Ajakirjanduses!?

Mõni päev tagasi sain üllatuse - meili, kus vana tuttav kirjutas, kuidas ta mind ja teisi oma tuttavaid lehes nägi. Järeleuurimise tulemusel sain alloleva humoorika pildi:

Sõmeru valla lehest, väidetavalt. Vähemalt pole Õhtulehest. :)

UPDATE:

Rada, kus käisime (kaart kroppitud RMK lehel olevast)

Salomoni maastikojooksul 2. koht!

Vat see oli küll nüüd üllatus - 10km Salomoni maasikujooksu rahvadistantsil saavutasin eile 2. koha! Jooksjaid oli küll ka ainult 12, ja needki enamasti pühapäevajooksjad, aga ikkagi.  :)

Pikemalt. Ommik oli unine, kuni stardini. Vihma sadas hoogsalt kuni poole autosõiduni Lahemaale, Kolgakülla, ja tundus, et tuleb niiske jooks. Regamine käis kohapeal ülilihtsalt ja -kiirelt ning jättis ootamatult palju aega niisama-olemiseks. Päike akkas ka võimust võtma, mistõttu panin lühikesed.

Start ülesmäge oli ok (kusjuures ma ei pannudki tähele, et ülesmäge - finishis võitjaga rääkides juhtis ta sellele tähelepanu, et tal oli raske algus - olevat krossivõistlusel esmakordselt). Alguses võttis liidripositsiooni oranzi särgiga soomlane ja ka üks rohesärk möödus, kuid rohesärgi seljatasime vennaga juba vähem kui 50m pärast ja mõnesaja m pärast loovutas koha ka oranz. Jooksime mõne aja koos liidrpaarina, kuni vend eest hakkas minema. Esimesed 5km oli sündmustevaene - möödusime 2st maratoonorist, männimetsa vahel kulgev rada oli lauge, kuiv ja hästi märgistatud. Seikluslikumaks läks peale 5km joogipunkti, kust lonksu vett võtsin. Tagant lähenes ja möödus sinise särgiga noor poiss ja 6-7km juures läks ta ka vennast mööda, kes oli vahe minuga paari-kolmesaja meetriseks venitanud. Sinisärgi möödummise järel vähenes venna tempo aga järsult ja ei läinud kaua, kui ka mina tast möödusin ja oma kolmanda positsiooni teise vastu vahetasin. Vahe meie vahel kasvas väga kiiresti. Varsti hakkas aga rajatähistus tähelepanu nõudma, ja kuna rada läks künklikumaks ja võttis rohkem võhmale, seda rohkem tähelepanuvõime ka nõrgenes. Sinisärk oli kadunud, et teda jälgida. Korra astusin valele rajale, kuid avastasin vea kohe ja eksimus maksis vaid mõned meetrid. Varsti peale veel paari kurvi tuli silt "21km / 42km". 10km puudumine tegi murelikuks ja nii ma jäin seisma ja mõtlesin, kas edasi, tagasi v kuhu? Mõnikend sek oodanud, nägin eemal künkal Laurit, vist, (iljem selgus, et tema mind ei näinud) ja otsustasin rajal jätkata. Läheduses oli ka maratonimatkaja, kellelt küsisin 10km raja kohta, kuid ta ei teadnud sellest midagi. Igatahes tegin õige otsuse jätkamaks sama rada, sest varsti oli näha parklat ja finishit. Lõpetasin ajaga 47.47. Surusime võitjaga kätt, keegi Marko ajaga midagi 46min vist, ja jäin venda ootama. Üllatusena tuli järgmisena finishisse oranz soomlane. Küsisin, kas nägi nr 8t, aga ei. Kui veel lõpetajaid tuli, muutusin murelikuks ja akkasin rada mööda tagasi minema. Üks tüüp ütles, et jooksis koos mu vennaga, et vend vedas ta metsa, sadu meetreid valesti. Vend pidavat kohe ta taga olema, aga ei kedagi. Läksin veel mõned sajad m tagasi, kuid venda pold. Naastes finishipaika, oli vend kohal. Tulnud kuskilt X suunast (ei tuld sama teed, mille võttis mees, kella ta eksitanud) ja seetõttu ei saanud kirja ka aega. Ses mõttes jama sündmuste käik - oli 3ndal kohal, 4s küll jälitas, kuid oli ikkagi hea positsioon. Kuskil seal, kus ma teda viimati nägin, pidi ta rajaga eksima ja kaotas kõik.

Käisime läbi saunast, kus sai soomalstega mõni sõna vahetatud (kuidas soomes jooksmine väga popiks muutunud, kuidas temagi alles aasta tagasi alustas, kuidas seal palju ja uvitavaid jookse tehakse jm) (üldse oli palju välismaalasi, arvestades, kui vähe oli osalejaid), sõime seljankat ja vaatasime ära autasustamise - Lauri sai loosiauhinnaks (või äkki anti lohutuseks?) joogipudeli. Auhindu said ainult 3 parimat maratoonorit ja loosiauhindu oli 3. Seda kohta ma kodukalt ei mäletanud, et rahvajooksu võitjad ei saa mingit tunnustust, ja nii raiskasin tühja ootamisega aega. Kuid polnud hullu - ilm oli hea, koht metsas ja supp ea. Enne tulemist viskasin Randy Korbile veel hea jooksu eest (kuigi rada oli väga lihtne, eriti võrreldes Valgehobusemäega, ja raja tähistus jättis kohati soovida - ka võitja rääkis, et mõned kohad panid mõtlema, ja seda oli eel kuulda) käppa ja minek.

