"It's a miracle!"

It's official: sporcle.com plague has conquered the school. A lot of people are playing it constantly a lot of time. Actually as I've done most of interesting games already, I reached on a "next level" - I already started creating games and one is done. Also found one quiz so full of mistakes that I spent a half an hour to write a long comment mentioning all the mistakes and what is correct. Yeah, sporcle is addiction. Today when we stepped down from a train in Århus, my first sentence was that we have to find a PC to play sporcle - and a shaked my hands. That was a joke of course. :)

Yep, we went in Århus. It was a simple excursion consisting museum visit, walking around (in my case rolling around) in city and in university campus. Most interesting place for me was a chuch and not because of the church but because of me. :)
I let everyone inside and tried to walk. And I could! So I limped behind until they saw me. And then it was time for jokes! Eg. "Hallelujah! It's a miracle! He can walk again! Oh praise the almighty God!"

Most of the time I was still in the wheelchair as my pace is very slow and as we traveled quite a distance (oh it was an exercise) I didn't want to overload my leg. But being back home and parked my "car", I don't think I'm going to use it anymore. It fantastic, awesome, magnificent to walk, even if I'm not yet completely okey. I'm not sure what will the doctor say as there is still a week until her deadline...

Wednesday of thinking

Today has been somewhat crazy. At morning I saw how some friends played questionnaire games and in the same time praising how good it is. Well, it IS! And extremely addicting! Today I have played those games maybe about 7 hours! And almost never alone. If somebody tries to pass and looks on the screen then he/she is hooked for a long time. Sometimes we had 5 or even 7 persons screaming and guessing and cheering. A lot of fun! Actually I've tried to write this blog a long time but as some guys are playing it currently ("one more before sleep", "one more" etc) I have some distractions, so to say. Anyway, if you are brave enough to check: www.sporcle.com

Also played a table tennis today. Fun game. :)

And now in english!

All of the sudden most of my friends are now english speaking and to answer the request I do the current blog post in english. In my bad english. :)

Yesterday Tina, one of sport teachers, told that local running competition is in Sunday. 6 or 12 km. I would go, but my leg is broken...

Also, there was a Norway trip meeting. What to expect, what equipment is needed etc. Oh I'm so ready for rafting, climbing, hiking, orienteering etc but because of my leg I can't go... Grrr....

Yesterday in gymnastic lesson Pernille had an accident. She fell badly and her leg was the victim. Luckily I still had iced peas in fridge and those were useful. Seemed that her leg was much more painful than mine when I fell. Therefor she went to hospital. Nothing very bad happend and soon she was able to walk. :)

My roommate Laszlo surprised me in gymnastic. He has experience with acrobatics! Jumps from springboard and making saltos in air was piece of cake for him. Cool!

For today's sport lesson we needed to prepare some exercises. I was in streching group. Yesterday I was up very long to prepare - to find exercises, group those, find the suitable music... but most of that was useless. My music was not used and only fifth of exercises were used due time constraints etc. Useless job is one of very few things I really dislike. Still, the outcome wasn't bad and I educated myself by doing research.

Later there was a little indoor football match and against Karoline's suggestion I went to be a goalkeeper. Being in a wheelchair I obviously wan't in my best, but I was able to keep 4-5 balls off from goal. Actually one ball hit directly my bad leg but luckily it wasn't painful. That's a good sign I hope. My leg is healing. That, or my nerves are completly dead. :D

Our group surprised me more. With an hour or so our sport team (pluss some visitors) learned a choreography program (with duration about 1.20 min) from scratch and were able to execute it pretty well.

Also the Iogikok (aka vollyball, leg breaking sport) lesson's guys were permanently seperated for 2 teams and from now on we are battleing against eachother. Considering we haven't had a lot of lessons we (or they who can play) are playing impressingly good.

That's all for now. Be good.

