mõne hüppe ja minikärestiku maitse, kuid ei midagi metsikut ja õige pea saigi lõbu otsa. Igal teisel päeval oleksin ehk veidi nina krimpsutanud, kuid mu olukorda arvestades olin sõiduga rahul - sain maitse, meeldiva, suhu.
Saime lõpuks süüa ja naasime Hansu hütti. Olin täiesti läbi, kui majja jõudsin. Magasin enne õhtusööki, peale toitumist mängisime mõne raundi kaarte ja uinuma pugesin rõdule.
Vara-vara hommikul olin vihmatibade tõttu majja taganema sunnitud. Sain veel veidi magada, enne, kui uude kohta ronima läksime.
Käisime seda kaljut ühel õhtul paar päeva varem piilumas ja kuna meile meeldis, mida nägime, võtsime sellel turnimise plaaniväliselt kavva. Tegin ka paar ronimist, kuigi kahe valuliku ja küünte alt lillade sõrmedega oli see mõneti ebamugavam. Lisaks saime natuke vihma, mis kalju libedamaks tegi. Aga seda ekstreemsem. :)
Tegime samas lõuna ja hakkasime koju liikuma. Sõit möödus suhteliselt sündmustevaeselt - mõned tunnid bussis ja laevas istumist.
Kuigi mu kirjatükk igav, oli reis kokkuvõttes super. Ilm oli hea (Taani tundub nüüd nii külm), päikest saime palju ja seltskond oli tore.
Nüüd ma magama minen. Hambaarsti külastus ja testid spordis (kuigi ma pole veel Norrastki taastunud) ära väsitanud mu.

2 weeks

2010-02-19T19:07:00.000+02:00

I haven't published a blog post over 2 weeks now. But I was pretty sick meanwhile. There were couple of days where I laid in bed most of the time and I skipped all lessons which needed activity. It took time to recover but for now I'm ok.

I couldn't skip Outdoor lessons though. Last week we had Stratego and some fieldgames but the real fun came with rappeling. We were in the same place as last semester's start. This time we used different security so the process was faster. Also, beside 9m wall we also had opportunity to go a bit higher, to about 12m. I had time to took 3 9m slides and 1 12m.
We had nice plans for this week Outdoor. We had to go camping for overnight. But teacher fell ill. Still, seven brave students decided to took the trip anyway, without teacher. Teacher agreed, gave us some instructions and off we went with out big bags. It was fun. We made fire, cooked and slept in wooden shelter. It protected us from cold ground, wind and rain but the temperature was the same as outside as it had no door. I had plan to make the similar camp in Estonia while I was there but lazyness conquered me. I'm glad I was able to do it now.

Considering sport we have played some volley- and basketball, made different physical exercises, also in fitness room, swam, went in sauna... Ok, the last one isn't exactly a sport. But overall - we have moved and sweat.

It's hard to write today so I finish here. We will have some new students today so I will go and get ready.

Danish river in Feb

2010-02-12T13:50:00.000+02:00

My health wasn't any better in yesterday. I was in bed most of the time and I skipped Powersports and Mind & Body. I still dragged myself to Outdoor class as we went shooting.

I haven't shoot from sport rifle (or any other firearm for that matter) over 10 years so it was fun. Overall scores of our 20 people group were very close to each other but... I was the best in class. :P I scored 184 points with 25 shots. At the end I had a little conversation with shooting club guys. One of them showed his score from the same day, which was 5 points higher, and asked me to come back some day. I said that I even might, and then I will also bring my glasses. :D Their surprise reaction was funny. :P

My ankle was about 80% ok in yesterday, but today it's almost completely fine. That's good. Also the cold is leaving slowly, not so much coughing and blowing the nose anymore. But the health in tomorrow is open issue because of our today's Outdoor surprise.

Well, the task wasn't so hard. All we had to do is jump to river, with clothes. Sure, this is not Estonia's winter but still, it's February, there is snow, there are minus degrees outside and the water was about 0 degrees.
I was the 3rd jumper from my group. The water was cold but not as bad as I thought it would be. It was refreshing for sure. The biggest surprise was the breathing although we were warned about that before. It's hard to make big breath and talk in cold water.
The clothes changing was also outside, human wall blocking the wind. My dressing was quite fast although if there would have been a bit more prep time I would have been able to optimize the process more. The overall experience was awesome and I would like to try this again. Tarmo, if you are reading this - our old "late autumn swim in Viitna lake" plan have to take part!

I ran home, sat on our cold sauna for a while and that may be the end of this week's big actions. Will see.

Sick as a dog

2010-02-10T15:05:00.000+02:00

Damn! Yesterday my ankle went a lot worse. By dinner time I almost wasn't able to walk, it hurted like hell. I was really disapointed and surprised how come such thing happens with me twice. Some nice hungarians gave me some bandages and I kept those on all night.
Luckily at morning my leg was a lot better and now I can almost walk normaly. It still hurts in some positions but it should be ok soon.
My cold is worse though. I cough and sneeze all the time. All those things makes me quite sick and therefore I skiped today's swimming and running. Will see how things goes.

Basketball, finally

2010-02-09T17:23:00.000+02:00

Some gymnastic things, volleyball and basketball are filled last day's sport lessons. Fun is a bit smaller because I got some head cold and it's a bit painful to breath hardly. Also, I fell today while playing basketball. On my ankle, this time on the left. Different thoughts run through my head but as I was able to move my foot I was lucky. After few minutes of limping it was ok. And it was ok until half an hour ago when it started to hurt a bit. Maybe I stretched it a bit too much later. I'm sure it will be ok soon.

Weekend was peaceful. Had some fun in swimmingpool etc. Speaking of pool - I was able to get a lucky win over Alex in our first and so far only billiard game. But at the same time I have lost couple of not so strong games. My unsteady performance makes me uneasy.

Indoor's Outdoor

2010-02-05T16:59:00.000+02:00

Today is big relaxing day. As my body still hurts because of Thursday, it's good thing to have.

Yesterday's Outdoor was a bit unusual, really a surprise as teacher warned. We went to downhill skiing. I'm not fond of skiing but alpine skiing has been one of things I've wanted to try. I had a bit fun in kid's hill and learned some basics but I can't say I love this sport so much. Considering the skiing center - it's a joke. Supposed to be one of the biggest in Denmark, it had only one smallish hill for adults.
Following skiing we visited waterpark. It wasn't so big either but swimmingpool, jacuzzi, sauna and sliding tunnel were present. It was fun.
Nothing else to report only that I won the first and so far only game pool with Sebastian. He is very good and most probably he hold himself back, but my lucky win still felt good. :P

Outdoor rocks

2010-02-04T22:05:00.001+02:00

Yesterday's morning's swimming lesson was good. Learned new stuff, eg one have to make movments in the water do not drown. Other activities weren't so interesting. But today has been crazy day. I've had 3 showers which means it has been quite sweaty day.

In Powersports we played floorball and modified foot- and handball. Right after that was Mind & Body. That was hard - switching between seven freeweight exercises, running for resting. Although challengeing, it was cool.

The best was Outdoor lesson. We got some basic map reading theory and after that went to forrest for 2 hours to practice. After some points we devided into small teams to find points individually. I teamed up with chillipaprikan guy. And I'm glad to report that we worked well together. As a scout back home he also knew already how to orient so whenever I got some doubts we cleared it up together quickly. He was also willing to move mostly by running so our tempo was better than others. We were only team who "took" all 4 points by reporting numbers (which were 7, 52, 70, 106 if I remember correctly) and we were also one of first to reach back to school. So I'm happy. :)

I was kinda surprised that I was able to run after first to exhausting lessons, but after Outdoor I was finaly relatively empty. Still, one more thing needed to be done - the visit to police station. No worries, just some administrative things. :)

After such day I feel about as tired as after 10km Sügisjooks run. Tonight's sleep will be sweet.

Tests

2010-02-02T23:12:00.000+02:00

Today's sport class was cool. We made different tests, including beep-test, learned different stuff about body and measurements etc. Not less interesting was climbing on climbing wall. At evening teacher walked around and told that he goes to climb and if I want to I can go. I invited some friends, some guys just came and saw and at the end there were quite a few climbers. It was fun. :)
After that we shoot a basketball a bit. Also fun. But now I'm preparing to go to sleep as I have to wake up at 7 to swim.

Ordinary monday

2010-02-01T22:45:00.000+02:00

Monday, with first sport lessons. Some introduction and games in inside and outside. Nothing groundbraeking really. Still, my legs from knees to toes are full of a bit painfull black-and-blues.

We got offering to go ski to Norway. As I'm not so fond of skiing I guess I will pass.

I also visited one creative lesson which again proved me how talented many of students are. Amazing!

Sleepy sunday

2010-02-01T00:27:00.000+02:00

Lazy resting day is ending. We made again a little walk with little group, witch included a little snowfight (fresh snow fell at night) and sledging. A short basketball session, few pool games and sauna were today's highpoints.

Champ :D

2010-01-31T03:19:00.000+02:00

Uhh, cold cathed me. Probably yesterday in Outdoor. My nose is red and throat so-so. Hopefully this big load of "tea with honey" and whole onion will fix me soon.
But this didn't stop me to win the pool tournament and get the title "the best player in school." :D I don't take it very seriously though. Games weren't so hard and I had some luck. And in my opinion the best players even wasn't competing. It seems to me that this time we have some very good players and the whole group's skill level seems to be higher.
Has been a fun but a long night so time for some rest. :)

Can it it be any better?

2010-01-28T01:41:00.000+02:00

Busy days! Haven't had time to blog until now. Let's write down a glimpse of last days actions.
Well, regular lessons started. Thursdays will be a pretty hard days from now on if I can lay down judgement based on the this one. PowerSport > Mind & Body > Outdoor. The first PowerSport was indoor football, but somehow it was extremly demanding. I haven't been so exhausted for a long time. Beside being hard, our 3 member team got beaten 2 times from 3, once from team with 2 girls. :D I actually hurt my leg a bit with one bad hit on the ball but it got well quickly.
Mind & Body is basicly training program to test how long your body and mind will keep on going in intense work.

First Outdoors contained a introduction part like what we are going to do, what are everyone's experience and expectation etc. We also got to be first hours in outdoor doing teambuildings activities. Eg building up a trust - as a row we had to follow the first one to somewhere (on the icy road) being blindfolded and climbing up from hill using rope, still blind. We also made the stage jump, which is falling from height while others catch. I may as well name some other team games we played - minefield, saving barrel, spiderweb, crossing imaginable river with A-walk technique, measuring river's speed, making big enough fire to burn through a rope, boiling water, some puzzles etc.
We've been also busy organizing the first big party and then partying. :)

Overall feeling is great! The atmosphere is very enjoyable. I feel like there is a little fire in me. I feel happy, lucky, full of energy. My dear friends in Estonia may get upset now but truth is it's very hard to feel like that in Estonia. Back there the fun moments are brief and limited with boudaries. Here I feel I'm a different guy - if I have any positive features then those are multiple times stronger and I have always excitment in me. I feel alive and I live. It's so good to be here. :)

For the final note - I chanced the name of the blog. It started as our Xdream team blog but advanced and degressed soon. It became egotisticaly more about me and less about Arxxx and Oss. They had no time to join in to my adventures although were always asked. So, the blog "3 brave freinds" is now instead"Isamareeturi memuaarid". The new name was suggested by my 2 best friends in Estonia.

That's it for now. I'll go to play some tournaments now and if I'm not too tired for todays walks in town I may watch a movie what I borrowed from town's library. Be good! :)

Gender battle!

2010-01-26T15:45:00.000+02:00

I had no time to post a blog yesterday so few words about that. Well, some rules and duties got presented, and we had a little longer singing session. But the most fun part were teambuilding games in gym. Games like Puppies vs bulldogs, cats vs mice round game, birth of the bear, "take someone and bring to chosen place whatever what", virus and hospital etc. Fun, fun, fun!
Activity group was greated. In some reason I'm the only foreigner who joined. I can't remeber exactly but I think it was so also last time.

Today we had a tense "Gender Battle". Boys vs girls competed in 4 categories. Those were opera, art, cakehouse and rap. And boys won closely! It's quite amazing as I was told that boys haven't won before. Last year we lost for girls too. Anyway, the winning-loosing thing isn't so important. The main thing is that as last time, the whole thing was fun. Preparation process a bit, but the final presentations were fan-tas-tic! So much fun and surprises what people can make with short time and good teamwork.
The great mood was soon cooled down as we had to go a little walk. It was about 5km and took over half an hour I can imagine, but as it was raining, a bit cold and wind and in some places slippery (typical Estonian weather, i would say), it wasn't so enjoyable for everyone.

What else? Few random facts maybe - there are 16 foreigner. I still don't know how many there are us in total. And the Amsterdam trip should take place in April. Ok, till next time. :)

Second day in paradise

2010-01-25T23:26:00.000+02:00

Hello! Nothing extreme to report. And the adventure, a small town-introduction tour, wasn't so groundbreaking.
Today we chose our subjects. My main subjects are again Outdoor adventure and Sports. Plus there are many minor subjects (yeah, mostly sporty). We had some more teambuilding activities-games in gym and other hall, little art workshop "design-your-door" and... well, just another fun day. Still in "learning names and getting new friends" process.
Take care!

Back in paradise

2010-01-25T00:57:00.000+02:00

I'm back! Back in home! In Denmark! It feels fantastic!

The bad side is that today was winter Xdream and I wasn't there as I had to come here...

First of all - I've been very lazy considering the blog and I'm sorry about it. Of course I can't remember my latest doings so well anymore but I guess my most "extreme" actions in Estonia, in those few weeks I were there, were sleding in my way and sauna. Sleding in my way means that once in the country side my dad drove with tractor and I hold on in back of it with my hands and sleded in at least 50 cm deep snow. Without sled. Hundreds of meters. It was great and snowy fun.

Sauna is worth mentioning as it contained jumping to snow. We did it in New years eve and in next weeks also. The most interesting jumps were when outside had -22C. Coming from +90C sauna means that the difference between temperatures in mere seconds were over 110C degrees. At least I'm impressed. Those were great jumps - I hadn't had opportunity to jump in snow for years.

Also I had some very nice social meetings/evening with my dear Estonian friends but nothing extreme. We visited icy Valaste waterfall in one night but it would have too dangerous too try anything there.

So many things were left out from blog since my last Denmark stay. Eg very muddy but fantastic bike trip in hilly forrest, my first time on skates on ice (I didn't fell and I was getting better fast - at the end I was a bit better than some who were on ice 3rd time. skating is certainly a thing I want to try more), some trips, one to old castle, nice workout on spinner, some swimmingpool, sauna and gymnastic actions, musical therapy etc. Damn, why was I so lazy/busy to write those down...

It was hard to leave from all those nice and talented people. It were the best time in life. But now I'm back and I hope that this stay would be even better. :)

Today has been interesting day. Hour long drive with car to airport started from place with temp -26C. After a little drive the car termometer showed -32C. Cool, very cool, in the word's first sense. Two sleepy plane flights went well, as well two train trips. In the last train I met a girl from my old course. It was so nice to see her. :)

After a walk in Denmark's "summer" (there is only few minus degrees and few cm deep snow), first thing I saw when close to school were old classmates! I actually don't know why they were here but it was nice to see and talk to them.

After hugging and sending them away it started to emerge how many of my old classmates are back - beside me 7 Danes! Nice! I also have met a lot of new guys but as the group is considerably bigger in this time it's gonna take a while to remember everyone's names. We had the first icebreaking activities too - introductions and games in gym.

Ok, I may have forgot something now but I feel I should go to rest now. Let's keep fingers crossed and hope I will write more from now on. :)

Amazing life

2009-11-08T02:11:00.000+02:00

Wow! Yesterday I had maybe the best party so far! It all began with nice gala (and I had date with the most beautiful girl) but everything went for better and better. Good food, what was served by teachers(!), dancing, musical performances, even illusionist! It was a lot of fun! Part of it was maybe because I was unofficially celebrating. Namely - yesterday in Viborg hospital I got the black shell off. The bone is not perfect yet but it's healing and I can use it.

Beside some table tennis, frisbee and fitness activities I've played some pool in our bad table. I was kinda worried that when I learned to play in one leg I don't know how to play again with two. :P But it's no problem and I'm doing fine.

So, this weekend has already been better than last one. Of course last weekend was nice too but it would have been much better if I would been one of those who returned from amazing Norway trip or finished local running competition... At least I got nice rock from Norway and I was able to cheer out runners.

Regardless some setbacks this is the best time in my life. :)

"It's a miracle!"

2009-10-30T22:16:00.000+02:00

It's official: sporcle.com plague has conquered the school. A lot of people are playing it constantly a lot of time. Actually as I've done most of interesting games already, I reached on a "next level" - I already started creating games and one is done. Also found one quiz so full of mistakes that I spent a half an hour to write a long comment mentioning all the mistakes and what is correct. Yeah, sporcle is addiction. Today when we stepped down from a train in Århus, my first sentence was that we have to find a PC to play sporcle - and a shaked my hands. That was a joke of course. :)

Yep, we went in Århus. It was a simple excursion consisting museum visit, walking around (in my case rolling around) in city and in university campus. Most interesting place for me was a chuch and not because of the church but because of me. :)
I let everyone inside and tried to walk. And I could! So I limped behind until they saw me. And then it was time for jokes! Eg. "Hallelujah! It's a miracle! He can walk again! Oh praise the almighty God!"

Most of the time I was still in the wheelchair as my pace is very slow and as we traveled quite a distance (oh it was an exercise) I didn't want to overload my leg. But being back home and parked my "car", I don't think I'm going to use it anymore. It fantastic, awesome, magnificent to walk, even if I'm not yet completely okey. I'm not sure what will the doctor say as there is still a week until her deadline...

Wednesday of thinking

2009-10-29T01:14:00.000+02:00

Today has been somewhat crazy. At morning I saw how some friends played questionnaire games and in the same time praising how good it is. Well, it IS! And extremely addicting! Today I have played those games maybe about 7 hours! And almost never alone. If somebody tries to pass and looks on the screen then he/she is hooked for a long time. Sometimes we had 5 or even 7 persons screaming and guessing and cheering. A lot of fun! Actually I've tried to write this blog a long time but as some guys are playing it currently ("one more before sleep", "one more" etc) I have some distractions, so to say. Anyway, if you are brave enough to check: www.sporcle.com

Also played a table tennis today. Fun game. :)

And now in english!

2009-10-28T00:33:00.000+02:00

All of the sudden most of my friends are now english speaking and to answer the request I do the current blog post in english. In my bad english. :)

Yesterday Tina, one of sport teachers, told that local running competition is in Sunday. 6 or 12 km. I would go, but my leg is broken...

Also, there was a Norway trip meeting. What to expect, what equipment is needed etc. Oh I'm so ready for rafting, climbing, hiking, orienteering etc but because of my leg I can't go... Grrr....

Yesterday in gymnastic lesson Pernille had an accident. She fell badly and her leg was the victim. Luckily I still had iced peas in fridge and those were useful. Seemed that her leg was much more painful than mine when I fell. Therefor she went to hospital. Nothing very bad happend and soon she was able to walk. :)

My roommate Laszlo surprised me in gymnastic. He has experience with acrobatics! Jumps from springboard and making saltos in air was piece of cake for him. Cool!

