Ootamatu jooksuvõistlus

Kui ma täna ommikul kl 10 silmad teist korda lahti lõin ja ärkama hakkasin, mõtlesin, mida täna teha. Ronimislaagri plaanist loobusin lõplikult eile Pirita Velotrekil Tallinna Võimlemispeo proovi vaadates, kus vihma tibas. Ilmateade ähvardas vihmaga ka viikendit ja kui juba Rakvere ronijad polnud minekus kindel, siis mis minagi.
Et käisin viimati jooksmas neljap, otsustasin millaski jooksma minna. Kl 11 küsiti, kas ma 21. Kunda linna jooksule lähen, nagu vend (see seletas, miks ta enda kohta viikendil ülivara, juba kl 10, ärkas). "Ei" vastuse peale hakati survestama. Andsin järgi, põhiliselt seetõttu, et pärast sai tasuta ujumist ja sauna, ja akkasin kiiresti sättima, et regamise tähtajaks kohale jõuda.
Kuid kartsin seda võistlust - kahe nädala jooksul olen ainult 3 korda jooksma jõudnud ja siis ka 4 ja 6km vahel jäävaid distantse läbinud. Peale füüsilise ja vaimse ettevalmistuse puudumise sain eile Gitta sünnalt tulles alles kl 3 öösel magama. Peo ja hommikune söögi-joogi manustamised ei arvestanud sugugi, et ma varsti jooksma pean.
Enne starti tuli vihmatibasi, kuid ilm oli soe. Jooksu ajal oli vahepeal palavgi, sest nagu täide läks mikrofonitädi ennustus - peale vihma paistab päike.
Kl 12 anti start ja kõik jooksjad, lausa 35 inimest, plagasid minema (rinnanumbrid olid aga suured, mul 91). Mina startisin väga rahulikult, lootes, et küllap nad eputavad ja saan pärast kätte. Ei eputanudki - metsa vahele jõudes kadus põhigrupp silmist ja jättis mind maha. Tagaotsas oli rahvast vähe ja parandasin oma positsiooni mõnel üksikul korral.
Aga raske oli! Finishi järel oleksin peaaegu oksendanud. Ma polnud ürituseks sugugi valmis ja see andis tunda. Kõva põntsu andis enesetundele tahaotsa jäämine. Ajaga isenesest olen peaaegu rahul - 8,7km krossirada 37min 57,68sek teeb kilomeetri ajaks 4.3x vist midagi ja peaks olema kiirem, kui Kevadjooksul (kuigi ei tundunud nii).

Et lohutusauhindu pidi olema palju, soovitati ka auhindamisele jääda. See jättis tunnikese aega saunadeks ja ujumiseks, mida kasutasin sihtotstarbeliselt. Auhindamisel saigi oodatust rohkem kraami - diplomile lisaks ka kinkekaardi kohalikku pubisse. :D
Lisaanalüüs - kuidagi peaks jõuvarude reservi paremini reguleerima õppima. Nagu mainisin, oli jooks raske. 10min hiljem polnud enam tunnetki, et oleks midagi teinud. Ujumine, kõndimine ja ka väike sörk pole absoluutselt häiritud. Parem oleks ju energia rajale jätta.
Ja lõpetuseks - Kunda "linna" jooks nimena on tegelikult petlik. Asfaltpinnal on liikumist umbes paar km, enamus rajast on huvitav krossirada, kohati päris suurte mudaaukude ja muude metsikustega.

UPDATE: nägin lõpuprotokolli. Jooksjaid oli hoopis 41, vend lõpetas ajaga 34+min 11ndana. Mina mahtusin 20ndana napilt esipoole sisse. Need esimesed kõik oleks võinud samal ajal hoopis 7. Emumäe jooksul või 38. Kalevi Suvejooksul Voosel olla. :P

Võistlusplaanid suvi'11

Vaataks tulevikuplaane võistlustel osalemise nurgalt. Kuigi mu tulevik on väga segane ja ehk homse seisuga poles võimalik kuskile minna, on ettevaatlikult mõned üritused vaatluse all.

