18-19 sept Adasti Öörännak tiimiga "Vääritud Tõprad" "lühikesel rajal" lõppes ammu, aga näe, minu blogi valmib alles nüüd. Minu sellekohased vabandused. Nüüd kähku asja kallale.
Tutvustuses seisis "Öörännak on mäng, mis sobib igas vanuses inimestele, kes otsivad enda ellu adrenaliini ning põnevust. Mäng toimub Otepää ning Palupera vallas asuvatel aladel. Mängu eesmärgiks on läbida enda valitud pikkusega rada Otepäält Hellenurmeni, teenides selle käigus võimalikult palju punkte" ja see on selgitavaks sissejuhatuseks piisav.
Öörännaku põhiutsitajaks oli taas Kairu, kellele ma selle kuulutuse peale Erna lööki nina ette toppisin. Eriti lahe punkt oli, et tiimil pole ülemist suuruspiirangut ja see lubas meil lõpuks kutsuda kõiki, kes on kunagi tahtnud mõne meie aktsiooniga ühineda, kuid ühel või teisel põhjusel eemale jäänud. Aga paljud ikkagi ei tulnud. Seekord olid stardis peale Kairu ja minu mu vana seiklusjõmm Arxxx, kellele see aasta esimene võistlus, mu väikevend Lauri, Arxxxi naisevend Lauri, Kairu sõbrad Karu, Siil ja Silven.
Otepääle sõites saime päris palju vihma ja lõõpisime, et "mis see nüüd on, ei tule kõik alla, jäta ikka õhtuks ka midagi, ilmataat". :) Olime ärevuses valmis võitlema kolme kõva vastasega - pimeduse, külma ja märjaga. Jõudsime korralikult õigel ajal kohale aga Kairu va pidur ei saanud oma kambaga Talnast õigel ajal minema. Viisin auto korraldajate abiga finishisse ette ära ja otsisn veel Kairu seltskonda mööda Otepääd, kus nad õiget kohta üles ei leidnud. Startisime viimastena kl 20.23, 43 minutit oma stardiajast hiljem. Tubli ja pidevalt toetava fänniklubi soov "kiiret starti" läks niiviisi vett vedama. Stardis sain Kairu ootamise aeg esitatud küsimuse peale vastuse, et sellest pole midagi, kui hiljem startida ja loodan, et ajavahe võeti ka arvesse.
Sain kaardi ja hakkasime Pühajärve poole minema, kohe alguses venis meie tiim väga pikaks riviks. Et Otepääst, eriti pimedast, keegi midagi ei teadnud, pani Arxxx mind juba enne järveni jõudmist kahtlema, kas oleme ikka õigel teel. Üks harvadest kordades, kui Siili telefoniGPS midagi näitas, oli sel hetkel kasu ja selgus, et oleme ikka õigel teel. Möödusime Pühajärve jooksu stardi/finishi kohast, kus eelmisel aastal ähkisin ja puhkisin, ning peale (teist) metsa keeramist ja libedal mudal uisutamist jõudsime 1sse punkti. Sel hetkel olime Lauriga taga, sest olime just kotis sorinud, ja pidime teised tagasi kutsuma, kes vapra sammuga punktist mööda paterdasid.
Kood võetud ja tee teise punkti valitud, liikusime edasi. Taas kasutasime osalt Pühajärve jooksu marsruuti. Punkti jõudsime ilusti. Vaja oli järve ääres olevatelt purretelt kood leida. Käisin kõige viimases nurgas ära (kuhu osalt vee alla vajunud laudtee tõttu kuiva jalga ei saanud), sain koodi kätte ning tegime väikese näksimise ja puhkepausi.
Tee kolmandasse punkti hakkas kohe ühe jalahõõrumisjutuga, mida parandada üritasime. Selleks ajaks hakkas tihenema ka kriitika liikumiskiiruse üle. Osade jaoks oli meie kõnnak liiga kiire, samas kui minul, vennal ja veel mõnel oleks soov olnud hoopis palju väledamalt edeneda. Lõpuks kolmandasse jõudes kohtusime mõne teise tiimiga ja üllataval kombel jõudsid meist hiljem üks suur neidudetiim, keda vist nägime esimese punki lähedal. Järelikult olid ka kuskil ringi teinud, sest meie teekond imho lihtsaim ja kiirem. Lisaülesandeks oli noolevise. Mul läks prooviringis kõige paremini ja nii tegin ka kõik 3 võistlusviset. Ma ei mäleta, palju punkte sain, aga vist olime teiste tiimidega võrreldavas augus. (Lisa: tulemuste failist selgub, et 48punktiga saime sellest 2-3 kohta jagava tulemuse.) Väikese ninakrimpsutse teeks selle peale, et mäng oli sektornoolekas, mitte ringidega täpsusnoolekas. Nii ei maksnud mitte osavus, vaid õnn.