For today's sport lesson we needed to prepare some exercises. I was in streching group. Yesterday I was up very long to prepare - to find exercises, group those, find the suitable music... but most of that was useless. My music was not used and only fifth of exercises were used due time constraints etc. Useless job is one of very few things I really dislike. Still, the outcome wasn't bad and I educated myself by doing research.

Later there was a little indoor football match and against Karoline's suggestion I went to be a goalkeeper. Being in a wheelchair I obviously wan't in my best, but I was able to keep 4-5 balls off from goal. Actually one ball hit directly my bad leg but luckily it wasn't painful. That's a good sign I hope. My leg is healing. That, or my nerves are completly dead. :D

Our group surprised me more. With an hour or so our sport team (pluss some visitors) learned a choreography program (with duration about 1.20 min) from scratch and were able to execute it pretty well.

Also the Iogikok (aka vollyball, leg breaking sport) lesson's guys were permanently seperated for 2 teams and from now on we are battleing against eachother. Considering we haven't had a lot of lessons we (or they who can play) are playing impressingly good.

That's all for now. Be good.

Ajude kasvatamine

2009-10-24T03:44:00.000+03:00

Enne Berlu jutu kirjutamist tulin teistsugusest aktiivsest tegevusest kui tavaliselt – vaimselt. Lauamäng ”Trivia Pursuit” sundis ajusi ragistama. Aga mul läks väga – väga hästi. :) Tuletas meelde kunagi Madise juures mängitud teistsugust lauamängu, kus ma esimese mänguringi jooksul tegin vaid ühe vale arvamise. Lõpetasin esimesena ja läksin huvist teisele ringile. Olin jõudnud teistele järele poolele teele , kui teine koht lõpetas. See ja veel mõned kogemused kinnitavad, et pean alati kuuendat meelt usaldama. Võimas tööriist, aga mu senistest eneseanalüüsidest pole ikka veel piisavalt.

Mängudest rääkides – täna läks suhteliselt hästi ka piljardis. Kianiga mängitud kolmest matshist võitsin kolm. Rohkem ei jaksanud mängida, sest ühel jalal ringi kekslemine ja stabiilsena hoidmine pole pikalt eriti lihtne.

See nädal on veidi mööda maad rännatud ja ajalugu nähtud. Füüsiliselt aktiivseim tegevus on tõenäoliselt olnud lauatennise kursa. Seda saan oma olukorda arvestades suht edukalt ping – pongitada. Lahe mäng pealegi. Ülejäänud tegevusi olen enamasti vaadanud, ja kuigi põnev vaadata huvitavaid ülesandeid, lööks hea meelega kaasa.

Aga tundub, et jalg paraneb. Valulikke momente on üha vähem. :)

Berliinis palju germaane!

2009-10-24T03:32:00.000+03:00

Publiku nõudmisel katsun meenutada reisi Berliini, mis leidis aset 42. nädalal. See saab olema raske…

Minek võrdus terve päeva bussis istumist, kuigi vahepeatuseid oli. Et poolsihilikult olin eelmisel ööl jõudnud magada vaid tunnikese, siis sai suur hulk ajast veedetud silmi looja lastes. Oma suure musta jala tõttu sain koha esireas ja üksi kogu pingi, aga sellegi poolest oli reis suht ebamugav – jalale polnud head asendit.

Meie mitmepäevase sealoleku puhkehetked toimusid kohas nimega Hotel Transit Loft. Odavapoolse muljega, kuid puhas ja elatav. Kohutav oli muidugi, et fuajees, mis asus 3ndal korrusel, oli lubatud suitsetada. See ja omamoodi vastuvõtulaua teenindajad viisid maine minu silmis madalale.

Saabumisõhtule järgnev päeva algas bussituuriga. Giid juhatas bussi mööda linna ning lobises sellest ja tollest, samal ajal kui turistid läbi aknaklaaside pilte klõpsisid. Üks paarist peatusest oli jupikese Berliini müüri ääres, kust tükikest ebays müümiseks võtta ei saanud, kuid kunsti fotoseerida võis.

Hauptbahnhof – Lehrter Bahnhofi juures laadis buss oma reisjad maha. Ees ootas Hamburger Bahnhof muuseumi külastus. Modern Art, mis meid avasüli kunstimaailma meelitas, oli tegelikult kreisi ja pigem traumeeriv. Hoopis huvitavama elamuse kollekteerisin mina, kes ratastooliga ringi rallis. Sain sõita liftidega, mis esmapilgul tunduvad sõitvat treppide käsipuudel. Aga oi kui aeglased need on…

Muuseumist välja pääsedes tegin otsuse. Ekstreemsust otsivale hingele sobiva otsuse – minna tagasi hotelli omal jõul. Mul oli ühistransa 3 päeva pilet taskus, kuid tahtsin seigelda ja testida. Kaart hambus/pihus, veerisin tänavanimesi ja orienteerusin. Jalgrattaliikluse tõttu on enamik äärekividest madala randiga ja ratastooliga läbitavad. Mõnevõrra kurnavamad olid künkad, kust end üles pidin veeretama. Ka munakiviteed, mida just vähe pole, mu lemmikpinnaseks ei liigitunud.

Kaks tundi hiljem jõudsingi hotelli, kus tunnistajate imestused/komplimendid ära teenisin. Aga sellegi poolest ei kavatsenud ma edaspidi vabal tahtel sellist retke ette võtta. Põhiliselt just liikumisvahendi olukorra tõttu – selle otsejooksuga saaks edukalt liikuda ringteel.

Kolmapäev algas Neue Nationalgalerie külastusega. Sügavaima mulje jättis Paul Delvaux‘i „Der Wachmann II“ (1961). Ja kui me juba seal kandis olime, siis käisime läbi ka Kulturforumi. Sealsed vanad maalid olid juba vaadatavamad. Meeldivaim oli Pieter Jansz. Saenredami ”Colosseum in Rome (überfall auf eine Kutsche) (1631).

Samasse päeva mahtus veel veidi reisimist, nt Brandenburgi värava läbimine ja ümber Reichstagi hoone tiirutamine. Hotelli naasmiseks kasutasin aga kohalikke bussi- ja trammiteenuseid, mis Eesti analoogidest paremal tasemel.

Neljas päev Saxamaa pealinnas, külm ja märg. Kõik ikkagi bussi ja Holocaust Mahnmali juures maha. Sealt edasi uuesti Reichstagi, et seekord ka sisse astuda. Õnnetuseks on kuppel just puhastuses ja sinna ei pääse, küll on aga avatud katus. Saan maitsta invaliidi eeliseid – erisissepääsust hoonesse, eelisjärjekorras lifti. Ei mingied tohutuid järjekordi. Paar pilti katusel klõpsitud, taas Brandenburgi alt läbi ja bussiga Alexanderplatzile. Vaatan sovietide tehtud TV torni (Fernsehturm Berlin) maapealt, aga kuna olin vahetult enne saanud infot, et ülesminek on suht kallis ja pole oma hinda ja järjekorra ajakulu väärt, veeren sellest oma liikuva tugitooliga lihtsalt mööda. Et pole eriti isu rohkem ringi rallida, naasen hotelli. Et Ossil Eestis samal päeval sünna, oleks tore olla peol ja saunas... aga võtan oma raamatu ja loen hoopis seda.

Reede, lahkumine. Ees ootab piinarikas loksumine. Rohke magamise tõttu ei tule magamisest enne pealelõunat midagi välja. Lihtsalt lõpmatu ebamugavus. Ja varsti pärast piiri ületust jääb buss seisma. Kuigi mõõtmine näitab, et kütust paagis veidi on, aitab juurde valamine bussi siiski taas liikuma. Õnn, et Statoil nii lähedal oli, vaid paarsada meetrit jalutamist.

Plaanist paar tundi plaanitust hiljem saabume lõpuks sihtkohta. Kõik õnnelikud. Kõvasti vatti saanud bussijuht kindlasti ka. Suht tore reis, kuigi mulle veidi võimalustevaesem. Õhtustest baaride/klubide/kontsertite külastamistest loobusin, sest peale päeva rataste veeretamist ei olnud jaksu/viitsimust veel kuhugi komberdada. Vot.

elu äktsionita

2009-10-10T20:17:00.000+03:00

4 nädalat veel pean kahest kohast katkise jalakondi ümber musta kesta hoidma. Seejärel taastusperiood. I'm so out of action... Suurimaks aktiivseks tegevuseks saaks peaaegu et söömist nimetada. Söögist rääkides - täna sai aidatud suuremas koguses pizzasi teha, sest kokad olid kuhugi plehku pistnud. See oli teine suurem askeldus köögis peale koogimajakese tegemist.

Huvitav on, et pea kõigil on spordiriietuses mingi ese hummelilt. hummel on Taani kohalik spordibränd, mis nähtavalt on suur konkurent Nikele, Adidasele, Pumale, Reebokile etc. Huvitav, kas peaks ka Eestimaist eelistama hakkama ja edaspidi ISCi ostma...

Krõpsti

2009-10-01T22:17:00.000+03:00

Täna sai pool päeva võõra maa tervishoiusüsteemidega tutvutud. Tulemus peale röntgenpilte on, et jala ümber on suur must lahas. Vist kipsi asendus, et murtud konte koos hoida.
Enivei, minu aktiivsed plaanid on mõnevõrra rikutud... Eilset saalihokit ja tänast trenni põhiliselt ainult kuulasin-vaatasin.

Ratastool ruulib

2009-09-30T12:41:00.000+03:00

Sain ratastooli. :D Lahe vidin. Natuke abiks ka, sest peopesad hakkavadki karkudest rakku minema.
1e jalaga on ikka raske. Dushamisel ühel jalal seista, hambapesul ühel jalal, tolmuimejaga möllata ühe jalaga. Tülikas, väsitav ja ebamugav.
Ma pole kindel, kuidas täna reketimänge toksima hakkan...

Päeviku postitus nr 1

2009-09-29T22:40:00.000+03:00

Mõne sõnaga, mis toimunud on... niipalju, kui mäletan.
Viikendil sai mitu tundi ujutud. Bassein on siin pea alati lahti ja kui aega, võib minna. Sama asi saunaga, aga see saun... see on nagu Eesti saunade eesruum, kergelt leige. Imelikud idaeurooplased ei kannata aga sedagi.

Sai proovitud esmakordselt võrkpalli, mis ikka kätele valus-valus mäng. Käisime paar tundi bowlingut mängimas, kus 3st mängust võitsin 2. :) Piljardit on ka omajagu toksitud saanud, kuid nii laud kui kiid on oma paremast elueast kaugelt üle.
Eile toimusid mõned lõbusad ja ägedad spordiülesanded. Harjutusi kirjeldada ei viitsi, kuid rõhk oli tiimitööl, usaldusel, tasakaalul jms.

Täna sai veel üks ammune soov täidetud - sai tennist proovitud ja peaaegu 3 tundi. Täitsa lahe, kuigi vajab harjutamist. Sellele järgnes võrkpallitrenn, mis oli täitsa õpetlik.

Väike tagasilöök ka peo ja pillerkaari keskel - tänane võrkpall lõppes vigastusega paremale jalale. Päris tõsisega tegelikult. Midagi, mida mul varem pole olnud mäletamise järgi. Twisted ankle, kudas iganes see eesti keeles oleks. Jep, on valus. Jep, on paistes, Jep, on jää peal. Jep, käin karkudega.

änksa!

2009-09-24T17:23:00.000+03:00

Täna läks tralliks! Võïmlatrenn, sellele järgnes jalgpall ja just tulime rappelingust. Sebisin omale 2 laskumist. :)
Mõnevõrra kurnav, aga äge päev. :)

Kohal

2009-09-20T22:51:00.001+03:00

12 tundi reisimist ja kohal. Ongi siin maal ka internet, kuigi arvutid jätavad soovida. Igatahes on lahe ja tôotab tulla seiklusterohke aeg.

Tere ja kohtumiseni

2009-09-20T04:31:00.000+03:00

Hei, ma tean, et mul pisikesi volgnevusi blogi(lugejate) ees, kuid katsun vea parandada asap. Praegu olen aga Tallinna lennujaamas ja minen Eestist mitmeks ajaks eemale. Et ma ei tea, kas mu uuel suure seikluse sihtkohas internet on leiutatud, aga lootust on antud.

Oki, gate avatakse kohe. Jatan selle toreda netiterminali nuud rahule. :) Jaan teid igatsema, edu. :)

Kokkuvõte

2009-09-10T14:47:00.000+03:00

Midagi suurt pole teinud, aga ikkagi on kuidagi nii kiire, et blogida pole aega. Lühidalt viimase aja seiklustest:

XDreami järel käisin taas maal transateenust osutamas ja õhtul Bambas piljardit proovimas. Tervis oli hea, polnud tundagi, et eelneva lpäeval miskit teinud oleks. Iseenesest ei olnud nii lihtne etapp. Aga küllap oli pingutus selline, mis taastus vaid une ja söögiga. Samas - Ossil olevat jalalihased valulikud olnud ja Kuldaril... well, Kuldar ütles, et vähemalt pea tal ei valuta. :D

Esmaspäeval reisisime Kärri, Kersti ja Kuldariga... kuskile. Mingi väike küla mere ääres Talnast veidi idas. Kärr sõitis, mina olin sõidujuhendaja. Ootuspäraselt oli Kärr väga tubli, vaid paar valusat käigu-siduri viga...

Samal öösel pidin sõitma veel Virumaale. Tühjal sirgel teel pimedas ja väsinuna sõita ei ole just mu lemmiktegevus ja vahepeal lasingi olude sunnil 10 minutiks teeääres silma looja. Maal sain magada 4 tundi, et siis Tartusse minna. Märkimisväärsetest toimetustest oli mul kavas kokku saada 6 inimesega. Päev mööduski ühelt kohtumiselt teisele hüpates, silma alla jäid Sirilin, Sille, Rein, Peep ja Asko - kallid/toredad sõbrad/tuttavad erinevatest eluetappidest. Käisin "väljas" lausa 4 kohas - Ülikooli kohvik, Suudlevad tudengid, Taverna ja Place, kuid oli aega ka uut silda ületada, jõe ääres patseerida, suudlevate tudengite kuju vaadata (mida ma pidin Arxxxi pulmas sel ajal täiesti võõra neiuga jäljendama :D ) botaanikaaeda (ja sealseid kolekalu) vaadata...

Öö sain magatud Tartus, et 6h une järel 6.39 rongiga Talna vurada. Rongis alustasin Karl Aderi lasteraamatu "Kui mina olin veel väikene mees..." lugemist. Nüüdseks on see läbi ja pean tunnistama, et see oli üks halb raamat. Vaatamata Partsi Juhani (lk 26) ja ühe rahvanipi mainimisest.

Õhtu külastasime Kersti ja Kuldariga Kärri. Kõigil oli oma ülesanne välja mõeldud. Plikadel oli mata ja keemiaga lõbus, poisid tegelesid arvutiküsimusega. Kärr küpsetas vahvleid, ja nagu ikka tema käte alt tulev kulinaaria, olid need maitsvad. :)

Tabasalu Xdream ja valusad õppetunnid

2009-09-10T14:05:00.000+03:00

Loll, loll, loll!!! Mis mõte see oli minna A-raja rulluisu osale uiskudeta!?!?

Kõik algas ilusti. Hommik sujus ja täpselt 9ks jõudsime Tabasalu spordikompleksi kõrval pargitud. Asjad said võetud, Arxxx sai ümber registreeritud Kuldariga, varustusalal asjad sätitud, number 104 kinnitatud. Kuna radade vahetusel oli vaja vahetade nime, olime seekord nimega "Vaprad sõbrad". Stardikoridoris oli taas meie koht täiesti lõpus, millega me juba harjunud oleme. :)

Stardijärgne jooksukross oli ohtlikul rajal, kuid läbisime selle õnnelikult. Rulluiskude jalga panemise alast möödudes tundsime ennast mõne minuti ässadena, sest edastasime enamusi. :D Aga nagu arvata, libisesid kõik meist järnevate kilomeetrite jooksul mööda.

Tegelikult oletasin ma, et sprindil on ehk 4 km rulli. Tegelik 14 km oli natuke valus üllatus. Mõne km jooksime, siis hakkasid Kuldari jalad 101 kohast häda tegema. Edasi kulgesime jooksu ja jalutamist vahetades. Lisaülesandele jõudsime viimastena, kuid maakondade äraarvamine läks meil suht ladusalt ja viimastena me punktist ei lahkunud. Järgmiseks punktiks olime aga teistest juba pool kuni tund maas. Sellega oli meie võistluse käik otsustatud. Peale tohutu tagaoleku olime ka samapalju rohkem kurnatud.

Coasteleering oli ootamatu ja seetõttu elamusi pakkuv. Kuldar kukutas telefoni kondoomi panema hakates hoopis vette. Auts. Sumpamist vahejuhtum ei pidurdanud. Piduriks olin mina, kes taga lonkis. Sadu meetreid kuni vööni vees liikuda polegi nii kerge. Pealegi hakkasid kimbutama janu ja nälg. Sumpamise kurnatusest ei taastunud ma enne paari tundi.

Lõpuks vahetusalasse jõudnuna sõime - jõime ja läksime kindlalt viimast kohta hoides rattaga kimama. Minu tempo lõppes aga "väga väikesel metsarajal". Olin väsinud ja sõitsin ettevaatlikult, jäädes teistest mõnevõrra maha. Metsast välja saades seis paranes. Rattaralli legendilugeja oli taas Oss, kes sel puhul minu spidokaga rattaga sõitis. Harku järve ääres tundsin ära tuttavad kohad Harku järve jooksust.

Kanuule meid enam ei lastud ja tegime teise rattaralli kohe otsa, kui olime poole korraldajate spordijoogipaagist tühjaks imenud. Enne kõrkjate vahele jõudmist ajas meil harja punaseks viiene bemm, kes haljasalal kihutas ja seal oma tagasillaveo trikke tiirutades tegema hakkas. Oleks meil vaid Molotovi kokteil olnud...

Kõrkajate vahel juhtus väike intsident Ossi rattalt keti maha jooksmise näol, kuid see oli põgus viivitus. Karjääris seigledes tegime ära ka lisaülesande - kivitassimise. Meie lahendus olevat olnud ainulaadne - minu soovitusel tegime kahest rattast katamaraani ja panime kivi kahele pulgale toetuma. Hiljem mõeldes oleks tegelikult kiirem olnud ühe ratta kasutus, oleks lihtsalt tasakaalus hoidnud kivi.

Jalgsi osale meid jälle ei lastud ja algas tee finishi poole. Hetkeks tabas meid segadus, kuid usaldasime teiste tiimide suunavalikut. Vahepeal kihutasin, korra sõitsin mäest alla 30 km/h piirangu alas 33ga. :D

Lõpus tuli stardis olnud künklik koridor veel rattaga läbida, enne kui viimasele lisaülesandele sai. Sinna pidin minema mina. Seinaronimine! Jess, seda olen ammu tahtnud proovida. Kuigi pehme tallaga tossud polnud ronimiseks parim valik, sain enam vähem hakkama. Mingit kõrguse või kukkumiskartust ei olnud aega põdeda. Mida ma alguses alt vaadanud polnud, et valitud esimesel rajal oli üleval enne punast puudutamist vajavat lehte klotsidest hõredam ala. See valmistas mulle probleeme. Olin üles jõudes juba nii väsinud, et ei jaksanud ennast tõmmata-lükata. Küsisin, kas julgestusköiest tohib haarata, aga sain eitava vastuse. Tegin siis paberini jõudmise ürituse... ja nagu kartsingi, kukkusin. Ronisin poolelt seinast taas üles, mõtlesin natuke enne murekohta, "unustasin" köielt võtmise keelu, haarasin sellest ja hüppasin paberini ära. Sealt finishini polnud enam midagi.

