80km RMK raja matk, Otepää-Pühajärv jm

Nonii blogi, rejoice! Taas väike postitus. Pigem on see siin täna aga fakte konstanteeriv logiraamat, kui ladusalt arenev jutt.

Üks põhjustest, miks siia midagi tulnud pole, on minu välismaal koolis viibimine. Kuigi ka nii UKs, Norras ja Ungaris on olnud palju toredaid trenne, seiklusi ja matku (ja veel kuidas!), on see blog jäänud viiimasel ajal Eesti-põhiseks. Ühel päeval, kui mul aega peaks tekkima, võib see taas muutuda.

Praegu mu Eesti suvepuhkuse matkast, mis sai tehtud Arxxxi ja Väikese Mishaga, originaalse 3 vapra sõbraga (meie tiimi nimi me esimesel winter Xdreamil). Testisime esimest lõiku vastavatud RMK Oandu-Ikla matkarajast. Läksime Oandult Aegviitu, ligi 80km. Sellise ullu idee pani nädal varem lauale Arx saunas.

Ilusal juulikuisel laupäeval alustasime liigutamisega küll juba ommikul, kuid 1he auto lõpp-punkti viimine, baasivarustuse (telk, madratsid, lisatoit, välipliit etc) vahepunkti juurde metsa peitmine ja rohkem kui 100km sõit võttis aega. Tagasi vaates polnud ajastusel midagi viga, sest vihm tuli autoga sõites alla ja rohkem me seda oma reisi jooksul ei näinud. Võhmas, tõsi, saime 3 piiska, kuid need sai tõesti sõrmedega üles loetud.

Peale näksimist astusime rajale kl 14. Kõndisime metsas, lugesime silte ja nii juba 50min, kui nägime esimest Oandu-Ikla silti pisikesel risteel, kuhu jõudsime. Meile üllatuseks näitas see suunda vastupidiselt! Kratsisime mõne etke pead ja peame piinlikult tunnistama, et eksisime kohe alguses. :D Alustasime suure hurraaga, pööramata tähelepanu, kuhu läksime, ning võtsime järelikult Oandu õpperaja vms. Korrigeerisime oma suunda ja jätkasime õigel teel Võsu poole. Kaotasime natuke aega, sest kindasti olime 50min jooksul läbinud rohkem, kui 2km, mida näitas km-silt, kuid sel hetkel oli veel energiat...

... Vähemalt teistel. Mul oli nigel päev. Kuidagi raske oli. Seljakott oli ka liigselt toitu täis, kuid ainult selles polnud asi. Lihtsalt oli nõrkus. Ka ei usu, et eelmise päeva jooks grammigi mõjus. Kõige hõlpsam lõik oli tõenõoliselt 20-30km, kui olin end "sisse kõndinud".

Võsu külje all vaatasime vana tammi ja RMK platsil kinnitasime keha, mis mõjus ästi. Kuna Ossi üks Eesti-pesadest oli lähedal, tegime minu pealekäimisel pisikese lisapõike veevarude täiendamiseks. Vett saime, kuid Ossi ennast kodus polnud - pidutses suguvõsaga kuskil. Meie mitmete kõnede käigus saime lootust, et äkki ta külastab meid öösel laagriplatsil, kuid seda ei juhtunud. Laagriplatsil väiksese koosviibimise ideest olin rääkinud veel mõnele inimesele, kuid kuna jõudsime Kalmeojale alles kl 00.00, siis lõpuks ei kutsunud sinna siiski kedagi.

Täheldused Võsust edasi: tasub ära märkida üks talu, kus 4-5 lahtist koera kõvasti lärmavad. Peale ehmatamise ja nuuskimise nad muud ei tee.

Paar km edasi metsa seest võib leida vana rüüstatud sinise Volvo. Numbrimärki pole, mudelit ei vaadanud, VIN koodi ka ei uurind. Kel huvi, võib uuristama ja varuosi otsima minna.

Varsti tuli meile vastu ATV, numbrid kaetud. Tõenäoliselt polnud tal seal liikumine tegelikult lubatud.

Raja ääres oli ka üksik orienteerumispunkt.

Metsaradade labürindist jõudsime välja Võhmas. Peale Võsu oli see teine koht, kus mõnedsajad meetrid asfalteel kõndida tuleb. 

Joaveskile jõudnud, hakkasime läbime lõiku Nõmmeveskile, kus ma varem Kersti ja Kärriga käinud. Valgejõe kaldad on toredad. Nõmmeveski 1 telkimiplats jättis läbustavate noortega kehva maigu. Silla juures kinnitasime keha ja proovisime aru saada, kuhu edasi. See oli tõenäoliselt meie matka juures RMK poolt kõige halvemini tähistatud koht, mitmeti eksitav ja puudulik.

Edasine künklik metsarada oli kena. Ühe kärestiku vaatamise ajal hakkas juba pimenema. Edasised kilomeetrid kruusateedel polnud kuigi vaatemängulised, kuni mõni km kaugusel vahepunktist metsa keerasime. Saime veidi videvikus käia, kuni ühel hetkel polnud punaseid rada tähistavaid täppe enam kuskilt näha. Huupi jalge all olevat rada jätkates leidsin siiski ühes kohas täpid üles. Tõenäoliselt olime ühes orus pimeduse tõttu parempöördest möödunud. Edasi rassisime minu uute patakatega pealambi valgel laagriplatsini. Jalad olid kõigil juba valulikud, minul jalatallad.

Panime laagri üles, kuna asjad olid võsas ilusti alles, ja tuju hakkas tõusma. Lähedal oli veel üks telk, nii et suuremast lärmist katsusime hoiduda. Kuni Arx ja Misha telgi ja suure õhkmadratsiga maadlesid, panin mina oma uude Trangia-plidile (eelmisel aastal sünnaks saadud, kuid seni kasutamata, kuid üks kodune test välja arvata) vee keema ning tegin tule lõkkekohta. Kohv, nuudlid, soe turistieine jm tegi olemise väga mõnusaks. Magama läksime 2 aeg, ja kuidagi väga soe oli telgis.

