Meenutused 2011 sept Adasti Öörännakust

Järgnev on heietus 4ndast Adasti Öörännakust. 97% tekstist on kirjutatud 2011 sept lõpus. Kuna Inglismaale minekuga akkas kiire, jäi jutt mustandiks ning soikus uute ülesannete kuhjumisel. Ülestähendamata on jäänud, ja nüüdseks unustatud, rajal toimunu ja punktid.

“24-25 sept 2011 sai ette võetud järjekordne Adasti Öörännak. Üldjärjekorras 4, meie tiimile 3s. Lõuna Eestist koliti selleks korrakas Ida-Virumaale - staap oli Peipsi lähedal Kuru Puhkemajade kompleksis. Meile lähem asukoht meedis. Jõudsime õigel ajal. Oss vahepeal avaldas kartust, et jääb graafikust maha, kuid tegime vahe tasa. Märkimisväärne on ainukordne juhus, et Kairu jõudis kohale enne meid. Ta nõudis selle eest tunnustust.

Seekord seadsime tiimisuuruse piiri 5 pea juurde. Rajale tulid veel Kairu, Arxxx, Oss ja uustulnuk Kristo. Kristo vahetas välja Virxi, kes juba 134ndat korda leidis vabanduse mitte tulla, lastes seekord oma hüppeliigese ära väänata. Ka Väike Mishal oli huvi, kuid ta septembri graafik oli liiga tihe ja ka eelarve probleemne.

Et üritada murda "igavesti neljas" needust, vahetasime taas tiimi nime. Minu 6-7st Kairule saadetud ettepanekust valis kapternipreili välja tiitli "We eat night for breakfast!". Tagantjärele vaadates hea valik - ka mulle on see üha rohkem meeldima hakanud. :)

Pikale rajale tuli ainult 2 tiimi (lühemale 11?). Meie ja me igipõline vastane Nürro 1, seekord nimega Nürro Rangers. Nürro startis XX min varem ja sai sellevõrra kauem päevavalgust. Üldiselt meeldiv, et stardid hakkasid varem - nii oli võimalik pool ajast näha ka loodust, kus liikusime. Startisime vist kl 16.50 paiku ning lõpetasime, loomulikult koos joostes, vist enne 2te. Imho tegime päris head tempot. 8h sisse ei mahtunud, et teeninuks boonuspunkte, kuid sellest üle läinud minutid olnuks reaalne kokku hoida. Kristo oli esimese korra kohta tegija, ei jonnind ega midagi.

Teine väga lahe uuendus oli orienteerumise lahendus - iga järgmise punkti asukoht selgus eelnevas. Kuna tegemist rohkem matkaga, pole ettemääratud teekond paha. Valikorienteerumise puudumine võis aga olla põhjuseks, miks tiime raskel rajal nii vähe. Polnud võimalik midagi vahele jätta, et teekonda lühendada, sest poleks enam teadnud, kus järmised punktid.

Isiklikult polnud enne võistlust mingit ärevust ega ka tungi ettevalmistusi teha. Isegi kotti hakkasin pakkima alles pool h enne, kui Oss mu peale korjas. Viimase Erna matka järel tundub kõik muu, kaasa arvatud Öörännak, kuidagi lõbumängulikud. See pole iseenesest halb, fun is fun! Aga Erna matk 2011 jättis sügava jälje ja viis lati, kust alates algab katsumus-eneseületus-võitlus enda ja ümbritsevaga pä-äris kõrgele.

Ilmaga vedas tohutult. Täpselt nagu kevadise öörännakuga, sai vihm otsa enne starti. Osad ettevalmistused tegime kohale saabudes veel vihmas, kuid Ossile tehtud küpsisekoogi söömise (kook sai kohapeal otsa, mina aitasin selles tublilt. Oss vist sai kõige vähem. Ma ei teagi, kas maitses - erilist vaimustust ei täheldanud. Suurema osa pistsime enne starti pintsli, finishis viimase osa) ja ühisbussiga stardipunkti minemise ajaks veesadu lõppes. Jalad said ikka mudast ja lompidesse astumisest märjaks, kuid riided jäid kuivaks. Öösel oli lausa tähistaevast näha, mis küll paaril korral ka pilvede taha varjus.

Kott tundus algul taas tiba liiga raske, kuigi mitte liiga. Oletasin, et toidumoona jälle liigselt kaasas. Päris palju sai aga ära jaotatud ja finishiks oli toitu üle ainult natuke. Kuna ilm oli niiske ja jahe, ei kulunud ka vett/vedelikku kuigi palju. Minul, Arxil ja Kristol umbes 1,5l, Ossil 1l. Ammu laskmise punktis, kus ambu (nooled selleks etkeks kadunud?), lasta ei saanud, pakuti 1,5l gaseeritud vett kaasa, kuid loobusime. Airsofti punktis jõime paar topsi teed.

