Ülemiste joosku nädal

Tõusin just peale paaritunnist uinakut. Ülemiste järve jooks tõi uneisu.
Läksin jooksma väikse kribaga hinges - oli see ju koht, kus eelmisel aastal põlve hävitasin. Sellest tulenevalt painutasin-venitasin end enne starti tavapärasest rohkem. Ettetõttavalt võib öelda, et seekord põlv ei andnud tundagi. Ehk oli abi ka spordikreemist ja põlvetoest.

Stardikoridoris kohtusin Rainiga, ühe hea sõbra venna ja päris hea jooksjaga. Ja pm on järgmine mainimistvääriv seik temaga uuesti peale jooksu kohtumine, sest jooks oli täiesti sündmustevaene. Loomulikult oli kohtati raske, aga mitte tavapärasemast rohkem. Rada oli eelmisest aastast mõni meeter pikem, sest Prowler oli ühele teele kodu rajanud.

Lõpetasin ajaga 1.14.0_, kui uskuda finishis olnud tablood. Üksikuid aegu ringilt, mida kuulsin/küsisin: 6km - 31 min, 7km - 36, 8km - 41.35, 9km - 46.46. 11ndal kilomeetril läks rada mändide vahel liivaskeks ja künlikuks. Arvasin, et seal hakkan palju kaotama, kuid polnud sugugi nii hull. 13km peal olin kaotanud vaid 6 kohta ja järgneval km veel 5. See muide ei tähenda, et ainult minust mööda tuhiseti, vaid tegin ka möödumisi. 11 kohta on lihtsalt vahe, millega jäin miinusesse...

Finishis nägin veel üht tuttavat, kuid pakki kätte saamise järel läksime tunni ja seitsme minutiga raja läbinud Rainiga varsti minema - ta sai mind tagasi linna autoga visata. Iga kell eelistatud variant kui buss, millega tulin (ja kuhu joostes tegin pea kilomeetrise soenduse).

Niipalju siis tänasest. Varasematel päevadel pole mul midagi eriti postitada olnud, sest pikad tööpäevad olnud. Eile käisime peale Bulldogi pubi söömaaega Tarmoga "Inglourious Basterdsit" vaatamas. Väga hästi tehtud linateos, aga Quentin Tarantino pole minu lemmikute seas ja vaimustatult ma CocaColast Plazast ei lahkunud.

Kolmapäeval sain ehk seni kaunima roosi. Tööandja kiitis koolilõpetanuid. Peale seda käisin ühe ajakirja toimetuses ja andsin seal oma lihvi, muutes väljaannde protsendi kvaliteetsemaks. Ja tegusa päeva lõpetuseks kohtusin Kersti uue TTÜ kaaskonnaga. Liikusime vanalinnas ja otsisime sobivat kohta, kuid lõpuks prantsatasime ikkagi vanasse heasse ST Patricusse. Terve õhtu sai räägitud inteligentset maailmaparanduse jutte, tõsiselt. Martti ja Alan O-ga tundusid lahedad tüübid, kuid neist säravam tutvus oli Kristiga. Tüdruk suutis mul peaaegu suu lahti üllatada oma seniste tegevustega. Natuke hiljem liitus meiega ka Kärolin, keda, nagu alati, väga meeldiv näha. :)

Teisipäeval oli Siiriga kolmas ja seni viimane jooksuke. "Lidusime" Pärnu mnt ja Ülemiste järve vahelises männikus ja avastasin meeldiva üllatusena, et sinna kruusakatet veetud.

Muud nagu polegi. Praegu mõtlen, kudias kiiresti Viitnale saada, sest Tarmo kutsus ujuma...