Ajude kasvatamine

Enne Berlu jutu kirjutamist tulin teistsugusest aktiivsest tegevusest kui tavaliselt – vaimselt. Lauamäng ”Trivia Pursuit” sundis ajusi ragistama. Aga mul läks väga – väga hästi. :) Tuletas meelde kunagi Madise juures mängitud teistsugust lauamängu, kus ma esimese mänguringi jooksul tegin vaid ühe vale arvamise. Lõpetasin esimesena ja läksin huvist teisele ringile. Olin jõudnud teistele järele poolele teele , kui teine koht lõpetas. See ja veel mõned kogemused kinnitavad, et pean alati kuuendat meelt usaldama. Võimas tööriist, aga mu senistest eneseanalüüsidest pole ikka veel piisavalt.

Mängudest rääkides – täna läks suhteliselt hästi ka piljardis. Kianiga mängitud kolmest matshist võitsin kolm. Rohkem ei jaksanud mängida, sest ühel jalal ringi kekslemine ja stabiilsena hoidmine pole pikalt eriti lihtne.

See nädal on veidi mööda maad rännatud ja ajalugu nähtud. Füüsiliselt aktiivseim tegevus on tõenäoliselt olnud lauatennise kursa. Seda saan oma olukorda arvestades suht edukalt ping – pongitada. Lahe mäng pealegi. Ülejäänud tegevusi olen enamasti vaadanud, ja kuigi põnev vaadata huvitavaid ülesandeid, lööks hea meelega kaasa.

Aga tundub, et jalg paraneb. Valulikke momente on üha vähem. :)

Berliinis palju germaane!

Publiku nõudmisel katsun meenutada reisi Berliini, mis leidis aset 42. nädalal. See saab olema raske…

Minek võrdus terve päeva bussis istumist, kuigi vahepeatuseid oli. Et poolsihilikult olin eelmisel ööl jõudnud magada vaid tunnikese, siis sai suur hulk ajast veedetud silmi looja lastes. Oma suure musta jala tõttu sain koha esireas ja üksi kogu pingi, aga sellegi poolest oli reis suht ebamugav – jalale polnud head asendit.

Meie mitmepäevase sealoleku puhkehetked toimusid kohas nimega Hotel Transit Loft. Odavapoolse muljega, kuid puhas ja elatav. Kohutav oli muidugi, et fuajees, mis asus 3ndal korrusel, oli lubatud suitsetada. See ja omamoodi vastuvõtulaua teenindajad viisid maine minu silmis madalale.

Saabumisõhtule järgnev päeva algas bussituuriga. Giid juhatas bussi mööda linna ning lobises sellest ja tollest, samal ajal kui turistid läbi aknaklaaside pilte klõpsisid. Üks paarist peatusest oli jupikese Berliini müüri ääres, kust tükikest ebays müümiseks võtta ei saanud, kuid kunsti fotoseerida võis.

Hauptbahnhof – Lehrter Bahnhofi juures laadis buss oma reisjad maha. Ees ootas Hamburger Bahnhof muuseumi külastus. Modern Art, mis meid avasüli kunstimaailma meelitas, oli tegelikult kreisi ja pigem traumeeriv. Hoopis huvitavama elamuse kollekteerisin mina, kes ratastooliga ringi rallis. Sain sõita liftidega, mis esmapilgul tunduvad sõitvat treppide käsipuudel. Aga oi kui aeglased need on…

Muuseumist välja pääsedes tegin otsuse. Ekstreemsust otsivale hingele sobiva otsuse – minna tagasi hotelli omal jõul. Mul oli ühistransa 3 päeva pilet taskus, kuid tahtsin seigelda ja testida. Kaart hambus/pihus, veerisin tänavanimesi ja orienteerusin. Jalgrattaliikluse tõttu on enamik äärekividest madala randiga ja ratastooliga läbitavad. Mõnevõrra kurnavamad olid künkad, kust end üles pidin veeretama. Ka munakiviteed, mida just vähe pole, mu lemmikpinnaseks ei liigitunud.

Kaks tundi hiljem jõudsingi hotelli, kus tunnistajate imestused/komplimendid ära teenisin. Aga sellegi poolest ei kavatsenud ma edaspidi vabal tahtel sellist retke ette võtta. Põhiliselt just liikumisvahendi olukorra tõttu – selle otsejooksuga saaks edukalt liikuda ringteel.

