5-6 august 2010 olin võistlusel, mis resultaadi vaatenurgast osutus katastroofiks, kuid on samas tõusnud üheks meeldejäävaimaks ja parimaks õppetunniks. See Erna matka raske raja ämber-esitus oli ka katalüsaatoriks uute ürituste otsimiseks, et kuskil paremini esinedes eneseväärikust taastada. Niiviisi leidsin internetist Adasti Öörännaku, millest üks üritus oli juba sel kevadel toimunud, teine kohe septembris tulemas. Infot, muljeid ja pilte läbi töötades jäi mulle Adasti Öörännakust mulje kui laheda ja omanäolise casual indie matkavõistlusüritusena, mis võibolla isegi rohkem poheemlaslik, kui sportlik. Mõeldud-tehtud - tiim Vääritud Tõprad läks 2le Adasti Öörännakule (tagasihoidlikult lühikesele rajale) ja sai 4nda koha.
2011a käisin mõlemal Öörännakul. Kevadel saime taas 4nda koha. Sügiseks vahetasime "igavese 4nda needuse" kartuses tiimi nime ja "We eat night for breakfast!" on senini säilinud. Mis Peipsi äärsel üritusel juhtus, on seni saladuseks jäänud, sest avastan praegu üllatusena, et my blogi postitus ei valminudki (küll aga leidsin just pooleli jäänud mustandi, nii et ehk kunagi...).
Minule, kes ma neil hetkil Eestis ei viibinud, jäi vahele 2012a 2 üritust, kuid tiim käis ja saavutas 2012a kevadel ka 1. koha!
Seekord orgunnis minekut Kairu. Nõustusin tulema, kuna sel ajal ka Eestis. Op ja kallis ind olid küsitavused, kuid said ületatud. Ka polnud toimumiskoht Kõrvemaa nii kaugel kui Lõuna Eesti. Samas olin seal piirkonnas ka aastate jooksul päris palju liikunud (mitmed matkad, RMK tee esimene etapp Aegviiduni, Kevadjooks, Triatlon). Ootuspäraselt saigi päris mitmel korral vanu radu käidud.
Enne võistlust tuli meilile juhend, mis lääge maitse andis. Arxi, Kairu, Ossi jt juba enne starti kirusime seda omakeskis. Vastukarva oli, et Teadlaste fraktsioon oli Sõduritest(!) ülekaalukalt võimsam (vaatamatta Sõdurite stardis saadud punktiedule (mis mulle ka ei meeldi-tahan teenida punkte, mitte kaitsta saadud annetust)):
1. Teadlased said Sõduritelt kohtumisel punkte röövida. Loogiliselt võttes tähendaks see, et kui teed on sel juhul kuulikindlatele Teadlastele, siis Sõdurid võiks metsa all end julgemalt tunda. Aga ei, natuke allpool oli kirjas, et RMK soovitab loodust häirida vähe (arusaadav) ja radadel püsida.
2. Teadlased said kisada "Sõdurid, seis" kusiganes ja kui trahviga ei tahtnud riskida, pidanuks punkti ära andma võimaluseta end kaitsta.
2. Peale selle, et Sõdurid ei saa ei rünnata (vahele jäädes kaotab elu), ega end kaitsta (taanduda), oli Teadlaste kõvaks trumbiks põgenenud tiimide peale kaebamise võimalus, et Sõduritele trahvipunkte tekitada.
3. Kittumiseks pidi tiimi identifitseerima. See aga oli lihtne, sest vahepunktide korraldusrühmad jälgisid tiimide liikumist ja piisanud pisikestest arvutustest, et Sõduritiim välja peilida. Pealegi - kui raske olnuks meie hiigeltiimi tuvastada (numbrini jõuame).
