10.juuni Rakvere Ööjooks jäi vahele, kuna rada tuttava linna vahel kõval asfaltil. 11.juuni Harku järve jooksule ei läinud, kuna kaugel ja kunagi käinud ka. Pealegi olid mõlemad liiga kallid. 12.juuni plaan sai Arxxxiga paika aga juba aprilli lõpus - minek Järvamaale Albu valda Valgehobusemäe suusa ja puhkekeskusesse XT spordi korraldatavale 4. Salomon Maastikumaratonile.
Meie maratonidistantsi muidugi ei võtnud, ka pidasime poolmaratoni liigseks. Läksime Rahvajooksu rajale - 10,5km, tõusumeetreid (ja tegelikult ka langust) 300. Seda on muide päris palju - Tallinna teletorni tippu ja alla 10+km vältel. Lisaks lugematult teele langenuid puid üle hüppamiseks või alt roomamiseks, sadu meetreid liiva ja ning vajuvat soist mätast, rääkimata oksi täis raiesmikust. Lisame siia veel vähese tuulega ilma, kus lõõskav päike ka varjus oleva kraadi 33 Celsiuseni küttis ja tere tulemast Eesti raskeimale cross country jooksule. Minul pole alust hindamiseks, kuid kohapeal väidetult pole Kõva Mehe Jooks tõusude puuduste tõttu võrreldav.Transaplaanide muutumise tõttu läks meil hommikul kiireks. Peaaegu kohale jõudes näitas Arxxx, kus seisis tema auto talvel suusavõistlusel käies - pea km baasist. Imestasime, et kus kõik autod on ja naljatlesime, et küllap maratonil on 3 jooksjat, poolikul 6 ja neljandikul 30. Oleks ma aimanud, et nali on minu kulul - tagantjärele stardiprotokolli vaadates selgub, et kümnesele oli reganud vaid 24 inimest (21le 29 ja 42le 32). Ettetõttavalt - lõpuprotokollis oli nii 10sel kui 21sel distantsil 25 lõpetajat. Maratoni kohta ei tea - lahkusime enne viimaste lõpetamist ja kodukal lõplikke seise veel pole. UPDATE: nüüd on siin.
Saabusime 15min enne kl 12 starti. Kuigi olime ületanud stardimaterialide väljastamise ajapiiri, sai otsima tõtanud Arxxx need kenasti kätte, kuni mina parkisin, jalatseid vahetasin (Kevadjooksul võidetud uued Nike naistesokid jalga, mis muide olid väga head! :) ) ja muidu valmistusin. Kui Arxxx 2 minuti pärast tagasi oli, nr 2 rinnus, ja mulle nr 3 andis, olin mõnevõrra üllatunud. Kas tõesti olime nii varased regajad, või on nii vähe võistlejaid?
Mõni minut jäi veel puu all venitusteks ja Arxil pulsikella toomiseks ning stardikoridori. Sinna mõni ikka kogunes, kuid üldiselt väga vähe rahvast. Siiski piisavalt mitu, et minu mitteametlik alati püsiv eesmärk oma rinnanumbrist, antud juhul nr 3, kõrgem koht saada muutus ebareaalseks. Arvan endiselt, et kui võistlusel on vähe osalejaid, siis kohaletulnud on asja tõsiselt võtjad ja sportlaste sees pole mul midagi teha.
Päevad enne jooksu olin väikeses segaduses. Uskusin, et 10,5km saan hakkama ja ka 300m tõusuga, aga kas ka mõlemad ühendatult ja kui edukalt? Samuti polnud rajast piisavat ettekujutust. Nii ei teadnud, kas alustada rahulikult ja hoida end lõpuks või vastupidi. Arxxxiga sõites arutades olime ühel nõul, et kui tunni sisse jõuame, siis on kõva küll.
Start ja kõik loksus paika. Läksin kohe oma tempoga, nagu tundsin okei olevat. 200m pärast oli seis minu ees selginenud - olin 11nes. Järgmised paar km jooksin omas mullis. Võimalik, et sain kellestki ka mööda, kuid enamik ees olijatest kadusid silmapiiri taha. Veidi enne 3km märki moodustus 3ne grupp. Vähemalt ma arvan, et see oli kolmene. Juhtisin seda seltskonda 4km, kordagi taha kiikamata. Veidi enne 7km punkti mindi mööda ja üks mees polnud enam see, keda arvasin, nii et seljataga võis mingi võitlus toimunud olla.
Rada peale 7km posti oli suht väsitav. Mainitud soine ja ka liivane lõik mahtusid järgneva km sisse. Hüpped üle puude ei meenutanud enam hüppeid ja üldse tundusid takistused raskemad. Tasaseid ja ka kerge kallakuga jupid sai veel enam vähem kiirusega läbitud, kuid hetkepingutuste võime oli kahanenud.
Õnneks polnudki seda enam palju vaja. Viimased km läksid sujuvalt. Kõige viimane pingutus oli suur mägi, kust laudurid ja suuskajad talvel tuhisevad. Seal võtsin viimased 2/3 jalutades (jalutasin kokku 2-3 korda väga järskudel küngastel, sest kogemused on õpetanud, et energiakulu pole seda väikest ajavõitu väärt).
