Piinlik. Nii piinlik. Taas blogi soigus. Vahepeal palju juhtunud. Näiteks Amsterdami reis. Ehk ühel heal päeval meenutan kaugemat möödunut, kuid nüüd Norra reisist.
Long story short - see oli fantastiline! Aasta sündmus senise seisuga.
Järgmine hommik kanuutasime õpetaja Voldby, Alexi ja Andersiga teistest varem minema, et sobiv rapelingu paik leida. Leidsime ja pool päeva laskusime köiega kaljult. Päike lõõmas ja ilm oli tsärgigi jaoks liiga palav.
Lõuna järel algas kanuumatk, et uus saar leida. See reis kujunes pikaks ja baasi tegime järve teises otsas. Vahepeal kostitas meid lühike vihm, mille järel taas päike võimutses. Kava oli suht sarnane eelmise õhtuga - väliköögiga söök, lõkke ääres istumine ja kesköö paiku olin taas viimaste seas, kes magama ronis. Meie rühm taas presendi alla, osad telkidesse.
Kolmas päev ja peale pakkimist taas kanuudesse. Seekord suundusime tagasi starti. Keskpäevaks oli kanuutamine ühel pool. Rendipunktis pidasime lõuna, tegime osadega kümbluse järves ja saime dushi all käia. Tagasi bussidesse ja järgmisesse punkti. Sihtkohaks oli Hansu, teise õpetaja, mägihütt.
Bussisõidu ajal juhtus sama, mis eelmisel päeval - vihmasabin keset kuuma päeva. Kuid selleks ajaks, kui oli vaja maja juurde ronida, oli taas kuiv. See lihtsutas liikumist hoone poole, kuhu ei vii ükski autotee. Ainus viis sinna jõuda on umbes 10 min ülesmäge metsarada.
ülejäänud päev merepinnast pea 300m kõrgemal olevas majas möödus lõõgastudes. Mina nt võtsin oma lamamismati ja läksin metsa magama mõneks ajaks.
Neljanda päeva esimene pool oli jalgsimatkale pühendatud. Natukene orienteerusime, kuid see läks varsti üle matkamiseks mööda jõeäärt. Turnisime kivistel metsaradadel, imetlesime loodust, läbisime kümnetesse meetritesse ulatuvaid kõrgusvahesid... me likes. :) I-le pani punkti varustuse tassimine mäe alt autodest baasi. Ei olnud eriti väike küngas ega sile rada.
Koht kämpimiseks oli super. Kalju ääres, mis ühes kohas katusealuse moodustas. Samas kõrval pisike järv. Kaljudel mitmed ronimisrajad, üle järve jookev ahviraudtee tross... :) Pealelõunat sai kolm ronimimisrada harjutamiseks üles seatud ja ahviraudteel liuelda. Fun. fun, fun, ja õhtusöök oli ka päris hea. Magama läksin riskiga - magamiskott lageda taeva all. õnneks tuli kuiv öö.
Hommikul tirisin endast puugi välja (eelmisel õhtul leidsin kolm puuki enda peal ringi uitamas) ja
jätkasime kaljuteemaga. Voldby seadis üles köiega laskumise punkti 30 m kõrgusele. Esimene pool sellest oli kalju jalgade all, teisel poolel aga lihtne rippumine. Ka oli samas via ferrata rada. Neid ja ahviraudteed fännasin, ka ujusin järves veidi, kuid olin eelmisest õhtust liiga kurnatud, et ronida.
Ennelõunat pakkisime asjad kokku ja selgus, et alla tassimist vajavaid raskeid kotte palju. Enamik rahvast olid gruppide kaupa eelnevalt raftima läinud ja see tähendas, et pidime nüüd iga üks kaks rasket kotti alla tassima. Alla me jõudsime, aga mina olin seejärel suht läbi. Peale selle pidime kiiresti parvetama minema ja meil polnud aega ka lõuna jaoks.
Märjad parvetamiserõivad selga aetud, hüppasime bussi, et stardikohta suunduda. Nüüd juhtus aga väike õnnetus - samal ajal kui ma bussi astumisel piilarist kinni hoidsin, tõmbas Voldby esiukse kinni, koos minu sõrmedega. Tegin karjatuse ja sain sõrmed tagasi. Veidi valus oli küll. Hakkasime aga kohe liikuma. Millegi pärast oli järgnev 5 minutilne bussisõit päris raske - sõrmed tegid valu, kurnatus ja nälg panid mu iiveldama ja järsku hakkas palav ja higistus. Kummipaadi tassimisel oli minust vist vähe kasu ja ma täpselt ei mäleta, kuidas ma seisin. Hiljem ütles Margus, et parvetamise juhenduse lugemise ajal olin kaame ja sain küsimusi, kas ma ikka võtan osa. Kaks töövõimetut sõrme aga mind ei takistanud. Enne paati hüppamist sain sõrmed mõneks sekundiks külma jõevette kasta ja sealt edasi hakkasin taastuma.
