Kalevi Suvejooksu kogemus olemas

1-2 juuni toimus Viitna järvede ümber 40. Kalevi Suvejooks. Läksime siis ka Arxiga üle pika aja puhast orienteerumist tegema. Võistlemishimu polnud, läksime avatud rajale lihtsalt matkama. Ja seda ka mitte mõlemal päeval, vaid ainult pühapäeval.

Kui me enne kl11st regamispunktis seisime, tekkis mul facepalm moment - jälle unustasime mõlemad kompassi maha! Käisin igaks juhuks uuesti autos vaatamas, aga ei olnud. Arx akkas oma nutifonile kiiresti kompassiappe laadima, kuid nende töökindlus oli kesine. Saime siiski niisamagi akkama. Roostes muidugi olin, isegi legenditähiseid tuli tuletama hakata, kuid paanikat ei tekkinud. Mõni ekselus ja pikem otsimine tuli ette, kuid jalutama olimegi tulnud.

Umbes poole maa kandis pöörasime radadele, kus ka Viitna jooks kulgeb. Väga hea oli veepunkt, sest selleks ajaks oli janu suur ja 600-700ml tankimist päästis päeva. Kaasa ei võtnud me tilkagi, nagu ka süüa mitte.

Samas vahetasime Arxiga ka rolle, kes ülejäänud pool teed kaarti luges. Kulgesime rahulikult küngaste vahel kuni lõpuni. Enne viimast punkti mainisin, et parim on kindlasti lõpuks jäetud ja oligi - punkt oli kuskil porises augus, kuhu ei minul ega Arxil kuiva jalaga õnnestunud pääseda. Saimegi juba enam vähem esimese rajapoole soost kuivanud jalad uuesti märjaks.

Võtsime kõik oma raja 21 punkti 3h20minutiga, tegemata ühtegi jooksusammu. Aga vahva oli ning orienteerumiskolmapäevakute vastu uvi tõusis.

Väidetavalt 6km rada (punktide ühenduse summa linnulennult) äratas oma väikese numbriga kahtlust- Viitna järve jooks on 6km ring, ja see toimub poolel orienteerumise alast. Aga kodune joonlaud kinnitas numbrit, nii et mis siin vaielda.

Rada ise oli aga äge - 6nda punkti järel sai jala märjaks ning soos mulistamist oli parajalt. Peale seda tuli küngastest üles-alla ronida. Metsa varieeruvus oli märgatav. Ka ilm oli hea - ehk isegi liiga soe ja päikseline. Kartsin, et kael põleb ära, kuid õnneks mitte.

Kuhu juunis veel? Ei teagi. Rakvere Ööjooks on asfaltil ja sinna ei. Kõva mehe jooks liiga kallis. Harku järve jooks nii lühikese distantsi kohta kallis ja ka on rada suht meeles veel. Triatloni isu-jaksu pole. Mõned üritused on liiga kaugel, mõnede toimumisaeg veel mitte paigas. Ehk mõni orienteerumiskolmapäevak siis.

Meenutused 2011 sept Adasti Öörännakust

Järgnev on heietus 4ndast Adasti Öörännakust. 97% tekstist on kirjutatud 2011 sept lõpus. Kuna Inglismaale minekuga akkas kiire, jäi jutt mustandiks ning soikus uute ülesannete kuhjumisel. Ülestähendamata on jäänud, ja nüüdseks unustatud, rajal toimunu ja punktid.

“24-25 sept 2011 sai ette võetud järjekordne Adasti Öörännak. Üldjärjekorras 4, meie tiimile 3s. Lõuna Eestist koliti selleks korrakas Ida-Virumaale - staap oli Peipsi lähedal Kuru Puhkemajade kompleksis. Meile lähem asukoht meedis. Jõudsime õigel ajal. Oss vahepeal avaldas kartust, et jääb graafikust maha, kuid tegime vahe tasa. Märkimisväärne on ainukordne juhus, et Kairu jõudis kohale enne meid. Ta nõudis selle eest tunnustust.

Seekord seadsime tiimisuuruse piiri 5 pea juurde. Rajale tulid veel Kairu, Arxxx, Oss ja uustulnuk Kristo. Kristo vahetas välja Virxi, kes juba 134ndat korda leidis vabanduse mitte tulla, lastes seekord oma hüppeliigese ära väänata. Ka Väike Mishal oli huvi, kuid ta septembri graafik oli liiga tihe ja ka eelarve probleemne.

Et üritada murda "igavesti neljas" needust, vahetasime taas tiimi nime. Minu 6-7st Kairule saadetud ettepanekust valis kapternipreili välja tiitli "We eat night for breakfast!". Tagantjärele vaadates hea valik - ka mulle on see üha rohkem meeldima hakanud. :)

Pikale rajale tuli ainult 2 tiimi (lühemale 11?). Meie ja me igipõline vastane Nürro 1, seekord nimega Nürro Rangers. Nürro startis XX min varem ja sai sellevõrra kauem päevavalgust. Üldiselt meeldiv, et stardid hakkasid varem - nii oli võimalik pool ajast näha ka loodust, kus liikusime. Startisime vist kl 16.50 paiku ning lõpetasime, loomulikult koos joostes, vist enne 2te. Imho tegime päris head tempot. 8h sisse ei mahtunud, et teeninuks boonuspunkte, kuid sellest üle läinud minutid olnuks reaalne kokku hoida. Kristo oli esimese korra kohta tegija, ei jonnind ega midagi.

Teine väga lahe uuendus oli orienteerumise lahendus - iga järgmise punkti asukoht selgus eelnevas. Kuna tegemist rohkem matkaga, pole ettemääratud teekond paha. Valikorienteerumise puudumine võis aga olla põhjuseks, miks tiime raskel rajal nii vähe. Polnud võimalik midagi vahele jätta, et teekonda lühendada, sest poleks enam teadnud, kus järmised punktid.

Isiklikult polnud enne võistlust mingit ärevust ega ka tungi ettevalmistusi teha. Isegi kotti hakkasin pakkima alles pool h enne, kui Oss mu peale korjas. Viimase Erna matka järel tundub kõik muu, kaasa arvatud Öörännak, kuidagi lõbumängulikud. See pole iseenesest halb, fun is fun! Aga Erna matk 2011 jättis sügava jälje ja viis lati, kust alates algab katsumus-eneseületus-võitlus enda ja ümbritsevaga pä-äris kõrgele.

Ilmaga vedas tohutult. Täpselt nagu kevadise öörännakuga, sai vihm otsa enne starti. Osad ettevalmistused tegime kohale saabudes veel vihmas, kuid Ossile tehtud küpsisekoogi söömise (kook sai kohapeal otsa, mina aitasin selles tublilt. Oss vist sai kõige vähem. Ma ei teagi, kas maitses - erilist vaimustust ei täheldanud. Suurema osa pistsime enne starti pintsli, finishis viimase osa) ja ühisbussiga stardipunkti minemise ajaks veesadu lõppes. Jalad said ikka mudast ja lompidesse astumisest märjaks, kuid riided jäid kuivaks. Öösel oli lausa tähistaevast näha, mis küll paaril korral ka pilvede taha varjus.

Kott tundus algul taas tiba liiga raske, kuigi mitte liiga. Oletasin, et toidumoona jälle liigselt kaasas. Päris palju sai aga ära jaotatud ja finishiks oli toitu üle ainult natuke. Kuna ilm oli niiske ja jahe, ei kulunud ka vett/vedelikku kuigi palju. Minul, Arxil ja Kristol umbes 1,5l, Ossil 1l. Ammu laskmise punktis, kus ambu (nooled selleks etkeks kadunud?), lasta ei saanud, pakuti 1,5l gaseeritud vett kaasa, kuid loobusime. Airsofti punktis jõime paar topsi teed.

Aftermatch: Tervis on väga okei. Mõned lihased ja ka jalatallad annavad liikumist alustades tunda, et midagi toimus, kuid ei miskit hullu. Väsimust ei ole. Öösel tagasiteel magasin autos 2h ja voodis veel 5h. Ommikul ärkasin ise, mitte äratuse peale.

Kairu vastus päringule oli "Suuri kaebusi ei ole ja väikeste üle ei viitsi viriseda. Üldiselt tervis tip-top ja tuju hea! :) Ma arvan, et väga õnnestunud "matk" oli ja usun, et on lootust kunagi end sinna 8 tunni sisse ka pressida. Enam ei tundu see kuigi ulmeline."

Oss: "Tervis on enam vähem kui villis kannad ja paar varvast välja arvata pole tegelikult viga midagi, väsimus on hoopis teine teema :) Ma jõudsin koju kuskil 7 paiku :)"

Klaas on pool täis ja pool tühi. Tulime teiseks! (ja Kairu sai iljem kommipaki) Jäime ka viimasteks. Tulemused tulemusteks, matk oli tore. Rada oli vahva, autoteedel liikumist oli eelnevatest vähem. Huvitaivaimad olid loodusrajad, seal hulgas rabalauad ja RMK metsarajad.

Punktid olid ka põnevad. Mõlemad lasketäpsust nõudvad ülesanded, amb ja airsoftjäid küll ära, kuid piinavat ilmajäämise tunnet ei ole.

Lõpus saime Käi Jala stardipaki, hiina laterna õhku lennutada ja... rohkem ei mäleta.“

Muu:

Oss: 

“Allolevalt lingilt on võimalik näha minu telefoni GPSi poolt salvestatud liikumisteekonda:

http://www.gpsvisualizer.com/display/1317153597-24249-88.194.251.43.html

GPSi käivitasin siis kui kaart kätte anti ja seisma panin natuke pärast finishit.