4. Teadlased olid ülekaalus - 48. Sõdijate 25 tiimi olid lootusetus vähemuses.
Minu ühendumatus viimase Öörännakuga põhjustab teistsuguse, pealiskaudse postituse. Ma ei tea suurt midagi, mis toimus. Mina olin seal jalutamas ja jutustamas ja loodust vaatamas. Oss luges kaarti ästi. Vist ainult üks 100m apsakas tuli, ja see ka seetõttu, et tiim liikus muljetavaldavalt kiirelt. Seda enam, et tiim oli hiigelsuur - 10liikmeline! Pidi olema 11, kuid kõik ei jõudnud kohale.
Enamus punktides olin täiesti kasutu. Osalt tiimi suuruse tõttu, sest liiga palju hääli millegi arutelus tekitab ainut segadust ja viivitust. Seetõttu eelistasin vahel nt tähistaevast imetleda. :P Korra tegelikult leidsin ühes punktis otsitava luku ja "käepaela", kuid see tähendas, et mina ei näinud tigedat metsist, kellega teisest suunast otsijad kokku puutusid.
Punktid vajasid siiski meele erksa hoidmist. Kirjeldused ja juhendid olid pikemad kui 2 lauset. Kontrollpunktideks oli "kummitusmaja", labürint, "takistusjooksu" rada tulistamisega, uues kuues pommirada, kus meil läks lolluse tõttu kesiselt, ja midagi ehk veel.
Algne stardiaeg 16.14 tõsteti kella 20le, sest Väike Misha käis päeval sooja tegemas Tartus sulgpallivõistlusel. Esimene stardikatse oli 20.30. Kolasime metsas ja otsisime punkti, kuid ei leidnud kuidagi. Asi meenutas vaikselt Erna matka 2010, mis samuti algas autosõidu ja sellejärgse hämminguga. Oss elistas lõpuks korraldajale. Selgus, et kaart oli üle võetud mingist varasemast võistlusest ning seal olevad punktid ei puutu üldse Öörännakusse! Meie kaardile jäi infolauas õige punkt äpardusena märkimatta - ajasime üle poole tunni taga mingit suvalist märki kaardil ja kulutasime 3-4km võrra energiat.
Käisime uuesti stardis ja reaalne start Ossi restarditud GPS järgi toimus 21.20 (finishis pretensiooni esitades märgiti protokolli vist 21.15). Igatahes startisime, kui kõik pika ja arvatavasti ka keskmise raja tiimid juba ammu rajal ja veel mõned lühikese raja omad minekul. Sellest tulenevalt pole imestada, et meie finisheerimise ajal 8.45 paiku ommikul võistluskeskus pea tühi oli. Mõni minut peale meid lõpetas veel üks tiim, kes parklasse jäänud autosi arvestades oli tõenäoliselt ka viimane.
Finishis anti diplom, kohuke, vahvlibatoonike ja kalli. Istusime mõne minuti ja siis kõik väsinutena autodesse ning minema. Arx, kellega ma ka tulin, võitles arusaadavalt unega ning soovitasin kuskil tiba magada. Keeraski tankasse sisse ja avastasime, et ka Väike Misha, kes sõitis välja paar minti varem, oli ka sinn magama veerenud. Ma ei tea, kaua seal olime, kuid ärgates oli Misha haihtunud. Mina muidugi põõnasin, kui Arxxx sõitu jätkas.
Riietus oli piisav - 1 pükstekiht, 3kihti ülakehal, + jope öösel. Algselt umbes 7kg seljakotis oli tagavaraks oli veel t-särk. Peale mudas sumpamist (millest allpool) kaotasin mingi etk ära 1he kinda, mis mõnevõrra morjendas.
Toitu polnud kaasas kuigi palju - mõni pisike soks, mille välja jagasin, paar batooni, mis alles jäid, otsa saanud halvaa, ja hunnik banaane, mis enamuses söömata jäid ja pehmeteks tumedateks käkkideks muutusid. Näksida sai veidi ka jagatud lihasnäkke. Vett kulus liitri kandis, mis on ok, sest mitu-mitu päeva enne tankisin end jõudsalt. Ka laup enne starti olin juba ainuüksi vett 2l joodud.