See aasta on eelnevatest rohkem eelarvekriitilisem. Kõrvale peavad kahjutundega jääma paljud üritused, mis toimuvad kaugel ja mille osalustasu on pilvedes - Xdreami seeria, Järevjooksude sari (Viljandi, Harku, Pühajärve, Ülemiste) ja IV Kõva Mehe Jooks mõneks näiteks. Kauguse tõttu jäi meil ära ka huvipakkuv Libahundi Jälg 2011, Seiklusrogaini 1.etapp Läänemaal.

Sügisjooksul osalemine on ka kahtluse all - peale kalli hinna on see end ammendanud. Mulle kohe sugugi ei meeldi joosta linna vahel, kõval pinnasel ja veel küünarnukikismas.

Tallinna 29. Rahvajooks millegi pärast katkestati ja selle asemele tuli Narva Energiajooks. Osalemine on koha tõttu küsimärgi all, lisaks on veel aega.

Mingi XXXVIII Kalevi Suvejooks 2011 ja veel midagi on silme alt läbi lipsanud, kuid esimesele ei saa minna, kuna samal ajal kavatsen osaleda ronimislaagris, ja teised on olnud üle võimete, sobimatud, ebahuvitavad vms.

Tõsiselt mõtelda on saanud paari rahvatriatloni peale, täpsemalt juulikuised SEB Kõrvemaa Triatlon ja Viitna Triatlon. Nendel osalemine muutub aga iga päevaga kahtlasemaks, sest eelarve ei luba ujulas käimist, mida väga vajaks.

Kindlasti hoian silma peal 2011 Erna matkal ja IV Adasti Öörännakul. Kui leiame rahapuu, saame hea tiimi ja aeg sobib, siis läheme ja anname lahingu.

Regatud on praeguse seisuga ainult Salomon Maastikumaratoni Rahvajooksu 10,5km distantsile Valgehobusemäel. Kuigi Arxxxi ehmatas see kahe nulliga number kirjelduses "Ring kulgeb mööda metsradu, metsateid, suusaradu, aga ka mööda metsa ja mööda lagedaid. Ring on füüsiliselt nõudlik sest ringil tuleb läbida ca 300 tõusumeetrit.", suutsin ta siiski kaasa meelitada. Saab näha, kas peale seda jooksu teeme Kõrvemaal uue matka. :) UPDATE: muidugi tegime, ja ujusime ka veel lisaks! :)

Kohe varsti peaks ära otsustama Tallinna Olümpiajooksu 7,2 km osalemise. Kui, siis 4se tiimiga. Aga 32€ tundub siiski liiga kõrge hind olevat. UPDATE: ei läinud.

Suht kindlalt tahaks minna ka mõnele orineteerumiskolmapäevakule. 1. juuni oma sihikul ja selleks laenasin Ossilt juba ka SI pulga.

Kui keegi oskab soovitada mõnda lahedat võistlust, jätke kommentaar või saatke meil! :)

Viru raba 2011 - tehtud

Kuigi ka raske pühapäev möödus metsas, saab pisikeseks seikluseks lugeda eilse puhkepäeva tegu. Nimelt saab linnukese ette kirjutada reale "Viru rabas, 2011".
Kuigi päevaplaanid ei täitunud ajaliselt päris nii, kui pidid, leidsime toreda seltskonnaga siiski aja Viru raba matkarada (ma oletan, et see on matkarada) läbi jalutada. Lonkisime pea 2h, imetlesime ja tegime pilti. Ühe katsutud järve vesi oli ka üllatavalt soe. Kohe ei hakanud ujuma minema, lootsin, et ehk Talnast tulles. Kuid õhtul ei olnudki aega ja ka külmaks läks.

Enne rabasse jõudmist kiusasime tahtmatult aga üht pilliga poissi. Hääletas ta Loksa teeristis ja soovis Võsule. Võtsime peale, aga ütlesime, et lähme rabasse ja kaugemale meiega ei saa. Tore oli kõigi üllatus, kui raba tuli juba mõnesaja m pärast. :D Ma ei mäletanud, et see Narva maanteele nii lähedal oli. :)

Päeva teine pool möödus Talnas. Vaatasime "Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides" ja oi kuidas see mulle ei meeldinud. Lavastaja vahetus oli paha-pama mõte. Märul on kopeeritud eelmistest osades, nalja on vähe ja nigelad etc. Depp/Cruz olid 10a tagasi koos ka vilmis "Blow", vat see oli hää.

