Arxxxiga Eesti raskeimal jooksul

10.juuni Rakvere Ööjooks jäi vahele, kuna rada tuttava linna vahel kõval asfaltil. 11.juuni Harku järve jooksule ei läinud, kuna kaugel ja kunagi käinud ka. Pealegi olid mõlemad liiga kallid. 12.juuni plaan sai Arxxxiga paika aga juba aprilli lõpus - minek Järvamaale Albu valda Valgehobusemäe suusa ja puhkekeskusesse XT spordi korraldatavale 4. Salomon Maastikumaratonile.

Meie maratonidistantsi muidugi ei võtnud, ka pidasime poolmaratoni liigseks. Läksime Rahvajooksu rajale - 10,5km, tõusumeetreid (ja tegelikult ka langust) 300. Seda on muide päris palju - Tallinna teletorni tippu ja alla 10+km vältel. Lisaks lugematult teele langenuid puid üle hüppamiseks või alt roomamiseks, sadu meetreid liiva ja ning vajuvat soist mätast, rääkimata oksi täis raiesmikust. Lisame siia veel vähese tuulega ilma, kus lõõskav päike ka varjus oleva kraadi 33 Celsiuseni küttis ja tere tulemast Eesti raskeimale cross country jooksule. Minul pole alust hindamiseks, kuid kohapeal väidetult pole Kõva Mehe Jooks tõusude puuduste tõttu võrreldav.

Transaplaanide muutumise tõttu läks meil hommikul kiireks. Peaaegu kohale jõudes näitas Arxxx, kus seisis tema auto talvel suusavõistlusel käies - pea km baasist. Imestasime, et kus kõik autod on ja naljatlesime, et küllap maratonil on 3 jooksjat, poolikul 6 ja neljandikul 30. Oleks ma aimanud, et nali on minu kulul - tagantjärele stardiprotokolli vaadates selgub, et kümnesele oli reganud vaid 24 inimest (21le 29 ja 42le 32). Ettetõttavalt - lõpuprotokollis oli nii 10sel kui 21sel distantsil 25 lõpetajat. Maratoni kohta ei tea - lahkusime enne viimaste lõpetamist ja kodukal lõplikke seise veel pole. UPDATE: nüüd on siin.

Saabusime 15min enne kl 12 starti. Kuigi olime ületanud stardimaterialide väljastamise ajapiiri, sai otsima tõtanud Arxxx need kenasti kätte, kuni mina parkisin, jalatseid vahetasin (Kevadjooksul võidetud uued Nike naistesokid jalga, mis muide olid väga head! :) ) ja muidu valmistusin. Kui Arxxx 2 minuti pärast tagasi oli, nr 2 rinnus, ja mulle nr 3 andis, olin mõnevõrra üllatunud. Kas tõesti olime nii varased regajad, või on nii vähe võistlejaid?

Mõni minut jäi veel puu all venitusteks ja Arxil pulsikella toomiseks ning stardikoridori. Sinna mõni ikka kogunes, kuid üldiselt väga vähe rahvast. Siiski piisavalt mitu, et minu mitteametlik alati püsiv eesmärk oma rinnanumbrist, antud juhul nr 3, kõrgem koht saada muutus ebareaalseks. Arvan endiselt, et kui võistlusel on vähe osalejaid, siis kohaletulnud on asja tõsiselt võtjad ja sportlaste sees pole mul midagi teha.

Päevad enne jooksu olin väikeses segaduses. Uskusin, et 10,5km saan hakkama ja ka 300m tõusuga, aga kas ka mõlemad ühendatult ja kui edukalt? Samuti polnud rajast piisavat ettekujutust. Nii ei teadnud, kas alustada rahulikult ja hoida end lõpuks või vastupidi. Arxxxiga sõites arutades olime ühel nõul, et kui tunni sisse jõuame, siis on kõva küll.

Start ja kõik loksus paika. Läksin kohe oma tempoga, nagu tundsin okei olevat. 200m pärast oli seis minu ees selginenud - olin 11nes. Järgmised paar km jooksin omas mullis. Võimalik, et sain kellestki ka mööda, kuid enamik ees olijatest kadusid silmapiiri taha. Veidi enne 3km märki moodustus 3ne grupp. Vähemalt ma arvan, et see oli kolmene. Juhtisin seda seltskonda 4km, kordagi taha kiikamata. Veidi enne 7km punkti mindi mööda ja üks mees polnud enam see, keda arvasin, nii et seljataga võis mingi võitlus toimunud olla.

