Erna lõpp ja kaja

Tulemused. 52,4punkti ja see andis meile 4. koha. Olen küll igavene 4s, aga see ei tähenda, et sellega lepiksin. Eriti seekord, kui 3nda koha saamisest piisas Raamatukoil vaid 0,8punktisest edust! Nüüd hakkan olekseid loopima, kuid veidi põhjendatult - oleks 1 puu rohkem arvanud, 1 noole täpsemalt teele saatnud, selle paganama kivi kergemaks pakkunud ja muidugi vihjed patarei tegemiseks välja võtnud... Saanuks siis alles feimi ja sulli. :P

Siiski parem, kui eelmise aasta katkestamine raskel rajal. See a läkski hulluks aetud raskele vaid 4 tiimi, lõpetas 2. Keskmise raja 13st tiimist lõpetas 10.

Tempoga olen aga rahul. Peale selle et distants pikem (pakun, et 80km), oli kiirus kindlasti kõrgem, kui eelmisel keskmisel Ernal või lühematel Adasti öörännakutel. Oleksin ma jõudnud viimastel tundidel tiimiga sammu ka pidada, olnuks veel ägedam, kuid seekord polnud minu tipphetk. Samas tuli kindlasti mu jala läbitud ala rekord.

Alates 3ndast punktist kuni lõpuni jõudsime KPdesse alati teise keskmise tiimina. Meie ees oli 8min varem startinud Nürro1, mis varemgi matkavõistlustel head kiirust / tulemust näidanud. 4ndas punktis oli nende edu tunni ümber, hiljem 1,5h ringis. Mõnede KPde vahel suutsime vahet hoida, mõnikord kaotasime. Samavõrd kui Nürro1 oli meist tase kõrgemal, polnud ka meiega keegi konkureerimas. Kõike KPsi läbinud tiimidest kulus Nürro1-l 20h, meil veidi alla 22h, ja ajaliselt järgmisel 23,5h.

Mida paganat... miks fotograaf mind välja jättis. :D

Kaardilugemine töötas väga hästi. Toomas ja Rait tegid põhitöö, mina vaatasin ja noogutasin vaid paar korda alguses kaasa.

Kõik läksid ühe paari jalatsitega. Märjaks nad said, kuid päike ja sokkide vahetus kuivatasid need keskpäevaks ära. Päikesest rääkides - ilm oli väga hea. Riietust sai ka kaasa suht optimaalselt. Võibolla ainult paremad, pehmema tallaga sokid kulunuksid ära. Abiks tulid tagavara sisetallad papudele.

Kott oli alguses taas veidi liiga raske ja kuigi pea terve tee käis üks suur söömisorgia, jäi kilo ringis toitu üle (kaasas oli palju, banaanidest lihani, leivast küpsisteni). Poole tee läbimise järel polnud kotti aga enam tunda nii et...

Finishist Kautlast läksime kohe peale supi söömist edasi, sest Arxxx tundis end mitte nii väsinuna. Mina ja Misha jäime kohe magama. Varsti tunnistas ka Arxxx, et tegelikult tuleb ikka uni ja kuskil järveparklas uinus ka tema tunniks. Korra ärkasin Rakveres Mishat maha pannes, kuid üldiselt magasin terve tee. Peaaegu 5h vist sai und, kui tuli autost välja kolida. Dush paljastas igasugu teadmata tekkelooga muhke, kriime ja sinikaid. Puhtana veel 5h magama minna oli hea.

Tegelikult oli see matk ikka raske. Jalatallad olid 2 päeva valusad. Kõige kurvem on, et seetõttu jäi osalematta pühapäevasel 8km pikkusel XII Viru-Nigula Rahvajooksul, mis tasuta pealekauba. Aga jalad, mis ka muidu veidi kanged, ei lubanud. Põlved pidasid õnneks vastu, kuigi algul oli veidi kahtlane hetk.

Erna retk lõpetas, aga matk pidavat edasi minema. Siiski on aeg uuendusteks! Uus koht esiteks! Kui seda ei saa, siis ehk teine rajameister kaasata, kes suudab sidrunit teisiti pigistades midagi uut leida.

Mõned lingid:

Korraldajate tehtud pildid.

