Rattaseiklus raskel rannikul

Kuna endiselt keerleb peas rahvatriatloni mõte, sai eilne aktiivselt veedetud. Hommikul käisin jooksmas, ligi 6km lõõskava päikese all. Kasutasin sama taktikat, mida kolmapäeval (vudisin vihmas, meenutamaks vesijahutust) enne ujuma minemist - joosta nii kiiresti, kui suudan. Kopsud avastasid hoopis teravama elu.

Hommikusöögi ja mõne tunni pärast läksin rattaga teostama oma paar päeva varem tekkinud geniaalset ideed - rattamatka Kunda sadamast Letipea külasse. Aga mitte teed-, vaid rannaäärt mööda. Google Mapsi uurides, mille sati pildid on muidugi mitu aastat vanad, ma midagi ülisegavat ei näinud, kuigi teadsin, et lihtne see ka olema ei saa.

Puu taga peidus.

Algne plaan oli retk ette võtta neljapäeval, kuid ratta minihooldus (puhastus, lisaõhk rehvidesse ja õlitus) võttis oodatust kauem. Läksin ratast niisama katsetama, kuid ühe tundmatu tee avastamine viis mind savikarjääri. Kolasin - tiirutasin seal ning mu puhas rattas kattus eelneva päeva vihma tõttu pehme pinnase tükkidega, muda ja saviga.


Letipea rattaseiklusele võtsin kaasa ka kaamera ja katsun oma olematu pildistamisoskuse viljadega nüüd retke  illustreerida.
Alustasin retke Kunda tuletorni põlenud jäänuste otsinguga. Enne leidsin aga ühe vahva autovraki. Arvasingi, et tegu Moskvitchiga.

Paganama äge masin - Moskvitch 400.

Oletatavasti tuletorn. Hävines nimele kohaselt - torn tules.

Ahaa - ilmapunkt teeb pilvi!

Primaarne eesmärk, puna-valge torn, 10x zoomiga.

Tee!? Paljutõotav algus :)

Tee lõppeb uuema laevade liiklusmärgi juures.

Edasi sõitsin üha tihenevas rohus. Läksin mahatallatud rada mööda, mis võis olla tehtud jalgsi, kuid pigem jalgratta poolt. Tahtsin lohakate inimeste loodusesse loobitud plasttaara üles korjata ja prügisse viia, kuid juba esimese pudeliga selgus koti mahupiirang. Lähenesid võsastikud ja pilliroo väljad. Rõõmustasin, et pika riietuse panin ja mingid kindad kaasa haarasin, sest leheääred teravad. Olles täis ebemeid ja ämblikuvõrke, tõdesin õige pea, et sealt edasi enam ei sõida. Naasesin liivajupile (esimesele mitmest kummalisest väikesest liivalapist muidu kõrkjais rannas) oma viimast edasiliikumise teooriat katsetama.

Tumedad pilved mu pea kohal - mis saab edasi?

Katsetan sõitu vees. Põhi kannab piisavalt. Tungin edasi. Jalad hakkavad vees käima, kuid vesi polegi külm.
Jõuan ojani, mis oli mu tähelepanu köitnud juba GoogleMapsis eeluurimist tehes. Siis veensin end, et küllap tegu väikse kraaviga ja küll üle saab. Muidugi! Ees on ootamatult suur suue, mis läheb kiirelt sügavaks. Rääkimata sellest, et kõikjal kõrkjad.

"Ei saa üle Emajõest, hüva nõu nüüd kallim tõest..."

Aga-aga... natuke eemal on vees liivalaid. Väntan uurima.

Oja suue liivalaiult nähtuna. Kas tume osa vees on sügav? Pehme? Tasub minna?

Kes ei riski,... Vastaslaiul üle! Polnudki nii sügav ja ohtlik. :)

Laidudest saavad mu sõbrad pikaks ajaks. Rannalõigud on harva sõidetavad, enamasti liigun vees ja laiult laiule.

Üks kahest suurest rehvist. Seda, mis keti teises otsas, ei uurinud.

Peitust mängiv kivi on ka äge, kuid tegelikult imetlen kadunud tsivilisiatsiooni - päris mitmes elektripost ja mitte esimene kaldus olev.

Ma pole siin esimene maadeavastaja - seni nähtud ATVde, krossimotika, looma- ja hiljuti ka inimjäljed näitavad mõningast liikumist.

Enam pole palju jäänud, torn ongi sihtpunkt.

Liivapõhja ja -laidudega saab kohe kõik.

Fänniklubi või rünnakuvalmis õhuvägi?

Jaa, ma olin päriselt vees! Lõpus juba üle põlve. Ratas sai savist peaagu puhtaks. Aga vist ka õlist.

Libe ja kivine põhi, enam ei saa sõita. Randa ratast talutama ja nurga taga ka pea kohal tassima.

Aitab ratta vedamisest. Tirin ratta kruusajärsakust (pildil pole aru saada) üles. Taamal Kunda sadam.

Kaldal on mitmed militaarsed jäänukid, näiteks nagu see kaitsekraav.

Pooleldi üllatavalt oli kalda lähedal tee, kuid 100m pärast lõppes mu liikumine jälle.

Sihtmärgiks olnud torn up, close and personal. Ma nii lootsin, et saan ka selle tippu ronida...

Kes ütles, et kanad ei oska ujuda?

Panevad nagu paadid sadama suunas.

See pilt on tegelikult tiiser. Oodake põnevusega, mis männi tagant välja hiilib. ;)

Enne vaadake seda igavat jäädvustust Külma sõja jäänukist.

Ja neeme tippu, mille vallutamise jätsin järgmiseks korraks.

Niisiis, männi taga peitusid pisike punnis pall...

...ja kaelkirjak-kanad!

Tema vallutamise, või vähemalt kallistamise, lisasin ka jätkuretke kavasse.

BOOM! Headshot! With 88mm :)

Pilt ütlevat 1000 sõna, nii et ma ei kommentaarima :)

Ametliku info tahvel, rullnokkade poolt autoratastega poriseks pritsitud, jäi ette tagasiteel.

Finisheerisin umbes-täpselt 3h peale alustamist. Lõpuotsaks oli söögiisu päris aplaks kasvanud ja nii tegin suure vea - ajasin toitu kurgust alla rohkem, kui pidanuks. Edasi oli plaan ujuma minna, kuid nüüd oli raske olla. Proovisin paarkümmend min magada, kuid ei uinunud. Ujuma siiski läksin, kuigi vees oli väga raske.
Niisiis, päev kõigi triatlonitegevustega kirjas. Mitte küll järjest ega võistlusdistantsidega, kuid midagi ikka.
Ratta õlitus läks kindasti "vett vedama". Kiiresti peaks ratta uuesti üle käima. Kodarad jm on vetikaid täis ja kuna kohati oli nii liiva- kui mudapõhi vajuv, siis võib muud olustki vale koha peal olla.

Lõpetan kahe hiljuti kuuldud lausega. Esimene on versioon vanast teada-tuntud ütlusest. "Kui sind pole Sportinfos, pole sind olemas." Olen ise seal küll kirjas, ja kuigi väitel on oma värvikus, pole ma sellega täiesti nõus.
Teine soov tuli kirjaga ungarlasest sõbralt, kellega Taanis sageli ronisime. "May the rock be with you!" Originaalne Star Warsi lause on mind alati külmaks jätnud, kuid see uus versioon meeldib väga.