Elu Erna järel

Kersti: "...reklaamib su blogi, milles pole midagi uut. mulle on juba mitu hommikut kohvi kurku jäänud"
Ei tea, millest Kersti räägib, kuid midagi vist, et blogis pole midagi uut. No eile 2 pikka postitust juba tekkis ning alustasin ka seda.

Jätkaks laupäevaga. Koju jõudes sai pesta, süüa ja magama mindud. 5h pärast tõustes ootasid telefonis reageerimist paar smsi, mis viisid selleni, et kimasin Piritale, haarasin Kersti-Kärolini autosse ja rallisime Männiku karjääri avastama, täpsemalt tagumise augu veekogu. Algne plaan oli avastada lähikonna järvi, kuid Männiku tundus sel õhtusel hetkel kiirem ja mõistlikum lahendus.

Vees ja kaldal hullatud, jätkus nende operatsioon "Meeste mõjutus". Neil oli plaan mind pühapäevasest rongimatkast ära meelitada ja korralda oma matk Käsmu kanti. Käsmu langes oma Kuradi saarega varsti kavast välja, sest seal oli virufolk, aga Kersti leidis RMK lehelt alternatiivi. Minu nõustumise järel tõusis korra murepilv kogu ürituse kohale, sest tüdrukud polnud veel kindlad kolmanda neiu, sõbranna Beriti, plaanides. Kuid see lahenes.

Pühapäevane start venis. Oleks ilusti jõudnud, kui ma poleks hommikul toast välja astudes avastanud majas veeuputust. Keldris oli dush, mis tuli mitmest kohast laest, õnneks minu elupaigast eemal. Ajasin hulga rahvast üles ja ajasime asju/otsisime põhjust.
Poest läbi Kärolini juurde jõudes näksisime ja tegime süüa kaasa. Palav seal toas oli, kuid varustus sai hea. Kui Ülemistelt Beriti peale saime, üritas ta natuke vastu punnida ja mitte nii kauaks ära tulla (8-9ks tagasi tahta? baah!), kuid Kersti ja Kärr sidusid ta kinni, panid soki suhu, viskasid pagassi ja Berit oli rõõmsalt kaasa tulemas. :)

Liikusime kuhugi Valgejõe ja Loksa vahele. Leidsime huvitava koha ja kolasime jõe ääres, metsades ja külades, millede nimed võisid olla Nõmmeveski ja Joaveski. Kogu selle aja jooksul vedasime kaasas piknikukorvi ja juua. Mu koorem oli raskem, kui Ernale minnes! Õnneks see kõik pidevalt kergenes, sest toidu-joogi hävitus oli usin. Nalja sai palju ja mingi söögiorgia killu lubasin blogissegi panna, aga kes seda pirni enam mäletab...

Kena koht avastatud, võtsime ette kava punkti 2 - ujuma minna. Piknikukorvi pagassi tõstes avastasime, et olime Beriti seotult pagassi unustatud. Vana tarkus on, et teada saamiseks, kumb on mehe parim sõber, tuleb vaadata naise ja koera käitumist, kui nad pagassist lahti lasta. Üldiselt võidab koer, kel hea meel välja laskmise üle. Naised püha viha täis olijatena tavaliselt jäävad teisele kohale. Aga Berit sel hetkel oleks naistele uhkust toonud - ka tema oli palavast ja pimedast autost pääsedes päris rõõmus. :)

Ujumiskoha leidmine polnudki nii lihtne. Mingi järve leidsime, aga see oma kummalise veevärvusega ei meelitanud. Mereranda aga kuskilt ei pääsenud - kõikjal eramaa. Olin juba päris tige, et kuidas nii. Vähemalt oli kruusatee ja loodus huvitav.