Aftermatch: Tervis on väga okei. Mõned lihased ja ka jalatallad annavad liikumist alustades tunda, et midagi toimus, kuid ei miskit hullu. Väsimust ei ole. Öösel tagasiteel magasin autos 2h ja voodis veel 5h. Ommikul ärkasin ise, mitte äratuse peale.

Kairu vastus päringule oli "Suuri kaebusi ei ole ja väikeste üle ei viitsi viriseda. Üldiselt tervis tip-top ja tuju hea! :) Ma arvan, et väga õnnestunud "matk" oli ja usun, et on lootust kunagi end sinna 8 tunni sisse ka pressida. Enam ei tundu see kuigi ulmeline."

Oss: "Tervis on enam vähem kui villis kannad ja paar varvast välja arvata pole tegelikult viga midagi, väsimus on hoopis teine teema :) Ma jõudsin koju kuskil 7 paiku :)"

Klaas on pool täis ja pool tühi. Tulime teiseks! (ja Kairu sai iljem kommipaki) Jäime ka viimasteks. Tulemused tulemusteks, matk oli tore. Rada oli vahva, autoteedel liikumist oli eelnevatest vähem. Huvitaivaimad olid loodusrajad, seal hulgas rabalauad ja RMK metsarajad.

Punktid olid ka põnevad. Mõlemad lasketäpsust nõudvad ülesanded, amb ja airsoftjäid küll ära, kuid piinavat ilmajäämise tunnet ei ole.

Lõpus saime Käi Jala stardipaki, hiina laterna õhku lennutada ja... rohkem ei mäleta.“

Muu:

Oss: 

“Allolevalt lingilt on võimalik näha minu telefoni GPSi poolt salvestatud liikumisteekonda:

http://www.gpsvisualizer.com/display/1317153597-24249-88.194.251.43.html

GPSi käivitasin siis kui kaart kätte anti ja seisma panin natuke pärast finishit.

Kiire statistika Every Trailist, info on miilides kuna ei viitsinud registreerima hakata:

Length: 24.4 miles 

Duration: 8 hours, 54 minutes, 13 seconds

Vertical up: 2549.3 ft

Vertical down: 2555.9 ft

Average Speed: 2.7 mph”

“Me saime ka lõpuks Adasti video peale :)

http://www.youtube.com/watch?v=TnT3EdLMnps

2-3 sekund kohe pärast kuupäeva jalutame kaamera eest läbi, "Rebasekott" on hästi näha :D”

Pilt kaardist: 

https://picasaweb.google.com/lh/photo/zzRPfx1nUuwJe0vuOuPjvyhS8Y1yT4rIOt3s2UnAAnM

Kristo: Mul GPSi polnud, aga vaatasin huvi pärast Delfi kaarti ja proovisin mälu järgi punktid maha panna. Enamik läks vist õigesti, ainult labürindi ja kalmistu koha pealt pole päris kindel, sest kummaski ei olnud ühtegi silmatorkavat objekti. Ja tundub, et see vasakpoolne teeke seal rabas enne mälumängu sinna rajale, kuhu me pärast ronisime :P

http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?id=1&uid=29f57e7f82b3c6fbfac0b0237ff257da#tc3 

Korraldaja Stella: Selline oleks olnud rada siis ideaalis:

http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?id=1&uid=151873d4598aaa477d7657059ff5299e#tc3

7. Öörännaku järelkaja teistelt

Tulemused (mis Adastile traditsiooniliselt ilinesid :P ). Pika raja Sõdurite 7st tiimist 3s koht. Kui korda läheks, miks kõik tiimid said lõpetamise järel 9 punkti, kuid meie 6, uuriksin. Aga isegi ei uvita. :P

Arxxxi pildid: https://plus.google.com/photos/102303120544145690244/albums/5877140869555636177?authkey=CP2IjpfVlqDPzwE

Oss, kes oli asjas innukamalt, kirjuta juba 10 päeva tagasi:

Vaatasin just korraldajate GPSi poolt salvestadu teekonda, päris huvitav oli :)
http://sportrec.navirec.com/ui/#18l8k03

Valisin ülevalt pikad rajad ja alt 120x kiirenduse, nii oli enam-vähem jälgitav.

Pokuralli (6:31) jäi suht kehvalt peale, ilmselt tuleb järgmine kord soos veidi suurem ring teha ;)

Kuna ajaarvestus käib rajal oldud aja järgi, siis ei ole kahjuks näha millised tiimid meist sel hetkel möödusid ja kellele me lõpuks vehele jäime :) Ajakaotus 20 min. plus trahv :)

Paistab, et alguses oli kõigil valestart :D

Tundub, et sõduritest lõpetasime teisena, arvestamata valestarti ja seisakuid ja üldarvestuses neljandana.