Blogist ja teistest

Blogi esialgne nimi oli "3 vaprat sõpra" ja kirjelduses, et minu kõrval tuleb juttu ka Arxxxist ning Ossist. Üks kunagine lugeja küsis, miks see muutus? Peale selle, et Xdreami teemast läks blogi kiiresti kaugemale, kirjutan ka peaaegu ainult endast. Shame on me.
Seletus, miks nii läks, on tegelikult lihtne - kõigil on oma tegemised ja sotskohustused. Kuigi nad on olnud kutsutud igale minu aktsiooni, on seiklused mõnikord saanud madalama prioriteetsuse ja eelistatud on sünnipäevi, kokkutulekuid, trenne, võistlusi jms. Veidi kurb, aga arusaadav. Igatahes seletab, miks ei jäänud blogi ühe kindla seltskonna kroonikaks. Blogi suunamuutus polnud seotud egoismi ega nartsissismi, vaid kohanemisega, evolutsiooniga säilimise nimel, et oleks rohkem sisumateriali.

Teine vastukaja, mille sain ammu-ammu:
Lizu says (13:15):
lugedes tekkis muidugi küsimus, et kui see xtreme nii valus ja jube on.. siis.. miks sa seda teed?
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:15):
ei ole ju jube, väga lahe on
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:15):
äkki pean ümbes sõnastama
Lizu says (13:15):
mingi põlvevalud ja parmud ja värgid
Lizu says (13:16):
sa räägid jah mu arust palju sellest et mis jamasti läks ja mis raske oli jne..
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:16):
hmm
Lizu says (13:17):
noh et võib-olla peaksid ka rõhutama, miks see lahe su jaoks on?
Lizu says (13:17):
i dunno
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:17):
ea vastukaja, tean millele edaspidi tähelepanu pöörata

Sellest vestlusest on möödas aastaid, kuid mu kirjastiil on ikka sama. Kolme sõnaga kirjutan, et lahe, kolme lõiguga, mis paha. Mul pole seletust, miks see nii on, sest suulises vestluses räägin heast rohkem, arvan. Kõige tõenäolisem on, et blogi on peale memuaaride mulle ka analüüsi koht. Apsakaid lahates saan rohkem infot arenemiseks, kui ainult toredust taaselades.

Ja nüüd ringiga tagasi juurte juurde, sest tahtsingi Ossi seiklustest põgusalt kribada. :) Ma ei tea, kas ta lubab oma meilist väljavõtet teha, aga riskin ja toon selle lõbusa lugemise ka teile. Oss kirjutab oma Tartu Jooksumaratoni 23km taasüritusest ja trahvist, mille sai Öörännakult tulles:

"Ellu jäin, napilt :D 14km peal oli kõik veel hästi keskmine kiirus 11,5km/h, vaatasin et kui nüüd suudaks tõsta natuke tempot ja lõpuni joosta kiirusega 12,0km/h siis saaks veel ajaga alla 2 tunni, umbes 500m suutsin ka nii teha ja siis oli "aku" tühi :)) Edasi kukkus iga suurema tõusuga kiirus 1km/h kuni lõpus oli napilt üle 8 :) Viimased kolm kilomeetrit oli küll surm silme ees, siis oli ajast juba ükskõik peaasi, et ainult eluga pääseks :D
Ei mäleta, et eelmine aasta lõpus nii väsinud oleks olnud. Selle aasta kogemuste põhjal ei ole täismaratonile niipea veel mõtet üritama minna ;)

...Tartu mnt peal ja Mäeküla kandis on see kiirusekaamera pandud 70 alasse, ei pannud märki tähele ja sõitsin kaamera eest 95-ga läbi :) Alguses arvasin, et mul oli ainult 5 üle aga kui trahviteate sain oli kiiruse ületamine 21km/h. Suht kalli õppetunni sain seekord :D Loodame, et seda paremini jääb meelde ;)"

