Ajakirjanduses!?

Mõni päev tagasi sain üllatuse - meili, kus vana tuttav kirjutas, kuidas ta mind ja teisi oma tuttavaid lehes nägi. Järeleuurimise tulemusel sain alloleva humoorika pildi:

Sõmeru valla lehest, väidetavalt. Vähemalt pole Õhtulehest. :)

UPDATE:

Rada, kus käisime (kaart kroppitud RMK lehel olevast)

Salomoni maastikojooksul 2. koht!

Vat see oli küll nüüd üllatus - 10km Salomoni maasikujooksu rahvadistantsil saavutasin eile 2. koha! Jooksjaid oli küll ka ainult 12, ja needki enamasti pühapäevajooksjad, aga ikkagi.  :)

Pikemalt. Ommik oli unine, kuni stardini. Vihma sadas hoogsalt kuni poole autosõiduni Lahemaale, Kolgakülla, ja tundus, et tuleb niiske jooks. Regamine käis kohapeal ülilihtsalt ja -kiirelt ning jättis ootamatult palju aega niisama-olemiseks. Päike akkas ka võimust võtma, mistõttu panin lühikesed.

Start ülesmäge oli ok (kusjuures ma ei pannudki tähele, et ülesmäge - finishis võitjaga rääkides juhtis ta sellele tähelepanu, et tal oli raske algus - olevat krossivõistlusel esmakordselt). Alguses võttis liidripositsiooni oranzi särgiga soomlane ja ka üks rohesärk möödus, kuid rohesärgi seljatasime vennaga juba vähem kui 50m pärast ja mõnesaja m pärast loovutas koha ka oranz. Jooksime mõne aja koos liidrpaarina, kuni vend eest hakkas minema. Esimesed 5km oli sündmustevaene - möödusime 2st maratoonorist, männimetsa vahel kulgev rada oli lauge, kuiv ja hästi märgistatud. Seikluslikumaks läks peale 5km joogipunkti, kust lonksu vett võtsin. Tagant lähenes ja möödus sinise särgiga noor poiss ja 6-7km juures läks ta ka vennast mööda, kes oli vahe minuga paari-kolmesaja meetriseks venitanud. Sinisärgi möödummise järel vähenes venna tempo aga järsult ja ei läinud kaua, kui ka mina tast möödusin ja oma kolmanda positsiooni teise vastu vahetasin. Vahe meie vahel kasvas väga kiiresti. Varsti hakkas aga rajatähistus tähelepanu nõudma, ja kuna rada läks künklikumaks ja võttis rohkem võhmale, seda rohkem tähelepanuvõime ka nõrgenes. Sinisärk oli kadunud, et teda jälgida. Korra astusin valele rajale, kuid avastasin vea kohe ja eksimus maksis vaid mõned meetrid. Varsti peale veel paari kurvi tuli silt "21km / 42km". 10km puudumine tegi murelikuks ja nii ma jäin seisma ja mõtlesin, kas edasi, tagasi v kuhu? Mõnikend sek oodanud, nägin eemal künkal Laurit, vist, (iljem selgus, et tema mind ei näinud) ja otsustasin rajal jätkata. Läheduses oli ka maratonimatkaja, kellelt küsisin 10km raja kohta, kuid ta ei teadnud sellest midagi. Igatahes tegin õige otsuse jätkamaks sama rada, sest varsti oli näha parklat ja finishit. Lõpetasin ajaga 47.47. Surusime võitjaga kätt, keegi Marko ajaga midagi 46min vist, ja jäin venda ootama. Üllatusena tuli järgmisena finishisse oranz soomlane. Küsisin, kas nägi nr 8t, aga ei. Kui veel lõpetajaid tuli, muutusin murelikuks ja akkasin rada mööda tagasi minema. Üks tüüp ütles, et jooksis koos mu vennaga, et vend vedas ta metsa, sadu meetreid valesti. Vend pidavat kohe ta taga olema, aga ei kedagi. Läksin veel mõned sajad m tagasi, kuid venda pold. Naastes finishipaika, oli vend kohal. Tulnud kuskilt X suunast (ei tuld sama teed, mille võttis mees, kella ta eksitanud) ja seetõttu ei saanud kirja ka aega. Ses mõttes jama sündmuste käik - oli 3ndal kohal, 4s küll jälitas, kuid oli ikkagi hea positsioon. Kuskil seal, kus ma teda viimati nägin, pidi ta rajaga eksima ja kaotas kõik.