10:32 Puidukotkas (sõdurid)

12:15 Tugevad (teadlased)

12:33 Vicious (teadlased) - jätsid tollist läbi käimata

12:38 meie

12:49 Tripperid - tulid 12:40 "küla" juurest turboga finishisse :)

13:14 Tulime Wifit otsima

15:15 Are we there yet?

Meie pearivaal Puidukotkas sai ka stardist teistkordselt alles 1:11 hilinemisega minema, kuid neile, kas ei öeldud, et "koonduslaager" on esimene punkt või vaatasid nad lihtsalt valesti, igal juhul läksid nad alguses üles "küla" juurde ja tulevad sealt (2:00) mingi valemiga kolm korda kiiremini alla tagasi?

Huvitav, kas "teadlastelt" korjati lõpus orienteerumiskaardid käest ära või mille järgi nad neid trahve lõpus määravad, sest meilt küll minu teada kaarti ei tahetud saada. Igal juhul mina tulin sellega rõõmsalt koju ja hiljem hakkasin mõtlema, et taga on ju trahviajad, "sõdurite" puhul ei ole see muidugi väga määrav, kuna trahvid loetakse ilmselt kokku "teadlaste" kaartidelt.

Raske Tartu Jooksumaraton

Pühapäeval, 12mail, saigi Ossiga SEB 31. Tartu Jooksumaratonil käidud. Ma pole kunagi enne võistlust nii palju kurtnud kui seekord. Kõik märgid näitasid, kuidas see üritus oli minu jaoks neetud.

Ma pole peale oppi mingit jooksuvormi tagasi saanud. Kogunenud kilogrammid ei taha kuidagi kaduda. Põlved hakkasid Adasti Öörännakust saadik tunda andma (rattas mõjub iga ooaja algul põlvedele koormavalt). Sääred ei ole jooksuga harjunud ja absoluutselt ei saanud nad hakkama ühtede vanade Adidastega, millega plaanisin minna (talvel olid ok). Seega tegin peale viimast jooksukorda otsuse minna vanada NewBalancidega, mis raskemad. Muudki asjad segasid - palju tegevust kuhjus nädalavahetuseks, emadepäev oli ja oleks võinud ema aidata, logistiliselt oli keerukas (transpordiprobleemide tõttu jäi minematta ka Tudengijooksule, kuhu väga tahtsin minna. See oli ka 1ne üritus, kuhu ma registreerinud, kuid pole läinud :( ), vihm ähvardas pühap ommikul sadama akata. Isegi Roheliste rattaretk, kuhu Kairu ja Virx läksid, oleks ehk targem mõte olnud. Ka Arxile oma rasket elu kurtes arvas ta, et pole vast mõtet minna.

Kuid lubadus on lubadus. Otepääle starti Ossi abiga jõudsin. Esimene üllatus enne starti oli teadustaja info, et jooksjate keskmine vanus on 36a! Ma oleks pigem 26a oodanud. Tundsin end järsku noorena. :P

Esimesed paar min kulges rahvamassis tigutsedes. Kerge blokk tekkis ka asfaltilt kruusateele keerates, kuid see oli paarisajameetri pärast lahendatud. Ootuspäraselt suutsin 2km enda jaoks okeilt joosta, 3km punkti ajaks oli jaks otsas. Sealt alates olid läksid niigi kanged koivad veel pakumaks ja kopsudesse hingamist ei tulnudki. Veidi enne esimest joogipunkti tuli umb minutiline seisak teha - metsapeatus ja papu pael kinni siduda (kohutavad paelad on nende NewBalancite nõrgim koht - ka kolmekordset sõlmed tulevad sageli lahti).

Esimeses joogipunktis jõin vett ja Oss pärast rääkis, et sellest ajast peale olin tal silme ees. Mul polnud aimugi, kas Oss oli ees v taga, sest kuigi tema stardikoridor oli palju eestpool, segavad massivõistluste stardid osalejaid nagu tsentrifuugid. Kuna ma ei olnud sel võistlusel ea meelega, oli mul üks läbi aegade nõrgimaid motivatsioone. Pidevalt oli peas "miks ma siin olen?". Tihti ma ei suutnudki end jooksma sundida ja nii tegin palju mõnekümne sekundilisi/meetrilisi kõnnakuid. 

Mingi hetk töristas rahva seas fotomeeste motikas. See ajas mind niigi musta meelega jooksjat tigedaks, sest tekitatav ving pani pea valutama (pea oli nagunii hell, sest läksin sel aastal esmakordselt jooksma mütsita ja jahe tuul märjale peale pai ei teinud). Spurtisin neist väikse energiakaoga mööda, ja kerisin alati tempot, kui kuulsin selja taga motika häält, kuid seda vingu ma uuesti ingata ei tahtnud. Rääkides motikatest - ma ei tea kas sama, aga ühel oli selja tagant tulles jultumust mulle signaalitada, et omale rada teha. See oli kiiremini liikuv võttegrupp, mis ei jäänud ette tossutama. Kuigi mul oli, kuhu hüpata, ajas see ratas mind veelgi tigedamaks. Ma mõtlen siiani, kas saata korraldajatele tige meil motikate kohta.