Rattapesu ja söömise järel liikusime koju ja selleks korraks saigi kõik. Minul jäi suhu siiski mõru maik. Kogusime vaid napilt üle poole punktidest. Kõik on muidugi minu süü, sest tahtsin A-rajale minna ja seda veel uiskudeta. B-rajal või uiskudega oleks kindlasti paremini läinud. Esimesel rattaosal leidsime ühest kohast kaks B-raja kaarti ka. Ei tea, äkki oli seal mingi tiim ära surnud. Vaatasime neid põgusalt ja ahhetasime "kui väike ja lühike".

Päris mitu korda küsiti meilt, kuidas me nii taga oleme, "kas juhtus mingi õnnetus". Meie vastus, et rulliosa jooksime, andis ammendava vastuse kõigile. Tegelikult nägime üht või kaht tiimi veel rulli osa jooksmas.

Oss tegi taas väga head kaardilugemist. :) Tubli nagu alati. Nagu paar korda mainitud, Arxxxi ei olnud - ta pidi kodus "ehitama". Asendust jõudsin küsida rohkem kui tosinalt inimeselt, kuni lõpuks Kuldar nõustus. Kuldar oli tubli. Enda sõnade järgi polnud ta trenni teinud 6 aastat ja suitsetamisegi jättis maha vaid poolteist kuud tagasi. Seetõttu ähvardas ta juba suht algusosa jooskul, et kui võistluse üle elab, annab teda sinna meelitanud isikutele kolki. :D Aga tegelikult talle elamus meeldis. :)
Toreda Gittaga kohtusime enne starti, rulluisul, kui ta mööda rallis, ja finishis. Mailit ja tema Titemammide tiimi ei näinud, aga neil oli koosseis ka muutustega. Kahju, Katit pole juba päris kaua näinud.

Tulemusest mööda vaadates oli aga siiski taas tore üritus. :) Seltskond oli vahva ja Xdream oma mitmekesiste radadega on ikkagi üks parimaid seiklusi.

Poisid mullivannis

2009-09-04T19:54:00.000+03:00

Väikese hilinemisega tegime neljapäeval paari sõbraga koolilõpupeo. Alustasime koos, Lauri lõpetas eelmisel aastal, mina ja Alo sel kevadel.
Alustasime Lauriga Coca-Cola Plazas "G.I. Joe: The Rise of Cobra" vaatamisega. Muinasjutt noortele poistele. Üldiselt lihtsaks meelelahutuseks vaadatav, kuid elamust ei saa. Isegi CG efektid ei ole üllatavalt head ja hollivuudikatele omaselt sisaldab totraid stseene, mille puhul tahaks piinlikusest kätega peast haarata.

See selleks. Kino järel ühines meiega ka Alo ja käisime St Partickus söömas. Kristiinest veel läbi, juua-snäkki kaasa ja Mustamäele Bamba sauna. Algselt panime selle 2ks tunniks kinni, kuid lõpuks said ka pikendatud 4 h kiirelt läbi. U know, loomulikult aeg lendab, kui 3 paljast poissi 2 inimese mullivannis on. :D

Leil oli tige ja reguleerimisvõimalust ei olnud. Nii kõrvetavat elektrisauna pole mina veel tundnud. Seal käisimegi hästi vähe ja natuke, sest lihtsalt ei kannatanud olla. Ja me pole papist poisid.

Sauna järel läksime samasse kohta piljardit mängima, kuigi idee alguses kellelegi vaimustav ei tundunud. Esimese mänguga võitsin 3-4 kuuliga palju suurema kogemusega Laurit, aga paistab, et selle mänguga ammendasin ka kõik oma oskused - sellest mängust siiani olen eriti koba.

Piljard läbi, reageerisin oma vastamata kõnedele. Liikvele läks uus lumepall, mis eskaleerus paarist kohast rahvast peale korjamisega ja uuesti samasse kohta piljardit toksima minemisega. Liitusid Kuldar, Kärolin ja Kersti. Õhtu jätkus lõbusalt. Kui kõik kodudes, poetas Lauri, et tal suur peavalu. Kannatava eesti mehena ta muidugi enne seda ei maininud, et saanuks rohtu otsida.

Järgmisel hommikul sai trio uuesti kokku ja käisime vaatamas Alo nunnut maakodu. Õhtul liikusin maale, et viia ära Kärr ja tuua linna Kuldar. Viivituste tõttu asjad venisid ja kui öösel Kuldariga taas linna jõudsime, jättis see meile enne Xdreami magada ainult 4 tundi...

Imelik nädal seni

2009-09-01T22:29:00.001+03:00

Ülemiste jooksu järelüllatuseks olid mul järgnevatel päevadel reielihased valusad. Kui need aga korda said, hakkas esmaspäeva õhtul ilma põhjuseta valutama vasak põlv. Valu jätkus ka teisipäevaks ja tänagi annab tunda. Väga kahtlane.

Eile proovisin taas verd anda. Kuldar ja Kersti said antud, mind aga saadeti jälle tagasi. Arstile ei meeldinud, et mind puuk ammustamas käis Ernal.

Arxxx ütleski täna, et ta ei tule XDreamile. Auts! Nüüd mõtlen, keda asenduseks kutsuda. Kanditaate nagu oleks - Virx, Kairu, Marella, Renis, Urmo, Helena... Kellelgi soovi?

Koogid

2009-08-31T20:32:00.000+03:00

Viitnale ma laupäeval ei saanud, küll aga suutsid K&K mind kuidagi poole öö pealt Nimeta pubisse meelitatud. Omamoodi kogemus...

Pühapäeval läksime töökaaslastega (nendega, kes alt ära ei hüpanud) üht armeeteenistusse võetud kaaslast Tapale vaatama. Paigutasime külastuse ta sünnipäevale. Polnudki tal seal suurt häda miskit. Kaasa võetud koogid olid hääd.
Tagasi linna ma ei tulnud, vaid hüppasin mõni kilomeeter Tapalt eemal autost välja. Sõber tegi seal sauna. Mina võtsin katlakütja rolli, kuni pererahvas maja ehitas. Saun sai soe ja super. See vist ongi üks mu lemmiksaunu, väga-vääga kõva koht.
Vaatamata, et head seltskonda tuli rikastama auväärt abielumees Arxxx, väsisin ma ära. Kohe väga. Osa süüst võis olla vaid eelmise öö, või pigem hommiku, 3h und. Arxx viis mind ilusti vanematekoju (olin sinna lubanud minna ja pidin minema nagunii nädalavahetusel, ja jõudsingi 15 minti enne kellaajalist nädala vahetust :P ), aga samas tuli jutuks, et ehk ta ei saa järgmisele XDreamile tulla. Seda mulle küll kuulda ei meeldinud, aga samas tal väike põhjus ka. Eks näe.

Täna linna tulles võtsin paar hääletajat peale. Umbes 2-3 minti enne olingi mõelnud, et võiks olla kuskil korralikud hääletajad, pole ammu näinud. 2 kooliealist tiinekat tulid linna shoppama. :D
Kuna hommikul olin väga väsinud, tegelt siiani, ja magasin plaanitust kauem, ei jõudnud ühtki plaanitud toimingut teha peale koogi küpsetamise Tuuli juures. Mitteametlik teambuilding toimus - endised/praegused töötiimi liikmed olid kohal. Kook tuli hea, muidugi. :)
Tagasi tulles juhtus midagi ootamatut. Põlv hakkas päris tublilt valu tegema. Erilise põhjuseta ja lihtsalt kõndides. Õnneks ei taha Siiri täna jooksma minna. :)

Ülemiste joosku nädal

2009-08-29T17:04:00.000+03:00

Tõusin just peale paaritunnist uinakut. Ülemiste järve jooks tõi uneisu.
Läksin jooksma väikse kribaga hinges - oli see ju koht, kus eelmisel aastal põlve hävitasin. Sellest tulenevalt painutasin-venitasin end enne starti tavapärasest rohkem. Ettetõttavalt võib öelda, et seekord põlv ei andnud tundagi. Ehk oli abi ka spordikreemist ja põlvetoest.

Stardikoridoris kohtusin Rainiga, ühe hea sõbra venna ja päris hea jooksjaga. Ja pm on järgmine mainimistvääriv seik temaga uuesti peale jooksu kohtumine, sest jooks oli täiesti sündmustevaene. Loomulikult oli kohtati raske, aga mitte tavapärasemast rohkem. Rada oli eelmisest aastast mõni meeter pikem, sest Prowler oli ühele teele kodu rajanud.

Lõpetasin ajaga 1.14.0_, kui uskuda finishis olnud tablood. Üksikuid aegu ringilt, mida kuulsin/küsisin: 6km - 31 min, 7km - 36, 8km - 41.35, 9km - 46.46. 11ndal kilomeetril läks rada mändide vahel liivaskeks ja künlikuks. Arvasin, et seal hakkan palju kaotama, kuid polnud sugugi nii hull. 13km peal olin kaotanud vaid 6 kohta ja järgneval km veel 5. See muide ei tähenda, et ainult minust mööda tuhiseti, vaid tegin ka möödumisi. 11 kohta on lihtsalt vahe, millega jäin miinusesse...

Finishis nägin veel üht tuttavat, kuid pakki kätte saamise järel läksime tunni ja seitsme minutiga raja läbinud Rainiga varsti minema - ta sai mind tagasi linna autoga visata. Iga kell eelistatud variant kui buss, millega tulin (ja kuhu joostes tegin pea kilomeetrise soenduse).

Niipalju siis tänasest. Varasematel päevadel pole mul midagi eriti postitada olnud, sest pikad tööpäevad olnud. Eile käisime peale Bulldogi pubi söömaaega Tarmoga "Inglourious Basterdsit" vaatamas. Väga hästi tehtud linateos, aga Quentin Tarantino pole minu lemmikute seas ja vaimustatult ma CocaColast Plazast ei lahkunud.

Kolmapäeval sain ehk seni kaunima roosi. Tööandja kiitis koolilõpetanuid. Peale seda käisin ühe ajakirja toimetuses ja andsin seal oma lihvi, muutes väljaannde protsendi kvaliteetsemaks. Ja tegusa päeva lõpetuseks kohtusin Kersti uue TTÜ kaaskonnaga. Liikusime vanalinnas ja otsisime sobivat kohta, kuid lõpuks prantsatasime ikkagi vanasse heasse ST Patricusse. Terve õhtu sai räägitud inteligentset maailmaparanduse jutte, tõsiselt. Martti ja Alan O-ga tundusid lahedad tüübid, kuid neist säravam tutvus oli Kristiga. Tüdruk suutis mul peaaegu suu lahti üllatada oma seniste tegevustega. Natuke hiljem liitus meiega ka Kärolin, keda, nagu alati, väga meeldiv näha. :)

Teisipäeval oli Siiriga kolmas ja seni viimane jooksuke. "Lidusime" Pärnu mnt ja Ülemiste järve vahelises männikus ja avastasin meeldiva üllatusena, et sinna kruusakatet veetud.

Muud nagu polegi. Praegu mõtlen, kudias kiiresti Viitnale saada, sest Tarmo kutsus ujuma...

Tõstsime latti

2009-08-25T01:16:00.000+03:00

Laupäeval oli Arxxxi pulm. Ma ei tea Arxxxi kohta, aga mina hakkan juba toibuma. :P Oli täitsa enam vähem üritus. Tegevusi kogu päevaks. Kuna olin vaid 4 h maganud, tuli varakult uni. See aga pühiti, kui üllatuslikult määriti mulle kaela asenduspeigmehe tiitel. Oi ma kasutasin seda tiitlit ära ka. :D
Huvitav oli, et peigmehe poolt oli max kümmekond külalist, ülejäänud 40-50 pruudi poolt. Tasakaal missugune. Peiu sõbrad aga olid ühtehoidvamad - organiseerisime 4kesi peigmehe varastamise. Tuli hästi välja! Saime oma lunanõude, 3 tüdrukut, ka vastu. :P Pruuti aga ei röövinud keegi.
Mis veel täpselt pulmas tehti, räägib ehk Arxxx. Mina lisan veel, et sain uusi tutvusi ja vanu värskendatud.

Rongimatkale jälle ei jõudunud - ei saanud kuidagi maalt ära. Samas olin suht väsinud ka. Pühap õhtu käisime siiski Siiriga taas jooksmas. Seekord tuli vist veidi pikem ring.

Sattusin täna koridoris naabritädiga jutustama. Päris palju huvitavat infot selgus ja ta on täitsa lahe. :)

Ahjaa, tähtsaim uudis on, et regasime end Tabasalu Xdreami etapiks A-rajale. Loodetavasti ei tule otsust rajal kahetsema hakata, eriti kuna pidin tiimi nõusse saamisel kõva lobitööd tegema. Olime sunnitud nime vahetama ja nüüd leiab meid nime alt "Vaprad sõbrad".

Väike üllatus

2009-08-22T01:32:00.000+03:00

Üllatusi juhtub. Siiri helistas täna õhtu ja tahtis jooksma minna. Uau! Muidugi läksin. Meie tempo ja distants olid küll tagasihoidlikud, kuid Siiri oli tubli. Eriti arvestades, et ta pole enda sõnul 9-10 aastat jooksnud.

Leidsin ka kaks tähtsat ümbrikut juhuslikult üles. :)

Töine tühjus

2009-08-21T23:27:00.000+03:00

Laiskus kallal. Töid ja toimetusi oleks palju teha, aga ei suuda. Eile oli püha, sai majale lipp heisatud ja maha võetud, aga vahepealsel ajal suutsin vähe kasulik olla...

Sama tühjalt, kui töö-töö-töö välja arvata, on ka viimased päevad möödunud. Erna afterparty tegime tiimiga siiski ära. Kahjuks ei saanud Mihkel Maili ägedasse maakohta tulla, aga muidu oli kõik väga lahe tsill - grill.
Ernast veel niipalju, et täitsin ka korraldajate vastukaja küsitlusankeedi ära. Ka nemad said 3 - 4 lk tagasisidet. :P

Olen õppinud viimasel ajal ka kaks tarkusetera:
1. kui õhtul rohkem süüa teha, siis saab järele jäänut ka järgmisel päeval süüa ja toiduvalmistamiselt aega kokku hoida. :D Uau!
2. hambaid saab pesta ka magades, või pigem - hambaid harjates saab ka magada. Olen paar korda ärganud kraanikausi ees seistes, käsi liigutamas suus harja. Väsimusega hetkeks suigatanud. :)

Tean, see kõlab uskumatuna, aga Kersti tegi NALJA. :P Ehk tuli kild kogemata välja:
Lew: (ei mäleta mille peale): bite my shiny metal ass!
Kersti: sinu oma on "vahukomm"

Ma ei taha edasi mõeldagi, millist võrdlusaspekti ta silmas pidas. :D

Ülemiste järve jooks uksetaga. Äkki peaks valmistuma? Kui ainult suudaks end sundida.

Muud midagi polegi. Mõned kavalad mõtted on peas idanemas. Mõnest võib asja saada, mõni võib kunagi siingi kajastust leida. We'll see. Olge head!

Magamine

2009-08-16T20:52:00.000+03:00

Oot - oot... kuidas selle magamise asjaga on? Pidevalt saan kriitikat, et magan liiga vähe.
Tean, et magama peab 7-8 h. Marella aga tuli täna väitma, et nii kaua peab magama ööpäevas, mitte nädalas! Really?!

Vallimägi on MEIE!

2009-08-16T12:49:00.000+03:00

Ma peaks praegu rongimatkal olema. Hommikune padukas ja suur magamatus aga tõstatasid küsimuse, kas on ikka mõtet? Kui Marella, kes oma seltskonnaga seiklema pidi tulema, ka arvas, et pole eriti ahvatlev ilm, jätsime minekuplaani tund enne rongistarti katki.

Suur väsimus... jah, eile oli Arxxxi poissmeesteõhtu. See oli üks põhjustest, miks reede õhtu maale hakkasin reisima. Reisi algus oli aga üks kadalipp, mille tahan kirja saada.

Plaanid olid kenad. Leidsin head kaaslased, Kersti ja Kärolini, ning reservidega ajagraafik tundus reaalne. Pakkimine läks sujualt, kuid kui ma kl 18 aeg tahtsin uksest välja astuda, hakkas padukas. 1. takistus. Kui see vähemaks jäi, hakaksin asju autosse viima. Aga maja välisuks ei tulnud lahti! Keegi oli uksehinge ära lõhkunud. Huvitav seik on, et viimane kord, kui Kersti ja Käroliniga Narva mnt poole suunduma hakkasime (eelmise pühap matk) oli ka majas probleem - veeuputus. Ehk on see mingi märk, nagu Kersti kommenteeris.

Ajasin jälle osa majarahvast üles ja proovisime parandada. Mitte eriti edukalt, kuid enam vähem jäi seisma. Igatahes vabandasin ma end peale mõnda aega ära, sest mind oodati. Krooniks tegin haiglele põlvele kükitamsiega väga haiget ja see andis järgnevad 12 h tunda.

2. ajaviitja läbitud, tuli kolmas ja suurim katsumus - nöökiv auto oli vaja tööle saada. Ka siin oli niigi keerukal ülesandel boonus juures - äsjane vihm oli lasknud auto ümber mõnusa mitme cm sügavuse loigu, kus ma poolt tundi sees tatsasin. Minu heaks üllatuseks olid jalas olevad jaltsid aga üllatavalt veekindlad.

Edasi läks libedamalt, kuigi mitte sujuvalt. Kerstile poodi vastu minnes tekkis kommunikatsioonitõrge - mina ootasin teda parklas autos ühe Rimi ukse ees, tema seisis teise ees. Nii me ootasime teineteist peaaegu 10 minutit. :D Kärolini ootasime omakorda peaaegu 15 min, sest teda ei õnnestunud algul telefonitisi kätte saada.

Sõit Virumaale oli suuremate sündmusteteta. Vanematekodunt edasi läksin Gitta maale. Temaga oli meil ka kavalad plaanid juba nädala eest kavandatud, ja nüüd oli aeg need teoks teha.

Punkt 1 oli saun, väga mõnus saun. Temp oli vaatamata mu 1,5 h plaanitust hiljemaks jäänud saabumisele hea, sest Gitta seltskond oli juba sooja ruumi kasutamisega algust teinud.

Saunatasime kaua, poole ööni. Lõpujärgus võtsime ette kavapunkti 2. Ma ei taha siin reeta, mis pöörane asi see oli, aga minu ammuse plaani teostusest võivad aru saada minuga edaspidi kohtuvad inimesed. ;)

Vaatasime veel esimese osa lahedast komöödiasarjast "The IT Crowd", tõmbasime otsad kokku ja läksime õhtule. Gitta läks vihmaga telki magama, mina suundusin vanematekoju, et varsti Arxxxi päevaks valmis olla. 4 aeg voodi saades ja veidi sisse magades tuli puhkeperioodiks 5 tundi.

