Nonii blogi, rejoice! Taas väike postitus. Pigem on see siin täna aga fakte konstanteeriv logiraamat, kui ladusalt arenev jutt.
Üks põhjustest, miks siia midagi tulnud pole, on minu välismaal koolis viibimine. Kuigi ka nii UKs, Norras ja Ungaris on olnud palju toredaid trenne, seiklusi ja matku (ja veel kuidas!), on see blog jäänud viiimasel ajal Eesti-põhiseks. Ühel päeval, kui mul aega peaks tekkima, võib see taas muutuda.
Praegu mu Eesti suvepuhkuse matkast, mis sai tehtud Arxxxi ja Väikese Mishaga, originaalse 3 vapra sõbraga (meie tiimi nimi me esimesel winter Xdreamil). Testisime esimest lõiku vastavatud RMK Oandu-Ikla matkarajast. Läksime Oandult Aegviitu, ligi 80km. Sellise ullu idee pani nädal varem lauale Arx saunas.
Ilusal juulikuisel laupäeval alustasime liigutamisega küll juba ommikul, kuid 1he auto lõpp-punkti viimine, baasivarustuse (telk, madratsid, lisatoit, välipliit etc) vahepunkti juurde metsa peitmine ja rohkem kui 100km sõit võttis aega. Tagasi vaates polnud ajastusel midagi viga, sest vihm tuli autoga sõites alla ja rohkem me seda oma reisi jooksul ei näinud. Võhmas, tõsi, saime 3 piiska, kuid need sai tõesti sõrmedega üles loetud.
Peale näksimist astusime rajale kl 14. Kõndisime metsas, lugesime silte ja nii juba 50min, kui nägime esimest Oandu-Ikla silti pisikesel risteel, kuhu jõudsime. Meile üllatuseks näitas see suunda vastupidiselt! Kratsisime mõne etke pead ja peame piinlikult tunnistama, et eksisime kohe alguses. :D Alustasime suure hurraaga, pööramata tähelepanu, kuhu läksime, ning võtsime järelikult Oandu õpperaja vms. Korrigeerisime oma suunda ja jätkasime õigel teel Võsu poole. Kaotasime natuke aega, sest kindasti olime 50min jooksul läbinud rohkem, kui 2km, mida näitas km-silt, kuid sel hetkel oli veel energiat...
... Vähemalt teistel. Mul oli nigel päev. Kuidagi raske oli. Seljakott oli ka liigselt toitu täis, kuid ainult selles polnud asi. Lihtsalt oli nõrkus. Ka ei usu, et eelmise päeva jooks grammigi mõjus. Kõige hõlpsam lõik oli tõenõoliselt 20-30km, kui olin end "sisse kõndinud".
Võsu külje all vaatasime vana tammi ja RMK platsil kinnitasime keha, mis mõjus ästi. Kuna Ossi üks Eesti-pesadest oli lähedal, tegime minu pealekäimisel pisikese lisapõike veevarude täiendamiseks. Vett saime, kuid Ossi ennast kodus polnud - pidutses suguvõsaga kuskil. Meie mitmete kõnede käigus saime lootust, et äkki ta külastab meid öösel laagriplatsil, kuid seda ei juhtunud. Laagriplatsil väiksese koosviibimise ideest olin rääkinud veel mõnele inimesele, kuid kuna jõudsime Kalmeojale alles kl 00.00, siis lõpuks ei kutsunud sinna siiski kedagi.
Täheldused Võsust edasi: tasub ära märkida üks talu, kus 4-5 lahtist koera kõvasti lärmavad. Peale ehmatamise ja nuuskimise nad muud ei tee.
Paar km edasi metsa seest võib leida vana rüüstatud sinise Volvo. Numbrimärki pole, mudelit ei vaadanud, VIN koodi ka ei uurind. Kel huvi, võib uuristama ja varuosi otsima minna.
Varsti tuli meile vastu ATV, numbrid kaetud. Tõenäoliselt polnud tal seal liikumine tegelikult lubatud.
Raja ääres oli ka üksik orienteerumispunkt.
Metsaradade labürindist jõudsime välja Võhmas. Peale Võsu oli see teine koht, kus mõnedsajad meetrid asfalteel kõndida tuleb.