Kiire statistika Every Trailist, info on miilides kuna ei viitsinud registreerima hakata:

Length: 24.4 miles 

Duration: 8 hours, 54 minutes, 13 seconds

Vertical up: 2549.3 ft

Vertical down: 2555.9 ft

Average Speed: 2.7 mph”

“Me saime ka lõpuks Adasti video peale :)

http://www.youtube.com/watch?v=TnT3EdLMnps

2-3 sekund kohe pärast kuupäeva jalutame kaamera eest läbi, "Rebasekott" on hästi näha :D”

Pilt kaardist: 

https://picasaweb.google.com/lh/photo/zzRPfx1nUuwJe0vuOuPjvyhS8Y1yT4rIOt3s2UnAAnM

Kristo: Mul GPSi polnud, aga vaatasin huvi pärast Delfi kaarti ja proovisin mälu järgi punktid maha panna. Enamik läks vist õigesti, ainult labürindi ja kalmistu koha pealt pole päris kindel, sest kummaski ei olnud ühtegi silmatorkavat objekti. Ja tundub, et see vasakpoolne teeke seal rabas enne mälumängu sinna rajale, kuhu me pärast ronisime :P

http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?id=1&uid=29f57e7f82b3c6fbfac0b0237ff257da#tc3 

Korraldaja Stella: Selline oleks olnud rada siis ideaalis:

http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?id=1&uid=151873d4598aaa477d7657059ff5299e#tc3

7. Öörännaku järelkaja teistelt

Tulemused (mis Adastile traditsiooniliselt ilinesid :P ). Pika raja Sõdurite 7st tiimist 3s koht. Kui korda läheks, miks kõik tiimid said lõpetamise järel 9 punkti, kuid meie 6, uuriksin. Aga isegi ei uvita. :P

Arxxxi pildid: https://plus.google.com/photos/102303120544145690244/albums/5877140869555636177?authkey=CP2IjpfVlqDPzwE

Oss, kes oli asjas innukamalt, kirjuta juba 10 päeva tagasi:

Vaatasin just korraldajate GPSi poolt salvestadu teekonda, päris huvitav oli :)
http://sportrec.navirec.com/ui/#18l8k03

Valisin ülevalt pikad rajad ja alt 120x kiirenduse, nii oli enam-vähem jälgitav.

Pokuralli (6:31) jäi suht kehvalt peale, ilmselt tuleb järgmine kord soos veidi suurem ring teha ;)

Kuna ajaarvestus käib rajal oldud aja järgi, siis ei ole kahjuks näha millised tiimid meist sel hetkel möödusid ja kellele me lõpuks vehele jäime :) Ajakaotus 20 min. plus trahv :)

Paistab, et alguses oli kõigil valestart :D

Tundub, et sõduritest lõpetasime teisena, arvestamata valestarti ja seisakuid ja üldarvestuses neljandana.

10:32 Puidukotkas (sõdurid)

12:15 Tugevad (teadlased)

12:33 Vicious (teadlased) - jätsid tollist läbi käimata

12:38 meie

12:49 Tripperid - tulid 12:40 "küla" juurest turboga finishisse :)

13:14 Tulime Wifit otsima

15:15 Are we there yet?

Meie pearivaal Puidukotkas sai ka stardist teistkordselt alles 1:11 hilinemisega minema, kuid neile, kas ei öeldud, et "koonduslaager" on esimene punkt või vaatasid nad lihtsalt valesti, igal juhul läksid nad alguses üles "küla" juurde ja tulevad sealt (2:00) mingi valemiga kolm korda kiiremini alla tagasi?

Huvitav, kas "teadlastelt" korjati lõpus orienteerumiskaardid käest ära või mille järgi nad neid trahve lõpus määravad, sest meilt küll minu teada kaarti ei tahetud saada. Igal juhul mina tulin sellega rõõmsalt koju ja hiljem hakkasin mõtlema, et taga on ju trahviajad, "sõdurite" puhul ei ole see muidugi väga määrav, kuna trahvid loetakse ilmselt kokku "teadlaste" kaartidelt.

7. Adasti Öörännakust mullina

5-6 august 2010 olin võistlusel, mis resultaadi vaatenurgast osutus katastroofiks, kuid on samas tõusnud üheks meeldejäävaimaks ja parimaks õppetunniks. See Erna matka raske raja ämber-esitus oli ka katalüsaatoriks uute ürituste otsimiseks, et kuskil paremini esinedes eneseväärikust taastada. Niiviisi leidsin internetist Adasti Öörännaku, millest üks üritus oli juba sel kevadel toimunud, teine kohe septembris tulemas. Infot, muljeid ja pilte läbi töötades jäi mulle Adasti Öörännakust mulje kui laheda ja omanäolise casual indie matkavõistlusüritusena, mis võibolla isegi rohkem poheemlaslik, kui sportlik. Mõeldud-tehtud - tiim Vääritud Tõprad läks 2le Adasti Öörännakule (tagasihoidlikult lühikesele rajale) ja sai 4nda koha.

2011a käisin mõlemal Öörännakul. Kevadel saime taas 4nda koha. Sügiseks vahetasime "igavese 4nda needuse" kartuses tiimi nime ja "We eat night for breakfast!" on senini säilinud. Mis Peipsi äärsel üritusel juhtus, on seni saladuseks jäänud, sest avastan praegu üllatusena, et my blogi postitus ei valminudki (küll aga leidsin just pooleli jäänud mustandi, nii et ehk kunagi...).

Minule, kes ma neil hetkil Eestis ei viibinud, jäi vahele 2012a 2 üritust, kuid tiim käis ja saavutas 2012a kevadel ka 1. koha!

Seekord orgunnis minekut Kairu. Nõustusin tulema, kuna sel ajal ka Eestis. Op ja kallis ind olid küsitavused, kuid said ületatud. Ka polnud toimumiskoht Kõrvemaa nii kaugel kui Lõuna Eesti. Samas olin seal piirkonnas ka aastate jooksul päris palju liikunud (mitmed matkad, RMK tee esimene etapp Aegviiduni, Kevadjooks, Triatlon). Ootuspäraselt saigi päris mitmel korral vanu radu käidud.

Enne võistlust tuli meilile juhend, mis lääge maitse andis. Arxi, Kairu, Ossi jt juba enne starti kirusime seda omakeskis. Vastukarva oli, et Teadlaste fraktsioon oli Sõduritest(!) ülekaalukalt võimsam (vaatamatta Sõdurite stardis saadud punktiedule (mis mulle ka ei meeldi-tahan teenida punkte, mitte kaitsta saadud annetust)):

1. Teadlased said Sõduritelt kohtumisel punkte röövida. Loogiliselt võttes tähendaks see, et kui teed on sel juhul kuulikindlatele Teadlastele, siis Sõdurid võiks metsa all end julgemalt tunda. Aga ei, natuke allpool oli kirjas, et RMK soovitab loodust häirida vähe (arusaadav) ja radadel püsida.

2. Teadlased said kisada "Sõdurid, seis" kusiganes ja kui trahviga ei tahtnud riskida, pidanuks punkti ära andma võimaluseta end kaitsta.

2. Peale selle, et Sõdurid ei saa ei rünnata (vahele jäädes kaotab elu), ega end kaitsta (taanduda), oli Teadlaste kõvaks trumbiks põgenenud tiimide peale kaebamise võimalus, et Sõduritele trahvipunkte tekitada.

3. Kittumiseks pidi tiimi identifitseerima. See aga oli lihtne, sest vahepunktide korraldusrühmad jälgisid tiimide liikumist ja piisanud pisikestest arvutustest, et Sõduritiim välja peilida. Pealegi -  kui raske olnuks meie hiigeltiimi tuvastada (numbrini jõuame).

4. Teadlased olid ülekaalus - 48. Sõdijate 25 tiimi olid lootusetus vähemuses.

Minu ühendumatus viimase Öörännakuga põhjustab teistsuguse, pealiskaudse postituse. Ma ei tea suurt midagi, mis toimus. Mina olin seal jalutamas ja jutustamas ja loodust vaatamas. Oss luges kaarti ästi. Vist ainult üks 100m apsakas tuli, ja see ka seetõttu, et tiim liikus muljetavaldavalt kiirelt. Seda enam, et tiim oli hiigelsuur - 10liikmeline! Pidi olema 11, kuid kõik ei jõudnud kohale. 

Enamus punktides olin täiesti kasutu. Osalt tiimi suuruse tõttu, sest liiga palju hääli millegi arutelus tekitab ainut segadust ja viivitust. Seetõttu eelistasin vahel nt tähistaevast imetleda. :P Korra tegelikult leidsin ühes punktis otsitava luku ja "käepaela", kuid see tähendas, et mina ei näinud tigedat metsist, kellega teisest suunast otsijad kokku puutusid.

Punktid vajasid siiski meele erksa hoidmist. Kirjeldused ja juhendid olid pikemad kui 2 lauset. Kontrollpunktideks oli "kummitusmaja", labürint, "takistusjooksu" rada tulistamisega, uues kuues pommirada, kus meil läks lolluse tõttu kesiselt, ja midagi ehk veel.

Algne stardiaeg 16.14 tõsteti kella 20le, sest Väike Misha käis päeval sooja tegemas Tartus sulgpallivõistlusel. Esimene stardikatse oli 20.30. Kolasime metsas ja otsisime punkti, kuid ei leidnud kuidagi. Asi meenutas vaikselt Erna matka 2010, mis samuti algas autosõidu ja sellejärgse hämminguga. Oss elistas lõpuks korraldajale. Selgus, et kaart oli üle võetud mingist varasemast võistlusest ning seal olevad punktid ei puutu üldse Öörännakusse! Meie kaardile jäi infolauas õige punkt äpardusena märkimatta - ajasime üle poole tunni taga mingit suvalist märki kaardil ja kulutasime 3-4km võrra energiat. 

Käisime uuesti stardis ja reaalne start Ossi restarditud GPS järgi toimus 21.20 (finishis pretensiooni esitades märgiti protokolli vist 21.15). Igatahes startisime, kui kõik pika ja arvatavasti ka keskmise raja tiimid juba ammu rajal ja veel mõned lühikese raja omad minekul. Sellest tulenevalt pole imestada, et meie finisheerimise ajal 8.45 paiku ommikul võistluskeskus pea tühi oli. Mõni minut peale meid lõpetas veel üks tiim, kes parklasse jäänud autosi arvestades oli tõenäoliselt ka viimane.

Finishis anti diplom, kohuke, vahvlibatoonike ja kalli. Istusime mõne minuti ja siis kõik väsinutena autodesse ning minema. Arx, kellega ma ka tulin, võitles arusaadavalt unega ning soovitasin kuskil tiba magada. Keeraski tankasse sisse ja avastasime, et ka Väike Misha, kes sõitis välja paar minti varem, oli ka sinn magama veerenud. Ma ei tea, kaua seal olime, kuid ärgates oli Misha haihtunud. Mina muidugi põõnasin, kui Arxxx sõitu jätkas.

Riietus oli piisav - 1 pükstekiht, 3kihti ülakehal, + jope öösel. Algselt umbes 7kg seljakotis oli tagavaraks oli veel t-särk. Peale mudas sumpamist (millest allpool) kaotasin mingi etk ära 1he kinda, mis mõnevõrra morjendas.

