Tuesday, May 28, 2013

Kunda linna jooks 2013

25mai oli võistlustekorraldajatele meelas päev - toimus lausa 6 üritust, kus osaleda soovinuks: Emumäe jooks, seiklusrogaini Libahundi jälg 2013 I etapp Paldiskis, Põlva matkaklubi 100km jalgsimatk, Kinizi 100km matk (Ungaris), 10km PAF Tartu Olümpiajooks ja 23. Kunda linna jooks. Viimasele neist ma ka jõudsin.
Üllatavalt palju oli väikese kohaliku jooksu kohta osalejaid - lausa 52. Enamikku neist ei näinud ma siiski rohkem kui stardikoridoris. Start läks üllatavalt ästi. Pääsesin suht etteotsa vaba vette ja hakkasin kohti parandama. Ligikaudu 4km joogipunktis olin oma parimal positsioonil - 5s.
Vee manustamine läks nässu. Kuigi otsest vajadust ei olnud, võtsin 2 lonksu ja ajasin need kurku. 2 jooksjat 4sest(?) minu veetud grupist läksid kohe mööda. Üks neist kaugenes pidevalt, teise, minu järel parima naisena lõpetanu, püüdsin varsti kinni. Kuid kardetult akkasingi poole maa järel positsioone sportlastele loovutama - järgneva 4km järel möödus minust 5meest, 1 neist väikevend (kes tosin a nooremate koibadega 28sek varem lõpetas).

Rada oli väidetavalt 8,7km pikk. Selle numbri õigsuses originaalraja kohta olen esimesest osaluskorrast 2011a kahelnud (ka googlemapsi toel on raske 7.7tki kokku venitada, pigem 7,5km). Seekordne rada oli paar päeva varem sadanud vihma moodustatud mudaraja tõttu veidi muudetud (kahju, sest läbisin selle mudalõigu huvi pärast 2päeva varem ja seal oleks lõbus olnud) ja kulges suuremas osas maanteede ääres. Googlemapsi mõõte tulemusel oli seekordne rada tõepoolest 8.7km.
Ilm oli ok. Pilvede asemel ilmutas end päike, kuid päris mitmel jupil oli ka tubli vastutuul jahutamas.
Jooksuvormi pole mul tegelikult endiselt ja akkan kartma, et äkki ei tulegi enam tagasi. Aeg 38min57sek pole midagi erilist, 10s koht 52st tähtsusetu.
Mis järgmiseks? Arxiga mõtleme võibolla 1-2 juunil 2päeval toimuvale orienteerumisele, 40. Kalevi Suvejooksule, Viitna järvede äärde minna. Mitte võistlema, vaid vabale rajale looduses chillima.

Thursday, May 16, 2013

Meenutused 2011 sept Adasti Öörännakust


Järgnev on heietus 4ndast Adasti Öörännakust. 97% tekstist on kirjutatud 2011 sept lõpus. Kuna Inglismaale minekuga akkas kiire, jäi jutt mustandiks ning soikus uute ülesannete kuhjumisel. Ülestähendamata on jäänud, ja nüüdseks unustatud, rajal toimunu ja punktid.