Käisime läbi saunast, kus sai soomalstega mõni sõna vahetatud (kuidas soomes jooksmine väga popiks muutunud, kuidas temagi alles aasta tagasi alustas, kuidas seal palju ja uvitavaid jookse tehakse jm) (üldse oli palju välismaalasi, arvestades, kui vähe oli osalejaid), sõime seljankat ja vaatasime ära autasustamise - Lauri sai loosiauhinnaks (või äkki anti lohutuseks?) joogipudeli. Auhindu said ainult 3 parimat maratoonorit ja loosiauhindu oli 3. Seda kohta ma kodukalt ei mäletanud, et rahvajooksu võitjad ei saa mingit tunnustust, ja nii raiskasin tühja ootamisega aega. Kuid polnud hullu - ilm oli hea, koht metsas ja supp ea. Enne tulemist viskasin Randy Korbile veel hea jooksu eest (kuigi rada oli väga lihtne, eriti võrreldes Valgehobusemäega, ja raja tähistus jättis kohati soovida - ka võitja rääkis, et mõned kohad panid mõtlema, ja seda oli eel kuulda) käppa ja minek.

Aru ma ei taipa, kuidas nii vähe osalejaid oli! Vist veel vähem, kui eelmisel aastal Valgehobusemäel. Kas ommikune vesine ilm ehmatas uvilisi? Kas XT sport, mis peaks olema outdoor võistluste korraldajate seas arvestatav tegija (teeb ju aastas palju ja mitmesuguseid võistlusi, nagu veel paadisõit, orienteerumine jm) eesti ühe parima seiklussportlase eestvedamisega, pole selle ürituse promomiseks piisavalt suure rahakotiga? Või on eesti krossijooks tõesti nii nukras seisus? Nagu ka eelmisel aastal, oli mararatonijooksjaid rohkem - 40.

2h/40km maastikuratast

Kuna sai end vennaga regatud 4ndal augusti XTspordi korraldatavale Salomon Maastikumaratoni 10km Rahvajooksu distantsile... oot-oot, uuendus nende kodukal näitab, et Lahemaal Kuusalu vallas Kolgakülas (Kairu, kellel kuskil sealkandis lapsepõlvekodu, jäi peale Otepää seiklust aigeks ja ei saagi ühineda) toimuva jooksu täpsem pikkus on 9.5km... enivei, kuna sai regatud, sunnib südametunnistus selleks tiba ka valmistuma. Soovides jalataldu ja põlvi säästa, kuid siiski piisav koormus võtta, avanes sobiv võimalus täitmaks plaani, mis tekkis täpselt 2 nädalat tagasi Kerstiga jalgrattamatka tehes - ring, mille tegime (ja eelmisel suvel ka Arxiga), võimalikult kiiresti rattaga läbida. Randa jm kõrvalepõiked maha lahutades, on ring google.mapsi arvutustel ja rattakompuutri lugemisel 38-39km.

Minu soov oli see läbida 2 tunniga. Ühest küljest muidugi naljategu -  keskmine kiirus ju aint 20km/h. Aga ma pole nii pikka pingelist sõitu teab mis ajast teinud, kui üldse, ja selline teadmatus, kui palju ma jaksan peale esimest vahepausideta tundi, sundis mind jätma veidi varu ja jääma ilusa ümmargune 2h juurde.

Ratta värskelt õlitanuna asusin peale kl 5t rajale. Enne oli parajalt vihma tulnud, kuid sel etkel tuli välja päike. Olnud vihm mulle ei meeldinud. Mitte, et rada pehmemaks või mudaseks läks - vastupidi, muda teeb kõik lõbusamaks, vaid et õhk oli palju mõnusam hingata. Kui peaks tulema jooksupäeval peaks tulema irmus palavus, poleks sellega niivõrd arjunud. Proovisin omalt poolt sõitu endale soojemaks teha, pannes selga 2 sooja kihti, kuid ei tundnud, et see kuuma ilma oleks võrreldavalt simuleerinud.