Rada peale 7km posti oli suht väsitav. Mainitud soine ja ka liivane lõik mahtusid järgneva km sisse. Hüpped üle puude ei meenutanud enam hüppeid ja üldse tundusid takistused raskemad. Tasaseid ja ka kerge kallakuga jupid sai veel enam vähem kiirusega läbitud, kuid hetkepingutuste võime oli kahanenud.

Õnneks polnudki seda enam palju vaja. Viimased km läksid sujuvalt. Kõige viimane pingutus oli suur mägi, kust laudurid ja suuskajad talvel tuhisevad. Seal võtsin viimased 2/3 jalutades (jalutasin kokku 2-3 korda väga järskudel küngastel, sest kogemused on õpetanud, et energiakulu pole seda väikest ajavõitu väärt).

Ja õnnelikult finishisse! Kätte pisteti mingi sel hetkel hästi maitsev mahlapakk. Olin rajal kasutanud küll mõlemat joogipunkti (5km spordijook suhu ja vesi pähe, 7?km pool topsi vett kõrist alla, teine pähe), kuid sellest vedelikust jäi väheks.

Jäin Arxxxi ootama. Kätlesime minust 28sek hiljem lõpetanud mehega, kellega rajal lahingut pidasime - möödusin temast esimese poole km sees, hiljem tuli ta järgi ja moodustas 1 mehe 3sest grupist, 7km posti ligi näitas taldu ja peale 9ndat loobus positsioonist taas. Jõudsin veel 3x autos käia (pastlate vahetus, digika toomine ja digika patakate vahetus), ja Arxxx jõudiski ajaga 1h12min51sek. Väsinuna, aga... väsinuna. :)

Mida Arxxx asjast arvas? Et tal olevat 3km juures kett maas olnud, polnud just teab kui kerge (tema trenn möödus ju puhtalt lamedal maal). Joogipunktid aitasid, ka külma vee dush, mida üks rajaäärne majaperemees möödujatele pakkus (mina loobusin). Lõpumäe tipus, mida tema samuti järsemas osas jalutas, näidanut ta pulsikell 194! Vahepeal andsid põlved tunda, kuid valutama veel ei hakanud. Kulutatud kaloriteks pakkus pulsikell 1395!

Mida mul raja kohta öelda? Väga lahe! Veendun üha rohkem, et cross country running on minu teema. Looduses ja küngastel on palju-palju mõnusam, kui kõva kattega teedel, eriti asulas. Kuigi seekord oli paar ohtlikku olukorda (oleksin puult hüpates jala peaaegu karmilt välja väänanud (korra kont katki olnud, kardan selliseid asju), üks oks ründas otsaga jalga, mitmest komistamisest rääkimatta), on CCR rajad huvitavamad ja silmi tuleb kogu aeg lahti hoida. Korraldajatele kiitus, et rada oli hästi märgistatud - ka mitte kõige selgemates kohtades ei pidanud üle paari sekundi järgmise lindi silmamiseks kulutama.

Kodulehele pole veel lõplikku protokolli ilmunud, kuid kohapeal seinale pandud info kohaselt ei jäänud ma oma distantsil seekord alla ühelegi seeniorile (klass M45) ega naisele. Palju puudu aga polnud. Mees, kellega rajal kõige rohkem kohtusime ja finishis kätlesime, kaotas 28sek. Naistest parim, pisike alla 16a vanune plika lõpetas vaid 7sek peale mind! Üldarvestuses lõpetasin 7ndana, omas vanuseklassis 5ndana, ajaga 59min 18sek. Arvestades, et rajal oli vaid 25 võistlejat, pole see küll eriline näitaja. Ja kuigi jõudsin napilt eesmärgiks olnud tunni sisse, lootsin väiksemat aega. Samas pole põhjust kahetsusteks ega virinaks, sest rada ja ilmaolud oli katsumusterohkelt rasked.

Või veidi ikka - endiselt pole rahul oma energiajaotusega. Arxxx oli tubli, pani kõik rajale ja oli hiljem väsinud. Mina olin paar minti peale lõppu korras. Käisime veel ujumas ja matkamas ning ikkagi ei murdnud väsimus mind enne magama kui kl pool kolm öösel. Oleks ju võinud 10min rajal kiirem olla ja pärast jooksu kustunud. 