Kummipaadiga raftimine algas ülesandega, mis saatis igaühe üle parve vette. Harjumiseks veega ja õnnetusjuhtumis käitumise harjutamiseks. Edasi saime mõne hüppe ja minikärestiku maitse, kuid ei midagi metsikut ja õige pea saigi lõbu otsa. Igal teisel päeval oleksin ehk veidi nina krimpsutanud, kuid mu olukorda arvestades olin sõiduga rahul - sain maitse, meeldiva, suhu.
Saime lõpuks süüa ja naasime Hansu hütti. Olin täiesti läbi, kui majja jõudsin. Magasin enne õhtusööki, peale toitumist mängisime mõne raundi kaarte ja uinuma pugesin rõdule.
Vara-vara hommikul olin vihmatibade tõttu majja taganema sunnitud. Sain veel veidi magada, enne, kui uude kohta ronima läksime.
Käisime seda kaljut ühel õhtul paar päeva varem piilumas ja kuna meile meeldis, mida nägime, võtsime sellel turnimise plaaniväliselt kavva. Tegin ka paar ronimist, kuigi kahe valuliku ja küünte alt lillade sõrmedega oli see mõneti ebamugavam. Lisaks saime natuke vihma, mis kalju libedamaks tegi. Aga seda ekstreemsem. :)
Tegime samas lõuna ja hakkasime koju liikuma. Sõit möödus suhteliselt sündmustevaeselt - mõned tunnid bussis ja laevas istumist.
Kuigi mu kirjatükk igav, oli reis kokkuvõttes super. Ilm oli hea (Taani tundub nüüd nii külm), päikest saime palju ja seltskond oli tore.
Nüüd ma magama minen. Hambaarsti külastus ja testid spordis (kuigi ma pole veel Norrastki taastunud) ära väsitanud mu.
Long story short - see oli fantastiline! Aasta sündmus senise seisuga.
Nüüd veidi detaile. Reis põhja poole algas Transititega. 12 aeg astusime Hirtshalsis kolmeks tunniks Color Line' SuperSpeed 1 laevale, et ületada Taani ja Norra vaheline vesi. Kristiansandist liikusime veel umbes 40 km põhja suunas (ja alaliselt ülesmäge) Ogge järveni. Saime 9 kanuud, panime pakid pardale ja sõudsime mõned kilomeetrid sobivat kämpimissaart otsides.
õhtu möödus rahulikult - tegime süüa, chillisime ja kesköö paiku ronisin presentkatusealuse alla tuttu.Järgmine hommik kanuutasime õpetaja Voldby, Alexi ja Andersiga teistest varem minema, et sobiv rapelingu paik leida. Leidsime ja pool päeva laskusime köiega kaljult. Päike lõõmas ja ilm oli tsärgigi jaoks liiga palav.
Lõuna järel algas kanuumatk, et uus saar leida. See reis kujunes pikaks ja baasi tegime järve teises otsas. Vahepeal kostitas meid lühike vihm, mille järel taas päike võimutses. Kava oli suht sarnane eelmise õhtuga - väliköögiga söök, lõkke ääres istumine ja kesköö paiku olin taas viimaste seas, kes magama ronis. Meie rühm taas presendi alla, osad telkidesse.
Kolmas päev ja peale pakkimist taas kanuudesse. Seekord suundusime tagasi starti. Keskpäevaks oli kanuutamine ühel pool. Rendipunktis pidasime lõuna, tegime osadega kümbluse järves ja saime dushi all käia. Tagasi bussidesse ja järgmisesse punkti. Sihtkohaks oli Hansu, teise õpetaja, mägihütt.
Bussisõidu ajal juhtus sama, mis eelmisel päeval - vihmasabin keset kuuma päeva. Kuid selleks ajaks, kui oli vaja maja juurde ronida, oli taas kuiv. See lihtsutas liikumist hoone poole, kuhu ei vii ükski autotee. Ainus viis sinna jõuda on umbes 10 min ülesmäge metsarada.
ülejäänud päev merepinnast pea 300m kõrgemal olevas majas möödus lõõgastudes. Mina nt võtsin oma lamamismati ja läksin metsa magama mõneks ajaks.
