Thursday, June 30, 2011

Rattaseiklus, osa2

Peale rahulikku jaanilaupeva, kus saun, grill, tsill palju sööki, oli vaja kogunenud energia kuidagi kulutada. Otsustasime Arxxxiga jätkata minu alustatud Letipea rattamatka. Sihiks sai uurida, mis triip see kaardil on.
Täpselt kohale jõudes hakkas vihma tibutama, kuid see lõppes varsti. Alustasime sealt, kus eelmine kord lõpetasin.

Aga plaanitud neeme tipu vallutus jäi ära. Esiteks, kuna oleks pidanud jalad märjaks tegema, ...
... teiseks polnuks vist hea mõte linde segama minna.
Arxxx kohmitses auto juures kauem. Hiljem järgi tulles kukkus aga libedal kivil oma jala valusaks.
Leiud neemelt 1 - saag!
Leiud neemelt 2 - valge kibuvits (ei mäletanudki sellist).
Leiud neemelt 3 - mere lihvitud samott tellis.
Leiud neemelt 4 - mekkisime metsmaasikaid.
Leiud neemelt 5 - siit vist lasti paate vette, kui  meri kaldrajatise otsa veel ära polnud söönud.
Leiud neemelt 6 - rannal lebanud surnud hülge pilti ei näita, küll aga lähedal olnud surnud paati.
Siia tulime läbi muda ja kõrkjaraja ning saime jalad märjaks. Kuiva jalgraja samasse avastasin hiljem.
Ehalkivi on ikka suur küll, ja hea boulderinguks! Arxxx muidugi pidi ääre üles upitama ja alla piiluma.
Rünnakupunkt teise neeme/poolsaare tippu.
Kes oleks arvanud - siinne mets on istutatud!


Järgmine vahepunkt valitud!
Oli neil saartel alles linde...
Üksinda lukustatud ustega juubelit pidav tornike.
Veepiiril liikumist oli seekord vähem, ...
... sest rannik on enamasti sõidetamatu.
Et kivine-kõrkjane rannik pole rattaga liigeldav, kasutasime
nii palju kui lubatud veele õnneks suht lähedal looklevat teed.
Huvitav kossukorvi paigutus. :)
Meenutusi möödunud pingelistest aegadest jätkus.
Vett valvanud proszektoritorni viimased hingetõmbed.
Kuid nüüd nauditakse rannaäärt rahus.
Arxxxi ratta rehvidesse pumbatud 3,3bar sai vist palju -
oluliselt raskem oli maastikul, eriti liival, sõita. Varsti peale Arxxxi teist kukkumist, seekord rattaga rohusel liivakallakul, vahetasime liikumisvahendid.
Sihtpunkt. Tühi kummaline merre suunduv plats. Tegime tulevikuks plaani - sealt jätkame uurimisretke Mahu poole.
Kihutasime teist teed mööda autoni tagasi. Rattad autole tõstetud ja tagasiteel, tegime kõrvalepõike tundmatule ja seetõttu intrigeerivale teele. Väike maasturisafari ja avastasime uued rannad. Tegelikult olin seal juba käinud, kui randa mööda Letipeale sõitsin, kuid nüüd avastasime teiselt poolt autoga lähenemise võimaluse.
Ja peaaegu kõik. Õhtu lõpetasime uue TV sarjaga, "Falling Skies", tutvumisega. Algus pole paha, Spielbergi käsi ikkagi mängus. Kuid edasiste episoodidega loodetavasti liigne sarnasus "The Walking Deadiga" kaob.

Tuesday, June 28, 2011

Viitna järve jooks 2011

Nagu plaanitud, sai järgmiseks võistluseks Viitna järve jooks 2011. Korra küll turgatas pähe minna 4,4km Jaanijooksule ümber Karksi-Nuia paisjärve, sest sportinfo.ee väitis, et Arxxx eelmisel aastal seal käinud ja kuidas mina kehvem saan olla. Kuid Arxxxiga konsulteerides selgus, et hoopis tema nimekaim panustab Arxxxi sportinfo.ee registrisse. Nii et ei hakanud kaugele lõunasse minema.
XT sport korraldas 26.6 Emajõel ka 55km Tartu paadimaratoni, kuid seal osalemisele me palju ei mõelnudki.

Viitna järve jooksul plaanisime aga juba ammu. Vahepeal oli oht, et ei saagi kaasa lüüa, sest korraldajaga suheldes selgus, et toimumiseks sihiti sama päeva Valgehobusemäe maastikujooksuga. Õnneks siiski loobuti plaanist konkureerida samal viikendil Ööjooksu, Harku jäve jooksu ja nimetatud Maastikumaratoniga ja ajaks sai 26.6, start kl 12 ja radadeks 5,6km ja 10,8km (1 või 2 ringi ümber järve).

