Kuna sai end vennaga regatud 4ndal augusti XTspordi korraldatavale Salomon Maastikumaratoni 10km Rahvajooksu distantsile... oot-oot, uuendus nende kodukal näitab, et Lahemaal Kuusalu vallas Kolgakülas (Kairu, kellel kuskil sealkandis lapsepõlvekodu, jäi peale Otepää seiklust aigeks ja ei saagi ühineda) toimuva jooksu täpsem pikkus on 9.5km... enivei, kuna sai regatud, sunnib südametunnistus selleks tiba ka valmistuma. Soovides jalataldu ja põlvi säästa, kuid siiski piisav koormus võtta, avanes sobiv võimalus täitmaks plaani, mis tekkis täpselt 2 nädalat tagasi Kerstiga jalgrattamatka tehes - ring, mille tegime (ja eelmisel suvel ka Arxiga), võimalikult kiiresti rattaga läbida. Randa jm kõrvalepõiked maha lahutades, on ring google.mapsi arvutustel ja rattakompuutri lugemisel 38-39km.
Minu soov oli see läbida 2 tunniga. Ühest küljest muidugi naljategu - keskmine kiirus ju aint 20km/h. Aga ma pole nii pikka pingelist sõitu teab mis ajast teinud, kui üldse, ja selline teadmatus, kui palju ma jaksan peale esimest vahepausideta tundi, sundis mind jätma veidi varu ja jääma ilusa ümmargune 2h juurde.
Ratta värskelt õlitanuna asusin peale kl 5t rajale. Enne oli parajalt vihma tulnud, kuid sel etkel tuli välja päike. Olnud vihm mulle ei meeldinud. Mitte, et rada pehmemaks või mudaseks läks - vastupidi, muda teeb kõik lõbusamaks, vaid et õhk oli palju mõnusam hingata. Kui peaks tulema jooksupäeval peaks tulema irmus palavus, poleks sellega niivõrd arjunud. Proovisin omalt poolt sõitu endale soojemaks teha, pannes selga 2 sooja kihti, kuid ei tundnud, et see kuuma ilma oleks võrreldavalt simuleerinud.
Algus, nagu ikka, oli kerge. Peale 10km hakkasin üle pika aja tundma vasakut põlve. See andis tunda kuni lõpuni, tehes mind ettevaatlikuks, kuid usun, et suutsin end siiski oida piiril ja mitte teda liialt suruda.
Kiirusele põlv mõjus, kuid marginaalselt. Esimese 20kmi, kuni Mahu sadamani, pole tegelikult midagi viriseda. Põhiliselt ebatasastel kruusa- ja mullateedel kulgenud teekond oli läbitud 51 minutiga. Tagasitee sai kurnavam. Nüüd oli päris tugev tuul vastu, rohkem ülesmäge, põlv oli kohati jõetu ja umb 11km enne lõppu tuli ull nälg kallale. Vähemalt oli kaasas liiter vett, mis osutus täpselt vajalikuks hulgaks (olin end ka enne starti vett aegamisi täis tankinud). 1-2 müslibatooni aga oleks tõenäoliselt ea boosti andnud.
Finishiaeg polnud aga nii nigel, kui kartsin - 1h50min. Tagasitee oli "vaid" tunnine. Eesmärgi täitmise rõõmu ületas aga valmis toidu leidmine! Aruldase liigutusena sõin enne dushamist. Palju.
Kui valmis ma nüüd Valgejõe ürgoru kallastel jooksma olen, ei tea. Võhmaga seekord ka mingit küsimust ei olnud. Jalad peaks olema ka võimelised 10km ikka läbi jooksma, kuigi kohutavas seisus jalatsid hakkavad jalataldu kindlasti piinama. Põhiküsimus on, kui kiiresti ma joosta suudan? Oskan ma energiat optimaaslet jaotada? Kui palju tõuse-langusi rajal on?
Rääkides rattarajast, siis eelmisel aastal Arxiga tehtud matk pidi siin blogis koomiks-postitusena ka kajastuma. Siiani pole see teoks saanud, kuid lähiajal teen lõpuks ära. :)
No comments:
Post a Comment