Pühapäeval, 12mail, saigi Ossiga SEB 31. Tartu Jooksumaratonil käidud. Ma pole kunagi enne võistlust nii palju kurtnud kui seekord. Kõik märgid näitasid, kuidas see üritus oli minu jaoks neetud.
Ma pole peale oppi mingit jooksuvormi tagasi saanud. Kogunenud kilogrammid ei taha kuidagi kaduda. Põlved hakkasid Adasti Öörännakust saadik tunda andma (rattas mõjub iga ooaja algul põlvedele koormavalt). Sääred ei ole jooksuga harjunud ja absoluutselt ei saanud nad hakkama ühtede vanade Adidastega, millega plaanisin minna (talvel olid ok). Seega tegin peale viimast jooksukorda otsuse minna vanada NewBalancidega, mis raskemad. Muudki asjad segasid - palju tegevust kuhjus nädalavahetuseks, emadepäev oli ja oleks võinud ema aidata, logistiliselt oli keerukas (transpordiprobleemide tõttu jäi minematta ka Tudengijooksule, kuhu väga tahtsin minna. See oli ka 1ne üritus, kuhu ma registreerinud, kuid pole läinud :( ), vihm ähvardas pühap ommikul sadama akata. Isegi Roheliste rattaretk, kuhu Kairu ja Virx läksid, oleks ehk targem mõte olnud. Ka Arxile oma rasket elu kurtes arvas ta, et pole vast mõtet minna.
Kuid lubadus on lubadus. Otepääle starti Ossi abiga jõudsin. Esimene üllatus enne starti oli teadustaja info, et jooksjate keskmine vanus on 36a! Ma oleks pigem 26a oodanud. Tundsin end järsku noorena. :P
Esimesed paar min kulges rahvamassis tigutsedes. Kerge blokk tekkis ka asfaltilt kruusateele keerates, kuid see oli paarisajameetri pärast lahendatud. Ootuspäraselt suutsin 2km enda jaoks okeilt joosta, 3km punkti ajaks oli jaks otsas. Sealt alates olid läksid niigi kanged koivad veel pakumaks ja kopsudesse hingamist ei tulnudki. Veidi enne esimest joogipunkti tuli umb minutiline seisak teha - metsapeatus ja papu pael kinni siduda (kohutavad paelad on nende NewBalancite nõrgim koht - ka kolmekordset sõlmed tulevad sageli lahti).
Esimeses joogipunktis jõin vett ja Oss pärast rääkis, et sellest ajast peale olin tal silme ees. Mul polnud aimugi, kas Oss oli ees v taga, sest kuigi tema stardikoridor oli palju eestpool, segavad massivõistluste stardid osalejaid nagu tsentrifuugid. Kuna ma ei olnud sel võistlusel ea meelega, oli mul üks läbi aegade nõrgimaid motivatsioone. Pidevalt oli peas "miks ma siin olen?". Tihti ma ei suutnudki end jooksma sundida ja nii tegin palju mõnekümne sekundilisi/meetrilisi kõnnakuid.
Mingi hetk töristas rahva seas fotomeeste motikas. See ajas mind niigi musta meelega jooksjat tigedaks, sest tekitatav ving pani pea valutama (pea oli nagunii hell, sest läksin sel aastal esmakordselt jooksma mütsita ja jahe tuul märjale peale pai ei teinud). Spurtisin neist väikse energiakaoga mööda, ja kerisin alati tempot, kui kuulsin selja taga motika häält, kuid seda vingu ma uuesti ingata ei tahtnud. Rääkides motikatest - ma ei tea kas sama, aga ühel oli selja tagant tulles jultumust mulle signaalitada, et omale rada teha. See oli kiiremini liikuv võttegrupp, mis ei jäänud ette tossutama. Kuigi mul oli, kuhu hüpata, ajas see ratas mind veelgi tigedamaks. Ma mõtlen siiani, kas saata korraldajatele tige meil motikate kohta.
Umbes poole maa peal tekkis ka hirmus uni - reaalselt arvasin, et jääks etkega magama (öösel oli siiski 7h magatud, pluss Talnast sõites jupiti).