Kaastunded Ossile. Tean paljude jooksude, eriti 21km Sügisjooksu, ja ebaõiglaste parkimistrahvide näol, mis tundeid Oss kogenud. Kuid Oss on lõbus poiss, ega ta ka kaua mossita.
Arxxx on ka tubli olnud. Talvel tegi mitu suusamaratoni kaasa, nüüd käib vahel juba enne tööd jooksmas ja käib vahel rattaga tööl, mis teeb 30km päevas. :)

Hooaja esimene kanuu

Kirjutamata on ka väke kanuutrip 1mail. Ei, mitte Võhandu Maraton. :) Ma pole nii tubli kui Gitta. Üritasime teha hoopis Öörännaku afterpartyt, mille esimene pool aktiivne.
Plaan oli ilus - kogu tiim tuleb kokku ja kanuutame mõned tunnid Kunda jõel, pärast grill, tsill, muljetamine ja Arxi juures. Aga samal ajal, kui mina nägin kurja vaeva, et kanuusi leida (24aprill nt ei saandi seetõttu, et kõik kanuud Talnas Xdreamil; 1mai kanuude eest suured tänud aga siinkohal Alvarile) ja orgunnida, leidsid inimesed pühapäevaks muud tegevust. Lõpuks jäidki sõelale peale minu ja Arxi vend Lauri ja Kairu.
Saime kanuud kenasti hommikul toodud, kuid viperused algasid Kairu saabumisega. Nimelt oli ta maha unustanud õiged riided ja mõtles nüüd tsikilikult kontssaabaste, teksade, õhukese kampsuni ja loomulikult seksikate kõrvarõngastega tulla. :)

Saime vaese Kairu kallal jälle lõõpida, kuid nagu kartsimegi, läks selline riietus pikemas perspektiivis probleemseks. Natuke saime Kairule küll lisariideid oma tagavarakotist, kuid iga asi talle ei sobinud.

Õpetussõnad jagatud (eg kui ümber, siis kohe maale), startisime 2 kanuuga veidi peale kl 10, nagu plaanitud. Tore oli, tsillisime ja liikusime rahulikult. Kuid varsti hakkasid teele jääma läbipääsmatud ummistused ja langenud puud. Vedasime kümneid ja kümneid meetreid kanuusi maal.

Nii me seal rahulikult kulgesime. Meie Kairuga lihtsamalt, sest meie kanuu ei ajanud vett sisse nagu Arxil ja Lauril. Kuid meie paatkonnal oli tõsisem mure - Kairu ei tundnud varsti enam oma jalgu ega käsi. Umbes poolel maal, kui ühe järsema vooluga jõekurvi juures kanuusi maale tirisime (aru ma ei taipa, miks keegi ei julgenud sealt läbi sõita, ma oleks väga taht katsetada), teavitas Kairu - kõik, tema edasi ei lähe. Tal oli "ilgelt külm" ja pealegi vaja kooliasju teha. Kuna jõe kurv sattus olema autotee kõrval, lisandus veel tore idee, et ta hakkab auto juurde tagasi hääletama.
Polnud muud valikut, kui isa plaaniväliselt järgi kutsuda ja Kairu koos ühe kanuuga ära viia. Maha jäi ka Lauri, me Arxxxiga lükkasime ühe kanuu uuesti sisse ja mõlatasime esialgse lõpppunkti poole edasi.
Põhifun alles algas. Vool läks kohati päris hoogsaks ja metsistuv vesi lõi korra isegi üle parda. Aga see oli äge!

Enne lõppu tuli veel palju-palju puid ette ja saime imetrikke teha. Lisaks oli jõgi nagu uss, nii et aega läks plaanitust veidi kauem, kuid lõppu me saime.
Inimeste vähesuse ja transpordiplaanide muutumise tõttu jäi toitumise ja lõõgastumise pool seekord üldse ära. Eks teinekord.
Ümber keegi ei käinudki, kuigi paar olukorda oli. Motivatsioon kuivana püsida oli kõva, sest vesi suht jahe veel. Ossilt jm küla pealt kokku laenatud päästevestid jäid niisiis kuivaks, kuid tänud laenajatele ikka!
Mis Kairust edasi on saanud, ei tea. Äkki võttis külm sõrmed ära, sest ma pole temast viimase 3 nädala jooksul midagi kuulnud.
Kui vesi soeneb, tuleb kindlasti uus matk kuskil teha. Saaks ehk päästeharjutusi uuesti harjutada jm vesiselt lõbutseda. :)