Enesetunne - raske hakkas. Lõpus oli jalutada väga paha, kuid joosta oli ok, kui hellaks haudunud taldu ignoreerida. Nii mõnegi tiimiliikmega tegime viimaste kilomeetrite küngastel sprinte ja lühikesi jookse. Kõige raskemad olid viimased km tõenäoliselt Väiksele Mishale. Ta oli nädalad varem hüppeliigese välja väänanud, ja et üldse osaleda, pani kanged saapad jalga. Kuigi need hoidsid tal hüppeliigest liigse töö eest, ja ka algse hõõrdumisoht sai likvideeritud, olid need tõenäoliselt süüdi krampide tekitamises lõpukilomeetritel.
Ville ega midagi püsivamat valu ei tekkinud. Pühapäeval olid jalad väsinud, kuid tallad olid peale dushi ja mõnetunnist puhkust korras. Ühe põlve tagune oli valulik, mõlemale põlevele määritud FastumGel aga parandas kõik.
Kirjutan ümber oma seikluste raskuse hindamise - kiirusest ja distantsist on siiski tätsam aeg, kaua tuleb jalgadel olla. Nt Scoutsrännak tundus 30km ja 4h tunniga lihtsam, isegi kui tempo 2 korda kiirem ja ka kott 2 korda raskem. Pinnas, kõrgusvahed ja temp mängivad ka muidugi rolli.
Tajusin õige puhkehetke/viisi tähtsust. Võibolla umbes poolel teel oli punkt, kus palju tiime järjekorda saabus. Kõigile, ka meile, öeldi, et pool h tuleb oodata (ootasime siiski 40min). Oli vist kõige pimedam ja jahedam aeg öösel ja tiimikaaslastel hakkas jahe. Mina viskasin viivitamatult kuivale mättale, võtsin jalatsid jalast ja võtsin kotist jope ülakehale telki mängima. Maapinna poolt ei tundnud kuivade kõrte tõttu midagi. Jopealune muutus poole h pärast jahedaks, kuid mitte külmaks. Kõige tähtsam kasu oli aga jalgadel. Kogunenud kuumus ja veidi ka niiskus sai sokkidest ja jalatsitest välja. Tallanahk ja lihased said puhata. Kui selleks punkti jõudmise ajaks oli nõrgalt tunda, et jalgadel juba oldud, siis sealt minnes oli tunne uus. Kasutusel oli taas Scoutsrännakul end tõestanud spordisokk+villanesokk+vanajuustNewBalance.
Kaua peale seda me jalad kuivad ei olnud. Nagu mainisin, oli punktis palju tiime ootel ja liiklus sisse-välja tihe. Ühelt poolt, kust Teadlased tulid ja Sõdurid läksid, läbis rada mudasood. Kas oli see korraldajate poolt juhuslikult nii välja kukkunud, või meelega taas Teadlastele punktikogumine ülilihtsaks tehtud, ei tea. Igatahes tegime lollusi. 1 - läksime sinna sohu peitu kükitama. Isikliku virinana lisaks, et kuna tiime tuli vahetpidamata, siis ebamugav sundkükk tegi põlve mõneks ajaks valulikuks, mis iljem siiski taandus. 2 - viimaks üks tiim siiski avastas meid. Võibolla mind, sest olin teel kõige lähemal ja kotil punast. Igatahes Teadlaste röökima pistmise järel lõi minusse etkega sisse võitluspisik ja karjusin midagi, et "jookseme ära!". Loll, loll, loll. Kui me lõpuks taas kokku saime, olid kõikide jalad, jalatsid ja püksid mudased ja märjad, ning pool maad oli veel ees. Mina sain ainult ühe jala märjaks, sest ei jooksnud nii sügavale metsa. Jäin ühele mahalangenud puule seisma ja jälgima. Kuulsin, kuidas Teadlased meid kirusid ja nägin, et kuidas üks Teadlane suht lähedalt mind nägemata lähedalt mööda kõndis - ta oli meid taga ajama tulnud, mida ma enne ei märganud, ja sai ka seetõttu jalad samasuguseks. Aega kaotasime Ossi sõnul 20min. Ja punkti ka ei õnnestunud säästa! Kuna tiim läks metsas laiali, tuldi välja hajali. Kaspar esimese väljujana jäi ikkagi kellelegi vahele. Tagantjärele tarkusena oleks võinud kohe vahele jääda ja oleks 10 imuunsusminuti ajal järgmistest Teadlastest lihtsalt mööda jalutanud.