“24-25 sept 2011 sai ette võetud järjekordne Adasti Öörännak. Üldjärjekorras 4, meie tiimile 3s. Lõuna Eestist koliti selleks korrakas Ida-Virumaale - staap oli Peipsi lähedal Kuru Puhkemajade kompleksis. Meile lähem asukoht meedis. Jõudsime õigel ajal. Oss vahepeal avaldas kartust, et jääb graafikust maha, kuid tegime vahe tasa. Märkimisväärne on ainukordne juhus, et Kairu jõudis kohale enne meid. Ta nõudis selle eest tunnustust.
Seekord seadsime tiimisuuruse piiri 5 pea juurde. Rajale tulid veel Kairu, Arxxx, Oss ja uustulnuk Kristo. Kristo vahetas välja Virxi, kes juba 134ndat korda leidis vabanduse mitte tulla, lastes seekord oma hüppeliigese ära väänata. Ka Väike Mishal oli huvi, kuid ta septembri graafik oli liiga tihe ja ka eelarve probleemne.
Et üritada murda "igavesti neljas" needust, vahetasime taas tiimi nime. Minu 6-7st Kairule saadetud ettepanekust valis kapternipreili välja tiitli "We eat night for breakfast!". Tagantjärele vaadates hea valik - ka mulle on see üha rohkem meeldima hakanud. :)
Pikale rajale tuli ainult 2 tiimi (lühemale 11?). Meie ja me igipõline vastane Nürro 1, seekord nimega Nürro Rangers. Nürro startis XX min varem ja sai sellevõrra kauem päevavalgust. Üldiselt meeldiv, et stardid hakkasid varem - nii oli võimalik pool ajast näha ka loodust, kus liikusime. Startisime vist kl 16.50 paiku ning lõpetasime, loomulikult koos joostes, vist enne 2te. Imho tegime päris head tempot. 8h sisse ei mahtunud, et teeninuks boonuspunkte, kuid sellest üle läinud minutid olnuks reaalne kokku hoida. Kristo oli esimese korra kohta tegija, ei jonnind ega midagi.
Teine väga lahe uuendus oli orienteerumise lahendus - iga järgmise punkti asukoht selgus eelnevas. Kuna tegemist rohkem matkaga, pole ettemääratud teekond paha. Valikorienteerumise puudumine võis aga olla põhjuseks, miks tiime raskel rajal nii vähe. Polnud võimalik midagi vahele jätta, et teekonda lühendada, sest poleks enam teadnud, kus järmised punktid.
Isiklikult polnud enne võistlust mingit ärevust ega ka tungi ettevalmistusi teha. Isegi kotti hakkasin pakkima alles pool h enne, kui Oss mu peale korjas. Viimase Erna matka järel tundub kõik muu, kaasa arvatud Öörännak, kuidagi lõbumängulikud. See pole iseenesest halb, fun is fun! Aga Erna matk 2011 jättis sügava jälje ja viis lati, kust alates algab katsumus-eneseületus-võitlus enda ja ümbritsevaga pä-äris kõrgele.
Ilmaga vedas tohutult. Täpselt nagu kevadise öörännakuga, sai vihm otsa enne starti. Osad ettevalmistused tegime kohale saabudes veel vihmas, kuid Ossile tehtud küpsisekoogi söömise (kook sai kohapeal otsa, mina aitasin selles tublilt. Oss vist sai kõige vähem. Ma ei teagi, kas maitses - erilist vaimustust ei täheldanud. Suurema osa pistsime enne starti pintsli, finishis viimase osa) ja ühisbussiga stardipunkti minemise ajaks veesadu lõppes. Jalad said ikka mudast ja lompidesse astumisest märjaks, kuid riided jäid kuivaks. Öösel oli lausa tähistaevast näha, mis küll paaril korral ka pilvede taha varjus.
Kott tundus algul taas tiba liiga raske, kuigi mitte liiga. Oletasin, et toidumoona jälle liigselt kaasas. Päris palju sai aga ära jaotatud ja finishiks oli toitu üle ainult natuke. Kuna ilm oli niiske ja jahe, ei kulunud ka vett/vedelikku kuigi palju. Minul, Arxil ja Kristol umbes 1,5l, Ossil 1l. Ammu laskmise punktis, kus ambu (nooled selleks etkeks kadunud?), lasta ei saanud, pakuti 1,5l gaseeritud vett kaasa, kuid loobusime. Airsofti punktis jõime paar topsi teed.
Aftermatch: Tervis on väga okei. Mõned lihased ja ka jalatallad annavad liikumist alustades tunda, et midagi toimus, kuid ei miskit hullu. Väsimust ei ole. Öösel tagasiteel magasin autos 2h ja voodis veel 5h. Ommikul ärkasin ise, mitte äratuse peale.
Kairu vastus päringule oli "Suuri kaebusi ei ole ja väikeste üle ei viitsi viriseda. Üldiselt tervis tip-top ja tuju hea! :) Ma arvan, et väga õnnestunud "matk" oli ja usun, et on lootust kunagi end sinna 8 tunni sisse ka pressida. Enam ei tundu see kuigi ulmeline."
Oss: "Tervis on enam vähem kui villis kannad ja paar varvast välja arvata pole tegelikult viga midagi, väsimus on hoopis teine teema :) Ma jõudsin koju kuskil 7 paiku :)"
Klaas on pool täis ja pool tühi. Tulime teiseks! (ja Kairu sai iljem kommipaki) Jäime ka viimasteks. Tulemused tulemusteks, matk oli tore. Rada oli vahva, autoteedel liikumist oli eelnevatest vähem. Huvitaivaimad olid loodusrajad, seal hulgas rabalauad ja RMK metsarajad.
Punktid olid ka põnevad. Mõlemad lasketäpsust nõudvad ülesanded, amb ja airsoftjäid küll ära, kuid piinavat ilmajäämise tunnet ei ole.
Lõpus saime Käi Jala stardipaki, hiina laterna õhku lennutada ja... rohkem ei mäleta.“

Muu:
Oss: 
“Allolevalt lingilt on võimalik näha minu telefoni GPSi poolt salvestatud liikumisteekonda:
http://www.gpsvisualizer.com/display/1317153597-24249-88.194.251.43.html
GPSi käivitasin siis kui kaart kätte anti ja seisma panin natuke pärast finishit.
Kiire statistika Every Trailist, info on miilides kuna ei viitsinud registreerima hakata:
Length: 24.4 miles 
Duration: 8 hours, 54 minutes, 13 seconds
Vertical up: 2549.3 ft
Vertical down: 2555.9 ft
Average Speed: 2.7 mph”

“Me saime ka lõpuks Adasti video peale :)
http://www.youtube.com/watch?v=TnT3EdLMnps
2-3 sekund kohe pärast kuupäeva jalutame kaamera eest läbi, "Rebasekott" on hästi näha :D”

Pilt kaardist: 
https://picasaweb.google.com/lh/photo/zzRPfx1nUuwJe0vuOuPjvyhS8Y1yT4rIOt3s2UnAAnM