Kuna olime ühed õnnelikud, kes said kaas trackeri, siis on hea liikumisjäädvustust vaadata. Lisan meiliga kaasas olnud õpetuse:

Paremal servas on võistkondade nimed ja nimede kohal "Select group", kuskohast on võimalik valida, milliseid gruppe korraga kuvatakse. Võistkonna nimel klikkides tuleb lahti väike alammenüü (töötab ainult juhul, kui träkker on juba mõnda aega sees olnud), kus avaneb jällegi väike valik - kõige parem nendest on "Download K", kuna see on Google Earth file ja laseb selle meeskonna käimise rada Google Earth proges analüüsida ja näitab kogu rada ka korraga. 

Lisaks on ülemisel menüüribal valiku koht "Choose speed", mille võiks panna maksimumi peale, et liikumist ka näha. Seal kõrval on kohe "More options", kuskohast saate träkkimise saba pikkust määrata.

Vist kõik Erna 2011st. Kommenteerige, kui midagi unustasin. Lõpetuseks tänud neile, kes meile smsidega toetust avaldasid!

Erna matk 2011, keskmine rada

Oeh, viimastel nädalatel on palju sebimist olnud, kuidagi pole blogini jõudud. Ometi kirjutamist palju. Alustan viimasest ja seni aasta mahukaimast seiklusest.

Erna matk 2011 oleks aga peaaegu meie jaoks ära jäänud. Minna või mitte 5-6aug seiklema otsustus lükkus pidevalt edasi ja ühel hetkel olid lihtsa ja keskmise raja kohad täis. Raske rada ei kutsunud peale 2010a fiaskot sugugi.

Augustikuu esimestel tundidel sai saunas siiski otsustatud, et peaks minema, kui saab. Saatsin infojuht Sirje Poolile kirja ja uurisin, kas on äkki keskmisele ruumi tekkinud? Sain eitava vastuse, kuid 3.augusti hommikul meilboksi avades ootas ees üllatus. Sirje kribas, et ühe keskmise raja 4se tiimi 2 liiget ei saa tulla ja allesjäänud otsivad asendajaid. Meile see sobis. Olles samal ajal Arxiga rattamatkal, millest ükspäev juttu teen, ajasin ka Erna-asja ja õhtuks sai vastatud, et tuleme 3kesi - mina, Arxxx ja Väike Misha. Oss pidi tööd tegema.

Meie start oli reede varahommikul 6.24, kuid pidime 2h varem kohal olema, et auto finishisse viia. Kuigi me väljasõit Rakverest hilines, jõudsime napilt enne 4.30 Kehra külje alla alguspunkti. Kord seal, oli piisavalt aega regamislehe täitmiseks, tiimi plakati joonistamiseks, kaardioskuse ja varustuse kontrolliks ning Raiti ja Toomasega, tiimi võõra poolega, põgusalt tutvumiseks. Toomase kui meist kõige suurema Erna kogemusega mehe määrasime ka kapteniks.

Kes lõpus naerab, naerab paremini!

Nagu pilt pildil näitab, oli me tiimi nimeks Porgand (teepeal selgus ka nime päritolu). Stardi ajaks oli küll valgeks läinud, kuid kaste veel maas. Tiimi hüüu mõtlesime kohapeal ja algselt sai selleks mul turgatanud "Porgand päkka!", parafraaseerides Erna okas päkka soovi. Teel see muteerus, olles vahepeal ka "Porgand pekki".

Keskmise raja tiimid alustasid kl 6st, 8min vahedega. Meie start 4ndatena läks ilusti, kuid kaste tegi jalad kiirelt märjaks. Mu kilekott-sokid kas ei töötanud või oli jalats veest lihtsalt külm, aga tundus, et jalad olid varsti niisked. Õige pea jõudsime ületamist nõudva suure kraavini, kus pidi need jalast nagunii ära kiskuma (üks sokk oligi märg, teisele ei pööranud enam tähelepanu), nii et suurt rolli need ei mänginud.

Kraav, jah... see oli kraavide kraav. Kuna ümber ega üle polnud (lähedal olnud silla juures oli vist keeluala valve) võimalik minna, läksime läbi. Toomas kaptenina oli esimene, kes enda alasti kooris ja sügavust-põhja kontrollima läks. Mõned minutid hiljem olime kõik alasti vööni veest läbi sumbanud ja uuesti riides. Tiim, kes samal ajal meist 200m eemal vastaskaldal pusisid, olid ikka samas kohas. Samas oli neil vist ka naisi tiimis. Naljatlesime, et olnuks veidi tore, kui meil ka Kairu kaasas olnuks. :D Paistnuks, kas tegu häbeliku linnatibi või kartmatu seiklejahingega. :)

Edasi saime liikuda mööda kruusateed ja kl 8 aeg jõudsime esimesse kontrollpunkti. Ära tuli arvata 10 lõhna. Mina olin täiesti jännis, kuid teised esinesid hästi. Saime 7punkti.