Ommik oli ilus ja aluspesu väel metsas olemine mõnus. Väikemisha julges isegi Kalmeoja lõkkeplatsi kõrval asuvasse tiiki hüpata. Plätudes olnud jalad ei andnud absoluutselt tunda, alles Arxi küsimise peale pöörasin neile tähelepanu. Kui eelmisel õhtul oli taldade nii kiire aigeks jäämine mõnevõrra üllatus, siis samuti oli täiesti värske olek. Alles tossude jalga pannes oli tunda, et mõlema kanna küljel oli punkt, mille sisetallaotsade surumine ellamaks oli jätnud. Kuid see oli väga väike ebamugavus.

Taas kohvid, nuudlid, grillisime ka liha, ning muidu korralik ommikueine. Pakkimise ja asjade taaspeitmise järel jätkasime matka kl 11. Suundusime Viru rabale, kus ma korduvalt käinud. See oli väljamaadest pärit turiste täis, kuid meie laukasupluse ajaks jäi liikumist vähemaks. Ka täiendasime laukaveega oma veevarusi, Arx ja VMisha pidasid vajalikuks vett läbi minu soki filtreerida. :D

Viru rabast läbi, ilmus veel üks RMK poolt märgistamata jäetud lõik Lenska maantee suunas, kuid ainukese suunaviida usaldamine (seda ei tohi teha Nõmmeveskil ainult) ja müra järgi minek viis õigesse kohta. See oli taas koht, kus mõtlesin peale matka RMKle parandusettepanekud saata, kuid pole seda seni teinud ja juba on detailid ununemas, mida kirjutada soovisin.

Lenska mnt ületatud, sai mõned km kruusateedel, mõned km mudaaugus ja taas teepeal männimetsas konnata. Eelmise päeva pikad püksid olin vahetanud lühikeste vastu, ja kuigi sääsed olid mõnel niiskemal lõigul mu säärtest vaimustatud, arvan, et see oli ikkagi hea mõte.

Enne kaunisse Järvi-Pikkjärve jõudes kohtasime teel väikest vaskussi. 

Järve ääres on mõned eriti vesised kohad, kuid väikesed insenerilahendused aitasid meid kuiva jalga üle.

Põhja Kõrvemaa maastikukaitseala järgmie lõik tähedas Suursoo (Suru raba) ületamist uue laudtee peal. Nägime peaaegu neegriks muteerunud valge meest, käisime rabatornis ja jõudsime ilusti Paukjärve äärsesse torni, kus käisin viimati Arxiga eelmisel aastal peale Valgehobusemäe maaastikujooksu. Arx tahtis ka järve äärde minna, kuid oletasime Mishaga, et küllap rada läheb nagunii. Eksisime. Tee viis metsa ja meie järjekordse lõuna ja ujumise tegime teise järve ääres.

Taas jalutama hakates tundus mul energiat veel küll ja küll olema. Õige pea jõudsime Jussi järvestiku äärde, millede radadel ma ka varem lõiguti käinud, nt Kersti ja Kärri rajajälgimisoskusi imetlemas. Kogu matka jooksul astusin 4-5 korda varem käidud lõikudele.

Motivatsioonile pani põntsu 60km märk, sest selleks ajaks oli juba raske akanud. Ka oli kell juba päris palju - ujumised jm pausid olid kulukad.

Tee Aegviitu viis läbi erinevate teede, pinnaste, lagendike, metsade ja taimestiku, kuid nende nautimist raskendas kahanev tuju, lõppev energia jms. Polegi mõtet viimase otsa rajavalikuid kommenteerida. Autoni oli hea jõuda. Järgmine eredam etk oli asjadel järgi minnes. Arxi ja VMisha lihased olid autos juba kangeks jäänud, mul veel polnud midagi, ja nii oli mul lõbus nende liikumispüüdlusi kaeda. Viimati oli sarnane lõbu ühelt Adastilt tulles, kui väsinud tiim Lõunakeskuses käis.

Kord koju jõudnud, sai teha 4h uinakuku, et siis juba Talna seiklema minna. Sel esmaspäeval sai sõpradega ka teha plaan minna Otepääle, kus tegelikult seda kirjutades naasen. Käisime seiklusrajal. Pean piinlikult tunnistama, et uuet Kannatuste rada ei julgenud ma isegi katsetama minna. 1-5 olid aga väga lihtsad seekord. Tegelikult tegin 2-5 rajad teist korda veel "joostes" läbi. Selles mõttes ei jäänud ma rahule, et tavarajad pole eriline challenge, aga Kannatuste oma tundub (ehk vähene enesekindlus?) üle pea.

Sai veel Pühajärvel ujutud, aerutada, vesiratast sõita, grillida, RMK platsil õues magada (jube palav oli ikka!), äikest näha-kuulda, politseiga sekeldada, uusi kohti näha jm. Päeva lõpul, kui tagasi põhjaeestis, ka veel külmas merevees hulpida, esmakordselt sel aastal.

Võistlustest. Kui poolametlikult ühel Oslo jooksul osalemine välja arvata, pole sel aastal ühelegi võistlusele raatsinud minna. Isegi Erna matkale, milles uvitavad uuendused, vist ei jõua, kuna vaja samal ajal Saksamaale minna. Mõned on radaril küll olnud, kuid kõige tõsisemalt mõtlen nädala pärast toimuvat Lahemaa maastikumaratoni 10km rahvadistantsi. Pole aga kindel, kas suudan. Üle väga pika aja jooksin alles mõne päeva eest 10km distansi (olen meelega jooksud lühemad hoidnud) ja oi kui raske see oli. Nii et mõtlen veel mõne tunni.

UPDATE: see postitus on 3ndat päeva kirjutamisel ja tänase seisuga saan öelda, et Salomoni maastikujooksule, 10km Lahemaal, on minek. Tegin täna taas pikema testi - 12km. Ülirahuliku tempoga joostes polnud võhmaga mingeid probleeme (eelmisel nädalal oli ing kinni, kuid jalad ok). Küll aga akkas tundma andma põlv, ja mitte see, mis varem aige oli!  Loodan, et põhjus mu vanades juustudes, millega pole  iljuti eriti jooksnud. Tegelikult on kõik mu jooksujalatsid ammu oma aja ära elanud, kuid uusi ei raatsi etkel ankida ja nii ma talun pidevaid erinevaid ebamugavusi.

