Tagantjärele Viitna triatlonist

Nädal 29 oli 3 triatloniga - Narva Triatlon, Võru Triatlon ja Paide II minitriatlon. Kuid kõik nad olid minu jaoks liiga kaugel. Nädal 30 viikendil oli 2. Kilingi – Nõmme IX triatlon oli taas liiga kaugel, kuid Viitna triatloni Rahvadistantsil - 0,25/12/3,4 km - lõin 30juulil kaasa.

Oli lootust, et 3 sõpra löövad veel võistlustulle - Väike Misha, Arxxx ja Lõuna Eestist külla tulnud Margus. Margus aga polnud nii pikka ujumist kaua ette võtnud ja otsustas loobuda. Väike Misha üllatas eelneval õhtul, et ei jõua tulla. Arxxx elistas ommikul, et vihmane ilm teda õue ei meelita. Tegelikult ei tulnud võistluse aeg mingit vihma, vaid autasustamisel hakkas taas kergelt tibama.

Jõudsin parajal ajal, et kõik ettevalmistused, v.a soenduse, minuti pealt valmis saada. Stardipaugu kõlades ronisin viimaste seas vette, mis 17kraadise õhutempi juures oma 22,5kraadiga suht ok oli. Samas lainetas vesi Viitna kohta veidi rohkem ja segas minu olematut ujumisoskust. 7min49sek pärast kellegi teise tüübiga viimastena veest välja ronides oli meel hea, et kõige raskem osa läbi, kuid okas inges, et ikkagi viimane.

Vahetusala oli suht liivasel pinnal ja ma ei vaimustunud selle teralise materiali jalanõudesse saamisest, kuid midagi polnud teha. Lisaks venitas aega riietumine, sest olin teinud kaheldava väärtsega otsuse võistelda pikkades. Ka pea oli varasematest uimasem.

Rattasõit oli maanteel. Enne rajakaardi nägemist olin arvanud, et on ka maastikulõike, kuid ei. Et olin ise maastikurattaga, pani see mind ebasoodsasse olukorda. Kuid läbi oli vaja see 12km lapata ja andsin kohati tuulega võideldes valu. Kuna läksin teele viimaste seas, leidis mu sõit aset nukras üksinduses. Mõnest ratturist siiski sain mööda, enamasti viimase veerandi sees, sest peale 9ndat km läksid kondid-lihased lahti ja sain teise hingamise, kuid palju tolku sellest enam polnud. Aeg 28min56,8sek jättis rattaparemuselt 72 koha.

Jooksuosa alustasin enda meelest kenasti. Kuigi hingeldasin ja jooks algas kohe väikese tõusuga, sain rahuldava tempo ja hingamisrütmi varsti korda. Rada oli 95% ulatuses tuttav Viitna jooksult ja see koos mu krossilembusega andsid mulle väikese eelise. Vist peaaegu kõigist, keda enda ees nägin, jooksin mööda. Muidugi tuleb arvestada, et osad olid jooksus teisel ringil (2x1,7km) ja parimad olid juba finishiski. Kuid fakt on, et jooks oli mu tugevaim esitus. Aeg - 15min26,5sek - võinuks natuke parem olla, kuid on rahuldav. Kõigist 83st võistlejast teeb see 21. aja. Oleks minu teha olnud, olnuks jooksuosa pikem. Kuni ma ujuma ei õpi, hakkangi triatloneid võtma vist jooksuvõistlustena, kus ujumine ja ratas on soenduseks.

Tulemused. Numbri 170 all võisteldes teenisin 83 osaleja seas ajaga 52min12,3sek üldarvestuses 66.koha, võistlusrühmas 57nda.

Kohe peale lõppu õnneks ei lahkunud. Lasin vihmast läbivettinud Marguse autosse soenema/magama, ise läksin hüppasin veel korra vette. Sõin võistlejate suppi, mis vist oli mäletamistmööda hernekas, ja jälgisin autasustamist. Kuna paljud olid juba kadunud, tehti loosiauhindadega mitu ringi ja pea kõik said midagi. Kingitused olid toredad, tassidest ja rätikutest toitlustuskohtade pääsmeteni. Peaauhinda, pesumasinat, ma ei saanud, kuid võimalik, et the next best thing oli minu - sain esimesel loosiringil Hagari perepitsa talongi omanikuks. See kulus järgmisel päeval marjaks. Auhindamisel oli ka Aaspere SK kutt, kes mind Viitna jooksust mäletas ja mainis, et Viitna on mulle hea koht. Tõsi, teist korda jäin "plussi", sest pitsa letihind oli triatloni piletist kõrgem. :)

Käisime Margusega Rakverest läbi ja läksime maale sauna tegema. Kulus ära.

Augusti triatlonid on kõik kaugel ja võimalik, et mu hooaeg "triatleedina" on läbi.

Erna lõpp ja kaja

Tulemused. 52,4punkti ja see andis meile 4. koha. Olen küll igavene 4s, aga see ei tähenda, et sellega lepiksin. Eriti seekord, kui 3nda koha saamisest piisas Raamatukoil vaid 0,8punktisest edust! Nüüd hakkan olekseid loopima, kuid veidi põhjendatult - oleks 1 puu rohkem arvanud, 1 noole täpsemalt teele saatnud, selle paganama kivi kergemaks pakkunud ja muidugi vihjed patarei tegemiseks välja võtnud... Saanuks siis alles feimi ja sulli. :P

Siiski parem, kui eelmise aasta katkestamine raskel rajal. See a läkski hulluks aetud raskele vaid 4 tiimi, lõpetas 2. Keskmise raja 13st tiimist lõpetas 10.

Tempoga olen aga rahul. Peale selle et distants pikem (pakun, et 80km), oli kiirus kindlasti kõrgem, kui eelmisel keskmisel Ernal või lühematel Adasti öörännakutel. Oleksin ma jõudnud viimastel tundidel tiimiga sammu ka pidada, olnuks veel ägedam, kuid seekord polnud minu tipphetk. Samas tuli kindlasti mu jala läbitud ala rekord.

Alates 3ndast punktist kuni lõpuni jõudsime KPdesse alati teise keskmise tiimina. Meie ees oli 8min varem startinud Nürro1, mis varemgi matkavõistlustel head kiirust / tulemust näidanud. 4ndas punktis oli nende edu tunni ümber, hiljem 1,5h ringis. Mõnede KPde vahel suutsime vahet hoida, mõnikord kaotasime. Samavõrd kui Nürro1 oli meist tase kõrgemal, polnud ka meiega keegi konkureerimas. Kõike KPsi läbinud tiimidest kulus Nürro1-l 20h, meil veidi alla 22h, ja ajaliselt järgmisel 23,5h.

Mida paganat... miks fotograaf mind välja jättis. :D

Kaardilugemine töötas väga hästi. Toomas ja Rait tegid põhitöö, mina vaatasin ja noogutasin vaid paar korda alguses kaasa.

Kõik läksid ühe paari jalatsitega. Märjaks nad said, kuid päike ja sokkide vahetus kuivatasid need keskpäevaks ära. Päikesest rääkides - ilm oli väga hea. Riietust sai ka kaasa suht optimaalselt. Võibolla ainult paremad, pehmema tallaga sokid kulunuksid ära. Abiks tulid tagavara sisetallad papudele.

Kott oli alguses taas veidi liiga raske ja kuigi pea terve tee käis üks suur söömisorgia, jäi kilo ringis toitu üle (kaasas oli palju, banaanidest lihani, leivast küpsisteni). Poole tee läbimise järel polnud kotti aga enam tunda nii et...

Finishist Kautlast läksime kohe peale supi söömist edasi, sest Arxxx tundis end mitte nii väsinuna. Mina ja Misha jäime kohe magama. Varsti tunnistas ka Arxxx, et tegelikult tuleb ikka uni ja kuskil järveparklas uinus ka tema tunniks. Korra ärkasin Rakveres Mishat maha pannes, kuid üldiselt magasin terve tee. Peaaegu 5h vist sai und, kui tuli autost välja kolida. Dush paljastas igasugu teadmata tekkelooga muhke, kriime ja sinikaid. Puhtana veel 5h magama minna oli hea.

