Publiku nõudmisel katsun meenutada reisi Berliini, mis leidis aset 42. nädalal. See saab olema raske…
Minek võrdus terve päeva bussis istumist, kuigi vahepeatuseid oli. Et poolsihilikult olin eelmisel ööl jõudnud magada vaid tunnikese, siis sai suur hulk ajast veedetud silmi looja lastes. Oma suure musta jala tõttu sain koha esireas ja üksi kogu pingi, aga sellegi poolest oli reis suht ebamugav – jalale polnud head asendit.
Meie mitmepäevase sealoleku puhkehetked toimusid kohas nimega Hotel Transit Loft. Odavapoolse muljega, kuid puhas ja elatav. Kohutav oli muidugi, et fuajees, mis asus 3ndal korrusel, oli lubatud suitsetada. See ja omamoodi vastuvõtulaua teenindajad viisid maine minu silmis madalale.
Saabumisõhtule järgnev päeva algas bussituuriga. Giid juhatas bussi mööda linna ning lobises sellest ja tollest, samal ajal kui turistid läbi aknaklaaside pilte klõpsisid. Üks paarist peatusest oli jupikese Berliini müüri ääres, kust tükikest ebays müümiseks võtta ei saanud, kuid kunsti fotoseerida võis.
Hauptbahnhof – Lehrter Bahnhofi juures laadis buss oma reisjad maha. Ees ootas Hamburger Bahnhof muuseumi külastus. Modern Art, mis meid avasüli kunstimaailma meelitas, oli tegelikult kreisi ja pigem traumeeriv. Hoopis huvitavama elamuse kollekteerisin mina, kes ratastooliga ringi rallis. Sain sõita liftidega, mis esmapilgul tunduvad sõitvat treppide käsipuudel. Aga oi kui aeglased need on…
Muuseumist välja pääsedes tegin otsuse. Ekstreemsust otsivale hingele sobiva otsuse – minna tagasi hotelli omal jõul. Mul oli ühistransa 3 päeva pilet taskus, kuid tahtsin seigelda ja testida. Kaart hambus/pihus, veerisin tänavanimesi ja orienteerusin. Jalgrattaliikluse tõttu on enamik äärekividest madala randiga ja ratastooliga läbitavad. Mõnevõrra kurnavamad olid künkad, kust end üles pidin veeretama. Ka munakiviteed, mida just vähe pole, mu lemmikpinnaseks ei liigitunud.
Kaks tundi hiljem jõudsingi hotelli, kus tunnistajate imestused/komplimendid ära teenisin. Aga sellegi poolest ei kavatsenud ma edaspidi vabal tahtel sellist retke ette võtta. Põhiliselt just liikumisvahendi olukorra tõttu – selle otsejooksuga saaks edukalt liikuda ringteel.
Kolmapäev algas Neue Nationalgalerie külastusega. Sügavaima mulje jättis Paul Delvaux‘i „Der Wachmann II“ (1961). Ja kui me juba seal kandis olime, siis käisime läbi ka Kulturforumi. Sealsed vanad maalid olid juba vaadatavamad. Meeldivaim oli Pieter Jansz. Saenredami ”Colosseum in Rome (überfall auf eine Kutsche) (1631).
Samasse päeva mahtus veel veidi reisimist, nt Brandenburgi värava läbimine ja ümber Reichstagi hoone tiirutamine. Hotelli naasmiseks kasutasin aga kohalikke bussi- ja trammiteenuseid, mis Eesti analoogidest paremal tasemel.
Neljas päev Saxamaa pealinnas, külm ja märg. Kõik ikkagi bussi ja Holocaust Mahnmali juures maha. Sealt edasi uuesti Reichstagi, et seekord ka sisse astuda. Õnnetuseks on kuppel just puhastuses ja sinna ei pääse, küll on aga avatud katus. Saan maitsta invaliidi eeliseid – erisissepääsust hoonesse, eelisjärjekorras lifti. Ei mingied tohutuid järjekordi. Paar pilti katusel klõpsitud, taas Brandenburgi alt läbi ja bussiga Alexanderplatzile. Vaatan sovietide tehtud TV torni (Fernsehturm Berlin) maapealt, aga kuna olin vahetult enne saanud infot, et ülesminek on suht kallis ja pole oma hinda ja järjekorra ajakulu väärt, veeren sellest oma liikuva tugitooliga lihtsalt mööda. Et pole eriti isu rohkem ringi rallida, naasen hotelli. Et Ossil Eestis samal päeval sünna, oleks tore olla peol ja saunas... aga võtan oma raamatu ja loen hoopis seda.
Reede, lahkumine. Ees ootab piinarikas loksumine. Rohke magamise tõttu ei tule magamisest enne pealelõunat midagi välja. Lihtsalt lõpmatu ebamugavus. Ja varsti pärast piiri ületust jääb buss seisma. Kuigi mõõtmine näitab, et kütust paagis veidi on, aitab juurde valamine bussi siiski taas liikuma. Õnn, et Statoil nii lähedal oli, vaid paarsada meetrit jalutamist.
Plaanist paar tundi plaanitust hiljem saabume lõpuks sihtkohta. Kõik õnnelikud. Kõvasti vatti saanud bussijuht kindlasti ka. Suht tore reis, kuigi mulle veidi võimalustevaesem. Õhtustest baaride/klubide/kontsertite külastamistest loobusin, sest peale päeva rataste veeretamist ei olnud jaksu/viitsimust veel kuhugi komberdada. Vot.
