Cooperi test

Tegin täna iseseisvalt Cooperi testi. Kes seda ei tea, siis Wikipedia seletab lähemalt. Point on joosta 12min jooksul võimalikult pikk distants.

Olud polnud just kõige paremad. Kasutasin küll kummikattega staadionirada, kuid selle seisukord jätab soovida. Ilm oli palav, temperatuur 32-33 Celsiust särava päikesega. Kui detailidesse laskuda, siis 5.8 m/s idatuul ja õhurõhk 1004.2 hPa.

Mul oli ka kindel soov - tahtsin jõuda 3km (7,5 statka ringi), vähemalt tundus endale, et peaks võimalik olema. Suht kõrge eesmärk lisas ilma tõttu niigi raskele jooksule omapoolse surve.

1km järel oli aeg 3min48sek. See andis lootust. 2km järel näitas kell 7min48sek. Tempo oli langenud, kuid lootus polnud kadunud. 12min tiksus täis täpselt 3km piiri ületamisel, või ehk paar meetrit peale. Jehhuu!

Wikipedia Athletes & Juniors graafikus oma soo ja vanuse rida näpuga ajades mahun parimasse ehk Very good tulpa. Lausa varuga. Isegi 10a nooremate-võimekamate grupis oleksin väga hea tegija. Äge. :)

Kuid nagu kiusuks on all teine tabel. Experienced athletes järgi asun 5st tulbas 4ndal, nimega Bad. Loomulikult ei liigita ma end sportlaseks, kuid ikkagi ei anna rahu, et mingi tabeli järgi olen kehv. Mõtlen, ehk proovin lähiajal veidi areneda ja üritan jahedama ilmaga uuesti. Võidaks 100m, trügiksin juba Average tulpa.

Üldiselt siiski tulemusega rahul. Jõudsin täpselt 3km. Õppisin lisaks veel ühe huvitava fakti enda kohta - täispanusega kuumas joostes langeb tempo iga km 12sek. Aga ehk oli see ka juhus.

Kõrvemaa Triatlon 2011

Jätkan sealt, kus eelmine kord lõpetasin. Miks kartsin SEB Kõrvemaa Triatloni? Peale selle, et distantsid olid pikemad (350m/22km/4km), oli see rohkem looduslähedasem cross triathlon. Ujumine suuremas veekogus (Soodla veehoidlas) ja tuule korral oleks lainetus kohutanud. Ratas ja jooks olid maastikul. Ratas, mis mul niigi nigel, on mul tõusudes eriti raske. Küngastel jooksmine on lahe, aga kui edukalt suudan ma üles-alla vudida 4km, kui viimased rattalt jooksule katsed näitasid probleemset ümberkohanemist?

Et regatud ammu, võtsin julguse siiski rindu ja läksin. Vaatamata hommikuste plaanide ajanihetele jõudsin väikese ajavaruga ja sain kohapealsed ettevalmistused - regamise, vahetusala sättimine jm - sujuvalt tehtud. Esimene start oli kl 12, kuid mina kuulusin oma numbriga 323 5ndasse stardigrupi ja meie 75 pealise meestekari sai lähte alles kl 13+mõni minut.

Kui oodates tuli mõni tiba ja polnud just kõige soojem, siis stardis see ununes. Läks suplemiseks. Kuna ujuda ma ei oska, olin viimaste seas. Uppuma siiski ei hakanud ja 4 päästepaati minu poolt tööd ei saanud. Ujumisetapile kulus üle 17 min ja kõigist 536st võistlejast tegi see 445nda aja. Parimad ujusid veidi üle 6min.

Veest väljudes jooks vahetusalasse, riided selga ja rattaetapile. Rattale üpates üks tagant tulija veidi rammis, kuid kukkumisi ei olnud. Paarisaja m pärast möödusin mehest, kes vist sõitis nii aeglaselt kedagi oodates. Edasi olin tükk aega üksi, sest enamik olid ammu läinud. 2km posti juures sain ehmatuse, sest ise oleksin arvanud, et juba 4km sõidetud. 4km posti juures tundus 10km läbitud. Edasi ei pööranud ma oma tundmisele tähelepanu, vaid usaldasin märke.