Tegelikult oli see matk ikka raske. Jalatallad olid 2 päeva valusad. Kõige kurvem on, et seetõttu jäi osalematta pühapäevasel 8km pikkusel XII Viru-Nigula Rahvajooksul, mis tasuta pealekauba. Aga jalad, mis ka muidu veidi kanged, ei lubanud. Põlved pidasid õnneks vastu, kuigi algul oli veidi kahtlane hetk.

Erna retk lõpetas, aga matk pidavat edasi minema. Siiski on aeg uuendusteks! Uus koht esiteks! Kui seda ei saa, siis ehk teine rajameister kaasata, kes suudab sidrunit teisiti pigistades midagi uut leida.

Mõned lingid:

Korraldajate tehtud pildid.

Kuna olime ühed õnnelikud, kes said kaas trackeri, siis on hea liikumisjäädvustust vaadata. Lisan meiliga kaasas olnud õpetuse:

Paremal servas on võistkondade nimed ja nimede kohal "Select group", kuskohast on võimalik valida, milliseid gruppe korraga kuvatakse. Võistkonna nimel klikkides tuleb lahti väike alammenüü (töötab ainult juhul, kui träkker on juba mõnda aega sees olnud), kus avaneb jällegi väike valik - kõige parem nendest on "Download K", kuna see on Google Earth file ja laseb selle meeskonna käimise rada Google Earth proges analüüsida ja näitab kogu rada ka korraga. 

Lisaks on ülemisel menüüribal valiku koht "Choose speed", mille võiks panna maksimumi peale, et liikumist ka näha. Seal kõrval on kohe "More options", kuskohast saate träkkimise saba pikkust määrata.

Vist kõik Erna 2011st. Kommenteerige, kui midagi unustasin. Lõpetuseks tänud neile, kes meile smsidega toetust avaldasid!

Erna matk 2011, keskmine rada

Oeh, viimastel nädalatel on palju sebimist olnud, kuidagi pole blogini jõudud. Ometi kirjutamist palju. Alustan viimasest ja seni aasta mahukaimast seiklusest.

Erna matk 2011 oleks aga peaaegu meie jaoks ära jäänud. Minna või mitte 5-6aug seiklema otsustus lükkus pidevalt edasi ja ühel hetkel olid lihtsa ja keskmise raja kohad täis. Raske rada ei kutsunud peale 2010a fiaskot sugugi.

Augustikuu esimestel tundidel sai saunas siiski otsustatud, et peaks minema, kui saab. Saatsin infojuht Sirje Poolile kirja ja uurisin, kas on äkki keskmisele ruumi tekkinud? Sain eitava vastuse, kuid 3.augusti hommikul meilboksi avades ootas ees üllatus. Sirje kribas, et ühe keskmise raja 4se tiimi 2 liiget ei saa tulla ja allesjäänud otsivad asendajaid. Meile see sobis. Olles samal ajal Arxiga rattamatkal, millest ükspäev juttu teen, ajasin ka Erna-asja ja õhtuks sai vastatud, et tuleme 3kesi - mina, Arxxx ja Väike Misha. Oss pidi tööd tegema.

Meie start oli reede varahommikul 6.24, kuid pidime 2h varem kohal olema, et auto finishisse viia. Kuigi me väljasõit Rakverest hilines, jõudsime napilt enne 4.30 Kehra külje alla alguspunkti. Kord seal, oli piisavalt aega regamislehe täitmiseks, tiimi plakati joonistamiseks, kaardioskuse ja varustuse kontrolliks ning Raiti ja Toomasega, tiimi võõra poolega, põgusalt tutvumiseks. Toomase kui meist kõige suurema Erna kogemusega mehe määrasime ka kapteniks.

Kes lõpus naerab, naerab paremini!

Nagu pilt pildil näitab, oli me tiimi nimeks Porgand (teepeal selgus ka nime päritolu). Stardi ajaks oli küll valgeks läinud, kuid kaste veel maas. Tiimi hüüu mõtlesime kohapeal ja algselt sai selleks mul turgatanud "Porgand päkka!", parafraaseerides Erna okas päkka soovi. Teel see muteerus, olles vahepeal ka "Porgand pekki".

Keskmise raja tiimid alustasid kl 6st, 8min vahedega. Meie start 4ndatena läks ilusti, kuid kaste tegi jalad kiirelt märjaks. Mu kilekott-sokid kas ei töötanud või oli jalats veest lihtsalt külm, aga tundus, et jalad olid varsti niisked. Õige pea jõudsime ületamist nõudva suure kraavini, kus pidi need jalast nagunii ära kiskuma (üks sokk oligi märg, teisele ei pööranud enam tähelepanu), nii et suurt rolli need ei mänginud.

Kraav, jah... see oli kraavide kraav. Kuna ümber ega üle polnud (lähedal olnud silla juures oli vist keeluala valve) võimalik minna, läksime läbi. Toomas kaptenina oli esimene, kes enda alasti kooris ja sügavust-põhja kontrollima läks. Mõned minutid hiljem olime kõik alasti vööni veest läbi sumbanud ja uuesti riides. Tiim, kes samal ajal meist 200m eemal vastaskaldal pusisid, olid ikka samas kohas. Samas oli neil vist ka naisi tiimis. Naljatlesime, et olnuks veidi tore, kui meil ka Kairu kaasas olnuks. :D Paistnuks, kas tegu häbeliku linnatibi või kartmatu seiklejahingega. :)

Edasi saime liikuda mööda kruusateed ja kl 8 aeg jõudsime esimesse kontrollpunkti. Ära tuli arvata 10 lõhna. Mina olin täiesti jännis, kuid teised esinesid hästi. Saime 7punkti.

KP1st kuni KP3ni oli vastutegevuse, tiimi elupunkte röövida üritavad patrullid, piirkond ja aeg olla ettevaatlik. Toomas konsulteeris telefonitsi baasiga, mille ajal ta võsastikus auku kukkus, täpsustamaks elude kaotamise süsteemi, ning seejärel võtsime taktika, et üks liigub ees ja hoiatab ohu korral järgmisi. Ees liikumist alustaski Toomas ja jäi selleks kauaks, vaid enne KP3 oli eestvedajaks Rait.

Tõenäoliselt oli tee valik KP2te kogu meie orienteerumisest suurim möödalask, aga sedagi ettenägematute asjaolude tõttu. Väljad, mida ületada tahtsime, osutusid viljapõldudest keelualadeks ja kõrgepingeliini all liikudes sattusime dsunglisse, kus taas rinnuni aukudesse sai kukkuda ja tuli alasti kraavi läbida. Kaotasime raskel maastikul ja põlluvaheteedel sikk-sakitades hulga aega ning kui KP1te jõudsime kas 2.v3ndatena, siis kl 10.30 aeg KP2 jõudes olime 4ndad.

KP2 ülesanne tundus võimatu - süte kohal keeta vett kilekotis. Pidime jalgratast leiutama hakkama. Arutasime tükk aega ja lõpuks võtsime kasutusele süsteemi, kus hakkasime sütel kuumutatud kive vette kastma. Toomase kaasa võetud tangidega taskunuga oli asendamatu abi, kuigi ära oleks kulunud ka metallist nõu. Aega läks, aga asja sai. Saime vee lõpuks mullitama ja teenisime 4punkti. Samas sai meist hiljem jõudnud tiim ülesanega kiiremini hakkama, hoides veega kilekotti lihtsalt süte kohal väga lapikult. Meie tunnine ajakulu oli aga võit meie jalgadele, sest märjad papud viskasime päikese kätte ja paljad jalad said õhku.