Kristo: Mul GPSi polnud, aga vaatasin huvi pärast Delfi kaarti ja proovisin mälu järgi punktid maha panna. Enamik läks vist õigesti, ainult labürindi ja kalmistu koha pealt pole päris kindel, sest kummaski ei olnud ühtegi silmatorkavat objekti. Ja tundub, et see vasakpoolne teeke seal rabas enne mälumängu sinna rajale, kuhu me pärast ronisime :P
http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?id=1&uid=29f57e7f82b3c6fbfac0b0237ff257da#tc3 

Korraldaja Stella: Selline oleks olnud rada siis ideaalis:
http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?id=1&uid=151873d4598aaa477d7657059ff5299e#tc3

Wednesday, May 15, 2013

7. Öörännaku järelkaja teistelt

Tulemused (mis Adastile traditsiooniliselt ilinesid :P ). Pika raja Sõdurite 7st tiimist 3s koht. Kui korda läheks, miks kõik tiimid said lõpetamise järel 9 punkti, kuid meie 6, uuriksin. Aga isegi ei uvita. :P


Oss, kes oli asjas innukamalt, kirjuta juba 10 päeva tagasi:
Vaatasin just korraldajate GPSi poolt salvestadu teekonda, päris huvitav oli :)
http://sportrec.navirec.com/ui/#18l8k03
Valisin ülevalt pikad rajad ja alt 120x kiirenduse, nii oli enam-vähem jälgitav.
Pokuralli (6:31) jäi suht kehvalt peale, ilmselt tuleb järgmine kord soos veidi suurem ring teha ;)
Kuna ajaarvestus käib rajal oldud aja järgi, siis ei ole kahjuks näha millised tiimid meist sel hetkel möödusid ja kellele me lõpuks vehele jäime :) Ajakaotus 20 min. plus trahv :)
Paistab, et alguses oli kõigil valestart :D
Tundub, et sõduritest lõpetasime teisena, arvestamata valestarti ja seisakuid ja üldarvestuses neljandana.
10:32 Puidukotkas (sõdurid)
12:15 Tugevad (teadlased)
12:33 Vicious (teadlased) - jätsid tollist läbi käimata
12:38 meie
12:49 Tripperid - tulid 12:40 "küla" juurest turboga finishisse :)
13:14 Tulime Wifit otsima
15:15 Are we there yet?

Meie pearivaal Puidukotkas sai ka stardist teistkordselt alles 1:11 hilinemisega minema, kuid neile, kas ei öeldud, et "koonduslaager" on esimene punkt või vaatasid nad lihtsalt valesti, igal juhul läksid nad alguses üles "küla" juurde ja tulevad sealt (2:00) mingi valemiga kolm korda kiiremini alla tagasi?

Huvitav, kas "teadlastelt" korjati lõpus orienteerumiskaardid käest ära või mille järgi nad neid trahve lõpus määravad, sest meilt küll minu teada kaarti ei tahetud saada. Igal juhul mina tulin sellega rõõmsalt koju ja hiljem hakkasin mõtlema, et taga on ju trahviajad, "sõdurite" puhul ei ole see muidugi väga määrav, kuna trahvid loetakse ilmselt kokku "teadlaste" kaartidelt.