Tee 4ndasse punkti sai olema vaevaline, eriti ühele väga väsinud tiimiliikmele. Liikusime tohutult aeglaselt ja õige pea läks naistetiim meist vuhinal mööda. Pealegi olen ma siiani veendunud, et 4 punkt oli (meie?) kaardil valesti märgitud, mis raskendas ülesleidmist ja mistõttu tegime me Lauridega erinvates suundades mitmesajameetriseid otsingujookse, kuni teised ootasid. Ma ei teagi, millal me oleksime selle leidnud, kui punktist aeg ajalt rakette poleks lastud.
Igatahes - 1ks ülesandeks oli väiksesel alal pomme otsida ja need märgistada. Rajale läksid Arxxx, Laurid ja mina. Leidsime 10st pommist 9. Ühe märgi panime valesti, sest me ei teadnud, mis vedelevast kolast täpselt lõhkeained olid. 9 oli aga päris korralik tulemus. (Lisa: tulemuste lehel on kirjas 80 punkti, a kes teab, kuidas punkte arvestati.) Teiseks oli mälumäng, mis meil mitme peale ka vist päris hästi läks. (Lisa: 100 punktist saime 90, mis pani meid jagama 3-4 kohta.)
4ndast jalutasime edasi 7kesi - väsinu palus küüti finishisse. Kuna selleks ajaks oli tähistaevas (veel 3ndasse punkti oli metsatunnelis nii lahe kõndida, kui täpselt ees Suur Vanker säras) pilvede ja vihma vastu vahetunud ja et punkt oli lageda ja tuulise mäe otsas, oli Kairul väga külm. Ta oli nagunii paar päeva varem külmetuse püüdnud, mis ta kurgu ja kõrva haigeks tegid, ning see jahe olukord ei teinud asja just paremaks.
4ndas andsin kaardi käest ära, sest ma ei saanud aru, kus oleme. Arxxx ja Laurid hakkasid edasi rada näitama. Ma olin suht mures, sest trio enesekindlusele vaatamatta ei leidnud ma ümbrusest ühtegi märki, mis kaardiga oleks klappinud. Väga palju ma nendega vigiseda aga ei saanud, sest ma ei suutnud ju neid parandada. Jagasin vaikselt oma kahtlusi ka Kairuga. Ainus lohutus oli, et vähemalt kompassi järgi läksime õigesse suunda, põhja.
Asulasse jõudes oli kõigil segadus ja minu eesmärk oli jõuda eemalt nähtud suurele teele. Seal peaks ometi aru saama, kus oleme. Selgus, et Paluperas - teede rist ning suur silt panid paika. Näitasin - selgitasin kõigile asukohta ja mis nüüd edasi saab.
Edasi sai pikk marss mööda lagedat maanteed, kus tuul üleni vettinud meile erilise mõnuga veelgi vihma peale külvas. Vihmapiisad helkisid valgusvihus, Kairu kaitses oma kõrvu ja üritasin kuidagi tuulevarjuna panustada, 2 järgmist liiget olid väsinud ja neid oli aeg ajalt vaja järgi oodata, jalad hakkasid tundma andma, meeleheitlikust olukorrast vaatamatta rassisime edasi. Aga vähemalt polnud enam suurt ohtu eksida, teadsime, kus oleme vähemalt ja nüüd sai juba ennustada, kaugel veel punkt on ja jõudsimegi kenasti 5ndani.