Edasine lõik oli kõige ohtlikum. Vaja oli ületada asfalttee ning lisaks oli palju loogilisi vastutegevuse varitsuspaiku. Olime ettevaatlikud ja edukad. Veidi peale 1te jõudsime vastutegevusest puutumatta KP3e (vastutegevus väisas meie valitud teed alles meie läbimise järel). Ülesandeks oli puude tundmine, boonuspunkte sai saelehele käepideme meisterdamise ja tööriistaga puult viilu lõikamise eest. Puude tundmine läks masendavalt. 6st (või oli mõni rohkem) lehtpuust panime täppi 2, ja needki olid toomigas ja õunapuu, milledes ma väga veendunud olin. Ühtki lucky guessi me ei saanud, mõnel puhul kahe vahel olles valisime ikka vale. Boonusülesanne läks aga paremini. Saag sai aus ja tükk sai puult küljest täpselt minutiga, nagu oli parima ajalimiidi nõue. Kokku teenisime KP3st 6punkti ja saime kohtunikelt ka lutsukomme.

Natuke metsas ragistamist ja tagasi teele. Vastutegevust polnud enam karta ja nüüd sai kruusateedel hingerahuga patserdada, kuid isiklikust nurgast vaadates ei olnud ma neist kivikühme täis kruusateedest vaimustatud. Kõvad muhud teedel ei ole jalataldadele pikas perspektiivis head.

4ndasse jõudsime 14.30 paiku. Umbes 30km "juba" läbitud. Ülesanne - ammuga märki laskmine. Arxil oli sellega kogemus kunagiselt Xdreamilt, kuid asjaharrastajat meie seas polnud. Proovima pidid kõik ja kõik valisid lamamisasendi. Et keegi ei saavutanud erilist edu, jäin mina viimaseid laske tegema ja viimasega teenisin meile ka 1 punkti. Kõik mu lasud läksid aga üldiselt paremale, esimene lisaks ka liiga madalale, kuna ei osanud noole langevust õigesti hinnata.

Olime punktis poole h ringis, muidugi palja jalu, ja edasi. Edasitee viis sama rada mööda tagasi, nii et nägime mitut tiimi, ka lihtsa raja omasi. Osad keskmised kurtsid vastutegevusele vahele jäämise üle. Ühe koha peal saime suurepärase lõikamise teha - üle äsja lõigatud viljapõllu, kus kombain senini kombaineeris. Kuigi kõrteliistakud ronisid jalatsisse torkima, oli taldadel mõnus veidi teistsugust pinda kohata.

Enne KP5t külastasime ka üht talu, kus taastasime kavalalt oma veevarusi. Pitstop ei võtnud kaua.

Veidi enne kl 5t olime lõbusate naistega KP5s. Pidime 3 kivi kaalu tunnetama. Mina võtsin kõige suurema ja pakkusin 6kg. Enne kinnitamist katsusin veel korra üle ja alandasin 5kg peale. Teenisime 10st punktist 9, sest ikka panin 1kiloga mööda - 4 oli hoopis. :S

Pooletunnise puhkuse järel asusime KP6 poole ja kl 18.20 paiku olime seal. Trackeri järgi oli läbitud veidi üle 40km, ehk et suht poole peal tõesti.

KP6 ülesande nimi oli Jõeületus, kuid nimi ei kirjelda seda piisavalt. Skaudid olid selleks üles pannud seiklusraja. Algas see kaldu oleva köisredeliga, mille tipust tuli end lasta jalaplaatidega varustatud köiele, 4-5l sellisel edasi liikuda ja võrkredelile jõuda, see ületada ja jõe teisele kaldale jõuda. Tagasi ujudes. Ajapiirang tiimile 20min, kuna olime 5kesi - 4min näole.

Läksin rajale esimesena. Soovitati kindad kätte panna, ja kuigi mul olid need kaasas, otsustasin viimasel hetkel siiski ilma minna. Rada oli oodatust raskem. Köisredelit alustasin neljakäpukil ja tasakaalu hoidmine oli karm. Minu järel tulnud õppisid veast ja lohistasid end üles. Plaatidega köied olid ok, kuid ajapiirang ajas veidi rapsima. Ka oli viga kinnaste maha jätmine, sest tross, kust hoida, soonis. 4min sai täis, kuid tiim andis mulle mõne lisasekundi, et võrkredelile jõuda, mis tähendas rohkem punkte. Ja siis lasin end vette, üllatavalt külma Kaunissaare veehoidlasse suubuvasse jõkke. Niipea, kui hing lahti ja häält teha sain, käskisin kindaid kanda.

Vesi oli küll värskendav ja tõmbas suurema higikihi pealt maha, kuid jahutas ka keha kiiresti maha, nii et ma ei jäänud teiste sooritusi vaatama, vaid läksin tagasi kottide juurde riietuma. Järjest hakkasid poisid tagasi tulema. Kuulsin, et Rait oli seiklusraja ahvi kombel läbinud ja tõstis meie keskmist. Rait sai 10, mina vist jõudsin 8punkti piirile, Väike Misha kukkus vette köitel olles ja Toomase-Arxxxi tulemust ei mäleta, kuid kokkuvõttes teenisime sealt korralikud 7,4 punkti.

Kes tahtsid, taastasid taas oma veevarusi. Mina ei leidnud vajadust. Peale tunnist punktis olekut taas jalgadele. Soovisime just jõudnud Raamatukoi tiimile edu ja liikuma.

KP7 täpse koha otsimine pani meid mõneks ajaks mööda metsa kolama. Meiega ühines sama sihiga kerge raja naistetiim. Mõned minutid enne kl 22t jõudsime kohale ja esimest korda pidime ootealas ootama. Mõne min istumise järel saime teada, mida ülesanne Takistusrada endast kujutab.

Tegelikult ma täpselt ei mäleta, mida kohtunikuonu meile jutustas. Ta küll seletas väga rahulikkult ja selgelt, aga sõna "muda" andis mulle moraalipõntsu ja lõi pilved pea kohal kokku. Jonnima ma muidugi ei hakkanud, kuid hakkas pimedaks minema, me olime läbinud juba ligi 60km, ja asi hakkas meenutama pervorallit, sest kuigi olime juba ei tea mitu korda end alasti kiskunud, tuli seda teha uuesti (riietega pori sisse minek oli vähem ahvatlevam).

Nii me seisime varsti stardis jõeületusest külma ja märja aluspesu väel ning söötsime sääski. Et mu peas pulbitses vaiksel kujul $&#@!% sõim, siis kõike detaile ei mäleta, aga... Esimesena läks puitkonstruktsioonile Toomas, kes köisredeliga seal alla minekul koleda kukkumise tegi. Meie hirm pühiti varsti, kui ta end kiirelt püsti ajas ja redelit alt pingesse hoidma jäi. Mina vist olin keskmiste seas ja vahetasin redelihoidja välja. Mäest alla jooks ja mudasse. Ma isegi ei mäleta, kas mul olid jalatsid jalas! Vist mitte, sest mutta hüpates olid keegi kaldal papusi ära võtmas. Või sain kiiremini, sest olin paelad lahti jätnud? Enivei, üle põlve mudas mütates haarasin Misha käest ka tema tossud. Ma ei mäleta, miks ta keset porivälja seisis (aitas kudagi?), kuid tol hetkel tundus loogiline ja finishis imetlesin, kui ästi tiimitöö sujus. Mudaaugust läbi, tuli mäest üles joosta mingit rada mööda. Korra läksin küll valesti, kuid viga sai kiirelt parandatud. Väidetavalt lõpetasime umbes 4minutiga. Et 10 punkti piir oli seatud 10min juurde, siis ülihea. Samas oli selle punkti latt kõige madalamal, sest pooled tiimid said 10, pooled 8 punkti.

Muda maha nühkides mainiti (vett puhastuseks ei olnud, enda joogiveega ikka), et selles punktis on ka õde. Millise vaimustava hüüdega me selle teate vastu võtsime ja kus andsime talle oma jalgadega alles tööd! Plaasterdamist ja lappimist jagus - kui me kl 23 aeg edasi suundusime, olime punktis olnud üle tunni.

