Raske otsus Kevadjooksu üle

Hehee, eile arstil sidet vahetamas käies sain lõpuks võidu - peale mu nädalast peale käimist anti lõpuks alla "sul on pooleteistkuu pikkune füüsilise pingutuse piirang blabla" seisukohast ja öeldi "no mine jookse siis, aga omal vastutusel!". Nii ma tegingi täna omk proovijooksu, aeglase ja lühikese. Valu ei olnud, kiskumistunnet ei tundnud, lekkima midagi ei hakkanud... Muidugi on koht veel tublisti paistes, kuid see ei sega ja saan nüüd akata tasapisi vahepeal kogunenud rasvavoltide maha vudimise-väntamisega tegelema.

Sellegi poolest jätan Rabajooksu kõrval ka teise ürituse vahele - sel laupäeval toimuva Kõrvemaa Kevadjooksu. Soov on küll minna, kuid on hulga tagasihoidvaid põhjuseid - pole vormi isegi rahuldava 6km jaoks, rääkimatta 16kmks, ja ometi oleks see põhjus minemiseks (6km juba kunagi käinud, Tartu Maratoni ettevalmistuseks oleks vaja teha pikk ots); äkki pole haav valmis; transaprob; päris kallis pilet nüüd juba.

Haav, olevik ja lähitulevik

Täna toimus Tallinnas Harkus 79. Rabajooks, kuhu ma tahtsin minna, kuid haav ei lase veel. Nädala eest võeti niidid välja, pool oli kinni jäänud, ülemine pool aga mitte. Midagi hullu ka ei ole, üldiselt ei tunnegi enam midagi, kuid iga paari päeva tagnt on vaja mingit pasteeti määrida.

Järgmisel ja ülejärgmisel nädalal on vastavalt RMK Kõrvemaa Kevadjooks ja 84. Suurjooks ümber Viljandi järve. Sooviks osa võtta, aga ei tea, kas saab. Ka pole enam mingit vormi.

Opi aftermätsh, Tartu jooksumaratonile regamine

Nädala eest oli väike op. Muresi pole olnud, ühtki valuvaigistit vm medikamenti pole tarbinud. Polnud väga jube kõndida 500m kohe peale opiunest ärkamist ega ka iljem. Paar päeva peale oppi oli treppist alla minek ebamugav, aga see oli Scoutsrännaku mõjust reitele.

Kuigi käia pole valus, on nt peale 1.5km jalutamist tunne kuidagi nõrk. Aga küllap see üle läheb. Peab minema, sest just regasin end Ossi "survel" täpselt kuu aja pärast toimuvale SEB 31. Tartu Jooksumaratoni 23km distantsile. Mul on suured kahtlused selle mõtte hääduses (kas taastun, kas jaksan 23km etc.), kuid taganemisteed enam pole.

Scoutsrännak 2013

Tegingi eile nii Scoutsrännak 2013 läbi. 10s üleüldse, minu jaoks teine. Eelmine kord käisin 2011 kohutava tulemusega - lõpetasin ajaga umb 5h45min ja jalataldade valuga, mis võrreldav Erna matka järelmaitsega. 

Seekord oli ettevalmistus ehk tiba parem. Üks vähestest asjadest, mida oleks rohkem tahtnud, oli eelnev uni - 6h. Start pidi Paldiskist olema 9 (lükkus umb 15min edasi), aga olin platsis enne 8t.

Kuigi läksin rajale arvamusega, et 4h sisse ma ei mahu, see siiski juhtus! Lõpetasin 30km, 15+kg seljas, ajaga 3h49min! Sain medali, mida jagati alla 4h lõpetanud tsiviilidele. Jõustruktuuride esindajad, kes pidid olema vormis, saabastega ja vedama relva, teenisid medali 4h30min sees lõpetades. Eraisikuid tundus laiguliste armee vahel siiski vähe olema.

2 eelmist päeva olid erinevatel põhjustel nigelad, kuid selleks neljapäevaks langesid tähed kokku. Ilm oli ilus päikseline, eelnev öö -5C oli raja mõnusalt tahkeks teinud. Üks põhjustest kohe stardis liduma pista ja eesmistega liikuda oligi tahkete maastikuradade nautimise võimalus. Mida rohken jalapaare maad sonkis, seda hullemaks see läks. Kuigi ka mina sain veidi mudas ja pehmes lumes sombata, olid teeolud kahtlemata kordades ullemad viimaste jaoks.

Varustus töötas hästi. Vanad crosscountry NewBalance'd villase sokiga - (y). Lõpus jalatallad andsid muidugi tunda, aga ei midagi rasket. Villiakatisi võis tekkida, kuid mitte rohkem.

3 kihti ülakehal sobis temperatuuriga ästi. Mütsi pähe-maha vahetusega sai eluolu edukalt sättida.

Lowe Alpine kott 5x2l veega täidetud CocaCola pudelite ja muud kolaga istus seljas ästi.

Liikusin üksi. Mõnes sektsioonis võtsin mõned tempotegijateks, mis töötas päris korralikult. Jooksin ja kõndisin vaheldumisi, mis tundub, et oli ok strateegia. Korra tundus see mõttetu. Motivatsioon langes, kui väidetava 16km punkti juures oli aega kulunud umb 2h15min. 11km juures oli aeg veel ok olnud ja ma ei tundnud, et oleksin järsku kõvasti aeglasemaks jäänud. Lõpus lauas meestega rääkides üks puistas, et tema tallaanduri põhjal oli punkt umbes 18km peal, mis tundub loogilisem. Ka teised km märked tundusid mulle kummalised, kuid neil polnud suurt tähtsust. 21km punktis sai aga mustikakisselli, mis oli super!

Mis veel oli üllatav, et vaatamatta rajal tarbutud umb 1,5l vedelikele oli vett vaja lasta vaid korra, ja seda 6ndal km, kui see oli mind stardist pinnima hakanud. Miks see oluline on, on näide, kui raske oli aega tagasi teha - grupp, kellega liikusin kuni 6km-ni, oli mu silmist jäädavalt kadunud. Isegi iljem, kui viskasin vaid korraks koti seljast, et sealt banaani võtta, oli eest läinud meeste kinni püüdmine raske. Veel iljem, kui kotist kommi püüdsin, tegin seda targalt - liikudes. Kommideks olid arahiis sokoladis, mida trbisin umb 100g. Veel sõin rajal olles 1 banaani.

Finishis saadud medali ja diplomi järel oli üllatuse tõttu meeleolu ea. Limpsisin veidi teed ja kuulasin minu auks välja aetud sõjaväe orkestrit. Peale dushi ka seljankat nautides leidsin lauast head mehed Ove ja Silveri, kes mind tagasi Talna tõid.

Tänane päev on olnud vähem aktiivsem, kuid mitte seiklustevaene. Ommikul oli asja Hiiule, kus väike op tehti. Loodetavalt armistub auk kõhus kiirelt, sest uued üritused ootavad.