Kirjutamata on ka väke kanuutrip 1mail. Ei, mitte Võhandu Maraton. :) Ma pole nii tubli kui Gitta. Üritasime teha hoopis Öörännaku afterpartyt, mille esimene pool aktiivne.
Plaan oli ilus - kogu tiim tuleb kokku ja kanuutame mõned tunnid Kunda jõel, pärast grill, tsill, muljetamine ja Arxi juures. Aga samal ajal, kui mina nägin kurja vaeva, et kanuusi leida (24aprill nt ei saandi seetõttu, et kõik kanuud Talnas Xdreamil; 1mai kanuude eest suured tänud aga siinkohal Alvarile) ja orgunnida, leidsid inimesed pühapäevaks muud tegevust. Lõpuks jäidki sõelale peale minu ja Arxi vend Lauri ja Kairu.
Saime kanuud kenasti hommikul toodud, kuid viperused algasid Kairu saabumisega. Nimelt oli ta maha unustanud õiged riided ja mõtles nüüd tsikilikult kontssaabaste, teksade, õhukese kampsuni ja loomulikult seksikate kõrvarõngastega tulla. :)
Saime vaese Kairu kallal jälle lõõpida, kuid nagu kartsimegi, läks selline riietus pikemas perspektiivis probleemseks. Natuke saime Kairule küll lisariideid oma tagavarakotist, kuid iga asi talle ei sobinud.
Õpetussõnad jagatud (eg kui ümber, siis kohe maale), startisime 2 kanuuga veidi peale kl 10, nagu plaanitud. Tore oli, tsillisime ja liikusime rahulikult. Kuid varsti hakkasid teele jääma läbipääsmatud ummistused ja langenud puud. Vedasime kümneid ja kümneid meetreid kanuusi maal.
Nii me seal rahulikult kulgesime. Meie Kairuga lihtsamalt, sest meie kanuu ei ajanud vett sisse nagu Arxil ja Lauril. Kuid meie paatkonnal oli tõsisem mure - Kairu ei tundnud varsti enam oma jalgu ega käsi. Umbes poolel maal, kui ühe järsema vooluga jõekurvi juures kanuusi maale tirisime (aru ma ei taipa, miks keegi ei julgenud sealt läbi sõita, ma oleks väga taht katsetada), teavitas Kairu - kõik, tema edasi ei lähe. Tal oli "ilgelt külm" ja pealegi vaja kooliasju teha. Kuna jõe kurv sattus olema autotee kõrval, lisandus veel tore idee, et ta hakkab auto juurde tagasi hääletama.
Polnud muud valikut, kui isa plaaniväliselt järgi kutsuda ja Kairu koos ühe kanuuga ära viia. Maha jäi ka Lauri, me Arxxxiga lükkasime ühe kanuu uuesti sisse ja mõlatasime esialgse lõpppunkti poole edasi.
Põhifun alles algas. Vool läks kohati päris hoogsaks ja metsistuv vesi lõi korra isegi üle parda. Aga see oli äge!
Enne lõppu tuli veel palju-palju puid ette ja saime imetrikke teha. Lisaks oli jõgi nagu uss, nii et aega läks plaanitust veidi kauem, kuid lõppu me saime.
Inimeste vähesuse ja transpordiplaanide muutumise tõttu jäi toitumise ja lõõgastumise pool seekord üldse ära. Eks teinekord.
Ümber keegi ei käinudki, kuigi paar olukorda oli. Motivatsioon kuivana püsida oli kõva, sest vesi suht jahe veel. Ossilt jm küla pealt kokku laenatud päästevestid jäid niisiis kuivaks, kuid tänud laenajatele ikka!
Mis Kairust edasi on saanud, ei tea. Äkki võttis külm sõrmed ära, sest ma pole temast viimase 3 nädala jooksul midagi kuulnud.