Toitu polnud kaasas kuigi palju - mõni pisike soks, mille välja jagasin, paar batooni, mis alles jäid, otsa saanud halvaa, ja hunnik banaane, mis enamuses söömata jäid ja pehmeteks tumedateks käkkideks muutusid. Näksida sai veidi ka jagatud lihasnäkke. Vett kulus liitri kandis, mis on ok, sest mitu-mitu päeva enne tankisin end jõudsalt. Ka laup enne starti olin juba ainuüksi vett 2l joodud.

Enesetunne - raske hakkas. Lõpus oli jalutada väga paha, kuid joosta oli ok, kui hellaks haudunud taldu ignoreerida. Nii mõnegi tiimiliikmega tegime viimaste kilomeetrite küngastel sprinte ja lühikesi jookse. Kõige raskemad olid viimased km tõenäoliselt Väiksele Mishale. Ta oli nädalad varem hüppeliigese välja väänanud, ja et üldse osaleda, pani kanged saapad jalga. Kuigi need hoidsid tal hüppeliigest liigse töö eest, ja ka algse hõõrdumisoht sai likvideeritud, olid need tõenäoliselt süüdi krampide tekitamises lõpukilomeetritel.

Ville ega midagi püsivamat valu ei tekkinud. Pühapäeval olid jalad väsinud, kuid tallad olid peale dushi ja mõnetunnist puhkust korras. Ühe põlve tagune oli valulik, mõlemale põlevele määritud FastumGel aga parandas kõik.

Kirjutan ümber oma seikluste raskuse hindamise - kiirusest ja distantsist on siiski tätsam aeg, kaua tuleb jalgadel olla. Nt Scoutsrännak tundus 30km ja 4h tunniga lihtsam, isegi kui tempo 2 korda kiirem ja ka kott 2 korda raskem. Pinnas, kõrgusvahed ja temp mängivad ka muidugi rolli.

Tajusin õige puhkehetke/viisi tähtsust. Võibolla umbes poolel teel oli punkt, kus palju tiime järjekorda saabus. Kõigile, ka meile, öeldi, et pool h tuleb oodata (ootasime siiski 40min). Oli vist kõige pimedam ja jahedam aeg öösel ja tiimikaaslastel hakkas jahe. Mina viskasin viivitamatult kuivale mättale, võtsin jalatsid jalast ja võtsin kotist jope ülakehale telki mängima. Maapinna poolt ei tundnud kuivade kõrte tõttu midagi. Jopealune muutus poole h pärast jahedaks, kuid mitte külmaks. Kõige tähtsam kasu oli aga jalgadel. Kogunenud kuumus ja veidi ka niiskus sai sokkidest ja jalatsitest välja. Tallanahk ja lihased said puhata. Kui selleks punkti jõudmise ajaks oli nõrgalt tunda, et jalgadel juba oldud, siis sealt minnes oli tunne uus. Kasutusel oli taas Scoutsrännakul end tõestanud spordisokk+villanesokk+vanajuustNewBalance.

Kaua peale seda me jalad kuivad ei olnud. Nagu mainisin, oli punktis palju tiime ootel ja liiklus sisse-välja tihe. Ühelt poolt, kust Teadlased tulid ja Sõdurid läksid, läbis rada mudasood. Kas oli see korraldajate poolt juhuslikult nii välja kukkunud, või meelega taas Teadlastele punktikogumine ülilihtsaks tehtud, ei tea. Igatahes tegime lollusi. 1 - läksime sinna sohu peitu kükitama. Isikliku virinana lisaks, et kuna tiime tuli vahetpidamata, siis ebamugav sundkükk tegi põlve mõneks ajaks valulikuks, mis iljem siiski taandus. 2 - viimaks üks tiim siiski avastas meid. Võibolla mind, sest olin teel kõige lähemal ja kotil punast. Igatahes Teadlaste röökima pistmise järel lõi minusse etkega sisse võitluspisik ja karjusin midagi, et "jookseme ära!". Loll, loll, loll. Kui me lõpuks taas kokku saime, olid kõikide jalad, jalatsid ja püksid mudased ja märjad, ning pool maad oli veel ees. Mina sain ainult ühe jala märjaks, sest ei jooksnud nii sügavale metsa. Jäin ühele mahalangenud puule seisma ja jälgima. Kuulsin, kuidas Teadlased meid kirusid ja nägin, et kuidas üks Teadlane suht lähedalt mind nägemata lähedalt mööda kõndis - ta oli meid taga ajama tulnud, mida ma enne ei märganud, ja sai ka seetõttu jalad samasuguseks. Aega kaotasime Ossi sõnul 20min. Ja punkti ka ei õnnestunud säästa! Kuna tiim läks metsas laiali, tuldi välja hajali. Kaspar esimese väljujana jäi ikkagi kellelegi vahele. Tagantjärele tarkusena oleks võinud kohe vahele jääda ja oleks 10 imuunsusminuti ajal järgmistest Teadlastest lihtsalt mööda jalutanud.

Kui võistluslik aspekt välja jätta, siis Virx (jep, isegi Virx oli peale aastatepikkust viilimist kohal! :) ) vaatas asja lõbu seisukohalt, et oligi tore seiklus. Õige, sellised seigad jäävadki meelde ja on iljem ea naerda. Virxil oli ka samas teistest kergem olukord - ta oli ostnud 35(!)eurosed veekindlad sokid jahipoest, mis väidetavalt oidsidki ta jalgu kuivad. Virx kiitis neid terve ülejäänud tee, nii et sokid pidid tõesti muljetavaldavad olema. Samas olid minu jalad villastes sokkides ka piisavalt okeid, et sellise väljamineku peale veel mitte mõelda.

Lisaks tundsin Virxist ja Kairust ära modell-sportlased. See on see grupp konsumerismist rikutud aktiivseid (või ühiskonna "surve" ("naabrid teevad ja kuidas siis meie ei tee") tõttu aktiivseid) tegelasi, kes käivad loodus/spordiradadel end näitamas. Nende varustus peab alati olema viimane mudel, õigustades oste teistele (mis töötab ka enda pettmisena, endale ostu õigustamine), et seda "oli vaja", isegi kui radadele satutakse käputäis kordadel aastas. Muidugi on olukordi, kus ongi vaja. :) Võimalik, et eksin ja neil oligi kõike tarvis, kuid mulle meenutasid nad üleni uutes riietes-papudes just selliseid eesrindlikke innovaatoried. :P Ja neid teades solvuvad nad neid ridu lugedes.

Ajaga on Adasti Öörännak tohutult kasvanud. Suurenemisega on kaasnenud oma head ja vead. 4ndal mail startinud Öörännakust on vaevu aimatav kunagine soodne, lihtne, heas mõttes amatöörse korraldusega avastmist promov liikumisüritus. Üks element mis häirib, on asja kommertslikuks muutumine. Muidugi on meeletu rahvamassi haldamine ja tegusate punktide loomine kulukas. Ratsionaalselt arusaamine vastandub aga minu kui lõpptarbija kibestumisega oma sentide lugemisel. Teine asi on abstrakte essents - Öörännak lihtsalt ei küta mind enam üles. Võibolla on asi taustaloos, mis mulle jabur tundus (kuid ratsionaalselt teisest küljest vaadates peaks punkte ja eesmärke siduv osa teretulnud olema). Võibolla olen vanaks jäänud. Võibolla olen etkel liiga hinnatundlik/kitsi. Või on isu täis. Või ei viitsi enam vihastada inimeste üle, kes ikkagi prahti maha loobivad. Või oleme matkaüritustega minu väljamaal oleku ajal lahku kasvanud. Kindlasti osalt nimetatud põhjustel, kuid ka muude väiksemate nüanside tõttu on kahtlane, kas lähen veel Adasti Öörännakule, ja ka Erna matkale. Seltsi mõttes lihtsalt jalutama ehk võib veel, kuid võistlustunde saamiseks ihkaks nagu midagi uut. Ammune mõte midagi ise korralda torgib taas seespool koljut. Uued mõtted, mida teha, on sombijooks ja kajaki/kanuu orienteerumine.

2h/40km maastikuratast

Kuna sai end vennaga regatud 4ndal augusti XTspordi korraldatavale Salomon Maastikumaratoni 10km Rahvajooksu distantsile... oot-oot, uuendus nende kodukal näitab, et Lahemaal Kuusalu vallas Kolgakülas (Kairu, kellel kuskil sealkandis lapsepõlvekodu, jäi peale Otepää seiklust aigeks ja ei saagi ühineda) toimuva jooksu täpsem pikkus on 9.5km... enivei, kuna sai regatud, sunnib südametunnistus selleks tiba ka valmistuma. Soovides jalataldu ja põlvi säästa, kuid siiski piisav koormus võtta, avanes sobiv võimalus täitmaks plaani, mis tekkis täpselt 2 nädalat tagasi Kerstiga jalgrattamatka tehes - ring, mille tegime (ja eelmisel suvel ka Arxiga), võimalikult kiiresti rattaga läbida. Randa jm kõrvalepõiked maha lahutades, on ring google.mapsi arvutustel ja rattakompuutri lugemisel 38-39km.

Minu soov oli see läbida 2 tunniga. Ühest küljest muidugi naljategu -  keskmine kiirus ju aint 20km/h. Aga ma pole nii pikka pingelist sõitu teab mis ajast teinud, kui üldse, ja selline teadmatus, kui palju ma jaksan peale esimest vahepausideta tundi, sundis mind jätma veidi varu ja jääma ilusa ümmargune 2h juurde.

Ratta värskelt õlitanuna asusin peale kl 5t rajale. Enne oli parajalt vihma tulnud, kuid sel etkel tuli välja päike. Olnud vihm mulle ei meeldinud. Mitte, et rada pehmemaks või mudaseks läks - vastupidi, muda teeb kõik lõbusamaks, vaid et õhk oli palju mõnusam hingata. Kui peaks tulema jooksupäeval peaks tulema irmus palavus, poleks sellega niivõrd arjunud. Proovisin omalt poolt sõitu endale soojemaks teha, pannes selga 2 sooja kihti, kuid ei tundnud, et see kuuma ilma oleks võrreldavalt simuleerinud.

Algus, nagu ikka, oli kerge. Peale 10km hakkasin üle pika aja tundma vasakut põlve. See andis tunda kuni lõpuni, tehes mind ettevaatlikuks, kuid usun, et suutsin end siiski oida piiril ja mitte teda liialt suruda.

