Nüüd, mõnetunnise uinaku ja paari söömaaega peaks teistest eeskuju võttes algust tegema Xdreami-blogiga.
Laupäeval lõin hommikul vara silma lahti Hiiumaal. Sõbrad ja uued sõbrad korraldasid nädalast purjelaagrit ja olin sinna läinud plaaniga purjelauda õppida. Seda ma kahjuks teha ei jõudnud, aga võin nüüd Hiiumaa giidiks hakata - kõik vähegi huvipakkuv sai läbi käidud.
Enivei, vaja oli pääseda Tallinnasse. Kahele esimesele praamile ma muidugi ei jõudnud, kuid 10.30-ne oli ka sobilik. Sõit üle lahe ja linna möödus intsidentideta, kuigi murettekitavalt vihmaselt, ja enne suurt Xdreami pakkimist jõudsin isegi paar tundi magada. Sõit Ossiga Väätsale möödus samuti libedalt. Regatud sai kiiresti ja ainuke puudujääk oli veel Arxxx, kes siiski kolmveerand tundi enne algust kohale jõudis. Nagu kuulda oli, teise katsega. Esimesel tulekul oli midagi maha jäänud. Varustuse kontrollimisel algas aga ka meie kadalipujada - Arxxxi pealamp lõpetas töö. Vähemalt Ossi oma valgustas.
A-raja supertüdrukut Gittat tervitatud, asjad varustusalas, inglid silmi kaunistanud, ise stardikoridoris, vaim valmis... pidu võis alata! 22.20 käis pauk, tormamine kanuudesse ja saigi üks omale võidetud. Vette nügimisel oli järg meie ebaõnnejada teise punkti käes - kanuuse ja kohe kummuli! See oli meie esimene ümberminek! Ma ei suuda ka tagantjärele analüüsida, mis valesti läks, aga küllap mingid füüsikareeglid meie tegevuse vastu olid. Situatsioon lõppes aga sellega, et kaotasime aega, kohti ja alustasime märjalt. Õnneks polnud vesi külm, või ei saanud ärevuses aru.
Stardiummikutes kakerdamine võttis jällegi aega, kuid esimese punkti võtmine polnud siiski suur probleem. Veehoidla teisel üleminekul sai kanuust välja kallatud ka ülejäänud vesi, mis stabiilsusele kohutavalt mõjus. Aga samas tegin ka kogus võistluse rumalaima otsuse. Mõtlesin, et kaval oleks järmisesse punkti jala minna! Aga kohe kanuust välja astudes olin disorineted. Kui suuna paika sain ja paremalt kallast mööda liikuma hakkasin, suutsin leida mingi porimülka, kuhu sisse astusin. See oli õudne. Sattusin kahe jalaga põlvist saadik sisse ja lihtsalt välja ei saanud. Et pole kunagi nii kõvasti kinni olnud, päris abitu ja kõhe tunne. Ühe jala sain siiski lõpuks välja ja toetatud päevi näinud, kuid veel tuge pakuvale lauajupile. Sonkisin päris kaua, kuni jala vaakumist välja jaksasin tirida. Lõpuks liikvel, sain mööda kahest sillast ja... tuppik! Kallas oli läbimatu. Helistasin Ossile, et nad tagasi mulle järele tuleks. Nad olid juba kolmanda silla juures. Tagantjärele mõeldes oleks võinud minna üle teise silla ja põlluäärt mööda teise punkti, nagu jalgsi tulles, aga tol hetkel ei suutnud kõike hoomata - olin lollist otsusest tige.
Kui Arxxx-Oss ülesjõge vastu tulid ja mu peale võtsid, olime jäänud viimaseks või vähemalt viimaste sekka. Väike moraalipõnts.
See võis jääda selle telefoni viimaseks helistamiseks. Samsung Eesti poolt mulle laenatud Samsung adidas micoach (SGH-F110) on olnud vapper kaaslane hulgal jooksuvõistlustel, kuid jalgsietapi ujumistel jõudis niiskus mingil hetkel siiski kilekotti. Veel paar punkti peale jalgsietapi algust oli pilt veel ees, ja selleks ajaks olime kanuuga ümber käinud ja mina palju vees sumbanud. Väga lahe telefon on/oli.
Kanuuetapi lõpuni möödus sõit märkimisväärsete vahejuhtumiteta. Punktid olid raskelt leitavad ja tegime paar viga, kuid Ossi osava tüürimisega edastasime vähemalt ajutiselt kolme - nelja paatkonda. Arxxx ja mina olime võrreldes Paunjärve etapiga koha vahetanud - seekord istusin mina keskel ja käisin suure SI-pulgaga punkte võtmas. Kanuuetapi lõpus oli ka minu lemmikpunkt, turnimine silla all. Kui enne võistluse algust olin kõhkleval seisukohal pealambi tarvilikuses, siis õige pea sai selgeks vastupidine. Õige pea poodi minek.