Hängisime lõpetamise järel jooksukeskuses päris tükk aega. Õnnitlesin Vjatšeslav Košelevi poolmaratoni võidu puhul (poiss käis nii Rakvere Ööjooksul kui Harku järve jooksul!) ja viskasin käppa ka Randy Korbile ägeda ürituse korraldamise eest (üllatav, et rahvast nii vähe siiski oli). Käisime korralikus saunas, sõime hernesuppi, tegime kätekõverdusi, jõime palju, aplodeerisime võitjatele, ronisime kohalikku vaatetorni, Arxxxil õllepurk käes ja fotografeerisime kena kohta.

Autosse ja km sõitu. Aeg ujumiseks lähedalasuvas endisesse karjääri tekkinud järves, millest juba 2x möödunud - korra autoga, korra joostes. Rahvast oli paksult, kuid raiusime omale raja sisse ja tegime mõned sulpsatused. Mõlemale selle aasta esimesed välisveekogus ujumised (ma ikka kahetsen, et juba mai lõpus Viru rabas ei käinud). Mõnusalt värskendav.

Veeseiklusega ühel pool, vaatas Arxxx välja RMK matkaraja ja sinna me suundusime. Teelolekul ja kohapeal sobitusid peas pusletükid pidevalt kokku. Tundsin ära kohti läbikukkunud Erna matkast ja kunagisest rabamatkast nüüdseks kivi alla peitunud Kersti ja Kärriga. Kuigi seikluste rajad ei kattunud, pole ma kunagi mõelnud, et Kakerdaja raba ja Suur-Kalajärv (oh seda Erna käbidelugemise sukeldumist) paigad on kõrvuti. Äratundmisrõõmu ja Arxxxile meenutamist kui palju.

Matkasime Arxxxiga kuni Kakerdaja järveni. Uuesti ujuma ei viitsinud minna, korraldasime Arxxxi võileibadega hoopis pikniku. Siis tagasi autosse ja kodumaale. Sõidu ajal jälgisime mõnda aega esiklaasil kaskadöörlikku ämblikku, kes küüntega klaasist kinni hoidis ja hiljem niidiga end vaikselt ära libistas. Ja oligi päev lõppemas. Oleks veel tahtnud Arxxxi juures filmi vaadata, kuid ei suutnud leida ühtegi, mida juba näinud ei oleks. Ja oligi vahva päev otsas.

Poolaasta pisitegevused

Istun selle hooaja esimese päikesepõletusega toas ja investeerin veidi aega blogile. Katsun katta umb poole aasta väiksemad tegevused. Suuremad seiklused on tasapisi kirja saanud.

Nagu vist ka maininud juba, on seni kohutav aasta olnud. Ikka kohe väga. Ei jõua ära oodata, millal nose dive läbi saab. Aasta algas iseenesest väga rahulikult tavapäraselt Riistamäel. Seekord oli vähem rahvast, kuid saun ikka äge. Polegi sinna seni rohkem jõudnud. Oma saun on see eest korduvalt tigedaks aetud, ka talvel.

Katsun end vahelduva eduga pöörlemises hoida vahel jooksmas, ujumas, ronimas ja rattaga sõitmas käies. Ka jõusaali proovisin, kuid minu jaoks ikka igav. Sõude-ergomeeter meeldib mulle endiselt, kuid ainult selle pärast ei raatsi.
Joosta oli mõnusam talvel. Kuigi kohati libe, oli lumi jalale üldiselt pehmem. Külm ei seganud kunagi, käisin ka üle -20ga. Rattal olen suutnud korra rehvi katki teha. Ujumiseks kasutan Kunda Spordikeskust, millega tegin tutvust aasta alguses. Üllatavalt okeid basseinid ja saunad. Aasta alguspäevil käisin esmakordselt ka Kalev Spas. Ronin Rakveres, kuid liiga harva, et areneda.
Mõne kalori on kulutanud ka püsivad kodused tegevused - talvel lumerookimine ja lume vähenemisest alates puude tegemine.