Kuigi tundsin end osalemiseks pädevana, olin veidi ka mures. Vahepeal sai tehtud paar päris hea tempoga trenni (korra vennaga, kes pooleks distantsiks väsinud oli) piisavalt pika, 6-7km, ja korraliku tõusuga, üle paarikümne m, rajal. Kuid mitmel päeval oli ka kurnatud tunne, kuigi und ja toitu sai piisavalt. Ehk väsitasin end ujumiste-jooksmiste ja muuga üle. Lisaks sai jaani ajal liigselt süüa, viimane jooksukatse jäi ära, asendudes rattamatkaga. Ja võistluseelne kosumispäev sai tegelikult 15km ratast ning veel ujulat-sauna.

Võistlejaid oli väga vähe, mõlemal rajal oli 12 lõpetajat. Samas pole ime - infot toimumise kohta polnud kuskil (mina sain ka meili teel küsides). Kui me poleks 2009 seal juba käinud, ei teaks ma sellest midagi. Info levitamist peaks korraldaja SK Aaspere veel õppima (nt sportinfo.ee kaudu). See, et Facebooki lehel midagi kirjas oli, pole piisav, sest selle olemasolust kuulsime alles kohapeal.

See eest tegin ise reklaami. Arxxx oli kangesti valmis uut medalit jahtima minema, ja kuigi vahepeal tekkis päevakorda Viljandisse mineku plaan, lükkas ta selle õnneks edasi ja tuli jooksma. Väike Misha oli kindlalt tulemas, kuid hommikul jutt muutus - naine saatis vist puid tegema. Ka ei viitsinud enam tulla vend.

Et registreerimine toimus ainult kohapeal, jätsime Arxxxiga otsustamise, kummale rajale minna, viimasele hetkele. Üheks kriteeriumiks olnud "sinna, kus vähem konkurente" ei töötanud, sest mõlemal rajal oli peaaegu sama täituvus. Arxxx regas end 5,6km distantsile ja sai rinnanumbri 27. Tegin sama ning sain 28. 

Kuna võistlejaid oli vähe, alustasid mõlema distantsi jooksjad koos. Stardipauk kõlas veidi ootamatult, kuid sain kiirelt minema. Enne asfaltilõigule jõudmist oli autode vahel kitsas ja korra oli vaja hoog maha võtta, kuid ei midagi suuremat, kui paar sek kaotust. Asfaltil oli liikumist umbes km jagu, metsa keerasin 9ndana.
Mõnda aega veel nägin minust mitukümmend m eespool olnud ainsat naist (10km võistleja), kuid järelesaamisest polnud juttugi. Õige pea moodustus kahe jooksjaline grupp hoopis minu taha. Esimene taga olija möödus umbes poolel teel, esimese suure ja järsu künka tippu jõudes (eelmine kord Arxxxiga selle lõpuosa kõndisime, seekord võtsime mõlemad joostes).
Veel jupi jooksmist ja teine tõus. Sama mäeveerg, laugem, kuid kõrgem ja puude varju asemel otse päikese all. Tippu jõudes öeldi aeg - 16.40. Seni minu taga püsinud noormehel 16.42.
Metsa vahele keerates küsis ta, mis rajal olen. Andnud vastuse "5", küsisin sama vastu. Kuulnud ka "5", kommenteerisin "Kurat küll", konkurent ju!
Juhtisin kuni sirge lõpuni, kus ootas ees järsk tagasipööre. Kaotasin koha, kuid mitte kõige ausamalt. Kui mina jooksin lindini, siis tema lõikas mõned meetrid puude vahelt. Leian, et see polnud ilus, kuid kuna rajavalvurit selles kohas polnud, ehk oli lubatud võte. Kellelegi kurta pole ka mõttet, sest tüüp oli sealt alates selgelt kiirem ja lõpetas minust 14sek varem.
Temperatuur oli ehk umbes 21C, kuid päike tegi ilma ilusaks ja laubalt tilkus higi juba esimese km järel. Nii et pole suur üllatus, kui esimese asjana finishisse jõudes ujumisplaaniga edasi järve äärde liikusin. Kiire riietus ja vette. Üllatavalt jahe, kuid kümmeldav. Veidi rohkem, kui 7min pärast jõudis kohale ka Arxxx. Jalgupidi vette ta tuli, kuid ujuma mitte.
Paari veeskäigu järel jäime tulemusi ootama. Ja voilaa - minu ajast 23min 44sek piisas, et saada oma vanuserühmas kolmas koht. Mu esimene poodium! :) Muidugi, tõele näkku vaadates pole see teab mis saavutus. Üldarvestuses 5s 12st. Oma vanuserühmas tegelikult ka viimane (rühmade jaotatust ei tea). Aga mis siis - medali-diplomi asemel oli auhinnaks raha. Fine by me, pilet sai kaetud. :)
Arxxx sai veteranide klassis ajaga 31min 6sek lausa teise koha! :) Samas polnud ka temal rühmas rohkem konkurentsi. Üldarvestuses oli Arxxxi positsioon 11nes.
Üldiselt oli 5,6km rajale minek õige otsus, sest 10,8km peal olid sportlased ja seal oleksime tõenäoliselt üldarvestuses viimasteks jäänud. Oma keskmise kiirusega, veidi üle 14km/h ehk 4.1x? min/km, olen rahul, kuigi sel päeval polnud vist polnud kõige parem jooksuvorm. Rada meeldis väga meile mõlemale. Asfaltit vähe, metsarada mõnus sinka-vonka ja künklik. Takistusi polnud, kuid tähelpanu nõudsid maast välja piiluvad oksad ja kivid. Eeskujulik maastikurada!