Minek võrdus terve päeva bussis istumist, kuigi vahepeatuseid oli. Et poolsihilikult olin eelmisel ööl jõudnud magada vaid tunnikese, siis sai suur hulk ajast veedetud silmi looja lastes. Oma suure musta jala tõttu sain koha esireas ja üksi kogu pingi, aga sellegi poolest oli reis suht ebamugav – jalale polnud head asendit.
Meie mitmepäevase sealoleku puhkehetked toimusid kohas nimega Hotel Transit Loft. Odavapoolse muljega, kuid puhas ja elatav. Kohutav oli muidugi, et fuajees, mis asus 3ndal korrusel, oli lubatud suitsetada. See ja omamoodi vastuvõtulaua teenindajad viisid maine minu silmis madalale.
Saabumisõhtule järgnev päeva algas bussituuriga. Giid juhatas bussi mööda linna ning lobises sellest ja tollest, samal ajal kui turistid läbi aknaklaaside pilte klõpsisid. Üks paarist peatusest oli jupikese Berliini müüri ääres, kust tükikest ebays müümiseks võtta ei saanud, kuid kunsti fotoseerida võis.
Hauptbahnhof – Lehrter Bahnhofi juures laadis buss oma reisjad maha. Ees ootas Hamburger Bahnhof muuseumi külastus. Modern Art, mis meid avasüli kunstimaailma meelitas, oli tegelikult kreisi ja pigem traumeeriv. Hoopis huvitavama elamuse kollekteerisin mina, kes ratastooliga ringi rallis. Sain sõita liftidega, mis esmapilgul tunduvad sõitvat treppide käsipuudel. Aga oi kui aeglased need on…
Muuseumist välja pääsedes tegin otsuse. Ekstreemsust otsivale hingele sobiva otsuse – minna tagasi hotelli omal jõul. Mul oli ühistransa 3 päeva pilet taskus, kuid tahtsin seigelda ja testida. Kaart hambus/pihus, veerisin tänavanimesi ja orienteerusin. Jalgrattaliikluse tõttu on enamik äärekividest madala randiga ja ratastooliga läbitavad. Mõnevõrra kurnavamad olid künkad, kust end üles pidin veeretama. Ka munakiviteed, mida just vähe pole, mu lemmikpinnaseks ei liigitunud.
Kaks tundi hiljem jõudsingi hotelli, kus tunnistajate imestused/komplimendid ära teenisin. Aga sellegi poolest ei kavatsenud ma edaspidi vabal tahtel sellist retke ette võtta. Põhiliselt just liikumisvahendi olukorra tõttu – selle otsejooksuga saaks edukalt liikuda ringteel.
Kolmapäev algas Neue Nationalgalerie külastusega. Sügavaima mulje jättis Paul Delvaux‘i „Der Wachmann II“ (1961). Ja kui me juba seal kandis olime, siis käisime läbi ka Kulturforumi. Sealsed vanad maalid olid juba vaadatavamad. Meeldivaim oli Pieter Jansz. Saenredami ”Colosseum in Rome (überfall auf eine Kutsche) (1631).
Samasse päeva mahtus veel veidi reisimist, nt Brandenburgi värava läbimine ja ümber Reichstagi hoone tiirutamine. Hotelli naasmiseks kasutasin aga kohalikke bussi- ja trammiteenuseid, mis Eesti analoogidest paremal tasemel.
Neljas päev Saxamaa pealinnas, külm ja märg. Kõik ikkagi bussi ja Holocaust Mahnmali juures maha. Sealt edasi uuesti Reichstagi, et seekord ka sisse astuda. Õnnetuseks on kuppel just puhastuses ja sinna ei pääse, küll on aga avatud katus. Saan maitsta invaliidi eeliseid – erisissepääsust hoonesse, eelisjärjekorras lifti. Ei mingied tohutuid järjekordi. Paar pilti katusel klõpsitud, taas Brandenburgi alt läbi ja bussiga Alexanderplatzile. Vaatan sovietide tehtud TV torni (Fernsehturm Berlin) maapealt, aga kuna olin vahetult enne saanud infot, et ülesminek on suht kallis ja pole oma hinda ja järjekorra ajakulu väärt, veeren sellest oma liikuva tugitooliga lihtsalt mööda. Et pole eriti isu rohkem ringi rallida, naasen hotelli. Et Ossil Eestis samal päeval sünna, oleks tore olla peol ja saunas... aga võtan oma raamatu ja loen hoopis seda.
Reede, lahkumine. Ees ootab piinarikas loksumine. Rohke magamise tõttu ei tule magamisest enne pealelõunat midagi välja. Lihtsalt lõpmatu ebamugavus. Ja varsti pärast piiri ületust jääb buss seisma. Kuigi mõõtmine näitab, et kütust paagis veidi on, aitab juurde valamine bussi siiski taas liikuma. Õnn, et Statoil nii lähedal oli, vaid paarsada meetrit jalutamist.
Plaanist paar tundi plaanitust hiljem saabume lõpuks sihtkohta. Kõik õnnelikud. Kõvasti vatti saanud bussijuht kindlasti ka. Suht tore reis, kuigi mulle veidi võimalustevaesem. Õhtustest baaride/klubide/kontsertite külastamistest loobusin, sest peale päeva rataste veeretamist ei olnud jaksu/viitsimust veel kuhugi komberdada. Vot.
No comments:
Post a Comment