Umb poolel teel sai ka Oss mu kätte. Jutustasime veidi, kuid kuna ma ei viitsinud joosta, jäin varsti jalutama. Oss ütles viimaks, et ma ta kinni püüaks, tõenäoliselt arvamata, et ma seda ka teen. Ega ma isegi uskunud, kuid mõne aja pärast Ossist märkamatult möödudes tõstis ta selja taga kisa. Kohe varsti saabunud teises punktis võtsin spordijooki, apukurki ja banaani ning nägin üllatuslikult ka Ossi õde, kes kisas, et ma Ossi kinni püüaks. Kuna Oss joogipunktides ei peatunud, sain aru, et ta oli just taas mööda läinud.
Tasapisi tatsasin edasi - motivatsioonitult ja energiata. Mingil etkel vist kohtusin taas Ossiga, kes müstilisel kombel maha jäi. Kolmandas joogipunktis võtsin spordijooki alla ja vett peale, sest 2se punkti jook jättis suu kleepuma. Vedasin end vaikselt edasi, kuni sireeni kuulma hakkasin. Varsti tuli nähtavalr kiirabi, kes üht väga väsinud tursket meest toibutas. Oss, kes vist minu taga tuli, oli meest ka korisemas kuulnud. Mina tegin peale selle nägemist väikese jalutamise, Oss rääkis, et võttis ja ka tiba hoogu maha.
Rahulikult läksin finishisse (kus kunagi Elva Xdreamil käinud) ja lõpetasin pettumust valmistava ajaga 2h2min42sek. Salajane unistus oli see 23,4km alistada alla 2h. Veelgi valusam oli koht - 1009! Oleks ma seda teadnud, poleks olnud prob viimastel kmidel 10kohta võita! Nüüd lõpuraportilt "23km pikkuse võistlusdistantsi läbis 2013 inimest" lugedes on vimm suurem, sest jäin napilt ka finisheerijate esipoolest välja! Mida rohkem sellele mõtlen, seda enam ärritab.
Kas see just lohutav on, aga Oss jäi 1min20sek tahapoole, teenides 1065? koha. Kuigi ta tegi oma isikluku rekordi 5nda osaluskorra kohta, tahtis temagi all 2h ja ka mind alistada. Tal okas inges juba Tallinna Sügisjooksudest. :P
Rada kruusa, muda, liivalõikude ja küngastega meeldis. Isegi esimeste asfaltikilomeetrite kõrval oli tihti muruäär, mil joosta. Kuid ootuspäraselt raske oli ikkagi. Ükski tükike kehast polnud selleks valmis, kõige vähem vast mõttemaailm (inglise keelne parem sõna "mind"), mis oleks kompenseerinud. Kuigi lõpus olid jalad ja põlved suht läbi, oleks 3min ikka kiiremini saanud tulutute jalutamiste ja apukurgisöömiste pealt kokku oides.
Ilm oli ok jahe. Mütsist tundsin puudust. Pikad püksid ja pikk särk oli enam vähem paras. Jakki ei võtnud lootuses, et vihma ei tule. Kasutasin taas 2te sokipaari, üks neist villane pehmenduseks-tihenduseks. Õhtul avastasin ühe jala varvaste vahelt paar villi, kuid tunda pole need andnud.
Finishipunkt oli oodatust parema korraldusega. Välidush ja diplomite väljastamine toimisid sujuvalt, nagu ka toitlustus, mis oli küpsiste ja kuklitega seljanka kõrvale üllatavalt rikkalik. Ka stardikeskus oli sujuv, sest pool h enne starti kohale jõudnuna jäi aega nii materiali saamiseks, pakkide andmiseks, venituseks, papude sättimiseks.
Kas lähen uuesti? Ossile ütlesin kohe, et noooo veeeiii (v.a ühe vähereaalse tinimusega)! Väike kripelus muidugi on koha ja aja pärast, aga ma ei leia pointi nii pikka maad end piinata. Öörännaku järgselt olen pidevalt mõelnud jooksmusest üldse lahti ütelda. Samas on praegu igasuguse motivatsiooniga raskusi, suurelt tänu jännis koolitöödele, nii et kui tekib asjalik põhjus, siis ehk kunagi võib naasta pikemate maade joostes läbimisele.
Jalad olid kanged ja väsimus keres, kuid tukastamiste vahel sai samal päeval veel siiski pisikest kitarrikontserti kuulatud ja ka pikka "Django Unchained" vaadatud. Tarantino ikka suudab väsinud meest 3h jooksul ärkvel oida!
Järgmine päev algas veel 9km jalutamisega, kuigi jalad olid kanged. Siiani on treppidest laskumine ebamugav.
No comments:
Post a Comment