Edasi meelitas Arxxx mind kaasa Mulgimaale. Nõustusin, kui ka matkama lähme. Mõeldud, tehtud. Valisime 4,4km Hüpassaare õpperaja Kuresoos Soomaa rahvuspargis. Leidsime üles ja jalutasime läbi. Õhtul ootas veel saun.
Järgmisel päeva õhtul peale hulga tööd ronisime enne Virumaale suundumist Õisu järve ääres Vidva oja suudmes 8m torni, külastasime Õisu mõisaparki ja 2,5km Õisu matkarada. Koha vaatamisväärsusi, Kõpu jõe ürgorgu ja liivakivi paljandit nägime, kuid see tähendas, et ka kaeda, miks RMK leht teatas "Rada ei ole täies ulatuses läbitav, sillad ja trepid on amortiseerunud". Kuigi neil katkistel sildadel ja treppidel oli lahe turnida, vajaks rada väikest värskendust küll. Aa, ja selle aasta esimese puugiga pistsin rinda - tuli ta mu jalale ronima, kuid avastasin ja tõrjusin ta enne rünnakut.
Pole minu pilt.
Lõpetuseks üks link. Päris okei lugemine cross country running trenni kohta:

Saturday, June 18, 2011

Rattaseiklus raskel rannikul

Kuna endiselt keerleb peas rahvatriatloni mõte, sai eilne aktiivselt veedetud. Hommikul käisin jooksmas, ligi 6km lõõskava päikese all. Kasutasin sama taktikat, mida kolmapäeval (vudisin vihmas, meenutamaks vesijahutust) enne ujuma minemist - joosta nii kiiresti, kui suudan. Kopsud avastasid hoopis teravama elu.

Hommikusöögi ja mõne tunni pärast läksin rattaga teostama oma paar päeva varem tekkinud geniaalset ideed - rattamatka Kunda sadamast Letipea külasse. Aga mitte teed-, vaid rannaäärt mööda. Google Mapsi uurides, mille sati pildid on muidugi mitu aastat vanad, ma midagi ülisegavat ei näinud, kuigi teadsin, et lihtne see ka olema ei saa.
Puu taga peidus.

Algne plaan oli retk ette võtta neljapäeval, kuid ratta minihooldus (puhastus, lisaõhk rehvidesse ja õlitus) võttis oodatust kauem. Läksin ratast niisama katsetama, kuid ühe tundmatu tee avastamine viis mind savikarjääri. Kolasin - tiirutasin seal ning mu puhas rattas kattus eelneva päeva vihma tõttu pehme pinnase tükkidega, muda ja saviga.