Kade, aga uhke

Sain täna uvitava üllatuse osaliseks - 5.-6.mail toimunud 5. Adasti öörännaku Pikka raja võitis tiim "We eat night for breakfast!"! Esindajad: Kairu, Kristo, Oss, Väike Misha, Arxxx, Lauri V. Umb 45km rada läbiti 10h4min. Punkte teeniti 649, mis on päris ülekaalukas võit teise koha 600 ees. Igipõline konkurent Nürro Rangers üllatuslikult katkestas 80p liidriseisus (peale 6ndat kontrollpunkti 11st).

Kongratsiulatsioonid! Kuulan teie auks Vangelis - Hymne!

Muidugi olen kade! Esimene üritus, kus me seltskonnal nii ästi läinud, kuid mind pold esmakordselt pundis. Jep, järelikult oli nõrgim lüli, või ebaõnne kandja. :P

Uhke aga sest minu loodusesse utsitud sõbrad saavad lõpuks suuremat tunnustust. :) Arxi ja Väikse Misha lobitasin 2009 a algul Pannjärvele Nike Winter Xdream 5-le. Ossi sain 2009 suve-Xdreami-sarja tiimi, algusega aprillis Ardus. Mõlemad tiimid kandsid nime "3 vaprat sõpra". Kairu tegi 3-4ndal augustil 2009 kreisi otsuse ühineda me Erna Matka keskmisele rajale mineva tiimiga "6 vaprat sõpra". LauriV seikluskarjäär algas omakorda Arxi ässitusel. Tiiminime "We eat night for breakfast" leiutasin 4. septembril 2011 kl 13.17 (+- 1min). Enivei, minu töö on tehtud. :) Seiklusspordi pisik külvatud ning idust viljaks kasvatatud. :)

See tekitab uus küsimuse - kui peaksin kunagi Eesti seiklusspordi maastikule naasma, kas taasühineks arvestavaks tegijaks tõusnud tiimiga või oleks mõistlikum uut generatsiooni loodusesse ajada?

Eestist rääkides - Erna Matk tuleb aastal 2012 uvitavate muudatustega ja kui ajaliselt sobib, tahaks osaleda. Nädal enne toimub Lahemaal XT spordi korraldatav Salomoni Maastikumaraton, mille 10km Rahvajooksudistants võib uvitav olla (eelmise aasta Valgehobusemäe rada oli super). Lisaks andis korraldaja emailitsi põhjust ärevust tunda. Võibolla prooviks veel tiimitriatlonit. Kõva Mehe Jooks on endiselt meelitav, aga no ei saa mina aru, miks selle hind alati ullult suur on. Rohkem pole veel ennatlikult ringi vaadanud.

Nüüd pöidlad pihku ja lootma, et keegi ööränduritest viitsib siia toimunust blogitada.

Tagantjärele Viitna triatlonist

Nädal 29 oli 3 triatloniga - Narva Triatlon, Võru Triatlon ja Paide II minitriatlon. Kuid kõik nad olid minu jaoks liiga kaugel. Nädal 30 viikendil oli 2. Kilingi – Nõmme IX triatlon oli taas liiga kaugel, kuid Viitna triatloni Rahvadistantsil - 0,25/12/3,4 km - lõin 30juulil kaasa.

Oli lootust, et 3 sõpra löövad veel võistlustulle - Väike Misha, Arxxx ja Lõuna Eestist külla tulnud Margus. Margus aga polnud nii pikka ujumist kaua ette võtnud ja otsustas loobuda. Väike Misha üllatas eelneval õhtul, et ei jõua tulla. Arxxx elistas ommikul, et vihmane ilm teda õue ei meelita. Tegelikult ei tulnud võistluse aeg mingit vihma, vaid autasustamisel hakkas taas kergelt tibama.

Jõudsin parajal ajal, et kõik ettevalmistused, v.a soenduse, minuti pealt valmis saada. Stardipaugu kõlades ronisin viimaste seas vette, mis 17kraadise õhutempi juures oma 22,5kraadiga suht ok oli. Samas lainetas vesi Viitna kohta veidi rohkem ja segas minu olematut ujumisoskust. 7min49sek pärast kellegi teise tüübiga viimastena veest välja ronides oli meel hea, et kõige raskem osa läbi, kuid okas inges, et ikkagi viimane.

Vahetusala oli suht liivasel pinnal ja ma ei vaimustunud selle teralise materiali jalanõudesse saamisest, kuid midagi polnud teha. Lisaks venitas aega riietumine, sest olin teinud kaheldava väärtsega otsuse võistelda pikkades. Ka pea oli varasematest uimasem.

Rattasõit oli maanteel. Enne rajakaardi nägemist olin arvanud, et on ka maastikulõike, kuid ei. Et olin ise maastikurattaga, pani see mind ebasoodsasse olukorda. Kuid läbi oli vaja see 12km lapata ja andsin kohati tuulega võideldes valu. Kuna läksin teele viimaste seas, leidis mu sõit aset nukras üksinduses. Mõnest ratturist siiski sain mööda, enamasti viimase veerandi sees, sest peale 9ndat km läksid kondid-lihased lahti ja sain teise hingamise, kuid palju tolku sellest enam polnud. Aeg 28min56,8sek jättis rattaparemuselt 72 koha.

Jooksuosa alustasin enda meelest kenasti. Kuigi hingeldasin ja jooks algas kohe väikese tõusuga, sain rahuldava tempo ja hingamisrütmi varsti korda. Rada oli 95% ulatuses tuttav Viitna jooksult ja see koos mu krossilembusega andsid mulle väikese eelise. Vist peaaegu kõigist, keda enda ees nägin, jooksin mööda. Muidugi tuleb arvestada, et osad olid jooksus teisel ringil (2x1,7km) ja parimad olid juba finishiski. Kuid fakt on, et jooks oli mu tugevaim esitus. Aeg - 15min26,5sek - võinuks natuke parem olla, kuid on rahuldav. Kõigist 83st võistlejast teeb see 21. aja. Oleks minu teha olnud, olnuks jooksuosa pikem. Kuni ma ujuma ei õpi, hakkangi triatloneid võtma vist jooksuvõistlustena, kus ujumine ja ratas on soenduseks.

Tulemused. Numbri 170 all võisteldes teenisin 83 osaleja seas ajaga 52min12,3sek üldarvestuses 66.koha, võistlusrühmas 57nda.