Algus, nagu ikka, oli kerge. Peale 10km hakkasin üle pika aja tundma vasakut põlve. See andis tunda kuni lõpuni, tehes mind ettevaatlikuks, kuid usun, et suutsin end siiski oida piiril ja mitte teda liialt suruda.

Kiirusele põlv mõjus, kuid marginaalselt. Esimese 20kmi, kuni Mahu sadamani, pole tegelikult midagi viriseda. Põhiliselt ebatasastel kruusa- ja mullateedel kulgenud teekond oli läbitud 51 minutiga. Tagasitee sai kurnavam. Nüüd oli päris tugev tuul vastu, rohkem ülesmäge, põlv oli kohati jõetu ja umb 11km enne lõppu tuli ull nälg kallale. Vähemalt oli kaasas liiter vett, mis osutus täpselt vajalikuks hulgaks (olin end ka enne starti vett aegamisi täis tankinud). 1-2 müslibatooni aga oleks tõenäoliselt ea boosti andnud.

Finishiaeg polnud aga nii nigel, kui kartsin - 1h50min. Tagasitee oli "vaid" tunnine. Eesmärgi täitmise rõõmu ületas aga valmis toidu leidmine! Aruldase liigutusena sõin enne dushamist. Palju.

Kui valmis ma nüüd Valgejõe ürgoru kallastel jooksma olen, ei tea. Võhmaga seekord ka mingit küsimust ei olnud. Jalad peaks olema ka võimelised 10km ikka läbi jooksma, kuigi kohutavas seisus jalatsid hakkavad jalataldu kindlasti piinama. Põhiküsimus on, kui kiiresti ma joosta suudan? Oskan ma energiat optimaaslet jaotada? Kui palju tõuse-langusi rajal on?

Rääkides rattarajast, siis eelmisel aastal Arxiga tehtud matk pidi siin blogis koomiks-postitusena ka kajastuma. Siiani pole see teoks saanud, kuid lähiajal teen lõpuks ära. :)

80km RMK raja matk, Otepää-Pühajärv jm

Nonii blogi, rejoice! Taas väike postitus. Pigem on see siin täna aga fakte konstanteeriv logiraamat, kui ladusalt arenev jutt.

Üks põhjustest, miks siia midagi tulnud pole, on minu välismaal koolis viibimine. Kuigi ka nii UKs, Norras ja Ungaris on olnud palju toredaid trenne, seiklusi ja matku (ja veel kuidas!), on see blog jäänud viiimasel ajal Eesti-põhiseks. Ühel päeval, kui mul aega peaks tekkima, võib see taas muutuda.

Praegu mu Eesti suvepuhkuse matkast, mis sai tehtud Arxxxi ja Väikese Mishaga, originaalse 3 vapra sõbraga (meie tiimi nimi me esimesel winter Xdreamil). Testisime esimest lõiku vastavatud RMK Oandu-Ikla matkarajast. Läksime Oandult Aegviitu, ligi 80km. Sellise ullu idee pani nädal varem lauale Arx saunas.

Ilusal juulikuisel laupäeval alustasime liigutamisega küll juba ommikul, kuid 1he auto lõpp-punkti viimine, baasivarustuse (telk, madratsid, lisatoit, välipliit etc) vahepunkti juurde metsa peitmine ja rohkem kui 100km sõit võttis aega. Tagasi vaates polnud ajastusel midagi viga, sest vihm tuli autoga sõites alla ja rohkem me seda oma reisi jooksul ei näinud. Võhmas, tõsi, saime 3 piiska, kuid need sai tõesti sõrmedega üles loetud.

Peale näksimist astusime rajale kl 14. Kõndisime metsas, lugesime silte ja nii juba 50min, kui nägime esimest Oandu-Ikla silti pisikesel risteel, kuhu jõudsime. Meile üllatuseks näitas see suunda vastupidiselt! Kratsisime mõne etke pead ja peame piinlikult tunnistama, et eksisime kohe alguses. :D Alustasime suure hurraaga, pööramata tähelepanu, kuhu läksime, ning võtsime järelikult Oandu õpperaja vms. Korrigeerisime oma suunda ja jätkasime õigel teel Võsu poole. Kaotasime natuke aega, sest kindasti olime 50min jooksul läbinud rohkem, kui 2km, mida näitas km-silt, kuid sel hetkel oli veel energiat...

