Erna, Erna, Erna... oli see alles matk! Ei olnud puudu valust ega pisaraist, higist ega unest, rõõmudest ega pettumustest. Et tunnetaksite osa meie vaevast, kirjutan nüüd pika ja lohiseva blogikirje. :P
Tallinnast startisid väikeste vahedega suunaga Mustla-Nõmme poole kolm autot, 6 vapra sõbra tiimiliikmete ekipaašid Maili / Urmo, Mihkel / Madis ning Kairiin / Leho. Mina asusin tegelikult Virxi (kes liikus edasi Tartu) ja Kairiini peale. Eesmärgiks oli veerand 6 kohal olla, kuid seal selgus, et enne 7t me startida ei saa. Tutvusime, kuna enamus olid võõrad, vaatasime varustust üle ja haigutasime, sest suurem osa meist polnud üle kolme tunni magada saanud.
Madis ja Kairiin olid kohal oma uute saabastega, mis eelmisel päeval ostetud. Neid oli hoiatatud, et sissekandmata jalatsitega on väga ohtlik nii pikale jalutamisele minna, kuid kes siis kuulab. Madise algne hõõrumine taandus ja ta sai pea lõpuni liikuda, kuid Kairiini jalatsid piinasid teda kõvasti.
Esimene mitteametlik ülesanne stardis oli GPSid sobivaks seadistada. Selle ülesande võtsid enda peale Mihkel ja Madis. Peale mõningast uurimistööd ja nuputamist sai Mihkli GPS paika ja see abistas meid päris palju. Hea, et Maili helistas eelõhtul ja küsis, kas meil on neid kaasa võtta ja veel parem, et Virxil oli lausa kaks seadet varrukast võtta.
Esimesed sammud olid kruusateedel, kuid õige varsti sai sihile astutud ja kõrges rohus käies püksid esmakordselt märjaks teha. 1. punkti jõudmine polnud siiski suur probleem. Punkti lisaülesanne, lendava taldriku tabamine lennult jahipüssiga, polnud meie parim esitus ja teenisime vaid 2 punkti 10st. Lasta proovisid Mihkel, Madis ja Urmo ning viimane tõigi kastanid tulest välja.
Reis teise punkti oli inimesteliigitaja. Oli näha, kes on Xdreami rahvas ja kes mitte. Urmo, Maili ja mina sammusime märjale pinnasele sattudes kiirust oluliselt kaotamata edasi, Madis, Mihkel ja Kairiin üritasid aga igati oma jalgu kuivana hoida ja mättalt mättale kekseldes tirisid tempot tublisti alla. Mitte et see suur kaotus olnuks, sest luges teenitud punktide arv, mitte lõppaeg (minu jaoks väga võõras tingimus - võistlus, kus ei pea kiirustama, kui kontrollajad välja arvata), kuid aeglaselt edenemine polnud mulle eriti nauditav. Saan siiski aru, et saabaste märjaks tegemine on paha ja need ei kuiva.
Suure ajaga läbi märja metsa 2e punkti jõudes ootas meid ees meditsiiniülesanne. See läks meil väga hästi ja teenisime ainsa tiimina täispunktid, 10 palli. :) Saime ka mõned kasulikud õpetussõnad.
Kolmandasse punkti jõudmiseks oli vaja mitte vahele jääda vastutegevusele. Valisime tee üle raba, ehk sumpasime üle papude vees vajuval pinnal. Positiivne oli, et see oli jahutav element laes kütva päikese vastu. Kairu jalad aga olid selleks ajaks päris nigelad. Võtsin ta koti mõneks ajaks tassida ja teistkordsel soovitusel võttis ta saapad jalast ning käis sokkis pehmel pinnasel. Ehk oli see mõnesajaks meetriks leevenduseks, kuni tuli metsapiir.
Sealt sai alguse meie luuramine. Mihklil oli laiguline vihmakeep, millega ta ees liikus ja meie üritasime pingsalt teda silmist kaotamata järele minna. Järgnev oli pikk metsades ja sihtidel kolamine, teid ületasime kiiresti ja salaja. Sel etapil vist hakkas Madisel ka puus tunda andma, aga mitte see, mis surfil viga oli saanud. Kummaline. Kohati venis meie rivi päris pikaks ja kogunesime kraavide ületustel ning sildade ehitamistel. 2 ja 3 punkti vahel saime ja lühikese paduka.
Lõpuks ohutult 3ndas, täiendasime veevarusi ja saime teise sahmaka vett kaela. Madis ja Mihkel vahepeal pikutasid. Lisaülesanne, kastide kasti paigutamine, läks enam-vähem - teenisime 5 punkti ja vaid 2 tiimi said parema skoori 6ga. Tagantjärele vaadates jagasime sel hetkel 1. ja 2. kohta! Väga hea! Oleks seda aga ka seal teadnud, oleks kasulik moraaliboost olnud.
