Sunday, August 8, 2010

Erna matk 2010

Nii, Erna matk... oi-oi-oi. Alguse sai see muidugi Kairust, kes kohe alguses mineku-ideega utsitama akkas. Mina vana laisk loom ei taht väga vedu võtta, pigem oleks taas lennujaama jalutanud ja välismaa õhku inganud, kuid metsas pikki maid läbida. Aga Kairu võitis. Regamise ajaks oli aga keskmise raja tiimikohad täis. Kairut nii lihtsalt kõikuma ei löö ja tema meilivastus oli mulle "Kui siis palju trenni ja raske!? Saaks huvilised kokku muidu? Lihtsat vist pole mõtet?". Long story short - millegi pärast me end raskele regasimegi. Tiimi kokkusaamisega muret polnud, huvilisi oli küll, kuid viimase minuti vahetusi tuli siiski teha. Lõpuks olid minu kõrval rajale minemas Väike Misha, Renis ja kapten Kairu.
Ettevalmistused olid üllatavalt kulukad ja aeganõudvad. Laenasime kola, uurisime igasugu kavalaid trikke ja nippe ja ehk mõnes kohas olid need abiks ka. Kuid rohkem oleks pidanud keskenduma füüsilise vormi tõstmisele.
Olgu, hüppame starti Jänedale. Kohale saime kõik suht ilusti ja varustuse kontrollis polnud mingeid probleeme. Vaene Väike Misha oli küll ärkvel alates poole kuuest hommikul ärkvel, kuid väsimuse tundemärke veel ei näidanud. Nii et 5 augustil kl 20.45 saime kaardi ja... aeti autosse! Vanasse UAZ maasturisse, mida kutsutakse vene villiseks. Alguse sai ehk matka parim osa - villisesafari! Juht rallitas metsa vahel päris kenasti. :) Ükshaaval viskas ta meid maha, mina sain pikima sõidu. Ülesanne oli iseseisvalt metsas piletikomposteerimise punkt leida ja siis kogunemispunktis kohtuda. Antud kordinaatide järgi oskasin ma sihtkoha kaardil märkida küll, aga oh häda - etke asukohta ei suutnud ma kuidagi tuvastada. Nii suhtlesimegi telefonitsi ja leppisime kokku, et saame kohe kokku. Sel ajal sai mul ka telefoni aku tühjaks, mis oli mõnevõrra ebameeldiv. Mõningase jalutuse järel jõudsin teisteni (hakkasin juba muret tundma, kas tõesti viidi mind nii kaugele või eksisin tee lugemsies), kes olid juba koos. Mõistatasime, kus oleme, kuid päris täpselt ei saanud ikka sotti. Aga aeg tiksus. Mitte et aeg ainus ebamugavus oleks olnud - kohe alguses kaotas Väike Misha laenatud pealambi ära, sest kotti lukk libises lahti. Oleks siis nigel lamp old - päris võimas Petzl!
Väike Misha võttis löögi pehmelt vastu ja otsustasime liikuda tagasi maantee suunas, kuni saame aru, kus oleme. Maanteeni välja minna ei olnudki vaja. Varsti saime aru, kus oleme ja suundusime metsateid ja sihte kasutades kogunemispunkti poole. Mõnda aega oli kaart loogiline ja saime aru, kus oleme. Siis aga tekkis lagendiku ja tee asemele mets. See ajas mind sees natuke urisema. Meile antakse 1:50 000 vastav baaskaart (1cm = 500m), kus enamus asju nagunii kirjas pole (mitte nagu orienteerumiskaardil), aga sellest on vähe, midagi peab ikka valesti ka olema. Muidugi on sans, et me lugesime valesti, aga praegu ma seda ei usu.
Igatahes ronisime pimedas läbi märja kõrge rohu, tiheda metsa ja oksatiheda mättarohke lagendiku, otsisime laia kraavi ületuskohta ja jõudsime eelviimastena kogunemispunkti. Esimesse punkti oli veel linnulennult 6km.
Valisime maanteeäärse ala, mis tähendas, et iga auto, mida nägime, tähendas enese peitmist. Raskel rajal on ju vastutegevus kogu matka vältel ja kunagi ei tea, kelle tuled tulevad. Õige varsti hakkas see pidev peitumine tüütama. Mina veendusin, et varvassokk alumiseks sokiks oli nõme idee ja väiksed varbad mu päevi näinud tossudes hakaksid juba hõõruma. Lisaks mõjus moraalile laastavalt teadmine, et 4nda punkti piiraeg on kell 7. Sellise tempo juures arvasime, et ehk öeldakse juba esimeses punktis, et meil pole lootustki ja jääge siia.