... Vähemalt teistel. Mul oli nigel päev. Kuidagi raske oli. Seljakott oli ka liigselt toitu täis, kuid ainult selles polnud asi. Lihtsalt oli nõrkus. Ka ei usu, et eelmise päeva jooks grammigi mõjus. Kõige hõlpsam lõik oli tõenõoliselt 20-30km, kui olin end "sisse kõndinud".

Võsu külje all vaatasime vana tammi ja RMK platsil kinnitasime keha, mis mõjus ästi. Kuna Ossi üks Eesti-pesadest oli lähedal, tegime minu pealekäimisel pisikese lisapõike veevarude täiendamiseks. Vett saime, kuid Ossi ennast kodus polnud - pidutses suguvõsaga kuskil. Meie mitmete kõnede käigus saime lootust, et äkki ta külastab meid öösel laagriplatsil, kuid seda ei juhtunud. Laagriplatsil väiksese koosviibimise ideest olin rääkinud veel mõnele inimesele, kuid kuna jõudsime Kalmeojale alles kl 00.00, siis lõpuks ei kutsunud sinna siiski kedagi.

Täheldused Võsust edasi: tasub ära märkida üks talu, kus 4-5 lahtist koera kõvasti lärmavad. Peale ehmatamise ja nuuskimise nad muud ei tee.

Paar km edasi metsa seest võib leida vana rüüstatud sinise Volvo. Numbrimärki pole, mudelit ei vaadanud, VIN koodi ka ei uurind. Kel huvi, võib uuristama ja varuosi otsima minna.

Varsti tuli meile vastu ATV, numbrid kaetud. Tõenäoliselt polnud tal seal liikumine tegelikult lubatud.

Raja ääres oli ka üksik orienteerumispunkt.

Metsaradade labürindist jõudsime välja Võhmas. Peale Võsu oli see teine koht, kus mõnedsajad meetrid asfalteel kõndida tuleb. 

Joaveskile jõudnud, hakkasime läbime lõiku Nõmmeveskile, kus ma varem Kersti ja Kärriga käinud. Valgejõe kaldad on toredad. Nõmmeveski 1 telkimiplats jättis läbustavate noortega kehva maigu. Silla juures kinnitasime keha ja proovisime aru saada, kuhu edasi. See oli tõenäoliselt meie matka juures RMK poolt kõige halvemini tähistatud koht, mitmeti eksitav ja puudulik.

Edasine künklik metsarada oli kena. Ühe kärestiku vaatamise ajal hakkas juba pimenema. Edasised kilomeetrid kruusateedel polnud kuigi vaatemängulised, kuni mõni km kaugusel vahepunktist metsa keerasime. Saime veidi videvikus käia, kuni ühel hetkel polnud punaseid rada tähistavaid täppe enam kuskilt näha. Huupi jalge all olevat rada jätkates leidsin siiski ühes kohas täpid üles. Tõenäoliselt olime ühes orus pimeduse tõttu parempöördest möödunud. Edasi rassisime minu uute patakatega pealambi valgel laagriplatsini. Jalad olid kõigil juba valulikud, minul jalatallad.

Panime laagri üles, kuna asjad olid võsas ilusti alles, ja tuju hakkas tõusma. Lähedal oli veel üks telk, nii et suuremast lärmist katsusime hoiduda. Kuni Arx ja Misha telgi ja suure õhkmadratsiga maadlesid, panin mina oma uude Trangia-plidile (eelmisel aastal sünnaks saadud, kuid seni kasutamata, kuid üks kodune test välja arvata) vee keema ning tegin tule lõkkekohta. Kohv, nuudlid, soe turistieine jm tegi olemise väga mõnusaks. Magama läksime 2 aeg, ja kuidagi väga soe oli telgis.

Ommik oli ilus ja aluspesu väel metsas olemine mõnus. Väikemisha julges isegi Kalmeoja lõkkeplatsi kõrval asuvasse tiiki hüpata. Plätudes olnud jalad ei andnud absoluutselt tunda, alles Arxi küsimise peale pöörasin neile tähelepanu. Kui eelmisel õhtul oli taldade nii kiire aigeks jäämine mõnevõrra üllatus, siis samuti oli täiesti värske olek. Alles tossude jalga pannes oli tunda, et mõlema kanna küljel oli punkt, mille sisetallaotsade surumine ellamaks oli jätnud. Kuid see oli väga väike ebamugavus.