Kiirusele põlv mõjus, kuid marginaalselt. Esimese 20kmi, kuni Mahu sadamani, pole tegelikult midagi viriseda. Põhiliselt ebatasastel kruusa- ja mullateedel kulgenud teekond oli läbitud 51 minutiga. Tagasitee sai kurnavam. Nüüd oli päris tugev tuul vastu, rohkem ülesmäge, põlv oli kohati jõetu ja umb 11km enne lõppu tuli ull nälg kallale. Vähemalt oli kaasas liiter vett, mis osutus täpselt vajalikuks hulgaks (olin end ka enne starti vett aegamisi täis tankinud). 1-2 müslibatooni aga oleks tõenäoliselt ea boosti andnud.

Finishiaeg polnud aga nii nigel, kui kartsin - 1h50min. Tagasitee oli "vaid" tunnine. Eesmärgi täitmise rõõmu ületas aga valmis toidu leidmine! Aruldase liigutusena sõin enne dushamist. Palju.

Kui valmis ma nüüd Valgejõe ürgoru kallastel jooksma olen, ei tea. Võhmaga seekord ka mingit küsimust ei olnud. Jalad peaks olema ka võimelised 10km ikka läbi jooksma, kuigi kohutavas seisus jalatsid hakkavad jalataldu kindlasti piinama. Põhiküsimus on, kui kiiresti ma joosta suudan? Oskan ma energiat optimaaslet jaotada? Kui palju tõuse-langusi rajal on?

Rääkides rattarajast, siis eelmisel aastal Arxiga tehtud matk pidi siin blogis koomiks-postitusena ka kajastuma. Siiani pole see teoks saanud, kuid lähiajal teen lõpuks ära. :)

80km RMK raja matk, Otepää-Pühajärv jm

Nonii blogi, rejoice! Taas väike postitus. Pigem on see siin täna aga fakte konstanteeriv logiraamat, kui ladusalt arenev jutt.

Üks põhjustest, miks siia midagi tulnud pole, on minu välismaal koolis viibimine. Kuigi ka nii UKs, Norras ja Ungaris on olnud palju toredaid trenne, seiklusi ja matku (ja veel kuidas!), on see blog jäänud viiimasel ajal Eesti-põhiseks. Ühel päeval, kui mul aega peaks tekkima, võib see taas muutuda.

Praegu mu Eesti suvepuhkuse matkast, mis sai tehtud Arxxxi ja Väikese Mishaga, originaalse 3 vapra sõbraga (meie tiimi nimi me esimesel winter Xdreamil). Testisime esimest lõiku vastavatud RMK Oandu-Ikla matkarajast. Läksime Oandult Aegviitu, ligi 80km. Sellise ullu idee pani nädal varem lauale Arx saunas.

Ilusal juulikuisel laupäeval alustasime liigutamisega küll juba ommikul, kuid 1he auto lõpp-punkti viimine, baasivarustuse (telk, madratsid, lisatoit, välipliit etc) vahepunkti juurde metsa peitmine ja rohkem kui 100km sõit võttis aega. Tagasi vaates polnud ajastusel midagi viga, sest vihm tuli autoga sõites alla ja rohkem me seda oma reisi jooksul ei näinud. Võhmas, tõsi, saime 3 piiska, kuid need sai tõesti sõrmedega üles loetud.

Peale näksimist astusime rajale kl 14. Kõndisime metsas, lugesime silte ja nii juba 50min, kui nägime esimest Oandu-Ikla silti pisikesel risteel, kuhu jõudsime. Meile üllatuseks näitas see suunda vastupidiselt! Kratsisime mõne etke pead ja peame piinlikult tunnistama, et eksisime kohe alguses. :D Alustasime suure hurraaga, pööramata tähelepanu, kuhu läksime, ning võtsime järelikult Oandu õpperaja vms. Korrigeerisime oma suunda ja jätkasime õigel teel Võsu poole. Kaotasime natuke aega, sest kindasti olime 50min jooksul läbinud rohkem, kui 2km, mida näitas km-silt, kuid sel hetkel oli veel energiat...

... Vähemalt teistel. Mul oli nigel päev. Kuidagi raske oli. Seljakott oli ka liigselt toitu täis, kuid ainult selles polnud asi. Lihtsalt oli nõrkus. Ka ei usu, et eelmise päeva jooks grammigi mõjus. Kõige hõlpsam lõik oli tõenõoliselt 20-30km, kui olin end "sisse kõndinud".

Võsu külje all vaatasime vana tammi ja RMK platsil kinnitasime keha, mis mõjus ästi. Kuna Ossi üks Eesti-pesadest oli lähedal, tegime minu pealekäimisel pisikese lisapõike veevarude täiendamiseks. Vett saime, kuid Ossi ennast kodus polnud - pidutses suguvõsaga kuskil. Meie mitmete kõnede käigus saime lootust, et äkki ta külastab meid öösel laagriplatsil, kuid seda ei juhtunud. Laagriplatsil väiksese koosviibimise ideest olin rääkinud veel mõnele inimesele, kuid kuna jõudsime Kalmeojale alles kl 00.00, siis lõpuks ei kutsunud sinna siiski kedagi.

Täheldused Võsust edasi: tasub ära märkida üks talu, kus 4-5 lahtist koera kõvasti lärmavad. Peale ehmatamise ja nuuskimise nad muud ei tee.

Paar km edasi metsa seest võib leida vana rüüstatud sinise Volvo. Numbrimärki pole, mudelit ei vaadanud, VIN koodi ka ei uurind. Kel huvi, võib uuristama ja varuosi otsima minna.

Varsti tuli meile vastu ATV, numbrid kaetud. Tõenäoliselt polnud tal seal liikumine tegelikult lubatud.

Raja ääres oli ka üksik orienteerumispunkt.

Metsaradade labürindist jõudsime välja Võhmas. Peale Võsu oli see teine koht, kus mõnedsajad meetrid asfalteel kõndida tuleb. 

Joaveskile jõudnud, hakkasime läbime lõiku Nõmmeveskile, kus ma varem Kersti ja Kärriga käinud. Valgejõe kaldad on toredad. Nõmmeveski 1 telkimiplats jättis läbustavate noortega kehva maigu. Silla juures kinnitasime keha ja proovisime aru saada, kuhu edasi. See oli tõenäoliselt meie matka juures RMK poolt kõige halvemini tähistatud koht, mitmeti eksitav ja puudulik.

Edasine künklik metsarada oli kena. Ühe kärestiku vaatamise ajal hakkas juba pimenema. Edasised kilomeetrid kruusateedel polnud kuigi vaatemängulised, kuni mõni km kaugusel vahepunktist metsa keerasime. Saime veidi videvikus käia, kuni ühel hetkel polnud punaseid rada tähistavaid täppe enam kuskilt näha. Huupi jalge all olevat rada jätkates leidsin siiski ühes kohas täpid üles. Tõenäoliselt olime ühes orus pimeduse tõttu parempöördest möödunud. Edasi rassisime minu uute patakatega pealambi valgel laagriplatsini. Jalad olid kõigil juba valulikud, minul jalatallad.

Panime laagri üles, kuna asjad olid võsas ilusti alles, ja tuju hakkas tõusma. Lähedal oli veel üks telk, nii et suuremast lärmist katsusime hoiduda. Kuni Arx ja Misha telgi ja suure õhkmadratsiga maadlesid, panin mina oma uude Trangia-plidile (eelmisel aastal sünnaks saadud, kuid seni kasutamata, kuid üks kodune test välja arvata) vee keema ning tegin tule lõkkekohta. Kohv, nuudlid, soe turistieine jm tegi olemise väga mõnusaks. Magama läksime 2 aeg, ja kuidagi väga soe oli telgis.

Ommik oli ilus ja aluspesu väel metsas olemine mõnus. Väikemisha julges isegi Kalmeoja lõkkeplatsi kõrval asuvasse tiiki hüpata. Plätudes olnud jalad ei andnud absoluutselt tunda, alles Arxi küsimise peale pöörasin neile tähelepanu. Kui eelmisel õhtul oli taldade nii kiire aigeks jäämine mõnevõrra üllatus, siis samuti oli täiesti värske olek. Alles tossude jalga pannes oli tunda, et mõlema kanna küljel oli punkt, mille sisetallaotsade surumine ellamaks oli jätnud. Kuid see oli väga väike ebamugavus.

Taas kohvid, nuudlid, grillisime ka liha, ning muidu korralik ommikueine. Pakkimise ja asjade taaspeitmise järel jätkasime matka kl 11. Suundusime Viru rabale, kus ma korduvalt käinud. See oli väljamaadest pärit turiste täis, kuid meie laukasupluse ajaks jäi liikumist vähemaks. Ka täiendasime laukaveega oma veevarusi, Arx ja VMisha pidasid vajalikuks vett läbi minu soki filtreerida. :D

Viru rabast läbi, ilmus veel üks RMK poolt märgistamata jäetud lõik Lenska maantee suunas, kuid ainukese suunaviida usaldamine (seda ei tohi teha Nõmmeveskil ainult) ja müra järgi minek viis õigesse kohta. See oli taas koht, kus mõtlesin peale matka RMKle parandusettepanekud saata, kuid pole seda seni teinud ja juba on detailid ununemas, mida kirjutada soovisin.

Lenska mnt ületatud, sai mõned km kruusateedel, mõned km mudaaugus ja taas teepeal männimetsas konnata. Eelmise päeva pikad püksid olin vahetanud lühikeste vastu, ja kuigi sääsed olid mõnel niiskemal lõigul mu säärtest vaimustatud, arvan, et see oli ikkagi hea mõte.

Enne kaunisse Järvi-Pikkjärve jõudes kohtasime teel väikest vaskussi. 

Järve ääres on mõned eriti vesised kohad, kuid väikesed insenerilahendused aitasid meid kuiva jalga üle.

Põhja Kõrvemaa maastikukaitseala järgmie lõik tähedas Suursoo (Suru raba) ületamist uue laudtee peal. Nägime peaaegu neegriks muteerunud valge meest, käisime rabatornis ja jõudsime ilusti Paukjärve äärsesse torni, kus käisin viimati Arxiga eelmisel aastal peale Valgehobusemäe maaastikujooksu. Arx tahtis ka järve äärde minna, kuid oletasime Mishaga, et küllap rada läheb nagunii. Eksisime. Tee viis metsa ja meie järjekordse lõuna ja ujumise tegime teise järve ääres.

Taas jalutama hakates tundus mul energiat veel küll ja küll olema. Õige pea jõudsime Jussi järvestiku äärde, millede radadel ma ka varem lõiguti käinud, nt Kersti ja Kärri rajajälgimisoskusi imetlemas. Kogu matka jooksul astusin 4-5 korda varem käidud lõikudele.