Neljanda päeva esimene pool oli jalgsimatkale pühendatud. Natukene orienteerusime, kuid see läks varsti üle matkamiseks mööda jõeäärt. Turnisime kivistel metsaradadel, imetlesime loodust, läbisime kümnetesse meetritesse ulatuvaid kõrgusvahesid... me likes. :) I-le pani punkti varustuse tassimine mäe alt autodest baasi. Ei olnud eriti väike küngas ega sile rada.
Koht kämpimiseks oli super. Kalju ääres, mis ühes kohas katusealuse moodustas. Samas kõrval pisike järv. Kaljudel mitmed ronimisrajad, üle järve jookev ahviraudtee tross... :) Pealelõunat sai kolm ronimimisrada harjutamiseks üles seatud ja ahviraudteel liuelda. Fun. fun, fun, ja õhtusöök oli ka päris hea. Magama läksin riskiga - magamiskott lageda taeva all. õnneks tuli kuiv öö.
Hommikul tirisin endast puugi välja (eelmisel õhtul leidsin kolm puuki enda peal ringi uitamas) ja
jätkasime kaljuteemaga. Voldby seadis üles köiega laskumise punkti 30 m kõrgusele. Esimene pool sellest oli kalju jalgade all, teisel poolel aga lihtne rippumine. Ka oli samas via ferrata rada. Neid ja ahviraudteed fännasin, ka ujusin järves veidi, kuid olin eelmisest õhtust liiga kurnatud, et ronida.
Ennelõunat pakkisime asjad kokku ja selgus, et alla tassimist vajavaid raskeid kotte palju. Enamik rahvast olid gruppide kaupa eelnevalt raftima läinud ja see tähendas, et pidime nüüd iga üks kaks rasket kotti alla tassima. Alla me jõudsime, aga mina olin seejärel suht läbi. Peale selle pidime kiiresti parvetama minema ja meil polnud aega ka lõuna jaoks.
Märjad parvetamiserõivad selga aetud, hüppasime bussi, et stardikohta suunduda. Nüüd juhtus aga väike õnnetus - samal ajal kui ma bussi astumisel piilarist kinni hoidsin, tõmbas Voldby esiukse kinni, koos minu sõrmedega. Tegin karjatuse ja sain sõrmed tagasi. Veidi valus oli küll. Hakkasime aga kohe liikuma. Millegi pärast oli järgnev 5 minutilne bussisõit päris raske - sõrmed tegid valu, kurnatus ja nälg panid mu iiveldama ja järsku hakkas palav ja higistus. Kummipaadi tassimisel oli minust vist vähe kasu ja ma täpselt ei mäleta, kuidas ma seisin. Hiljem ütles Margus, et parvetamise juhenduse lugemise ajal olin kaame ja sain küsimusi, kas ma ikka võtan osa. Kaks töövõimetut sõrme aga mind ei takistanud. Enne paati hüppamist sain sõrmed mõneks sekundiks külma jõevette kasta ja sealt edasi hakkasin taastuma.
Kummipaadiga raftimine algas ülesandega, mis saatis igaühe üle parve vette. Harjumiseks veega ja õnnetusjuhtumis käitumise harjutamiseks. Edasi saime mõne hüppe ja minikärestiku maitse, kuid ei midagi metsikut ja õige pea saigi lõbu otsa. Igal teisel päeval oleksin ehk veidi nina krimpsutanud, kuid mu olukorda arvestades olin sõiduga rahul - sain maitse, meeldiva, suhu.
Saime lõpuks süüa ja naasime Hansu hütti. Olin täiesti läbi, kui majja jõudsin. Magasin enne õhtusööki, peale toitumist mängisime mõne raundi kaarte ja uinuma pugesin rõdule.
Vara-vara hommikul olin vihmatibade tõttu majja taganema sunnitud. Sain veel veidi magada, enne, kui uude kohta ronima läksime.
Käisime seda kaljut ühel õhtul paar päeva varem piilumas ja kuna meile meeldis, mida nägime, võtsime sellel turnimise plaaniväliselt kavva. Tegin ka paar ronimist, kuigi kahe valuliku ja küünte alt lillade sõrmedega oli see mõneti ebamugavam. Lisaks saime natuke vihma, mis kalju libedamaks tegi. Aga seda ekstreemsem. :)
Tegime samas lõuna ja hakkasime koju liikuma. Sõit möödus suhteliselt sündmustevaeselt - mõned tunnid bussis ja laevas istumist.
Kuigi mu kirjatükk igav, oli reis kokkuvõttes super. Ilm oli hea (Taani tundub nüüd nii külm), päikest saime palju ja seltskond oli tore.
Nüüd ma magama minen. Hambaarsti külastus ja testid spordis (kuigi ma pole veel Norrastki taastunud) ära väsitanud mu.
