Ja nüüd peaks 7. aprillil toimunud Scoutsrännak 2011-st kirjutama. Põgusalt, niipalju, kui enam mäletan.
Scoutsrännak on 30+km matk. Tsiviilidel tuleb selga võtta 15kg kott, relvakandjatel 10kg. Minul oli stardis 16+kg, arvestades, et tarbin toidu- ja veevarusi.
Avastasin Scoutsrännaku tegelikult suht hilja, 31.märtsi õhtul, Rakvere ronijate kaudu. Saatsin kirjad kohe laiali, et kes tahab ühineda (ja Adasti öörännaku jaoks peaproovi teha), aga töine neljapäev ei sobinud kellelgi.
...kuni sain ome kutsele vastuse, et Gitta juba oma tiimiga regatudki. Nende eesmärk lõpetada alla 4h hirmutas mind ja otsustasin rajal olla eravõistlejana, kuid kui suudan, liikuda nendega koos. Aga vähemalt sinna-tagasi transa ühendame.
Gitta ja ta tiimikaaslase Hardiga hakkasime Tallinnast Paldiski poole liikuma juba mõned minutid peale 7t hommikul. Et kimasime alguspaigast mööda, võttis sõit plaanitust 45min veidi rohkem. Kohapealseks sättimiseks (regamine, tualett, jalgade pakkimine kilekotti, kotikontroll, sõbraga kohtumine, kes ka sinna pidi tulema jm) plaanitud tund möödus kiirelt, sest lisaks sain veel kotti ümber pakkida - Gitta sõjaväelasest vend laenas tagavarakoti, mis tähendas, et mina sain Gitta koti ja Gitta võttis venna oma.
Suurem kott tähendas, et nüüd mahtusid kõik asjad, kaasa arvatud raskuseks kaasa võetud 6kg hantel, ilusti ära. Aga minu keha oli koti rakmete jaoks väike (mida Gitta sellega teinud veel oleks?). Tagantjärele arutuses arvati, et keha küürus hoidmine ja/või pidev kätega kotirihmade hoidmine, koti toetamine jm mõjub kiirusele hävitavalt. Võibolla. Suurem kott oli igatahes parem ja hea, et selle sain.
9 ajal seenevihmaga startinud inimmass sai algul liikuda läbi linna ja mitu kilomeetrit asfaltil. Gitta oli energiat täis ja keksis suht varsti eest ära, kuni mina rihmade pingutamisega tegevuses olin. Ma ei üritanudki sammu pidada, sest asfaltil liikmine tähendas, et mu põlv andis varsti tunda - 16kg lisakaalu ikkagi. Esimeses joogipunktis, laguneva kalda äärel seisva tuletorni juures, vähendasin riietust ja panin põlvele toe. Edasi läks sulistamiseks mudases, lumises, kohati jäälibedal loikuderohkel teel.
Nii ma seal üksi oma mõtetega sammusin kuni 12km(?) veepunkti. Seal tegin peatuse, et jalanõusi vahetada, sest jalasolevad hakkasid ebamugavaks muutuma. Tegantjärele vaates üliõige otsus viimasel hetkel. Teised, kuivad ja kõvema talla, kuid pehmema sisetallaga jalatsid olid esialgu küll hellaks muutunud kohtades imelikud, kuid varsti mõnusad.
Näksisin ka veidi ja edasi. Midagi olulist ei juhtunud. Vaheldusid pori- ja asfaltteed, sai sooja teed ja mõnusat mustikasuppi. 22,5km peal keeras rada taas poriteele, nii kohutavale, et viis mu meeleolugi alla. See tekitas ahelreaktsiooni, sest metsateeks üle läinud rada hakkas mind kiiresti kohutavalt kurnama. Mõtlesin juba peaaegu kellelegi messi saata, et sinna ma suren.
25,5km peal keeras rada aga asfaltile ja kadalipust lõigu lõppemine tõi mullle teise nooruse. Hakkasin lõikudena jooksma. Olen ammu tõdenud, et peale palju kõndimist on jooksmine jalgadele lihtsam. Lõtvade rihmda tõttu kott küll hüppas seljas, kuid sain hakkama. Vahepeal oli paar tel kõnet - üks ergutuse otsimiseks, teine finishis külmetavalt Gittalt, kes lõpetas ajaga 4.50!
