Blogist ja teistest

Blogi esialgne nimi oli "3 vaprat sõpra" ja kirjelduses, et minu kõrval tuleb juttu ka Arxxxist ning Ossist. Üks kunagine lugeja küsis, miks see muutus? Peale selle, et Xdreami teemast läks blogi kiiresti kaugemale, kirjutan ka peaaegu ainult endast. Shame on me.
Seletus, miks nii läks, on tegelikult lihtne - kõigil on oma tegemised ja sotskohustused. Kuigi nad on olnud kutsutud igale minu aktsiooni, on seiklused mõnikord saanud madalama prioriteetsuse ja eelistatud on sünnipäevi, kokkutulekuid, trenne, võistlusi jms. Veidi kurb, aga arusaadav. Igatahes seletab, miks ei jäänud blogi ühe kindla seltskonna kroonikaks. Blogi suunamuutus polnud seotud egoismi ega nartsissismi, vaid kohanemisega, evolutsiooniga säilimise nimel, et oleks rohkem sisumateriali.

Teine vastukaja, mille sain ammu-ammu:
Lizu says (13:15):
lugedes tekkis muidugi küsimus, et kui see xtreme nii valus ja jube on.. siis.. miks sa seda teed?
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:15):
ei ole ju jube, väga lahe on
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:15):
äkki pean ümbes sõnastama
Lizu says (13:15):
mingi põlvevalud ja parmud ja värgid
Lizu says (13:16):
sa räägid jah mu arust palju sellest et mis jamasti läks ja mis raske oli jne..
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:16):
hmm
Lizu says (13:17):
noh et võib-olla peaksid ka rõhutama, miks see lahe su jaoks on?
Lizu says (13:17):
i dunno
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:17):
ea vastukaja, tean millele edaspidi tähelepanu pöörata

Sellest vestlusest on möödas aastaid, kuid mu kirjastiil on ikka sama. Kolme sõnaga kirjutan, et lahe, kolme lõiguga, mis paha. Mul pole seletust, miks see nii on, sest suulises vestluses räägin heast rohkem, arvan. Kõige tõenäolisem on, et blogi on peale memuaaride mulle ka analüüsi koht. Apsakaid lahates saan rohkem infot arenemiseks, kui ainult toredust taaselades.

Ja nüüd ringiga tagasi juurte juurde, sest tahtsingi Ossi seiklustest põgusalt kribada. :) Ma ei tea, kas ta lubab oma meilist väljavõtet teha, aga riskin ja toon selle lõbusa lugemise ka teile. Oss kirjutab oma Tartu Jooksumaratoni 23km taasüritusest ja trahvist, mille sai Öörännakult tulles:

"Ellu jäin, napilt :D 14km peal oli kõik veel hästi keskmine kiirus 11,5km/h, vaatasin et kui nüüd suudaks tõsta natuke tempot ja lõpuni joosta kiirusega 12,0km/h siis saaks veel ajaga alla 2 tunni, umbes 500m suutsin ka nii teha ja siis oli "aku" tühi :)) Edasi kukkus iga suurema tõusuga kiirus 1km/h kuni lõpus oli napilt üle 8 :) Viimased kolm kilomeetrit oli küll surm silme ees, siis oli ajast juba ükskõik peaasi, et ainult eluga pääseks :D
Ei mäleta, et eelmine aasta lõpus nii väsinud oleks olnud. Selle aasta kogemuste põhjal ei ole täismaratonile niipea veel mõtet üritama minna ;)

...Tartu mnt peal ja Mäeküla kandis on see kiirusekaamera pandud 70 alasse, ei pannud märki tähele ja sõitsin kaamera eest 95-ga läbi :) Alguses arvasin, et mul oli ainult 5 üle aga kui trahviteate sain oli kiiruse ületamine 21km/h. Suht kalli õppetunni sain seekord :D Loodame, et seda paremini jääb meelde ;)"

Kaastunded Ossile. Tean paljude jooksude, eriti 21km Sügisjooksu, ja ebaõiglaste parkimistrahvide näol, mis tundeid Oss kogenud. Kuid Oss on lõbus poiss, ega ta ka kaua mossita.
Arxxx on ka tubli olnud. Talvel tegi mitu suusamaratoni kaasa, nüüd käib vahel juba enne tööd jooksmas ja käib vahel rattaga tööl, mis teeb 30km päevas. :)