KP1st kuni KP3ni oli vastutegevuse, tiimi elupunkte röövida üritavad patrullid, piirkond ja aeg olla ettevaatlik. Toomas konsulteeris telefonitsi baasiga, mille ajal ta võsastikus auku kukkus, täpsustamaks elude kaotamise süsteemi, ning seejärel võtsime taktika, et üks liigub ees ja hoiatab ohu korral järgmisi. Ees liikumist alustaski Toomas ja jäi selleks kauaks, vaid enne KP3 oli eestvedajaks Rait.

Tõenäoliselt oli tee valik KP2te kogu meie orienteerumisest suurim möödalask, aga sedagi ettenägematute asjaolude tõttu. Väljad, mida ületada tahtsime, osutusid viljapõldudest keelualadeks ja kõrgepingeliini all liikudes sattusime dsunglisse, kus taas rinnuni aukudesse sai kukkuda ja tuli alasti kraavi läbida. Kaotasime raskel maastikul ja põlluvaheteedel sikk-sakitades hulga aega ning kui KP1te jõudsime kas 2.v3ndatena, siis kl 10.30 aeg KP2 jõudes olime 4ndad.

KP2 ülesanne tundus võimatu - süte kohal keeta vett kilekotis. Pidime jalgratast leiutama hakkama. Arutasime tükk aega ja lõpuks võtsime kasutusele süsteemi, kus hakkasime sütel kuumutatud kive vette kastma. Toomase kaasa võetud tangidega taskunuga oli asendamatu abi, kuigi ära oleks kulunud ka metallist nõu. Aega läks, aga asja sai. Saime vee lõpuks mullitama ja teenisime 4punkti. Samas sai meist hiljem jõudnud tiim ülesanega kiiremini hakkama, hoides veega kilekotti lihtsalt süte kohal väga lapikult. Meie tunnine ajakulu oli aga võit meie jalgadele, sest märjad papud viskasime päikese kätte ja paljad jalad said õhku.

Edasine lõik oli kõige ohtlikum. Vaja oli ületada asfalttee ning lisaks oli palju loogilisi vastutegevuse varitsuspaiku. Olime ettevaatlikud ja edukad. Veidi peale 1te jõudsime vastutegevusest puutumatta KP3e (vastutegevus väisas meie valitud teed alles meie läbimise järel). Ülesandeks oli puude tundmine, boonuspunkte sai saelehele käepideme meisterdamise ja tööriistaga puult viilu lõikamise eest. Puude tundmine läks masendavalt. 6st (või oli mõni rohkem) lehtpuust panime täppi 2, ja needki olid toomigas ja õunapuu, milledes ma väga veendunud olin. Ühtki lucky guessi me ei saanud, mõnel puhul kahe vahel olles valisime ikka vale. Boonusülesanne läks aga paremini. Saag sai aus ja tükk sai puult küljest täpselt minutiga, nagu oli parima ajalimiidi nõue. Kokku teenisime KP3st 6punkti ja saime kohtunikelt ka lutsukomme.

Natuke metsas ragistamist ja tagasi teele. Vastutegevust polnud enam karta ja nüüd sai kruusateedel hingerahuga patserdada, kuid isiklikust nurgast vaadates ei olnud ma neist kivikühme täis kruusateedest vaimustatud. Kõvad muhud teedel ei ole jalataldadele pikas perspektiivis head.

4ndasse jõudsime 14.30 paiku. Umbes 30km "juba" läbitud. Ülesanne - ammuga märki laskmine. Arxil oli sellega kogemus kunagiselt Xdreamilt, kuid asjaharrastajat meie seas polnud. Proovima pidid kõik ja kõik valisid lamamisasendi. Et keegi ei saavutanud erilist edu, jäin mina viimaseid laske tegema ja viimasega teenisin meile ka 1 punkti. Kõik mu lasud läksid aga üldiselt paremale, esimene lisaks ka liiga madalale, kuna ei osanud noole langevust õigesti hinnata.

Olime punktis poole h ringis, muidugi palja jalu, ja edasi. Edasitee viis sama rada mööda tagasi, nii et nägime mitut tiimi, ka lihtsa raja omasi. Osad keskmised kurtsid vastutegevusele vahele jäämise üle. Ühe koha peal saime suurepärase lõikamise teha - üle äsja lõigatud viljapõllu, kus kombain senini kombaineeris. Kuigi kõrteliistakud ronisid jalatsisse torkima, oli taldadel mõnus veidi teistsugust pinda kohata.