Enne KP8t hakkasin ma oma piirile lähenema, tulemuseks tempo aeglustumine. Kümmekond min peale keskööd õnnestus siiski KP8ni välja vedada. Ees ootas kerge raja inimeste rahvamass ja tuledevalgel esmaabi punkt. Mitte et meile abi oleks pakutud. Tsenaariumi järgi oli seal teenagers sauna-party gone wrong ja meie ülesanne oli esmaabi pakkuda. Minu fokuseerumisvõime oli väga madal, kuid asusime tööle. Inimesed jagunesid ohvrite vahel neid rahustama/aitama/toetama, kuigi pubekad olid märksa tõrksamad patsiendid kui eelnevatel aastatel - see valmistas meile peavalu, kuid samas tõenäoliselt rohkem lifelike. Mina olin see, kes "kõne" kiirabisse tegi, andes infot, mida jooksvalt koguda suutsin. Siis hakkasin assisteerima. Lahaste tegemine polnud just me tugev külg, kuid muidu olime enam-vähem ja teenisime 8 punkti.

Kuni osad vett võtsid, proovisin paar min kruusateel magada, kuid ei jäänud. Irooniline, sest kõndides oli tunne, et jään suigatun kohe. Ja nii algas minu Kolgata tee KP9sasse.

Mis siin salata - olin selleks ajaks kutu ja tiimist märkimisväärselt aeglasem. Siinkohal olnuks ehk abiks väike tiimipoolne moraalne support, sest üksi kümned või isegi rohkem m taga lonkida pole just moraali tipphetkeks. Võibolla ei olnud ma aga veel piisavalt pidurdav, et muret tunda, sest paarist kerge raja tiimist jalutasime ikkagi mööda.

Lõpuks veidi peale kl 3e KP9sse jõudes ootas meid ees katastroof. Punkti nimi Looduslik aku tähendas, et pidime keefiri, poltide ja traadiga pisikese LEDi tööle saama. Meil oli võimalik võtta vihjeid, kuid me ei teinud seda. Tulemuseks 0 punkti! Meie ainuke 0. Ükski teine keskmise raja tiim ei saanud seal nulli! Varsti järjega üldtulemuste juurde jõudes näeb, kui valus see oli.

Mõned km veel finishisse ja paar min peale kl 4 olime staabis. Finishijoone ületusjooksu ei teinudki. Kaasa veetud korraldajate tracker näitab, et läbisime peaaegu 70km. Julgen sinna trackeri vahepealsetest pausidest tingitult 10km otsa liita.

Kuna siin juba palju teksti, teen teise postituse veel. To be continued...

Cooperi test

Tegin täna iseseisvalt Cooperi testi. Kes seda ei tea, siis Wikipedia seletab lähemalt. Point on joosta 12min jooksul võimalikult pikk distants.

Olud polnud just kõige paremad. Kasutasin küll kummikattega staadionirada, kuid selle seisukord jätab soovida. Ilm oli palav, temperatuur 32-33 Celsiust särava päikesega. Kui detailidesse laskuda, siis 5.8 m/s idatuul ja õhurõhk 1004.2 hPa.

Mul oli ka kindel soov - tahtsin jõuda 3km (7,5 statka ringi), vähemalt tundus endale, et peaks võimalik olema. Suht kõrge eesmärk lisas ilma tõttu niigi raskele jooksule omapoolse surve.

1km järel oli aeg 3min48sek. See andis lootust. 2km järel näitas kell 7min48sek. Tempo oli langenud, kuid lootus polnud kadunud. 12min tiksus täis täpselt 3km piiri ületamisel, või ehk paar meetrit peale. Jehhuu!

Wikipedia Athletes & Juniors graafikus oma soo ja vanuse rida näpuga ajades mahun parimasse ehk Very good tulpa. Lausa varuga. Isegi 10a nooremate-võimekamate grupis oleksin väga hea tegija. Äge. :)

Kuid nagu kiusuks on all teine tabel. Experienced athletes järgi asun 5st tulbas 4ndal, nimega Bad. Loomulikult ei liigita ma end sportlaseks, kuid ikkagi ei anna rahu, et mingi tabeli järgi olen kehv. Mõtlen, ehk proovin lähiajal veidi areneda ja üritan jahedama ilmaga uuesti. Võidaks 100m, trügiksin juba Average tulpa.

Üldiselt siiski tulemusega rahul. Jõudsin täpselt 3km. Õppisin lisaks veel ühe huvitava fakti enda kohta - täispanusega kuumas joostes langeb tempo iga km 12sek. Aga ehk oli see ka juhus.

Kõrvemaa Triatlon 2011

Jätkan sealt, kus eelmine kord lõpetasin. Miks kartsin SEB Kõrvemaa Triatloni? Peale selle, et distantsid olid pikemad (350m/22km/4km), oli see rohkem looduslähedasem cross triathlon. Ujumine suuremas veekogus (Soodla veehoidlas) ja tuule korral oleks lainetus kohutanud. Ratas ja jooks olid maastikul. Ratas, mis mul niigi nigel, on mul tõusudes eriti raske. Küngastel jooksmine on lahe, aga kui edukalt suudan ma üles-alla vudida 4km, kui viimased rattalt jooksule katsed näitasid probleemset ümberkohanemist?

Et regatud ammu, võtsin julguse siiski rindu ja läksin. Vaatamata hommikuste plaanide ajanihetele jõudsin väikese ajavaruga ja sain kohapealsed ettevalmistused - regamise, vahetusala sättimine jm - sujuvalt tehtud. Esimene start oli kl 12, kuid mina kuulusin oma numbriga 323 5ndasse stardigrupi ja meie 75 pealise meestekari sai lähte alles kl 13+mõni minut.

Kui oodates tuli mõni tiba ja polnud just kõige soojem, siis stardis see ununes. Läks suplemiseks. Kuna ujuda ma ei oska, olin viimaste seas. Uppuma siiski ei hakanud ja 4 päästepaati minu poolt tööd ei saanud. Ujumisetapile kulus üle 17 min ja kõigist 536st võistlejast tegi see 445nda aja. Parimad ujusid veidi üle 6min.

Veest väljudes jooks vahetusalasse, riided selga ja rattaetapile. Rattale üpates üks tagant tulija veidi rammis, kuid kukkumisi ei olnud. Paarisaja m pärast möödusin mehest, kes vist sõitis nii aeglaselt kedagi oodates. Edasi olin tükk aega üksi, sest enamik olid ammu läinud. 2km posti juures sain ehmatuse, sest ise oleksin arvanud, et juba 4km sõidetud. 4km posti juures tundus 10km läbitud. Edasi ei pööranud ma oma tundmisele tähelepanu, vaid usaldasin märke.

4km järel nägin ees ratturit, kellest varsti ka mööda sain. Korra tundus, et ta üritas mulle tuulde haakuda, kuid ühel liivasel lõigul kadus ta ära.

4km juures tuli ka äratundmisrõõm. Pool kogu rattadistantsist möödus tuttavatel teedel, millega tutvusime Arxiga peale Kõrvemaa kevadjooksu autosafarit tehes ja matkale minnes.

Jõudes metsade vahelt kruusateele, sain veel kellestki mööda, kes teeääres ratast nokitses. Samas läks teel väntamine kuidagi raskeks. Isegi allamäge pidin kõvasti vaeva nägema, et edasi liikuda. Mis viga oli, ei teagi - ratas vana ja väsinud, mina vana ja väsinud või tuul? Minu tempoaeglustumine tähendas ka, et naised hakkasid lähenema. Naised startisid meie stardigrupist järgmistena ja parimad hakkasid vahet tagasi tegema. Esimene naistepaar möödus. Teine naistepaar möödus. Kolmas segapaar möödus. Viimased paar km olid ratast aga suht nõudlike küngastega mudasel ja hüplikul rajal, nii et tähelepanu koondus rohkem sõidule. Mitte ei mäleta, kas oli veel möödumisi.

Lõpuks 1h7min+ järel (rattaparemuselt 364 koht) Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusesse jõudes sai ratas vahetusalasse ja kohe jooksma - riided-papud olid juba esimesest vahetusalast sobivad. Jooksu alguses võtsin lonksu juua ja üritasin rütmi leida. Üks teine jooksja kommenteeris, et "sa nagu läheks teisele ringile", kuid mis ajendil ta seda ütles, ma ei teagi. Tempo, hingeldamise?

