Oeh, viimastel nädalatel on palju sebimist olnud, kuidagi pole blogini jõudud. Ometi kirjutamist palju. Alustan viimasest ja seni aasta mahukaimast seiklusest.
Erna matk 2011 oleks aga peaaegu meie jaoks ära jäänud. Minna või mitte 5-6aug seiklema otsustus lükkus pidevalt edasi ja ühel hetkel olid lihtsa ja keskmise raja kohad täis. Raske rada ei kutsunud peale 2010a fiaskot sugugi.
Augustikuu esimestel tundidel sai saunas siiski otsustatud, et peaks minema, kui saab. Saatsin infojuht Sirje Poolile kirja ja uurisin, kas on äkki keskmisele ruumi tekkinud? Sain eitava vastuse, kuid 3.augusti hommikul meilboksi avades ootas ees üllatus. Sirje kribas, et ühe keskmise raja 4se tiimi 2 liiget ei saa tulla ja allesjäänud otsivad asendajaid. Meile see sobis. Olles samal ajal Arxiga rattamatkal, millest ükspäev juttu teen, ajasin ka Erna-asja ja õhtuks sai vastatud, et tuleme 3kesi - mina, Arxxx ja Väike Misha. Oss pidi tööd tegema.
Meie start oli reede varahommikul 6.24, kuid pidime 2h varem kohal olema, et auto finishisse viia. Kuigi me väljasõit Rakverest hilines, jõudsime napilt enne 4.30 Kehra külje alla alguspunkti. Kord seal, oli piisavalt aega regamislehe täitmiseks, tiimi plakati joonistamiseks, kaardioskuse ja varustuse kontrolliks ning Raiti ja Toomasega, tiimi võõra poolega, põgusalt tutvumiseks. Toomase kui meist kõige suurema Erna kogemusega mehe määrasime ka kapteniks.
 |
| Kes lõpus naerab, naerab paremini! |
Nagu pilt pildil näitab, oli me tiimi nimeks Porgand (teepeal selgus ka nime päritolu). Stardi ajaks oli küll valgeks läinud, kuid kaste veel maas. Tiimi hüüu mõtlesime kohapeal ja algselt sai selleks mul turgatanud "Porgand päkka!", parafraaseerides Erna okas päkka soovi. Teel see muteerus, olles vahepeal ka "Porgand pekki".
Keskmise raja tiimid alustasid kl 6st, 8min vahedega. Meie start 4ndatena läks ilusti, kuid kaste tegi jalad kiirelt märjaks. Mu kilekott-sokid kas ei töötanud või oli jalats veest lihtsalt külm, aga tundus, et jalad olid varsti niisked. Õige pea jõudsime ületamist nõudva suure kraavini, kus pidi need jalast nagunii ära kiskuma (üks sokk oligi märg, teisele ei pööranud enam tähelepanu), nii et suurt rolli need ei mänginud.
Kraav, jah... see oli kraavide kraav. Kuna ümber ega üle polnud (lähedal olnud silla juures oli vist keeluala valve) võimalik minna, läksime läbi. Toomas kaptenina oli esimene, kes enda alasti kooris ja sügavust-põhja kontrollima läks. Mõned minutid hiljem olime kõik alasti vööni veest läbi sumbanud ja uuesti riides. Tiim, kes samal ajal meist 200m eemal vastaskaldal pusisid, olid ikka samas kohas. Samas oli neil vist ka naisi tiimis. Naljatlesime, et olnuks veidi tore, kui meil ka Kairu kaasas olnuks. :D Paistnuks, kas tegu häbeliku linnatibi või kartmatu seiklejahingega. :)
Edasi saime liikuda mööda kruusateed ja kl 8 aeg jõudsime esimesse kontrollpunkti. Ära tuli arvata 10 lõhna. Mina olin täiesti jännis, kuid teised esinesid hästi. Saime 7punkti.
KP1st kuni KP3ni oli vastutegevuse, tiimi elupunkte röövida üritavad patrullid, piirkond ja aeg olla ettevaatlik. Toomas konsulteeris telefonitsi baasiga, mille ajal ta võsastikus auku kukkus, täpsustamaks elude kaotamise süsteemi, ning seejärel võtsime taktika, et üks liigub ees ja hoiatab ohu korral järgmisi. Ees liikumist alustaski Toomas ja jäi selleks kauaks, vaid enne KP3 oli eestvedajaks Rait.