Umbes poole maa peal tekkis ka hirmus uni - reaalselt arvasin, et jääks etkega magama (öösel oli siiski 7h magatud, pluss Talnast sõites jupiti).

Umb poolel teel sai ka Oss mu kätte. Jutustasime veidi, kuid kuna ma ei viitsinud joosta, jäin varsti jalutama. Oss ütles viimaks, et ma ta kinni püüaks, tõenäoliselt arvamata, et ma seda ka teen. Ega ma isegi uskunud, kuid mõne aja pärast Ossist märkamatult möödudes tõstis ta selja taga kisa. Kohe varsti saabunud teises punktis võtsin spordijooki, apukurki ja banaani ning nägin üllatuslikult ka Ossi õde, kes kisas, et ma Ossi kinni püüaks. Kuna Oss joogipunktides ei peatunud, sain aru, et ta oli just taas mööda läinud.

Tasapisi tatsasin edasi - motivatsioonitult ja energiata. Mingil etkel vist kohtusin taas Ossiga, kes müstilisel kombel maha jäi. Kolmandas joogipunktis võtsin spordijooki alla ja vett peale, sest 2se punkti jook jättis suu kleepuma. Vedasin end vaikselt edasi, kuni sireeni kuulma hakkasin. Varsti tuli nähtavalr kiirabi, kes üht väga väsinud tursket meest toibutas. Oss, kes vist minu taga tuli, oli meest ka korisemas kuulnud. Mina tegin peale selle nägemist väikese jalutamise, Oss rääkis, et võttis ja ka tiba hoogu maha.

Rahulikult läksin finishisse (kus kunagi Elva Xdreamil käinud) ja lõpetasin pettumust valmistava ajaga 2h2min42sek. Salajane unistus oli see 23,4km alistada alla 2h. Veelgi valusam oli koht - 1009! Oleks ma seda teadnud, poleks olnud prob viimastel kmidel 10kohta võita! Nüüd lõpuraportilt "23km pikkuse võistlusdistantsi läbis 2013 inimest" lugedes on vimm suurem, sest jäin napilt ka finisheerijate esipoolest välja! Mida rohkem sellele mõtlen, seda enam ärritab.

Kas see just lohutav on, aga Oss jäi 1min20sek tahapoole, teenides 1065? koha. Kuigi ta tegi oma isikluku rekordi 5nda osaluskorra kohta, tahtis temagi all 2h ja ka mind alistada. Tal okas inges juba Tallinna Sügisjooksudest. :P

Rada kruusa, muda, liivalõikude ja küngastega meeldis. Isegi esimeste asfaltikilomeetrite kõrval oli tihti muruäär, mil joosta. Kuid ootuspäraselt raske oli ikkagi. Ükski tükike kehast polnud selleks valmis, kõige vähem vast mõttemaailm (inglise keelne parem sõna "mind"), mis oleks kompenseerinud. Kuigi lõpus olid jalad ja põlved suht läbi, oleks 3min ikka kiiremini saanud tulutute jalutamiste ja apukurgisöömiste pealt kokku oides.

Ilm oli ok jahe. Mütsist tundsin puudust. Pikad püksid ja pikk särk oli enam vähem paras. Jakki ei võtnud lootuses, et vihma ei tule. Kasutasin taas 2te sokipaari, üks neist villane pehmenduseks-tihenduseks. Õhtul avastasin ühe jala varvaste vahelt paar villi, kuid tunda pole need andnud.

Finishipunkt oli oodatust parema korraldusega. Välidush ja diplomite väljastamine toimisid sujuvalt, nagu ka toitlustus, mis oli küpsiste ja kuklitega seljanka kõrvale üllatavalt rikkalik. Ka stardikeskus oli sujuv, sest pool h enne starti kohale jõudnuna jäi aega nii materiali saamiseks, pakkide andmiseks, venituseks, papude sättimiseks.

Kas lähen uuesti? Ossile ütlesin kohe, et noooo veeeiii (v.a ühe vähereaalse tinimusega)! Väike kripelus muidugi on koha ja aja pärast, aga ma ei leia pointi nii pikka maad end piinata. Öörännaku järgselt olen pidevalt mõelnud jooksmusest üldse lahti ütelda. Samas on praegu igasuguse motivatsiooniga raskusi, suurelt tänu jännis koolitöödele, nii et kui tekib asjalik põhjus, siis ehk kunagi võib naasta pikemate maade joostes läbimisele.

Jalad olid kanged ja väsimus keres, kuid tukastamiste vahel sai samal päeval veel siiski pisikest kitarrikontserti kuulatud ja ka pikka "Django Unchained" vaadatud. Tarantino ikka suudab väsinud meest 3h jooksul ärkvel oida!

