Pikk vahe sisse jälle tulnud. Põhjus, et midagi pole toimunud. Taanisoleeku viimastel päevadel oli üks rahulik kanuureis. Alguses sattusime samasse paati Margusega ja lisaks tuli õps Tinna. Esimest korda rääkisime eesti keeles, sest plaanisime vandenõud Tinna vastu - kanuu ümber keerata. Meie vett ei kartnud. Aga enne kui seda teha saime, pani üks õpilaste kanuu ümber. Päästsime nad ära, kuna olime kõige lähemal olevad pädevad (Outdoor koolitusga) aitajad. Varsti peale seda tuli paus ja mind paluti ühte teise paati, kus plikad eriti hakkama ei saanud. See tähendas pm, et ma üks liigutasin kanuud. Esimesel oli mõla, kuid ta pani seda vette lihtsalt moe pärast. Ja nii reisi lõpuni järgmisel ommikul välja. Õhtu olid tiimimängud, burgeritegemine jm tavapärane. Öö kämpisime väljas, kes telkides, kes presendi all.
Viimased päevad Taanis olid muidugi kurvad, kuid mitte niivõrd, kui eelmine kord. Mina olin üks vähestest, kes paariks päevaks kauemaks jäi. Rongiga Copenhagenisse läksime ka Gaboriga. Gabor läks linna öömaja otsima, kuid mitte enne, kui me lennujaamas kahekesi shampanjapudeli tühjaks kulistasime. :)
Eestis on muidugi mõned korrad ujumas käia. Viitna, Porkuni, Uljaste, Peipsi jm järvede kõrval ka põhjaranniku mererandadel ja paar korda ka Läänemaal. Sai Laurit külastatud, kes mind saunaga jm laheda ajaveetmisega kostitas. Käisime ka Roosta seiklusrajal. Lauri üllatas mind, seni ta pole käinud sellistes kohtades. Seekord tundus rada lihtsam. Või olen ma arenenud.
Üks väike Lõuna-Eesti reis oli ka. Väisasime Piusa koopaid, Setumaad, Peipsi randu jm. Seltskond oli tore ja tutvusin lähemalt kellegagi, kes tõenäoliselt jääb suve tähtsimaks tutvuseks. Valgas sain kokku ka Margusega, kellega käisime Läti järves ujumas, Valga vaatamisväärsustega tutvumas, grillimas ja saunas. Tore aeg. Valga lemmikkohaks sai mulel aga jõe ääres olev köitest ronimispüramiid. Oi kui tore oli seal üks öö kakerdada. :)
Reise on veel olnud. Ida-Virumaal Ontikal, Kalvis, tuuleveskite juures jm. Tallinnas on mitu korda käia saanud, mõnel korral neist ka orienteerumist harjutamas. Esimesel korral Männikule harjutama minnes tabas meid mõningane ebaõnn. Just kui jõudsime kohale ja saime valmis, hakkas vihma sadama. See paisus lühikese ajaga tugevaks tormiks. Mõne sekundiga olime täiesti märjad, vaatamata vihmariietele, vihm oli nii tugev, et mõnekümne meetri kaugusel olevat järve ei olnud näha, tuul murdis puid, äikest sähvis tihedalt. Ma ei mäleta hullemat tormi. Katkestasime 100 m autost eemal. Irooniline on, et tormi-iil oli peaaegu sama lühike.
Järgnevad paar korda olid paremad ja kaardilugemisega said tutvust teha Kairu, Renis ja Kersti. Kairuga käisime ka Keila Joal orienteerumas ja see koht valmistas mulle oma kenadusega meeldiva üllatuse.
Nii, kohe praegu midagu muud ei meenu. Teen nüüd teise postituse Erna matkast...
No comments:
Post a Comment