Tõenäoliselt oli tee valik KP2te kogu meie orienteerumisest suurim möödalask, aga sedagi ettenägematute asjaolude tõttu. Väljad, mida ületada tahtsime, osutusid viljapõldudest keelualadeks ja kõrgepingeliini all liikudes sattusime dsunglisse, kus taas rinnuni aukudesse sai kukkuda ja tuli alasti kraavi läbida. Kaotasime raskel maastikul ja põlluvaheteedel sikk-sakitades hulga aega ning kui KP1te jõudsime kas 2.v3ndatena, siis kl 10.30 aeg KP2 jõudes olime 4ndad.
KP2 ülesanne tundus võimatu - süte kohal keeta vett kilekotis. Pidime jalgratast leiutama hakkama. Arutasime tükk aega ja lõpuks võtsime kasutusele süsteemi, kus hakkasime sütel kuumutatud kive vette kastma. Toomase kaasa võetud tangidega taskunuga oli asendamatu abi, kuigi ära oleks kulunud ka metallist nõu. Aega läks, aga asja sai. Saime vee lõpuks mullitama ja teenisime 4punkti. Samas sai meist hiljem jõudnud tiim ülesanega kiiremini hakkama, hoides veega kilekotti lihtsalt süte kohal väga lapikult. Meie tunnine ajakulu oli aga võit meie jalgadele, sest märjad papud viskasime päikese kätte ja paljad jalad said õhku.
Edasine lõik oli kõige ohtlikum. Vaja oli ületada asfalttee ning lisaks oli palju loogilisi vastutegevuse varitsuspaiku. Olime ettevaatlikud ja edukad. Veidi peale 1te jõudsime vastutegevusest puutumatta KP3e (vastutegevus väisas meie valitud teed alles meie läbimise järel). Ülesandeks oli puude tundmine, boonuspunkte sai saelehele käepideme meisterdamise ja tööriistaga puult viilu lõikamise eest. Puude tundmine läks masendavalt. 6st (või oli mõni rohkem) lehtpuust panime täppi 2, ja needki olid toomigas ja õunapuu, milledes ma väga veendunud olin. Ühtki lucky guessi me ei saanud, mõnel puhul kahe vahel olles valisime ikka vale. Boonusülesanne läks aga paremini. Saag sai aus ja tükk sai puult küljest täpselt minutiga, nagu oli parima ajalimiidi nõue. Kokku teenisime KP3st 6punkti ja saime kohtunikelt ka lutsukomme.
Natuke metsas ragistamist ja tagasi teele. Vastutegevust polnud enam karta ja nüüd sai kruusateedel hingerahuga patserdada, kuid isiklikust nurgast vaadates ei olnud ma neist kivikühme täis kruusateedest vaimustatud. Kõvad muhud teedel ei ole jalataldadele pikas perspektiivis head.
4ndasse jõudsime 14.30 paiku. Umbes 30km "juba" läbitud. Ülesanne - ammuga märki laskmine. Arxil oli sellega kogemus kunagiselt Xdreamilt, kuid asjaharrastajat meie seas polnud. Proovima pidid kõik ja kõik valisid lamamisasendi. Et keegi ei saavutanud erilist edu, jäin mina viimaseid laske tegema ja viimasega teenisin meile ka 1 punkti. Kõik mu lasud läksid aga üldiselt paremale, esimene lisaks ka liiga madalale, kuna ei osanud noole langevust õigesti hinnata.
Olime punktis poole h ringis, muidugi palja jalu, ja edasi. Edasitee viis sama rada mööda tagasi, nii et nägime mitut tiimi, ka lihtsa raja omasi. Osad keskmised kurtsid vastutegevusele vahele jäämise üle. Ühe koha peal saime suurepärase lõikamise teha - üle äsja lõigatud viljapõllu, kus kombain senini kombaineeris. Kuigi kõrteliistakud ronisid jalatsisse torkima, oli taldadel mõnus veidi teistsugust pinda kohata.