Joaveskile jõudnud, hakkasime läbime lõiku Nõmmeveskile, kus ma varem Kersti ja Kärriga käinud. Valgejõe kaldad on toredad. Nõmmeveski 1 telkimiplats jättis läbustavate noortega kehva maigu. Silla juures kinnitasime keha ja proovisime aru saada, kuhu edasi. See oli tõenäoliselt meie matka juures RMK poolt kõige halvemini tähistatud koht, mitmeti eksitav ja puudulik.
Edasine künklik metsarada oli kena. Ühe kärestiku vaatamise ajal hakkas juba pimenema. Edasised kilomeetrid kruusateedel polnud kuigi vaatemängulised, kuni mõni km kaugusel vahepunktist metsa keerasime. Saime veidi videvikus käia, kuni ühel hetkel polnud punaseid rada tähistavaid täppe enam kuskilt näha. Huupi jalge all olevat rada jätkates leidsin siiski ühes kohas täpid üles. Tõenäoliselt olime ühes orus pimeduse tõttu parempöördest möödunud. Edasi rassisime minu uute patakatega pealambi valgel laagriplatsini. Jalad olid kõigil juba valulikud, minul jalatallad.
Panime laagri üles, kuna asjad olid võsas ilusti alles, ja tuju hakkas tõusma. Lähedal oli veel üks telk, nii et suuremast lärmist katsusime hoiduda. Kuni Arx ja Misha telgi ja suure õhkmadratsiga maadlesid, panin mina oma uude Trangia-plidile (eelmisel aastal sünnaks saadud, kuid seni kasutamata, kuid üks kodune test välja arvata) vee keema ning tegin tule lõkkekohta. Kohv, nuudlid, soe turistieine jm tegi olemise väga mõnusaks. Magama läksime 2 aeg, ja kuidagi väga soe oli telgis.
Ommik oli ilus ja aluspesu väel metsas olemine mõnus. Väikemisha julges isegi Kalmeoja lõkkeplatsi kõrval asuvasse tiiki hüpata. Plätudes olnud jalad ei andnud absoluutselt tunda, alles Arxi küsimise peale pöörasin neile tähelepanu. Kui eelmisel õhtul oli taldade nii kiire aigeks jäämine mõnevõrra üllatus, siis samuti oli täiesti värske olek. Alles tossude jalga pannes oli tunda, et mõlema kanna küljel oli punkt, mille sisetallaotsade surumine ellamaks oli jätnud. Kuid see oli väga väike ebamugavus.
Taas kohvid, nuudlid, grillisime ka liha, ning muidu korralik ommikueine. Pakkimise ja asjade taaspeitmise järel jätkasime matka kl 11. Suundusime Viru rabale, kus ma korduvalt käinud. See oli väljamaadest pärit turiste täis, kuid meie laukasupluse ajaks jäi liikumist vähemaks. Ka täiendasime laukaveega oma veevarusi, Arx ja VMisha pidasid vajalikuks vett läbi minu soki filtreerida. :D
Viru rabast läbi, ilmus veel üks RMK poolt märgistamata jäetud lõik Lenska maantee suunas, kuid ainukese suunaviida usaldamine (seda ei tohi teha Nõmmeveskil ainult) ja müra järgi minek viis õigesse kohta. See oli taas koht, kus mõtlesin peale matka RMKle parandusettepanekud saata, kuid pole seda seni teinud ja juba on detailid ununemas, mida kirjutada soovisin.
Lenska mnt ületatud, sai mõned km kruusateedel, mõned km mudaaugus ja taas teepeal männimetsas konnata. Eelmise päeva pikad püksid olin vahetanud lühikeste vastu, ja kuigi sääsed olid mõnel niiskemal lõigul mu säärtest vaimustatud, arvan, et see oli ikkagi hea mõte.
Enne kaunisse Järvi-Pikkjärve jõudes kohtasime teel väikest vaskussi.
Järve ääres on mõned eriti vesised kohad, kuid väikesed insenerilahendused aitasid meid kuiva jalga üle.