Igatahes, sain liikuma ja polnud nii raske, kui eelmistel katsetel. Sain sama tempo, mis üks minust kümmekond m eespool jooksev neiu ja pm koos me lõpuni jooksimegi. Vahepeal sain mina mööda, siis tema ja nii vahetasime kohti mitmel korral. Küngaste- ja kurviderohkel maastikurajal andis lahingule värvi taust, ehk et samas möödusime meie päris hulgast meestest. 500m enne finishit oli temal siiski varu spurdiks ja läks eest ära. Finishis tänasin teda ägeda lahingu eest ja tema tänas vastu, et aitasin tempot hoida. Tagantjärele uurides tundub, et see tubli plika oli naiste III koha saanud Kairi Schmidt, triatlonimaastiku kõva tegija palju saavutanud perekonnast. Minu jooksuaeg oli 9sek temast rohkem, 17min38sek. Ehk on mul luulud, aga kuidagi päris korraliku ajana tundub. Ka jooksu 118 koht pole halb.

Üldtulemus on muidugi piinlik. Üldarvestuses 371 koht, võistlusrühmas 221. Üldaeg 1h42min46sek. Aga kuigi mõõdetavad resultaadid kohutavad, oli saadud emotsioon väga mõnus. Rada oli super, kõik loksus paika. Oma rolli õnnestumisel mängis ka saun ja elu maitsvaim seljanka.

Saun ja supp võetud, sai korraldajate poolse bussiga tagasi 13km kaugusese starti, kuhu autod jäid. Autoga omakorda tagasi Kõrvemaale rattale järgi sõites tuli alla suur paduvihm ja veidi kahju hakkas neist, kes olid rattaga otsustanud tagasi starti sõita. Ratta peale tõstmise ajaks oli vihm otsas, nii et suurepärane ajastus. Teine suurepärane ajastus oli supitädi juurde minemine - küsisin, kas suppi üle ja sain teise portsu ka just veidi enne toitlustamise lõpetamist. :)

Kuna kaaskonda ei leidnud ja reisisin üksi, läks ettevõtmine suht kulukaks. Kuid enestunne oli hea. Tagasi sõites mõtlesin, et iga päev võiks selline olla. :)

Õhtul veel oma saunas olles arutlesin, kas minna ka järgmisel päeval XIII Uljaste triatlonile. Suht lähedal ja tasuta osalvõtt. Mõtlesin tõsiselt, kuid 670m ujumist tundus liiga pikana, isegi kuigi turvapaat pidi väljas olema. Jooks oleks vastuvõetav olnud, aga 13km maastikuratast võinuks olla ka kirves, arvestades hiljutisel sealsel matkal nähtud pinnavorme. Ära jäi ka sama päeva Haapsalu VI Triatlon - liiga kaugel ja pealegi päris kopsaka tasuga.

2 päeva

13-17 juulil Roosta puhkekülas aset leidev Surfilaager 2011 jäi vaatamata huvile plaanist välja, sest pilet tohutu kallis. See-eest on kohapeal üht-teist teha saanud.

12 juuli oli asjalik. Hommikul Talnas käik, enne kl 13t sealt juba tagasi ja valmis uueks reisiks. Väikese sebimise peale sai ette võetud matk Uljastele. Nagu mitmetest paikadest, on ka sealt emotsionaalselt mõrumagusaid mälestusi, kuid katsusin valust üle olla. Läksime matkarajale ja lausa 5se seltskonnaga. Alustasime ujumiskoha juurest, teadmata, kas see just päris start on, kuid kollased märgid me leidsime ja asusime jälitama. Algus oli rahulik, vahelduva tempoga liikusime mööda metsateed ja kes huvitatud, mugis marju. Jalutasime, kuna jõudsime teise asfaltteeni. Üritasime selgust saada, kust rada edasi läheb, kuid kuna märke enam polnud, oletasin, et olimegi raja alguses - üks osa, mida meie tulime, oli metsatee, rannaosas oli ehk U kurv ja mööda randa tagasi. See, et raja teine osa oli mööda järve kallast, tundus mulle kindlamana seetõttu, et tehes oma kolamise kõrvalepõikeid teeotsadesse, nägin ka neis kollaseid märke. Meil polnud muud kaarti, kui digikaga autoparklast võetud nigel piirkonnakaart, kuid väike abi orienteerumisel oli seegi. Igatahes - hakkasime sama teed pidi tagasi tulema, plaaniga pöörata kuskilt sisse. Tegime seda õige varsti ja rada viis meid rabani. Osad matkajad vaimustusid mustikatest ja nii venis see lõik kaua, eriti kuna turgatas mõte mammusi ka kaasa korjata.

Raba äärt mööda liikudes jõudsime Uljaste järveni ja selle kallast mööda jalutamine oli imho matka looduskauneim osa. Kuid kauaks seda polnud ja olimegi otsaga alguses. Kiire ujumaskäik ja edasi. Ujumise kohalt - imelik, aga paaril viimasel korral on soojale veele vaatamatta selles külm hakanud. Ükskõik, mis veekogus. Vähe nahapolstrit? 

Edasi kujunes plaaniks kambaga süüa. Pika väitluse käigus leppisime kokku menüü, poest läbi ja ühe matkaselli pesasse kokkama. Toit oli hea ja süüa sai palju, liiga palju. Arvati, et jalutasime umb 8km, sealhulgas kükid mustikate järele ja lisaks ujumine, kuid arvan, et energiat sai taastatud rohkem, kui kulutatud. Eriti tänu maitsvale mustikakoogile, mis sündis kaasa kogutud marjadest. Aga mis siis, tore oli, kuni keskööni. :)

Eile sai uus rattarehv sisse sõidetud ja uuesti proovitud rattalt jooksma minemist. Ratast sõitsin pea 4 nädala eest koostatud rajal, et tutvuda võõrama kandiga. Kuna rada sai koostatud puudujääkidega google.mapsi põhjal, siis loomulikult sai sõita 10km plaanitust rohkem - kokku tuli üle 33km. Liikumine polnud pidevkiire, vaid kohati aeglase tempoga kolamise sõit. Digikas oli kaasas, kuid midagi eriskummalist ei leidnud.

Kõrvalepõige metsa paljastas kitsede söögikoha ja selle kõrval oleva tornikese.

Kohe peale ratast läksin jooksma. Ja uuesti Kohtla-Nõmmel kogetud tunne - ei jaksa. Kohe päris raske. Jooksin mõne km ringi siiski ära, aga peale seda olin ka kutu. Ei mäletagi, millal võistlusväliset nii kurnatud. Tänaseks on aga kõik korras. Täna on söömise päev, sest homme peab kuidagi Kõrvemaa triatloni vastu pidama. Oi ma pelgan seda. Lähemalt järgmisel korral.

Tere triatlon

Nagu plaanitud, sai juulist triatloniga tutvumise kuu. Üllataval kombel leidsin päris palju võistlusi. Kõigil osaleda muidugi ei saa. Nt mõlemad 2. juulil toimunud jäid vahele. Orissaare 5. Triatlon oli liiga kaugel ja Voka Rahva Triatlonil oli esimeseks korraks liiga pikalt ujumist (700m). Esmaplaan oli tegelikult alustada Harku järve triatloniga, kui juuni viimasel päeval registreerima hakates oli kodukal teade: "Peame kahjuks nentima, et 9. juulil toimuma pidanud võistlus jääb ära vähese huvi tõttu maastikuratta triatloni vastu." Päris tõsiselt mõtlesin seejärel 6.juuli II Lähte MTB triatlon 2011 peale, kuid ma ei leidnud kambajõmmi, nii Arxxx kui Väike Misha passisid, ja üksi minemiseks olnuks sõit pluss 10eur osalustasu liigne kulutus. Nii sai esimeseks katsetuseks sai III Kohtla-Nõmme triatlon. Endiselt ei julgenud veidi tõbine Misha ega vett kartev Arx ühineda, kuid mitte väga kauge toimumiskoht ja 1 euroline hind lubasid mul retke 1i ette võtta.