Järgmine päev algas veel 9km jalutamisega, kuigi jalad olid kanged. Siiani on treppidest laskumine ebamugav.

Mured, kahetsused, rõõmud, ootused

Ja jäi järjekorras kolmas jooksuüritus vahele, kuhu oli soov jõuda - 84. Suurjooks ümber Viljandi järve. Vahepeal oli kõva motivatsioon minna, ja siis tekkis korra isegi võimalus, kuid pragmaatilisus võitis. Mitme muu takistava teguri kõrval mängis ka rolli, et ma polnud veel valmis 12km jooksma. Kunagi olen ma seal käinud ja mäletan vahvat maastikku, nii et ükskord lähen ma sinna tagasi nagunii.

Tegin eile 1. mail, kui toimus jooks Viljandis, oma esimese pikema jooksu - vana tuttav 11km ring, kus jalgsi ammu polnud käinud. Läbi ma jooksin, kuid aeglaselt ja raske oli. Kokku oli see alles vist 5s jooks peale oppi. Eelmises postituses mainitud proovijooksu ja selle 11km vahele jäi 3x umb 6km lõiku.

Mis toob SEB 31st Tartu Jooksumaratoni 23km teemani - ma pole vist kunagi nii mures veel ühegi ürituse pärast olnud. Ma ei jaksa nii pikka distantsi joosta veel! Mul pole mingit ettevalmistust ja nädalaga enam ei jõua midagi parandada ka. Rahuldav tulemus oleks läbida rada 2h sees, kuid praeguses olukorras on seegi utoopiline unistus. Pealegi on ajastus probleemseks muutunud. Oeh. Miks ma küll enne Ossile alla andmist pikemalt ei mõelnud...

Rääkides millesti rõõmustavast - võtsin ratta talvekorterist välja! Esimene rehv oli tühi, tagumises enamus õhust sees. Aga jookseb hästi! Enne talve tehtud õlitus oli hea. Esimesel päeval kohe sai 28km vändatud. Järgmisel ommikul ette võetud 15km oli algselt tagumiku tõttu ebamugav, kuid küllap see kehaosa varsti harjub.

Ülehomme minek 7. Adasti Öörännakule. Kui mu haav veel kinni ei olnud, oli  õhus kahtlus. See 10cm auk poleks eemalehoidmiseks ilmselt aga aktsepteeritav põhjus olnud, sest (kogematta?) mulle edastatud Kairu ja Ossi meilivahetuses kutsuti mind seetõttu hädaldajaks, hädapätakaks ja äraandjaks :P (eeldatavasti öeldi seda tongue-in-cheek mõistes, sest kui ajapilved vaid rääkida oskaksid... :P)

Enivei - tuleb üks kummaline võistlus see Öörännak. Juhendi lugemise järel olid mul silmad suured, sest minu tagasihoidliku hinnagu järgi on Teadlaste fraktsioonil 2 massiivset eelist, mida Sõdurite punktiedu mitte kuidagi ei võrdsusta. Okei, äkki reaalsuses süsteem töötab. Vaatame ära ja analüüsin järgmises postituses. Loodetavasti tuleb vähemalt niisama lõbus casual matk, sest Kairu on kokku ajanud rohkem kui 10ne pealise tiimi.

Opi aftermätsh, Tartu jooksumaratonile regamine

Nädala eest oli väike op. Muresi pole olnud, ühtki valuvaigistit vm medikamenti pole tarbinud. Polnud väga jube kõndida 500m kohe peale opiunest ärkamist ega ka iljem. Paar päeva peale oppi oli treppist alla minek ebamugav, aga see oli Scoutsrännaku mõjust reitele.

Kuigi käia pole valus, on nt peale 1.5km jalutamist tunne kuidagi nõrk. Aga küllap see üle läheb. Peab minema, sest just regasin end Ossi "survel" täpselt kuu aja pärast toimuvale SEB 31. Tartu Jooksumaratoni 23km distantsile. Mul on suured kahtlused selle mõtte hääduses (kas taastun, kas jaksan 23km etc.), kuid taganemisteed enam pole.

80km RMK raja matk, Otepää-Pühajärv jm

Nonii blogi, rejoice! Taas väike postitus. Pigem on see siin täna aga fakte konstanteeriv logiraamat, kui ladusalt arenev jutt.

Üks põhjustest, miks siia midagi tulnud pole, on minu välismaal koolis viibimine. Kuigi ka nii UKs, Norras ja Ungaris on olnud palju toredaid trenne, seiklusi ja matku (ja veel kuidas!), on see blog jäänud viiimasel ajal Eesti-põhiseks. Ühel päeval, kui mul aega peaks tekkima, võib see taas muutuda.