Koidu ajal jõudsime esimesse punkti. Ja taas üllatus ülesande näol - sukeldumine! Mõni aeg enne olime Kairuga arutanud, et uvitav, kas ujumist on, ja oletasime, et vast ikka mitte. Ka fännklubi esikisajale olin päev enne öelnud, et kes teab, millal ma taas ujuma saan - vaevalt et enne ja Erna aeg ning pärast ei jaksa mõni päev. Nii palju siis sellest. Vette, sogasesse Kalajärve läksime mina ja VMisha. Vaja oli leida põhja kinnitatud kott käbidega ja käbid ära lugeda. Sukelduda ma väga ei oska, nii et põhirolliks jäi mulle otsimine. Koti leidis VMisha esimesena, aga enne, kui ta käbid ära lugeda jõudis, sai meie 5 min aeg otsa. Saime vist siiski 6 punkti.
Seejärel saime uudise, et piirajad on katkestatud, parimadki tiimid hakkasid alles teise punkti jõudma. Tohterdasime oma jalgu ja läksime edasi. Linnulennult 3km, kuid võtsime palju pikema tee, et jalgu kuivadena hoida. Punkti leidmine polnud just kõige lihtsam, kordinaadid tundusid mööda, aga see selleks.
Teine punkt oli meditsiiniülesanne. Esmaabi tuli anda metsanotsu rünnaku lavastuse ohrile, kelle jalg oli lõhki. Meil läks päris hästi. "Elistasime" kiirabisse, sidusime jalga, suhtlesime ohvriga jne. Kiiruga tulid mõned lohakusvead (nt ma ei pannud kindaid kätte) ja teadmatusest, mis haavaga tegu, tegime mõnda asja teisiti, kui pidanuks. Aga üldiselt olime tublid ja saime 9 punkti 10st. :)
Taas jalgade tohterdus, väike sööma ja edasi. Kuivalt jõe ületus võttis omajagu aega, aga tehtud see sai. 2km läbi metsa raiumist ning jõudsime 3ndasse punkti. Väike Misha luges kaarti. :)
Kolmanda punkti ülesandeks oli ronimine. Kõigepealt tuli oma köie ja punktist antud pulkadega köisredel teha. Siis redel puuotsa tõmmata, redeliga oksale ronida, oksal istuds saag ja lauajupp üles tirida ja pooleks saagida ning redeliga taas alla ja redel algosadeks. Redel tuli meil improviseeritud sõlmedega välja, isegi 10 min ajalimiidi sees, kuid esimesel ronimiskatsel lagunes veidi. Väike tuuning parandas asja, kuid sellega läks meil 1 punkt kaduma. Teine katse oli parem ja sain üles, saagisin, tulin alla ning harutasime redeli ja pakkisime köie ilusti aega mahtudes. Kokku 9 punkti, mitte just halb. :) Minu jaoks oli ronimine matke kõrghetk, mitmes tähenduses.
Taas tohterdus (mina lasin seni silma kinni) ja suundusime neljandasse. Minu energia oli suht otsas ja see mõjutas ka motivatsiooni, nii et ainus valik minu jaoks oli mõtlemine välja lülitada. And it worked. Suutsin pea täiesti tühjana oida, keskendudes ainult kaardile ja kompassile, hoides tähelepanu eemal ka jalgadest ja väsimusest. Sometimes "Just do it!" works. Teine aitaja oli VMisha, kes minuga kotis ära vahetas. Tal oli oluliselt kergem kott ja see kerendas liikumist märkimisväärselt. Poolel teel vahetasime kotid omakorda Kairuga. Minu jaoks polnud vahet, sest ka tema kott oli kerge, aga Kairu soovis teist kotti, et hõõrumist vähendada.
Linnulennult oli minna vaid 4km. Aga maastiku läbimine polnud sugugi nii lihtne. Päike hakkas kütma, palavus kimbutas ja vesi sai otsa. Motivatsioon lagunes. Raiusume edasi, putukaparv kimbutamas ja lõpuks jõudsime aasale, 4ndasse punkti.
Arutasime veidi ja leidsime, et katkestame. Raske otsus peale 18,5 tundi. Punkti ülesande täitsime siiski ära - otsisime 5 erinevat taime, mida süüa. Korraldajad pakkisid ka asjad kokku (olime ju viimane tiim) ja läksime koos minema. Nende auto juures saime veidi vett ja jäime transat ootama. Väikese näksimise ja uinaku järel tuli taksot mängima Ford Explorer, kes Kautlasse mineval kruusateel meile rallit tegi. Finishis selgus, et VMisha autovõti, mis jäi ühe korraldajanaise kätte, seikleb kuskil ja meil tuleb oodata 4h. Sisustasime aega taas söömise ja magamisega.