Ühel Juminda saare külas oli hooldatud ja heas korras mängumajavärvides NL aegne piirivalvetorn. Ronisime sinna tippu, et randa leida. Minule sobis selleks ajaks juba mis iganes koht ja alla jõudes tormasin mööda sadamast ning raiusin kividest läbi vette esimesele ujumisringile. Plikad krimpsutasid koha peale nina ja jätasime otsinguid. Paari inimese õpetuse järel leidsime midagi, mis osutus labürintsete teedele vaatama päris kenaks ja toredaks rannaks. Kersti vist armus sellesse, plaanides sinna uut invasiooni. Be afraid, Juminda raffas, be veery afraid! :)

Ujumine tehtud, nosisime imehäid kuklimoodi asju, mida hommikul küpsetasime. Algas tagasitee linna. Poolel teel püüdsime kinni ka Beriti, kes rannas autost välja saades millegi pärast ära kadus. Kinnipüüdmine oli päris äge. Kärolin oli poole kehaga kõrvalistuja aknast väljas ja keerutas lassot. Kersti siiberdas tagasiistmel ka aknast välja, kisades nagu ehtne metsik cowgirl ("Jee-huu!", "Iihaa!!" "Püüa, püüa, püüa!", "Sa saad sa kätte, viska, viska!!", "Ära jookse midagi!") Kärolinile, Beritile ja lihtsalt välja elamiseks, ja vahepeal salongi tagasi hüpates tagus, raputas ja karjus minu peale ("Näe, ta on seal!", "Anna gaasi, ära uima!", "Vasakule, VASAKULE!", "Oled sa pime vää, ta on seal!", "Kässariga, kässariga!" jne jne). Vaesel Beritil polnud lootust. Niipalju tal vedas, et nüüd võeti ta tahaistmele. :)

Pisikesed teed avastatud ja hilisõhtul linna jõudes hakkasin Kärr ja Kersti vaidlema. Üks tahtis, ma ei tea kumb, Bertit omale jätta, teine kuhugi (loomade?, inimeste?) varjupaika viia. Kisma tõustes andis Berit mulle salaja märku, et ta tahaks ee... Peetrikülla? (deem, mul kohanimedele halb mälu) minna ja sinna ma ta viisin.

Nii see pühapäev lõppemas oligi ja ees töönädal. Esmasp oli rahulik, aga teisip jätkasin seiklemist Marellaga. Mõtlesin rattaga tagasi Männiku karjääri minna. Autoga ei tundunud väga pikk maa, aga nüüd Regios mõõtes tuleb välja, et umbes 9 km sinna minu juurest. Mitte et see väga pikk oleks, lihtsalt arvasin vähemat.

Enne Marellaga kohtumist nägin pealt, kuidas mingi hall krants Pärnu mntl teele sööstis ja autolt löögi sai. Ta jäi ellu, kuid tagajalgadel enam ei seisnud ja niutsus valjult. :S Liikluse pani ühel rajal kinni. Mis edasi sai, ei olnud aega uurida, sest pidin edasi kiirustama.
Teine halvapoolne märge on, et põlvele ratas kohe üldse ei meeldi. :S

Sull-mull tehtud, kolasime rattastega ka pika järve ääres. Jututeemad puudutasid põnevamatel aegadel mootorrataste, bmxi ja surfi teemasi. Tagasiteed veelgi pikendades käisin veel poes ja koju suht hilja. Marella oli lahe, nagu alati. :)

Minu vastu tigedusest veidi leebunud Gerli oli ka eile numpsikum. :) Käisime peale üht protseduuri Teises kodus söömas. Muidu tore pubi oli vahepeal aga sisustusrevolutsiooni läbinud ja nägi oma punaplekiliste seinadega nüüd välja nagu tapamaja. Enam küll tagasi ei meelita. :S

Kojusõit trammis oleks toimunud nagu tipptunnil. Liikusin just peale jalka lõppu ja autosi oli palju.

Tänane sport oli tööl väike kabematsh. Polnud seda asja mänginud 15-20 aastat. Minu vastu asus maleäss Madis. Üllatavalt pingelise , vähemalt minu jaoks, sõja võitsin mina, jäädes Madise hävitamsie järel lauale veel 4 nupuga. :)

Mis veel... Kersti kutsub verd andma. Kuna põlvega saadeti tagasi, arvan, nüüd tehtaks sama sõrme pärast. Vaatan, kuidas aega, ehk järgmisel nädalal võiks juba proovida.

Muide, see Beriti piinamine lugu võis olla mõnevõrra liialdatud. Piltidelt paistab, et ta ikka ei langenud vägivalla ohvriks ja oli meiega kogu aeg õnnelikult kaasas. :) Tegelt on ta tore tüdruk ja loodetavasti omab huumorisoont, et mu blogist aru saada. :)

Sai vist taas pikk mula. Nüüd Marella seiklustest lugema. Teie vist ei saa, sest teil pole kutset! :P I feel so special now... :D