Praegu mu Eesti suvepuhkuse matkast, mis sai tehtud Arxxxi ja Väikese Mishaga, originaalse 3 vapra sõbraga (meie tiimi nimi me esimesel winter Xdreamil). Testisime esimest lõiku vastavatud RMK Oandu-Ikla matkarajast. Läksime Oandult Aegviitu, ligi 80km. Sellise ullu idee pani nädal varem lauale Arx saunas.

Ilusal juulikuisel laupäeval alustasime liigutamisega küll juba ommikul, kuid 1he auto lõpp-punkti viimine, baasivarustuse (telk, madratsid, lisatoit, välipliit etc) vahepunkti juurde metsa peitmine ja rohkem kui 100km sõit võttis aega. Tagasi vaates polnud ajastusel midagi viga, sest vihm tuli autoga sõites alla ja rohkem me seda oma reisi jooksul ei näinud. Võhmas, tõsi, saime 3 piiska, kuid need sai tõesti sõrmedega üles loetud.

Peale näksimist astusime rajale kl 14. Kõndisime metsas, lugesime silte ja nii juba 50min, kui nägime esimest Oandu-Ikla silti pisikesel risteel, kuhu jõudsime. Meile üllatuseks näitas see suunda vastupidiselt! Kratsisime mõne etke pead ja peame piinlikult tunnistama, et eksisime kohe alguses. :D Alustasime suure hurraaga, pööramata tähelepanu, kuhu läksime, ning võtsime järelikult Oandu õpperaja vms. Korrigeerisime oma suunda ja jätkasime õigel teel Võsu poole. Kaotasime natuke aega, sest kindasti olime 50min jooksul läbinud rohkem, kui 2km, mida näitas km-silt, kuid sel hetkel oli veel energiat...

... Vähemalt teistel. Mul oli nigel päev. Kuidagi raske oli. Seljakott oli ka liigselt toitu täis, kuid ainult selles polnud asi. Lihtsalt oli nõrkus. Ka ei usu, et eelmise päeva jooks grammigi mõjus. Kõige hõlpsam lõik oli tõenõoliselt 20-30km, kui olin end "sisse kõndinud".

Võsu külje all vaatasime vana tammi ja RMK platsil kinnitasime keha, mis mõjus ästi. Kuna Ossi üks Eesti-pesadest oli lähedal, tegime minu pealekäimisel pisikese lisapõike veevarude täiendamiseks. Vett saime, kuid Ossi ennast kodus polnud - pidutses suguvõsaga kuskil. Meie mitmete kõnede käigus saime lootust, et äkki ta külastab meid öösel laagriplatsil, kuid seda ei juhtunud. Laagriplatsil väiksese koosviibimise ideest olin rääkinud veel mõnele inimesele, kuid kuna jõudsime Kalmeojale alles kl 00.00, siis lõpuks ei kutsunud sinna siiski kedagi.

Täheldused Võsust edasi: tasub ära märkida üks talu, kus 4-5 lahtist koera kõvasti lärmavad. Peale ehmatamise ja nuuskimise nad muud ei tee.

Paar km edasi metsa seest võib leida vana rüüstatud sinise Volvo. Numbrimärki pole, mudelit ei vaadanud, VIN koodi ka ei uurind. Kel huvi, võib uuristama ja varuosi otsima minna.

Varsti tuli meile vastu ATV, numbrid kaetud. Tõenäoliselt polnud tal seal liikumine tegelikult lubatud.

Raja ääres oli ka üksik orienteerumispunkt.

Metsaradade labürindist jõudsime välja Võhmas. Peale Võsu oli see teine koht, kus mõnedsajad meetrid asfalteel kõndida tuleb. 

Joaveskile jõudnud, hakkasime läbime lõiku Nõmmeveskile, kus ma varem Kersti ja Kärriga käinud. Valgejõe kaldad on toredad. Nõmmeveski 1 telkimiplats jättis läbustavate noortega kehva maigu. Silla juures kinnitasime keha ja proovisime aru saada, kuhu edasi. See oli tõenäoliselt meie matka juures RMK poolt kõige halvemini tähistatud koht, mitmeti eksitav ja puudulik.

Edasine künklik metsarada oli kena. Ühe kärestiku vaatamise ajal hakkas juba pimenema. Edasised kilomeetrid kruusateedel polnud kuigi vaatemängulised, kuni mõni km kaugusel vahepunktist metsa keerasime. Saime veidi videvikus käia, kuni ühel hetkel polnud punaseid rada tähistavaid täppe enam kuskilt näha. Huupi jalge all olevat rada jätkates leidsin siiski ühes kohas täpid üles. Tõenäoliselt olime ühes orus pimeduse tõttu parempöördest möödunud. Edasi rassisime minu uute patakatega pealambi valgel laagriplatsini. Jalad olid kõigil juba valulikud, minul jalatallad.

