Vat see oli küll nüüd üllatus - 10km Salomoni maasikujooksu rahvadistantsil saavutasin eile 2. koha! Jooksjaid oli küll ka ainult 12, ja needki enamasti pühapäevajooksjad, aga ikkagi. :)
Pikemalt. Ommik oli unine, kuni stardini. Vihma sadas hoogsalt kuni poole autosõiduni Lahemaale, Kolgakülla, ja tundus, et tuleb niiske jooks. Regamine käis kohapeal ülilihtsalt ja -kiirelt ning jättis ootamatult palju aega niisama-olemiseks. Päike akkas ka võimust võtma, mistõttu panin lühikesed.
Start ülesmäge oli ok (kusjuures ma ei pannudki tähele, et ülesmäge - finishis võitjaga rääkides juhtis ta sellele tähelepanu, et tal oli raske algus - olevat krossivõistlusel esmakordselt). Alguses võttis liidripositsiooni oranzi särgiga soomlane ja ka üks rohesärk möödus, kuid rohesärgi seljatasime vennaga juba vähem kui 50m pärast ja mõnesaja m pärast loovutas koha ka oranz. Jooksime mõne aja koos liidrpaarina, kuni vend eest hakkas minema. Esimesed 5km oli sündmustevaene - möödusime 2st maratoonorist, männimetsa vahel kulgev rada oli lauge, kuiv ja hästi märgistatud. Seikluslikumaks läks peale 5km joogipunkti, kust lonksu vett võtsin. Tagant lähenes ja möödus sinise särgiga noor poiss ja 6-7km juures läks ta ka vennast mööda, kes oli vahe minuga paari-kolmesaja meetriseks venitanud. Sinisärgi möödummise järel vähenes venna tempo aga järsult ja ei läinud kaua, kui ka mina tast möödusin ja oma kolmanda positsiooni teise vastu vahetasin. Vahe meie vahel kasvas väga kiiresti. Varsti hakkas aga rajatähistus tähelepanu nõudma, ja kuna rada läks künklikumaks ja võttis rohkem võhmale, seda rohkem tähelepanuvõime ka nõrgenes. Sinisärk oli kadunud, et teda jälgida. Korra astusin valele rajale, kuid avastasin vea kohe ja eksimus maksis vaid mõned meetrid. Varsti peale veel paari kurvi tuli silt "21km / 42km". 10km puudumine tegi murelikuks ja nii ma jäin seisma ja mõtlesin, kas edasi, tagasi v kuhu? Mõnikend sek oodanud, nägin eemal künkal Laurit, vist, (iljem selgus, et tema mind ei näinud) ja otsustasin rajal jätkata. Läheduses oli ka maratonimatkaja, kellelt küsisin 10km raja kohta, kuid ta ei teadnud sellest midagi. Igatahes tegin õige otsuse jätkamaks sama rada, sest varsti oli näha parklat ja finishit. Lõpetasin ajaga 47.47. Surusime võitjaga kätt, keegi Marko ajaga midagi 46min vist, ja jäin venda ootama. Üllatusena tuli järgmisena finishisse oranz soomlane. Küsisin, kas nägi nr 8t, aga ei. Kui veel lõpetajaid tuli, muutusin murelikuks ja akkasin rada mööda tagasi minema. Üks tüüp ütles, et jooksis koos mu vennaga, et vend vedas ta metsa, sadu meetreid valesti. Vend pidavat kohe ta taga olema, aga ei kedagi. Läksin veel mõned sajad m tagasi, kuid venda pold. Naastes finishipaika, oli vend kohal. Tulnud kuskilt X suunast (ei tuld sama teed, mille võttis mees, kella ta eksitanud) ja seetõttu ei saanud kirja ka aega. Ses mõttes jama sündmuste käik - oli 3ndal kohal, 4s küll jälitas, kuid oli ikkagi hea positsioon. Kuskil seal, kus ma teda viimati nägin, pidi ta rajaga eksima ja kaotas kõik.
Käisime läbi saunast, kus sai soomalstega mõni sõna vahetatud (kuidas soomes jooksmine väga popiks muutunud, kuidas temagi alles aasta tagasi alustas, kuidas seal palju ja uvitavaid jookse tehakse jm) (üldse oli palju välismaalasi, arvestades, kui vähe oli osalejaid), sõime seljankat ja vaatasime ära autasustamise - Lauri sai loosiauhinnaks (või äkki anti lohutuseks?) joogipudeli. Auhindu said ainult 3 parimat maratoonorit ja loosiauhindu oli 3. Seda kohta ma kodukalt ei mäletanud, et rahvajooksu võitjad ei saa mingit tunnustust, ja nii raiskasin tühja ootamisega aega. Kuid polnud hullu - ilm oli hea, koht metsas ja supp ea. Enne tulemist viskasin Randy Korbile veel hea jooksu eest (kuigi rada oli väga lihtne, eriti võrreldes Valgehobusemäega, ja raja tähistus jättis kohati soovida - ka võitja rääkis, et mõned kohad panid mõtlema, ja seda oli eel kuulda) käppa ja minek.
Aru ma ei taipa, kuidas nii vähe osalejaid oli! Vist veel vähem, kui eelmisel aastal Valgehobusemäel. Kas ommikune vesine ilm ehmatas uvilisi? Kas XT sport, mis peaks olema outdoor võistluste korraldajate seas arvestatav tegija (teeb ju aastas palju ja mitmesuguseid võistlusi, nagu veel paadisõit, orienteerumine jm) eesti ühe parima seiklussportlase eestvedamisega, pole selle ürituse promomiseks piisavalt suure rahakotiga? Või on eesti krossijooks tõesti nii nukras seisus? Nagu ka eelmisel aastal, oli mararatonijooksjaid rohkem - 40.