Kolmapäev algas Neue Nationalgalerie külastusega. Sügavaima mulje jättis Paul Delvaux‘i „Der Wachmann II“ (1961). Ja kui me juba seal kandis olime, siis käisime läbi ka Kulturforumi. Sealsed vanad maalid olid juba vaadatavamad. Meeldivaim oli Pieter Jansz. Saenredami ”Colosseum in Rome (überfall auf eine Kutsche) (1631).

Samasse päeva mahtus veel veidi reisimist, nt Brandenburgi värava läbimine ja ümber Reichstagi hoone tiirutamine. Hotelli naasmiseks kasutasin aga kohalikke bussi- ja trammiteenuseid, mis Eesti analoogidest paremal tasemel.

Neljas päev Saxamaa pealinnas, külm ja märg. Kõik ikkagi bussi ja Holocaust Mahnmali juures maha. Sealt edasi uuesti Reichstagi, et seekord ka sisse astuda. Õnnetuseks on kuppel just puhastuses ja sinna ei pääse, küll on aga avatud katus. Saan maitsta invaliidi eeliseid – erisissepääsust hoonesse, eelisjärjekorras lifti. Ei mingied tohutuid järjekordi. Paar pilti katusel klõpsitud, taas Brandenburgi alt läbi ja bussiga Alexanderplatzile. Vaatan sovietide tehtud TV torni (Fernsehturm Berlin) maapealt, aga kuna olin vahetult enne saanud infot, et ülesminek on suht kallis ja pole oma hinda ja järjekorra ajakulu väärt, veeren sellest oma liikuva tugitooliga lihtsalt mööda. Et pole eriti isu rohkem ringi rallida, naasen hotelli. Et Ossil Eestis samal päeval sünna, oleks tore olla peol ja saunas... aga võtan oma raamatu ja loen hoopis seda.

Reede, lahkumine. Ees ootab piinarikas loksumine. Rohke magamise tõttu ei tule magamisest enne pealelõunat midagi välja. Lihtsalt lõpmatu ebamugavus. Ja varsti pärast piiri ületust jääb buss seisma. Kuigi mõõtmine näitab, et kütust paagis veidi on, aitab juurde valamine bussi siiski taas liikuma. Õnn, et Statoil nii lähedal oli, vaid paarsada meetrit jalutamist.

Plaanist paar tundi plaanitust hiljem saabume lõpuks sihtkohta. Kõik õnnelikud. Kõvasti vatti saanud bussijuht kindlasti ka. Suht tore reis, kuigi mulle veidi võimalustevaesem. Õhtustest baaride/klubide/kontsertite külastamistest loobusin, sest peale päeva rataste veeretamist ei olnud jaksu/viitsimust veel kuhugi komberdada. Vot.

elu äktsionita

4 nädalat veel pean kahest kohast katkise jalakondi ümber musta kesta hoidma. Seejärel taastusperiood. I'm so out of action... Suurimaks aktiivseks tegevuseks saaks peaaegu et söömist nimetada. Söögist rääkides - täna sai aidatud suuremas koguses pizzasi teha, sest kokad olid kuhugi plehku pistnud. See oli teine suurem askeldus köögis peale koogimajakese tegemist.

Huvitav on, et pea kõigil on spordiriietuses mingi ese hummelilt. hummel on Taani kohalik spordibränd, mis nähtavalt on suur konkurent Nikele, Adidasele, Pumale, Reebokile etc. Huvitav, kas peaks ka Eestimaist eelistama hakkama ja edaspidi ISCi ostma...

Krõpsti

Täna sai pool päeva võõra maa tervishoiusüsteemidega tutvutud. Tulemus peale röntgenpilte on, et jala ümber on suur must lahas. Vist kipsi asendus, et murtud konte koos hoida.
Enivei, minu aktiivsed plaanid on mõnevõrra rikutud... Eilset saalihokit ja tänast trenni põhiliselt ainult kuulasin-vaatasin.