Teist korda sel nädalal tegin täpse logistilise plaani (esimene oli teisip, kui Väike Misha esmakordselt ronimist tuli proovima). Aga mõlemad on olnud poole tunnise hilinemisega, sest väljasõit on 30min viibinud (veninud rattahooldus ja ebaedukas esirehvi lappimine (sain siiski paariks tunniks sõidetava seisu) selle korra vabandus). Seekord oleks see pool tundi aga karmilt kätte maksnud. Mu esmane teevalik täiesti võõrasse sihtkohta viis mööda (mitte minu, vaid aegunud kaartide tõttu) ja 10km ring, mis mitmete tee paranduste ja parandamist vajavate teede tõttu pikem tundus, varastas aega. Jõudsin kohale mõned minutid peale regamise tähtaega, kuid minu hilinemine polnud midagi - regamislaua taga oli alles saba. Korraldajad olid hoopis rohkem graafikust maas - stardid lükkusid edasi ja meie 22 meheline grupp sai vette tund plaanitust hiljem.

See jättis mulle aega, millega ma midagi mõistlikku teha ei osanud. Kohapealsed ettevalmistused, nagu vahetusala sättimine jm, said valmis ootamatult sujuvalt ja nii ma lihtsalt hängisin.

Kui kord stardipauk käis, läks suureks mulistamiseks. Jäin sihilikult taha, sest ujumisoskuseta polnuks mõtet ees tolgendada. Hulpimise järel viimasena veest välja, vahetusalasse, särk selga, papud jalga ja väntama. 10km, ehk 5 ringi mitmekesisel rajal. Raja kõrghetk, sõna otseses mõttes, oli üks vahva 150-200m tõus. Olin seda silmad pärani vaadanud juba varasemate gruppide liikumist jälgides. Lisaks kuulsin ühelt lõpetanult "sõidad mäe kurvist üles ja arvad, et lõpp, kuid siis läheb edasi..." Oligi - mäe esimene osa oli kurviga, mille tagant ilmus välja hairpin ja veel sirgelt üles! Oi krt, on see alles tõus! Ma ei suuda meenutada, et ma varem nii hullu järsakut rattaga võtnud oleksin, nüüd aga pidi seda tegema 5 korda! Samas sai sealt ka kohe alla sõita. Mitte väga õnnelikult märgin, et rattaosas mööduti minust lugematutel kordadel.

Ratas läbi, viskasin selle koos kiivriga kõrvale ja jooksma. Ja mida ma üllatuseks avastan - ei jaksa! Arvasin, et see on mu kõige tugevam külg, kuid kops oli täiesti koos. Kas hingamine on rattal ja jooksmisel erinev ja vaja kohaneda? Jooksin need 3km olematu tempoga siiski ära.

Finisheerunud, ründasid mind eriti tigedalt pisikesed satikad. Need olid juba enne tüütud olnud, kuid higist mind soovisid nad eriti aplalt järada. Riietus ja vettehüpe. Sain puhtamaks ja sitikaleevendust. Pakkisin asjad, vaatasin auhindamise ära ja tulin tulema. Tagasiteel meenus, et unustasin pilte teha ja turnimist võimaldavaid objekte kasutada. Mul pole muud seletust, kui seniilsus. :)

Tulemused. Meeste vanusegrupis viimane, kõikidest 300m/10km/3km võistlejatest eelviimane (üks noormees kustus jooksul ära, sain mööda, kui ta jalutas). Koguaeg 51min42sek (vähemalt alla tunni :) ). Ujumine 12min26sek, ratas 28min40sek, jooks 10min36sek. Kuid... mulle tundub, et distantsid olid lühemad. Ujumine võibolla, jooks aga tõenäoliselt. Ma ei usu, et sellise pinnaga rajal suutsin sellise hingeldamise ja madala tempoga joosta km 3,5min. Isegi 4,5min/km tunduks optimistlik.

Rada Kohtla kaevanduspark-muuseumi territooriumil oli superlahe. Eelinfo oli: "Ujumine toimub Kohtla Kaevanduspargi ujumistiigis, jalgrattadistants kulgeb kaevanduspargi territooriumi asfaltteedel, lisaks on ringil paar kruusa- ja murulõiku. Jooksudistants kulgeb samuti kaevanduspargi hoovis, peamiselt murul ja liival." Kõik aga oli hea. Tiik oli väike ja kui oleks uppuma hakanud neid kolme ringi tehes, mõned meetrid kaldale jaksanuks ikka tõmmata. Rattaringi asfalti, muru, kruusa jm katted olid suurepäraselt vahelduvad. Jooks oli pisikese künkaga krossikas, kus liiv, künklik murukate, suurte kividega kruus ja väike asfaltiosa sundisid kogu aeg tähelepanu hoidma. Kokkuvõtvalt - väga meeldiv rada!

Tundub, et peale neis kolmes alas pädev olemise on vajalik kiire kohanemine. Veest rattale polnud nii raske (kuigi mitte ka rahuldavalt sujuv), kuid rattalt jooksma minnes tekkis küll hämming, kuidas nii raske. Tuleb lihtsalt treenida.

Vat selline tore kogemus. Täna, 10 juulil, toimub ka 2 triatlonit. Valga rahvatriatlon langes ära kauguse tõttu. II Järvakandi Raudmees 2011 oli tõsiselt plaanis, kuna 250m/10km/3,1km distants väga meelitav, kuid taas ei leidnud kaaslast ja 1i kauge minna.

Rattaseiklus, osa2

Peale rahulikku jaanilaupeva, kus saun, grill, tsill palju sööki, oli vaja kogunenud energia kuidagi kulutada. Otsustasime Arxxxiga jätkata minu alustatud Letipea rattamatka. Sihiks sai uurida, mis triip see kaardil on.

Täpselt kohale jõudes hakkas vihma tibutama, kuid see lõppes varsti. Alustasime sealt, kus eelmine kord lõpetasin.

Aga plaanitud neeme tipu vallutus jäi ära. Esiteks, kuna oleks pidanud jalad märjaks tegema, ...

... teiseks polnuks vist hea mõte linde segama minna.

Arxxx kohmitses auto juures kauem. Hiljem järgi tulles kukkus aga libedal kivil oma jala valusaks.

Leiud neemelt 1 - saag!

Leiud neemelt 2 - valge kibuvits (ei mäletanudki sellist).

Leiud neemelt 3 - mere lihvitud samott tellis.

Leiud neemelt 4 - mekkisime metsmaasikaid.

Leiud neemelt 5 - siit vist lasti paate vette, kui  meri kaldrajatise otsa veel ära polnud söönud.

Leiud neemelt 6 - rannal lebanud surnud hülge pilti ei näita, küll aga lähedal olnud surnud paati.

Siia tulime läbi muda ja kõrkjaraja ning saime jalad märjaks. Kuiva jalgraja samasse avastasin hiljem.
Ehalkivi on ikka suur küll, ja hea boulderinguks! Arxxx muidugi pidi ääre üles upitama ja alla piiluma.

Rünnakupunkt teise neeme/poolsaare tippu.

Kes oleks arvanud - siinne mets on istutatud!

Järgmine vahepunkt valitud!

Oli neil saartel alles linde...

Üksinda lukustatud ustega juubelit pidav tornike.

Veepiiril liikumist oli seekord vähem, ...

... sest rannik on enamasti sõidetamatu.

Et kivine-kõrkjane rannik pole rattaga liigeldav, kasutasime
nii palju kui lubatud veele õnneks suht lähedal looklevat teed.

Huvitav kossukorvi paigutus. :)

Meenutusi möödunud pingelistest aegadest jätkus.

Vett valvanud proszektoritorni viimased hingetõmbed.

Kuid nüüd nauditakse rannaäärt rahus.

Arxxxi ratta rehvidesse pumbatud 3,3bar sai vist palju -
oluliselt raskem oli maastikul, eriti liival, sõita. Varsti peale Arxxxi teist kukkumist, seekord rattaga rohusel liivakallakul, vahetasime liikumisvahendid.

Sihtpunkt. Tühi kummaline merre suunduv plats. Tegime tulevikuks plaani - sealt jätkame uurimisretke Mahu poole.