4km järel nägin ees ratturit, kellest varsti ka mööda sain. Korra tundus, et ta üritas mulle tuulde haakuda, kuid ühel liivasel lõigul kadus ta ära.

4km juures tuli ka äratundmisrõõm. Pool kogu rattadistantsist möödus tuttavatel teedel, millega tutvusime Arxiga peale Kõrvemaa kevadjooksu autosafarit tehes ja matkale minnes.

Jõudes metsade vahelt kruusateele, sain veel kellestki mööda, kes teeääres ratast nokitses. Samas läks teel väntamine kuidagi raskeks. Isegi allamäge pidin kõvasti vaeva nägema, et edasi liikuda. Mis viga oli, ei teagi - ratas vana ja väsinud, mina vana ja väsinud või tuul? Minu tempoaeglustumine tähendas ka, et naised hakkasid lähenema. Naised startisid meie stardigrupist järgmistena ja parimad hakkasid vahet tagasi tegema. Esimene naistepaar möödus. Teine naistepaar möödus. Kolmas segapaar möödus. Viimased paar km olid ratast aga suht nõudlike küngastega mudasel ja hüplikul rajal, nii et tähelepanu koondus rohkem sõidule. Mitte ei mäleta, kas oli veel möödumisi.

Lõpuks 1h7min+ järel (rattaparemuselt 364 koht) Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusesse jõudes sai ratas vahetusalasse ja kohe jooksma - riided-papud olid juba esimesest vahetusalast sobivad. Jooksu alguses võtsin lonksu juua ja üritasin rütmi leida. Üks teine jooksja kommenteeris, et "sa nagu läheks teisele ringile", kuid mis ajendil ta seda ütles, ma ei teagi. Tempo, hingeldamise?

Igatahes, sain liikuma ja polnud nii raske, kui eelmistel katsetel. Sain sama tempo, mis üks minust kümmekond m eespool jooksev neiu ja pm koos me lõpuni jooksimegi. Vahepeal sain mina mööda, siis tema ja nii vahetasime kohti mitmel korral. Küngaste- ja kurviderohkel maastikurajal andis lahingule värvi taust, ehk et samas möödusime meie päris hulgast meestest. 500m enne finishit oli temal siiski varu spurdiks ja läks eest ära. Finishis tänasin teda ägeda lahingu eest ja tema tänas vastu, et aitasin tempot hoida. Tagantjärele uurides tundub, et see tubli plika oli naiste III koha saanud Kairi Schmidt, triatlonimaastiku kõva tegija palju saavutanud perekonnast. Minu jooksuaeg oli 9sek temast rohkem, 17min38sek. Ehk on mul luulud, aga kuidagi päris korraliku ajana tundub. Ka jooksu 118 koht pole halb.

Üldtulemus on muidugi piinlik. Üldarvestuses 371 koht, võistlusrühmas 221. Üldaeg 1h42min46sek. Aga kuigi mõõdetavad resultaadid kohutavad, oli saadud emotsioon väga mõnus. Rada oli super, kõik loksus paika. Oma rolli õnnestumisel mängis ka saun ja elu maitsvaim seljanka.