Ja finish! Mögafonis kisatud aeg 5.45 tundus olevat paari lisaminutiga, aga mis seal vahet. Lootsin salamisi märkimisväärselt paremat aega, kuigi ametlik eesmärk oli ellu jääda.
Pettumus oli, et lõpus (nagu ka stardis) ei huvitanud kedagi, palju kott kaalub. Kuulsin, et kotikontroll tehti vaid 4h sisse mahtunutele, kes medalit tahtsid. Korra käis läbi mõte, et mida ma üldse seda massi kaasas tassisin siis, aga see läks üle.
Diplom käes, kohtusime külmetava Gittaga. Hardi oli juba puhas ja söönud ja jäi autosse magama, Gitta sai pesuasjad alles nüüd autost kätte ja sööstis. Minu jalatallad olid väga läbi ja minu sauna lonkimine võttis aega.
Saunas käidud ja sõdurisupp söödud - Talna. Kärriga pidi veel sünnastuffi shoppama minema. Õhtul juhtus midagi, mis viis kõik rännakutunded ja ka une, kuid see ei puutu praegu siia.
Järgnevad ööd tulid vastavalt 5, 6 ja 12h unega. Järgmisel päeval oli sünnipäevakülastus, ülejärgmisel väike Harjumaaga tutvumine (Tuhala, Keila-Joa jm). Kolmandal päeval oli ikka väsinud olemine ja lihased, imelikul kombel eriti tuharalihased, haiged. Viimastele ei suuda muud seletust leida, kui kotist tingitud kehahoiak, sest ei enne ega pärast ole tuharatel midagi viga olnud.
Jalatallad olid toimumispäeval kohutavalt hellad, aga järgmisel päeval juba ok. Villid tulid ainult väikestele varvastele ja needki ei seganud. Kahe papupaari strateegiaga oli väga ea mõte.
Järelmõtted - pidev vihmasadu ei olnud just kõige mõnusam, kuid üritus ise väga lahe, eriti kuna tasuta. Kui võimalik, lähen edaspidigi.
Scoutsrännak on 30+km matk. Tsiviilidel tuleb selga võtta 15kg kott, relvakandjatel 10kg. Minul oli stardis 16+kg, arvestades, et tarbin toidu- ja veevarusi.
Avastasin Scoutsrännaku tegelikult suht hilja, 31.märtsi õhtul, Rakvere ronijate kaudu. Saatsin kirjad kohe laiali, et kes tahab ühineda (ja Adasti öörännaku jaoks peaproovi teha), aga töine neljapäev ei sobinud kellelgi.
...kuni sain ome kutsele vastuse, et Gitta juba oma tiimiga regatudki. Nende eesmärk lõpetada alla 4h hirmutas mind ja otsustasin rajal olla eravõistlejana, kuid kui suudan, liikuda nendega koos. Aga vähemalt sinna-tagasi transa ühendame.
Gitta ja ta tiimikaaslase Hardiga hakkasime Tallinnast Paldiski poole liikuma juba mõned minutid peale 7t hommikul. Et kimasime alguspaigast mööda, võttis sõit plaanitust 45min veidi rohkem. Kohapealseks sättimiseks (regamine, tualett, jalgade pakkimine kilekotti, kotikontroll, sõbraga kohtumine, kes ka sinna pidi tulema jm) plaanitud tund möödus kiirelt, sest lisaks sain veel kotti ümber pakkida - Gitta sõjaväelasest vend laenas tagavarakoti, mis tähendas, et mina sain Gitta koti ja Gitta võttis venna oma.
Suurem kott tähendas, et nüüd mahtusid kõik asjad, kaasa arvatud raskuseks kaasa võetud 6kg hantel, ilusti ära. Aga minu keha oli koti rakmete jaoks väike (mida Gitta sellega teinud veel oleks?). Tagantjärele arutuses arvati, et keha küürus hoidmine ja/või pidev kätega kotirihmade hoidmine, koti toetamine jm mõjub kiirusele hävitavalt. Võibolla. Suurem kott oli igatahes parem ja hea, et selle sain.