5s paiknes karjääris. Tegime umbes 2 korda pikema ringi, kui oleks alguses õiget teed tulnud. Ülesandeks oli airsoft relvast tulistamine. Taas tegid Arxxx ja Lauri enne mind proovilasud. Mina olin oma lasu ajaks kavalamaks saanud ja vaatasin, et äkki saan põlvelt lastes paremini, kui nemad seistes. Saingi - otse kümnesse. 3 võistluslasku nii hästi aga ei läinud - 3 x 8 ehk 24 punkti (märklaua skoor arvutati mängupunktiks 3ga korrutades). 8 pole iseenesest väga halb, aga soovinuksin paremat. Proovin oma kibestumist leevendada mõttega, et isegi kui oleksin ka kõik 10nesse saanud ja teeninud max 90 punkti, oleks 3ndast kohast meid ikka lahutanud 6 punkti. Tagantjärele mõeldes tean, et võistluslaskudes arvestasin ma küll tuult (kuigi tiba-tiba oleks pidanud rohkem kompenseerima), aga liiga vähe trajketoori. Ma polnud kunagi varem airsoft relva kasutanud ja puudus kogemus. Viimati lasin Taanis sportpüssiga (kus ma enim klassis punkte sain :P ), millel ju tugevam laks.
Lasud tehtud ja teed jätkasid veel 5 liiget - 2 väsinumat palusid autoga finishisse. Minu jalad hakkasid juba puupakkudeks muutuma, kuid üritasime vahepeal isegi joosta. 6nda sillaaluse koodipunkti, mille ajaks oli juba peaaegu valge, leidsime lihtsalt ja samuti tee finishi poole oli eksimusteta. Nagu eelmise aasta Ernalgi, läbisime finishisirge joostes, aga polnud ühtki kaamerat meid tervitamas. Regio kaardi joonistuse järgi läbisime vähemalt 40km. Kairule anti stardist ka mingi sammulugeja, aga selle numbreid ma ei tea.
Finish oli.. imelik. Diplomid ja pataka sooduskuponge saime viiskalt kätte, aga muud meist nagu ei tahetud. Juua vist ei antud (või mäletan valesti), supi eest, mis oli jahtunud, taheti raha (mitte, et ma seda tahtnud oleks - kotis oli veel piisavalt toitu). Ei küsitud punktidest kogutud koode, pakkumise peale sain "ei taha, te olete nagunii viimased". WCd polnud, juhatati avalikku pargiputkasse, mille kasutuslik seisukord oli... ekstreemne. Pealegi olid meie katkestanud liikmed puhanud, heas tujus ja huvitaval komber norimisaltid - ime kah, kui meie samm valusam on, kui me rohkem kõndinud. Vähemalt me lõpetasime ja täitsime eesmärgi. Ning lisaks hakkas Kairu tiimipool kähku ära liikuma, võttes võimaluse koos maha istuda, muljetada, arutada, meenutada, hinnata... Mis siis ikka, riided vahetatud, autos väike näks ja kha ära tulema. Laurid magasid juba mõne kilomeetri pärast, Arxxx pidas vastu kuni Tartuni, nii et saime Elvast läbi sõites veel eelmise aastas Elva Xdreami etappi meenutada.
Tartust väga kaugele ma sõita ei suutnud. Kukkusin nokkima ja keerasin Äksile, pikalt madala ja kivise põhjaga järve äärde, kus suvel toreda seltskonnaga ujumas käisime, ja puhkasi ka peaaegu 2h teiste unekottidega, vahepeal ainult rahe segamas. Peale seda sõitsin 1he jutiga kodumaale, teised ikka magamas. Kairult aga kuulsin, et tema oli puhkamata terve tee ise Talna roolinud.
Kodus veel 4h maganuna oli aga juba suht värske olla, või noh, tegelt polnud keha ja vaim ülikurnatud ka finishis. Jalalabad olid ikka natuke hellad, paar varvast olid villiks muteerunud ja päev hiljem oli ka kerge lihasekangus liikumiste alguses, aga üldiselt polnud häda midagi. Rääkides põlvest - põlv andis alguses tunda aga peale esimest km sai soojaks ja rahu majas. Kairu oli järgmisel päeval samas seisus, ei olnud lonkamist ega valu, ainult kerge kangus - "kui kaua maas istuda siis läheb hoo ülessaamisega hetk aega küll". Tema külmetus kõrvas ja kurgus muidugi läks hullemaks. :S Ka Arxxx ja Lauri ei nurisenud ühegi trauma üle. Kairu sõprade poolt tuli mitmesuguseid avaldusi. :)
Mõtteid veel:
Kaart: huvitav trikiga mõõtkava - 1:55 000. Ehk 1cm=550m. Väike virisemiskoht oleks aga material - tavaline paber. Kui finish poleks olnud finish, oleksime pidanud ehk selles punktis katkestama, sest kaart oli selleks ajaks peamiselt vee tõttu täiesti kutu.