Enne KP5t külastasime ka üht talu, kus taastasime kavalalt oma veevarusi. Pitstop ei võtnud kaua.
Veidi enne kl 5t olime lõbusate naistega KP5s. Pidime 3 kivi kaalu tunnetama. Mina võtsin kõige suurema ja pakkusin 6kg. Enne kinnitamist katsusin veel korra üle ja alandasin 5kg peale. Teenisime 10st punktist 9, sest ikka panin 1kiloga mööda - 4 oli hoopis. :S
Pooletunnise puhkuse järel asusime KP6 poole ja kl 18.20 paiku olime seal. Trackeri järgi oli läbitud veidi üle 40km, ehk et suht poole peal tõesti.
KP6 ülesande nimi oli Jõeületus, kuid nimi ei kirjelda seda piisavalt. Skaudid olid selleks üles pannud seiklusraja. Algas see kaldu oleva köisredeliga, mille tipust tuli end lasta jalaplaatidega varustatud köiele, 4-5l sellisel edasi liikuda ja võrkredelile jõuda, see ületada ja jõe teisele kaldale jõuda. Tagasi ujudes. Ajapiirang tiimile 20min, kuna olime 5kesi - 4min näole.
Läksin rajale esimesena. Soovitati kindad kätte panna, ja kuigi mul olid need kaasas, otsustasin viimasel hetkel siiski ilma minna. Rada oli oodatust raskem. Köisredelit alustasin neljakäpukil ja tasakaalu hoidmine oli karm. Minu järel tulnud õppisid veast ja lohistasid end üles. Plaatidega köied olid ok, kuid ajapiirang ajas veidi rapsima. Ka oli viga kinnaste maha jätmine, sest tross, kust hoida, soonis. 4min sai täis, kuid tiim andis mulle mõne lisasekundi, et võrkredelile jõuda, mis tähendas rohkem punkte. Ja siis lasin end vette, üllatavalt külma Kaunissaare veehoidlasse suubuvasse jõkke. Niipea, kui hing lahti ja häält teha sain, käskisin kindaid kanda.
Vesi oli küll värskendav ja tõmbas suurema higikihi pealt maha, kuid jahutas ka keha kiiresti maha, nii et ma ei jäänud teiste sooritusi vaatama, vaid läksin tagasi kottide juurde riietuma. Järjest hakkasid poisid tagasi tulema. Kuulsin, et Rait oli seiklusraja ahvi kombel läbinud ja tõstis meie keskmist. Rait sai 10, mina vist jõudsin 8punkti piirile, Väike Misha kukkus vette köitel olles ja Toomase-Arxxxi tulemust ei mäleta, kuid kokkuvõttes teenisime sealt korralikud 7,4 punkti.
Kes tahtsid, taastasid taas oma veevarusi. Mina ei leidnud vajadust. Peale tunnist punktis olekut taas jalgadele. Soovisime just jõudnud Raamatukoi tiimile edu ja liikuma.
KP7 täpse koha otsimine pani meid mõneks ajaks mööda metsa kolama. Meiega ühines sama sihiga kerge raja naistetiim. Mõned minutid enne kl 22t jõudsime kohale ja esimest korda pidime ootealas ootama. Mõne min istumise järel saime teada, mida ülesanne Takistusrada endast kujutab.
Tegelikult ma täpselt ei mäleta, mida kohtunikuonu meile jutustas. Ta küll seletas väga rahulikkult ja selgelt, aga sõna "muda" andis mulle moraalipõntsu ja lõi pilved pea kohal kokku. Jonnima ma muidugi ei hakkanud, kuid hakkas pimedaks minema, me olime läbinud juba ligi 60km, ja asi hakkas meenutama pervorallit, sest kuigi olime juba ei tea mitu korda end alasti kiskunud, tuli seda teha uuesti (riietega pori sisse minek oli vähem ahvatlevam).