Esimene läheb ikka aia taha

Käisime 11mail esimest korda orienteerumiskolmapäevakul. Järveäärne metsakoht Palmse-Oruveski kandis oli väga kena ja ilm ilus, nii et elamus tore, kuigi võistlus läks sohu.
Arxxxi algatusel ette võetud seiklus algas kuskil metsas, kuhu suurelt teelt päris tükk aega sõitsime. Regasime ja startisime kl 18.05. Läksime rajale 3se tiimiga, kuhu kuulus veel Raivo, kellele see oli vist esimene sarnane üritus.
Kuigi tulime ainult kõndima. valisime kõige pikema, 16punktiga raja, ja hakkasime otsima. Aga meie 1:10 000 mõõtkavas kaardi lugemine ei läinud sel päeval sugugi libedalt. Ma ei hakka piinlikusest detailselt kirjutama, kui suured olid punktidevahelised vahemaad ja meie ajad nende vahel. Finisheerisime kl 19.59, olles üle kraavide kekseldes ja küngastest üles alla sammununa võtnud vaid 6 punkti. 6! Punktide linnulennult ei tule meie ringi pikkuseks vist 3kilomeetritki. Loomulikult läbisime me reaalselt oma peaaegu 2h seikluse juures oluliselt pikema ma, kuna me lihtsalt ei leidnud kohti üles.
Mis aga mõnusa maigu suhu pani, oli finish! Mäletate XT seikluse 7sek varuga piirajasse mahtumist? See pole enam midagi! Seekord lõpetasime kl 19.59.57, piirajaks oli kl20.00. Tegime Arxxxiga viimase 200m peal kõva spurdi, kuid ma ei oodanud 3sekundiga aega mahtumist! Väga vahva!
Õhtu läks edasi veel Arxxxi juures seriaali vaatamisega. Kokkuvõttes tore päev, kuigi esmaplaan e-riigi teater koolitusele minna ei vedanud välja.

Scoutsrännak 2011

Ja nüüd peaks 7. aprillil toimunud Scoutsrännak 2011-st kirjutama. Põgusalt, niipalju, kui enam mäletan.
Scoutsrännak on 30+km matk. Tsiviilidel tuleb selga võtta 15kg kott, relvakandjatel 10kg. Minul oli stardis 16+kg, arvestades, et tarbin toidu- ja veevarusi.
Avastasin Scoutsrännaku tegelikult suht hilja, 31.märtsi õhtul, Rakvere ronijate kaudu. Saatsin kirjad kohe laiali, et kes tahab ühineda (ja Adasti öörännaku jaoks peaproovi teha), aga töine neljapäev ei sobinud kellelgi.
...kuni sain ome kutsele vastuse, et Gitta juba oma tiimiga regatudki. Nende eesmärk lõpetada alla 4h hirmutas mind ja otsustasin rajal olla eravõistlejana, kuid kui suudan, liikuda nendega koos. Aga vähemalt sinna-tagasi transa ühendame.
Gitta ja ta tiimikaaslase Hardiga hakkasime Tallinnast Paldiski poole liikuma juba mõned minutid peale 7t hommikul. Et kimasime alguspaigast mööda, võttis sõit plaanitust 45min veidi rohkem. Kohapealseks sättimiseks (regamine, tualett, jalgade pakkimine kilekotti, kotikontroll, sõbraga kohtumine, kes ka sinna pidi tulema jm) plaanitud tund möödus kiirelt, sest lisaks sain veel kotti ümber pakkida - Gitta sõjaväelasest vend laenas tagavarakoti, mis tähendas, et mina sain Gitta koti ja Gitta võttis venna oma.
Suurem kott tähendas, et nüüd mahtusid kõik asjad, kaasa arvatud raskuseks kaasa võetud 6kg hantel, ilusti ära. Aga minu keha oli koti rakmete jaoks väike (mida Gitta sellega teinud veel oleks?). Tagantjärele arutuses arvati, et keha küürus hoidmine ja/või pidev kätega kotirihmade hoidmine, koti toetamine jm mõjub kiirusele hävitavalt. Võibolla. Suurem kott oli igatahes parem ja hea, et selle sain.

