Kõrvemaa Triatlon 2011

Jätkan sealt, kus eelmine kord lõpetasin. Miks kartsin SEB Kõrvemaa Triatloni? Peale selle, et distantsid olid pikemad (350m/22km/4km), oli see rohkem looduslähedasem cross triathlon. Ujumine suuremas veekogus (Soodla veehoidlas) ja tuule korral oleks lainetus kohutanud. Ratas ja jooks olid maastikul. Ratas, mis mul niigi nigel, on mul tõusudes eriti raske. Küngastel jooksmine on lahe, aga kui edukalt suudan ma üles-alla vudida 4km, kui viimased rattalt jooksule katsed näitasid probleemset ümberkohanemist?

Et regatud ammu, võtsin julguse siiski rindu ja läksin. Vaatamata hommikuste plaanide ajanihetele jõudsin väikese ajavaruga ja sain kohapealsed ettevalmistused - regamise, vahetusala sättimine jm - sujuvalt tehtud. Esimene start oli kl 12, kuid mina kuulusin oma numbriga 323 5ndasse stardigrupi ja meie 75 pealise meestekari sai lähte alles kl 13+mõni minut.

Kui oodates tuli mõni tiba ja polnud just kõige soojem, siis stardis see ununes. Läks suplemiseks. Kuna ujuda ma ei oska, olin viimaste seas. Uppuma siiski ei hakanud ja 4 päästepaati minu poolt tööd ei saanud. Ujumisetapile kulus üle 17 min ja kõigist 536st võistlejast tegi see 445nda aja. Parimad ujusid veidi üle 6min.

Veest väljudes jooks vahetusalasse, riided selga ja rattaetapile. Rattale üpates üks tagant tulija veidi rammis, kuid kukkumisi ei olnud. Paarisaja m pärast möödusin mehest, kes vist sõitis nii aeglaselt kedagi oodates. Edasi olin tükk aega üksi, sest enamik olid ammu läinud. 2km posti juures sain ehmatuse, sest ise oleksin arvanud, et juba 4km sõidetud. 4km posti juures tundus 10km läbitud. Edasi ei pööranud ma oma tundmisele tähelepanu, vaid usaldasin märke.

4km järel nägin ees ratturit, kellest varsti ka mööda sain. Korra tundus, et ta üritas mulle tuulde haakuda, kuid ühel liivasel lõigul kadus ta ära.

4km juures tuli ka äratundmisrõõm. Pool kogu rattadistantsist möödus tuttavatel teedel, millega tutvusime Arxiga peale Kõrvemaa kevadjooksu autosafarit tehes ja matkale minnes.

Jõudes metsade vahelt kruusateele, sain veel kellestki mööda, kes teeääres ratast nokitses. Samas läks teel väntamine kuidagi raskeks. Isegi allamäge pidin kõvasti vaeva nägema, et edasi liikuda. Mis viga oli, ei teagi - ratas vana ja väsinud, mina vana ja väsinud või tuul? Minu tempoaeglustumine tähendas ka, et naised hakkasid lähenema. Naised startisid meie stardigrupist järgmistena ja parimad hakkasid vahet tagasi tegema. Esimene naistepaar möödus. Teine naistepaar möödus. Kolmas segapaar möödus. Viimased paar km olid ratast aga suht nõudlike küngastega mudasel ja hüplikul rajal, nii et tähelepanu koondus rohkem sõidule. Mitte ei mäleta, kas oli veel möödumisi.

Lõpuks 1h7min+ järel (rattaparemuselt 364 koht) Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusesse jõudes sai ratas vahetusalasse ja kohe jooksma - riided-papud olid juba esimesest vahetusalast sobivad. Jooksu alguses võtsin lonksu juua ja üritasin rütmi leida. Üks teine jooksja kommenteeris, et "sa nagu läheks teisele ringile", kuid mis ajendil ta seda ütles, ma ei teagi. Tempo, hingeldamise?

Igatahes, sain liikuma ja polnud nii raske, kui eelmistel katsetel. Sain sama tempo, mis üks minust kümmekond m eespool jooksev neiu ja pm koos me lõpuni jooksimegi. Vahepeal sain mina mööda, siis tema ja nii vahetasime kohti mitmel korral. Küngaste- ja kurviderohkel maastikurajal andis lahingule värvi taust, ehk et samas möödusime meie päris hulgast meestest. 500m enne finishit oli temal siiski varu spurdiks ja läks eest ära. Finishis tänasin teda ägeda lahingu eest ja tema tänas vastu, et aitasin tempot hoida. Tagantjärele uurides tundub, et see tubli plika oli naiste III koha saanud Kairi Schmidt, triatlonimaastiku kõva tegija palju saavutanud perekonnast. Minu jooksuaeg oli 9sek temast rohkem, 17min38sek. Ehk on mul luulud, aga kuidagi päris korraliku ajana tundub. Ka jooksu 118 koht pole halb.

Üldtulemus on muidugi piinlik. Üldarvestuses 371 koht, võistlusrühmas 221. Üldaeg 1h42min46sek. Aga kuigi mõõdetavad resultaadid kohutavad, oli saadud emotsioon väga mõnus. Rada oli super, kõik loksus paika. Oma rolli õnnestumisel mängis ka saun ja elu maitsvaim seljanka.

Saun ja supp võetud, sai korraldajate poolse bussiga tagasi 13km kaugusese starti, kuhu autod jäid. Autoga omakorda tagasi Kõrvemaale rattale järgi sõites tuli alla suur paduvihm ja veidi kahju hakkas neist, kes olid rattaga otsustanud tagasi starti sõita. Ratta peale tõstmise ajaks oli vihm otsas, nii et suurepärane ajastus. Teine suurepärane ajastus oli supitädi juurde minemine - küsisin, kas suppi üle ja sain teise portsu ka just veidi enne toitlustamise lõpetamist. :)

Kuna kaaskonda ei leidnud ja reisisin üksi, läks ettevõtmine suht kulukaks. Kuid enestunne oli hea. Tagasi sõites mõtlesin, et iga päev võiks selline olla. :)

Õhtul veel oma saunas olles arutlesin, kas minna ka järgmisel päeval XIII Uljaste triatlonile. Suht lähedal ja tasuta osalvõtt. Mõtlesin tõsiselt, kuid 670m ujumist tundus liiga pikana, isegi kuigi turvapaat pidi väljas olema. Jooks oleks vastuvõetav olnud, aga 13km maastikuratast võinuks olla ka kirves, arvestades hiljutisel sealsel matkal nähtud pinnavorme. Ära jäi ka sama päeva Haapsalu VI Triatlon - liiga kaugel ja pealegi päris kopsaka tasuga.