Taas kohvid, nuudlid, grillisime ka liha, ning muidu korralik ommikueine. Pakkimise ja asjade taaspeitmise järel jätkasime matka kl 11. Suundusime Viru rabale, kus ma korduvalt käinud. See oli väljamaadest pärit turiste täis, kuid meie laukasupluse ajaks jäi liikumist vähemaks. Ka täiendasime laukaveega oma veevarusi, Arx ja VMisha pidasid vajalikuks vett läbi minu soki filtreerida. :D

Viru rabast läbi, ilmus veel üks RMK poolt märgistamata jäetud lõik Lenska maantee suunas, kuid ainukese suunaviida usaldamine (seda ei tohi teha Nõmmeveskil ainult) ja müra järgi minek viis õigesse kohta. See oli taas koht, kus mõtlesin peale matka RMKle parandusettepanekud saata, kuid pole seda seni teinud ja juba on detailid ununemas, mida kirjutada soovisin.

Lenska mnt ületatud, sai mõned km kruusateedel, mõned km mudaaugus ja taas teepeal männimetsas konnata. Eelmise päeva pikad püksid olin vahetanud lühikeste vastu, ja kuigi sääsed olid mõnel niiskemal lõigul mu säärtest vaimustatud, arvan, et see oli ikkagi hea mõte.

Enne kaunisse Järvi-Pikkjärve jõudes kohtasime teel väikest vaskussi. 

Järve ääres on mõned eriti vesised kohad, kuid väikesed insenerilahendused aitasid meid kuiva jalga üle.

Põhja Kõrvemaa maastikukaitseala järgmie lõik tähedas Suursoo (Suru raba) ületamist uue laudtee peal. Nägime peaaegu neegriks muteerunud valge meest, käisime rabatornis ja jõudsime ilusti Paukjärve äärsesse torni, kus käisin viimati Arxiga eelmisel aastal peale Valgehobusemäe maaastikujooksu. Arx tahtis ka järve äärde minna, kuid oletasime Mishaga, et küllap rada läheb nagunii. Eksisime. Tee viis metsa ja meie järjekordse lõuna ja ujumise tegime teise järve ääres.

Taas jalutama hakates tundus mul energiat veel küll ja küll olema. Õige pea jõudsime Jussi järvestiku äärde, millede radadel ma ka varem lõiguti käinud, nt Kersti ja Kärri rajajälgimisoskusi imetlemas. Kogu matka jooksul astusin 4-5 korda varem käidud lõikudele.

Motivatsioonile pani põntsu 60km märk, sest selleks ajaks oli juba raske akanud. Ka oli kell juba päris palju - ujumised jm pausid olid kulukad.

Tee Aegviitu viis läbi erinevate teede, pinnaste, lagendike, metsade ja taimestiku, kuid nende nautimist raskendas kahanev tuju, lõppev energia jms. Polegi mõtet viimase otsa rajavalikuid kommenteerida. Autoni oli hea jõuda. Järgmine eredam etk oli asjadel järgi minnes. Arxi ja VMisha lihased olid autos juba kangeks jäänud, mul veel polnud midagi, ja nii oli mul lõbus nende liikumispüüdlusi kaeda. Viimati oli sarnane lõbu ühelt Adastilt tulles, kui väsinud tiim Lõunakeskuses käis.

Kord koju jõudnud, sai teha 4h uinakuku, et siis juba Talna seiklema minna. Sel esmaspäeval sai sõpradega ka teha plaan minna Otepääle, kus tegelikult seda kirjutades naasen. Käisime seiklusrajal. Pean piinlikult tunnistama, et uuet Kannatuste rada ei julgenud ma isegi katsetama minna. 1-5 olid aga väga lihtsad seekord. Tegelikult tegin 2-5 rajad teist korda veel "joostes" läbi. Selles mõttes ei jäänud ma rahule, et tavarajad pole eriline challenge, aga Kannatuste oma tundub (ehk vähene enesekindlus?) üle pea.

Sai veel Pühajärvel ujutud, aerutada, vesiratast sõita, grillida, RMK platsil õues magada (jube palav oli ikka!), äikest näha-kuulda, politseiga sekeldada, uusi kohti näha jm. Päeva lõpul, kui tagasi põhjaeestis, ka veel külmas merevees hulpida, esmakordselt sel aastal.