Laupäev algas logistiliste lahendustega, kuid 12ks oli enamik rahvast Rakvere keskväljakul koos kuulamaks Arxxxi vannet. Stuudiopildistamise järel positsioneerusime Vallimäele. Meie põhiürituseni ole veidi aega ja seniks lasime Arxxxil linnuses savipotti voolida ja sossepa selli käe all naela valmistada. Viimane võttis palju aega, kuid jõudsime enne põhiüritust veel kakukesi mätsida ja need huvitavasse mobiilsesse ahju küpsema panna.

Põhiürituseks oli sõja pidamine. Saime ajakohased vammused (mina ja Arxxx Rootsi sinikollased vormid, teised Eesti maakaitsemiilitsa hallid vestid), relvad, võimaluse omale ise laskemoona vorpida ja lühikoolituse, kuidas relva käsitleda. Meie roll oli linnust kaitsta ründava vene väe eest. Vene väge kehastasid mehed Narvast, kelle varustus ja oskused näitasid, et nemad polnud just esimest korda sellises rollis. :)

Mehed positsioonidele jaotatud, läks kõmmutamiseks! Venelased tegid head vaatemängu, kuid meie olime hädas. Relvade töövõime oli masendav. Tongiga relvad olid veel enamvähem, aga osad, ka mina, kes said takk-sütikuga relvad, olid lõhkise küna ees. Esiteks hõõgus meile antud köiejupp kiirelt, teiseks oli seda väga raske sättida nii, et hõõguv ots päästiku vajutamisel püssirohuvagu puutuks. Mõned paugud saime siiski kätte, minul õnnestus oma raskest relvast kaks kõmakat võluda. :)

Sõda peeti paugutades, küll suurtükkidest, küll musketitest. Püssirohulaenugu kõrval oli käsirelvade rauas ainult paber. Ka ei olnud meil mingit sihtimist, sest ettevaatusabinõuna lahvatava püssirohu eest pidime näod enne lasku kõrvale keerama. Laskemoonata ja täpsuseta me venellai ei langetanud ja varsti olid nad peavärava taga. Meie rühm relokeerus müürilt peavärava ette kaitsesse, teine rühm oli valmis värava kohal. Venelased lähenesid kogupauke tehes ja õige varsti läks käsikähmluseks. Mina ja Väike Misha taandusime linnusesse, Arxxx ja Kirstunael jäid lõksu. Järkjärgult taganedes jõudsime keskväljaku suurtükialasse. Lühikese paukudevahetuste ajal hüppasid kuskilt välja, otse venelaste taha KN ja Arxxx. Segadust ära kasutades ründasid rootslased "tääkidega" teisest küljest. Järgnevas "verises" tapluses alistasime venelased ja tegime ka võidukisa. :)

Väga lahe üritus, kuid ma pole kindel, mis mulje selline näitemäng publikule jättis. Kindla süsheega ja tegevusplaaniga, varustuse ja väljaõppega saanuks päris laheda madina korraldada. Praegusel juhul, kui aus olla, logises sõja korralduse organisatoorne pool kõvasti. Suurt seletust, mis tuleb, kuidas tuleb, mida täpselt kuidas teha jms polnud. Ja ma ei tea, mida oleksid "rootslased" meieta teinud. Meie kamp oli seal pooljuhuslikult, meie 8 inimeseta oleks kahel poole sõdureid napilt üle kümne kokku olnud ja ehk veelgi lapselikuma mulje jätnud.

Tegelikult näidati meid ka TV3 seitsmastes uudistes. :) Kes nägid või vaatavad TV3 arhiivist kordust (vt alates 10. minutist), võiks kommenteerida, kuidas tundus? Meie arutame, kas äkki saaks TV3st kätte musta materiali.

Huvitav võis olla Vallimäe rattarallitajatel. Mis iganes võistlus seal polnud, võis mõnel ehk liikumine kiiremaks muutuda, nähes, et linnusel viibutavad mingid tüübid oma relvaotsi suunas, kus nemad vokivad. :D

Lahingu järel nosisime ära oma üllatavalt head kakukesed, lasime Arxxxil ja Väiksel Mishal punaste laternate bordellis käia ning liikusime Põhjakeskusesse. Toiduvarumise kõrval oli tähtsaks ülesandeks Arxxxil koguda omale naiste kontakte, kes saaksid teda aidata, kui oma naine ulapeal. :D Arxxx läks oma sarvilise mütsi ja puumõõgaga naistele peale küll! Neiud loopisid oma aluspesu Arxxxi poole, telefoninumbrid huulepulgaga kirjutatud. Või mäletan ma seda kohta veidi valesti ja Arxxx käis ise küsimas...?

Edasi sauna. Pleiss oli äge, mullivanni- ja mõnusa leiliga. Liigsetest detailidest rääkimata sõime-jõime, saunatasime. :) Arxxx sai veel ühe vande anda. Osad nimed on juba mainitud, kuid täielikuks loeteluks: kohal olid/käisid Arxxxi ja minu kõrval Janek, Kirstunael, Raitz, Väike Misha, Raivo, Lauri, Harald ja Anna. Nii me tiksusime laua-sauna vahel terve öö, väikeste väsimispausidega, kuni varahommikul tuli Arxxx pruut ülevaatust tegema. Tugevamad, kes veel selleks ajaks seal olid, hakkasid ka nüüd asju pakkima. Mulle väga sobivalt tuli pruut sõbrannaga, kes liikus edasi minu soovitud suunas. :) Sain temaga vanematekoju, ja sain esimest korda olla mänguautos nimega Smart. :)

Magasin tunni ja tulin linna ühe siiapoole liikuva autoga. Sõitsime esmakordselt üle Järvevana tee ja Suur-Sõjamäe viaduktist. Pettumus. Kas tõesti see üks rida ühes suunas päästab maailma? Peterburi mntl tulles ei ole ikka miskit parem ju ja Järvevanalt tulles peab ikka ristile minema. Ei saa aru, mis asja mõte on.

Lõpetaks kiitustega. Janek orgunnis väga hea õhtu ja tänud kõikidele lõbusatele peolistele!
Antikiitused sauna dushiäärele, kes mu varbaid ründas. Varba nahatu koht kipitab rohkem, kui lahingus relvatoruga põletatud sõrmevahe.

Elu Erna järel

2009-08-13T02:11:00.000+03:00

Kersti: "...reklaamib su blogi, milles pole midagi uut. mulle on juba mitu hommikut kohvi kurku jäänud"
Ei tea, millest Kersti räägib, kuid midagi vist, et blogis pole midagi uut. No eile 2 pikka postitust juba tekkis ning alustasin ka seda.

Jätkaks laupäevaga. Koju jõudes sai pesta, süüa ja magama mindud. 5h pärast tõustes ootasid telefonis reageerimist paar smsi, mis viisid selleni, et kimasin Piritale, haarasin Kersti-Kärolini autosse ja rallisime Männiku karjääri avastama, täpsemalt tagumise augu veekogu. Algne plaan oli avastada lähikonna järvi, kuid Männiku tundus sel õhtusel hetkel kiirem ja mõistlikum lahendus.

Vees ja kaldal hullatud, jätkus nende operatsioon "Meeste mõjutus". Neil oli plaan mind pühapäevasest rongimatkast ära meelitada ja korralda oma matk Käsmu kanti. Käsmu langes oma Kuradi saarega varsti kavast välja, sest seal oli virufolk, aga Kersti leidis RMK lehelt alternatiivi. Minu nõustumise järel tõusis korra murepilv kogu ürituse kohale, sest tüdrukud polnud veel kindlad kolmanda neiu, sõbranna Beriti, plaanides. Kuid see lahenes.

Pühapäevane start venis. Oleks ilusti jõudnud, kui ma poleks hommikul toast välja astudes avastanud majas veeuputust. Keldris oli dush, mis tuli mitmest kohast laest, õnneks minu elupaigast eemal. Ajasin hulga rahvast üles ja ajasime asju/otsisime põhjust.
Poest läbi Kärolini juurde jõudes näksisime ja tegime süüa kaasa. Palav seal toas oli, kuid varustus sai hea. Kui Ülemistelt Beriti peale saime, üritas ta natuke vastu punnida ja mitte nii kauaks ära tulla (8-9ks tagasi tahta? baah!), kuid Kersti ja Kärr sidusid ta kinni, panid soki suhu, viskasid pagassi ja Berit oli rõõmsalt kaasa tulemas. :)

Liikusime kuhugi Valgejõe ja Loksa vahele. Leidsime huvitava koha ja kolasime jõe ääres, metsades ja külades, millede nimed võisid olla Nõmmeveski ja Joaveski. Kogu selle aja jooksul vedasime kaasas piknikukorvi ja juua. Mu koorem oli raskem, kui Ernale minnes! Õnneks see kõik pidevalt kergenes, sest toidu-joogi hävitus oli usin. Nalja sai palju ja mingi söögiorgia killu lubasin blogissegi panna, aga kes seda pirni enam mäletab...

Kena koht avastatud, võtsime ette kava punkti 2 - ujuma minna. Piknikukorvi pagassi tõstes avastasime, et olime Beriti seotult pagassi unustatud. Vana tarkus on, et teada saamiseks, kumb on mehe parim sõber, tuleb vaadata naise ja koera käitumist, kui nad pagassist lahti lasta. Üldiselt võidab koer, kel hea meel välja laskmise üle. Naised püha viha täis olijatena tavaliselt jäävad teisele kohale. Aga Berit sel hetkel oleks naistele uhkust toonud - ka tema oli palavast ja pimedast autost pääsedes päris rõõmus. :)

Ujumiskoha leidmine polnudki nii lihtne. Mingi järve leidsime, aga see oma kummalise veevärvusega ei meelitanud. Mereranda aga kuskilt ei pääsenud - kõikjal eramaa. Olin juba päris tige, et kuidas nii. Vähemalt oli kruusatee ja loodus huvitav.

Ühel Juminda saare külas oli hooldatud ja heas korras mängumajavärvides NL aegne piirivalvetorn. Ronisime sinna tippu, et randa leida. Minule sobis selleks ajaks juba mis iganes koht ja alla jõudes tormasin mööda sadamast ning raiusin kividest läbi vette esimesele ujumisringile. Plikad krimpsutasid koha peale nina ja jätasime otsinguid. Paari inimese õpetuse järel leidsime midagi, mis osutus labürintsete teedele vaatama päris kenaks ja toredaks rannaks. Kersti vist armus sellesse, plaanides sinna uut invasiooni. Be afraid, Juminda raffas, be veery afraid! :)

Ujumine tehtud, nosisime imehäid kuklimoodi asju, mida hommikul küpsetasime. Algas tagasitee linna. Poolel teel püüdsime kinni ka Beriti, kes rannas autost välja saades millegi pärast ära kadus. Kinnipüüdmine oli päris äge. Kärolin oli poole kehaga kõrvalistuja aknast väljas ja keerutas lassot. Kersti siiberdas tagasiistmel ka aknast välja, kisades nagu ehtne metsik cowgirl ("Jee-huu!", "Iihaa!!" "Püüa, püüa, püüa!", "Sa saad sa kätte, viska, viska!!", "Ära jookse midagi!") Kärolinile, Beritile ja lihtsalt välja elamiseks, ja vahepeal salongi tagasi hüpates tagus, raputas ja karjus minu peale ("Näe, ta on seal!", "Anna gaasi, ära uima!", "Vasakule, VASAKULE!", "Oled sa pime vää, ta on seal!", "Kässariga, kässariga!" jne jne). Vaesel Beritil polnud lootust. Niipalju tal vedas, et nüüd võeti ta tahaistmele. :)

Pisikesed teed avastatud ja hilisõhtul linna jõudes hakkasin Kärr ja Kersti vaidlema. Üks tahtis, ma ei tea kumb, Bertit omale jätta, teine kuhugi (loomade?, inimeste?) varjupaika viia. Kisma tõustes andis Berit mulle salaja märku, et ta tahaks ee... Peetrikülla? (deem, mul kohanimedele halb mälu) minna ja sinna ma ta viisin.

Nii see pühapäev lõppemas oligi ja ees töönädal. Esmasp oli rahulik, aga teisip jätkasin seiklemist Marellaga. Mõtlesin rattaga tagasi Männiku karjääri minna. Autoga ei tundunud väga pikk maa, aga nüüd Regios mõõtes tuleb välja, et umbes 9 km sinna minu juurest. Mitte et see väga pikk oleks, lihtsalt arvasin vähemat.

Enne Marellaga kohtumist nägin pealt, kuidas mingi hall krants Pärnu mntl teele sööstis ja autolt löögi sai. Ta jäi ellu, kuid tagajalgadel enam ei seisnud ja niutsus valjult. :S Liikluse pani ühel rajal kinni. Mis edasi sai, ei olnud aega uurida, sest pidin edasi kiirustama.
Teine halvapoolne märge on, et põlvele ratas kohe üldse ei meeldi. :S

Sull-mull tehtud, kolasime rattastega ka pika järve ääres. Jututeemad puudutasid põnevamatel aegadel mootorrataste, bmxi ja surfi teemasi. Tagasiteed veelgi pikendades käisin veel poes ja koju suht hilja. Marella oli lahe, nagu alati. :)

Minu vastu tigedusest veidi leebunud Gerli oli ka eile numpsikum. :) Käisime peale üht protseduuri Teises kodus söömas. Muidu tore pubi oli vahepeal aga sisustusrevolutsiooni läbinud ja nägi oma punaplekiliste seinadega nüüd välja nagu tapamaja. Enam küll tagasi ei meelita. :S

Kojusõit trammis oleks toimunud nagu tipptunnil. Liikusin just peale jalka lõppu ja autosi oli palju.

Tänane sport oli tööl väike kabematsh. Polnud seda asja mänginud 15-20 aastat. Minu vastu asus maleäss Madis. Üllatavalt pingelise , vähemalt minu jaoks, sõja võitsin mina, jäädes Madise hävitamsie järel lauale veel 4 nupuga. :)

Mis veel... Kersti kutsub verd andma. Kuna põlvega saadeti tagasi, arvan, nüüd tehtaks sama sõrme pärast. Vaatan, kuidas aega, ehk järgmisel nädalal võiks juba proovida.

Muide, see Beriti piinamine lugu võis olla mõnevõrra liialdatud. Piltidelt paistab, et ta ikka ei langenud vägivalla ohvriks ja oli meiega kogu aeg õnnelikult kaasas. :) Tegelt on ta tore tüdruk ja loodetavasti omab huumorisoont, et mu blogist aru saada. :)

Sai vist taas pikk mula. Nüüd Marella seiklustest lugema. Teie vist ei saa, sest teil pole kutset! :P I feel so special now... :D

Erna kiitused ja tarkused

2009-08-12T19:42:00.000+03:00

Kiidussõnad: arvestades, et tiim sai esmakordselt kokku alles stardis, saime hästi hakkama. 60 km pingutusi, kuid ütlemiseks ei läinud ja tiimwork toimis lõpuni. Klapist annab ka aimu juba kokkulepitud Erna afterparty Maili maal. :)

Kangekaelne kangelane oli Kairiin. Jalad hõõrutud ja paistes, üks veel välja väänatud, kuuseoksaga valusalt pikki silmi saamine... siiski liikus ta virisemata edasi, loobumata ka oma kotikandmisest. Kui saanuksime ka visaduse eest punkte, toonuks Kairu tiimile võidu.

Urmo kogemustega orienteerujana tegi head tööd kaardilugemisel ja tempo tegemisel. Mulle ta kulgemiskiirus meeldis, kuid tiimi keskmist taset arvestades oli ta omaette klassist. Pealegi tegi tema üksi kogu luuretöö. Ning esimese punkti laskeharjutuse ainsad 2 punkti tulid tema luuavarre lasust.

Mihkel oli hea gepsulugeja, kuid viimase kontrollpunktist teenitud 10 palli on suurelt tänu temale. Ka tõi tema üle 20 l kanistri. Ja hoidis üleval Madise moraali. Super töö!

Maili teamleadina suutis juba alguses uute inimestega kontakti lüüa, leides ühiseid nimetajaid. Ta oli alati olemas, kuid kindlasti oli temast eriti abi meditsiinipunktis ning morselahenduses.

Madis võitles endaga. Mõnevõrra alahinnates Ernat ja ülehinnates ennast, oli ta ta sunnitud hakkama saama oma tipptantsija ajast rikutud põlvedega. Selliseks matkaks ettevalmistamata füüsise kõrval võis valusamaks põntsuks olla vaimne. Tugeva võitleja ja võitjahingega isikus lõi vahepeal kõikuma moraal. Kuid ka tema ei lausunud katkestamise ideed välja, nii et tubli! Tema hiilgehetked olid Mihkliga koostööd tehes, nt veetakistusel kanister ja kastiülesande lahendamise aktiivsus.

Leho käis seal lihtsalt söömas ja loodust vaatamas. :) Temal polnud mingeid hädasi kuni 8ndasse punkti lonkimiseni. Alles siis hakkasid tallad tuld lööma ja küllap kuskil seal hõõrdusid ära ka mõlemad väikesed varbad. Avastasin villid alles järgmisel päeval kodus, ja plaastrid parandasid selle väikese mure. Rahul olen, et põlved pidasid väga hästi vastu. Vaid üksikutel suurematel kükkidel käisid õrnad valud läbi. Väike paistes näpp ei andnud ka end tunda, kuigi mingi hetkel oli ta veritsenud.
Lõpus olin loomulikult väsinud, rohkem, kui ööxdreami, winterxdreami ja eelmise aasta 21km sügisjooksu järel. Ja kuigi see liigitub mu raskemaiks tegevuseks, olin siiski vaimselt valmis raskemaks.

Õppetunnid: Always talla all on väikese niiskuseimajana ja pehmendusena kasulik, kuid mitte loikudesse tatsama minnes. Suure vee puhul see paisub ja läheb varsti jalatsis katki. Ja oh seda blöga siis.
Toit! Arvasin, et võtsin seda liiga palju kaasa: 8-9 singi-juustu leiba, 2 banaani, 20 müslibatooni. Olin arvestanud, et jagan kolmandiku kui mitte pool teistele, kes alahindasid toidu vajalikust. Well, jagamiseks läks, kuid mitte nii palju - oma banaanidest sain vaid ampsu, 1 võileib liikus Urmo kõhtu ja batoonikesi läks ka minema. Tegelikult jäi 2 batooni isegi alles, kuid seetõttu, et kõigil oli magusast villand. Mina polnud muidugi ainuke toidujagaja - kel iganes kotist midagi jagatavat ilmus, sheeris kama. Seda mitmekesisem. Aga kokkuvõttes oli toitu, eriti soolast, kaasas liiga vähe.
Tasku- või pealamp peab olema kõigil! Kiirendab liikumist, tehes selle ka turvalisemaks ja mugavamaks.
Sissekandmata jalatsite kasutamine on väga ohtlik.
Ettevalmistuseta Ernale minek on enesepetmine. Liikumisharjumuse kõrval on tähtis ka eelnev puhatus.
Ei midagi uut, aga märgiks ära,et moraali hoidmiseks tuleb pidevalt leida midagi head. Nt igas punktis küsisime, mitmendana kohale jõudsime. Alguses langesime oma 8ndast stardikohast, hiljem tõusime. Võimalik, et katkestajate arvelt, kuid parem koht oli siiski väikeseks moraalilisaks. Kiiduväärt oli Mihkli naljad Madisele, kellele naer veidi energiat süstis.
Võistlus oli suht hästi organiseeritud. Erinevadi läbimispindu oli mitu ja ülesanded varieeruvad. Isiklikult mulle tundus, et kohati oli punktide andmine tasakaalust väljas, kuid kollanokana ei saa ma ehk veel paljudest korraldajate valikutest/otsustest aru.
Väsitavuse seisukohalt kindlasti mugavam, aga põnevuse seisukohalt võiks ästi-ästi natukene nokkida, et maastik oli üldiselt suhteliselt lauge. Mitte, et Eestis lihtne paremat leida oleks. :P Lihtsalt nice to have mõte.