9 ajal seenevihmaga startinud inimmass sai algul liikuda läbi linna ja mitu kilomeetrit asfaltil. Gitta oli energiat täis ja keksis suht varsti eest ära, kuni mina rihmade pingutamisega tegevuses olin. Ma ei üritanudki sammu pidada, sest asfaltil liikmine tähendas, et mu põlv andis varsti tunda - 16kg lisakaalu ikkagi. Esimeses joogipunktis, laguneva kalda äärel seisva tuletorni juures, vähendasin riietust ja panin põlvele toe. Edasi läks sulistamiseks mudases, lumises, kohati jäälibedal loikuderohkel teel.
Nii ma seal üksi oma mõtetega sammusin kuni 12km(?) veepunkti. Seal tegin peatuse, et jalanõusi vahetada, sest jalasolevad hakkasid ebamugavaks muutuma. Tegantjärele vaates üliõige otsus viimasel hetkel. Teised, kuivad ja kõvema talla, kuid pehmema sisetallaga jalatsid olid esialgu küll hellaks muutunud kohtades imelikud, kuid varsti mõnusad.
Näksisin ka veidi ja edasi. Midagi olulist ei juhtunud. Vaheldusid pori- ja asfaltteed, sai sooja teed ja mõnusat mustikasuppi. 22,5km peal keeras rada taas poriteele, nii kohutavale, et viis mu meeleolugi alla. See tekitas ahelreaktsiooni, sest metsateeks üle läinud rada hakkas mind kiiresti kohutavalt kurnama. Mõtlesin juba peaaegu kellelegi messi saata, et sinna ma suren.
25,5km peal keeras rada aga asfaltile ja kadalipust lõigu lõppemine tõi mullle teise nooruse. Hakkasin lõikudena jooksma. Olen ammu tõdenud, et peale palju kõndimist on jooksmine jalgadele lihtsam. Lõtvade rihmda tõttu kott küll hüppas seljas, kuid sain hakkama. Vahepeal oli paar tel kõnet - üks ergutuse otsimiseks, teine finishis külmetavalt Gittalt, kes lõpetas ajaga 4.50!
Ja finish! Mögafonis kisatud aeg 5.45 tundus olevat paari lisaminutiga, aga mis seal vahet. Lootsin salamisi märkimisväärselt paremat aega, kuigi ametlik eesmärk oli ellu jääda.
Pettumus oli, et lõpus (nagu ka stardis) ei huvitanud kedagi, palju kott kaalub. Kuulsin, et kotikontroll tehti vaid 4h sisse mahtunutele, kes medalit tahtsid. Korra käis läbi mõte, et mida ma üldse seda massi kaasas tassisin siis, aga see läks üle.
Diplom käes, kohtusime külmetava Gittaga. Hardi oli juba puhas ja söönud ja jäi autosse magama, Gitta sai pesuasjad alles nüüd autost kätte ja sööstis. Minu jalatallad olid väga läbi ja minu sauna lonkimine võttis aega.
Saunas käidud ja sõdurisupp söödud - Talna. Kärriga pidi veel sünnastuffi shoppama minema. Õhtul juhtus midagi, mis viis kõik rännakutunded ja ka une, kuid see ei puutu praegu siia.
Järgnevad ööd tulid vastavalt 5, 6 ja 12h unega. Järgmisel päeval oli sünnipäevakülastus, ülejärgmisel väike Harjumaaga tutvumine (Tuhala, Keila-Joa jm). Kolmandal päeval oli ikka väsinud olemine ja lihased, imelikul kombel eriti tuharalihased, haiged. Viimastele ei suuda muud seletust leida, kui kotist tingitud kehahoiak, sest ei enne ega pärast ole tuharatel midagi viga olnud.
Jalatallad olid toimumispäeval kohutavalt hellad, aga järgmisel päeval juba ok. Villid tulid ainult väikestele varvastele ja needki ei seganud. Kahe papupaari strateegiaga oli väga ea mõte.
Järelmõtted - pidev vihmasadu ei olnud just kõige mõnusam, kuid üritus ise väga lahe, eriti kuna tasuta. Kui võimalik, lähen edaspidigi.
No comments:
Post a Comment