Tuesday, May 14, 2013

Raske Tartu Jooksumaraton

Pühapäeval, 12mail, saigi Ossiga SEB 31. Tartu Jooksumaratonil käidud. Ma pole kunagi enne võistlust nii palju kurtnud kui seekord. Kõik märgid näitasid, kuidas see üritus oli minu jaoks neetud.
Ma pole peale oppi mingit jooksuvormi tagasi saanud. Kogunenud kilogrammid ei taha kuidagi kaduda. Põlved hakkasid Adasti Öörännakust saadik tunda andma (rattas mõjub iga ooaja algul põlvedele koormavalt). Sääred ei ole jooksuga harjunud ja absoluutselt ei saanud nad hakkama ühtede vanade Adidastega, millega plaanisin minna (talvel olid ok). Seega tegin peale viimast jooksukorda otsuse minna vanada NewBalancidega, mis raskemad. Muudki asjad segasid - palju tegevust kuhjus nädalavahetuseks, emadepäev oli ja oleks võinud ema aidata, logistiliselt oli keerukas (transpordiprobleemide tõttu jäi minematta ka Tudengijooksule, kuhu väga tahtsin minna. See oli ka 1ne üritus, kuhu ma registreerinud, kuid pole läinud :( ), vihm ähvardas pühap ommikul sadama akata. Isegi Roheliste rattaretk, kuhu Kairu ja Virx läksid, oleks ehk targem mõte olnud. Ka Arxile oma rasket elu kurtes arvas ta, et pole vast mõtet minna.
Kuid lubadus on lubadus. Otepääle starti Ossi abiga jõudsin. Esimene üllatus enne starti oli teadustaja info, et jooksjate keskmine vanus on 36a! Ma oleks pigem 26a oodanud. Tundsin end järsku noorena. :P
Esimesed paar min kulges rahvamassis tigutsedes. Kerge blokk tekkis ka asfaltilt kruusateele keerates, kuid see oli paarisajameetri pärast lahendatud. Ootuspäraselt suutsin 2km enda jaoks okeilt joosta, 3km punkti ajaks oli jaks otsas. Sealt alates olid läksid niigi kanged koivad veel pakumaks ja kopsudesse hingamist ei tulnudki. Veidi enne esimest joogipunkti tuli umb minutiline seisak teha - metsapeatus ja papu pael kinni siduda (kohutavad paelad on nende NewBalancite nõrgim koht - ka kolmekordset sõlmed tulevad sageli lahti).
Esimeses joogipunktis jõin vett ja Oss pärast rääkis, et sellest ajast peale olin tal silme ees. Mul polnud aimugi, kas Oss oli ees v taga, sest kuigi tema stardikoridor oli palju eestpool, segavad massivõistluste stardid osalejaid nagu tsentrifuugid. Kuna ma ei olnud sel võistlusel ea meelega, oli mul üks läbi aegade nõrgimaid motivatsioone. Pidevalt oli peas "miks ma siin olen?". Tihti ma ei suutnudki end jooksma sundida ja nii tegin palju mõnekümne sekundilisi/meetrilisi kõnnakuid. 
Mingi hetk töristas rahva seas fotomeeste motikas. See ajas mind niigi musta meelega jooksjat tigedaks, sest tekitatav ving pani pea valutama (pea oli nagunii hell, sest läksin sel aastal esmakordselt jooksma mütsita ja jahe tuul märjale peale pai ei teinud). Spurtisin neist väikse energiakaoga mööda, ja kerisin alati tempot, kui kuulsin selja taga motika häält, kuid seda vingu ma uuesti ingata ei tahtnud. Rääkides motikatest - ma ei tea kas sama, aga ühel oli selja tagant tulles jultumust mulle signaalitada, et omale rada teha. See oli kiiremini liikuv võttegrupp, mis ei jäänud ette tossutama. Kuigi mul oli, kuhu hüpata, ajas see ratas mind veelgi tigedamaks. Ma mõtlen siiani, kas saata korraldajatele tige meil motikate kohta.
Umbes poole maa peal tekkis ka hirmus uni - reaalselt arvasin, et jääks etkega magama (öösel oli siiski 7h magatud, pluss Talnast sõites jupiti).
Umb poolel teel sai ka Oss mu kätte. Jutustasime veidi, kuid kuna ma ei viitsinud joosta, jäin varsti jalutama. Oss ütles viimaks, et ma ta kinni püüaks, tõenäoliselt arvamata, et ma seda ka teen. Ega ma isegi uskunud, kuid mõne aja pärast Ossist märkamatult möödudes tõstis ta selja taga kisa. Kohe varsti saabunud teises punktis võtsin spordijooki, apukurki ja banaani ning nägin üllatuslikult ka Ossi õde, kes kisas, et ma Ossi kinni püüaks. Kuna Oss joogipunktides ei peatunud, sain aru, et ta oli just taas mööda läinud.
Tasapisi tatsasin edasi - motivatsioonitult ja energiata. Mingil etkel vist kohtusin taas Ossiga, kes müstilisel kombel maha jäi. Kolmandas joogipunktis võtsin spordijooki alla ja vett peale, sest 2se punkti jook jättis suu kleepuma. Vedasin end vaikselt edasi, kuni sireeni kuulma hakkasin. Varsti tuli nähtavalr kiirabi, kes üht väga väsinud tursket meest toibutas. Oss, kes vist minu taga tuli, oli meest ka korisemas kuulnud. Mina tegin peale selle nägemist väikese jalutamise, Oss rääkis, et võttis ja ka tiba hoogu maha.
Rahulikult läksin finishisse (kus kunagi Elva Xdreamil käinud) ja lõpetasin pettumust valmistava ajaga 2h2min42sek. Salajane unistus oli see 23,4km alistada alla 2h. Veelgi valusam oli koht - 1009! Oleks ma seda teadnud, poleks olnud prob viimastel kmidel 10kohta võita! Nüüd lõpuraportilt "23km pikkuse võistlusdistantsi läbis 2013 inimest" lugedes on vimm suurem, sest jäin napilt ka finisheerijate esipoolest välja! Mida rohkem sellele mõtlen, seda enam ärritab.
Kas see just lohutav on, aga Oss jäi 1min20sek tahapoole, teenides 1065? koha. Kuigi ta tegi oma isikluku rekordi 5nda osaluskorra kohta, tahtis temagi all 2h ja ka mind alistada. Tal okas inges juba Tallinna Sügisjooksudest. :P