Motivatsioonile pani põntsu 60km märk, sest selleks ajaks oli juba raske akanud. Ka oli kell juba päris palju - ujumised jm pausid olid kulukad.

Tee Aegviitu viis läbi erinevate teede, pinnaste, lagendike, metsade ja taimestiku, kuid nende nautimist raskendas kahanev tuju, lõppev energia jms. Polegi mõtet viimase otsa rajavalikuid kommenteerida. Autoni oli hea jõuda. Järgmine eredam etk oli asjadel järgi minnes. Arxi ja VMisha lihased olid autos juba kangeks jäänud, mul veel polnud midagi, ja nii oli mul lõbus nende liikumispüüdlusi kaeda. Viimati oli sarnane lõbu ühelt Adastilt tulles, kui väsinud tiim Lõunakeskuses käis.

Kord koju jõudnud, sai teha 4h uinakuku, et siis juba Talna seiklema minna. Sel esmaspäeval sai sõpradega ka teha plaan minna Otepääle, kus tegelikult seda kirjutades naasen. Käisime seiklusrajal. Pean piinlikult tunnistama, et uuet Kannatuste rada ei julgenud ma isegi katsetama minna. 1-5 olid aga väga lihtsad seekord. Tegelikult tegin 2-5 rajad teist korda veel "joostes" läbi. Selles mõttes ei jäänud ma rahule, et tavarajad pole eriline challenge, aga Kannatuste oma tundub (ehk vähene enesekindlus?) üle pea.

Sai veel Pühajärvel ujutud, aerutada, vesiratast sõita, grillida, RMK platsil õues magada (jube palav oli ikka!), äikest näha-kuulda, politseiga sekeldada, uusi kohti näha jm. Päeva lõpul, kui tagasi põhjaeestis, ka veel külmas merevees hulpida, esmakordselt sel aastal.

Võistlustest. Kui poolametlikult ühel Oslo jooksul osalemine välja arvata, pole sel aastal ühelegi võistlusele raatsinud minna. Isegi Erna matkale, milles uvitavad uuendused, vist ei jõua, kuna vaja samal ajal Saksamaale minna. Mõned on radaril küll olnud, kuid kõige tõsisemalt mõtlen nädala pärast toimuvat Lahemaa maastikumaratoni 10km rahvadistantsi. Pole aga kindel, kas suudan. Üle väga pika aja jooksin alles mõne päeva eest 10km distansi (olen meelega jooksud lühemad hoidnud) ja oi kui raske see oli. Nii et mõtlen veel mõne tunni.

UPDATE: see postitus on 3ndat päeva kirjutamisel ja tänase seisuga saan öelda, et Salomoni maastikujooksule, 10km Lahemaal, on minek. Tegin täna taas pikema testi - 12km. Ülirahuliku tempoga joostes polnud võhmaga mingeid probleeme (eelmisel nädalal oli ing kinni, kuid jalad ok). Küll aga akkas tundma andma põlv, ja mitte see, mis varem aige oli!  Loodan, et põhjus mu vanades juustudes, millega pole  iljuti eriti jooksnud. Tegelikult on kõik mu jooksujalatsid ammu oma aja ära elanud, kuid uusi ei raatsi etkel ankida ja nii ma talun pidevaid erinevaid ebamugavusi.

Kade, aga uhke

Sain täna uvitava üllatuse osaliseks - 5.-6.mail toimunud 5. Adasti öörännaku Pikka raja võitis tiim "We eat night for breakfast!"! Esindajad: Kairu, Kristo, Oss, Väike Misha, Arxxx, Lauri V. Umb 45km rada läbiti 10h4min. Punkte teeniti 649, mis on päris ülekaalukas võit teise koha 600 ees. Igipõline konkurent Nürro Rangers üllatuslikult katkestas 80p liidriseisus (peale 6ndat kontrollpunkti 11st).

Kongratsiulatsioonid! Kuulan teie auks Vangelis - Hymne!

Muidugi olen kade! Esimene üritus, kus me seltskonnal nii ästi läinud, kuid mind pold esmakordselt pundis. Jep, järelikult oli nõrgim lüli, või ebaõnne kandja. :P

Uhke aga sest minu loodusesse utsitud sõbrad saavad lõpuks suuremat tunnustust. :) Arxi ja Väikse Misha lobitasin 2009 a algul Pannjärvele Nike Winter Xdream 5-le. Ossi sain 2009 suve-Xdreami-sarja tiimi, algusega aprillis Ardus. Mõlemad tiimid kandsid nime "3 vaprat sõpra". Kairu tegi 3-4ndal augustil 2009 kreisi otsuse ühineda me Erna Matka keskmisele rajale mineva tiimiga "6 vaprat sõpra". LauriV seikluskarjäär algas omakorda Arxi ässitusel. Tiiminime "We eat night for breakfast" leiutasin 4. septembril 2011 kl 13.17 (+- 1min). Enivei, minu töö on tehtud. :) Seiklusspordi pisik külvatud ning idust viljaks kasvatatud. :)

See tekitab uus küsimuse - kui peaksin kunagi Eesti seiklusspordi maastikule naasma, kas taasühineks arvestavaks tegijaks tõusnud tiimiga või oleks mõistlikum uut generatsiooni loodusesse ajada?

Eestist rääkides - Erna Matk tuleb aastal 2012 uvitavate muudatustega ja kui ajaliselt sobib, tahaks osaleda. Nädal enne toimub Lahemaal XT spordi korraldatav Salomoni Maastikumaraton, mille 10km Rahvajooksudistants võib uvitav olla (eelmise aasta Valgehobusemäe rada oli super). Lisaks andis korraldaja emailitsi põhjust ärevust tunda. Võibolla prooviks veel tiimitriatlonit. Kõva Mehe Jooks on endiselt meelitav, aga no ei saa mina aru, miks selle hind alati ullult suur on. Rohkem pole veel ennatlikult ringi vaadanud.

Nüüd pöidlad pihku ja lootma, et keegi ööränduritest viitsib siia toimunust blogitada.

Erna lõpp ja kaja

Tulemused. 52,4punkti ja see andis meile 4. koha. Olen küll igavene 4s, aga see ei tähenda, et sellega lepiksin. Eriti seekord, kui 3nda koha saamisest piisas Raamatukoil vaid 0,8punktisest edust! Nüüd hakkan olekseid loopima, kuid veidi põhjendatult - oleks 1 puu rohkem arvanud, 1 noole täpsemalt teele saatnud, selle paganama kivi kergemaks pakkunud ja muidugi vihjed patarei tegemiseks välja võtnud... Saanuks siis alles feimi ja sulli. :P

Siiski parem, kui eelmise aasta katkestamine raskel rajal. See a läkski hulluks aetud raskele vaid 4 tiimi, lõpetas 2. Keskmise raja 13st tiimist lõpetas 10.

Tempoga olen aga rahul. Peale selle et distants pikem (pakun, et 80km), oli kiirus kindlasti kõrgem, kui eelmisel keskmisel Ernal või lühematel Adasti öörännakutel. Oleksin ma jõudnud viimastel tundidel tiimiga sammu ka pidada, olnuks veel ägedam, kuid seekord polnud minu tipphetk. Samas tuli kindlasti mu jala läbitud ala rekord.

Alates 3ndast punktist kuni lõpuni jõudsime KPdesse alati teise keskmise tiimina. Meie ees oli 8min varem startinud Nürro1, mis varemgi matkavõistlustel head kiirust / tulemust näidanud. 4ndas punktis oli nende edu tunni ümber, hiljem 1,5h ringis. Mõnede KPde vahel suutsime vahet hoida, mõnikord kaotasime. Samavõrd kui Nürro1 oli meist tase kõrgemal, polnud ka meiega keegi konkureerimas. Kõike KPsi läbinud tiimidest kulus Nürro1-l 20h, meil veidi alla 22h, ja ajaliselt järgmisel 23,5h.

Mida paganat... miks fotograaf mind välja jättis. :D

Kaardilugemine töötas väga hästi. Toomas ja Rait tegid põhitöö, mina vaatasin ja noogutasin vaid paar korda alguses kaasa.

Kõik läksid ühe paari jalatsitega. Märjaks nad said, kuid päike ja sokkide vahetus kuivatasid need keskpäevaks ära. Päikesest rääkides - ilm oli väga hea. Riietust sai ka kaasa suht optimaalselt. Võibolla ainult paremad, pehmema tallaga sokid kulunuksid ära. Abiks tulid tagavara sisetallad papudele.

Kott oli alguses taas veidi liiga raske ja kuigi pea terve tee käis üks suur söömisorgia, jäi kilo ringis toitu üle (kaasas oli palju, banaanidest lihani, leivast küpsisteni). Poole tee läbimise järel polnud kotti aga enam tunda nii et...

Finishist Kautlast läksime kohe peale supi söömist edasi, sest Arxxx tundis end mitte nii väsinuna. Mina ja Misha jäime kohe magama. Varsti tunnistas ka Arxxx, et tegelikult tuleb ikka uni ja kuskil järveparklas uinus ka tema tunniks. Korra ärkasin Rakveres Mishat maha pannes, kuid üldiselt magasin terve tee. Peaaegu 5h vist sai und, kui tuli autost välja kolida. Dush paljastas igasugu teadmata tekkelooga muhke, kriime ja sinikaid. Puhtana veel 5h magama minna oli hea.

Tegelikult oli see matk ikka raske. Jalatallad olid 2 päeva valusad. Kõige kurvem on, et seetõttu jäi osalematta pühapäevasel 8km pikkusel XII Viru-Nigula Rahvajooksul, mis tasuta pealekauba. Aga jalad, mis ka muidu veidi kanged, ei lubanud. Põlved pidasid õnneks vastu, kuigi algul oli veidi kahtlane hetk.

Erna retk lõpetas, aga matk pidavat edasi minema. Siiski on aeg uuendusteks! Uus koht esiteks! Kui seda ei saa, siis ehk teine rajameister kaasata, kes suudab sidrunit teisiti pigistades midagi uut leida.

Mõned lingid:

Korraldajate tehtud pildid.