Paaris seikluspargis olen käia jõudnud - Roosta ja Nõmme. Viimases tegin jalgadele veidi haiget, kui ühelt platvormiäärelt papu ära libises. Nagu praeguse põletusega, tõi ka see mitmepäevase sunnitud ebaaktiivsuse.
Seiklusparkidega sama lahe oli Valga köiepüramiid. Piirilinnas sai käia tegelikult juba eelmise aasta lõpus. Et köied olid kaetud libeda jääkihiga, lisas see ekstra lõbu. Käre külm ei seganudki niivõrd, kuid sel hetkel tüdinesin suht varsti. Ka kohtusin Valgas pubis Margusega, kellega olime koos Taanis NHs.

Kõige rohkem on saanud siiski Tallinnas käia. Mõned vereandmised, sõpradega viibimised, piljardid, kino külastused... ei midagi erilist üldiselt. Midagi jäi/jätsin kindlasti välja, kuid see kauge minevik nagunii.

Milleks kompass?

Eile oli 1.juuni ja aeg küps järgmiseks orienteerumiskolmapäevakuks, seekord Rutjal. Läksime Arxiga, üks vaid paarist sõbrast-tuttavast, kes pole kivi alla kadunud. Plaan minekuks oli juba ammu, sest maakoht samas lähedal.
Karepa silla remondi tõttu veeresime starti ratastega. Autod oli mõtekam Karepale jätta ja paar km vändata, kui 30km ringi sõita.
Startisime 17.45. Oleks tahtnud varem, kuid Arxil tekkis tulekul väike viivitus. Vahetult enne starti küsis Arx, kas kompass on kaasas. Aga ei olnud! Saatsin selle just enne kotiga minema. No mis teha, läksime ilma.
Algus edenes - esimese 23minutiga oli rahuliku kõndimisega võetud 6punkti. 7s aga valmistas veidi probleeme. Tegime tohutu suure 8 kujulise liikumistrajektoori, kuni leidsime (jookse veel teiste järele). Aega läks tohutud 26min.
Tee 8ndasse punkti oli lihtne. Korra küll kihutasime õigest sihist mööda, sest see oli äratundmatult võsas, kui ajakaotus oli väike.
9 ja 10 tulid ka suht lihtsalt, oli vaja lihtsalt silmad lahti hoida. Õnneks 9 polnud väga peidus, sest kaardi andsin sel hetkel teed 10ndasse uurima läinud Arxile.
Kui oleks teadnud, et meil tuleb järgmise punktiga jama, oleks 9 ja 10 jätnud tagasitulekuteele ega poleks ringikest teha otsustanud. 11nda otsimisele kulutasime üle 20min, sest olime õigest kohast mööda läinud. Pärast õige paiga ründepunktis vaatasin, et olin samas ka varem seisnud ja kaarti uurinud, kuid ei pööranud otsima, sest Arxi arvates polnud õige koht. :P
Lõpuni jäi veel täpselt 30min ja võtta jäi 3 punkti. Need olid aga kaugel ning keeruka teekonnaga, nii et otsustasime finishisse minna - tõenäosus neid aja sees üles leida oli väike. Palavus ja sääsed olid ka meid kurnanud juba piisavalt. Ilm oli nii äge, et kõndiminega pani higi tilkuma.
Silkasime lõppu ja lõpetasime kl 19.37 ajaga 1h51min53sek. Kokku jooksime võibolla vaid paar km, nii et mõnus rahulik matk mitmekesises metsas. Tore.

Analüüs. Kaasvõistlejad on nii abiks kui segavaks faktoriks. Kord leiab nende abiga punkti, teinekord aga jookseme nende järel rappa, kuna neil teine rada, trajektoor vm. Me teame, et selline oht on, kuid nagu magnet tõmbab järele jooksma. :)
Teiseks paneb proovile kaart. 2007a kaart ju ei kajasta, kus 4a jooksul mets maha võetud jm muutusi toimunud.
Kompassita saime hakkama väga edukalt. Seekord lugesin kaarti ja piiksutasin SI pulka mina. Kui oleksin saanud/pidanud suunda kompassiga võrdlema, oleks ehk veidi aega kulutanud. Samas - 7nda otsimisega poleks ehk sellist vaeva näinud ja viimase võtmata kolmiku juures olnuks täpse suuna määramine väga vajalik.