Kihutasime teist teed mööda autoni tagasi. Rattad autole tõstetud ja tagasiteel, tegime kõrvalepõike tundmatule ja seetõttu intrigeerivale teele. Väike maasturisafari ja avastasime uued rannad. Tegelikult olin seal juba käinud, kui randa mööda Letipeale sõitsin, kuid nüüd avastasime teiselt poolt autoga lähenemise võimaluse.

Ja peaaegu kõik. Õhtu lõpetasime uue TV sarjaga, "Falling Skies", tutvumisega. Algus pole paha, Spielbergi käsi ikkagi mängus. Kuid edasiste episoodidega loodetavasti liigne sarnasus "The Walking Deadiga" kaob.

Viitna järve jooks 2011

Nagu plaanitud, sai järgmiseks võistluseks Viitna järve jooks 2011. Korra küll turgatas pähe minna 4,4km Jaanijooksule ümber Karksi-Nuia paisjärve, sest sportinfo.ee väitis, et Arxxx eelmisel aastal seal käinud ja kuidas mina kehvem saan olla. Kuid Arxxxiga konsulteerides selgus, et hoopis tema nimekaim panustab Arxxxi sportinfo.ee registrisse. Nii et ei hakanud kaugele lõunasse minema.

XT sport korraldas 26.6 Emajõel ka 55km Tartu paadimaratoni, kuid seal osalemisele me palju ei mõelnudki.

Viitna järve jooksul plaanisime aga juba ammu. Vahepeal oli oht, et ei saagi kaasa lüüa, sest korraldajaga suheldes selgus, et toimumiseks sihiti sama päeva Valgehobusemäe maastikujooksuga. Õnneks siiski loobuti plaanist konkureerida samal viikendil Ööjooksu, Harku jäve jooksu ja nimetatud Maastikumaratoniga ja ajaks sai 26.6, start kl 12 ja radadeks 5,6km ja 10,8km (1 või 2 ringi ümber järve).

Kuigi tundsin end osalemiseks pädevana, olin veidi ka mures. Vahepeal sai tehtud paar päris hea tempoga trenni (korra vennaga, kes pooleks distantsiks väsinud oli) piisavalt pika, 6-7km, ja korraliku tõusuga, üle paarikümne m, rajal. Kuid mitmel päeval oli ka kurnatud tunne, kuigi und ja toitu sai piisavalt. Ehk väsitasin end ujumiste-jooksmiste ja muuga üle. Lisaks sai jaani ajal liigselt süüa, viimane jooksukatse jäi ära, asendudes rattamatkaga. Ja võistluseelne kosumispäev sai tegelikult 15km ratast ning veel ujulat-sauna.

Võistlejaid oli väga vähe, mõlemal rajal oli 12 lõpetajat. Samas pole ime - infot toimumise kohta polnud kuskil (mina sain ka meili teel küsides). Kui me poleks 2009 seal juba käinud, ei teaks ma sellest midagi. Info levitamist peaks korraldaja SK Aaspere veel õppima (nt sportinfo.ee kaudu). See, et Facebooki lehel midagi kirjas oli, pole piisav, sest selle olemasolust kuulsime alles kohapeal.

See eest tegin ise reklaami. Arxxx oli kangesti valmis uut medalit jahtima minema, ja kuigi vahepeal tekkis päevakorda Viljandisse mineku plaan, lükkas ta selle õnneks edasi ja tuli jooksma. Väike Misha oli kindlalt tulemas, kuid hommikul jutt muutus - naine saatis vist puid tegema. Ka ei viitsinud enam tulla vend.

Et registreerimine toimus ainult kohapeal, jätsime Arxxxiga otsustamise, kummale rajale minna, viimasele hetkele. Üheks kriteeriumiks olnud "sinna, kus vähem konkurente" ei töötanud, sest mõlemal rajal oli peaaegu sama täituvus. Arxxx regas end 5,6km distantsile ja sai rinnanumbri 27. Tegin sama ning sain 28. 

Kuna võistlejaid oli vähe, alustasid mõlema distantsi jooksjad koos. Stardipauk kõlas veidi ootamatult, kuid sain kiirelt minema. Enne asfaltilõigule jõudmist oli autode vahel kitsas ja korra oli vaja hoog maha võtta, kuid ei midagi suuremat, kui paar sek kaotust. Asfaltil oli liikumist umbes km jagu, metsa keerasin 9ndana.

Mõnda aega veel nägin minust mitukümmend m eespool olnud ainsat naist (10km võistleja), kuid järelesaamisest polnud juttugi. Õige pea moodustus kahe jooksjaline grupp hoopis minu taha. Esimene taga olija möödus umbes poolel teel, esimese suure ja järsu künka tippu jõudes (eelmine kord Arxxxiga selle lõpuosa kõndisime, seekord võtsime mõlemad joostes).

Veel jupi jooksmist ja teine tõus. Sama mäeveerg, laugem, kuid kõrgem ja puude varju asemel otse päikese all. Tippu jõudes öeldi aeg - 16.40. Seni minu taga püsinud noormehel 16.42.

Metsa vahele keerates küsis ta, mis rajal olen. Andnud vastuse "5", küsisin sama vastu. Kuulnud ka "5", kommenteerisin "Kurat küll", konkurent ju!

Juhtisin kuni sirge lõpuni, kus ootas ees järsk tagasipööre. Kaotasin koha, kuid mitte kõige ausamalt. Kui mina jooksin lindini, siis tema lõikas mõned meetrid puude vahelt. Leian, et see polnud ilus, kuid kuna rajavalvurit selles kohas polnud, ehk oli lubatud võte. Kellelegi kurta pole ka mõttet, sest tüüp oli sealt alates selgelt kiirem ja lõpetas minust 14sek varem.

Temperatuur oli ehk umbes 21C, kuid päike tegi ilma ilusaks ja laubalt tilkus higi juba esimese km järel. Nii et pole suur üllatus, kui esimese asjana finishisse jõudes ujumisplaaniga edasi järve äärde liikusin. Kiire riietus ja vette. Üllatavalt jahe, kuid kümmeldav. Veidi rohkem, kui 7min pärast jõudis kohale ka Arxxx. Jalgupidi vette ta tuli, kuid ujuma mitte.

Paari veeskäigu järel jäime tulemusi ootama. Ja voilaa - minu ajast 23min 44sek piisas, et saada oma vanuserühmas kolmas koht. Mu esimene poodium! :) Muidugi, tõele näkku vaadates pole see teab mis saavutus. Üldarvestuses 5s 12st. Oma vanuserühmas tegelikult ka viimane (rühmade jaotatust ei tea). Aga mis siis - medali-diplomi asemel oli auhinnaks raha. Fine by me, pilet sai kaetud. :)

Arxxx sai veteranide klassis ajaga 31min 6sek lausa teise koha! :) Samas polnud ka temal rühmas rohkem konkurentsi. Üldarvestuses oli Arxxxi positsioon 11nes.

Üldiselt oli 5,6km rajale minek õige otsus, sest 10,8km peal olid sportlased ja seal oleksime tõenäoliselt üldarvestuses viimasteks jäänud. Oma keskmise kiirusega, veidi üle 14km/h ehk 4.1x? min/km, olen rahul, kuigi sel päeval polnud vist polnud kõige parem jooksuvorm. Rada meeldis väga meile mõlemale. Asfaltit vähe, metsarada mõnus sinka-vonka ja künklik. Takistusi polnud, kuid tähelpanu nõudsid maast välja piiluvad oksad ja kivid. Eeskujulik maastikurada!

Edasi meelitas Arxxx mind kaasa Mulgimaale. Nõustusin, kui ka matkama lähme. Mõeldud, tehtud. Valisime 4,4km Hüpassaare õpperaja Kuresoos Soomaa rahvuspargis. Leidsime üles ja jalutasime läbi. Õhtul ootas veel saun.