Mis üllatas? Fakt, et tehnikast on Ernal väga palju kasu.Telefon suhtluseks ja morse helisignaali salvestamiseks, digikas kaardist "koopia" tegemiseks, GPSist rääkimata,

Mõningat lisainfot ja tulemusi vaadata saab veel aadressilt www.skaut.ee/erna/. Minu muljeid on juba 16 500 tähemärki ehk neli A4 lk täis ja aitab. Tänud lugemast. :)

Ernast detailselt

2009-08-10T23:30:00.000+03:00

Erna, Erna, Erna... oli see alles matk! Ei olnud puudu valust ega pisaraist, higist ega unest, rõõmudest ega pettumustest. Et tunnetaksite osa meie vaevast, kirjutan nüüd pika ja lohiseva blogikirje. :P

Tallinnast startisid väikeste vahedega suunaga Mustla-Nõmme poole kolm autot, 6 vapra sõbra tiimiliikmete ekipaašid Maili / Urmo, Mihkel / Madis ning Kairiin / Leho. Mina asusin tegelikult Virxi (kes liikus edasi Tartu) ja Kairiini peale. Eesmärgiks oli veerand 6 kohal olla, kuid seal selgus, et enne 7t me startida ei saa. Tutvusime, kuna enamus olid võõrad, vaatasime varustust üle ja haigutasime, sest suurem osa meist polnud üle kolme tunni magada saanud.

Madis ja Kairiin olid kohal oma uute saabastega, mis eelmisel päeval ostetud. Neid oli hoiatatud, et sissekandmata jalatsitega on väga ohtlik nii pikale jalutamisele minna, kuid kes siis kuulab. Madise algne hõõrumine taandus ja ta sai pea lõpuni liikuda, kuid Kairiini jalatsid piinasid teda kõvasti.

Esimene mitteametlik ülesanne stardis oli GPSid sobivaks seadistada. Selle ülesande võtsid enda peale Mihkel ja Madis. Peale mõningast uurimistööd ja nuputamist sai Mihkli GPS paika ja see abistas meid päris palju. Hea, et Maili helistas eelõhtul ja küsis, kas meil on neid kaasa võtta ja veel parem, et Virxil oli lausa kaks seadet varrukast võtta.

Esimesed sammud olid kruusateedel, kuid õige varsti sai sihile astutud ja kõrges rohus käies püksid esmakordselt märjaks teha. 1. punkti jõudmine polnud siiski suur probleem. Punkti lisaülesanne, lendava taldriku tabamine lennult jahipüssiga, polnud meie parim esitus ja teenisime vaid 2 punkti 10st. Lasta proovisid Mihkel, Madis ja Urmo ning viimane tõigi kastanid tulest välja.

Reis teise punkti oli inimesteliigitaja. Oli näha, kes on Xdreami rahvas ja kes mitte. Urmo, Maili ja mina sammusime märjale pinnasele sattudes kiirust oluliselt kaotamata edasi, Madis, Mihkel ja Kairiin üritasid aga igati oma jalgu kuivana hoida ja mättalt mättale kekseldes tirisid tempot tublisti alla. Mitte et see suur kaotus olnuks, sest luges teenitud punktide arv, mitte lõppaeg (minu jaoks väga võõras tingimus - võistlus, kus ei pea kiirustama, kui kontrollajad välja arvata), kuid aeglaselt edenemine polnud mulle eriti nauditav. Saan siiski aru, et saabaste märjaks tegemine on paha ja need ei kuiva.

Suure ajaga läbi märja metsa 2e punkti jõudes ootas meid ees meditsiiniülesanne. See läks meil väga hästi ja teenisime ainsa tiimina täispunktid, 10 palli. :) Saime ka mõned kasulikud õpetussõnad.

Kolmandasse punkti jõudmiseks oli vaja mitte vahele jääda vastutegevusele. Valisime tee üle raba, ehk sumpasime üle papude vees vajuval pinnal. Positiivne oli, et see oli jahutav element laes kütva päikese vastu. Kairu jalad aga olid selleks ajaks päris nigelad. Võtsin ta koti mõneks ajaks tassida ja teistkordsel soovitusel võttis ta saapad jalast ning käis sokkis pehmel pinnasel. Ehk oli see mõnesajaks meetriks leevenduseks, kuni tuli metsapiir.

Sealt sai alguse meie luuramine. Mihklil oli laiguline vihmakeep, millega ta ees liikus ja meie üritasime pingsalt teda silmist kaotamata järele minna. Järgnev oli pikk metsades ja sihtidel kolamine, teid ületasime kiiresti ja salaja. Sel etapil vist hakkas Madisel ka puus tunda andma, aga mitte see, mis surfil viga oli saanud. Kummaline. Kohati venis meie rivi päris pikaks ja kogunesime kraavide ületustel ning sildade ehitamistel. 2 ja 3 punkti vahel saime ja lühikese paduka.

Lõpuks ohutult 3ndas, täiendasime veevarusi ja saime teise sahmaka vett kaela. Madis ja Mihkel vahepeal pikutasid. Lisaülesanne, kastide kasti paigutamine, läks enam-vähem - teenisime 5 punkti ja vaid 2 tiimi said parema skoori 6ga. Tagantjärele vaadates jagasime sel hetkel 1. ja 2. kohta! Väga hea! Oleks seda aga ka seal teadnud, oleks kasulik moraaliboost olnud.

4 punkt oli luuramine ja sinna kogu tiim minema ei pidanud. Urmo tiimi parima orienteeruja ja kiireima liikujana läks sinna üksi, kui olime kaardilt enda jaoks punktid gepsu märkinud. Ülejäänud 5 sõpra hakkasid 5nda poole liikuma. Pool teed hängisime koos mingi teise tiimiga. Umbes poolel teel aga tegi Mihkel midagi täiesti üllatuslikku - nähes maja, jalutas omamehelikult sinna ja küsis süüa. Me jäime silmad üllatusest pärani vaatama, et mis see nüüd oli, ja Madis läks Mihklile järele. Kui ka Madis jupiks ajaks ära jäi, hakkasimegi kahtlustama, et äkki nad saidki süüa ja viskasime hoovi äärele pikali. Varsti tulid poisid tagasi, pakkudes moosisaia. See oli abiks. Meie kaastiim otsustas enne meid minema minna ja küllap nad sellega vea tegid. Nägime neid hiljem vaid korra metsas valesse suunda minemas. Mihkel tegi veel paar tiiru kohaliku ahviraudteega, puistas hoovi marjapõõsaid ja edasi liikusime ka meie - üle pea pikkuste taimede vahel, metsas, kraavides. Mihkel ja Madis harjutasid oma võitluskunstide oskusi mädanenud, kuid veel püstiste puude peal ning vandammejuunioritest sai ka jäädvustused tehtud. Poole tunni kaugusel punktist helistas Urmo ja ütles, et ta jõuab umbes poole tunni pärast. Saades teada, et ka meie veel teel (sel hetkel oli mul taas meie liikumistempo pärast piinlik), aeglustus ka tema. Punkti jõudsime enne Urmot. Saades kohtunikult teada, et kohe jõuab kätte ka kontrollaeg, muutusime murelikuks. Õnneks saabus Urmo varsti ning hakkas kiirelt luureankeeti täitma. Juures oli ka morseülesanne, mis oli pähkel, kuid meie tiimi osavad desifreerijad murdsid koodi siiski edukalt lahti. :) Vastuseks oli „leviauk“.

Edasi tuli minu jaoks midagi kreisit. Oluliselt adrenaliinipumpavamat, kui Otepää katapult. Esmapilgul ülirasket ja arusaamatut. Sellest pean pikemalt kirjutama:
Ülesandeks oli veetakistuse ületamine kuiva jalaga. Selleks oli meil üks palk ja kaks püstist A tähe kujulist ehitist. Kaldalt oli vaja saada palki mööda esimesele tähele, sinna kogu 6liikmelise tiimiga ära mahtuda, siis teisele A-le ja lõpuks kaldale. Lisapunktide teenimiseks võtsime kaasa ka 20 liitrise vett täis kanistri, mis samuti ei tohtinud veepinda puudutada. Kanistri võttis oma hooleks Mihkel, kes selle ülesande juures omale õigustatult ka Tarzani nimetuse teenis.
Esimesele A-le saamine polnud suur probleem, küll aga sinna mahtumine. Mihkel tegi palgil kõikudes kaskadörinippe, et see teise A talale pidama saada ning sai hakkama. Ja arvake, kes läks esimesena üle palgi teisele A-le? Mina, kes nüüd topelt raske seljakotiga (Madisel oli Mihkli kott, mina panin Madise koti enda kotti). Nii ma hakkasin palki mööda liikuma, katsudes tasakaalu hoida. Tegelikult oli A-de tippudesse seotud ka köied, kust ühe käega kinni hoida, aga seda toetusesüsteemi mul/meil eriti aega õppida/harjutada polnud. Nii ma läksin tiguaeglaselt mööda kitsukest palki edasi, keskendudes tasakaalule. Ja üle ma sain! See oli rahulolu. Lasin üle jõudes väikese, kuid elu siiraima heameelekarjatuse välja, kuid värin oli sees veel mitu minutit. Hakkasin vastu võtma ja palgile mahutama järgnevaid tulijad. Neil oli gramm kergem, sest neile sain mina juba varsti peale poole ületamist käe anda, hoides jalgadega palki veerema hakkamist. Kõik said üle, ka kanister, ja kaldale minek oli juba sabaots. Aga kokkuvõttes oli see karm ülesanne.

Teisel kaldal olles läksid pooled ringiga tagasi põhibaasi, mina ja Kairiin palusime Mihklilt üle vee tagasi seljasvedamise teenust. Oli ta nagunii vaid aluspesu väel. Vaatamata kohati valusale põhjale, aitas ta meid üle. Our hero! (k)

Nagu üllatuslikult polnud varem keegi sisse kukkunud, ei sulpsatanud ka meie ja olime seetõttu rõõmsalt lahkujad. Punkte ei saanud küll väga palju, sest väidetavalt võttis meie ületus aega lausa üle 17 minuti, but still... Riietatud, näksitud ja lahkudes hakkas minema pimedaks. Lampide valgel raiusime end läbi sihist, metsast, põllust, vanast oksarisuga langetusplatsist ja võsast. Vist kuskil seal väänas Kairiin oma jala tõsiselt välja. Teetruubist läbi saades jõudsime punkti 6, kus peale heade kommide saamist pidime vooliku ja veega toika loodi saama. Selle ülesandega oleks mina hätta jäänud, kuid osad teadsid trikki ja lahendus tuli kiirelt - teenisime teised täispunktid!

Reis 7ndasse sai olema pikk ja keeruline keeluala tõttu. Kuusetihnikusse sisenedes juhtus Kairiiniga kolmas õnnestus - ta sai väga valusalt pikki silmi minu tagant pääsenud kuuseoksaga. Viivitus oli aga põgus - Kairu neelas pisarad alla ja liikus edasi. Seal metsas hakkas tõsisemalt väsima Madis. Lisaks piinasid teda põlved ja ta liikumine toimus toika abil. Urmot tabas külmahoog. Ma ei tea mitu, aga kindlasti oli tal rohkem kihte seljas kui mul, kes ma alles oma teise kihi peale tõmbasin. Uni hakkas kimbutama kõiki. Aga ükski probleemidest ei olnud võimeline meid murdma.

7s punkt oli meil pikemaks peatuseks. Maili ja Urmo jõudsid sinna soenema veidi varem. Mihkel liikus Madisega ja mina Kairuga, et neile toeks olla. Väike viivitus punkti jõudmisel tekkis lambi lagunemisest ja maast selle juppide leidmisega. Õnneks jäi kõik alles.

Lõket punktis polnud, küll aga valgust kiirgavad lambid, õliküünal, termokiled ja abivalmid tädid, kes oskasid tärklisega jalgu kuivatada ja andid Kairule abi villide osas. Madis ja Mihkel võtsid uinaku, mis neile hästi mõjus. Urmo ja Maili tegid morseülesande. Liikumatuse ajal hakkas jahe ka minul. Veidi toitumist ja minema, maha jäi 2 katkestanud tiimi.

Trip 8ndasse oli kiire ja sujuv. Lisaülesandeks oli takistusrada, kuhu läksid Urmo, Maili, Mihkel ja mina. Rehvi veeretamine, roomamine tunnelis, rehvidest takistusrada ja üle rehvihunnikute hüppamine. Tundus, et läks hästi, kuid saime vaid 1 punkti ja sellegi vaid läbimise eest. Aeg oli olnud liiga pikk.

Mis siis ikka. Liikusime kohe edasi. 8nda ja 9nda vahel hakkasid esimest korda ka mul jalatallad tunda andma. Olingi päris kaua probleemideta olnud. 9s ja viimane punkt polnud väga kaugel, küll oli aga ülesanne raskevõitu - köisredelil poomi tippu ronida ja pall 5 korda tiimiliikmete hoitavasse kilekott-korvi visata. Õnneks oli meil kaasas ju Tarzan! Kui Mihkel oli kiirelt liikunud takistusrajal, siis köisredelil oli ta veel tublim. Hops hops üles, pall 5 korda kotti ja aega rohkelt ülegi. Hämmastav! Teenisime oma kolmanda ja viimase täispunktiskoori. Enne "lõpusirget" veel viimane jalakuivatus ja viimased Alwaysid. Pehmendused aitasid, kuid siiski käis varsti minu liikumine hambad ristis olekus. Tegime Mailiga vahepeal mõnesajameetriseid jooksuotsi - tema, et und vähendada, minul oli lihtsalt joosta kergem.

Kolme istumispeatuse järel hakkasime aga finishile lähenema, tervitmas fotograaf ja filmitädi. Tegime naerusuul käest kinni hoides stardist reipamad jooksusammud, ja kuigi Madis ähvardas kohe ära surra, jõudis ta oma piinadega siiski finishisse. Punkte ja kohta meile ei öeldud, kuid pakuti suppi. Polnud just parim punane puljong, mida saanud, kuid kehakinnitus ikkagi. Toidutelgi lähedal olnud roheline present sai aga järgnevateks tundideks meie baasiks. Jäime sinna rivis magama, vasakult paremale Mihkel, Madis, Leho ja Kairiin, Maili ja Urmo sõitsid koju. Keegi meid sealt ära ei julgenud ajada ja eriti enne lõpuaktust me sealt ei liigutanud. Uinak polnud eriti mõnus norskava Mihkli ja lõõmava päikese pärast, aga väike taastus ikka. Kuulasime lõpukõne ära, saime koha teada ja liikusime linna. Muljetasime veidi ja Madis meenutas sajatades, kuidas ta sel kruusateel oma elu pärast enne kartis – autot viies oli tagasitranspordiks LandRover Discovery3, mille juht eriti raske jalaga oli olnud. See meenutas mulle eelmise aasta kanuumatka teenuspakkujat, kes ka meie eludest hoolimata selle 2 korda ohtlikuks tegi. Ma siiani tüübi peale väga tige.

14st keskmisele rajale startinud tiimist lõpetasime 5ndana. Arvestades, et rahvas kohtus stardis esmakordselt ja enamusel meist polnud mingit kogemust, väga tubli tulemus! Esikoht jäi kõigest 8 punkti kaugusele. Lõpuaeg oli paarkümmend minutit vähem, kui 24 tundi, kuid erinevalt 6st katkestanud tiimist me vähemalt lõpetasime. :) Finishis, Kautlas, ütles tädi, et haruldased on juhud, kus kuueliikmelises tiimis kõik lõpetavad.

ELUSAD SURNUD

2009-08-08T12:45:00.000+03:00

ERNA... OLI... RASKE...
VOODI...
(kolks)

Tähelepanu, valmis olla...

2009-08-06T14:35:00.000+03:00

Asjad peaks olema orgunnitud. Stuff enam vähem pakitud. Toit valmis, mida vist sai liiga palju, tervele rügemendile. Joogimikstuur segatud. Vaim valmis. Vorm... eks homme näe. :P Kella 4 aeg start Erna poole. Kell juba päris palju, peaks kiirelt magama minema. Katile ka juhtnöörid meile toetuse jagamiseks antud, nii et muud vist polegi.

Unistus on mul, kel puudub kogemus, läbida rada 18 tunniga. 12+h liikumine, 1+h puhkused, 2+h kontrollpunktid-lisaülesanded, 2h takistuste läbimine ja vastutegevus, ülejäänud puhver.

Aga... väike parem sõrm on paistes ja punane ning kange ja tuim, kuid mädanevast kohast valus. Damn :S

Surfilaud õhus, ehk seiklus Valgeranna moodi

2009-08-05T22:23:00.000+03:00

Haa! Pärnust tagasi! Valgeranna seikluspark oli lahe! Tsipa detailsemalt.
Seiklema tulid Rakverest Väike Misha, mu põnnidest vend ja õde Lauri ja Lenne ning blogilugejatele juba tuttav ekstreemne energiajänku Marella, kelle Misha Põltsamaalt üles leidis. Tallinnast startisime mina ja Jaanus. Jaanus on üks tore poiss, kellega varem aastaid tööalaselt läbi käinud.

Me kõik jäime Valgeranda veidi hiljaks, kuid saime rajale siiski enne 11t. Rahvast oli üllatavalt palju. Ma polegi varem näinud, et nii sagedasti inimesi turnima vooriks. Suuri troppe aga ei tekkinud, vaid paar korda tuli võõraste taga veidi oodata. Üldiselt kulgesime oma rahvaga suht lähestikku, välja arvatud actiongirl Marella, kes esimesena startides pani nii kiirelt minema, et trossid tema järel kuumaks jäid. Lõpetas ta viimastest vähemalt pool tundi varem.

Rada oli täiesti jõukohane ja mõnus. Paljud elemendid kordusid, kuid oli ka paar mujal nägematut ülesannet. Meie tiimist ainukesena jäin mina korra julgestiga rippuma. See oli tegelt rumal viga - ei saanud jalgu rippuva köie plaadile ja käed libisesid veidi enne lõppu alla. Tõenäoliselt just seal vigastasin ma natuke oma väikest sõrme, rebides küüne ääre mõne mm lihast lahti. Õrnalt paistes ja valulik praegu (ei, loomulikult pole ma õige eesti mehena seda kohta millegagi puhastanud :D ), aga õnneks on mul hiirel sellele sõrmele tugi olemas. :D
5st rajast tegi Lenne 4, Lauri tegi 5ndast lühema ja teised said täiskomplektiga hakkama.