Kuna olime ühed õnnelikud, kes said kaas trackeri, siis on hea liikumisjäädvustust vaadata. Lisan meiliga kaasas olnud õpetuse:

Paremal servas on võistkondade nimed ja nimede kohal "Select group", kuskohast on võimalik valida, milliseid gruppe korraga kuvatakse. Võistkonna nimel klikkides tuleb lahti väike alammenüü (töötab ainult juhul, kui träkker on juba mõnda aega sees olnud), kus avaneb jällegi väike valik - kõige parem nendest on "Download K", kuna see on Google Earth file ja laseb selle meeskonna käimise rada Google Earth proges analüüsida ja näitab kogu rada ka korraga. 

Lisaks on ülemisel menüüribal valiku koht "Choose speed", mille võiks panna maksimumi peale, et liikumist ka näha. Seal kõrval on kohe "More options", kuskohast saate träkkimise saba pikkust määrata.

Vist kõik Erna 2011st. Kommenteerige, kui midagi unustasin. Lõpetuseks tänud neile, kes meile smsidega toetust avaldasid!

Erna matk 2011, keskmine rada

Oeh, viimastel nädalatel on palju sebimist olnud, kuidagi pole blogini jõudud. Ometi kirjutamist palju. Alustan viimasest ja seni aasta mahukaimast seiklusest.

Erna matk 2011 oleks aga peaaegu meie jaoks ära jäänud. Minna või mitte 5-6aug seiklema otsustus lükkus pidevalt edasi ja ühel hetkel olid lihtsa ja keskmise raja kohad täis. Raske rada ei kutsunud peale 2010a fiaskot sugugi.

Augustikuu esimestel tundidel sai saunas siiski otsustatud, et peaks minema, kui saab. Saatsin infojuht Sirje Poolile kirja ja uurisin, kas on äkki keskmisele ruumi tekkinud? Sain eitava vastuse, kuid 3.augusti hommikul meilboksi avades ootas ees üllatus. Sirje kribas, et ühe keskmise raja 4se tiimi 2 liiget ei saa tulla ja allesjäänud otsivad asendajaid. Meile see sobis. Olles samal ajal Arxiga rattamatkal, millest ükspäev juttu teen, ajasin ka Erna-asja ja õhtuks sai vastatud, et tuleme 3kesi - mina, Arxxx ja Väike Misha. Oss pidi tööd tegema.

Meie start oli reede varahommikul 6.24, kuid pidime 2h varem kohal olema, et auto finishisse viia. Kuigi me väljasõit Rakverest hilines, jõudsime napilt enne 4.30 Kehra külje alla alguspunkti. Kord seal, oli piisavalt aega regamislehe täitmiseks, tiimi plakati joonistamiseks, kaardioskuse ja varustuse kontrolliks ning Raiti ja Toomasega, tiimi võõra poolega, põgusalt tutvumiseks. Toomase kui meist kõige suurema Erna kogemusega mehe määrasime ka kapteniks.

Kes lõpus naerab, naerab paremini!

Nagu pilt pildil näitab, oli me tiimi nimeks Porgand (teepeal selgus ka nime päritolu). Stardi ajaks oli küll valgeks läinud, kuid kaste veel maas. Tiimi hüüu mõtlesime kohapeal ja algselt sai selleks mul turgatanud "Porgand päkka!", parafraaseerides Erna okas päkka soovi. Teel see muteerus, olles vahepeal ka "Porgand pekki".

Keskmise raja tiimid alustasid kl 6st, 8min vahedega. Meie start 4ndatena läks ilusti, kuid kaste tegi jalad kiirelt märjaks. Mu kilekott-sokid kas ei töötanud või oli jalats veest lihtsalt külm, aga tundus, et jalad olid varsti niisked. Õige pea jõudsime ületamist nõudva suure kraavini, kus pidi need jalast nagunii ära kiskuma (üks sokk oligi märg, teisele ei pööranud enam tähelepanu), nii et suurt rolli need ei mänginud.

Kraav, jah... see oli kraavide kraav. Kuna ümber ega üle polnud (lähedal olnud silla juures oli vist keeluala valve) võimalik minna, läksime läbi. Toomas kaptenina oli esimene, kes enda alasti kooris ja sügavust-põhja kontrollima läks. Mõned minutid hiljem olime kõik alasti vööni veest läbi sumbanud ja uuesti riides. Tiim, kes samal ajal meist 200m eemal vastaskaldal pusisid, olid ikka samas kohas. Samas oli neil vist ka naisi tiimis. Naljatlesime, et olnuks veidi tore, kui meil ka Kairu kaasas olnuks. :D Paistnuks, kas tegu häbeliku linnatibi või kartmatu seiklejahingega. :)

Edasi saime liikuda mööda kruusateed ja kl 8 aeg jõudsime esimesse kontrollpunkti. Ära tuli arvata 10 lõhna. Mina olin täiesti jännis, kuid teised esinesid hästi. Saime 7punkti.

KP1st kuni KP3ni oli vastutegevuse, tiimi elupunkte röövida üritavad patrullid, piirkond ja aeg olla ettevaatlik. Toomas konsulteeris telefonitsi baasiga, mille ajal ta võsastikus auku kukkus, täpsustamaks elude kaotamise süsteemi, ning seejärel võtsime taktika, et üks liigub ees ja hoiatab ohu korral järgmisi. Ees liikumist alustaski Toomas ja jäi selleks kauaks, vaid enne KP3 oli eestvedajaks Rait.

Tõenäoliselt oli tee valik KP2te kogu meie orienteerumisest suurim möödalask, aga sedagi ettenägematute asjaolude tõttu. Väljad, mida ületada tahtsime, osutusid viljapõldudest keelualadeks ja kõrgepingeliini all liikudes sattusime dsunglisse, kus taas rinnuni aukudesse sai kukkuda ja tuli alasti kraavi läbida. Kaotasime raskel maastikul ja põlluvaheteedel sikk-sakitades hulga aega ning kui KP1te jõudsime kas 2.v3ndatena, siis kl 10.30 aeg KP2 jõudes olime 4ndad.

KP2 ülesanne tundus võimatu - süte kohal keeta vett kilekotis. Pidime jalgratast leiutama hakkama. Arutasime tükk aega ja lõpuks võtsime kasutusele süsteemi, kus hakkasime sütel kuumutatud kive vette kastma. Toomase kaasa võetud tangidega taskunuga oli asendamatu abi, kuigi ära oleks kulunud ka metallist nõu. Aega läks, aga asja sai. Saime vee lõpuks mullitama ja teenisime 4punkti. Samas sai meist hiljem jõudnud tiim ülesanega kiiremini hakkama, hoides veega kilekotti lihtsalt süte kohal väga lapikult. Meie tunnine ajakulu oli aga võit meie jalgadele, sest märjad papud viskasime päikese kätte ja paljad jalad said õhku.

Edasine lõik oli kõige ohtlikum. Vaja oli ületada asfalttee ning lisaks oli palju loogilisi vastutegevuse varitsuspaiku. Olime ettevaatlikud ja edukad. Veidi peale 1te jõudsime vastutegevusest puutumatta KP3e (vastutegevus väisas meie valitud teed alles meie läbimise järel). Ülesandeks oli puude tundmine, boonuspunkte sai saelehele käepideme meisterdamise ja tööriistaga puult viilu lõikamise eest. Puude tundmine läks masendavalt. 6st (või oli mõni rohkem) lehtpuust panime täppi 2, ja needki olid toomigas ja õunapuu, milledes ma väga veendunud olin. Ühtki lucky guessi me ei saanud, mõnel puhul kahe vahel olles valisime ikka vale. Boonusülesanne läks aga paremini. Saag sai aus ja tükk sai puult küljest täpselt minutiga, nagu oli parima ajalimiidi nõue. Kokku teenisime KP3st 6punkti ja saime kohtunikelt ka lutsukomme.

Natuke metsas ragistamist ja tagasi teele. Vastutegevust polnud enam karta ja nüüd sai kruusateedel hingerahuga patserdada, kuid isiklikust nurgast vaadates ei olnud ma neist kivikühme täis kruusateedest vaimustatud. Kõvad muhud teedel ei ole jalataldadele pikas perspektiivis head.

4ndasse jõudsime 14.30 paiku. Umbes 30km "juba" läbitud. Ülesanne - ammuga märki laskmine. Arxil oli sellega kogemus kunagiselt Xdreamilt, kuid asjaharrastajat meie seas polnud. Proovima pidid kõik ja kõik valisid lamamisasendi. Et keegi ei saavutanud erilist edu, jäin mina viimaseid laske tegema ja viimasega teenisin meile ka 1 punkti. Kõik mu lasud läksid aga üldiselt paremale, esimene lisaks ka liiga madalale, kuna ei osanud noole langevust õigesti hinnata.

Olime punktis poole h ringis, muidugi palja jalu, ja edasi. Edasitee viis sama rada mööda tagasi, nii et nägime mitut tiimi, ka lihtsa raja omasi. Osad keskmised kurtsid vastutegevusele vahele jäämise üle. Ühe koha peal saime suurepärase lõikamise teha - üle äsja lõigatud viljapõllu, kus kombain senini kombaineeris. Kuigi kõrteliistakud ronisid jalatsisse torkima, oli taldadel mõnus veidi teistsugust pinda kohata.

Enne KP5t külastasime ka üht talu, kus taastasime kavalalt oma veevarusi. Pitstop ei võtnud kaua.

Veidi enne kl 5t olime lõbusate naistega KP5s. Pidime 3 kivi kaalu tunnetama. Mina võtsin kõige suurema ja pakkusin 6kg. Enne kinnitamist katsusin veel korra üle ja alandasin 5kg peale. Teenisime 10st punktist 9, sest ikka panin 1kiloga mööda - 4 oli hoopis. :S

Pooletunnise puhkuse järel asusime KP6 poole ja kl 18.20 paiku olime seal. Trackeri järgi oli läbitud veidi üle 40km, ehk et suht poole peal tõesti.

KP6 ülesande nimi oli Jõeületus, kuid nimi ei kirjelda seda piisavalt. Skaudid olid selleks üles pannud seiklusraja. Algas see kaldu oleva köisredeliga, mille tipust tuli end lasta jalaplaatidega varustatud köiele, 4-5l sellisel edasi liikuda ja võrkredelile jõuda, see ületada ja jõe teisele kaldale jõuda. Tagasi ujudes. Ajapiirang tiimile 20min, kuna olime 5kesi - 4min näole.