Saun ja supp võetud, sai korraldajate poolse bussiga tagasi 13km kaugusese starti, kuhu autod jäid. Autoga omakorda tagasi Kõrvemaale rattale järgi sõites tuli alla suur paduvihm ja veidi kahju hakkas neist, kes olid rattaga otsustanud tagasi starti sõita. Ratta peale tõstmise ajaks oli vihm otsas, nii et suurepärane ajastus. Teine suurepärane ajastus oli supitädi juurde minemine - küsisin, kas suppi üle ja sain teise portsu ka just veidi enne toitlustamise lõpetamist. :)

Kuna kaaskonda ei leidnud ja reisisin üksi, läks ettevõtmine suht kulukaks. Kuid enestunne oli hea. Tagasi sõites mõtlesin, et iga päev võiks selline olla. :)

Õhtul veel oma saunas olles arutlesin, kas minna ka järgmisel päeval XIII Uljaste triatlonile. Suht lähedal ja tasuta osalvõtt. Mõtlesin tõsiselt, kuid 670m ujumist tundus liiga pikana, isegi kuigi turvapaat pidi väljas olema. Jooks oleks vastuvõetav olnud, aga 13km maastikuratast võinuks olla ka kirves, arvestades hiljutisel sealsel matkal nähtud pinnavorme. Ära jäi ka sama päeva Haapsalu VI Triatlon - liiga kaugel ja pealegi päris kopsaka tasuga.

2 päeva

13-17 juulil Roosta puhkekülas aset leidev Surfilaager 2011 jäi vaatamata huvile plaanist välja, sest pilet tohutu kallis. See-eest on kohapeal üht-teist teha saanud.

12 juuli oli asjalik. Hommikul Talnas käik, enne kl 13t sealt juba tagasi ja valmis uueks reisiks. Väikese sebimise peale sai ette võetud matk Uljastele. Nagu mitmetest paikadest, on ka sealt emotsionaalselt mõrumagusaid mälestusi, kuid katsusin valust üle olla. Läksime matkarajale ja lausa 5se seltskonnaga. Alustasime ujumiskoha juurest, teadmata, kas see just päris start on, kuid kollased märgid me leidsime ja asusime jälitama. Algus oli rahulik, vahelduva tempoga liikusime mööda metsateed ja kes huvitatud, mugis marju. Jalutasime, kuna jõudsime teise asfaltteeni. Üritasime selgust saada, kust rada edasi läheb, kuid kuna märke enam polnud, oletasin, et olimegi raja alguses - üks osa, mida meie tulime, oli metsatee, rannaosas oli ehk U kurv ja mööda randa tagasi. See, et raja teine osa oli mööda järve kallast, tundus mulle kindlamana seetõttu, et tehes oma kolamise kõrvalepõikeid teeotsadesse, nägin ka neis kollaseid märke. Meil polnud muud kaarti, kui digikaga autoparklast võetud nigel piirkonnakaart, kuid väike abi orienteerumisel oli seegi. Igatahes - hakkasime sama teed pidi tagasi tulema, plaaniga pöörata kuskilt sisse. Tegime seda õige varsti ja rada viis meid rabani. Osad matkajad vaimustusid mustikatest ja nii venis see lõik kaua, eriti kuna turgatas mõte mammusi ka kaasa korjata.

Raba äärt mööda liikudes jõudsime Uljaste järveni ja selle kallast mööda jalutamine oli imho matka looduskauneim osa. Kuid kauaks seda polnud ja olimegi otsaga alguses. Kiire ujumaskäik ja edasi. Ujumise kohalt - imelik, aga paaril viimasel korral on soojale veele vaatamatta selles külm hakanud. Ükskõik, mis veekogus. Vähe nahapolstrit? 

Edasi kujunes plaaniks kambaga süüa. Pika väitluse käigus leppisime kokku menüü, poest läbi ja ühe matkaselli pesasse kokkama. Toit oli hea ja süüa sai palju, liiga palju. Arvati, et jalutasime umb 8km, sealhulgas kükid mustikate järele ja lisaks ujumine, kuid arvan, et energiat sai taastatud rohkem, kui kulutatud. Eriti tänu maitsvale mustikakoogile, mis sündis kaasa kogutud marjadest. Aga mis siis, tore oli, kuni keskööni. :)

Eile sai uus rattarehv sisse sõidetud ja uuesti proovitud rattalt jooksma minemist. Ratast sõitsin pea 4 nädala eest koostatud rajal, et tutvuda võõrama kandiga. Kuna rada sai koostatud puudujääkidega google.mapsi põhjal, siis loomulikult sai sõita 10km plaanitust rohkem - kokku tuli üle 33km. Liikumine polnud pidevkiire, vaid kohati aeglase tempoga kolamise sõit. Digikas oli kaasas, kuid midagi eriskummalist ei leidnud.