Kohe peale lõppu õnneks ei lahkunud. Lasin vihmast läbivettinud Marguse autosse soenema/magama, ise läksin hüppasin veel korra vette. Sõin võistlejate suppi, mis vist oli mäletamistmööda hernekas, ja jälgisin autasustamist. Kuna paljud olid juba kadunud, tehti loosiauhindadega mitu ringi ja pea kõik said midagi. Kingitused olid toredad, tassidest ja rätikutest toitlustuskohtade pääsmeteni. Peaauhinda, pesumasinat, ma ei saanud, kuid võimalik, et the next best thing oli minu - sain esimesel loosiringil Hagari perepitsa talongi omanikuks. See kulus järgmisel päeval marjaks. Auhindamisel oli ka Aaspere SK kutt, kes mind Viitna jooksust mäletas ja mainis, et Viitna on mulle hea koht. Tõsi, teist korda jäin "plussi", sest pitsa letihind oli triatloni piletist kõrgem. :)

Käisime Margusega Rakverest läbi ja läksime maale sauna tegema. Kulus ära.

Augusti triatlonid on kõik kaugel ja võimalik, et mu hooaeg "triatleedina" on läbi.

Erna lõpp ja kaja

Tulemused. 52,4punkti ja see andis meile 4. koha. Olen küll igavene 4s, aga see ei tähenda, et sellega lepiksin. Eriti seekord, kui 3nda koha saamisest piisas Raamatukoil vaid 0,8punktisest edust! Nüüd hakkan olekseid loopima, kuid veidi põhjendatult - oleks 1 puu rohkem arvanud, 1 noole täpsemalt teele saatnud, selle paganama kivi kergemaks pakkunud ja muidugi vihjed patarei tegemiseks välja võtnud... Saanuks siis alles feimi ja sulli. :P

Siiski parem, kui eelmise aasta katkestamine raskel rajal. See a läkski hulluks aetud raskele vaid 4 tiimi, lõpetas 2. Keskmise raja 13st tiimist lõpetas 10.

Tempoga olen aga rahul. Peale selle et distants pikem (pakun, et 80km), oli kiirus kindlasti kõrgem, kui eelmisel keskmisel Ernal või lühematel Adasti öörännakutel. Oleksin ma jõudnud viimastel tundidel tiimiga sammu ka pidada, olnuks veel ägedam, kuid seekord polnud minu tipphetk. Samas tuli kindlasti mu jala läbitud ala rekord.

Alates 3ndast punktist kuni lõpuni jõudsime KPdesse alati teise keskmise tiimina. Meie ees oli 8min varem startinud Nürro1, mis varemgi matkavõistlustel head kiirust / tulemust näidanud. 4ndas punktis oli nende edu tunni ümber, hiljem 1,5h ringis. Mõnede KPde vahel suutsime vahet hoida, mõnikord kaotasime. Samavõrd kui Nürro1 oli meist tase kõrgemal, polnud ka meiega keegi konkureerimas. Kõike KPsi läbinud tiimidest kulus Nürro1-l 20h, meil veidi alla 22h, ja ajaliselt järgmisel 23,5h.

Mida paganat... miks fotograaf mind välja jättis. :D

Kaardilugemine töötas väga hästi. Toomas ja Rait tegid põhitöö, mina vaatasin ja noogutasin vaid paar korda alguses kaasa.

Kõik läksid ühe paari jalatsitega. Märjaks nad said, kuid päike ja sokkide vahetus kuivatasid need keskpäevaks ära. Päikesest rääkides - ilm oli väga hea. Riietust sai ka kaasa suht optimaalselt. Võibolla ainult paremad, pehmema tallaga sokid kulunuksid ära. Abiks tulid tagavara sisetallad papudele.

Kott oli alguses taas veidi liiga raske ja kuigi pea terve tee käis üks suur söömisorgia, jäi kilo ringis toitu üle (kaasas oli palju, banaanidest lihani, leivast küpsisteni). Poole tee läbimise järel polnud kotti aga enam tunda nii et...

Finishist Kautlast läksime kohe peale supi söömist edasi, sest Arxxx tundis end mitte nii väsinuna. Mina ja Misha jäime kohe magama. Varsti tunnistas ka Arxxx, et tegelikult tuleb ikka uni ja kuskil järveparklas uinus ka tema tunniks. Korra ärkasin Rakveres Mishat maha pannes, kuid üldiselt magasin terve tee. Peaaegu 5h vist sai und, kui tuli autost välja kolida. Dush paljastas igasugu teadmata tekkelooga muhke, kriime ja sinikaid. Puhtana veel 5h magama minna oli hea.

Tegelikult oli see matk ikka raske. Jalatallad olid 2 päeva valusad. Kõige kurvem on, et seetõttu jäi osalematta pühapäevasel 8km pikkusel XII Viru-Nigula Rahvajooksul, mis tasuta pealekauba. Aga jalad, mis ka muidu veidi kanged, ei lubanud. Põlved pidasid õnneks vastu, kuigi algul oli veidi kahtlane hetk.

Erna retk lõpetas, aga matk pidavat edasi minema. Siiski on aeg uuendusteks! Uus koht esiteks! Kui seda ei saa, siis ehk teine rajameister kaasata, kes suudab sidrunit teisiti pigistades midagi uut leida.

Mõned lingid:

Korraldajate tehtud pildid.

Kuna olime ühed õnnelikud, kes said kaas trackeri, siis on hea liikumisjäädvustust vaadata. Lisan meiliga kaasas olnud õpetuse:

Paremal servas on võistkondade nimed ja nimede kohal "Select group", kuskohast on võimalik valida, milliseid gruppe korraga kuvatakse. Võistkonna nimel klikkides tuleb lahti väike alammenüü (töötab ainult juhul, kui träkker on juba mõnda aega sees olnud), kus avaneb jällegi väike valik - kõige parem nendest on "Download K", kuna see on Google Earth file ja laseb selle meeskonna käimise rada Google Earth proges analüüsida ja näitab kogu rada ka korraga. 

Lisaks on ülemisel menüüribal valiku koht "Choose speed", mille võiks panna maksimumi peale, et liikumist ka näha. Seal kõrval on kohe "More options", kuskohast saate träkkimise saba pikkust määrata.

Vist kõik Erna 2011st. Kommenteerige, kui midagi unustasin. Lõpetuseks tänud neile, kes meile smsidega toetust avaldasid!