Enne KP5t külastasime ka üht talu, kus taastasime kavalalt oma veevarusi. Pitstop ei võtnud kaua.

Veidi enne kl 5t olime lõbusate naistega KP5s. Pidime 3 kivi kaalu tunnetama. Mina võtsin kõige suurema ja pakkusin 6kg. Enne kinnitamist katsusin veel korra üle ja alandasin 5kg peale. Teenisime 10st punktist 9, sest ikka panin 1kiloga mööda - 4 oli hoopis. :S

Pooletunnise puhkuse järel asusime KP6 poole ja kl 18.20 paiku olime seal. Trackeri järgi oli läbitud veidi üle 40km, ehk et suht poole peal tõesti.

KP6 ülesande nimi oli Jõeületus, kuid nimi ei kirjelda seda piisavalt. Skaudid olid selleks üles pannud seiklusraja. Algas see kaldu oleva köisredeliga, mille tipust tuli end lasta jalaplaatidega varustatud köiele, 4-5l sellisel edasi liikuda ja võrkredelile jõuda, see ületada ja jõe teisele kaldale jõuda. Tagasi ujudes. Ajapiirang tiimile 20min, kuna olime 5kesi - 4min näole.

Läksin rajale esimesena. Soovitati kindad kätte panna, ja kuigi mul olid need kaasas, otsustasin viimasel hetkel siiski ilma minna. Rada oli oodatust raskem. Köisredelit alustasin neljakäpukil ja tasakaalu hoidmine oli karm. Minu järel tulnud õppisid veast ja lohistasid end üles. Plaatidega köied olid ok, kuid ajapiirang ajas veidi rapsima. Ka oli viga kinnaste maha jätmine, sest tross, kust hoida, soonis. 4min sai täis, kuid tiim andis mulle mõne lisasekundi, et võrkredelile jõuda, mis tähendas rohkem punkte. Ja siis lasin end vette, üllatavalt külma Kaunissaare veehoidlasse suubuvasse jõkke. Niipea, kui hing lahti ja häält teha sain, käskisin kindaid kanda.

Vesi oli küll värskendav ja tõmbas suurema higikihi pealt maha, kuid jahutas ka keha kiiresti maha, nii et ma ei jäänud teiste sooritusi vaatama, vaid läksin tagasi kottide juurde riietuma. Järjest hakkasid poisid tagasi tulema. Kuulsin, et Rait oli seiklusraja ahvi kombel läbinud ja tõstis meie keskmist. Rait sai 10, mina vist jõudsin 8punkti piirile, Väike Misha kukkus vette köitel olles ja Toomase-Arxxxi tulemust ei mäleta, kuid kokkuvõttes teenisime sealt korralikud 7,4 punkti.

Kes tahtsid, taastasid taas oma veevarusi. Mina ei leidnud vajadust. Peale tunnist punktis olekut taas jalgadele. Soovisime just jõudnud Raamatukoi tiimile edu ja liikuma.

KP7 täpse koha otsimine pani meid mõneks ajaks mööda metsa kolama. Meiega ühines sama sihiga kerge raja naistetiim. Mõned minutid enne kl 22t jõudsime kohale ja esimest korda pidime ootealas ootama. Mõne min istumise järel saime teada, mida ülesanne Takistusrada endast kujutab.

Tegelikult ma täpselt ei mäleta, mida kohtunikuonu meile jutustas. Ta küll seletas väga rahulikkult ja selgelt, aga sõna "muda" andis mulle moraalipõntsu ja lõi pilved pea kohal kokku. Jonnima ma muidugi ei hakkanud, kuid hakkas pimedaks minema, me olime läbinud juba ligi 60km, ja asi hakkas meenutama pervorallit, sest kuigi olime juba ei tea mitu korda end alasti kiskunud, tuli seda teha uuesti (riietega pori sisse minek oli vähem ahvatlevam).