Järgnevaks plaanitud purjetamine jäi ära tuule puudumise tõttu. Kurb, kuid mis teha. Tegime mõne ujumistiiru ja läksime Steffanisse sööma. See pidi Pärnus kuum koht olema ning arvestades laudade täituvust, äkki isegi tõesti on. Ootasime pool tunnikest oma toite ja sõime pooled saiad ära. Põhitoitu jäi enamusel alles ja palusime kaasa. Kui mina sain neljalõigulisest pitsast kaasa 3, siis Marella vaid 1he. Ta hullab nagu "Over the Hedge" orav Hammy ja sööb vastavalt - palju ja kiirelt. Minu ühe viilu ajal oli tema alla neelanud juba 2 ja pool pizzaviilu. Aga ehk oli tal lihtsalt nii palju parem toit. :)

Steffanis toimus reisi teine verine intsident. Kohalik ettekandja kukutas maha portsu keraamikat. Üks topsik ründas oma lolli saviaju otsusega ka Marellat, kuid pidi alla vanduma. Marella, kes on nagu nais Chuck Norris, ei pidanud isegi puusa liigutama, et topsilt kõrv ära lüüa. Marella vaatas muidugi, et "ooo", ja hakkas ohvrit igast otsast näppima. Ühel hetkel suutis salakaval tass oma terava äärega Marella pöidlale pika lõike teha, kust paistis korra rohelist verd (haa, ma teadsin, et ta pole tavaline tüdruk!). Ta ei lasknud haaval ennast aga segada. :)

Käisime veel korra Valgerannas, kus osad meist ujusid. Väike Misha ja Lenne aga kibelesid koju ja hakkasime hargnema. Oli idee minna Roostale bowlingut ja piljardit mängima, aga Väike Misha keeldus ja Marella transport meie poolt oleks liiga ressursinõudlikuks läinud. Jätsime ka ise Roostale minemata, sest haigutused ronisid kallale. Olime Jaanusega vähe maganud, mina 4, tema natuke rohkem tunde. Tagasi sõites küsisin paarilt inimeselt igaks juhuks, kas piljardit tahetakse mängida, kuid seekord siiski mitte.

Üldiselt korda läinud päev. Inimesed said hästi läbi, ilm oli hea. Pilvine, kuid kuiv ja päike käis väljas. Paar üksikut piiska tuli, kuid enamus olid sel ajal nagunii ujumas. Järgmise korrani. :)

Oh, naised...

2009-08-04T22:51:00.000+03:00

Magan mina hommikul õndsat und, kui pinisema hakkab Beethoveni Fur Elise. Helistab Maili ja ütleb, et ta tahaks ikkagi Ernale tulla. Gosh! Muidugi on see hea uudis, kuid pidin nüüd natuke asju uuesti ringi mängima. Varsti sai ta ka teada, et üks lihtsa raja tiimikoht vabanes. Ja oligi mul pooleks päevaks tegevust - teha tiim ka sinna. But at the end of the day jõi kõik peaaegu paika. Ma ei suutnud inimesi niiviisi killustada, et kõik rahul oleksid ja nii pidin kahjuks Kärolinile ja Arxxxile kohtade puudumise tõttu ära ütlema. Minu vabandused!
Üliraske oli ka Pärnu reisile inimesi saada. Aga mõned on koos ja homme katsume Valgeranna vallutada. :)

Luuserite EI-d ja tegijate JAH-id

2009-08-03T23:41:00.000+03:00

Jõusaalist tagasi, väsinud, kõht täis pugitud... räägime tänasest.
Päeval tööle jõudes sain Titemammide Katilt kirja, mis pakkus kohta Erna matkale. Nad olid Mailiga pidanud minema, kuid Katile tuli kangekaelsuse tõbi kallale. Füüsiliselt, mitte psüühiliselt. Nii et selleks aastaks tema minekul kriips peal ja vaja asendajat. Kuna mu üks põhimõtetest on "use the chance" ja Jim Carrey käskis on heas filmis "Yes Man" alati Jah öelda, ei saanud ma ka Kati pakkumisest keelduda.

Kuhu ma end küll mässisin... Reedel peame läbima keskmise, 60 km pikkuse matka. Võib olla olen mina nõrk, aga mulle tundub see päris suur number. Ometi oli mul juba kolme tunni pärast huvilisi/kanditaate rohkem, kui vaja. Ühest küljest setback, kuid teisest küljest huvilistele võimaluse andja oli Maili teade, kus ta ütles ka ennast mitte tulevat. Minu jaoks on see kaotus, sest Mailil on paari aastane kogemus ja vajalikud kompetentsid. Praeguste tiimiliikmete kohalt olen ma aga mõnevõrra mures, sest mul pole osade füüsiliste võimete ja piiride ning pädevate teadmiste kohta mingit infot. Praeguse seisuga pole vist enam ka mõeldav ühine trenn. Eks näe, mis toimuma saab.

Tööd ma teha ei jõudnudki, sest teine orgun oli Pärnu (seikluspark ja purjetamine) reis. Väga raske on sinna aga inimesi saada. Sain juba 20 EI-d, millest enamus põhjusega "tööl". Ähh, kes siis kolmapäeviti töötab.

Puudutasin ka mõneti tahaplaanile jäänud Helsingi seikluse plaani. See kuhugi poole ei arenenud. Mõningane huvi on säilinud, kuid sobiliku aja ja ressurside leidmine-sättimine on keerukas, nagu alati.

Tuuli pakkus täna ka kajakimatka Hiiumaa luidete vahel. Väga tahaks minna, aga pakutud kuupäevad juba kinni. Kõik nädalalõpud on määramata ajaks täidetud. Oeh, jõudu mulle. :)

Rongiga metsas

2009-08-03T00:43:00.000+03:00

Nii, väike uinak tehtud. See pole just tavaline, et päeval kl 6 aeg linade vahele ronin, kuid mõnus väss oli sees ja eelnev öö oli vaid 4,5 h pikk. Siiski oli seda märkimisväärselt rohkem kui Kärolinil, kelle pikaks veninud õhtu tähendas hommiklul kl 4 seiklusplaanist äraütlemist ja pikka põõnamist. Ma pole tegelt siiani märki saanud, et ta ärganud oleks. :P

Viimaseks seikluseks, me kallid fännid, oli Tsuh - Tsuhh matk, Elektriraudtee korraldatud "Pakri poolsaare tundmatu süda" (mis tsuhh-tsuhh? sellist äält teevad ju auruvedurid, mitte elektri). Tasuta. Võite vaadata kava:
http://matkad.elektriraudtee.ee/?11686
kuid üldiselt on see bs - reaalse reisiga kattumine põgus. Tähelepanu pöörake aga samal saidil sellele, et kolm sellist üritust tuleb veel. Tasub osa võtta, kuigi juba seekord oli rahvast väga palju.

Et olla fragment sellest massist, alustasin hommiku vara reisi Balti jaama, ühistranspordiga. Troll oli kolm minti graafikust maas ja vahepeal oli jõudmine juba päris kahtlane. Samuti olid mures vist teised matkalised trollis. Siiski jõudsime. Minu mõttes käis aga kõrgeltaustatud Homer Simpsoni D'OH (www.youtube.com/watch?v=wBM2KwetbAI), kui rong sõitis läbi Tondilt. Minu tunnine reis oleks võinud olla 4 minutiline jalutus! Aga samas polnud mul aimu, et tegemist pole peatumatu erirongi vaid liinirongiga.

Viimane kord, kui hommikul vara Balti jaama sõitsin, läksime linde kuulama. Ka matka alguses õppisin ära uued linnud - keegi seltskonnast teadis rääkida rasvapääsukesest ja suitsutihasest. Ka oli suurim üllatus matka algul Paldiskis, kus keegi oli oma hüti seina Lenini portreejoonistusega "kaunistanud". Paldiski on üldse kummaline paik. Isegi koerad hauguvad seal vene aktsendiga. Eestlaste osakaal pidavat olema 24%, olles vähemuses isegi rootslastelt. Kui õige see väide on, ei tea. Kahtlusenoodi säilitan, sest osade giidide info oli halenaljakas - teadsite, et Põhjasõja järel läks Eesti NSVL alla? Kamoon! Põhjasõja järel oli NSVLiiduni veel 200 aastat aega. Eesti läks Venemaa Keisririigi alla, mis nimetati selliseks sõja järgselt Moskva tsaaririigist.

Naastes teemasse - matk oli üldiselt vahva. Nägi kohti, kuhu muidu tõenäoliselt ei satuks. Midagi põrutavat ei näinud - suured kivid on ikkagi kivid ja loodus tüüpiline. Ronisime kallastel ja müttasime väikestel teedel, keegi giididet tutvustas kohatavaid taimi. XDreami rahvast matkal vist polnud, sest kõik läksid hanereas aeglaselt porilompide vahelt, samas kui üks jõmm, mina, raius end läbi võsadest-kraavidest jm alternatiivsetest ja minu jaoks kiirematest kohtadest.

Ilusas looduses oli küll vahva, kuid kohtusin ka uute inimestega. Pille, Merili ja Margit, kui ma ei eksi, oli seltskond, kellega liikusime-lobisesime tagasiteele tulles. Moodustasime nendega ka pere, kui muuseumipileti ostsime. :) Järgmisel matkal kohtume.

Kui tunnised rongireisid välja jätta, oli kogu liikumine jalgsi. Õppetund on, et veel ühe paari kuivasid sokke oleks pidanud kaasa võtta - lõpp oli juba suht ebamugav. Xdreamil on tempo taga ja jalatsid üldiselt märjemad-mudasema (sise)voordiga ning sellisele asjale ei mõtle, kuid rahulikus matkatempos tsipa häirib. Ilm oli super ja vaid mõni üksik piisk sadas, seetõttu oli valitud riietus - t-särk ja pikad püksid võsaks - väga sobiv. Varustust, k.a toitu, sai kaasa võetud parajalt. Kogemuse võrra taas rikkam. :)

It's all fading away

2009-08-01T02:14:00.001+03:00

Mõõn. Ei jaksa juba mitu päeva midagi organiseerida ega algatada. Ja enam ei mäleta, mida teinud viimastel päevadel. Paaril päeval enne Xdreami oli hulk tegevusi käsil, aga mis? Mäletan vaid, et kõik sujus hästi, enam vähem. Reede kohtusin Monzaga, kena ja toreda olemisega neiuga. Ratas käis hoolduses ja poest sai ostetud 5 liitrit erinevaid vedelikke Xdreami jaoks. Kõik muidugi ära ei kulunud.
Minigolfist rääkisin. Teisipäeval viidi mind Kärolini ja Kersti poolt metsa piinama - mustikatops kätte ja korjama! Ai kui hea oli kükitada. Katsusin laskumisi - tõusmisi teha aint parema põlve toel ja sain vist vasakut hoitud küll. Kuna Kerstit polnud pea kaks nädalat näinud, oli temasse kogunenud paras ports inspiratsiooni minu tögamiseks ja ega ta end tagasi ei hoidnud. :P
Kolmap oli taas samade tüdrukutega sotsõhtu, kus nimekamateks valmistatud toitudeks oli kukeseene kaste ja saiavorm. Esimene oli üllatavalt hea ja teine minu vastutuse alla kuulununa tuli ka rahuldav. :)
Neljap liigutasin end veidi rohkem ja jõudsin jõusaali. Eriti midagi teha ei jaksanud. Velo ega muud, mis mõjunuks jalale, teha ei julgenud.
Täna käis Lauri korra külas oma seiklustest rääkimas ja muud kasulikku ei teinudki.

Lõpetuseks pean andestust paluma Gerli ees, kes solvus mu liiga otsekohese ütlemise peale mõni postitus tagasi. Vabandust. Tead ju, et tegelikult oled meile väga tähtis ja kallis. :)

Tulemused väljas

2009-07-27T23:36:00.000+03:00

Tulemused väljas! 121. koht. Aeg 6:56.16, millest 45 min trahv. "Märke-O Kanuu". see on kanuukaardi märge? Olgu, mis on, pole ma sellega nõus. Trahvita olnuksime 30 kohta kõrgemal!

Trahv on täna mulle üldse valus teema. Sain täna ka parkimistrahvi, väga ebaausalt. Selle ma kaeban edasi, kuid Xdreami oma las jääda.

Other than that oli suurepärane päev. Gitta juures Xdreami riietelt pori eemaldamine laienes full scale chill päevaks. Kannu pubis hiline hommikusöök - võtmemeistrite külastamised, minigolf Pirital, samas ujumine, Pärlis mojito + kakao... ja oligi päev peaaaegu otsas. Aga oli lõbus. Digika mälukaart sai ka lõpuks täis, peaks nüüd need mitme kuu pildid maha laadima.

Minigolf aga oli lahe. Tegime mõlemad ühe hole-in-one ka. :) Üldmängu võitsin mina, kuid mul oli ka eelis - olin eelmisel aastal seal korra käinud. Gittat lohutas kaotuse juures, et mäng oli siiski lahe.

Head ööd/päeva teile. Mind väljapressimistega terroriseeriv Kersti võiks nüüd kakaod juues põhjusetta naerma pursata, pritsides kõik täis! See oleks kõigile naljakas. :)

Xdream Elvas

2009-07-27T00:48:00.000+03:00

Kersti käib pidevalt pinda, et tal pole enam mitu päeva unejuttu ega hommikuse kohvi kõrvale midagi lugeda. Viimastel päevadel midagi põrutavat pole juhtunud, kuid teen mingi aeg siiski recapi. Praegu aga Elva Xdreami etapist.

Äratus kella 6 aeg, Oss pidi järele tulema 7.30. Telefoni ta aga 7 aeg vastu veel ei võtnud, kuid kohale ilmus õigel ajal. Minu palvel käisime läbi kulinaaria tippklassi esindajast Räägu pesast, kust haarasin kaasa prae. Ehk mitte kõige tervislikum valik, kuid päevase energia sai kätte ja seda kiiremini kui kodus tühjast külmikust.

Reis läks hästi kuni poole maani, kui mulle meenus Ossi kiivrit nähes, et minu oma vedeles sel hetkel keldris. Oi, see oli tore avastus. Hetkel midagi teha polnud ja sõitsime edasi. Heietasime, et olime mõlemad 3-3,5 h maganud jm.

Miks selline asi maha jäi? Sest tõstsin ratta ühest autost teisele, keldrit läbimata. Laupäeval tõin ratta A&T Spordist hooldusest ja ei leidnud mõtet seda ööks keldrisse tarida.

Varsti helistas ironlady Gitta ja uuris, kas ma juba kohal. Oleksin olnud kohal, kui ma läinuks kutsutult temaga eelmisel õhtul Tartu. Aga kuna tulin Talnast, siis oli veel mõni maa sõita. Siiski kurtsin talle oma muret ja palusin tal silmad lahti hoida, kas ehk kohapeal müüakse peakaitset. Ei müüdud, damn.

Tegime Ossiga peatuse Lõunakeskuse juures, kus asuv Maksimarku kl 9 avanema pidi. Enne seda tegin aega parajaks Statoili asju ajama jalutades. Xdreami rahvast täis bensukas (nagu alati enne Xdreame) oli säravate silmadega, niipalju, kui neid unest kinnilangevate laugude alt näha oli, Kati. Ka tema sai minu muret kuulda, seistes ise samal ajal püsti oma kohvitassi najal. Kuni Kati veel oma unedriimides seikles, tegin tiiru Statoili kaubariiulite vahel ja tõdesin, et ka seal ei müüda nii kriitilist asja. Maksimarketis ka polnud. Helistamine kallitele Tartu sõbrannadele Sillele ja Sirilinile tulu ei toonud - esimene teatas, et vaevalt enne 10t ühtki kiivriga poodi avatult leian ja teine ei vastanud. Praegu kodus selgus, et Viljandi folk oli jäänud viimaseks kohaks, kus Sipsik oma telefoni eelmisel päeval nägi. Jama.

Niisiis, Tartust läbi ja olukord oli juba kergelt grim. Ma ei leidnud sel hetkel ka kedagi, kes oleks mulle poest kiivri vahetusalasse toonud ajal, kui ma rajal. Lootus, kuigi õrn, oli veel Elva kapitalistliku turumajanduse viljadel. Teele jäi Konsum. No luck, kuigi tädike ütles, et ehk teises Konsumis on. Ta üritas mulle kui esimest korda Elvs olijale õpetada, kus nende vennaspood asub, kuid ega ma suurt aru ei saanud. Minu ja tema Tartu mnt mõistel oli tõenäoliselt erinevus sees. Siiski jäi õnneks selle Konsumi silt teele ja läbi ma sealt astusin. Läbisin labürinte ahvikiirusel, tirides iga töölistädi käisest sooviga leida kiivrit. Ja ma leidsin!!! Jee! See oli päeva esimene suurvõit! 309-. krooni eest suutsin omandada tõelise rõõmu. :)

Vesisesse heinamaaparkalsse jõudes hakkasin asju valmis panema, Oss läks registratuuri. Samal ajal jõudis kohale ka Arxxx, kelle pärast ma mures olin - miks krt ta minu varasemate helitamiste ajal ikka magas, kui tulla kaugelt? Tuli välja, et tegelikult tuli ta Viljandist, mis oluliselt lähemal.

Kuigi väikeses ajakriisis, saime ettevalmistused tehtud ja kola varustusalasse. Seal tuli vastu Titemammide team, teatega, et peame kiirustama. Starti jõudsin sekundid enne pauku. Vaatasime kaardi põgusalt üle, jagasime esimesed punktid ja panime punuma. Esimene tropp tekkis mingi kahtlase veekogu ääres, millest viis üle metallkonstruktsioon. Ehitusülevaatajad oleksid küüsi närinud, nähes milline mass sinna peale ronis. Kuid kuigi kummis, pidas kolakas vastu. Au keevitajatele.

Natuke jooksu ja esimene üllatus - jõgi! Kamoon, me polnud veel ühtki punkti saanud võtta ja juba olime sunnitud vette hüp... Mõtet kauem edasi polnud mõtet mõelda ja olin juba ujumas, mõeldes samas hirmuga Samsa telefonist. Mainisin, et see jäi eelmisest korrast siiski ellu, vaatamata niiskusele? Seekord oli tal ümbes 2 kilekotti, aga ikkagi. Kanuuetapi järel ma seda rohkem kaasa ei vedanud.

Tugeva vooluga jõest üle saanuna selgus, et ka Oss juhuslikult sabas tolkneb. Läksime koos minu punkti ja sealt edasi tema omasse. Kohtuma pidime teises punktis, kus Arxx juba ees ootas - kuiv nagu tahk. Tema oli üle silla läinud, oma punkti võtnud ja ootas meid seal juba väidetavalt 5 minutit. Nojah...

Jalgsi liikumine metsas oli ok, kuid deja vuulikus mudases pokumaas tekitas minus mõtteid. Vastandlikke, segaseid, üllatunuid ja wtf again mõtteid. Mitte virsevaid, vaid selliseid ideekilde, mida võinuks edasi analüüsida, kui kätte poleks jõudnud kanuu. Kanuud olid muidugi jõe vastaskaldal...

Kanuu oli seekord mulle hoopis aukartustäratavam asi. Eelmisel korral käisime ju ümber. Seekord mitte, kuigi võimalusi oli. Huvitav oli, et kanuukaart oli eraldi ja punkte märgitud polnud - seda pidime ülesande kohaselt ise tegema. Mida kohtunikud meie kaardimärgistamisoskusest arvavad, saame vist teada hiljem, kuid ise valisime parimaks viisiks silmad kinni panna ja vaadata, kuhu käsi pastakaga maandub.