Nii me seisime varsti stardis jõeületusest külma ja märja aluspesu väel ning söötsime sääski. Et mu peas pulbitses vaiksel kujul $&#@!% sõim, siis kõike detaile ei mäleta, aga... Esimesena läks puitkonstruktsioonile Toomas, kes köisredeliga seal alla minekul koleda kukkumise tegi. Meie hirm pühiti varsti, kui ta end kiirelt püsti ajas ja redelit alt pingesse hoidma jäi. Mina vist olin keskmiste seas ja vahetasin redelihoidja välja. Mäest alla jooks ja mudasse. Ma isegi ei mäleta, kas mul olid jalatsid jalas! Vist mitte, sest mutta hüpates olid keegi kaldal papusi ära võtmas. Või sain kiiremini, sest olin paelad lahti jätnud? Enivei, üle põlve mudas mütates haarasin Misha käest ka tema tossud. Ma ei mäleta, miks ta keset porivälja seisis (aitas kudagi?), kuid tol hetkel tundus loogiline ja finishis imetlesin, kui ästi tiimitöö sujus. Mudaaugust läbi, tuli mäest üles joosta mingit rada mööda. Korra läksin küll valesti, kuid viga sai kiirelt parandatud. Väidetavalt lõpetasime umbes 4minutiga. Et 10 punkti piir oli seatud 10min juurde, siis ülihea. Samas oli selle punkti latt kõige madalamal, sest pooled tiimid said 10, pooled 8 punkti.
Muda maha nühkides mainiti (vett puhastuseks ei olnud, enda joogiveega ikka), et selles punktis on ka õde. Millise vaimustava hüüdega me selle teate vastu võtsime ja kus andsime talle oma jalgadega alles tööd! Plaasterdamist ja lappimist jagus - kui me kl 23 aeg edasi suundusime, olime punktis olnud üle tunni.
Enne KP8t hakkasin ma oma piirile lähenema, tulemuseks tempo aeglustumine. Kümmekond min peale keskööd õnnestus siiski KP8ni välja vedada. Ees ootas kerge raja inimeste rahvamass ja tuledevalgel esmaabi punkt. Mitte et meile abi oleks pakutud. Tsenaariumi järgi oli seal teenagers sauna-party gone wrong ja meie ülesanne oli esmaabi pakkuda. Minu fokuseerumisvõime oli väga madal, kuid asusime tööle. Inimesed jagunesid ohvrite vahel neid rahustama/aitama/toetama, kuigi pubekad olid märksa tõrksamad patsiendid kui eelnevatel aastatel - see valmistas meile peavalu, kuid samas tõenäoliselt rohkem lifelike. Mina olin see, kes "kõne" kiirabisse tegi, andes infot, mida jooksvalt koguda suutsin. Siis hakkasin assisteerima. Lahaste tegemine polnud just me tugev külg, kuid muidu olime enam-vähem ja teenisime 8 punkti.
Kuni osad vett võtsid, proovisin paar min kruusateel magada, kuid ei jäänud. Irooniline, sest kõndides oli tunne, et jään suigatun kohe. Ja nii algas minu Kolgata tee KP9sasse.
Mis siin salata - olin selleks ajaks kutu ja tiimist märkimisväärselt aeglasem. Siinkohal olnuks ehk abiks väike tiimipoolne moraalne support, sest üksi kümned või isegi rohkem m taga lonkida pole just moraali tipphetkeks. Võibolla ei olnud ma aga veel piisavalt pidurdav, et muret tunda, sest paarist kerge raja tiimist jalutasime ikkagi mööda.
Lõpuks veidi peale kl 3e KP9sse jõudes ootas meid ees katastroof. Punkti nimi Looduslik aku tähendas, et pidime keefiri, poltide ja traadiga pisikese LEDi tööle saama. Meil oli võimalik võtta vihjeid, kuid me ei teinud seda. Tulemuseks 0 punkti! Meie ainuke 0. Ükski teine keskmise raja tiim ei saanud seal nulli! Varsti järjega üldtulemuste juurde jõudes näeb, kui valus see oli.
Mõned km veel finishisse ja paar min peale kl 4 olime staabis. Finishijoone ületusjooksu ei teinudki. Kaasa veetud korraldajate tracker näitab, et läbisime peaaegu 70km. Julgen sinna trackeri vahepealsetest pausidest tingitult 10km otsa liita.
Kuna siin juba palju teksti, teen teise postituse veel. To be continued...