Ja õnnelikult finishisse! Kätte pisteti mingi sel hetkel hästi maitsev mahlapakk. Olin rajal kasutanud küll mõlemat joogipunkti (5km spordijook suhu ja vesi pähe, 7?km pool topsi vett kõrist alla, teine pähe), kuid sellest vedelikust jäi väheks.
Jäin Arxxxi ootama. Kätlesime minust 28sek hiljem lõpetanud mehega, kellega rajal lahingut pidasime - möödusin temast esimese poole km sees, hiljem tuli ta järgi ja moodustas 1 mehe 3sest grupist, 7km posti ligi näitas taldu ja peale 9ndat loobus positsioonist taas. Jõudsin veel 3x autos käia (pastlate vahetus, digika toomine ja digika patakate vahetus), ja Arxxx jõudiski ajaga 1h12min51sek. Väsinuna, aga... väsinuna. :)
Mida Arxxx asjast arvas? Et tal olevat 3km juures kett maas olnud, polnud just teab kui kerge (tema trenn möödus ju puhtalt lamedal maal). Joogipunktid aitasid, ka külma vee dush, mida üks rajaäärne majaperemees möödujatele pakkus (mina loobusin). Lõpumäe tipus, mida tema samuti järsemas osas jalutas, näidanut ta pulsikell 194! Vahepeal andsid põlved tunda, kuid valutama veel ei hakanud. Kulutatud kaloriteks pakkus pulsikell 1395!
Mida mul raja kohta öelda? Väga lahe! Veendun üha rohkem, et cross country running on minu teema. Looduses ja küngastel on palju-palju mõnusam, kui kõva kattega teedel, eriti asulas. Kuigi seekord oli paar ohtlikku olukorda (oleksin puult hüpates jala peaaegu karmilt välja väänanud (korra kont katki olnud, kardan selliseid asju), üks oks ründas otsaga jalga, mitmest komistamisest rääkimatta), on CCR rajad huvitavamad ja silmi tuleb kogu aeg lahti hoida. Korraldajatele kiitus, et rada oli hästi märgistatud - ka mitte kõige selgemates kohtades ei pidanud üle paari sekundi järgmise lindi silmamiseks kulutama.
Kodulehele pole veel lõplikku protokolli ilmunud, kuid kohapeal seinale pandud info kohaselt ei jäänud ma oma distantsil seekord alla ühelegi seeniorile (klass M45) ega naisele. Palju puudu aga polnud. Mees, kellega rajal kõige rohkem kohtusime ja finishis kätlesime, kaotas 28sek. Naistest parim, pisike alla 16a vanune plika lõpetas vaid 7sek peale mind! Üldarvestuses lõpetasin 7ndana, omas vanuseklassis 5ndana, ajaga 59min 18sek. Arvestades, et rajal oli vaid 25 võistlejat, pole see küll eriline näitaja. Ja kuigi jõudsin napilt eesmärgiks olnud tunni sisse, lootsin väiksemat aega. Samas pole põhjust kahetsusteks ega virinaks, sest rada ja ilmaolud oli katsumusterohkelt rasked.
Või veidi ikka - endiselt pole rahul oma energiajaotusega. Arxxx oli tubli, pani kõik rajale ja oli hiljem väsinud. Mina olin paar minti peale lõppu korras. Käisime veel ujumas ja matkamas ning ikkagi ei murdnud väsimus mind enne magama kui kl pool kolm öösel. Oleks ju võinud 10min rajal kiirem olla ja pärast jooksu kustunud.
Hängisime lõpetamise järel jooksukeskuses päris tükk aega. Õnnitlesin Vjatšeslav Košelevi poolmaratoni võidu puhul (poiss käis nii Rakvere Ööjooksul kui Harku järve jooksul!) ja viskasin käppa ka Randy Korbile ägeda ürituse korraldamise eest (üllatav, et rahvast nii vähe siiski oli). Käisime korralikus saunas, sõime hernesuppi, tegime kätekõverdusi, jõime palju, aplodeerisime võitjatele, ronisime kohalikku vaatetorni, Arxxxil õllepurk käes ja fotografeerisime kena kohta.
Autosse ja km sõitu. Aeg ujumiseks lähedalasuvas endisesse karjääri tekkinud järves, millest juba 2x möödunud - korra autoga, korra joostes. Rahvast oli paksult, kuid raiusime omale raja sisse ja tegime mõned sulpsatused. Mõlemale selle aasta esimesed välisveekogus ujumised (ma ikka kahetsen, et juba mai lõpus Viru rabas ei käinud). Mõnusalt värskendav.
Veeseiklusega ühel pool, vaatas Arxxx välja RMK matkaraja ja sinna me suundusime. Teelolekul ja kohapeal sobitusid peas pusletükid pidevalt kokku. Tundsin ära kohti läbikukkunud Erna matkast ja kunagisest rabamatkast nüüdseks kivi alla peitunud Kersti ja Kärriga. Kuigi seikluste rajad ei kattunud, pole ma kunagi mõelnud, et Kakerdaja raba ja Suur-Kalajärv (oh seda Erna käbidelugemise sukeldumist) paigad on kõrvuti. Äratundmisrõõmu ja Arxxxile meenutamist kui palju.
No comments:
Post a Comment