Põhja Kõrvemaa maastikukaitseala järgmie lõik tähedas Suursoo (Suru raba) ületamist uue laudtee peal. Nägime peaaegu neegriks muteerunud valge meest, käisime rabatornis ja jõudsime ilusti Paukjärve äärsesse torni, kus käisin viimati Arxiga eelmisel aastal peale Valgehobusemäe maaastikujooksu. Arx tahtis ka järve äärde minna, kuid oletasime Mishaga, et küllap rada läheb nagunii. Eksisime. Tee viis metsa ja meie järjekordse lõuna ja ujumise tegime teise järve ääres.
Taas jalutama hakates tundus mul energiat veel küll ja küll olema. Õige pea jõudsime Jussi järvestiku äärde, millede radadel ma ka varem lõiguti käinud, nt Kersti ja Kärri rajajälgimisoskusi imetlemas. Kogu matka jooksul astusin 4-5 korda varem käidud lõikudele.
Motivatsioonile pani põntsu 60km märk, sest selleks ajaks oli juba raske akanud. Ka oli kell juba päris palju - ujumised jm pausid olid kulukad.
Tee Aegviitu viis läbi erinevate teede, pinnaste, lagendike, metsade ja taimestiku, kuid nende nautimist raskendas kahanev tuju, lõppev energia jms. Polegi mõtet viimase otsa rajavalikuid kommenteerida. Autoni oli hea jõuda. Järgmine eredam etk oli asjadel järgi minnes. Arxi ja VMisha lihased olid autos juba kangeks jäänud, mul veel polnud midagi, ja nii oli mul lõbus nende liikumispüüdlusi kaeda. Viimati oli sarnane lõbu ühelt Adastilt tulles, kui väsinud tiim Lõunakeskuses käis.
Kord koju jõudnud, sai teha 4h uinakuku, et siis juba Talna seiklema minna. Sel esmaspäeval sai sõpradega ka teha plaan minna Otepääle, kus tegelikult seda kirjutades naasen. Käisime seiklusrajal. Pean piinlikult tunnistama, et uuet Kannatuste rada ei julgenud ma isegi katsetama minna. 1-5 olid aga väga lihtsad seekord. Tegelikult tegin 2-5 rajad teist korda veel "joostes" läbi. Selles mõttes ei jäänud ma rahule, et tavarajad pole eriline challenge, aga Kannatuste oma tundub (ehk vähene enesekindlus?) üle pea.
Sai veel Pühajärvel ujutud, aerutada, vesiratast sõita, grillida, RMK platsil õues magada (jube palav oli ikka!), äikest näha-kuulda, politseiga sekeldada, uusi kohti näha jm. Päeva lõpul, kui tagasi põhjaeestis, ka veel külmas merevees hulpida, esmakordselt sel aastal.
Võistlustest. Kui poolametlikult ühel Oslo jooksul osalemine välja arvata, pole sel aastal ühelegi võistlusele raatsinud minna. Isegi Erna matkale, milles uvitavad uuendused, vist ei jõua, kuna vaja samal ajal Saksamaale minna. Mõned on radaril küll olnud, kuid kõige tõsisemalt mõtlen nädala pärast toimuvat Lahemaa maastikumaratoni 10km rahvadistantsi. Pole aga kindel, kas suudan. Üle väga pika aja jooksin alles mõne päeva eest 10km distansi (olen meelega jooksud lühemad hoidnud) ja oi kui raske see oli. Nii et mõtlen veel mõne tunni.
UPDATE: see postitus on 3ndat päeva kirjutamisel ja tänase seisuga saan öelda, et Salomoni maastikujooksule, 10km Lahemaal, on minek. Tegin täna taas pikema testi - 12km. Ülirahuliku tempoga joostes polnud võhmaga mingeid probleeme (eelmisel nädalal oli ing kinni, kuid jalad ok). Küll aga akkas tundma andma põlv, ja mitte see, mis varem aige oli! Loodan, et põhjus mu vanades juustudes, millega pole iljuti eriti jooksnud. Tegelikult on kõik mu jooksujalatsid ammu oma aja ära elanud, kuid uusi ei raatsi etkel ankida ja nii ma talun pidevaid erinevaid ebamugavusi.