Rada kruusa, muda, liivalõikude ja küngastega meeldis. Isegi esimeste asfaltikilomeetrite kõrval oli tihti muruäär, mil joosta. Kuid ootuspäraselt raske oli ikkagi. Ükski tükike kehast polnud selleks valmis, kõige vähem vast mõttemaailm (inglise keelne parem sõna "mind"), mis oleks kompenseerinud. Kuigi lõpus olid jalad ja põlved suht läbi, oleks 3min ikka kiiremini saanud tulutute jalutamiste ja apukurgisöömiste pealt kokku oides.
Ilm oli ok jahe. Mütsist tundsin puudust. Pikad püksid ja pikk särk oli enam vähem paras. Jakki ei võtnud lootuses, et vihma ei tule. Kasutasin taas 2te sokipaari, üks neist villane pehmenduseks-tihenduseks. Õhtul avastasin ühe jala varvaste vahelt paar villi, kuid tunda pole need andnud.
Finishipunkt oli oodatust parema korraldusega. Välidush ja diplomite väljastamine toimisid sujuvalt, nagu ka toitlustus, mis oli küpsiste ja kuklitega seljanka kõrvale üllatavalt rikkalik. Ka stardikeskus oli sujuv, sest pool h enne starti kohale jõudnuna jäi aega nii materiali saamiseks, pakkide andmiseks, venituseks, papude sättimiseks.
Kas lähen uuesti? Ossile ütlesin kohe, et noooo veeeiii (v.a ühe vähereaalse tinimusega)! Väike kripelus muidugi on koha ja aja pärast, aga ma ei leia pointi nii pikka maad end piinata. Öörännaku järgselt olen pidevalt mõelnud jooksmusest üldse lahti ütelda. Samas on praegu igasuguse motivatsiooniga raskusi, suurelt tänu jännis koolitöödele, nii et kui tekib asjalik põhjus, siis ehk kunagi võib naasta pikemate maade joostes läbimisele.
Jalad olid kanged ja väsimus keres, kuid tukastamiste vahel sai samal päeval veel siiski pisikest kitarrikontserti kuulatud ja ka pikka "Django Unchained" vaadatud. Tarantino ikka suudab väsinud meest 3h jooksul ärkvel oida!
Järgmine päev algas veel 9km jalutamisega, kuigi jalad olid kanged. Siiani on treppidest laskumine ebamugav.

Friday, May 10, 2013

7. Adasti Öörännakust mullina


5-6 august 2010 olin võistlusel, mis resultaadi vaatenurgast osutus katastroofiks, kuid on samas tõusnud üheks meeldejäävaimaks ja parimaks õppetunniks. See Erna matka raske raja ämber-esitus oli ka katalüsaatoriks uute ürituste otsimiseks, et kuskil paremini esinedes eneseväärikust taastada. Niiviisi leidsin internetist Adasti Öörännaku, millest üks üritus oli juba sel kevadel toimunud, teine kohe septembris tulemas. Infot, muljeid ja pilte läbi töötades jäi mulle Adasti Öörännakust mulje kui laheda ja omanäolise casual indie matkavõistlusüritusena, mis võibolla isegi rohkem poheemlaslik, kui sportlik. Mõeldud-tehtud - tiim Vääritud Tõprad läks 2le Adasti Öörännakule (tagasihoidlikult lühikesele rajale) ja sai 4nda koha.
2011a käisin mõlemal Öörännakul. Kevadel saime taas 4nda koha. Sügiseks vahetasime "igavese 4nda needuse" kartuses tiimi nime ja "We eat night for breakfast!" on senini säilinud. Mis Peipsi äärsel üritusel juhtus, on seni saladuseks jäänud, sest avastan praegu üllatusena, et my blogi postitus ei valminudki (küll aga leidsin just pooleli jäänud mustandi, nii et ehk kunagi...).
Minule, kes ma neil hetkil Eestis ei viibinud, jäi vahele 2012a 2 üritust, kuid tiim käis ja saavutas 2012a kevadel ka 1. koha!
Seekord orgunnis minekut Kairu. Nõustusin tulema, kuna sel ajal ka Eestis. Op ja kallis ind olid küsitavused, kuid said ületatud. Ka polnud toimumiskoht Kõrvemaa nii kaugel kui Lõuna Eesti. Samas olin seal piirkonnas ka aastate jooksul päris palju liikunud (mitmed matkad, RMK tee esimene etapp Aegviiduni, Kevadjooks, Triatlon). Ootuspäraselt saigi päris mitmel korral vanu radu käidud.

Enne võistlust tuli meilile juhend, mis lääge maitse andis. Arxi, Kairu, Ossi jt juba enne starti kirusime seda omakeskis. Vastukarva oli, et Teadlaste fraktsioon oli Sõduritest(!) ülekaalukalt võimsam (vaatamatta Sõdurite stardis saadud punktiedule (mis mulle ka ei meeldi-tahan teenida punkte, mitte kaitsta saadud annetust)):
1. Teadlased said Sõduritelt kohtumisel punkte röövida. Loogiliselt võttes tähendaks see, et kui teed on sel juhul kuulikindlatele Teadlastele, siis Sõdurid võiks metsa all end julgemalt tunda. Aga ei, natuke allpool oli kirjas, et RMK soovitab loodust häirida vähe (arusaadav) ja radadel püsida.
2. Teadlased said kisada "Sõdurid, seis" kusiganes ja kui trahviga ei tahtnud riskida, pidanuks punkti ära andma võimaluseta end kaitsta.
2. Peale selle, et Sõdurid ei saa ei rünnata (vahele jäädes kaotab elu), ega end kaitsta (taanduda), oli Teadlaste kõvaks trumbiks põgenenud tiimide peale kaebamise võimalus, et Sõduritele trahvipunkte tekitada.
3. Kittumiseks pidi tiimi identifitseerima. See aga oli lihtne, sest vahepunktide korraldusrühmad jälgisid tiimide liikumist ja piisanud pisikestest arvutustest, et Sõduritiim välja peilida. Pealegi -  kui raske olnuks meie hiigeltiimi tuvastada (numbrini jõuame).
4. Teadlased olid ülekaalus - 48. Sõdijate 25 tiimi olid lootusetus vähemuses.