Kõrvalepõige metsa paljastas kitsede söögikoha ja selle kõrval oleva tornikese.

Kohe peale ratast läksin jooksma. Ja uuesti Kohtla-Nõmmel kogetud tunne - ei jaksa. Kohe päris raske. Jooksin mõne km ringi siiski ära, aga peale seda olin ka kutu. Ei mäletagi, millal võistlusväliset nii kurnatud. Tänaseks on aga kõik korras. Täna on söömise päev, sest homme peab kuidagi Kõrvemaa triatloni vastu pidama. Oi ma pelgan seda. Lähemalt järgmisel korral.

Tere triatlon

Nagu plaanitud, sai juulist triatloniga tutvumise kuu. Üllataval kombel leidsin päris palju võistlusi. Kõigil osaleda muidugi ei saa. Nt mõlemad 2. juulil toimunud jäid vahele. Orissaare 5. Triatlon oli liiga kaugel ja Voka Rahva Triatlonil oli esimeseks korraks liiga pikalt ujumist (700m). Esmaplaan oli tegelikult alustada Harku järve triatloniga, kui juuni viimasel päeval registreerima hakates oli kodukal teade: "Peame kahjuks nentima, et 9. juulil toimuma pidanud võistlus jääb ära vähese huvi tõttu maastikuratta triatloni vastu." Päris tõsiselt mõtlesin seejärel 6.juuli II Lähte MTB triatlon 2011 peale, kuid ma ei leidnud kambajõmmi, nii Arxxx kui Väike Misha passisid, ja üksi minemiseks olnuks sõit pluss 10eur osalustasu liigne kulutus. Nii sai esimeseks katsetuseks sai III Kohtla-Nõmme triatlon. Endiselt ei julgenud veidi tõbine Misha ega vett kartev Arx ühineda, kuid mitte väga kauge toimumiskoht ja 1 euroline hind lubasid mul retke 1i ette võtta.

Teist korda sel nädalal tegin täpse logistilise plaani (esimene oli teisip, kui Väike Misha esmakordselt ronimist tuli proovima). Aga mõlemad on olnud poole tunnise hilinemisega, sest väljasõit on 30min viibinud (veninud rattahooldus ja ebaedukas esirehvi lappimine (sain siiski paariks tunniks sõidetava seisu) selle korra vabandus). Seekord oleks see pool tundi aga karmilt kätte maksnud. Mu esmane teevalik täiesti võõrasse sihtkohta viis mööda (mitte minu, vaid aegunud kaartide tõttu) ja 10km ring, mis mitmete tee paranduste ja parandamist vajavate teede tõttu pikem tundus, varastas aega. Jõudsin kohale mõned minutid peale regamise tähtaega, kuid minu hilinemine polnud midagi - regamislaua taga oli alles saba. Korraldajad olid hoopis rohkem graafikust maas - stardid lükkusid edasi ja meie 22 meheline grupp sai vette tund plaanitust hiljem.

See jättis mulle aega, millega ma midagi mõistlikku teha ei osanud. Kohapealsed ettevalmistused, nagu vahetusala sättimine jm, said valmis ootamatult sujuvalt ja nii ma lihtsalt hängisin.