Kui vesi soeneb, tuleb kindlasti uus matk kuskil teha. Saaks ehk päästeharjutusi uuesti harjutada jm vesiselt lõbutseda. :)
Plaan oli ilus - kogu tiim tuleb kokku ja kanuutame mõned tunnid Kunda jõel, pärast grill, tsill, muljetamine ja Arxi juures. Aga samal ajal, kui mina nägin kurja vaeva, et kanuusi leida (24aprill nt ei saandi seetõttu, et kõik kanuud Talnas Xdreamil; 1mai kanuude eest suured tänud aga siinkohal Alvarile) ja orgunnida, leidsid inimesed pühapäevaks muud tegevust. Lõpuks jäidki sõelale peale minu ja Arxi vend Lauri ja Kairu.
Saime kanuud kenasti hommikul toodud, kuid viperused algasid Kairu saabumisega. Nimelt oli ta maha unustanud õiged riided ja mõtles nüüd tsikilikult kontssaabaste, teksade, õhukese kampsuni ja loomulikult seksikate kõrvarõngastega tulla. :)
Saime vaese Kairu kallal jälle lõõpida, kuid nagu kartsimegi, läks selline riietus pikemas perspektiivis probleemseks. Natuke saime Kairule küll lisariideid oma tagavarakotist, kuid iga asi talle ei sobinud.
Õpetussõnad jagatud (eg kui ümber, siis kohe maale), startisime 2 kanuuga veidi peale kl 10, nagu plaanitud. Tore oli, tsillisime ja liikusime rahulikult. Kuid varsti hakkasid teele jääma läbipääsmatud ummistused ja langenud puud. Vedasime kümneid ja kümneid meetreid kanuusi maal.
Nii me seal rahulikult kulgesime. Meie Kairuga lihtsamalt, sest meie kanuu ei ajanud vett sisse nagu Arxil ja Lauril. Kuid meie paatkonnal oli tõsisem mure - Kairu ei tundnud varsti enam oma jalgu ega käsi. Umbes poolel maal, kui ühe järsema vooluga jõekurvi juures kanuusi maale tirisime (aru ma ei taipa, miks keegi ei julgenud sealt läbi sõita, ma oleks väga taht katsetada), teavitas Kairu - kõik, tema edasi ei lähe. Tal oli "ilgelt külm" ja pealegi vaja kooliasju teha. Kuna jõe kurv sattus olema autotee kõrval, lisandus veel tore idee, et ta hakkab auto juurde tagasi hääletama.
Polnud muud valikut, kui isa plaaniväliselt järgi kutsuda ja Kairu koos ühe kanuuga ära viia. Maha jäi ka Lauri, me Arxxxiga lükkasime ühe kanuu uuesti sisse ja mõlatasime esialgse lõpppunkti poole edasi.
Põhifun alles algas. Vool läks kohati päris hoogsaks ja metsistuv vesi lõi korra isegi üle parda. Aga see oli äge!
Enne lõppu tuli veel palju-palju puid ette ja saime imetrikke teha. Lisaks oli jõgi nagu uss, nii et aega läks plaanitust veidi kauem, kuid lõppu me saime.
Inimeste vähesuse ja transpordiplaanide muutumise tõttu jäi toitumise ja lõõgastumise pool seekord üldse ära. Eks teinekord.
Ümber keegi ei käinudki, kuigi paar olukorda oli. Motivatsioon kuivana püsida oli kõva, sest vesi suht jahe veel. Ossilt jm küla pealt kokku laenatud päästevestid jäid niisiis kuivaks, kuid tänud laenajatele ikka!
Mis Kairust edasi on saanud, ei tea. Äkki võttis külm sõrmed ära, sest ma pole temast viimase 3 nädala jooksul midagi kuulnud.
Kui vesi soeneb, tuleb kindlasti uus matk kuskil teha. Saaks ehk päästeharjutusi uuesti harjutada jm vesiselt lõbutseda. :)
No comments:
Post a Comment