Nii me seisime varsti stardis jõeületusest külma ja märja aluspesu väel ning söötsime sääski. Et mu peas pulbitses vaiksel kujul $&#@!% sõim, siis kõike detaile ei mäleta, aga... Esimesena läks puitkonstruktsioonile Toomas, kes köisredeliga seal alla minekul koleda kukkumise tegi. Meie hirm pühiti varsti, kui ta end kiirelt püsti ajas ja redelit alt pingesse hoidma jäi. Mina vist olin keskmiste seas ja vahetasin redelihoidja välja. Mäest alla jooks ja mudasse. Ma isegi ei mäleta, kas mul olid jalatsid jalas! Vist mitte, sest mutta hüpates olid keegi kaldal papusi ära võtmas. Või sain kiiremini, sest olin paelad lahti jätnud? Enivei, üle põlve mudas mütates haarasin Misha käest ka tema tossud. Ma ei mäleta, miks ta keset porivälja seisis (aitas kudagi?), kuid tol hetkel tundus loogiline ja finishis imetlesin, kui ästi tiimitöö sujus. Mudaaugust läbi, tuli mäest üles joosta mingit rada mööda. Korra läksin küll valesti, kuid viga sai kiirelt parandatud. Väidetavalt lõpetasime umbes 4minutiga. Et 10 punkti piir oli seatud 10min juurde, siis ülihea. Samas oli selle punkti latt kõige madalamal, sest pooled tiimid said 10, pooled 8 punkti.

Muda maha nühkides mainiti (vett puhastuseks ei olnud, enda joogiveega ikka), et selles punktis on ka õde. Millise vaimustava hüüdega me selle teate vastu võtsime ja kus andsime talle oma jalgadega alles tööd! Plaasterdamist ja lappimist jagus - kui me kl 23 aeg edasi suundusime, olime punktis olnud üle tunni.

Enne KP8t hakkasin ma oma piirile lähenema, tulemuseks tempo aeglustumine. Kümmekond min peale keskööd õnnestus siiski KP8ni välja vedada. Ees ootas kerge raja inimeste rahvamass ja tuledevalgel esmaabi punkt. Mitte et meile abi oleks pakutud. Tsenaariumi järgi oli seal teenagers sauna-party gone wrong ja meie ülesanne oli esmaabi pakkuda. Minu fokuseerumisvõime oli väga madal, kuid asusime tööle. Inimesed jagunesid ohvrite vahel neid rahustama/aitama/toetama, kuigi pubekad olid märksa tõrksamad patsiendid kui eelnevatel aastatel - see valmistas meile peavalu, kuid samas tõenäoliselt rohkem lifelike. Mina olin see, kes "kõne" kiirabisse tegi, andes infot, mida jooksvalt koguda suutsin. Siis hakkasin assisteerima. Lahaste tegemine polnud just me tugev külg, kuid muidu olime enam-vähem ja teenisime 8 punkti.

Kuni osad vett võtsid, proovisin paar min kruusateel magada, kuid ei jäänud. Irooniline, sest kõndides oli tunne, et jään suigatun kohe. Ja nii algas minu Kolgata tee KP9sasse.

Mis siin salata - olin selleks ajaks kutu ja tiimist märkimisväärselt aeglasem. Siinkohal olnuks ehk abiks väike tiimipoolne moraalne support, sest üksi kümned või isegi rohkem m taga lonkida pole just moraali tipphetkeks. Võibolla ei olnud ma aga veel piisavalt pidurdav, et muret tunda, sest paarist kerge raja tiimist jalutasime ikkagi mööda.

Lõpuks veidi peale kl 3e KP9sse jõudes ootas meid ees katastroof. Punkti nimi Looduslik aku tähendas, et pidime keefiri, poltide ja traadiga pisikese LEDi tööle saama. Meil oli võimalik võtta vihjeid, kuid me ei teinud seda. Tulemuseks 0 punkti! Meie ainuke 0. Ükski teine keskmise raja tiim ei saanud seal nulli! Varsti järjega üldtulemuste juurde jõudes näeb, kui valus see oli.

Mõned km veel finishisse ja paar min peale kl 4 olime staabis. Finishijoone ületusjooksu ei teinudki. Kaasa veetud korraldajate tracker näitab, et läbisime peaaegu 70km. Julgen sinna trackeri vahepealsetest pausidest tingitult 10km otsa liita.

Kuna siin juba palju teksti, teen teise postituse veel. To be continued...

Erna matk 2010

Nii, Erna matk... oi-oi-oi. Alguse sai see muidugi Kairust, kes kohe alguses mineku-ideega utsitama akkas. Mina vana laisk loom ei taht väga vedu võtta, pigem oleks taas lennujaama jalutanud ja välismaa õhku inganud, kuid metsas pikki maid läbida. Aga Kairu võitis. Regamise ajaks oli aga keskmise raja tiimikohad täis. Kairut nii lihtsalt kõikuma ei löö ja tema meilivastus oli mulle "Kui siis palju trenni ja raske!? Saaks huvilised kokku muidu? Lihtsat vist pole mõtet?". Long story short - millegi pärast me end raskele regasimegi. Tiimi kokkusaamisega muret polnud, huvilisi oli küll, kuid viimase minuti vahetusi tuli siiski teha. Lõpuks olid minu kõrval rajale minemas Väike Misha, Renis ja kapten Kairu.