Finisheerimise järel rataste selga ja sääskede eest põgenema. Lõpetasime õhtu saslõki ja saunaga. :)

Ootamatu jooksuvõistlus

Kui ma täna ommikul kl 10 silmad teist korda lahti lõin ja ärkama hakkasin, mõtlesin, mida täna teha. Ronimislaagri plaanist loobusin lõplikult eile Pirita Velotrekil Tallinna Võimlemispeo proovi vaadates, kus vihma tibas. Ilmateade ähvardas vihmaga ka viikendit ja kui juba Rakvere ronijad polnud minekus kindel, siis mis minagi.
Et käisin viimati jooksmas neljap, otsustasin millaski jooksma minna. Kl 11 küsiti, kas ma 21. Kunda linna jooksule lähen, nagu vend (see seletas, miks ta enda kohta viikendil ülivara, juba kl 10, ärkas). "Ei" vastuse peale hakati survestama. Andsin järgi, põhiliselt seetõttu, et pärast sai tasuta ujumist ja sauna, ja akkasin kiiresti sättima, et regamise tähtajaks kohale jõuda.
Kuid kartsin seda võistlust - kahe nädala jooksul olen ainult 3 korda jooksma jõudnud ja siis ka 4 ja 6km vahel jäävaid distantse läbinud. Peale füüsilise ja vaimse ettevalmistuse puudumise sain eile Gitta sünnalt tulles alles kl 3 öösel magama. Peo ja hommikune söögi-joogi manustamised ei arvestanud sugugi, et ma varsti jooksma pean.
Enne starti tuli vihmatibasi, kuid ilm oli soe. Jooksu ajal oli vahepeal palavgi, sest nagu täide läks mikrofonitädi ennustus - peale vihma paistab päike.
Kl 12 anti start ja kõik jooksjad, lausa 35 inimest, plagasid minema (rinnanumbrid olid aga suured, mul 91). Mina startisin väga rahulikult, lootes, et küllap nad eputavad ja saan pärast kätte. Ei eputanudki - metsa vahele jõudes kadus põhigrupp silmist ja jättis mind maha. Tagaotsas oli rahvast vähe ja parandasin oma positsiooni mõnel üksikul korral.
Aga raske oli! Finishi järel oleksin peaaegu oksendanud. Ma polnud ürituseks sugugi valmis ja see andis tunda. Kõva põntsu andis enesetundele tahaotsa jäämine. Ajaga isenesest olen peaaegu rahul - 8,7km krossirada 37min 57,68sek teeb kilomeetri ajaks 4.3x vist midagi ja peaks olema kiirem, kui Kevadjooksul (kuigi ei tundunud nii).

Et lohutusauhindu pidi olema palju, soovitati ka auhindamisele jääda. See jättis tunnikese aega saunadeks ja ujumiseks, mida kasutasin sihtotstarbeliselt. Auhindamisel saigi oodatust rohkem kraami - diplomile lisaks ka kinkekaardi kohalikku pubisse. :D
Lisaanalüüs - kuidagi peaks jõuvarude reservi paremini reguleerima õppima. Nagu mainisin, oli jooks raske. 10min hiljem polnud enam tunnetki, et oleks midagi teinud. Ujumine, kõndimine ja ka väike sörk pole absoluutselt häiritud. Parem oleks ju energia rajale jätta.
Ja lõpetuseks - Kunda "linna" jooks nimena on tegelikult petlik. Asfaltpinnal on liikumist umbes paar km, enamus rajast on huvitav krossirada, kohati päris suurte mudaaukude ja muude metsikustega.

UPDATE: nägin lõpuprotokolli. Jooksjaid oli hoopis 41, vend lõpetas ajaga 34+min 11ndana. Mina mahtusin 20ndana napilt esipoole sisse. Need esimesed kõik oleks võinud samal ajal hoopis 7. Emumäe jooksul või 38. Kalevi Suvejooksul Voosel olla. :P

Võistlusplaanid suvi'11

Vaataks tulevikuplaane võistlustel osalemise nurgalt. Kuigi mu tulevik on väga segane ja ehk homse seisuga poles võimalik kuskile minna, on ettevaatlikult mõned üritused vaatluse all.