Panime laagri üles, kuna asjad olid võsas ilusti alles, ja tuju hakkas tõusma. Lähedal oli veel üks telk, nii et suuremast lärmist katsusime hoiduda. Kuni Arx ja Misha telgi ja suure õhkmadratsiga maadlesid, panin mina oma uude Trangia-plidile (eelmisel aastal sünnaks saadud, kuid seni kasutamata, kuid üks kodune test välja arvata) vee keema ning tegin tule lõkkekohta. Kohv, nuudlid, soe turistieine jm tegi olemise väga mõnusaks. Magama läksime 2 aeg, ja kuidagi väga soe oli telgis.

Ommik oli ilus ja aluspesu väel metsas olemine mõnus. Väikemisha julges isegi Kalmeoja lõkkeplatsi kõrval asuvasse tiiki hüpata. Plätudes olnud jalad ei andnud absoluutselt tunda, alles Arxi küsimise peale pöörasin neile tähelepanu. Kui eelmisel õhtul oli taldade nii kiire aigeks jäämine mõnevõrra üllatus, siis samuti oli täiesti värske olek. Alles tossude jalga pannes oli tunda, et mõlema kanna küljel oli punkt, mille sisetallaotsade surumine ellamaks oli jätnud. Kuid see oli väga väike ebamugavus.

Taas kohvid, nuudlid, grillisime ka liha, ning muidu korralik ommikueine. Pakkimise ja asjade taaspeitmise järel jätkasime matka kl 11. Suundusime Viru rabale, kus ma korduvalt käinud. See oli väljamaadest pärit turiste täis, kuid meie laukasupluse ajaks jäi liikumist vähemaks. Ka täiendasime laukaveega oma veevarusi, Arx ja VMisha pidasid vajalikuks vett läbi minu soki filtreerida. :D

Viru rabast läbi, ilmus veel üks RMK poolt märgistamata jäetud lõik Lenska maantee suunas, kuid ainukese suunaviida usaldamine (seda ei tohi teha Nõmmeveskil ainult) ja müra järgi minek viis õigesse kohta. See oli taas koht, kus mõtlesin peale matka RMKle parandusettepanekud saata, kuid pole seda seni teinud ja juba on detailid ununemas, mida kirjutada soovisin.

Lenska mnt ületatud, sai mõned km kruusateedel, mõned km mudaaugus ja taas teepeal männimetsas konnata. Eelmise päeva pikad püksid olin vahetanud lühikeste vastu, ja kuigi sääsed olid mõnel niiskemal lõigul mu säärtest vaimustatud, arvan, et see oli ikkagi hea mõte.

Enne kaunisse Järvi-Pikkjärve jõudes kohtasime teel väikest vaskussi. 

Järve ääres on mõned eriti vesised kohad, kuid väikesed insenerilahendused aitasid meid kuiva jalga üle.

Põhja Kõrvemaa maastikukaitseala järgmie lõik tähedas Suursoo (Suru raba) ületamist uue laudtee peal. Nägime peaaegu neegriks muteerunud valge meest, käisime rabatornis ja jõudsime ilusti Paukjärve äärsesse torni, kus käisin viimati Arxiga eelmisel aastal peale Valgehobusemäe maaastikujooksu. Arx tahtis ka järve äärde minna, kuid oletasime Mishaga, et küllap rada läheb nagunii. Eksisime. Tee viis metsa ja meie järjekordse lõuna ja ujumise tegime teise järve ääres.

Taas jalutama hakates tundus mul energiat veel küll ja küll olema. Õige pea jõudsime Jussi järvestiku äärde, millede radadel ma ka varem lõiguti käinud, nt Kersti ja Kärri rajajälgimisoskusi imetlemas. Kogu matka jooksul astusin 4-5 korda varem käidud lõikudele.

Motivatsioonile pani põntsu 60km märk, sest selleks ajaks oli juba raske akanud. Ka oli kell juba päris palju - ujumised jm pausid olid kulukad.

Tee Aegviitu viis läbi erinevate teede, pinnaste, lagendike, metsade ja taimestiku, kuid nende nautimist raskendas kahanev tuju, lõppev energia jms. Polegi mõtet viimase otsa rajavalikuid kommenteerida. Autoni oli hea jõuda. Järgmine eredam etk oli asjadel järgi minnes. Arxi ja VMisha lihased olid autos juba kangeks jäänud, mul veel polnud midagi, ja nii oli mul lõbus nende liikumispüüdlusi kaeda. Viimati oli sarnane lõbu ühelt Adastilt tulles, kui väsinud tiim Lõunakeskuses käis.

Kord koju jõudnud, sai teha 4h uinakuku, et siis juba Talna seiklema minna. Sel esmaspäeval sai sõpradega ka teha plaan minna Otepääle, kus tegelikult seda kirjutades naasen. Käisime seiklusrajal. Pean piinlikult tunnistama, et uuet Kannatuste rada ei julgenud ma isegi katsetama minna. 1-5 olid aga väga lihtsad seekord. Tegelikult tegin 2-5 rajad teist korda veel "joostes" läbi. Selles mõttes ei jäänud ma rahule, et tavarajad pole eriline challenge, aga Kannatuste oma tundub (ehk vähene enesekindlus?) üle pea.