Tiim: väga tore, et vahvad inimesed tulid ja proovisid. Aga seekord oli tasemete erinevus päris suureks mureks, vähemalt mina tundsin end kohati häirituna. 8st 3 väsinut katkestasid. Matkama võin ma kõikidega iga kell minna, aga võistlusele enam mitte - tuleb ikka natuke võrreldavate vormidega liikmed leida. Inimesed, keda tundsin, olid oma sooritusega oodatult tublid! :)
Kiirus: tulemuste failist loen, et lõpetasime ajaga 11h 50min (ei tea, kas aeg reaalsest või plaanitud stradiajast), mis teeb meist häbelikud aeglaseimad. Parima, esikoha aeg 6h49min, eelviimane aeg 10h10min. Usun, et oleksime tasakaalustatuma tiimiga kiiremini saanud.
Varustus: võrreldes Ernaga olid kotid kerged ja vaid korra panin ma enda seljaka üle mõlema õla. Muidu oli see piisavalt kerge, et õhe üla peal hoida. Aga siiski sai liiga palju süüa kaasa veetud. Ja ma ei taipa, kuidas ma unustasin asjad veekindlalt pakkida! Mitte et mul lisariided vm vaja oli, aga igaks juhuks.
Riietus: püksid said lõpuks päris märjaks, aga kuigi mu Craftid on 2 aasta jooksul tulest ja veest läbi käinud, on nad siiani väha head ja külm ei hakanud. Kilejope all oli 4 kihti. Finishis end auto juures alasti koorides nägin, et kaks alumist spordisärki olid vaid mõnest üksikust kohast märjad ehk suht kuivadena hoidsid veel sooja. Kui ammu läbi jalatsid välja arvata, läks riietuse valikuga suht hästi. Kindlasti ligunesin vähem, kui mõni kaaslane.
Orienteerumine: suht lihtne nii kaardilugemise (kui 4nda punkti jama välja arvata) kui läbitavuse kohalt. Selles mõttes omapärane, et tehtud sihilikult nii, et teedel/radal liikumine oli mõtekaim. Ka on mitu pead ikka mitu pead - mitu korda panid kaardiga kaasamõtlejad üle kontrollima. Kuigi üldiselt olin õigel teel, on arutelu alati hea.
Reeglid ja korraldus: okei, siin on korraldajatel veel lihvimistööd teha ja saatsin neile ka vastukaja. Kõike ei hakka siia panema ja osa on ka juba teksti sees välja tulnud, aga mõned punktid:
-mis tähendus on reeglil: "Alkohoolse joogi tarbimine täisealistel on lubatud, kuid mitte soovituslik, kuna teatud mängupunktides on meeskonna poolt välja pandud osaleja alkoholijoobe tuvastamise korral võistlemine keelatud.":)
-mõnelt kohalt jäi punktiarvestus, k.a boonus kiiruse eest, mulle arusaaamtuks. Ehk olin hooletu ja jätsin kuskilt midagi lugemata, aga siiski peaks kogu reeglite komplekt olema ühes kohas ja kergelt arusaadav.
-abivahendite kasutus polnud määratud
Maitse: kui aus olla, siis paneb mind ainult 25 punkti kaugusele jäänud 3 koht (meil kokku 1315 punkti, 3 koht 1339 punkti) mind rohkem kibestuma, kui selle aasta Erna katkestus. Mäletan, et eesmärk oli lõpetada ja see sai pea kolmadikul tiimist ka täidetud. AGA IKKAGI! Ma ei suuda end lohutada mõttega, et me ei teadnud, mis ees ootab, et see oli õppevõistluseks ja esimese korra kohta 4s koht pole sugugi paha.
... kogu see vigin avaldatud, pean ikkagi ütlema, et looduses kolamine ikka lahe! :) Kindlasti oleks valges metsad ja järved ja künkad kenamad olnud, aga pimeduses lisab oma ägeduse elemendi ja pool ajast vihma käes lonkides ekstreemsust. Ülesanded olid jõukohased kõigile ja meil läks punktikogumine minu jaoks suht rahuldavalt. :)
Üldiselt lahe võistlus! Palju toredaid elamusi ja uusi õpetlike kogemusi. Kui saan, lähen ka järgmisele ja siis natuke kõrgemate eesmärkidega. :)