Kui võti lõpuks kohale jõudis, läks lahkumisega kiireks - minu kahjuks ei saanud isegi head aega öelda, supist ja kakaost rääkimata. Aga meil oli ka pikk reis ees. Tallinnasse, kuhu Renis ja Kairu nõudsid mienmist, saime ilusti. Aga linnast välja Virumaale suundudes ründas uni. Mina jäin tukkuma ja varsti tõmbas ka Misha auti teeperve, et veidi magada. 15 min plaanist tuli vist 2h, kuigi võin valesti mäletada. Misha jätkas sõitmist, mina ebaviisakalt magamist. Alles Halajalas turgatas mulle, et võin ju ise ka sõita, ning vahetasime. Minul oli minna küll ainult 20km, Mishale peale seda veel 30km. Aga ta sai akkama. :)
Järgmine päev oli ainult natuke raske. Jalatallad olid endiselt valulikud, kuid mitte nii väga, kui vahetult pärast Erna lõppu. Igasugune tegevus väsitas kiiresti - paar korda trepist ja juba oli energia otsas, õhtune ujumine oli ka kurnav. Ja uni oli, peale rohkeid unetunde oli ikka vaja lõunauinakut teha.
Kaks päeva hiljem pole aga enam midagi. Jalad ok, isegi villid väkeste varvaste all on asendunud paksu nahaga. Ujuda, nii palju kui ma ulpida oskan, sai tavapäraselt ja üldse kõik täiesti normis. Õhtul sai autoga tiirutatud ja tormikahjustusi uurida. Oi kui palju puid tuul murdis! Eisma ümbus oli eriti valus. Sadade meetrite ulatuses tee puid täis, sõida nagu raielangil. Meeldivaks üllatuseks oli, et paljudes kohtades olid teele langenud puud juba nii läbi lõigatud, läbi pääses, ja Eismal töö käis.
Oot, teemasse tagasi. Erna. Hinnangud. Tiimikeemia: kaklusi ei olnud, vahepeal oli ka lõbus, kuid raskelt läbitav maa ja kurnatus laastasid moraali. Kaardilugemine. Hmm, väga hull ei olnud, saime VMishaga mõlemad enamasti aru ja liikusime suht õigesti. Renise moblagepsust oli ka kasu asukoha määramisel, pärisgepsu ei kasutanudki. Saaks muidugi palju paremini, kui õppida "ridade vahelt" lugema, aga kuna me totaalselt kaotsi ei läinud ja suutsime sihti hoida, siis olen rahul.
Mis sai saatuslikuks? Asjade kokkulangemine. Mind väsitas tohutult kott. Ma ei mõõtnud koti kaalu minnes, kuid tulles oli see 13kg. Umbes sama võis see olla alguses, sest kulunud toit-vesi asendus märgade riiete ja köiega. Teiseks on mu seiklusi näinud tossud otsas. Märjaks saades ei olnud põhjakutest enam piisavalt pehmust ja tallad läksid kiirelt hellaks. Esimeses punktis andis Renis lisatallad ja need aitasid palju. Teises puntis panin villased sokid ja mässisin pakkekile übes, mis hoidis välisniiskuse eemal ja tegi elu veel paremaks, kuid oli juba natuke ilja - varbad olid villis ja jalatallad valusad. Ka teiste jalatsid olid märjad ja hõõrusid, nii et halb jalatsite valik oli üldine probleem.
Teiseks, vesi sai otsa. Minul piinavat jänu 4ndas veel polnud, kuid et veepunktini oleks veel palju tunde ja kilomeetreid olnud, oleks see kindlasti suureks probleemiks saanud ka mulle.
Veel - kotid liiga rasked ja rihmade hõõrumine erinevatest kohtadest. Rada oli raske ja aeglane läbimine nülgis motivatsiooni.
Minu emotsioon: seiklus ja elamus on alati lahe, isegi rallit sai. Aga katkestamise suhtes on mul piinlik ja kahju, väga kahju! Tundub, et vedasin alt tiimi, ennast ja fänniklubi. Arvasin, et olen ja oleme rohkemaks suutelised.
Kõige paremini töötas meie Erna matka ürituse juures fänniklubi. Minu telefonile tuli hulga toetavaid sõnumeid. Aga mitte kõiki ei jõudnud ma õigel ajal edastada. :( Küll oli aku tühi, küll sms mälu täis. :( Loeb aga mõte! Fännid olid tublid ja suured tänud toetuse ja lohutuse eest! :)
Põhiasjad said vist nüüd kaetud. Kui midagi meenub, täiendan, Kommentaarid on oodatud, kuigi vaevalt, et keegi nii pika mul läbi jaksab lugeda. :)

PS: Kairu käskis kirjutada, et ta on äge. Ja ta EI VÕTNUD meigikotti kaasa! :)

3 comments:

  1. olin ka ernal ja sinu teksti oli lahe lugeda!

    ReplyDelete
  2. Tervitused viimasena rajale läinud võistkonna liikmelt, kellega kohtusite ujumise, med-, köie- ja taimepunktis.

    Juttu loen nagu omi mõtteid rajal.

    Edu,
    K

    ReplyDelete
  3. tak! ma väga juttu lihvida ei viitsinud, aga tänud tunnustamast. :)

    Tervitused vastu! Oli tore.

    ReplyDelete