9 ajal seenevihmaga startinud inimmass sai algul liikuda läbi linna ja mitu kilomeetrit asfaltil. Gitta oli energiat täis ja keksis suht varsti eest ära, kuni mina rihmade pingutamisega tegevuses olin. Ma ei üritanudki sammu pidada, sest asfaltil liikmine tähendas, et mu põlv andis varsti tunda - 16kg lisakaalu ikkagi. Esimeses joogipunktis, laguneva kalda äärel seisva tuletorni juures, vähendasin riietust ja panin põlvele toe. Edasi läks sulistamiseks mudases, lumises, kohati jäälibedal loikuderohkel teel.
Nii ma seal üksi oma mõtetega sammusin kuni 12km(?) veepunkti. Seal tegin peatuse, et jalanõusi vahetada, sest jalasolevad hakkasid ebamugavaks muutuma. Tegantjärele vaates üliõige otsus viimasel hetkel. Teised, kuivad ja kõvema talla, kuid pehmema sisetallaga jalatsid olid esialgu küll hellaks muutunud kohtades imelikud, kuid varsti mõnusad.
Näksisin ka veidi ja edasi. Midagi olulist ei juhtunud. Vaheldusid pori- ja asfaltteed, sai sooja teed ja mõnusat mustikasuppi. 22,5km peal keeras rada taas poriteele, nii kohutavale, et viis mu meeleolugi alla. See tekitas ahelreaktsiooni, sest metsateeks üle läinud rada hakkas mind kiiresti kohutavalt kurnama. Mõtlesin juba peaaegu kellelegi messi saata, et sinna ma suren.

25,5km peal keeras rada aga asfaltile ja kadalipust lõigu lõppemine tõi mullle teise nooruse. Hakkasin lõikudena jooksma. Olen ammu tõdenud, et peale palju kõndimist on jooksmine jalgadele lihtsam. Lõtvade rihmda tõttu kott küll hüppas seljas, kuid sain hakkama. Vahepeal oli paar tel kõnet - üks ergutuse otsimiseks, teine finishis külmetavalt Gittalt, kes lõpetas ajaga 4.50!
Ja finish! Mögafonis kisatud aeg 5.45 tundus olevat paari lisaminutiga, aga mis seal vahet. Lootsin salamisi märkimisväärselt paremat aega, kuigi ametlik eesmärk oli ellu jääda.
Pettumus oli, et lõpus (nagu ka stardis) ei huvitanud kedagi, palju kott kaalub. Kuulsin, et kotikontroll tehti vaid 4h sisse mahtunutele, kes medalit tahtsid. Korra käis läbi mõte, et mida ma üldse seda massi kaasas tassisin siis, aga see läks üle.
Diplom käes, kohtusime külmetava Gittaga. Hardi oli juba puhas ja söönud ja jäi autosse magama, Gitta sai pesuasjad alles nüüd autost kätte ja sööstis. Minu jalatallad olid väga läbi ja minu sauna lonkimine võttis aega.
Saunas käidud ja sõdurisupp söödud - Talna. Kärriga pidi veel sünnastuffi shoppama minema. Õhtul juhtus midagi, mis viis kõik rännakutunded ja ka une, kuid see ei puutu praegu siia.

Järgnevad ööd tulid vastavalt 5, 6 ja 12h unega. Järgmisel päeval oli sünnipäevakülastus, ülejärgmisel väike Harjumaaga tutvumine (Tuhala, Keila-Joa jm). Kolmandal päeval oli ikka väsinud olemine ja lihased, imelikul kombel eriti tuharalihased, haiged. Viimastele ei suuda muud seletust leida, kui kotist tingitud kehahoiak, sest ei enne ega pärast ole tuharatel midagi viga olnud.
Jalatallad olid toimumispäeval kohutavalt hellad, aga järgmisel päeval juba ok. Villid tulid ainult väikestele varvastele ja needki ei seganud. Kahe papupaari strateegiaga oli väga ea mõte.
Järelmõtted - pidev vihmasadu ei olnud just kõige mõnusam, kuid üritus ise väga lahe, eriti kuna tasuta. Kui võimalik, lähen edaspidigi.