4 punkt oli luuramine ja sinna kogu tiim minema ei pidanud. Urmo tiimi parima orienteeruja ja kiireima liikujana läks sinna üksi, kui olime kaardilt enda jaoks punktid gepsu märkinud. Ülejäänud 5 sõpra hakkasid 5nda poole liikuma. Pool teed hängisime koos mingi teise tiimiga. Umbes poolel teel aga tegi Mihkel midagi täiesti üllatuslikku - nähes maja, jalutas omamehelikult sinna ja küsis süüa. Me jäime silmad üllatusest pärani vaatama, et mis see nüüd oli, ja Madis läks Mihklile järele. Kui ka Madis jupiks ajaks ära jäi, hakkasimegi kahtlustama, et äkki nad saidki süüa ja viskasime hoovi äärele pikali. Varsti tulid poisid tagasi, pakkudes moosisaia. See oli abiks. Meie kaastiim otsustas enne meid minema minna ja küllap nad sellega vea tegid. Nägime neid hiljem vaid korra metsas valesse suunda minemas. Mihkel tegi veel paar tiiru kohaliku ahviraudteega, puistas hoovi marjapõõsaid ja edasi liikusime ka meie - üle pea pikkuste taimede vahel, metsas, kraavides. Mihkel ja Madis harjutasid oma võitluskunstide oskusi mädanenud, kuid veel püstiste puude peal ning vandammejuunioritest sai ka jäädvustused tehtud. Poole tunni kaugusel punktist helistas Urmo ja ütles, et ta jõuab umbes poole tunni pärast. Saades teada, et ka meie veel teel (sel hetkel oli mul taas meie liikumistempo pärast piinlik), aeglustus ka tema. Punkti jõudsime enne Urmot. Saades kohtunikult teada, et kohe jõuab kätte ka kontrollaeg, muutusime murelikuks. Õnneks saabus Urmo varsti ning hakkas kiirelt luureankeeti täitma. Juures oli ka morseülesanne, mis oli pähkel, kuid meie tiimi osavad desifreerijad murdsid koodi siiski edukalt lahti. :) Vastuseks oli „leviauk“.
Edasi tuli minu jaoks midagi kreisit. Oluliselt adrenaliinipumpavamat, kui Otepää katapult. Esmapilgul ülirasket ja arusaamatut. Sellest pean pikemalt kirjutama:
Ülesandeks oli veetakistuse ületamine kuiva jalaga. Selleks oli meil üks palk ja kaks püstist A tähe kujulist ehitist. Kaldalt oli vaja saada palki mööda esimesele tähele, sinna kogu 6liikmelise tiimiga ära mahtuda, siis teisele A-le ja lõpuks kaldale. Lisapunktide teenimiseks võtsime kaasa ka 20 liitrise vett täis kanistri, mis samuti ei tohtinud veepinda puudutada. Kanistri võttis oma hooleks Mihkel, kes selle ülesande juures omale õigustatult ka Tarzani nimetuse teenis.
Esimesele A-le saamine polnud suur probleem, küll aga sinna mahtumine. Mihkel tegi palgil kõikudes kaskadörinippe, et see teise A talale pidama saada ning sai hakkama. Ja arvake, kes läks esimesena üle palgi teisele A-le? Mina, kes nüüd topelt raske seljakotiga (Madisel oli Mihkli kott, mina panin Madise koti enda kotti). Nii ma hakkasin palki mööda liikuma, katsudes tasakaalu hoida. Tegelikult oli A-de tippudesse seotud ka köied, kust ühe käega kinni hoida, aga seda toetusesüsteemi mul/meil eriti aega õppida/harjutada polnud. Nii ma läksin tiguaeglaselt mööda kitsukest palki edasi, keskendudes tasakaalule. Ja üle ma sain! See oli rahulolu. Lasin üle jõudes väikese, kuid elu siiraima heameelekarjatuse välja, kuid värin oli sees veel mitu minutit. Hakkasin vastu võtma ja palgile mahutama järgnevaid tulijad. Neil oli gramm kergem, sest neile sain mina juba varsti peale poole ületamist käe anda, hoides jalgadega palki veerema hakkamist. Kõik said üle, ka kanister, ja kaldale minek oli juba sabaots. Aga kokkuvõttes oli see karm ülesanne.
Teisel kaldal olles läksid pooled ringiga tagasi põhibaasi, mina ja Kairiin palusime Mihklilt üle vee tagasi seljasvedamise teenust. Oli ta nagunii vaid aluspesu väel. Vaatamata kohati valusale põhjale, aitas ta meid üle. Our hero! (k)
Nagu üllatuslikult polnud varem keegi sisse kukkunud, ei sulpsatanud ka meie ja olime seetõttu rõõmsalt lahkujad. Punkte ei saanud küll väga palju, sest väidetavalt võttis meie ületus aega lausa üle 17 minuti, but still... Riietatud, näksitud ja lahkudes hakkas minema pimedaks. Lampide valgel raiusime end läbi sihist, metsast, põllust, vanast oksarisuga langetusplatsist ja võsast. Vist kuskil seal väänas Kairiin oma jala tõsiselt välja. Teetruubist läbi saades jõudsime punkti 6, kus peale heade kommide saamist pidime vooliku ja veega toika loodi saama. Selle ülesandega oleks mina hätta jäänud, kuid osad teadsid trikki ja lahendus tuli kiirelt - teenisime teised täispunktid!