Järgmisel päeva õhtul peale hulga tööd ronisime enne Virumaale suundumist Õisu järve ääres Vidva oja suudmes 8m torni, külastasime Õisu mõisaparki ja 2,5km Õisu matkarada. Koha vaatamisväärsusi, Kõpu jõe ürgorgu ja liivakivi paljandit nägime, kuid see tähendas, et ka kaeda, miks RMK leht teatas "Rada ei ole täies ulatuses läbitav, sillad ja trepid on amortiseerunud". Kuigi neil katkistel sildadel ja treppidel oli lahe turnida, vajaks rada väikest värskendust küll. Aa, ja selle aasta esimese puugiga pistsin rinda - tuli ta mu jalale ronima, kuid avastasin ja tõrjusin ta enne rünnakut.

Pole minu pilt.

Lõpetuseks üks link. Päris okei lugemine cross country running trenni kohta:

http://runningtimes.com/Print.aspx?articleID=17444

Rattaseiklus raskel rannikul

Kuna endiselt keerleb peas rahvatriatloni mõte, sai eilne aktiivselt veedetud. Hommikul käisin jooksmas, ligi 6km lõõskava päikese all. Kasutasin sama taktikat, mida kolmapäeval (vudisin vihmas, meenutamaks vesijahutust) enne ujuma minemist - joosta nii kiiresti, kui suudan. Kopsud avastasid hoopis teravama elu.

Hommikusöögi ja mõne tunni pärast läksin rattaga teostama oma paar päeva varem tekkinud geniaalset ideed - rattamatka Kunda sadamast Letipea külasse. Aga mitte teed-, vaid rannaäärt mööda. Google Mapsi uurides, mille sati pildid on muidugi mitu aastat vanad, ma midagi ülisegavat ei näinud, kuigi teadsin, et lihtne see ka olema ei saa.

Puu taga peidus.

Algne plaan oli retk ette võtta neljapäeval, kuid ratta minihooldus (puhastus, lisaõhk rehvidesse ja õlitus) võttis oodatust kauem. Läksin ratast niisama katsetama, kuid ühe tundmatu tee avastamine viis mind savikarjääri. Kolasin - tiirutasin seal ning mu puhas rattas kattus eelneva päeva vihma tõttu pehme pinnase tükkidega, muda ja saviga.


Letipea rattaseiklusele võtsin kaasa ka kaamera ja katsun oma olematu pildistamisoskuse viljadega nüüd retke  illustreerida.
Alustasin retke Kunda tuletorni põlenud jäänuste otsinguga. Enne leidsin aga ühe vahva autovraki. Arvasingi, et tegu Moskvitchiga.

Paganama äge masin - Moskvitch 400.

Oletatavasti tuletorn. Hävines nimele kohaselt - torn tules.

Ahaa - ilmapunkt teeb pilvi!

Primaarne eesmärk, puna-valge torn, 10x zoomiga.

Tee!? Paljutõotav algus :)

Tee lõppeb uuema laevade liiklusmärgi juures.

Edasi sõitsin üha tihenevas rohus. Läksin mahatallatud rada mööda, mis võis olla tehtud jalgsi, kuid pigem jalgratta poolt. Tahtsin lohakate inimeste loodusesse loobitud plasttaara üles korjata ja prügisse viia, kuid juba esimese pudeliga selgus koti mahupiirang. Lähenesid võsastikud ja pilliroo väljad. Rõõmustasin, et pika riietuse panin ja mingid kindad kaasa haarasin, sest leheääred teravad. Olles täis ebemeid ja ämblikuvõrke, tõdesin õige pea, et sealt edasi enam ei sõida. Naasesin liivajupile (esimesele mitmest kummalisest väikesest liivalapist muidu kõrkjais rannas) oma viimast edasiliikumise teooriat katsetama.

Tumedad pilved mu pea kohal - mis saab edasi?

Katsetan sõitu vees. Põhi kannab piisavalt. Tungin edasi. Jalad hakkavad vees käima, kuid vesi polegi külm.
Jõuan ojani, mis oli mu tähelepanu köitnud juba GoogleMapsis eeluurimist tehes. Siis veensin end, et küllap tegu väikse kraaviga ja küll üle saab. Muidugi! Ees on ootamatult suur suue, mis läheb kiirelt sügavaks. Rääkimata sellest, et kõikjal kõrkjad.

"Ei saa üle Emajõest, hüva nõu nüüd kallim tõest..."

Aga-aga... natuke eemal on vees liivalaid. Väntan uurima.

Oja suue liivalaiult nähtuna. Kas tume osa vees on sügav? Pehme? Tasub minna?

Kes ei riski,... Vastaslaiul üle! Polnudki nii sügav ja ohtlik. :)

Laidudest saavad mu sõbrad pikaks ajaks. Rannalõigud on harva sõidetavad, enamasti liigun vees ja laiult laiule.

Üks kahest suurest rehvist. Seda, mis keti teises otsas, ei uurinud.

Peitust mängiv kivi on ka äge, kuid tegelikult imetlen kadunud tsivilisiatsiooni - päris mitmes elektripost ja mitte esimene kaldus olev.

Ma pole siin esimene maadeavastaja - seni nähtud ATVde, krossimotika, looma- ja hiljuti ka inimjäljed näitavad mõningast liikumist.

Enam pole palju jäänud, torn ongi sihtpunkt.

Liivapõhja ja -laidudega saab kohe kõik.

Fänniklubi või rünnakuvalmis õhuvägi?

Jaa, ma olin päriselt vees! Lõpus juba üle põlve. Ratas sai savist peaagu puhtaks. Aga vist ka õlist.

Libe ja kivine põhi, enam ei saa sõita. Randa ratast talutama ja nurga taga ka pea kohal tassima.

Aitab ratta vedamisest. Tirin ratta kruusajärsakust (pildil pole aru saada) üles. Taamal Kunda sadam.

Kaldal on mitmed militaarsed jäänukid, näiteks nagu see kaitsekraav.

Pooleldi üllatavalt oli kalda lähedal tee, kuid 100m pärast lõppes mu liikumine jälle.

Sihtmärgiks olnud torn up, close and personal. Ma nii lootsin, et saan ka selle tippu ronida...

Kes ütles, et kanad ei oska ujuda?

Panevad nagu paadid sadama suunas.

See pilt on tegelikult tiiser. Oodake põnevusega, mis männi tagant välja hiilib. ;)

Enne vaadake seda igavat jäädvustust Külma sõja jäänukist.

Ja neeme tippu, mille vallutamise jätsin järgmiseks korraks.

Niisiis, männi taga peitusid pisike punnis pall...

...ja kaelkirjak-kanad!

Tema vallutamise, või vähemalt kallistamise, lisasin ka jätkuretke kavasse.

BOOM! Headshot! With 88mm :)

Pilt ütlevat 1000 sõna, nii et ma ei kommentaarima :)

Ametliku info tahvel, rullnokkade poolt autoratastega poriseks pritsitud, jäi ette tagasiteel.

Finisheerisin umbes-täpselt 3h peale alustamist. Lõpuotsaks oli söögiisu päris aplaks kasvanud ja nii tegin suure vea - ajasin toitu kurgust alla rohkem, kui pidanuks. Edasi oli plaan ujuma minna, kuid nüüd oli raske olla. Proovisin paarkümmend min magada, kuid ei uinunud. Ujuma siiski läksin, kuigi vees oli väga raske.
Niisiis, päev kõigi triatlonitegevustega kirjas. Mitte küll järjest ega võistlusdistantsidega, kuid midagi ikka.
Ratta õlitus läks kindasti "vett vedama". Kiiresti peaks ratta uuesti üle käima. Kodarad jm on vetikaid täis ja kuna kohati oli nii liiva- kui mudapõhi vajuv, siis võib muud olustki vale koha peal olla.

Lõpetan kahe hiljuti kuuldud lausega. Esimene on versioon vanast teada-tuntud ütlusest. "Kui sind pole Sportinfos, pole sind olemas." Olen ise seal küll kirjas, ja kuigi väitel on oma värvikus, pole ma sellega täiesti nõus.
Teine soov tuli kirjaga ungarlasest sõbralt, kellega Taanis sageli ronisime. "May the rock be with you!" Originaalne Star Warsi lause on mind alati külmaks jätnud, kuid see uus versioon meeldib väga.