Erna matk 2011, keskmine rada

Oeh, viimastel nädalatel on palju sebimist olnud, kuidagi pole blogini jõudud. Ometi kirjutamist palju. Alustan viimasest ja seni aasta mahukaimast seiklusest.

Erna matk 2011 oleks aga peaaegu meie jaoks ära jäänud. Minna või mitte 5-6aug seiklema otsustus lükkus pidevalt edasi ja ühel hetkel olid lihtsa ja keskmise raja kohad täis. Raske rada ei kutsunud peale 2010a fiaskot sugugi.

Augustikuu esimestel tundidel sai saunas siiski otsustatud, et peaks minema, kui saab. Saatsin infojuht Sirje Poolile kirja ja uurisin, kas on äkki keskmisele ruumi tekkinud? Sain eitava vastuse, kuid 3.augusti hommikul meilboksi avades ootas ees üllatus. Sirje kribas, et ühe keskmise raja 4se tiimi 2 liiget ei saa tulla ja allesjäänud otsivad asendajaid. Meile see sobis. Olles samal ajal Arxiga rattamatkal, millest ükspäev juttu teen, ajasin ka Erna-asja ja õhtuks sai vastatud, et tuleme 3kesi - mina, Arxxx ja Väike Misha. Oss pidi tööd tegema.

Meie start oli reede varahommikul 6.24, kuid pidime 2h varem kohal olema, et auto finishisse viia. Kuigi me väljasõit Rakverest hilines, jõudsime napilt enne 4.30 Kehra külje alla alguspunkti. Kord seal, oli piisavalt aega regamislehe täitmiseks, tiimi plakati joonistamiseks, kaardioskuse ja varustuse kontrolliks ning Raiti ja Toomasega, tiimi võõra poolega, põgusalt tutvumiseks. Toomase kui meist kõige suurema Erna kogemusega mehe määrasime ka kapteniks.

Kes lõpus naerab, naerab paremini!

Nagu pilt pildil näitab, oli me tiimi nimeks Porgand (teepeal selgus ka nime päritolu). Stardi ajaks oli küll valgeks läinud, kuid kaste veel maas. Tiimi hüüu mõtlesime kohapeal ja algselt sai selleks mul turgatanud "Porgand päkka!", parafraaseerides Erna okas päkka soovi. Teel see muteerus, olles vahepeal ka "Porgand pekki".

Keskmise raja tiimid alustasid kl 6st, 8min vahedega. Meie start 4ndatena läks ilusti, kuid kaste tegi jalad kiirelt märjaks. Mu kilekott-sokid kas ei töötanud või oli jalats veest lihtsalt külm, aga tundus, et jalad olid varsti niisked. Õige pea jõudsime ületamist nõudva suure kraavini, kus pidi need jalast nagunii ära kiskuma (üks sokk oligi märg, teisele ei pööranud enam tähelepanu), nii et suurt rolli need ei mänginud.

Kraav, jah... see oli kraavide kraav. Kuna ümber ega üle polnud (lähedal olnud silla juures oli vist keeluala valve) võimalik minna, läksime läbi. Toomas kaptenina oli esimene, kes enda alasti kooris ja sügavust-põhja kontrollima läks. Mõned minutid hiljem olime kõik alasti vööni veest läbi sumbanud ja uuesti riides. Tiim, kes samal ajal meist 200m eemal vastaskaldal pusisid, olid ikka samas kohas. Samas oli neil vist ka naisi tiimis. Naljatlesime, et olnuks veidi tore, kui meil ka Kairu kaasas olnuks. :D Paistnuks, kas tegu häbeliku linnatibi või kartmatu seiklejahingega. :)

Edasi saime liikuda mööda kruusateed ja kl 8 aeg jõudsime esimesse kontrollpunkti. Ära tuli arvata 10 lõhna. Mina olin täiesti jännis, kuid teised esinesid hästi. Saime 7punkti.

KP1st kuni KP3ni oli vastutegevuse, tiimi elupunkte röövida üritavad patrullid, piirkond ja aeg olla ettevaatlik. Toomas konsulteeris telefonitsi baasiga, mille ajal ta võsastikus auku kukkus, täpsustamaks elude kaotamise süsteemi, ning seejärel võtsime taktika, et üks liigub ees ja hoiatab ohu korral järgmisi. Ees liikumist alustaski Toomas ja jäi selleks kauaks, vaid enne KP3 oli eestvedajaks Rait.

Tõenäoliselt oli tee valik KP2te kogu meie orienteerumisest suurim möödalask, aga sedagi ettenägematute asjaolude tõttu. Väljad, mida ületada tahtsime, osutusid viljapõldudest keelualadeks ja kõrgepingeliini all liikudes sattusime dsunglisse, kus taas rinnuni aukudesse sai kukkuda ja tuli alasti kraavi läbida. Kaotasime raskel maastikul ja põlluvaheteedel sikk-sakitades hulga aega ning kui KP1te jõudsime kas 2.v3ndatena, siis kl 10.30 aeg KP2 jõudes olime 4ndad.

KP2 ülesanne tundus võimatu - süte kohal keeta vett kilekotis. Pidime jalgratast leiutama hakkama. Arutasime tükk aega ja lõpuks võtsime kasutusele süsteemi, kus hakkasime sütel kuumutatud kive vette kastma. Toomase kaasa võetud tangidega taskunuga oli asendamatu abi, kuigi ära oleks kulunud ka metallist nõu. Aega läks, aga asja sai. Saime vee lõpuks mullitama ja teenisime 4punkti. Samas sai meist hiljem jõudnud tiim ülesanega kiiremini hakkama, hoides veega kilekotti lihtsalt süte kohal väga lapikult. Meie tunnine ajakulu oli aga võit meie jalgadele, sest märjad papud viskasime päikese kätte ja paljad jalad said õhku.