Jalgsietapp sai olema karm. Oleme suht uued xdriimikad ja minu kogemus ja arusaam ei lasknud mul uskuda, et B-rada selliseks katsumuseks kujuneb. Põlvist saadik muda, kraavid, salaaugud, kõrkjad, võsad, pokud, oksad, langenud puud, kännud, korduvad jõe ületused... Õnneks või kahjuks ei olnud meil kaasas mingit varustust, ega ka rataste juurde jäänud köit. Viimane oleks ehk abiks olnud, sest ujumised väsitasid Ossi liiga palju (ega ma ise ka vaimustunud ei olnud). Ühel viimastest ületamistest laenasime talle kaastiimilt päästevesti (tänud Kati!) ja ise Arxxxiga ujusime igaks juhuks Ossi taga.
Jalgsietapil liikusime korduvalt mitme tiimiga koos, kaks neist vahetuseid. Kuid üsna alguses saime kokku naistetiimi Titemammidega. Helenat ma neist juba tundsin, Kati ja Maili on uued sõbrad, lahedad kõik. :) Lõpuni liikusime nendega koos ja tegelikult oli see väga hea. Vedasime - toetasime teineteist ning tegime koostööd.
Mudane, vesine ja sääskederohke jalgsiülesanne lõppes lisaülesandega rannas, kus tuli kummiga saarele ujuda. Paistab, et see ei valmistanud kellelegi probleeme, peale minu. Olin peale seda päris läbi, ise ka aru ei taipa miks, ja minu tempolanguse pärast kaotasime ka veidi aega. Vahetusallasse jõudes sai täis 6 tundi. Poleks uskunud, et järgnev ratas jm ülesanded võtavad veel 6 tundi (legendis oli ju märgitud 11 km)! Ratas läks enam vähem. Paar eksimist ja mudaseiklust, kuid üldiselt palju kruusateid ja punktid kogunesid tasapisi. Vähemalt seltskond oli hea ja vahepealsed energiatulvid aitasid. Paari viimase punkti ajaks olin siiski täiesti kustunud ja ei suutnud enam järgi püsida ka Ossil, kellele ratas tegelikult ei meeldi. Maili kompu järgi tuli distantsiks 50 km.
Minu arvamus: rada küll pani tõsiselt proovile, aga ei olnud huvitav. Kanuu ja jalaetapid olid ühesugustes põõsastes ja mudas müttamine, ratas sarnastel kruusateedel ja metsas. Tõenäoliselt ongi piirkond igavavõitu ja ümbruskonna varieeruvust raske esitada. Võistluskeskus seevastu oli väga hea ja suur parkla lähedal.
Lõpetamisjärgne toitlustus oli pettumus. Kalasupi lõhn ajas mind öökima. Loomulikult täiesti subjektiivne probleem, aga ikkagi jäin söömata. Ka oleks eelistanud magusat saiakest, nagu WinterXdreamil ja Paunjärvel.
Ehk käsitlemise viga, aga tundus, et kaartidelt koorus värv lihtsamalt, kui paaril varasemal korral.
Natuke kurvaks tegi ka võistlejate jäetud batoonipaberite rohkus looduses, pluss 3-4 plastpudelit. Nii ei ole ilus! Parematest leidudest oli sääseteõrje OFF, mis varsti ka kasutust leidis. Minu viga, et unstasin selle leitud asjadesse viia, aga loodetavasti polnud see omanikule suur kaotus. Kaarte leidsime ka vaid ühe, A-raja oma.
Kokkuvõtteks - Arxxx arvas, et oli lihtsam, kui Ardu ja Winter. Oss oli suht läbi. Mina olin lõpus kõige kutum, kuigi poolel rattal veel tundus, et minu patareis on teistest pügala võrra rohkem energiat. Minu jaoks oli see koormavaim tegevus seni.
Tüdrukud olid väsinud, aga õnnelikud, et läbi tegid. Olid neilgi madalhetked, nagu külm ja tüdimus. Võimaluste piires üritasime neid aidata, nt kindad, mis küll mudased ja märjad, Kati kätte, ning väike müslibatoon kolme peale jagamiseks, kuid seda polnud palju. Siiski olid nad väga tublid vaprad, et raja läbi tegid. Ühegi vingumiseta ja allaandmiseta. Hea meel on, et Helena, kelle jaoks see oli esimene Xdream, raskusest ei kohkunud ja võib seeriasse naasta.
Kuigi mu keha on praegu kange ja rada jäi Ardu varju, oli elamus taas super ja pole karvagi kahetsust. Hull öö. Koht tuleb kindlasti viimaste seas, aga kõik punktid said võetud, trahve polnud ning et alles kolmas Xdream, siis õppimist on ja kogemuste kogumine käib. Tänud korraldajatele, toredatele seikluskaaslastele ja tegelikult ka ilmataadile, sest peale mõne tiba suurt vihma ei tulnud, udu polnud liiga tihe, topelt vikerkaar oli kena ja pühapäev, mis küll maha sai magatud, kaunis. Näeme-kuuleme edaspidi, seniks edu!