Punktide leidmine polnud probleem - kõik olid kaldal nähtaval. Kuid vürtsi lisasid limbopuud. Iga 100 m tagant tuli paati pikali visata ja okste ning ettelangenud puude alt läbi sõita. Välja tõstsime kanuu paaril korral. Üldiselt olin mina ettepanekute, mis sisaldasid endas ideed kanuud rägastikest ümbes vedada, vastu. Küllap mängis rolli soov mitte sisseminekul ümber minna. Seetõttu võitlesime end läbi igasugustest tihnikutest. Viimaste kõrval pidurdasid hoogu ka mõned ummikud. Mõnest saime läbi lihtsalt, mõnes kaotasime kohti. Aga üldiselt sujus. Oss oli taas väga hea tüürimees. Meie Arxxxiga vahetasime esimesi kohti vastavalt vajadusele. Oss nägi kuskil kaldal korraks ka meie sõprustiimi Titemammisi, kuid kahjuks jäi see kogu päeva viimaseks nende kohtamiseks. Sooviks teada, kuidas neil läks.

Kanuu lõpus oli rõõmustav näha, et olime ikkagi võistlusel. Hinnanguliselt öeldes olime kuskil keskel. Aga alanud rattaetapil kaotasime palju. Me ei teinud suuri vigu, vaid algusosas ühe liigse ringi ja joogipunktis tegime 2 korda sama vea, kuid liikumistempo oli aeglane. Ka mul ratas kohe üldse ei sujunud, välja arvates mäest alla minek. :) Punktid siiski said võetud ja midagi märkimisväärset enne taas jõest üle ujumist ei juhtunud. Järgnenud lisaülesanne oli aga raske - planeedid järjestikku laduda. Phobos jm taevakehade kohta teadsin, et need kuud (poleks uskunud, et põhikoolis parema jutustuse nimel tehtud endalagatuslikust uurimustööst nüüd veidi kasu tuleb), aga Snickers?! :D Enivei, kulutasime nuputamise peale taas liigselt aega ja tegime 4 viga - 4 ringi 25 kilose plaadiga. Oss, kõva mees, tegi 2 ringi, peale mida tal väike janu tekkis.

Joogipunktist-rattaalast läbi ja taas punkte võtma. Veidi enne viiamst rattapunkti sõitsin läbi mingist august, mis raputas kogu keha läbi, kaasa arvatud põlve. :S See oli valus ja valulikke momente tuli edasi vändates veel. Ratta lõpp saabus varsti ja see mulle meeldis. Joosta ma huvitaval kombel isegi sain. Ujumises ma polnud kindel, meenutades Viitnat. Üleüldse oli ujumine üllatus, eriti veel mittekohustusliku vestiga. Kas pole mitte ametlikult kanuu, ratas ja jalgsi, pluss rull Aakatel? Mitte et ma viriseks, üllatused on huvitavad, aga kui ujumisest nii sage tegevus on saanud, ehk mainiks seda edaspidi? Praegu on kahel viimasel üritusel olnud, et saad märjaks, kuivad peaaegu ära, ja siis peab uuesti märjaks saama.

Ujumises kaotasime ka palju kohti ja aega. Arxxx, kes ujus pükstega, oli eriti aeglane ja Oss, kes ujumist kartis, sulpsas ringi kõige kiiremini meist läbi. Mina ootasin Arxxxi, puhkasin ja nautisin sooja vett. Lõpuspurt finishi poole oli raskendatud Arxxxi krampi tõmbavate jalgade pärast (meenus WinterXdream), kuid me ikkagi liikusime. Viimase lisaülesande, milleks oli croquet, võtsin omale. Pallid läksid läbi 5 värava üllatavalt hõlpsalt ja õige pea saime kuulda finishipunkti piiksu. 6h ja 11 minutit. Ise oleme rahul. Polnud nii kurnav kui öine etapp ja püsisime vähemalt pool võistlust suurema massiga koos. Oss koos Arxxxiga tegi väga kiiduväärt kaardilugemist ja mina olin nagu ikka lihtsalt ilus olemiseks kaasas. Inglite vaste ma muidugi ei saa, veel. :)

Hernesupp oli hea, saiake ka, ja minema me läksimegi. Oss, räpane loom, ei tahtnud taas sauna minna. :D Okei, tegelt ta tahtis asap koju jõuda ja ma väga teda veenda ei üritanud - üle 200 km raske koti ja rattaga koju minna peale Xdreami läinuks lõdvestava-taastuva trenni piiridest välja. :)

Mõningase analüüsi tulemusena leian, et meie tiimil on üldjoontes arendada ainult 5t asja - jooksu, rattasõitu, kanuud, ujumist ja kaardilugemist. :) Kiiruses, täpsuses, vastupidavuses. Ka pean ma vist minema hankima ilusaid seksikaid liibukaid ja matkasaapaid, sest nagu kevadisel koolitusle räägiti - tõesti hakkavad tossud märjaks saades ebatasasel pinnasel jalas ära painduma.

Nii, pikk lugu taas üles kribatud. Ehk jäi mõni mõte väsimusega välja - lisan selle siis kommentaaridesse hiljem. Nüüd aga puhkama, et homme Gittaga pesupäev teha. :)

LISA:
Need mõtted, mis eile meeles polnud:
-meie pühal üritusel oli sabotööre. Ühed olid Arxxxi saapapaelad, mis pidevalt lahti läksid. Teised olid parmud ja mingid värvilised suured kärpsed. kellele ma väga maitsesin.
-...aga oli ka toetajaid, nagu ilmataat. Ilm oli väga hea, kuigi ehk kohati päris palav. Tagasiteel olevat vihma sadanud ajal, kui ma tunnikese või nii autos magasin.
Ka selgus, et Kati tõigi meile Belgiast hüpertruper energiashoksi. Ainult kuna me rajal ei kohtunud, leidis see teised organismid, mida toita. läks vähemalt asja ette :) Kati kutsub mind ka kuhugi rattamaratonile, aga vist pean ei ütlema. Selleks peaks uued rehvid vaatama ja pealegi pean vigisema jälle põlve üle. :S

Jätk

2009-07-23T10:34:00.001+03:00

Lubasin esmaspäeval kirjutada, mis pühapäeval toimus, aga polnud mahti. Tegime Gittaga sotsõhtu, mille käigus ülihea küpsisekook valmis. Teisipäev oli ka väsitav (kolasime linnas vahel toreda, kuid ülipirtsaka ja -jonnaka Gerliga) ja õhtul hoopis kodunt väljas õhtu. Eile kukkusin rammestunult voodi ja jäin magama. Nii et alles nüüd proovin meenutada, mis veel pühapäevast meeles.

Päike ajas taas kl 8 üles ja hakkasin ringi kolama. Hommikuks oli plaanitud ka seikluspargi külastus, kuhu inimesi kaasa värvata üritasin. Lauri koos vennaga oli nõus tulema. Neid ja teisi oodates veetsin aega burksiga, mis oli päris halb maitseelamus. Sel ajal tegin ka ühe kohutava vea - hüppasin üle aia ja maandudes sai parem põlv haiget. Põlv tuleb veel jutuks.

Lauri ja ta vend Rain lõid raja ette jõudes põnnama. Marii ja Tuuli olid tublid ja läbisid 2 rada. Mina tegin kohe esimesel rajal põlvele veel haiget ja jätkamiseks oli vajalik Fastum geeli toping ning põlvetugi. Igatahes oli see ning ülejäänud päeva pingutus karuteene. Oleks mul mõistus peas, jääksin ka pühapäevasest Xdreamist kõrvale, sest põlve staatus on "täpe". Aga ei, lõpuks on Xdreami nädal käes ja sealt puududa ei taha.

Viimasele seikluspargirajale läksin üksi. Kahel või kolmel tasakaaluelemendil oli täitsa hädas ja "roomasin" need läbi. Lauri ja Raini õpetussõnadest, kuigi kumbki polnud rajal käinud, puudust ei tulnud. Arvan, et see rada oli raskem kui Nõmme ja Otepää.

Ootamatult pikaks veninud seiklusrada läbi, jätkasin plaaniga tsipa ujuda. Tuuli oli samal ajal purjelauaga vees ja pakkus sõita. 5-6 korda ma muidugi kukkusin, aga üllatavalt kiirelt oli purje poom käes ja ma liikusin... mere poole. Tuuli karjus järgi, et ma pean tagasi ka tulema ja kui ma ei oska, lase puri alla! Ega ei osanud küll ja lasin alla. Keerasin aluse ringi ja hulpisin maa poole tagasi. Mõne korra veel proovisin sõita, aga põlv andis tunda ja loobusin. Surf oli siiski lahe ja millaski peaks veel sõitma.

Järgnes Lauri ja Raini ekskursioon. Parim punkt oli mingi vaatetorn. Kuigi võrreldavalt kõrge vanade piirivalvetornidega, oli see tsipa erinev. Treppide asemel oli sel redelid! Ei midagi ületamatut, aga oolistanuksin seal olla terve põlvega ja seiklusraja ning purjelaua väsimuseta.
Mõningase tiirutamise järel jõudsime nende uhkesse maakoju, kus sain rikkaliku pidusöögi ja mõnusa sauna osaliseks! Tänud neile, see oli äge! Kogu õhtu oli lahe. :)

Viimane pingutus oli veel linna sõita. "Raske elu Eeva" ja Elina olid teise auto leidnud, aga õnneks ühines reisiga Rain, kellega vesteldes ärkvel püsisin. Tallinna jõudes oli vihmasadu nii suureks paisunud, et Vabaduse pst oli muutunud jõeks. Poole rattani loikudest saime siiski läbi, nähes ja tehes ise autost kõrgmaid veeseinu. Ühes selvu parklas olid vee äravooluaugud hoopis poolemeetristeks purskkaevudeks muutunud. Mitte imestunult nägime ka üht juhtunud liiklusõnnetust.

Väga lahe reis oli. Õpetus, et jää oma otsustele kindlaks, sai taas kinnitust. Ainuke pisike kahjunoot on, et Mariat laagris ei kohanud.
Järgmisel korral olete teie ka seal, eks?

Stick to the plan!

2009-07-20T01:45:00.001+03:00

Jep, ikkagi läksin reedel Roostale ja oi mis pidu ja pillerkaar sellest kujunes! Millest kohe alustada?

Reede õhtu oli tegelikult paha tuju. Miski nagu ei sujunud ja kui ma poleks oma hinge Elinale ja Kristiinale maha müünud, oleksin koju jäänud. Omaette podisedes käisin võtsin Elina peale ja sealt pealt läks juba Elina positiivsuse mõjul paremaks. Järve selvust toitu krabades (mis iganes poolest sellest Roostal sai) kontakteerusime erinevate osapooltega. Selgus, et grillimine on keelatud ja et ühe neiu võiks linnast veel kaasa krabada. Kenaks ja lõbusaks kaasreisijaks sai Eeva, kelle me pooljuhuslikult suht lihtsalt kuskilt Kopl..., vabandust Kalamajast, üles leidsime. Väljanavigeerimine nii lihtne teedeehituste tõttu polnud. Meid see väga ei morjendanud, kuid Kristiina ootas meid kannatamatult Pärnu mnt ääres bussipeatuses seksikalt jalga kõigutades.

Mis juhtus siis, kui Kristiina ka käes? Ma sain meelemürgituse. Auto täitus 100ks kilomeetriks mingi vadistamisega, millest ma õnneks-kahjuks ühtki sõna ei mäleta. Samas oli see kas hüpnotiseeriv või mõnevõrra huvitav, sest ma ei meenuta ka erilisi vaimseid piinu.

Roostal olid autokohad ammu kinni ja nii saime koha paksult täis tee äärde. Sealt sai alguse ka minu heroiline akt - Eeva väga suure koti tassimine lavaplatsile. See oli RASKE. Pärast tõstsin 100 aastase männi juurtega liivapinnasest välja ja see oli käkitegu võrreldes Eeva kotiga. Ma ei tea, kas ta vedas kaasa tinast lina, kullast purje või betoonist bikiine, aga põhiasi oli, et teenisin terveks nädalavahetuseks plusspunkte ja kanditerisin poolele ta alkovarudest. :)

Kuna alkot oli, siis hakkasime seda kohe reedel kiiresti vähendama. Isegi mina. Pidu oli tore ja tiksusin magama 5 aeg.

Auto, kus magasin, oli selles mõttes ebamugavas kohas, et hommikul 8 hakkas päike sisse paistma ja kütet maha keerata ei andnud. Ajasin end püsti ja läksin kondama. Sain 100 m lonkida, kui üks neiu appi kutsus - tema auto kõrvalistuja aken oli alla kukkunud. Mälusoppides meenus aastaid tagasi endal juhtunud õnnetus, kus Audi 90 Q aken trossi katkemise tõttu enam üles ei tulnud. Seetõttu oli väike aimdus lahenduseks. Aga - kuigi leidsime kruvika laenuks, ei õnnestunud mul polstrit lahti rebida. Läbipaistvat kilet ka saada polnud ja nii läksid Karmen ja Triinu(?) Haapsalusse autoteenindusi otsima. Mina seadsin sammud surfi ABC koolitusele, meenutades samas Chrysler Voyager kvaliteedi kurikuulsust.

Teooriakoolitus oli abiks. Selle järel tahtsin minna maastkumängule, aga meie seltskonnast polnud keegi nõus. Igav mökude kari, eks! Pärast nägin kellegi käest orienteerumiskaarti, ja seda enam olin pettunud, et tiimi ei leidnud. Pettumus oli, et ka reklaamitud esmaabikoolitus oli bluff, kuid vähemalt tulid toredad tädid Nivea telgist mind määrima. Minu päikesepunetus pidi olema ohtlik ja olevat viimane hetk panna peale nende megasuperhüperultra päikesekreeme.

Siis ma väsisin ära. Auto juurde kõndides oli taas paar masinat liivas ukerdamas, ja üllatus-üllatus - üks neist tuttav Voyager. Vaesed neiud... it's one of those days... Nati kaevamist ja ukerdamist teiste meestega ja masin sai taas rajale. Klaasi olid nad üles saanud - vahelepressitud puukiilud hoidsid. Oligi tross katki.

Päike oli natuke nurka korrigeerinud ja nii sain talutavas olukorras paar tundi magada. See oli hea. Õhtuhakul astusin läbi ka lohe ABCst. Mis edasi sai, ei mäleta. Mingi hetk kohtusin juhuslikult kunagise töökaaslase, ühe eriti ilusa ja toreda neiu Kristiinaga, teisel hetkel käisin pesemas, ülejäänu aja hängisin seltskonnaga ja mekkisin pakutavaid vägijooke.

Öösel väsisin ära. Peaaegu samal ajal, nagu praegu. Ning nagu praegu, läksin ka siis tudile. Pühapäev oli ka lahe, aga sellest homme. Head ööd, lapsed.

Magada või ujuda?

2009-07-17T12:09:00.000+03:00

Arvake, kas puhkeasin eile? Muuuiidugi! Selle asemel, et ärajäänud sotsõhtu ajal magada, sõisime Viitnale ujuma. Kaaslasteks olid taas Kärolin ja Kersti, ning Regina. Regina on ka väga vahva ja südikas neiu.

Vesi oli väga soe, ilm mõnus. Pikka sulistamist siiski ei teinud, sest tahtsime varakult koju puhkama jõuda ja aeg niigi lippas.

Põlv andis vees tunda ja harva ka maapeal. Jama. Xdream juba järgmisel nädalal.

Täna õhtul reisime Roostale purjelaagrisse. Ma pole kindel, kas see üritus mulle sobib, but one way to find out. :) Pigem lähen sinna inimeste pärast. Seltskonnast kaks inimest Kristiina ja Elina - tulevad vist minuga. Ma juba sain üllatunud Gittalt pragada, umbes et "mis mõttes sul nii palju toredaid naistuttavaid on?", aga siiski pean juba klisheeliseks minnes nentima, et nii Elina kui Kristiina on ka lahedad lõbusad, ja loomulikult kenad, neiud. :)

Ahaa, leidsin Gitta kommentaari, tsit: "huh, Sul on ikka palju naistuttavaid :D ja kõik on hüper/super lahedad ning toredad". Vastuseks - ei ole palju ning nii mõnedki on hiljutised tutvused. Käin vabatahtlikult läbi vaid heade inimestega ja seetõttu nad siia blogisse satuvad, nagu sina. :)

Avastasin, et ka Marella peab põnevat blogi. Seal kirjas tema nägemus Otepää reisist. Ma ei tea, kas ta lubab levitada, aga...:
http://mmarellablog.blogspot.com/
Kui tal avaldamise teemal vastuväiteid, teenin kindlasti muhu ja korjan lingi ära.

Alustasin ka paari uue seikluse orgunni. Lähemalt lähiajal. Kommentaarides võite muidugi lunida, et ma need juba praegu avaldaks. :P

Vana siga, sada viga

2009-07-15T23:42:00.000+03:00

George Carlin küll väitis, et vanainimese elu on lahe, aga ega ikka nii väga ole küll. Täna Marellaga ratast sõitma minnes tuli uus häda vana asjaga. Vasak põlv, mille ma eelmise aasta Ülemiste jooksul nässu keerasin ja mille pärast ma vahel põlvetuge kasutan, hakkas kohe rattasõidu algul valu tegema. Kunagi varem pole ta velol ega rattal tunda andnud, isegi siis, kui joosta pole saanud. Nüüd vastupidi - esmaspäeval olin suht taastunud Pühajärvest ja joosta oli hea. Eile oli hoopis puhkus, kui väike turnimine unustada. Aga täna... ahh, mis siin ikka - vanainimeste rohi Fastum Gel peale ja homme midagi ei tee. Nagunii peaks homme tore sotsõhtu tulema.
Teine mure oli rattaga. Peale Xdreami teine vist rooste läinud ja tegi väga koledaid metalseid hääli. Enne järgmist etappi peab ta kindlasti hooldust saama.
Meeldivalt vaimustas mind aga taas Marella. Sõitsime Nõmme asfalti- ja metsaradu umbes poolteist tundi, aga tema väntas mägesi ahmides. Ja enne seda oli ta rattaga Pirital käinud! Vaata aga vaata millise imetlusväärse tutvuse olen saanud. :P
Üritasin täna päeval ka doonoritilgakesi anda, sest täna sai 2 kuud täis. Aga arstitädi kiljatas mu crashi-põlve nähes ja ajas luuaga uksest välja. Tagaselja kuulsin mingeid keerulisi ja tarku sõnu, millest võis järeldada, et mu veri võib praegu mingit solki täis olla ja nemad on väga valivad. No jah, mis siis ikka. Vähemalt anti ilusti Viru keskuse tasuta parkimise tempel ja oli näha vahepeal toimunud arengut - paberlehtede täitmine on asendunud arvutiankeediga. Lahe.
Homme hakkab Roostal purjelaager. Kuulsin, et üks hea sõber, kes seal pidanuks olema, sattus teatud osapooltega konflikti ja ta ei mõtlegi sinna nägu näidata. Olen nüüd ka kahevahel, kas minna või mitte. Nõuanded kommentaarides oodatud.
Oki, peaks hakkama alla andma kinni vajuvatele silmadele. Tänases õhtupalves ma aga Kersti eest ühtki palvet täna ei loe - nagunii tema nakatas oma põlvevalu mulle! :P

Kui puhata ei mõista...