Edasine lõik oli kõige ohtlikum. Vaja oli ületada asfalttee ning lisaks oli palju loogilisi vastutegevuse varitsuspaiku. Olime ettevaatlikud ja edukad. Veidi peale 1te jõudsime vastutegevusest puutumatta KP3e (vastutegevus väisas meie valitud teed alles meie läbimise järel). Ülesandeks oli puude tundmine, boonuspunkte sai saelehele käepideme meisterdamise ja tööriistaga puult viilu lõikamise eest. Puude tundmine läks masendavalt. 6st (või oli mõni rohkem) lehtpuust panime täppi 2, ja needki olid toomigas ja õunapuu, milledes ma väga veendunud olin. Ühtki lucky guessi me ei saanud, mõnel puhul kahe vahel olles valisime ikka vale. Boonusülesanne läks aga paremini. Saag sai aus ja tükk sai puult küljest täpselt minutiga, nagu oli parima ajalimiidi nõue. Kokku teenisime KP3st 6punkti ja saime kohtunikelt ka lutsukomme.

Natuke metsas ragistamist ja tagasi teele. Vastutegevust polnud enam karta ja nüüd sai kruusateedel hingerahuga patserdada, kuid isiklikust nurgast vaadates ei olnud ma neist kivikühme täis kruusateedest vaimustatud. Kõvad muhud teedel ei ole jalataldadele pikas perspektiivis head.

4ndasse jõudsime 14.30 paiku. Umbes 30km "juba" läbitud. Ülesanne - ammuga märki laskmine. Arxil oli sellega kogemus kunagiselt Xdreamilt, kuid asjaharrastajat meie seas polnud. Proovima pidid kõik ja kõik valisid lamamisasendi. Et keegi ei saavutanud erilist edu, jäin mina viimaseid laske tegema ja viimasega teenisin meile ka 1 punkti. Kõik mu lasud läksid aga üldiselt paremale, esimene lisaks ka liiga madalale, kuna ei osanud noole langevust õigesti hinnata.

Olime punktis poole h ringis, muidugi palja jalu, ja edasi. Edasitee viis sama rada mööda tagasi, nii et nägime mitut tiimi, ka lihtsa raja omasi. Osad keskmised kurtsid vastutegevusele vahele jäämise üle. Ühe koha peal saime suurepärase lõikamise teha - üle äsja lõigatud viljapõllu, kus kombain senini kombaineeris. Kuigi kõrteliistakud ronisid jalatsisse torkima, oli taldadel mõnus veidi teistsugust pinda kohata.

Enne KP5t külastasime ka üht talu, kus taastasime kavalalt oma veevarusi. Pitstop ei võtnud kaua.

Veidi enne kl 5t olime lõbusate naistega KP5s. Pidime 3 kivi kaalu tunnetama. Mina võtsin kõige suurema ja pakkusin 6kg. Enne kinnitamist katsusin veel korra üle ja alandasin 5kg peale. Teenisime 10st punktist 9, sest ikka panin 1kiloga mööda - 4 oli hoopis. :S

Pooletunnise puhkuse järel asusime KP6 poole ja kl 18.20 paiku olime seal. Trackeri järgi oli läbitud veidi üle 40km, ehk et suht poole peal tõesti.

KP6 ülesande nimi oli Jõeületus, kuid nimi ei kirjelda seda piisavalt. Skaudid olid selleks üles pannud seiklusraja. Algas see kaldu oleva köisredeliga, mille tipust tuli end lasta jalaplaatidega varustatud köiele, 4-5l sellisel edasi liikuda ja võrkredelile jõuda, see ületada ja jõe teisele kaldale jõuda. Tagasi ujudes. Ajapiirang tiimile 20min, kuna olime 5kesi - 4min näole.

Läksin rajale esimesena. Soovitati kindad kätte panna, ja kuigi mul olid need kaasas, otsustasin viimasel hetkel siiski ilma minna. Rada oli oodatust raskem. Köisredelit alustasin neljakäpukil ja tasakaalu hoidmine oli karm. Minu järel tulnud õppisid veast ja lohistasid end üles. Plaatidega köied olid ok, kuid ajapiirang ajas veidi rapsima. Ka oli viga kinnaste maha jätmine, sest tross, kust hoida, soonis. 4min sai täis, kuid tiim andis mulle mõne lisasekundi, et võrkredelile jõuda, mis tähendas rohkem punkte. Ja siis lasin end vette, üllatavalt külma Kaunissaare veehoidlasse suubuvasse jõkke. Niipea, kui hing lahti ja häält teha sain, käskisin kindaid kanda.

Vesi oli küll värskendav ja tõmbas suurema higikihi pealt maha, kuid jahutas ka keha kiiresti maha, nii et ma ei jäänud teiste sooritusi vaatama, vaid läksin tagasi kottide juurde riietuma. Järjest hakkasid poisid tagasi tulema. Kuulsin, et Rait oli seiklusraja ahvi kombel läbinud ja tõstis meie keskmist. Rait sai 10, mina vist jõudsin 8punkti piirile, Väike Misha kukkus vette köitel olles ja Toomase-Arxxxi tulemust ei mäleta, kuid kokkuvõttes teenisime sealt korralikud 7,4 punkti.

Kes tahtsid, taastasid taas oma veevarusi. Mina ei leidnud vajadust. Peale tunnist punktis olekut taas jalgadele. Soovisime just jõudnud Raamatukoi tiimile edu ja liikuma.

KP7 täpse koha otsimine pani meid mõneks ajaks mööda metsa kolama. Meiega ühines sama sihiga kerge raja naistetiim. Mõned minutid enne kl 22t jõudsime kohale ja esimest korda pidime ootealas ootama. Mõne min istumise järel saime teada, mida ülesanne Takistusrada endast kujutab.

Tegelikult ma täpselt ei mäleta, mida kohtunikuonu meile jutustas. Ta küll seletas väga rahulikkult ja selgelt, aga sõna "muda" andis mulle moraalipõntsu ja lõi pilved pea kohal kokku. Jonnima ma muidugi ei hakkanud, kuid hakkas pimedaks minema, me olime läbinud juba ligi 60km, ja asi hakkas meenutama pervorallit, sest kuigi olime juba ei tea mitu korda end alasti kiskunud, tuli seda teha uuesti (riietega pori sisse minek oli vähem ahvatlevam).