Ettevalmistused olid üllatavalt kulukad ja aeganõudvad. Laenasime kola, uurisime igasugu kavalaid trikke ja nippe ja ehk mõnes kohas olid need abiks ka. Kuid rohkem oleks pidanud keskenduma füüsilise vormi tõstmisele.

Olgu, hüppame starti Jänedale. Kohale saime kõik suht ilusti ja varustuse kontrollis polnud mingeid probleeme. Vaene Väike Misha oli küll ärkvel alates poole kuuest hommikul ärkvel, kuid väsimuse tundemärke veel ei näidanud. Nii et 5 augustil kl 20.45 saime kaardi ja... aeti autosse! Vanasse UAZ maasturisse, mida kutsutakse vene villiseks. Alguse sai ehk matka parim osa - villisesafari! Juht rallitas metsa vahel päris kenasti. :) Ükshaaval viskas ta meid maha, mina sain pikima sõidu. Ülesanne oli iseseisvalt metsas piletikomposteerimise punkt leida ja siis kogunemispunktis kohtuda. Antud kordinaatide järgi oskasin ma sihtkoha kaardil märkida küll, aga oh häda - etke asukohta ei suutnud ma kuidagi tuvastada. Nii suhtlesimegi telefonitsi ja leppisime kokku, et saame kohe kokku. Sel ajal sai mul ka telefoni aku tühjaks, mis oli mõnevõrra ebameeldiv. Mõningase jalutuse järel jõudsin teisteni (hakkasin juba muret tundma, kas tõesti viidi mind nii kaugele või eksisin tee lugemsies), kes olid juba koos. Mõistatasime, kus oleme, kuid päris täpselt ei saanud ikka sotti. Aga aeg tiksus. Mitte et aeg ainus ebamugavus oleks olnud - kohe alguses kaotas Väike Misha laenatud pealambi ära, sest kotti lukk libises lahti. Oleks siis nigel lamp old - päris võimas Petzl!

Väike Misha võttis löögi pehmelt vastu ja otsustasime liikuda tagasi maantee suunas, kuni saame aru, kus oleme. Maanteeni välja minna ei olnudki vaja. Varsti saime aru, kus oleme ja suundusime metsateid ja sihte kasutades kogunemispunkti poole. Mõnda aega oli kaart loogiline ja saime aru, kus oleme. Siis aga tekkis lagendiku ja tee asemele mets. See ajas mind sees natuke urisema. Meile antakse 1:50 000 vastav baaskaart (1cm = 500m), kus enamus asju nagunii kirjas pole (mitte nagu orienteerumiskaardil), aga sellest on vähe, midagi peab ikka valesti ka olema. Muidugi on sans, et me lugesime valesti, aga praegu ma seda ei usu.

Igatahes ronisime pimedas läbi märja kõrge rohu, tiheda metsa ja oksatiheda mättarohke lagendiku, otsisime laia kraavi ületuskohta ja jõudsime eelviimastena kogunemispunkti. Esimesse punkti oli veel linnulennult 6km.

Valisime maanteeäärse ala, mis tähendas, et iga auto, mida nägime, tähendas enese peitmist. Raskel rajal on ju vastutegevus kogu matka vältel ja kunagi ei tea, kelle tuled tulevad. Õige varsti hakkas see pidev peitumine tüütama. Mina veendusin, et varvassokk alumiseks sokiks oli nõme idee ja väiksed varbad mu päevi näinud tossudes hakaksid juba hõõruma. Lisaks mõjus moraalile laastavalt teadmine, et 4nda punkti piiraeg on kell 7. Sellise tempo juures arvasime, et ehk öeldakse juba esimeses punktis, et meil pole lootustki ja jääge siia.

Koidu ajal jõudsime esimesse punkti. Ja taas üllatus ülesande näol - sukeldumine! Mõni aeg enne olime Kairuga arutanud, et uvitav, kas ujumist on, ja oletasime, et vast ikka mitte. Ka fännklubi esikisajale olin päev enne öelnud, et kes teab, millal ma taas ujuma saan - vaevalt et enne ja Erna aeg ning pärast ei jaksa mõni päev. Nii palju siis sellest. Vette, sogasesse Kalajärve läksime mina ja VMisha. Vaja oli leida põhja kinnitatud kott käbidega ja käbid ära lugeda. Sukelduda ma väga ei oska, nii et põhirolliks jäi mulle otsimine. Koti leidis VMisha esimesena, aga enne, kui ta käbid ära lugeda jõudis, sai meie 5 min aeg otsa. Saime vist siiski 6 punkti.