See aasta on eelnevatest rohkem eelarvekriitilisem. Kõrvale peavad kahjutundega jääma paljud üritused, mis toimuvad kaugel ja mille osalustasu on pilvedes - Xdreami seeria, Järevjooksude sari (Viljandi, Harku, Pühajärve, Ülemiste) ja IV Kõva Mehe Jooks mõneks näiteks. Kauguse tõttu jäi meil ära ka huvipakkuv Libahundi Jälg 2011, Seiklusrogaini 1.etapp Läänemaal.

Sügisjooksul osalemine on ka kahtluse all - peale kalli hinna on see end ammendanud. Mulle kohe sugugi ei meeldi joosta linna vahel, kõval pinnasel ja veel küünarnukikismas.

Tallinna 29. Rahvajooks millegi pärast katkestati ja selle asemele tuli Narva Energiajooks. Osalemine on koha tõttu küsimärgi all, lisaks on veel aega.

Mingi XXXVIII Kalevi Suvejooks 2011 ja veel midagi on silme alt läbi lipsanud, kuid esimesele ei saa minna, kuna samal ajal kavatsen osaleda ronimislaagris, ja teised on olnud üle võimete, sobimatud, ebahuvitavad vms.

Tõsiselt mõtelda on saanud paari rahvatriatloni peale, täpsemalt juulikuised SEB Kõrvemaa Triatlon ja Viitna Triatlon. Nendel osalemine muutub aga iga päevaga kahtlasemaks, sest eelarve ei luba ujulas käimist, mida väga vajaks.

Kindlasti hoian silma peal 2011 Erna matkal ja IV Adasti Öörännakul. Kui leiame rahapuu, saame hea tiimi ja aeg sobib, siis läheme ja anname lahingu.

Regatud on praeguse seisuga ainult Salomon Maastikumaratoni Rahvajooksu 10,5km distantsile Valgehobusemäel. Kuigi Arxxxi ehmatas see kahe nulliga number kirjelduses "Ring kulgeb mööda metsradu, metsateid, suusaradu, aga ka mööda metsa ja mööda lagedaid. Ring on füüsiliselt nõudlik sest ringil tuleb läbida ca 300 tõusumeetrit.", suutsin ta siiski kaasa meelitada. Saab näha, kas peale seda jooksu teeme Kõrvemaal uue matka. :) UPDATE: muidugi tegime, ja ujusime ka veel lisaks! :)

Kohe varsti peaks ära otsustama Tallinna Olümpiajooksu 7,2 km osalemise. Kui, siis 4se tiimiga. Aga 32€ tundub siiski liiga kõrge hind olevat. UPDATE: ei läinud.

Suht kindlalt tahaks minna ka mõnele orineteerumiskolmapäevakule. 1. juuni oma sihikul ja selleks laenasin Ossilt juba ka SI pulga.

Kui keegi oskab soovitada mõnda lahedat võistlust, jätke kommentaar või saatke meil! :)

Viru raba 2011 - tehtud

Kuigi ka raske pühapäev möödus metsas, saab pisikeseks seikluseks lugeda eilse puhkepäeva tegu. Nimelt saab linnukese ette kirjutada reale "Viru rabas, 2011".
Kuigi päevaplaanid ei täitunud ajaliselt päris nii, kui pidid, leidsime toreda seltskonnaga siiski aja Viru raba matkarada (ma oletan, et see on matkarada) läbi jalutada. Lonkisime pea 2h, imetlesime ja tegime pilti. Ühe katsutud järve vesi oli ka üllatavalt soe. Kohe ei hakanud ujuma minema, lootsin, et ehk Talnast tulles. Kuid õhtul ei olnudki aega ja ka külmaks läks.

Enne rabasse jõudmist kiusasime tahtmatult aga üht pilliga poissi. Hääletas ta Loksa teeristis ja soovis Võsule. Võtsime peale, aga ütlesime, et lähme rabasse ja kaugemale meiega ei saa. Tore oli kõigi üllatus, kui raba tuli juba mõnesaja m pärast. :D Ma ei mäletanud, et see Narva maanteele nii lähedal oli. :)

Päeva teine pool möödus Talnas. Vaatasime "Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides" ja oi kuidas see mulle ei meeldinud. Lavastaja vahetus oli paha-pama mõte. Märul on kopeeritud eelmistest osades, nalja on vähe ja nigelad etc. Depp/Cruz olid 10a tagasi koos ka vilmis "Blow", vat see oli hää.