Nii me seisime varsti stardis jõeületusest külma ja märja aluspesu väel ning söötsime sääski. Et mu peas pulbitses vaiksel kujul $&#@!% sõim, siis kõike detaile ei mäleta, aga... Esimesena läks puitkonstruktsioonile Toomas, kes köisredeliga seal alla minekul koleda kukkumise tegi. Meie hirm pühiti varsti, kui ta end kiirelt püsti ajas ja redelit alt pingesse hoidma jäi. Mina vist olin keskmiste seas ja vahetasin redelihoidja välja. Mäest alla jooks ja mudasse. Ma isegi ei mäleta, kas mul olid jalatsid jalas! Vist mitte, sest mutta hüpates olid keegi kaldal papusi ära võtmas. Või sain kiiremini, sest olin paelad lahti jätnud? Enivei, üle põlve mudas mütates haarasin Misha käest ka tema tossud. Ma ei mäleta, miks ta keset porivälja seisis (aitas kudagi?), kuid tol hetkel tundus loogiline ja finishis imetlesin, kui ästi tiimitöö sujus. Mudaaugust läbi, tuli mäest üles joosta mingit rada mööda. Korra läksin küll valesti, kuid viga sai kiirelt parandatud. Väidetavalt lõpetasime umbes 4minutiga. Et 10 punkti piir oli seatud 10min juurde, siis ülihea. Samas oli selle punkti latt kõige madalamal, sest pooled tiimid said 10, pooled 8 punkti.

Muda maha nühkides mainiti (vett puhastuseks ei olnud, enda joogiveega ikka), et selles punktis on ka õde. Millise vaimustava hüüdega me selle teate vastu võtsime ja kus andsime talle oma jalgadega alles tööd! Plaasterdamist ja lappimist jagus - kui me kl 23 aeg edasi suundusime, olime punktis olnud üle tunni.

Enne KP8t hakkasin ma oma piirile lähenema, tulemuseks tempo aeglustumine. Kümmekond min peale keskööd õnnestus siiski KP8ni välja vedada. Ees ootas kerge raja inimeste rahvamass ja tuledevalgel esmaabi punkt. Mitte et meile abi oleks pakutud. Tsenaariumi järgi oli seal teenagers sauna-party gone wrong ja meie ülesanne oli esmaabi pakkuda. Minu fokuseerumisvõime oli väga madal, kuid asusime tööle. Inimesed jagunesid ohvrite vahel neid rahustama/aitama/toetama, kuigi pubekad olid märksa tõrksamad patsiendid kui eelnevatel aastatel - see valmistas meile peavalu, kuid samas tõenäoliselt rohkem lifelike. Mina olin see, kes "kõne" kiirabisse tegi, andes infot, mida jooksvalt koguda suutsin. Siis hakkasin assisteerima. Lahaste tegemine polnud just me tugev külg, kuid muidu olime enam-vähem ja teenisime 8 punkti.

Kuni osad vett võtsid, proovisin paar min kruusateel magada, kuid ei jäänud. Irooniline, sest kõndides oli tunne, et jään suigatun kohe. Ja nii algas minu Kolgata tee KP9sasse.

Mis siin salata - olin selleks ajaks kutu ja tiimist märkimisväärselt aeglasem. Siinkohal olnuks ehk abiks väike tiimipoolne moraalne support, sest üksi kümned või isegi rohkem m taga lonkida pole just moraali tipphetkeks. Võibolla ei olnud ma aga veel piisavalt pidurdav, et muret tunda, sest paarist kerge raja tiimist jalutasime ikkagi mööda.

Lõpuks veidi peale kl 3e KP9sse jõudes ootas meid ees katastroof. Punkti nimi Looduslik aku tähendas, et pidime keefiri, poltide ja traadiga pisikese LEDi tööle saama. Meil oli võimalik võtta vihjeid, kuid me ei teinud seda. Tulemuseks 0 punkti! Meie ainuke 0. Ükski teine keskmise raja tiim ei saanud seal nulli! Varsti järjega üldtulemuste juurde jõudes näeb, kui valus see oli.

Mõned km veel finishisse ja paar min peale kl 4 olime staabis. Finishijoone ületusjooksu ei teinudki. Kaasa veetud korraldajate tracker näitab, et läbisime peaaegu 70km. Julgen sinna trackeri vahepealsetest pausidest tingitult 10km otsa liita.

Kuna siin juba palju teksti, teen teise postituse veel. To be continued...

Cooperi test

Tegin täna iseseisvalt Cooperi testi. Kes seda ei tea, siis Wikipedia seletab lähemalt. Point on joosta 12min jooksul võimalikult pikk distants.

Olud polnud just kõige paremad. Kasutasin küll kummikattega staadionirada, kuid selle seisukord jätab soovida. Ilm oli palav, temperatuur 32-33 Celsiust särava päikesega. Kui detailidesse laskuda, siis 5.8 m/s idatuul ja õhurõhk 1004.2 hPa.

Mul oli ka kindel soov - tahtsin jõuda 3km (7,5 statka ringi), vähemalt tundus endale, et peaks võimalik olema. Suht kõrge eesmärk lisas ilma tõttu niigi raskele jooksule omapoolse surve.

1km järel oli aeg 3min48sek. See andis lootust. 2km järel näitas kell 7min48sek. Tempo oli langenud, kuid lootus polnud kadunud. 12min tiksus täis täpselt 3km piiri ületamisel, või ehk paar meetrit peale. Jehhuu!

Wikipedia Athletes & Juniors graafikus oma soo ja vanuse rida näpuga ajades mahun parimasse ehk Very good tulpa. Lausa varuga. Isegi 10a nooremate-võimekamate grupis oleksin väga hea tegija. Äge. :)

Kuid nagu kiusuks on all teine tabel. Experienced athletes järgi asun 5st tulbas 4ndal, nimega Bad. Loomulikult ei liigita ma end sportlaseks, kuid ikkagi ei anna rahu, et mingi tabeli järgi olen kehv. Mõtlen, ehk proovin lähiajal veidi areneda ja üritan jahedama ilmaga uuesti. Võidaks 100m, trügiksin juba Average tulpa.

Üldiselt siiski tulemusega rahul. Jõudsin täpselt 3km. Õppisin lisaks veel ühe huvitava fakti enda kohta - täispanusega kuumas joostes langeb tempo iga km 12sek. Aga ehk oli see ka juhus.

Kõrvemaa Triatlon 2011

Jätkan sealt, kus eelmine kord lõpetasin. Miks kartsin SEB Kõrvemaa Triatloni? Peale selle, et distantsid olid pikemad (350m/22km/4km), oli see rohkem looduslähedasem cross triathlon. Ujumine suuremas veekogus (Soodla veehoidlas) ja tuule korral oleks lainetus kohutanud. Ratas ja jooks olid maastikul. Ratas, mis mul niigi nigel, on mul tõusudes eriti raske. Küngastel jooksmine on lahe, aga kui edukalt suudan ma üles-alla vudida 4km, kui viimased rattalt jooksule katsed näitasid probleemset ümberkohanemist?