Läksin rajale esimesena. Soovitati kindad kätte panna, ja kuigi mul olid need kaasas, otsustasin viimasel hetkel siiski ilma minna. Rada oli oodatust raskem. Köisredelit alustasin neljakäpukil ja tasakaalu hoidmine oli karm. Minu järel tulnud õppisid veast ja lohistasid end üles. Plaatidega köied olid ok, kuid ajapiirang ajas veidi rapsima. Ka oli viga kinnaste maha jätmine, sest tross, kust hoida, soonis. 4min sai täis, kuid tiim andis mulle mõne lisasekundi, et võrkredelile jõuda, mis tähendas rohkem punkte. Ja siis lasin end vette, üllatavalt külma Kaunissaare veehoidlasse suubuvasse jõkke. Niipea, kui hing lahti ja häält teha sain, käskisin kindaid kanda.

Vesi oli küll värskendav ja tõmbas suurema higikihi pealt maha, kuid jahutas ka keha kiiresti maha, nii et ma ei jäänud teiste sooritusi vaatama, vaid läksin tagasi kottide juurde riietuma. Järjest hakkasid poisid tagasi tulema. Kuulsin, et Rait oli seiklusraja ahvi kombel läbinud ja tõstis meie keskmist. Rait sai 10, mina vist jõudsin 8punkti piirile, Väike Misha kukkus vette köitel olles ja Toomase-Arxxxi tulemust ei mäleta, kuid kokkuvõttes teenisime sealt korralikud 7,4 punkti.

Kes tahtsid, taastasid taas oma veevarusi. Mina ei leidnud vajadust. Peale tunnist punktis olekut taas jalgadele. Soovisime just jõudnud Raamatukoi tiimile edu ja liikuma.

KP7 täpse koha otsimine pani meid mõneks ajaks mööda metsa kolama. Meiega ühines sama sihiga kerge raja naistetiim. Mõned minutid enne kl 22t jõudsime kohale ja esimest korda pidime ootealas ootama. Mõne min istumise järel saime teada, mida ülesanne Takistusrada endast kujutab.

Tegelikult ma täpselt ei mäleta, mida kohtunikuonu meile jutustas. Ta küll seletas väga rahulikkult ja selgelt, aga sõna "muda" andis mulle moraalipõntsu ja lõi pilved pea kohal kokku. Jonnima ma muidugi ei hakkanud, kuid hakkas pimedaks minema, me olime läbinud juba ligi 60km, ja asi hakkas meenutama pervorallit, sest kuigi olime juba ei tea mitu korda end alasti kiskunud, tuli seda teha uuesti (riietega pori sisse minek oli vähem ahvatlevam).

Nii me seisime varsti stardis jõeületusest külma ja märja aluspesu väel ning söötsime sääski. Et mu peas pulbitses vaiksel kujul $&#@!% sõim, siis kõike detaile ei mäleta, aga... Esimesena läks puitkonstruktsioonile Toomas, kes köisredeliga seal alla minekul koleda kukkumise tegi. Meie hirm pühiti varsti, kui ta end kiirelt püsti ajas ja redelit alt pingesse hoidma jäi. Mina vist olin keskmiste seas ja vahetasin redelihoidja välja. Mäest alla jooks ja mudasse. Ma isegi ei mäleta, kas mul olid jalatsid jalas! Vist mitte, sest mutta hüpates olid keegi kaldal papusi ära võtmas. Või sain kiiremini, sest olin paelad lahti jätnud? Enivei, üle põlve mudas mütates haarasin Misha käest ka tema tossud. Ma ei mäleta, miks ta keset porivälja seisis (aitas kudagi?), kuid tol hetkel tundus loogiline ja finishis imetlesin, kui ästi tiimitöö sujus. Mudaaugust läbi, tuli mäest üles joosta mingit rada mööda. Korra läksin küll valesti, kuid viga sai kiirelt parandatud. Väidetavalt lõpetasime umbes 4minutiga. Et 10 punkti piir oli seatud 10min juurde, siis ülihea. Samas oli selle punkti latt kõige madalamal, sest pooled tiimid said 10, pooled 8 punkti.

Muda maha nühkides mainiti (vett puhastuseks ei olnud, enda joogiveega ikka), et selles punktis on ka õde. Millise vaimustava hüüdega me selle teate vastu võtsime ja kus andsime talle oma jalgadega alles tööd! Plaasterdamist ja lappimist jagus - kui me kl 23 aeg edasi suundusime, olime punktis olnud üle tunni.

Enne KP8t hakkasin ma oma piirile lähenema, tulemuseks tempo aeglustumine. Kümmekond min peale keskööd õnnestus siiski KP8ni välja vedada. Ees ootas kerge raja inimeste rahvamass ja tuledevalgel esmaabi punkt. Mitte et meile abi oleks pakutud. Tsenaariumi järgi oli seal teenagers sauna-party gone wrong ja meie ülesanne oli esmaabi pakkuda. Minu fokuseerumisvõime oli väga madal, kuid asusime tööle. Inimesed jagunesid ohvrite vahel neid rahustama/aitama/toetama, kuigi pubekad olid märksa tõrksamad patsiendid kui eelnevatel aastatel - see valmistas meile peavalu, kuid samas tõenäoliselt rohkem lifelike. Mina olin see, kes "kõne" kiirabisse tegi, andes infot, mida jooksvalt koguda suutsin. Siis hakkasin assisteerima. Lahaste tegemine polnud just me tugev külg, kuid muidu olime enam-vähem ja teenisime 8 punkti.

Kuni osad vett võtsid, proovisin paar min kruusateel magada, kuid ei jäänud. Irooniline, sest kõndides oli tunne, et jään suigatun kohe. Ja nii algas minu Kolgata tee KP9sasse.

Mis siin salata - olin selleks ajaks kutu ja tiimist märkimisväärselt aeglasem. Siinkohal olnuks ehk abiks väike tiimipoolne moraalne support, sest üksi kümned või isegi rohkem m taga lonkida pole just moraali tipphetkeks. Võibolla ei olnud ma aga veel piisavalt pidurdav, et muret tunda, sest paarist kerge raja tiimist jalutasime ikkagi mööda.

Lõpuks veidi peale kl 3e KP9sse jõudes ootas meid ees katastroof. Punkti nimi Looduslik aku tähendas, et pidime keefiri, poltide ja traadiga pisikese LEDi tööle saama. Meil oli võimalik võtta vihjeid, kuid me ei teinud seda. Tulemuseks 0 punkti! Meie ainuke 0. Ükski teine keskmise raja tiim ei saanud seal nulli! Varsti järjega üldtulemuste juurde jõudes näeb, kui valus see oli.

Mõned km veel finishisse ja paar min peale kl 4 olime staabis. Finishijoone ületusjooksu ei teinudki. Kaasa veetud korraldajate tracker näitab, et läbisime peaaegu 70km. Julgen sinna trackeri vahepealsetest pausidest tingitult 10km otsa liita.

Kuna siin juba palju teksti, teen teise postituse veel. To be continued...

Rattaseiklus, osa2

Peale rahulikku jaanilaupeva, kus saun, grill, tsill palju sööki, oli vaja kogunenud energia kuidagi kulutada. Otsustasime Arxxxiga jätkata minu alustatud Letipea rattamatka. Sihiks sai uurida, mis triip see kaardil on.

Täpselt kohale jõudes hakkas vihma tibutama, kuid see lõppes varsti. Alustasime sealt, kus eelmine kord lõpetasin.

Aga plaanitud neeme tipu vallutus jäi ära. Esiteks, kuna oleks pidanud jalad märjaks tegema, ...

... teiseks polnuks vist hea mõte linde segama minna.

Arxxx kohmitses auto juures kauem. Hiljem järgi tulles kukkus aga libedal kivil oma jala valusaks.

Leiud neemelt 1 - saag!

Leiud neemelt 2 - valge kibuvits (ei mäletanudki sellist).

Leiud neemelt 3 - mere lihvitud samott tellis.

Leiud neemelt 4 - mekkisime metsmaasikaid.

Leiud neemelt 5 - siit vist lasti paate vette, kui  meri kaldrajatise otsa veel ära polnud söönud.

Leiud neemelt 6 - rannal lebanud surnud hülge pilti ei näita, küll aga lähedal olnud surnud paati.

Siia tulime läbi muda ja kõrkjaraja ning saime jalad märjaks. Kuiva jalgraja samasse avastasin hiljem.
Ehalkivi on ikka suur küll, ja hea boulderinguks! Arxxx muidugi pidi ääre üles upitama ja alla piiluma.

Rünnakupunkt teise neeme/poolsaare tippu.

Kes oleks arvanud - siinne mets on istutatud!

Järgmine vahepunkt valitud!

Oli neil saartel alles linde...

Üksinda lukustatud ustega juubelit pidav tornike.

Veepiiril liikumist oli seekord vähem, ...

... sest rannik on enamasti sõidetamatu.

Et kivine-kõrkjane rannik pole rattaga liigeldav, kasutasime
nii palju kui lubatud veele õnneks suht lähedal looklevat teed.

Huvitav kossukorvi paigutus. :)

Meenutusi möödunud pingelistest aegadest jätkus.

Vett valvanud proszektoritorni viimased hingetõmbed.

Kuid nüüd nauditakse rannaäärt rahus.

Arxxxi ratta rehvidesse pumbatud 3,3bar sai vist palju -
oluliselt raskem oli maastikul, eriti liival, sõita. Varsti peale Arxxxi teist kukkumist, seekord rattaga rohusel liivakallakul, vahetasime liikumisvahendid.

Sihtpunkt. Tühi kummaline merre suunduv plats. Tegime tulevikuks plaani - sealt jätkame uurimisretke Mahu poole.

Kihutasime teist teed mööda autoni tagasi. Rattad autole tõstetud ja tagasiteel, tegime kõrvalepõike tundmatule ja seetõttu intrigeerivale teele. Väike maasturisafari ja avastasime uued rannad. Tegelikult olin seal juba käinud, kui randa mööda Letipeale sõitsin, kuid nüüd avastasime teiselt poolt autoga lähenemise võimaluse.

Ja peaaegu kõik. Õhtu lõpetasime uue TV sarjaga, "Falling Skies", tutvumisega. Algus pole paha, Spielbergi käsi ikkagi mängus. Kuid edasiste episoodidega loodetavasti liigne sarnasus "The Walking Deadiga" kaob.

Arxxxiga Eesti raskeimal jooksul

10.juuni Rakvere Ööjooks jäi vahele, kuna rada tuttava linna vahel kõval asfaltil. 11.juuni Harku järve jooksule ei läinud, kuna kaugel ja kunagi käinud ka. Pealegi olid mõlemad liiga kallid. 12.juuni plaan sai Arxxxiga paika aga juba aprilli lõpus - minek Järvamaale Albu valda Valgehobusemäe suusa ja puhkekeskusesse XT spordi korraldatavale 4. Salomon Maastikumaratonile.