Minu ühendumatus viimase Öörännakuga põhjustab teistsuguse, pealiskaudse postituse. Ma ei tea suurt midagi, mis toimus. Mina olin seal jalutamas ja jutustamas ja loodust vaatamas. Oss luges kaarti ästi. Vist ainult üks 100m apsakas tuli, ja see ka seetõttu, et tiim liikus muljetavaldavalt kiirelt. Seda enam, et tiim oli hiigelsuur - 10liikmeline! Pidi olema 11, kuid kõik ei jõudnud kohale. 
Enamus punktides olin täiesti kasutu. Osalt tiimi suuruse tõttu, sest liiga palju hääli millegi arutelus tekitab ainut segadust ja viivitust. Seetõttu eelistasin vahel nt tähistaevast imetleda. :P Korra tegelikult leidsin ühes punktis otsitava luku ja "käepaela", kuid see tähendas, et mina ei näinud tigedat metsist, kellega teisest suunast otsijad kokku puutusid.
Punktid vajasid siiski meele erksa hoidmist. Kirjeldused ja juhendid olid pikemad kui 2 lauset. Kontrollpunktideks oli "kummitusmaja", labürint, "takistusjooksu" rada tulistamisega, uues kuues pommirada, kus meil läks lolluse tõttu kesiselt, ja midagi ehk veel.

Algne stardiaeg 16.14 tõsteti kella 20le, sest Väike Misha käis päeval sooja tegemas Tartus sulgpallivõistlusel. Esimene stardikatse oli 20.30. Kolasime metsas ja otsisime punkti, kuid ei leidnud kuidagi. Asi meenutas vaikselt Erna matka 2010, mis samuti algas autosõidu ja sellejärgse hämminguga. Oss elistas lõpuks korraldajale. Selgus, et kaart oli üle võetud mingist varasemast võistlusest ning seal olevad punktid ei puutu üldse Öörännakusse! Meie kaardile jäi infolauas õige punkt äpardusena märkimatta - ajasime üle poole tunni taga mingit suvalist märki kaardil ja kulutasime 3-4km võrra energiat. 
Käisime uuesti stardis ja reaalne start Ossi restarditud GPS järgi toimus 21.20 (finishis pretensiooni esitades märgiti protokolli vist 21.15). Igatahes startisime, kui kõik pika ja arvatavasti ka keskmise raja tiimid juba ammu rajal ja veel mõned lühikese raja omad minekul. Sellest tulenevalt pole imestada, et meie finisheerimise ajal 8.45 paiku ommikul võistluskeskus pea tühi oli. Mõni minut peale meid lõpetas veel üks tiim, kes parklasse jäänud autosi arvestades oli tõenäoliselt ka viimane.
Finishis anti diplom, kohuke, vahvlibatoonike ja kalli. Istusime mõne minuti ja siis kõik väsinutena autodesse ning minema. Arx, kellega ma ka tulin, võitles arusaadavalt unega ning soovitasin kuskil tiba magada. Keeraski tankasse sisse ja avastasime, et ka Väike Misha, kes sõitis välja paar minti varem, oli ka sinn magama veerenud. Ma ei tea, kaua seal olime, kuid ärgates oli Misha haihtunud. Mina muidugi põõnasin, kui Arxxx sõitu jätkas.