Kui võistluslik aspekt välja jätta, siis Virx (jep, isegi Virx oli peale aastatepikkust viilimist kohal! :) ) vaatas asja lõbu seisukohalt, et oligi tore seiklus. Õige, sellised seigad jäävadki meelde ja on iljem ea naerda. Virxil oli ka samas teistest kergem olukord - ta oli ostnud 35(!)eurosed veekindlad sokid jahipoest, mis väidetavalt oidsidki ta jalgu kuivad. Virx kiitis neid terve ülejäänud tee, nii et sokid pidid tõesti muljetavaldavad olema. Samas olid minu jalad villastes sokkides ka piisavalt okeid, et sellise väljamineku peale veel mitte mõelda.
Lisaks tundsin Virxist ja Kairust ära modell-sportlased. See on see grupp konsumerismist rikutud aktiivseid (või ühiskonna "surve" ("naabrid teevad ja kuidas siis meie ei tee") tõttu aktiivseid) tegelasi, kes käivad loodus/spordiradadel end näitamas. Nende varustus peab alati olema viimane mudel, õigustades oste teistele (mis töötab ka enda pettmisena, endale ostu õigustamine), et seda "oli vaja", isegi kui radadele satutakse käputäis kordadel aastas. Muidugi on olukordi, kus ongi vaja. :) Võimalik, et eksin ja neil oligi kõike tarvis, kuid mulle meenutasid nad üleni uutes riietes-papudes just selliseid eesrindlikke innovaatoried. :P Ja neid teades solvuvad nad neid ridu lugedes.
Ajaga on Adasti Öörännak tohutult kasvanud. Suurenemisega on kaasnenud oma head ja vead. 4ndal mail startinud Öörännakust on vaevu aimatav kunagine soodne, lihtne, heas mõttes amatöörse korraldusega avastmist promov liikumisüritus. Üks element mis häirib, on asja kommertslikuks muutumine. Muidugi on meeletu rahvamassi haldamine ja tegusate punktide loomine kulukas. Ratsionaalselt arusaamine vastandub aga minu kui lõpptarbija kibestumisega oma sentide lugemisel. Teine asi on abstrakte essents - Öörännak lihtsalt ei küta mind enam üles. Võibolla on asi taustaloos, mis mulle jabur tundus (kuid ratsionaalselt teisest küljest vaadates peaks punkte ja eesmärke siduv osa teretulnud olema). Võibolla olen vanaks jäänud. Võibolla olen etkel liiga hinnatundlik/kitsi. Või on isu täis. Või ei viitsi enam vihastada inimeste üle, kes ikkagi prahti maha loobivad. Või oleme matkaüritustega minu väljamaal oleku ajal lahku kasvanud. Kindlasti osalt nimetatud põhjustel, kuid ka muude väiksemate nüanside tõttu on kahtlane, kas lähen veel Adasti Öörännakule, ja ka Erna matkale. Seltsi mõttes lihtsalt jalutama ehk võib veel, kuid võistlustunde saamiseks ihkaks nagu midagi uut. Ammune mõte midagi ise korralda torgib taas seespool koljut. Uued mõtted, mida teha, on sombijooks ja kajaki/kanuu orienteerumine.