Sai veel Pühajärvel ujutud, aerutada, vesiratast sõita, grillida, RMK platsil õues magada (jube palav oli ikka!), äikest näha-kuulda, politseiga sekeldada, uusi kohti näha jm. Päeva lõpul, kui tagasi põhjaeestis, ka veel külmas merevees hulpida, esmakordselt sel aastal.

Võistlustest. Kui poolametlikult ühel Oslo jooksul osalemine välja arvata, pole sel aastal ühelegi võistlusele raatsinud minna. Isegi Erna matkale, milles uvitavad uuendused, vist ei jõua, kuna vaja samal ajal Saksamaale minna. Mõned on radaril küll olnud, kuid kõige tõsisemalt mõtlen nädala pärast toimuvat Lahemaa maastikumaratoni 10km rahvadistantsi. Pole aga kindel, kas suudan. Üle väga pika aja jooksin alles mõne päeva eest 10km distansi (olen meelega jooksud lühemad hoidnud) ja oi kui raske see oli. Nii et mõtlen veel mõne tunni.

UPDATE: see postitus on 3ndat päeva kirjutamisel ja tänase seisuga saan öelda, et Salomoni maastikujooksule, 10km Lahemaal, on minek. Tegin täna taas pikema testi - 12km. Ülirahuliku tempoga joostes polnud võhmaga mingeid probleeme (eelmisel nädalal oli ing kinni, kuid jalad ok). Küll aga akkas tundma andma põlv, ja mitte see, mis varem aige oli!  Loodan, et põhjus mu vanades juustudes, millega pole  iljuti eriti jooksnud. Tegelikult on kõik mu jooksujalatsid ammu oma aja ära elanud, kuid uusi ei raatsi etkel ankida ja nii ma talun pidevaid erinevaid ebamugavusi.

Kade, aga uhke

Sain täna uvitava üllatuse osaliseks - 5.-6.mail toimunud 5. Adasti öörännaku Pikka raja võitis tiim "We eat night for breakfast!"! Esindajad: Kairu, Kristo, Oss, Väike Misha, Arxxx, Lauri V. Umb 45km rada läbiti 10h4min. Punkte teeniti 649, mis on päris ülekaalukas võit teise koha 600 ees. Igipõline konkurent Nürro Rangers üllatuslikult katkestas 80p liidriseisus (peale 6ndat kontrollpunkti 11st).

Kongratsiulatsioonid! Kuulan teie auks Vangelis - Hymne!

Muidugi olen kade! Esimene üritus, kus me seltskonnal nii ästi läinud, kuid mind pold esmakordselt pundis. Jep, järelikult oli nõrgim lüli, või ebaõnne kandja. :P

Uhke aga sest minu loodusesse utsitud sõbrad saavad lõpuks suuremat tunnustust. :) Arxi ja Väikse Misha lobitasin 2009 a algul Pannjärvele Nike Winter Xdream 5-le. Ossi sain 2009 suve-Xdreami-sarja tiimi, algusega aprillis Ardus. Mõlemad tiimid kandsid nime "3 vaprat sõpra". Kairu tegi 3-4ndal augustil 2009 kreisi otsuse ühineda me Erna Matka keskmisele rajale mineva tiimiga "6 vaprat sõpra". LauriV seikluskarjäär algas omakorda Arxi ässitusel. Tiiminime "We eat night for breakfast" leiutasin 4. septembril 2011 kl 13.17 (+- 1min). Enivei, minu töö on tehtud. :) Seiklusspordi pisik külvatud ning idust viljaks kasvatatud. :)

See tekitab uus küsimuse - kui peaksin kunagi Eesti seiklusspordi maastikule naasma, kas taasühineks arvestavaks tegijaks tõusnud tiimiga või oleks mõistlikum uut generatsiooni loodusesse ajada?

Eestist rääkides - Erna Matk tuleb aastal 2012 uvitavate muudatustega ja kui ajaliselt sobib, tahaks osaleda. Nädal enne toimub Lahemaal XT spordi korraldatav Salomoni Maastikumaraton, mille 10km Rahvajooksudistants võib uvitav olla (eelmise aasta Valgehobusemäe rada oli super). Lisaks andis korraldaja emailitsi põhjust ärevust tunda. Võibolla prooviks veel tiimitriatlonit. Kõva Mehe Jooks on endiselt meelitav, aga no ei saa mina aru, miks selle hind alati ullult suur on. Rohkem pole veel ennatlikult ringi vaadanud.

Nüüd pöidlad pihku ja lootma, et keegi ööränduritest viitsib siia toimunust blogitada.