Meie maratonidistantsi muidugi ei võtnud, ka pidasime poolmaratoni liigseks. Läksime Rahvajooksu rajale - 10,5km, tõusumeetreid (ja tegelikult ka langust) 300. Seda on muide päris palju - Tallinna teletorni tippu ja alla 10+km vältel. Lisaks lugematult teele langenuid puid üle hüppamiseks või alt roomamiseks, sadu meetreid liiva ja ning vajuvat soist mätast, rääkimata oksi täis raiesmikust. Lisame siia veel vähese tuulega ilma, kus lõõskav päike ka varjus oleva kraadi 33 Celsiuseni küttis ja tere tulemast Eesti raskeimale cross country jooksule. Minul pole alust hindamiseks, kuid kohapeal väidetult pole Kõva Mehe Jooks tõusude puuduste tõttu võrreldav.

Transaplaanide muutumise tõttu läks meil hommikul kiireks. Peaaegu kohale jõudes näitas Arxxx, kus seisis tema auto talvel suusavõistlusel käies - pea km baasist. Imestasime, et kus kõik autod on ja naljatlesime, et küllap maratonil on 3 jooksjat, poolikul 6 ja neljandikul 30. Oleks ma aimanud, et nali on minu kulul - tagantjärele stardiprotokolli vaadates selgub, et kümnesele oli reganud vaid 24 inimest (21le 29 ja 42le 32). Ettetõttavalt - lõpuprotokollis oli nii 10sel kui 21sel distantsil 25 lõpetajat. Maratoni kohta ei tea - lahkusime enne viimaste lõpetamist ja kodukal lõplikke seise veel pole. UPDATE: nüüd on siin.

Saabusime 15min enne kl 12 starti. Kuigi olime ületanud stardimaterialide väljastamise ajapiiri, sai otsima tõtanud Arxxx need kenasti kätte, kuni mina parkisin, jalatseid vahetasin (Kevadjooksul võidetud uued Nike naistesokid jalga, mis muide olid väga head! :) ) ja muidu valmistusin. Kui Arxxx 2 minuti pärast tagasi oli, nr 2 rinnus, ja mulle nr 3 andis, olin mõnevõrra üllatunud. Kas tõesti olime nii varased regajad, või on nii vähe võistlejaid?

Mõni minut jäi veel puu all venitusteks ja Arxil pulsikella toomiseks ning stardikoridori. Sinna mõni ikka kogunes, kuid üldiselt väga vähe rahvast. Siiski piisavalt mitu, et minu mitteametlik alati püsiv eesmärk oma rinnanumbrist, antud juhul nr 3, kõrgem koht saada muutus ebareaalseks. Arvan endiselt, et kui võistlusel on vähe osalejaid, siis kohaletulnud on asja tõsiselt võtjad ja sportlaste sees pole mul midagi teha.

Päevad enne jooksu olin väikeses segaduses. Uskusin, et 10,5km saan hakkama ja ka 300m tõusuga, aga kas ka mõlemad ühendatult ja kui edukalt? Samuti polnud rajast piisavat ettekujutust. Nii ei teadnud, kas alustada rahulikult ja hoida end lõpuks või vastupidi. Arxxxiga sõites arutades olime ühel nõul, et kui tunni sisse jõuame, siis on kõva küll.

Start ja kõik loksus paika. Läksin kohe oma tempoga, nagu tundsin okei olevat. 200m pärast oli seis minu ees selginenud - olin 11nes. Järgmised paar km jooksin omas mullis. Võimalik, et sain kellestki ka mööda, kuid enamik ees olijatest kadusid silmapiiri taha. Veidi enne 3km märki moodustus 3ne grupp. Vähemalt ma arvan, et see oli kolmene. Juhtisin seda seltskonda 4km, kordagi taha kiikamata. Veidi enne 7km punkti mindi mööda ja üks mees polnud enam see, keda arvasin, nii et seljataga võis mingi võitlus toimunud olla.

Rada peale 7km posti oli suht väsitav. Mainitud soine ja ka liivane lõik mahtusid järgneva km sisse. Hüpped üle puude ei meenutanud enam hüppeid ja üldse tundusid takistused raskemad. Tasaseid ja ka kerge kallakuga jupid sai veel enam vähem kiirusega läbitud, kuid hetkepingutuste võime oli kahanenud.

Õnneks polnudki seda enam palju vaja. Viimased km läksid sujuvalt. Kõige viimane pingutus oli suur mägi, kust laudurid ja suuskajad talvel tuhisevad. Seal võtsin viimased 2/3 jalutades (jalutasin kokku 2-3 korda väga järskudel küngastel, sest kogemused on õpetanud, et energiakulu pole seda väikest ajavõitu väärt).

Ja õnnelikult finishisse! Kätte pisteti mingi sel hetkel hästi maitsev mahlapakk. Olin rajal kasutanud küll mõlemat joogipunkti (5km spordijook suhu ja vesi pähe, 7?km pool topsi vett kõrist alla, teine pähe), kuid sellest vedelikust jäi väheks.

Jäin Arxxxi ootama. Kätlesime minust 28sek hiljem lõpetanud mehega, kellega rajal lahingut pidasime - möödusin temast esimese poole km sees, hiljem tuli ta järgi ja moodustas 1 mehe 3sest grupist, 7km posti ligi näitas taldu ja peale 9ndat loobus positsioonist taas. Jõudsin veel 3x autos käia (pastlate vahetus, digika toomine ja digika patakate vahetus), ja Arxxx jõudiski ajaga 1h12min51sek. Väsinuna, aga... väsinuna. :)

Mida Arxxx asjast arvas? Et tal olevat 3km juures kett maas olnud, polnud just teab kui kerge (tema trenn möödus ju puhtalt lamedal maal). Joogipunktid aitasid, ka külma vee dush, mida üks rajaäärne majaperemees möödujatele pakkus (mina loobusin). Lõpumäe tipus, mida tema samuti järsemas osas jalutas, näidanut ta pulsikell 194! Vahepeal andsid põlved tunda, kuid valutama veel ei hakanud. Kulutatud kaloriteks pakkus pulsikell 1395!

Mida mul raja kohta öelda? Väga lahe! Veendun üha rohkem, et cross country running on minu teema. Looduses ja küngastel on palju-palju mõnusam, kui kõva kattega teedel, eriti asulas. Kuigi seekord oli paar ohtlikku olukorda (oleksin puult hüpates jala peaaegu karmilt välja väänanud (korra kont katki olnud, kardan selliseid asju), üks oks ründas otsaga jalga, mitmest komistamisest rääkimatta), on CCR rajad huvitavamad ja silmi tuleb kogu aeg lahti hoida. Korraldajatele kiitus, et rada oli hästi märgistatud - ka mitte kõige selgemates kohtades ei pidanud üle paari sekundi järgmise lindi silmamiseks kulutama.

Kodulehele pole veel lõplikku protokolli ilmunud, kuid kohapeal seinale pandud info kohaselt ei jäänud ma oma distantsil seekord alla ühelegi seeniorile (klass M45) ega naisele. Palju puudu aga polnud. Mees, kellega rajal kõige rohkem kohtusime ja finishis kätlesime, kaotas 28sek. Naistest parim, pisike alla 16a vanune plika lõpetas vaid 7sek peale mind! Üldarvestuses lõpetasin 7ndana, omas vanuseklassis 5ndana, ajaga 59min 18sek. Arvestades, et rajal oli vaid 25 võistlejat, pole see küll eriline näitaja. Ja kuigi jõudsin napilt eesmärgiks olnud tunni sisse, lootsin väiksemat aega. Samas pole põhjust kahetsusteks ega virinaks, sest rada ja ilmaolud oli katsumusterohkelt rasked.

Või veidi ikka - endiselt pole rahul oma energiajaotusega. Arxxx oli tubli, pani kõik rajale ja oli hiljem väsinud. Mina olin paar minti peale lõppu korras. Käisime veel ujumas ja matkamas ning ikkagi ei murdnud väsimus mind enne magama kui kl pool kolm öösel. Oleks ju võinud 10min rajal kiirem olla ja pärast jooksu kustunud. 

Hängisime lõpetamise järel jooksukeskuses päris tükk aega. Õnnitlesin Vjatšeslav Košelevi poolmaratoni võidu puhul (poiss käis nii Rakvere Ööjooksul kui Harku järve jooksul!) ja viskasin käppa ka Randy Korbile ägeda ürituse korraldamise eest (üllatav, et rahvast nii vähe siiski oli). Käisime korralikus saunas, sõime hernesuppi, tegime kätekõverdusi, jõime palju, aplodeerisime võitjatele, ronisime kohalikku vaatetorni, Arxxxil õllepurk käes ja fotografeerisime kena kohta.

Autosse ja km sõitu. Aeg ujumiseks lähedalasuvas endisesse karjääri tekkinud järves, millest juba 2x möödunud - korra autoga, korra joostes. Rahvast oli paksult, kuid raiusime omale raja sisse ja tegime mõned sulpsatused. Mõlemale selle aasta esimesed välisveekogus ujumised (ma ikka kahetsen, et juba mai lõpus Viru rabas ei käinud). Mõnusalt värskendav.

Veeseiklusega ühel pool, vaatas Arxxx välja RMK matkaraja ja sinna me suundusime. Teelolekul ja kohapeal sobitusid peas pusletükid pidevalt kokku. Tundsin ära kohti läbikukkunud Erna matkast ja kunagisest rabamatkast nüüdseks kivi alla peitunud Kersti ja Kärriga. Kuigi seikluste rajad ei kattunud, pole ma kunagi mõelnud, et Kakerdaja raba ja Suur-Kalajärv (oh seda Erna käbidelugemise sukeldumist) paigad on kõrvuti. Äratundmisrõõmu ja Arxxxile meenutamist kui palju.

Matkasime Arxxxiga kuni Kakerdaja järveni. Uuesti ujuma ei viitsinud minna, korraldasime Arxxxi võileibadega hoopis pikniku. Siis tagasi autosse ja kodumaale. Sõidu ajal jälgisime mõnda aega esiklaasil kaskadöörlikku ämblikku, kes küüntega klaasist kinni hoidis ja hiljem niidiga end vaikselt ära libistas. Ja oligi päev lõppemas. Oleks veel tahtnud Arxxxi juures filmi vaadata, kuid ei suutnud leida ühtegi, mida juba näinud ei oleks. Ja oligi vahva päev otsas.