Riietus oli piisav - 1 pükstekiht, 3kihti ülakehal, + jope öösel. Algselt umbes 7kg seljakotis oli tagavaraks oli veel t-särk. Peale mudas sumpamist (millest allpool) kaotasin mingi etk ära 1he kinda, mis mõnevõrra morjendas.
Toitu polnud kaasas kuigi palju - mõni pisike soks, mille välja jagasin, paar batooni, mis alles jäid, otsa saanud halvaa, ja hunnik banaane, mis enamuses söömata jäid ja pehmeteks tumedateks käkkideks muutusid. Näksida sai veidi ka jagatud lihasnäkke. Vett kulus liitri kandis, mis on ok, sest mitu-mitu päeva enne tankisin end jõudsalt. Ka laup enne starti olin juba ainuüksi vett 2l joodud.
Enesetunne - raske hakkas. Lõpus oli jalutada väga paha, kuid joosta oli ok, kui hellaks haudunud taldu ignoreerida. Nii mõnegi tiimiliikmega tegime viimaste kilomeetrite küngastel sprinte ja lühikesi jookse. Kõige raskemad olid viimased km tõenäoliselt Väiksele Mishale. Ta oli nädalad varem hüppeliigese välja väänanud, ja et üldse osaleda, pani kanged saapad jalga. Kuigi need hoidsid tal hüppeliigest liigse töö eest, ja ka algse hõõrdumisoht sai likvideeritud, olid need tõenäoliselt süüdi krampide tekitamises lõpukilomeetritel.
Ville ega midagi püsivamat valu ei tekkinud. Pühapäeval olid jalad väsinud, kuid tallad olid peale dushi ja mõnetunnist puhkust korras. Ühe põlve tagune oli valulik, mõlemale põlevele määritud FastumGel aga parandas kõik.
Kirjutan ümber oma seikluste raskuse hindamise - kiirusest ja distantsist on siiski tätsam aeg, kaua tuleb jalgadel olla. Nt Scoutsrännak tundus 30km ja 4h tunniga lihtsam, isegi kui tempo 2 korda kiirem ja ka kott 2 korda raskem. Pinnas, kõrgusvahed ja temp mängivad ka muidugi rolli.
Tajusin õige puhkehetke/viisi tähtsust. Võibolla umbes poolel teel oli punkt, kus palju tiime järjekorda saabus. Kõigile, ka meile, öeldi, et pool h tuleb oodata (ootasime siiski 40min). Oli vist kõige pimedam ja jahedam aeg öösel ja tiimikaaslastel hakkas jahe. Mina viskasin viivitamatult kuivale mättale, võtsin jalatsid jalast ja võtsin kotist jope ülakehale telki mängima. Maapinna poolt ei tundnud kuivade kõrte tõttu midagi. Jopealune muutus poole h pärast jahedaks, kuid mitte külmaks. Kõige tähtsam kasu oli aga jalgadel. Kogunenud kuumus ja veidi ka niiskus sai sokkidest ja jalatsitest välja. Tallanahk ja lihased said puhata. Kui selleks punkti jõudmise ajaks oli nõrgalt tunda, et jalgadel juba oldud, siis sealt minnes oli tunne uus. Kasutusel oli taas Scoutsrännakul end tõestanud spordisokk+villanesokk+vanajuustNewBalance.
Kaua peale seda me jalad kuivad ei olnud. Nagu mainisin, oli punktis palju tiime ootel ja liiklus sisse-välja tihe. Ühelt poolt, kust Teadlased tulid ja Sõdurid läksid, läbis rada mudasood. Kas oli see korraldajate poolt juhuslikult nii välja kukkunud, või meelega taas Teadlastele punktikogumine ülilihtsaks tehtud, ei tea. Igatahes tegime lollusi. 1 - läksime sinna sohu peitu kükitama. Isikliku virinana lisaks, et kuna tiime tuli vahetpidamata, siis ebamugav sundkükk tegi põlve mõneks ajaks valulikuks, mis iljem siiski taandus. 2 - viimaks üks tiim siiski avastas meid. Võibolla mind, sest olin teel kõige lähemal ja kotil punast. Igatahes Teadlaste röökima pistmise järel lõi minusse etkega sisse võitluspisik ja karjusin midagi, et "jookseme ära!". Loll, loll, loll. Kui me lõpuks taas kokku saime, olid kõikide jalad, jalatsid ja püksid mudased ja märjad, ning pool maad oli veel ees. Mina sain ainult ühe jala märjaks, sest ei jooksnud nii sügavale metsa. Jäin ühele mahalangenud puule seisma ja jälgima. Kuulsin, kuidas Teadlased meid kirusid ja nägin, et kuidas üks Teadlane suht lähedalt mind nägemata lähedalt mööda kõndis - ta oli meid taga ajama tulnud, mida ma enne ei märganud, ja sai ka seetõttu jalad samasuguseks. Aega kaotasime Ossi sõnul 20min. Ja punkti ka ei õnnestunud säästa! Kuna tiim läks metsas laiali, tuldi välja hajali. Kaspar esimese väljujana jäi ikkagi kellelegi vahele. Tagantjärele tarkusena oleks võinud kohe vahele jääda ja oleks 10 imuunsusminuti ajal järgmistest Teadlastest lihtsalt mööda jalutanud.
Kui võistluslik aspekt välja jätta, siis Virx (jep, isegi Virx oli peale aastatepikkust viilimist kohal! :) ) vaatas asja lõbu seisukohalt, et oligi tore seiklus. Õige, sellised seigad jäävadki meelde ja on iljem ea naerda. Virxil oli ka samas teistest kergem olukord - ta oli ostnud 35(!)eurosed veekindlad sokid jahipoest, mis väidetavalt oidsidki ta jalgu kuivad. Virx kiitis neid terve ülejäänud tee, nii et sokid pidid tõesti muljetavaldavad olema. Samas olid minu jalad villastes sokkides ka piisavalt okeid, et sellise väljamineku peale veel mitte mõelda.
Lisaks tundsin Virxist ja Kairust ära modell-sportlased. See on see grupp konsumerismist rikutud aktiivseid (või ühiskonna "surve" ("naabrid teevad ja kuidas siis meie ei tee") tõttu aktiivseid) tegelasi, kes käivad loodus/spordiradadel end näitamas. Nende varustus peab alati olema viimane mudel, õigustades oste teistele (mis töötab ka enda pettmisena, endale ostu õigustamine), et seda "oli vaja", isegi kui radadele satutakse käputäis kordadel aastas. Muidugi on olukordi, kus ongi vaja. :) Võimalik, et eksin ja neil oligi kõike tarvis, kuid mulle meenutasid nad üleni uutes riietes-papudes just selliseid eesrindlikke innovaatoried. :P Ja neid teades solvuvad nad neid ridu lugedes.