Kui kord stardipauk käis, läks suureks mulistamiseks. Jäin sihilikult taha, sest ujumisoskuseta polnuks mõtet ees tolgendada. Hulpimise järel viimasena veest välja, vahetusalasse, särk selga, papud jalga ja väntama. 10km, ehk 5 ringi mitmekesisel rajal. Raja kõrghetk, sõna otseses mõttes, oli üks vahva 150-200m tõus. Olin seda silmad pärani vaadanud juba varasemate gruppide liikumist jälgides. Lisaks kuulsin ühelt lõpetanult "sõidad mäe kurvist üles ja arvad, et lõpp, kuid siis läheb edasi..." Oligi - mäe esimene osa oli kurviga, mille tagant ilmus välja hairpin ja veel sirgelt üles! Oi krt, on see alles tõus! Ma ei suuda meenutada, et ma varem nii hullu järsakut rattaga võtnud oleksin, nüüd aga pidi seda tegema 5 korda! Samas sai sealt ka kohe alla sõita. Mitte väga õnnelikult märgin, et rattaosas mööduti minust lugematutel kordadel.

Ratas läbi, viskasin selle koos kiivriga kõrvale ja jooksma. Ja mida ma üllatuseks avastan - ei jaksa! Arvasin, et see on mu kõige tugevam külg, kuid kops oli täiesti koos. Kas hingamine on rattal ja jooksmisel erinev ja vaja kohaneda? Jooksin need 3km olematu tempoga siiski ära.

Finisheerunud, ründasid mind eriti tigedalt pisikesed satikad. Need olid juba enne tüütud olnud, kuid higist mind soovisid nad eriti aplalt järada. Riietus ja vettehüpe. Sain puhtamaks ja sitikaleevendust. Pakkisin asjad, vaatasin auhindamise ära ja tulin tulema. Tagasiteel meenus, et unustasin pilte teha ja turnimist võimaldavaid objekte kasutada. Mul pole muud seletust, kui seniilsus. :)

Tulemused. Meeste vanusegrupis viimane, kõikidest 300m/10km/3km võistlejatest eelviimane (üks noormees kustus jooksul ära, sain mööda, kui ta jalutas). Koguaeg 51min42sek (vähemalt alla tunni :) ). Ujumine 12min26sek, ratas 28min40sek, jooks 10min36sek. Kuid... mulle tundub, et distantsid olid lühemad. Ujumine võibolla, jooks aga tõenäoliselt. Ma ei usu, et sellise pinnaga rajal suutsin sellise hingeldamise ja madala tempoga joosta km 3,5min. Isegi 4,5min/km tunduks optimistlik.

Rada Kohtla kaevanduspark-muuseumi territooriumil oli superlahe. Eelinfo oli: "Ujumine toimub Kohtla Kaevanduspargi ujumistiigis, jalgrattadistants kulgeb kaevanduspargi territooriumi asfaltteedel, lisaks on ringil paar kruusa- ja murulõiku. Jooksudistants kulgeb samuti kaevanduspargi hoovis, peamiselt murul ja liival." Kõik aga oli hea. Tiik oli väike ja kui oleks uppuma hakanud neid kolme ringi tehes, mõned meetrid kaldale jaksanuks ikka tõmmata. Rattaringi asfalti, muru, kruusa jm katted olid suurepäraselt vahelduvad. Jooks oli pisikese künkaga krossikas, kus liiv, künklik murukate, suurte kividega kruus ja väike asfaltiosa sundisid kogu aeg tähelepanu hoidma. Kokkuvõtvalt - väga meeldiv rada!

Tundub, et peale neis kolmes alas pädev olemise on vajalik kiire kohanemine. Veest rattale polnud nii raske (kuigi mitte ka rahuldavalt sujuv), kuid rattalt jooksma minnes tekkis küll hämming, kuidas nii raske. Tuleb lihtsalt treenida.

Vat selline tore kogemus. Täna, 10 juulil, toimub ka 2 triatlonit. Valga rahvatriatlon langes ära kauguse tõttu. II Järvakandi Raudmees 2011 oli tõsiselt plaanis, kuna 250m/10km/3,1km distants väga meelitav, kuid taas ei leidnud kaaslast ja 1i kauge minna.