2009-07-15T11:16:00.000+03:00

Eilse peksa saanud tunde (lihased-kondid andsid nädalalõpust tunda) kõrval nägin ma esmaspäevase crashi järel vastavalt ka välja. Unevõlg muudkui paisub ja töölt koju oleks hea meelga raudteeperves uinaku teinud. Aga ilm oli nii kena, et pidi outdoor tegvust leidma. Konsultatsioon vastupandamatu seltskonnaga, Kärolini ja Kerstiga, kandis vilja ja õhtul toimus taas väike väljasõit. Seekord avastasime Jägala juga (looomulikult oli mul poolsandina joa alla ronida), Maardu mõisa ja -linna, rallisime niisama ning üritasime Kärolinil tähtsat otsust teha. Silmi maha lüües ja punastades tuleb tunnistada, et käisime taas linna kuumas kiirtoidupunkris, seekord Staabis. Kugistasime pelmeene ja sai vist terve kuu soolavajadus rahuldatud. Taas tore õhtu.
Kurvaks uudiseks on, et Kersti on nüüd lombakas. Vaatamata varasematele õpetussõnadele ajas ta oma jonni ja pingutas esmasäeval joostes üle - tulemuseks on haige põlv. Tean täpselt, mis tunne tal on. Kummaline muidugi, sest ülekoormust ei tohtinuks olla, pinnas oli pehme ja distants polnud jalustrabav. Aga juhtub. Soovige talle kommentaarides edu paranemisel. :)

Crash!

2009-07-13T23:22:00.000+03:00

Blogi lõpetades kutsus Renis jooksma. Oi ma olen väsind ja ei viitsinud, aga ei saanud ei öelda. Kutsusin Kersti ka ja sõites Renise juurde mõtlesin, et äkki ma homme kahetsen seda otsust. Kohati oli peksa saanud tunne - mõned lihased andsid tunda, põlved, väsimus, põlvetugi ununes maha. Kui ma oleks järgnevat teadnud...

Start venis, sest ootasime Virxi ja Kairiini. Nad tahtsid nii väga läbi tulla. Nende saabudes selgus, miks - neid oli südametunnistus piinama hakanud (nagu eelnevatel aastatel, ei olnud neil mu sünna meeles, nagu ka Renisel) ja toodi kink. Kink oli lahe. See oli galerii meie kambast, kes katapuldil käisid. Väga vahva, tänud!

Enivei, kui lõpuks jooksma saime, hakkasid muidugi mu vanuse naljad lendama. Tegin ise ka enda üle nalja, et vanadusega taiplikuse ja mälu probleemid ning... jutu krooniks käisin haledalt külili. Kontektsis vaadates oli see supernaljakas - vanamehel jalad ka ei kanna enam! Oma mätta otsast nii tore polnud. Üleni konkreetselt mudane, märg ja verine. See muidugi ei takistanud edasi jooksmast - olime vaid ju mõnisada meetrit liduda saanud. Muidugi sai nüüd veel rohkem minu üle nalja tehtud, a la et küll ma olen nüüd kõva mees, tõeline ekstreemikas, praegu teen mängin vaprat, pärast kodus nutan... :D Aga Renis ja Kersti on väga head sõbrad ja nendega on töganalja väga hea teha, ka enda üle. :P

Jooksime võib olla tsipa vähem, kui muidu. Aga mitte liiga vähe. Vedasin meid Nõmmel ka kahtlastele kaldaradadele, mis lisas veel ekstreemi. Kui korra soojaks saanud, oli eelnevatele päevadele vaatamata üllatavalt hõlbus joosta. Nõmme on ikka väga lahe kant, vähemalt kuni seal avastamist on, ja seltskond ei saaks parem olla.

Kui kukkumine ei olnud valus, oli see üllatav ja mõnevõrra ebaõnnelik. Ma libisesin tavalise kruusaraja augu kalda mudakihil ja kukkusin paremale. Veidi taga tulnud Kersti peaaegu kukkus peale. Mul õnnestus katki saada parema põlve väliskülg ja reie ülaosa, mõlemad küünarnukid ning pihupesad, pls mõned pisimarrastused. Üllatavalt ohvrirohke, aga lühikesed püksid ja T särk, pole imestada ka. Praegu kisun naha alt kivitükke. Mõnevõrra ebamugav tegevus.

Lõpetuseks, ma pole kunagi varem käinud verelõhnalise dushi all. Päris... uudne kogemus. :D

Muide, viimane info Marellast on, et ta on tasapisi aga jõudsalt kisa traumast taastumas ja imetleb oma uusi ja huvitavaid sinikaid. Päris põnev, mind ka huvitab, kuidas näeb välja verevalum kõhul. :)

Huh, elusalt tagasi

2009-07-13T19:58:00.000+03:00

Nagu oodatatud, oli aktiivne viikend. Reedene start linnast hilines, nt seetõttu, et Ülemiste männiku ääres parklas oli vaja enne üks sünnakook ära nosida. Soontaga RMK maja lähistele saime alles öösel 2 aeg. Väike Misha oli juba ees. Ta jõudiski meist oluliselt varem
Otepääle ja oli juba selleks ajaks Pühajärves ujunud, kohalikus klubis/baaris käinud ja kes teab mida kahtlast veel teinud. Meil linnast tulijatel võtisid aega nii pimedas võõras kohas seiklemised kui väikesed vahepeatused. Üks oli reisikaaslase Marella Põltsamaa kodus, üks Sipsiku tõttu Tartus (polnud seda toredat neidu näinud juba aastaid) ja üks veel Asko ja co juures Elvas, kus sain kingiks 5 kilose kasti maasikaid. Kui te olete Nõmme- või Keskturult Eesti maasikaid
ostnud, siis on võimalik, et teate maitset, mis meil terve wiikendi suus oli. :) Siiski jääb kingi headus grammi alla supermehe Arxxxi ja Jaana kingitusele, sest reedel enne reisi nendega söömas käies sain ma komme täis pakist ka pealambi! Äge! Ma küll ei ole veel aru saanud, kuidas
see pähe kinnituma peaks, aga mõte säilib. :)

Tehes veel reisiteemast kõrvalepõikeid, siis reedel kohtusin ühe väga-väga huvitava neiu Mariaga oma endises töökohas. Põgusa vestlusena alanud max 5 minutiline jutuajamine suutis puudutada üle seitsme teema, mis meile mõlemale korda läks. Raamtutest surfamiseni and
beyond. Mina olen Mariast vaimustunud. Loodetavasti kohtume veel, nt Roosta surfilaagris. Huvitav on, et ka tema oli pühap Otepää seikluspargis olnud.

Rääkides toredatest neidudest, siis uuendatud mulje jättis reisikaaslane Marella. Matemaatikatudengi kesta alla on peidus tõeline adrenaliinijunkie! Heas mõttes. Ta mäesuusatab ja otsib pidevalt põnevamat tegevust. Ka reisi kõige usinam ujuja. Väga lahe tüdruk.

Tagasi Soontagale. Kuna maja oli põgusa vaatluse alusel kinni (autod, inimesed, lõke), panime juba Marella backupiks kaasa võetud telgi üles. Enne magamaminekut veel Väikse Misha suures Voyageris tsillides jõudsid kohale ka Virx ja Kairiin. Mõlemad on nii lõbusad ja muhedad, et kunagi ei saa aru, kas nad joobes või kained. Eriti Kairust (pidin seda tögamise eemärgil ütlema :P ). Ühtemoodi hullusärgi (mitte SELLE hullusärgi :D ) ja laiguliste pükstega riietatud paarist oli aga abi -
nende omakorda visiit maja juurde lõppes sellega, et üks metsaonni kahest korrusest pidi nende sõnul vaba olema. Me keegi ei julgenud küsida, kas see oli vaba ka ENNE nende visiiti majja. Pole mõtet kingitud hobuse suhu vaadata.

Kamin kütte, madrats (tänud nende laenajale Tuulile) külje alla ja uinuma. 4 aeg magama saamine tähendas, et sain veel enne jooksu 5 tundi puhata. Nii palju siis nädalase väsimuse väljaajamisest. Laupäeva hommikul polnud küll nii kunratud tunne, kui linnas oleks, kuid reipust ka mitte. Peale söömist ja huupi Otepääle sõitmist-jõudmist selgus see ka jooksurajal.

Kohe alguses ei suutnud hoida tempot hea sõbra Lauriga (kes oli joosku kõrval ema ja vennaga reisima tulnud), kaotades talle lõpus umbes 4,5 minutiga. Ise olin väsinud juba 3ndal kilomeetril. Akud olid täiesti tühjad. 7nda kilomeetri järel olnud mäest tõusin kõndides. Piinlik, pole juba ammu jooksu, eriti võistluste ajal, kõndinud. Aga sel hetkel mõtlesin säästa viimast jõupiiska "suureks mäeks lõpus", mida Lauri vend teadis tulevat. Finishis selgus, et see küngas oligi
see suur mägi. Pähh, see polnud midagi võrreldes Viitna tõusudega või kunagi vanematekodu piirkonnas treenimas käies - seal tuli peale 10t kilti poole kõrgem ja järsem mägi. Samas Pähajärve lõpulangustest üles tulemine oleks põnev olnud. :P

Seal mäes kadus silmist ka väga tubli töökaaslane Ave, kellega enne starti küll helistasime, kuid ei jõudnud kohtuda. Jooksime koos umbes pool kilomeetrit. Kersti, kes ei saanud tulla, antud ülesanne alla tunni joosta, sai täidetud. Ise pole vaadanud, aga vist midagi 58 minutit oli olnud.
Aja suhtes ei oskagi seisukohta võtta, aga kuna oli raske ja veel üksinda igavuses ka, pole hullu. Järgmine kord tuleb ikkagi leida aega magamiseks. Ka oli Laurile allajäämine pea terve kilomeeter suht valus. Tema omakorda jäi umbes 4,5 minti alla oma noorele vennale.

Ei Lauri ega Ave saanud ühineda meie ülejäänud operatsioonidega, kuid kohale jõudis mind finishis vastu võtnud Veiko, jahutava Pühajärve vettehüppamise järel ka Sipsik. Nendega suundusime tagasi Soontaga kanti. Leidsime tuttavad autod metsast kõrge torni äärest. Üle latvade kõikuvasse metalltorni ronimine oli katsumus. Mitte ainult nii väga kõrgusehirmust, millega sai Hiiumaa ehitistel kõvasti võideldud, vaid ka põlvede pärast. 11 km asfaldil tegi oma töö. Poleks oodanud, et kuskil sellises kohas nii head asfaltrajad on ning lootsin rohkem maastikuradu. Poolväsinuna tiksusin seltskonnaga kaasas geopeituse aaretejahil. Nägi huvitavaid paiku, ka seiklusväliselt (nt Barclay de Tolly mauseleum, tõeline külapood). Geopeitus on lahe, aga nagu terve nädala, olin endiselt nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud ja tõrges käsiGPSi
käsitlemise õppimisel. :S Sry.

Suurema vihma saabudes läksime maja tagasi võtma ja huvitaval kombel jõudsime sinna rallitanud autodest just meie ja seal eelmiselgi õhtul olnud inimesed esimestena. Väikse kolamise järel kobisin mina aga madratsile ja magasin. Ma ei tea kauaks, aga see oli kosutav. Õhtu
möödus tsillides - kes ujus, jutustas, sõi. Mina läksin magama veidi hiljem, sest olin mõnevõrra häiritud kaminast välja praksatavate hõõgtükikeste pärast. Mõningase valve ja tulekohendamise järel siiski sain rahulikult magama jääda. Äkki päästsin meie elud. :D

Pühapäeva hommik algas vara, sest seiklusparki olime regatud juba 10ks. Saime õigel ajal sinna, ka Madis ja Kristiina saabusid peaaegu täpselt ja oligi 10 vajalikku inimest sooduka saamiseks koos. Asjaajamised võtsid aega, kuid rajale saamise ajaks oli võõrast rahvast veel vähe. Minu teada tegid kõik meie rahvast kõik rajad läbi, välja arvatud Kristiina. Siiski oli ta väga vapper, sest vaimustatud ta kõrgustes ronimise ideest just polnud. Kolm rada ennast ületada on tubli julgustükk. Ära tegi ta ka pikad õhusõidud. :)

Mina tegin natuke sohki. Tegin küll kõik rajad läbi, kuid kahel hargnemisel valisin kergema tee ja mõnda ülesannet läbisin teisiti, kui mõeldud. Seda just selleks, et hoida tunda andvaid põlvi ja säästa end lõpuks. Nõmme rajal oli mul ju eelmisel aasta väikesid probleeme, nagu Tarmo ja Kersti mäletavad. Aga tegelikult polnud ma lõpus kolmandikkugi nii väsinud kui Nõmmel, ja seekord oli mul veel raske laupäev olnud. Isegi mu vihatud ristipulgad ja kõikuvad kiiged olid probleemideta läbitavad. Võibolla ongi Nõmme rohkem jõudu vajav, võibolla tegin esimesel korral lihtsalt asju valesti ja seekord lähenesin tasakaalukamalt.

Päeva nael oli katapult, inimesi hea hooga õhku lennutav ja siis kummidega maa ja teava vahele pendeldama jättev riistapuu. Elamus oli äge, aga ka parasjagu hirmus. Otsustasin, et ühel korral ma end tagasi ei hoia ja karjun üle maa, ning lasin häälepaelad puhtaks. Aga sain ka õpetustunni - enam ei tasu effektsete asjade üle röökida, sest keegi võib trauma saada. :D Marelle näiteks sai ja enam ta ei julge minusuguse kisava loomaga tegemist teha. :D Katapult see-eest meeldis talle, sest ta kogus oma pagasisse lausa 5 hüpet. Veiko poeg Taavi jäi teiseks neljaga. Ülejäänud piirdusid üldjuhul 2ga.

Üritades seda pikka teksti kokku võtma hakata - päeva jätkus veel vaatetorni külastuseks ja Taevaskoja imetlemiseks. Matka lõpus võtsime kohalikud 25.- kroonised burgerid, millest mul hiljem veidi halb oli. Madis oli tagasi Tartu läinud juba peale katapulti, Väke Misha Tehvandilt lahkudes ja nii mõtlesime ka ise laguneda. Mina jäin oma transpordivahendisse nüüd kurvalt üksi. :D Marella, kel palju ühiseid teemasi Veikoga arutada, reisis nendega Põltsamaale. Nende abiga orienteerusin siiski Tartu ja käisime korra Sipsiku juures. Sipsik oli teinud meile üllatuseks superhäid muffineid ja kisselli, kuid oli hommikul magama jäänud ega jõudnud üllatama. Aga hea, et üldse saime. :)

Tartust väljasõidul meenus mulle kindalaekas olnud Elistvere loomapargi tasuta pääse, mille teenisin kevadel metsa istutamas käies. Juhuslikult tuli teeviidalt kohe sama nimi, mis pääsmele joonistatud kaardil oli. Peateelt maha keeramine oli aga viga. Mis iganes Xxxxvere
mul sihiks oli, see oli oodatust kaugemal ja ma suutsin ka ära eksida. Lõpuks kui leidsin esimese sildi, mis näitas Elistvere loomaparki 12 km, olin juba kulutanud närve, kütust ja üle poole tunni ning sulgemiseni oli 15 minti. Kütusefaktor oli tähtis, sest järsku tegi paagiseier hüppe ja kütust peaaegu polnud. Mingis teede ristis vaatasin juba kaardilt, kuhu suund võtta ja kus lähem bensukas oleks, sest 10 km eemal oli käinud punase tulukese süttimise plõnn. Kahtlasest ja kallist kolkast veid mahla saanud, suundusin hoopis Rakverre, et Väiksele Mishale ühed maha
unustatud asjad anda jms. VMi naisuke, kes minust just eriti ei arva, oli aga nii lahke, et andis imehead kooki. VM oli ta tuju vist pere eest hoolitsedes tõstnud - oli ta juba vahepeal 15 km ratast sõitmas käinud lapsega.

Siitpealt oligi seiklus lõppemas. Läksin ööseks vanematekoju, et täna hommikul perearsti külastada. Polnud polikliinikut aastaid külastanud ja seda arsti varem näinudki (millaski oli
pensionile läinult vanalt patsiendid laiali jaotatud). Tahtsin ARK jaoks tervisetõendit. Aga lihtne asi aeti nii keeruliseks, et pool päeva vaidlesin arstiga ja arutasin ARKiga. Tööle jõudes tõin laheklt ka töökaaslastele sünna kooki ja nüüd... nüüd vaatan, mis edasi saab.

Põder vs auto

2009-07-10T02:39:00.001+03:00

Saigi kolmapäeval taas Nõmmel väike jooksuring tehtud. Aega ei vaadanud, aga ehk vist veidi alla tunni. Vapra Kersti kõrval ühines ka hea sõber Renis. Jooksu lõppjärgus tuli kaela väike vihm, mis vähemalt mulle värskendavalt mõjus.

Jooksu a pesu järgselt käisime järel väga meeldival tüdrukul Kärolinil, et kolmekesi Kerstiga minu imehead kirjut koera nautima minna. Kaloreid ikka tagasi vaja. Kohaks sai botaanikaaed, mis tähendas veel väikest lõdvestusjalutust. Kirju koer sai kiita, kuid osa aupaistet varastasid Kersti toodud maasikad.

Väike seiklus veel Glenhi pargis, väike õppesõit Kärolinile ja otsa see õhtu sai.
Tänane neljap järgnes umbes samas rütmis. Sama seltskonnaga käisime imetlemas Türisalu panka. Muidugi sai natuke ronitud, nii et põlved lõpuks tunda andsid. Olengi nüüd mures, kes nad jõuavad piisavalt puhata enne Pühajärve. Sama lugu minu endaga. Kogu sellest nädalast on suur unevõlg tekkinud... :S

Aga õhtu oli lahe. Kärolin pakkus oma imetlusväärse kokkamisoskuse vilju täidetud kuklikeste moodi asjade näol. Mõnusale maitseelamusele järgnes varsti üliohtlik kohtumine põdraga, kes auto ees võsast välja kargas. Kellelgi meist on tugev kaitseingel, kes mängis murdosa sekunditega ning väänas põdra liikumissuunda- ja kiirust. Väga ohtlik olukord, mille tõsidusest ma pole kindel tüdrukud päris õigesti aru said, kuigi auto oli kiljet täis. Analüüsides leidsin, et ehk nägin mina looma liiga hilja ja ma pole kindel, kas mu põdrapõike manööver piisavalt kiire reaktsiooniga oli. See oli kiire, aga ehk saanuks paremini.

Minnes üle rahulikumale liikumisteemale, siis Kärri käsitleb autot päris hästi, kuigi vilumust on vaja - liigutuste täpsust, reageerimiskiirust, enesekindlust, motoorika sisseharjumist... Ehk et etapid, mida kõik juhid on pidanud läbima. Tegelt on Kärr kiire õppija, arvestades kui tublilt ta tuleb toime teise autoga, harjumuspärasest erineva margi ja mudeliga.

Homme algab ka väike Otepää seiklus, mis tähendab, et enne esmaspäeva ma metsast välja ei pääse ega uudiseid edastada.

Muide, head reisi ka Katile, kes eile väljamaa imesi vaatama läks. Loodetavasti on tal meeles meie tiimidele tellitult super-ultra-hüper-mega-wonder-turbo-powerboosti kommi tuua, mis meid ekstreemradadel võitmatuks teeb. :)