Seejärel saime uudise, et piirajad on katkestatud, parimadki tiimid hakkasid alles teise punkti jõudma. Tohterdasime oma jalgu ja läksime edasi. Linnulennult 3km, kuid võtsime palju pikema tee, et jalgu kuivadena hoida. Punkti leidmine polnud just kõige lihtsam, kordinaadid tundusid mööda, aga see selleks.

Teine punkt oli meditsiiniülesanne. Esmaabi tuli anda metsanotsu rünnaku lavastuse ohrile, kelle jalg oli lõhki. Meil läks päris hästi. "Elistasime" kiirabisse, sidusime jalga, suhtlesime ohvriga jne. Kiiruga tulid mõned lohakusvead (nt ma ei pannud kindaid kätte) ja teadmatusest, mis haavaga tegu, tegime mõnda asja teisiti, kui pidanuks. Aga üldiselt olime tublid ja saime 9 punkti 10st. :)

Taas jalgade tohterdus, väike sööma ja edasi. Kuivalt jõe ületus võttis omajagu aega, aga tehtud see sai. 2km läbi metsa raiumist ning jõudsime 3ndasse punkti. Väike Misha luges kaarti. :)

Kolmanda punkti ülesandeks oli ronimine. Kõigepealt tuli oma köie ja punktist antud pulkadega köisredel teha. Siis redel puuotsa tõmmata, redeliga oksale ronida, oksal istuds saag ja lauajupp üles tirida ja pooleks saagida ning redeliga taas alla ja redel algosadeks. Redel tuli meil improviseeritud sõlmedega välja, isegi 10 min ajalimiidi sees, kuid esimesel ronimiskatsel lagunes veidi. Väike tuuning parandas asja, kuid sellega läks meil 1 punkt kaduma. Teine katse oli parem ja sain üles, saagisin, tulin alla ning harutasime redeli ja pakkisime köie ilusti aega mahtudes. Kokku 9 punkti, mitte just halb. :) Minu jaoks oli ronimine matke kõrghetk, mitmes tähenduses.

Taas tohterdus (mina lasin seni silma kinni) ja suundusime neljandasse. Minu energia oli suht otsas ja see mõjutas ka motivatsiooni, nii et ainus valik minu jaoks oli mõtlemine välja lülitada. And it worked. Suutsin pea täiesti tühjana oida, keskendudes ainult kaardile ja kompassile, hoides tähelepanu eemal ka jalgadest ja väsimusest. Sometimes "Just do it!" works. Teine aitaja oli VMisha, kes minuga kotis ära vahetas. Tal oli oluliselt kergem kott ja see kerendas liikumist märkimisväärselt. Poolel teel vahetasime kotid omakorda Kairuga. Minu jaoks polnud vahet, sest ka tema kott oli kerge, aga Kairu soovis teist kotti, et hõõrumist vähendada.

Linnulennult oli minna vaid 4km. Aga maastiku läbimine polnud sugugi nii lihtne. Päike hakkas kütma, palavus kimbutas ja vesi sai otsa. Motivatsioon lagunes. Raiusume edasi, putukaparv kimbutamas ja lõpuks jõudsime aasale, 4ndasse punkti.

Arutasime veidi ja leidsime, et katkestame. Raske otsus peale 18,5 tundi. Punkti ülesande täitsime siiski ära - otsisime 5 erinevat taime, mida süüa. Korraldajad pakkisid ka asjad kokku (olime ju viimane tiim) ja läksime koos minema. Nende auto juures saime veidi vett ja jäime transat ootama. Väikese näksimise ja uinaku järel tuli taksot mängima Ford Explorer, kes Kautlasse mineval kruusateel meile rallit tegi. Finishis selgus, et VMisha autovõti, mis jäi ühe korraldajanaise kätte, seikleb kuskil ja meil tuleb oodata 4h. Sisustasime aega taas söömise ja magamisega.