Võistlustest. Kui poolametlikult ühel Oslo jooksul osalemine välja arvata, pole sel aastal ühelegi võistlusele raatsinud minna. Isegi Erna matkale, milles uvitavad uuendused, vist ei jõua, kuna vaja samal ajal Saksamaale minna. Mõned on radaril küll olnud, kuid kõige tõsisemalt mõtlen nädala pärast toimuvat Lahemaa maastikumaratoni 10km rahvadistantsi. Pole aga kindel, kas suudan. Üle väga pika aja jooksin alles mõne päeva eest 10km distansi (olen meelega jooksud lühemad hoidnud) ja oi kui raske see oli. Nii et mõtlen veel mõne tunni.

UPDATE: see postitus on 3ndat päeva kirjutamisel ja tänase seisuga saan öelda, et Salomoni maastikujooksule, 10km Lahemaal, on minek. Tegin täna taas pikema testi - 12km. Ülirahuliku tempoga joostes polnud võhmaga mingeid probleeme (eelmisel nädalal oli ing kinni, kuid jalad ok). Küll aga akkas tundma andma põlv, ja mitte see, mis varem aige oli!  Loodan, et põhjus mu vanades juustudes, millega pole  iljuti eriti jooksnud. Tegelikult on kõik mu jooksujalatsid ammu oma aja ära elanud, kuid uusi ei raatsi etkel ankida ja nii ma talun pidevaid erinevaid ebamugavusi.

Kade, aga uhke

Sain täna uvitava üllatuse osaliseks - 5.-6.mail toimunud 5. Adasti öörännaku Pikka raja võitis tiim "We eat night for breakfast!"! Esindajad: Kairu, Kristo, Oss, Väike Misha, Arxxx, Lauri V. Umb 45km rada läbiti 10h4min. Punkte teeniti 649, mis on päris ülekaalukas võit teise koha 600 ees. Igipõline konkurent Nürro Rangers üllatuslikult katkestas 80p liidriseisus (peale 6ndat kontrollpunkti 11st).

Kongratsiulatsioonid! Kuulan teie auks Vangelis - Hymne!

Muidugi olen kade! Esimene üritus, kus me seltskonnal nii ästi läinud, kuid mind pold esmakordselt pundis. Jep, järelikult oli nõrgim lüli, või ebaõnne kandja. :P

Uhke aga sest minu loodusesse utsitud sõbrad saavad lõpuks suuremat tunnustust. :) Arxi ja Väikse Misha lobitasin 2009 a algul Pannjärvele Nike Winter Xdream 5-le. Ossi sain 2009 suve-Xdreami-sarja tiimi, algusega aprillis Ardus. Mõlemad tiimid kandsid nime "3 vaprat sõpra". Kairu tegi 3-4ndal augustil 2009 kreisi otsuse ühineda me Erna Matka keskmisele rajale mineva tiimiga "6 vaprat sõpra". LauriV seikluskarjäär algas omakorda Arxi ässitusel. Tiiminime "We eat night for breakfast" leiutasin 4. septembril 2011 kl 13.17 (+- 1min). Enivei, minu töö on tehtud. :) Seiklusspordi pisik külvatud ning idust viljaks kasvatatud. :)

See tekitab uus küsimuse - kui peaksin kunagi Eesti seiklusspordi maastikule naasma, kas taasühineks arvestavaks tegijaks tõusnud tiimiga või oleks mõistlikum uut generatsiooni loodusesse ajada?

Eestist rääkides - Erna Matk tuleb aastal 2012 uvitavate muudatustega ja kui ajaliselt sobib, tahaks osaleda. Nädal enne toimub Lahemaal XT spordi korraldatav Salomoni Maastikumaraton, mille 10km Rahvajooksudistants võib uvitav olla (eelmise aasta Valgehobusemäe rada oli super). Lisaks andis korraldaja emailitsi põhjust ärevust tunda. Võibolla prooviks veel tiimitriatlonit. Kõva Mehe Jooks on endiselt meelitav, aga no ei saa mina aru, miks selle hind alati ullult suur on. Rohkem pole veel ennatlikult ringi vaadanud.

Nüüd pöidlad pihku ja lootma, et keegi ööränduritest viitsib siia toimunust blogitada.