Et regatud ammu, võtsin julguse siiski rindu ja läksin. Vaatamata hommikuste plaanide ajanihetele jõudsin väikese ajavaruga ja sain kohapealsed ettevalmistused - regamise, vahetusala sättimine jm - sujuvalt tehtud. Esimene start oli kl 12, kuid mina kuulusin oma numbriga 323 5ndasse stardigrupi ja meie 75 pealise meestekari sai lähte alles kl 13+mõni minut.

Kui oodates tuli mõni tiba ja polnud just kõige soojem, siis stardis see ununes. Läks suplemiseks. Kuna ujuda ma ei oska, olin viimaste seas. Uppuma siiski ei hakanud ja 4 päästepaati minu poolt tööd ei saanud. Ujumisetapile kulus üle 17 min ja kõigist 536st võistlejast tegi see 445nda aja. Parimad ujusid veidi üle 6min.

Veest väljudes jooks vahetusalasse, riided selga ja rattaetapile. Rattale üpates üks tagant tulija veidi rammis, kuid kukkumisi ei olnud. Paarisaja m pärast möödusin mehest, kes vist sõitis nii aeglaselt kedagi oodates. Edasi olin tükk aega üksi, sest enamik olid ammu läinud. 2km posti juures sain ehmatuse, sest ise oleksin arvanud, et juba 4km sõidetud. 4km posti juures tundus 10km läbitud. Edasi ei pööranud ma oma tundmisele tähelepanu, vaid usaldasin märke.

4km järel nägin ees ratturit, kellest varsti ka mööda sain. Korra tundus, et ta üritas mulle tuulde haakuda, kuid ühel liivasel lõigul kadus ta ära.

4km juures tuli ka äratundmisrõõm. Pool kogu rattadistantsist möödus tuttavatel teedel, millega tutvusime Arxiga peale Kõrvemaa kevadjooksu autosafarit tehes ja matkale minnes.

Jõudes metsade vahelt kruusateele, sain veel kellestki mööda, kes teeääres ratast nokitses. Samas läks teel väntamine kuidagi raskeks. Isegi allamäge pidin kõvasti vaeva nägema, et edasi liikuda. Mis viga oli, ei teagi - ratas vana ja väsinud, mina vana ja väsinud või tuul? Minu tempoaeglustumine tähendas ka, et naised hakkasid lähenema. Naised startisid meie stardigrupist järgmistena ja parimad hakkasid vahet tagasi tegema. Esimene naistepaar möödus. Teine naistepaar möödus. Kolmas segapaar möödus. Viimased paar km olid ratast aga suht nõudlike küngastega mudasel ja hüplikul rajal, nii et tähelepanu koondus rohkem sõidule. Mitte ei mäleta, kas oli veel möödumisi.

Lõpuks 1h7min+ järel (rattaparemuselt 364 koht) Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusesse jõudes sai ratas vahetusalasse ja kohe jooksma - riided-papud olid juba esimesest vahetusalast sobivad. Jooksu alguses võtsin lonksu juua ja üritasin rütmi leida. Üks teine jooksja kommenteeris, et "sa nagu läheks teisele ringile", kuid mis ajendil ta seda ütles, ma ei teagi. Tempo, hingeldamise?

Igatahes, sain liikuma ja polnud nii raske, kui eelmistel katsetel. Sain sama tempo, mis üks minust kümmekond m eespool jooksev neiu ja pm koos me lõpuni jooksimegi. Vahepeal sain mina mööda, siis tema ja nii vahetasime kohti mitmel korral. Küngaste- ja kurviderohkel maastikurajal andis lahingule värvi taust, ehk et samas möödusime meie päris hulgast meestest. 500m enne finishit oli temal siiski varu spurdiks ja läks eest ära. Finishis tänasin teda ägeda lahingu eest ja tema tänas vastu, et aitasin tempot hoida. Tagantjärele uurides tundub, et see tubli plika oli naiste III koha saanud Kairi Schmidt, triatlonimaastiku kõva tegija palju saavutanud perekonnast. Minu jooksuaeg oli 9sek temast rohkem, 17min38sek. Ehk on mul luulud, aga kuidagi päris korraliku ajana tundub. Ka jooksu 118 koht pole halb.

Üldtulemus on muidugi piinlik. Üldarvestuses 371 koht, võistlusrühmas 221. Üldaeg 1h42min46sek. Aga kuigi mõõdetavad resultaadid kohutavad, oli saadud emotsioon väga mõnus. Rada oli super, kõik loksus paika. Oma rolli õnnestumisel mängis ka saun ja elu maitsvaim seljanka.

Saun ja supp võetud, sai korraldajate poolse bussiga tagasi 13km kaugusese starti, kuhu autod jäid. Autoga omakorda tagasi Kõrvemaale rattale järgi sõites tuli alla suur paduvihm ja veidi kahju hakkas neist, kes olid rattaga otsustanud tagasi starti sõita. Ratta peale tõstmise ajaks oli vihm otsas, nii et suurepärane ajastus. Teine suurepärane ajastus oli supitädi juurde minemine - küsisin, kas suppi üle ja sain teise portsu ka just veidi enne toitlustamise lõpetamist. :)

Kuna kaaskonda ei leidnud ja reisisin üksi, läks ettevõtmine suht kulukaks. Kuid enestunne oli hea. Tagasi sõites mõtlesin, et iga päev võiks selline olla. :)

Õhtul veel oma saunas olles arutlesin, kas minna ka järgmisel päeval XIII Uljaste triatlonile. Suht lähedal ja tasuta osalvõtt. Mõtlesin tõsiselt, kuid 670m ujumist tundus liiga pikana, isegi kuigi turvapaat pidi väljas olema. Jooks oleks vastuvõetav olnud, aga 13km maastikuratast võinuks olla ka kirves, arvestades hiljutisel sealsel matkal nähtud pinnavorme. Ära jäi ka sama päeva Haapsalu VI Triatlon - liiga kaugel ja pealegi päris kopsaka tasuga.