Kui võti lõpuks kohale jõudis, läks lahkumisega kiireks - minu kahjuks ei saanud isegi head aega öelda, supist ja kakaost rääkimata. Aga meil oli ka pikk reis ees. Tallinnasse, kuhu Renis ja Kairu nõudsid mienmist, saime ilusti. Aga linnast välja Virumaale suundudes ründas uni. Mina jäin tukkuma ja varsti tõmbas ka Misha auti teeperve, et veidi magada. 15 min plaanist tuli vist 2h, kuigi võin valesti mäletada. Misha jätkas sõitmist, mina ebaviisakalt magamist. Alles Halajalas turgatas mulle, et võin ju ise ka sõita, ning vahetasime. Minul oli minna küll ainult 20km, Mishale peale seda veel 30km. Aga ta sai akkama. :)

Järgmine päev oli ainult natuke raske. Jalatallad olid endiselt valulikud, kuid mitte nii väga, kui vahetult pärast Erna lõppu. Igasugune tegevus väsitas kiiresti - paar korda trepist ja juba oli energia otsas, õhtune ujumine oli ka kurnav. Ja uni oli, peale rohkeid unetunde oli ikka vaja lõunauinakut teha.

Kaks päeva hiljem pole aga enam midagi. Jalad ok, isegi villid väkeste varvaste all on asendunud paksu nahaga. Ujuda, nii palju kui ma ulpida oskan, sai tavapäraselt ja üldse kõik täiesti normis. Õhtul sai autoga tiirutatud ja tormikahjustusi uurida. Oi kui palju puid tuul murdis! Eisma ümbus oli eriti valus. Sadade meetrite ulatuses tee puid täis, sõida nagu raielangil. Meeldivaks üllatuseks oli, et paljudes kohtades olid teele langenud puud juba nii läbi lõigatud, läbi pääses, ja Eismal töö käis.

Oot, teemasse tagasi. Erna. Hinnangud. Tiimikeemia: kaklusi ei olnud, vahepeal oli ka lõbus, kuid raskelt läbitav maa ja kurnatus laastasid moraali. Kaardilugemine. Hmm, väga hull ei olnud, saime VMishaga mõlemad enamasti aru ja liikusime suht õigesti. Renise moblagepsust oli ka kasu asukoha määramisel, pärisgepsu ei kasutanudki. Saaks muidugi palju paremini, kui õppida "ridade vahelt" lugema, aga kuna me totaalselt kaotsi ei läinud ja suutsime sihti hoida, siis olen rahul.

Mis sai saatuslikuks? Asjade kokkulangemine. Mind väsitas tohutult kott. Ma ei mõõtnud koti kaalu minnes, kuid tulles oli see 13kg. Umbes sama võis see olla alguses, sest kulunud toit-vesi asendus märgade riiete ja köiega. Teiseks on mu seiklusi näinud tossud otsas. Märjaks saades ei olnud põhjakutest enam piisavalt pehmust ja tallad läksid kiirelt hellaks. Esimeses punktis andis Renis lisatallad ja need aitasid palju. Teises puntis panin villased sokid ja mässisin pakkekile übes, mis hoidis välisniiskuse eemal ja tegi elu veel paremaks, kuid oli juba natuke ilja - varbad olid villis ja jalatallad valusad. Ka teiste jalatsid olid märjad ja hõõrusid, nii et halb jalatsite valik oli üldine probleem.

Teiseks, vesi sai otsa. Minul piinavat jänu 4ndas veel polnud, kuid et veepunktini oleks veel palju tunde ja kilomeetreid olnud, oleks see kindlasti suureks probleemiks saanud ka mulle.

Veel - kotid liiga rasked ja rihmade hõõrumine erinevatest kohtadest. Rada oli raske ja aeglane läbimine nülgis motivatsiooni.

Minu emotsioon: seiklus ja elamus on alati lahe, isegi rallit sai. Aga katkestamise suhtes on mul piinlik ja kahju, väga kahju! Tundub, et vedasin alt tiimi, ennast ja fänniklubi. Arvasin, et olen ja oleme rohkemaks suutelised.

Kõige paremini töötas meie Erna matka ürituse juures fänniklubi. Minu telefonile tuli hulga toetavaid sõnumeid. Aga mitte kõiki ei jõudnud ma õigel ajal edastada. :( Küll oli aku tühi, küll sms mälu täis. :( Loeb aga mõte! Fännid olid tublid ja suured tänud toetuse ja lohutuse eest! :)

Põhiasjad said vist nüüd kaetud. Kui midagi meenub, täiendan, Kommentaarid on oodatud, kuigi vaevalt, et keegi nii pika mul läbi jaksab lugeda. :)

PS: Kairu käskis kirjutada, et ta on äge. Ja ta EI VÕTNUD meigikotti kaasa! :)