Ajaga on Adasti Öörännak tohutult kasvanud. Suurenemisega on kaasnenud oma head ja vead. 4ndal mail startinud Öörännakust on vaevu aimatav kunagine soodne, lihtne, heas mõttes amatöörse korraldusega avastmist promov liikumisüritus. Üks element mis häirib, on asja kommertslikuks muutumine. Muidugi on meeletu rahvamassi haldamine ja tegusate punktide loomine kulukas. Ratsionaalselt arusaamine vastandub aga minu kui lõpptarbija kibestumisega oma sentide lugemisel. Teine asi on abstrakte essents - Öörännak lihtsalt ei küta mind enam üles. Võibolla on asi taustaloos, mis mulle jabur tundus (kuid ratsionaalselt teisest küljest vaadates peaks punkte ja eesmärke siduv osa teretulnud olema). Võibolla olen vanaks jäänud. Võibolla olen etkel liiga hinnatundlik/kitsi. Või on isu täis. Või ei viitsi enam vihastada inimeste üle, kes ikkagi prahti maha loobivad. Või oleme matkaüritustega minu väljamaal oleku ajal lahku kasvanud. Kindlasti osalt nimetatud põhjustel, kuid ka muude väiksemate nüanside tõttu on kahtlane, kas lähen veel Adasti Öörännakule, ja ka Erna matkale. Seltsi mõttes lihtsalt jalutama ehk võib veel, kuid võistlustunde saamiseks ihkaks nagu midagi uut. Ammune mõte midagi ise korralda torgib taas seespool koljut. Uued mõtted, mida teha, on sombijooks ja kajaki/kanuu orienteerumine.

Thursday, May 2, 2013

Mured, kahetsused, rõõmud, ootused

Ja jäi järjekorras kolmas jooksuüritus vahele, kuhu oli soov jõuda - 84. Suurjooks ümber Viljandi järve. Vahepeal oli kõva motivatsioon minna, ja siis tekkis korra isegi võimalus, kuid pragmaatilisus võitis. Mitme muu takistava teguri kõrval mängis ka rolli, et ma polnud veel valmis 12km jooksma. Kunagi olen ma seal käinud ja mäletan vahvat maastikku, nii et ükskord lähen ma sinna tagasi nagunii.

Tegin eile 1. mail, kui toimus jooks Viljandis, oma esimese pikema jooksu - vana tuttav 11km ring, kus jalgsi ammu polnud käinud. Läbi ma jooksin, kuid aeglaselt ja raske oli. Kokku oli see alles vist 5s jooks peale oppi. Eelmises postituses mainitud proovijooksu ja selle 11km vahele jäi 3x umb 6km lõiku.

Mis toob SEB 31st Tartu Jooksumaratoni 23km teemani - ma pole vist kunagi nii mures veel ühegi ürituse pärast olnud. Ma ei jaksa nii pikka distantsi joosta veel! Mul pole mingit ettevalmistust ja nädalaga enam ei jõua midagi parandada ka. Rahuldav tulemus oleks läbida rada 2h sees, kuid praeguses olukorras on seegi utoopiline unistus. Pealegi on ajastus probleemseks muutunud. Oeh. Miks ma küll enne Ossile alla andmist pikemalt ei mõelnud...

Rääkides millesti rõõmustavast - võtsin ratta talvekorterist välja! Esimene rehv oli tühi, tagumises enamus õhust sees. Aga jookseb hästi! Enne talve tehtud õlitus oli hea. Esimesel päeval kohe sai 28km vändatud. Järgmisel ommikul ette võetud 15km oli algselt tagumiku tõttu ebamugav, kuid küllap see kehaosa varsti harjub.

Ülehomme minek 7. Adasti Öörännakule. Kui mu haav veel kinni ei olnud, oli  õhus kahtlus. See 10cm auk poleks eemalehoidmiseks ilmselt aga aktsepteeritav põhjus olnud, sest (kogematta?) mulle edastatud Kairu ja Ossi meilivahetuses kutsuti mind seetõttu hädaldajaks, hädapätakaks ja äraandjaks :P (eeldatavasti öeldi seda tongue-in-cheek mõistes, sest kui ajapilved vaid rääkida oskaksid... :P)
Enivei - tuleb üks kummaline võistlus see Öörännak. Juhendi lugemise järel olid mul silmad suured, sest minu tagasihoidliku hinnagu järgi on Teadlaste fraktsioonil 2 massiivset eelist, mida Sõdurite punktiedu mitte kuidagi ei võrdsusta. Okei, äkki reaalsuses süsteem töötab. Vaatame ära ja analüüsin järgmises postituses. Loodetavasti tuleb vähemalt niisama lõbus casual matk, sest Kairu on kokku ajanud rohkem kui 10ne pealise tiimi.