Aru ma ei taipa, kuidas nii vähe osalejaid oli! Vist veel vähem, kui eelmisel aastal Valgehobusemäel. Kas ommikune vesine ilm ehmatas uvilisi? Kas XT sport, mis peaks olema outdoor võistluste korraldajate seas arvestatav tegija (teeb ju aastas palju ja mitmesuguseid võistlusi, nagu veel paadisõit, orienteerumine jm) eesti ühe parima seiklussportlase eestvedamisega, pole selle ürituse promomiseks piisavalt suure rahakotiga? Või on eesti krossijooks tõesti nii nukras seisus? Nagu ka eelmisel aastal, oli mararatonijooksjaid rohkem - 40.

2h/40km maastikuratast

Kuna sai end vennaga regatud 4ndal augusti XTspordi korraldatavale Salomon Maastikumaratoni 10km Rahvajooksu distantsile... oot-oot, uuendus nende kodukal näitab, et Lahemaal Kuusalu vallas Kolgakülas (Kairu, kellel kuskil sealkandis lapsepõlvekodu, jäi peale Otepää seiklust aigeks ja ei saagi ühineda) toimuva jooksu täpsem pikkus on 9.5km... enivei, kuna sai regatud, sunnib südametunnistus selleks tiba ka valmistuma. Soovides jalataldu ja põlvi säästa, kuid siiski piisav koormus võtta, avanes sobiv võimalus täitmaks plaani, mis tekkis täpselt 2 nädalat tagasi Kerstiga jalgrattamatka tehes - ring, mille tegime (ja eelmisel suvel ka Arxiga), võimalikult kiiresti rattaga läbida. Randa jm kõrvalepõiked maha lahutades, on ring google.mapsi arvutustel ja rattakompuutri lugemisel 38-39km.

Minu soov oli see läbida 2 tunniga. Ühest küljest muidugi naljategu -  keskmine kiirus ju aint 20km/h. Aga ma pole nii pikka pingelist sõitu teab mis ajast teinud, kui üldse, ja selline teadmatus, kui palju ma jaksan peale esimest vahepausideta tundi, sundis mind jätma veidi varu ja jääma ilusa ümmargune 2h juurde.

Ratta värskelt õlitanuna asusin peale kl 5t rajale. Enne oli parajalt vihma tulnud, kuid sel etkel tuli välja päike. Olnud vihm mulle ei meeldinud. Mitte, et rada pehmemaks või mudaseks läks - vastupidi, muda teeb kõik lõbusamaks, vaid et õhk oli palju mõnusam hingata. Kui peaks tulema jooksupäeval peaks tulema irmus palavus, poleks sellega niivõrd arjunud. Proovisin omalt poolt sõitu endale soojemaks teha, pannes selga 2 sooja kihti, kuid ei tundnud, et see kuuma ilma oleks võrreldavalt simuleerinud.

Algus, nagu ikka, oli kerge. Peale 10km hakkasin üle pika aja tundma vasakut põlve. See andis tunda kuni lõpuni, tehes mind ettevaatlikuks, kuid usun, et suutsin end siiski oida piiril ja mitte teda liialt suruda.

Kiirusele põlv mõjus, kuid marginaalselt. Esimese 20kmi, kuni Mahu sadamani, pole tegelikult midagi viriseda. Põhiliselt ebatasastel kruusa- ja mullateedel kulgenud teekond oli läbitud 51 minutiga. Tagasitee sai kurnavam. Nüüd oli päris tugev tuul vastu, rohkem ülesmäge, põlv oli kohati jõetu ja umb 11km enne lõppu tuli ull nälg kallale. Vähemalt oli kaasas liiter vett, mis osutus täpselt vajalikuks hulgaks (olin end ka enne starti vett aegamisi täis tankinud). 1-2 müslibatooni aga oleks tõenäoliselt ea boosti andnud.

Finishiaeg polnud aga nii nigel, kui kartsin - 1h50min. Tagasitee oli "vaid" tunnine. Eesmärgi täitmise rõõmu ületas aga valmis toidu leidmine! Aruldase liigutusena sõin enne dushamist. Palju.

Kui valmis ma nüüd Valgejõe ürgoru kallastel jooksma olen, ei tea. Võhmaga seekord ka mingit küsimust ei olnud. Jalad peaks olema ka võimelised 10km ikka läbi jooksma, kuigi kohutavas seisus jalatsid hakkavad jalataldu kindlasti piinama. Põhiküsimus on, kui kiiresti ma joosta suudan? Oskan ma energiat optimaaslet jaotada? Kui palju tõuse-langusi rajal on?

Rääkides rattarajast, siis eelmisel aastal Arxiga tehtud matk pidi siin blogis koomiks-postitusena ka kajastuma. Siiani pole see teoks saanud, kuid lähiajal teen lõpuks ära. :)