Letipea rattaseiklusele võtsin kaasa ka kaamera ja katsun oma olematu pildistamisoskuse viljadega nüüd retke  illustreerida.
Alustasin retke Kunda tuletorni põlenud jäänuste otsinguga. Enne leidsin aga ühe vahva autovraki. Arvasingi, et tegu Moskvitchiga.
Paganama äge masin - Moskvitch 400.
Oletatavasti tuletorn. Hävines nimele kohaselt - torn tules.
Ahaa - ilmapunkt teeb pilvi!
Primaarne eesmärk, puna-valge torn, 10x zoomiga.
Tee!? Paljutõotav algus :)
Tee lõppeb uuema laevade liiklusmärgi juures.
Edasi sõitsin üha tihenevas rohus. Läksin mahatallatud rada mööda, mis võis olla tehtud jalgsi, kuid pigem jalgratta poolt. Tahtsin lohakate inimeste loodusesse loobitud plasttaara üles korjata ja prügisse viia, kuid juba esimese pudeliga selgus koti mahupiirang. Lähenesid võsastikud ja pilliroo väljad. Rõõmustasin, et pika riietuse panin ja mingid kindad kaasa haarasin, sest leheääred teravad. Olles täis ebemeid ja ämblikuvõrke, tõdesin õige pea, et sealt edasi enam ei sõida. Naasesin liivajupile (esimesele mitmest kummalisest väikesest liivalapist muidu kõrkjais rannas) oma viimast edasiliikumise teooriat katsetama.
Tumedad pilved mu pea kohal - mis saab edasi?
Katsetan sõitu vees. Põhi kannab piisavalt. Tungin edasi. Jalad hakkavad vees käima, kuid vesi polegi külm.
Jõuan ojani, mis oli mu tähelepanu köitnud juba GoogleMapsis eeluurimist tehes. Siis veensin end, et küllap tegu väikse kraaviga ja küll üle saab. Muidugi! Ees on ootamatult suur suue, mis läheb kiirelt sügavaks. Rääkimata sellest, et kõikjal kõrkjad.
"Ei saa üle Emajõest, hüva nõu nüüd kallim tõest..."
Aga-aga... natuke eemal on vees liivalaid. Väntan uurima.
Oja suue liivalaiult nähtuna. Kas tume osa vees on sügav? Pehme? Tasub minna?
Kes ei riski,... Vastaslaiul üle! Polnudki nii sügav ja ohtlik. :)
Laidudest saavad mu sõbrad pikaks ajaks. Rannalõigud on harva sõidetavad, enamasti liigun vees ja laiult laiule.
Üks kahest suurest rehvist. Seda, mis keti teises otsas, ei uurinud.
Peitust mängiv kivi on ka äge, kuid tegelikult imetlen kadunud tsivilisiatsiooni - päris mitmes elektripost ja mitte esimene kaldus olev.
Ma pole siin esimene maadeavastaja - seni nähtud ATVde, krossimotika, looma- ja hiljuti ka inimjäljed näitavad mõningast liikumist.
Enam pole palju jäänud, torn ongi sihtpunkt.
Liivapõhja ja -laidudega saab kohe kõik.
Fänniklubi või rünnakuvalmis õhuvägi?

Jaa, ma olin päriselt vees! Lõpus juba üle põlve. Ratas sai savist peaagu puhtaks. Aga vist ka õlist.
Libe ja kivine põhi, enam ei saa sõita. Randa ratast talutama ja nurga taga ka pea kohal tassima.
Aitab ratta vedamisest. Tirin ratta kruusajärsakust (pildil pole aru saada) üles. Taamal Kunda sadam.
Kaldal on mitmed militaarsed jäänukid, näiteks nagu see kaitsekraav.
Pooleldi üllatavalt oli kalda lähedal tee, kuid 100m pärast lõppes mu liikumine jälle.
Sihtmärgiks olnud torn up, close and personal. Ma nii lootsin, et saan ka selle tippu ronida...
Kes ütles, et kanad ei oska ujuda?
Panevad nagu paadid sadama suunas.
See pilt on tegelikult tiiser. Oodake põnevusega, mis männi tagant välja hiilib. ;)
Enne vaadake seda igavat jäädvustust Külma sõja jäänukist.
Ja neeme tippu, mille vallutamise jätsin järgmiseks korraks.
Niisiis, männi taga peitusid pisike punnis pall...
...ja kaelkirjak-kanad!
Tema vallutamise, või vähemalt kallistamise, lisasin ka jätkuretke kavasse.
BOOM! Headshot! With 88mm :)

Pilt ütlevat 1000 sõna, nii et ma ei kommentaarima :)









Ametliku info tahvel, rullnokkade poolt autoratastega poriseks pritsitud, jäi ette tagasiteel.






Finisheerisin umbes-täpselt 3h peale alustamist. Lõpuotsaks oli söögiisu päris aplaks kasvanud ja nii tegin suure vea - ajasin toitu kurgust alla rohkem, kui pidanuks. Edasi oli plaan ujuma minna, kuid nüüd oli raske olla. Proovisin paarkümmend min magada, kuid ei uinunud. Ujuma siiski läksin, kuigi vees oli väga raske.
Niisiis, päev kõigi triatlonitegevustega kirjas. Mitte küll järjest ega võistlusdistantsidega, kuid midagi ikka.
Ratta õlitus läks kindasti "vett vedama". Kiiresti peaks ratta uuesti üle käima. Kodarad jm on vetikaid täis ja kuna kohati oli nii liiva- kui mudapõhi vajuv, siis võib muud olustki vale koha peal olla.

Lõpetan kahe hiljuti kuuldud lausega. Esimene on versioon vanast teada-tuntud ütlusest. "Kui sind pole Sportinfos, pole sind olemas." Olen ise seal küll kirjas, ja kuigi väitel on oma värvikus, pole ma sellega täiesti nõus.
Teine soov tuli kirjaga ungarlasest sõbralt, kellega Taanis sageli ronisime. "May the rock be with you!" Originaalne Star Warsi lause on mind alati külmaks jätnud, kuid see uus versioon meeldib väga.