Reis 7ndasse sai olema pikk ja keeruline keeluala tõttu. Kuusetihnikusse sisenedes juhtus Kairiiniga kolmas õnnestus - ta sai väga valusalt pikki silmi minu tagant pääsenud kuuseoksaga. Viivitus oli aga põgus - Kairu neelas pisarad alla ja liikus edasi. Seal metsas hakkas tõsisemalt väsima Madis. Lisaks piinasid teda põlved ja ta liikumine toimus toika abil. Urmot tabas külmahoog. Ma ei tea mitu, aga kindlasti oli tal rohkem kihte seljas kui mul, kes ma alles oma teise kihi peale tõmbasin. Uni hakkas kimbutama kõiki. Aga ükski probleemidest ei olnud võimeline meid murdma.
7s punkt oli meil pikemaks peatuseks. Maili ja Urmo jõudsid sinna soenema veidi varem. Mihkel liikus Madisega ja mina Kairuga, et neile toeks olla. Väike viivitus punkti jõudmisel tekkis lambi lagunemisest ja maast selle juppide leidmisega. Õnneks jäi kõik alles.
Lõket punktis polnud, küll aga valgust kiirgavad lambid, õliküünal, termokiled ja abivalmid tädid, kes oskasid tärklisega jalgu kuivatada ja andid Kairule abi villide osas. Madis ja Mihkel võtsid uinaku, mis neile hästi mõjus. Urmo ja Maili tegid morseülesande. Liikumatuse ajal hakkas jahe ka minul. Veidi toitumist ja minema, maha jäi 2 katkestanud tiimi.
Trip 8ndasse oli kiire ja sujuv. Lisaülesandeks oli takistusrada, kuhu läksid Urmo, Maili, Mihkel ja mina. Rehvi veeretamine, roomamine tunnelis, rehvidest takistusrada ja üle rehvihunnikute hüppamine. Tundus, et läks hästi, kuid saime vaid 1 punkti ja sellegi vaid läbimise eest. Aeg oli olnud liiga pikk.
Mis siis ikka. Liikusime kohe edasi. 8nda ja 9nda vahel hakkasid esimest korda ka mul jalatallad tunda andma. Olingi päris kaua probleemideta olnud. 9s ja viimane punkt polnud väga kaugel, küll oli aga ülesanne raskevõitu - köisredelil poomi tippu ronida ja pall 5 korda tiimiliikmete hoitavasse kilekott-korvi visata. Õnneks oli meil kaasas ju Tarzan! Kui Mihkel oli kiirelt liikunud takistusrajal, siis köisredelil oli ta veel tublim. Hops hops üles, pall 5 korda kotti ja aega rohkelt ülegi. Hämmastav! Teenisime oma kolmanda ja viimase täispunktiskoori. Enne "lõpusirget" veel viimane jalakuivatus ja viimased Alwaysid. Pehmendused aitasid, kuid siiski käis varsti minu liikumine hambad ristis olekus. Tegime Mailiga vahepeal mõnesajameetriseid jooksuotsi - tema, et und vähendada, minul oli lihtsalt joosta kergem.
Kolme istumispeatuse järel hakkasime aga finishile lähenema, tervitmas fotograaf ja filmitädi. Tegime naerusuul käest kinni hoides stardist reipamad jooksusammud, ja kuigi Madis ähvardas kohe ära surra, jõudis ta oma piinadega siiski finishisse. Punkte ja kohta meile ei öeldud, kuid pakuti suppi. Polnud just parim punane puljong, mida saanud, kuid kehakinnitus ikkagi. Toidutelgi lähedal olnud roheline present sai aga järgnevateks tundideks meie baasiks. Jäime sinna rivis magama, vasakult paremale Mihkel, Madis, Leho ja Kairiin, Maili ja Urmo sõitsid koju. Keegi meid sealt ära ei julgenud ajada ja eriti enne lõpuaktust me sealt ei liigutanud. Uinak polnud eriti mõnus norskava Mihkli ja lõõmava päikese pärast, aga väike taastus ikka. Kuulasime lõpukõne ära, saime koha teada ja liikusime linna. Muljetasime veidi ja Madis meenutas sajatades, kuidas ta sel kruusateel oma elu pärast enne kartis – autot viies oli tagasitranspordiks LandRover Discovery3, mille juht eriti raske jalaga oli olnud. See meenutas mulle eelmise aasta kanuumatka teenuspakkujat, kes ka meie eludest hoolimata selle 2 korda ohtlikuks tegi. Ma siiani tüübi peale väga tige.
14st keskmisele rajale startinud tiimist lõpetasime 5ndana. Arvestades, et rahvas kohtus stardis esmakordselt ja enamusel meist polnud mingit kogemust, väga tubli tulemus! Esikoht jäi kõigest 8 punkti kaugusele. Lõpuaeg oli paarkümmend minutit vähem, kui 24 tundi, kuid erinevalt 6st katkestanud tiimist me vähemalt lõpetasime. :) Finishis, Kautlas, ütles tädi, et haruldased on juhud, kus kuueliikmelises tiimis kõik lõpetavad.