Blogist ja teistest

Blogi esialgne nimi oli "3 vaprat sõpra" ja kirjelduses, et minu kõrval tuleb juttu ka Arxxxist ning Ossist. Üks kunagine lugeja küsis, miks see muutus? Peale selle, et Xdreami teemast läks blogi kiiresti kaugemale, kirjutan ka peaaegu ainult endast. Shame on me.
Seletus, miks nii läks, on tegelikult lihtne - kõigil on oma tegemised ja sotskohustused. Kuigi nad on olnud kutsutud igale minu aktsiooni, on seiklused mõnikord saanud madalama prioriteetsuse ja eelistatud on sünnipäevi, kokkutulekuid, trenne, võistlusi jms. Veidi kurb, aga arusaadav. Igatahes seletab, miks ei jäänud blogi ühe kindla seltskonna kroonikaks. Blogi suunamuutus polnud seotud egoismi ega nartsissismi, vaid kohanemisega, evolutsiooniga säilimise nimel, et oleks rohkem sisumateriali.

Teine vastukaja, mille sain ammu-ammu:
Lizu says (13:15):
lugedes tekkis muidugi küsimus, et kui see xtreme nii valus ja jube on.. siis.. miks sa seda teed?
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:15):
ei ole ju jube, väga lahe on
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:15):
äkki pean ümbes sõnastama
Lizu says (13:15):
mingi põlvevalud ja parmud ja värgid
Lizu says (13:16):
sa räägid jah mu arust palju sellest et mis jamasti läks ja mis raske oli jne..
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:16):
hmm
Lizu says (13:17):
noh et võib-olla peaksid ka rõhutama, miks see lahe su jaoks on?
Lizu says (13:17):
i dunno
LeWuZ, do the thing that scares You says (13:17):
ea vastukaja, tean millele edaspidi tähelepanu pöörata

Sellest vestlusest on möödas aastaid, kuid mu kirjastiil on ikka sama. Kolme sõnaga kirjutan, et lahe, kolme lõiguga, mis paha. Mul pole seletust, miks see nii on, sest suulises vestluses räägin heast rohkem, arvan. Kõige tõenäolisem on, et blogi on peale memuaaride mulle ka analüüsi koht. Apsakaid lahates saan rohkem infot arenemiseks, kui ainult toredust taaselades.

Ja nüüd ringiga tagasi juurte juurde, sest tahtsingi Ossi seiklustest põgusalt kribada. :) Ma ei tea, kas ta lubab oma meilist väljavõtet teha, aga riskin ja toon selle lõbusa lugemise ka teile. Oss kirjutab oma Tartu Jooksumaratoni 23km taasüritusest ja trahvist, mille sai Öörännakult tulles:

"Ellu jäin, napilt :D 14km peal oli kõik veel hästi keskmine kiirus 11,5km/h, vaatasin et kui nüüd suudaks tõsta natuke tempot ja lõpuni joosta kiirusega 12,0km/h siis saaks veel ajaga alla 2 tunni, umbes 500m suutsin ka nii teha ja siis oli "aku" tühi :)) Edasi kukkus iga suurema tõusuga kiirus 1km/h kuni lõpus oli napilt üle 8 :) Viimased kolm kilomeetrit oli küll surm silme ees, siis oli ajast juba ükskõik peaasi, et ainult eluga pääseks :D
Ei mäleta, et eelmine aasta lõpus nii väsinud oleks olnud. Selle aasta kogemuste põhjal ei ole täismaratonile niipea veel mõtet üritama minna ;)

...Tartu mnt peal ja Mäeküla kandis on see kiirusekaamera pandud 70 alasse, ei pannud märki tähele ja sõitsin kaamera eest 95-ga läbi :) Alguses arvasin, et mul oli ainult 5 üle aga kui trahviteate sain oli kiiruse ületamine 21km/h. Suht kalli õppetunni sain seekord :D Loodame, et seda paremini jääb meelde ;)"

Kaastunded Ossile. Tean paljude jooksude, eriti 21km Sügisjooksu, ja ebaõiglaste parkimistrahvide näol, mis tundeid Oss kogenud. Kuid Oss on lõbus poiss, ega ta ka kaua mossita.
Arxxx on ka tubli olnud. Talvel tegi mitu suusamaratoni kaasa, nüüd käib vahel juba enne tööd jooksmas ja käib vahel rattaga tööl, mis teeb 30km päevas. :)