Kiidussõnad: arvestades, et tiim sai esmakordselt kokku alles stardis, saime hästi hakkama. 60 km pingutusi, kuid ütlemiseks ei läinud ja tiimwork toimis lõpuni. Klapist annab ka aimu juba kokkulepitud Erna afterparty Maili maal. :)
Kangekaelne kangelane oli Kairiin. Jalad hõõrutud ja paistes, üks veel välja väänatud, kuuseoksaga valusalt pikki silmi saamine... siiski liikus ta virisemata edasi, loobumata ka oma kotikandmisest. Kui saanuksime ka visaduse eest punkte, toonuks Kairu tiimile võidu.
Urmo kogemustega orienteerujana tegi head tööd kaardilugemisel ja tempo tegemisel. Mulle ta kulgemiskiirus meeldis, kuid tiimi keskmist taset arvestades oli ta omaette klassist. Pealegi tegi tema üksi kogu luuretöö. Ning esimese punkti laskeharjutuse ainsad 2 punkti tulid tema luuavarre lasust.
Mihkel oli hea gepsulugeja, kuid viimase kontrollpunktist teenitud 10 palli on suurelt tänu temale. Ka tõi tema üle 20 l kanistri. Ja hoidis üleval Madise moraali. Super töö!
Maili teamleadina suutis juba alguses uute inimestega kontakti lüüa, leides ühiseid nimetajaid. Ta oli alati olemas, kuid kindlasti oli temast eriti abi meditsiinipunktis ning morselahenduses.
Madis võitles endaga. Mõnevõrra alahinnates Ernat ja ülehinnates ennast, oli ta ta sunnitud hakkama saama oma tipptantsija ajast rikutud põlvedega. Selliseks matkaks ettevalmistamata füüsise kõrval võis valusamaks põntsuks olla vaimne. Tugeva võitleja ja võitjahingega isikus lõi vahepeal kõikuma moraal. Kuid ka tema ei lausunud katkestamise ideed välja, nii et tubli! Tema hiilgehetked olid Mihkliga koostööd tehes, nt veetakistusel kanister ja kastiülesande lahendamise aktiivsus.
Leho käis seal lihtsalt söömas ja loodust vaatamas. :) Temal polnud mingeid hädasi kuni 8ndasse punkti lonkimiseni. Alles siis hakkasid tallad tuld lööma ja küllap kuskil seal hõõrdusid ära ka mõlemad väikesed varbad. Avastasin villid alles järgmisel päeval kodus, ja plaastrid parandasid selle väikese mure. Rahul olen, et põlved pidasid väga hästi vastu. Vaid üksikutel suurematel kükkidel käisid õrnad valud läbi. Väike paistes näpp ei andnud ka end tunda, kuigi mingi hetkel oli ta veritsenud.
Lõpus olin loomulikult väsinud, rohkem, kui ööxdreami, winterxdreami ja eelmise aasta 21km sügisjooksu järel. Ja kuigi see liigitub mu raskemaiks tegevuseks, olin siiski vaimselt valmis raskemaks.
Õppetunnid: Always talla all on väikese niiskuseimajana ja pehmendusena kasulik, kuid mitte loikudesse tatsama minnes. Suure vee puhul see paisub ja läheb varsti jalatsis katki. Ja oh seda blöga siis.
Toit! Arvasin, et võtsin seda liiga palju kaasa: 8-9 singi-juustu leiba, 2 banaani, 20 müslibatooni. Olin arvestanud, et jagan kolmandiku kui mitte pool teistele, kes alahindasid toidu vajalikust. Well, jagamiseks läks, kuid mitte nii palju - oma banaanidest sain vaid ampsu, 1 võileib liikus Urmo kõhtu ja batoonikesi läks ka minema. Tegelikult jäi 2 batooni isegi alles, kuid seetõttu, et kõigil oli magusast villand. Mina polnud muidugi ainuke toidujagaja - kel iganes kotist midagi jagatavat ilmus, sheeris kama. Seda mitmekesisem. Aga kokkuvõttes oli toitu, eriti soolast, kaasas liiga vähe.
Tasku- või pealamp peab olema kõigil! Kiirendab liikumist, tehes selle ka turvalisemaks ja mugavamaks.
Sissekandmata jalatsite kasutamine on väga ohtlik.
Ettevalmistuseta Ernale minek on enesepetmine. Liikumisharjumuse kõrval on tähtis ka eelnev puhatus.
Ei midagi uut, aga märgiks ära,et moraali hoidmiseks tuleb pidevalt leida midagi head. Nt igas punktis küsisime, mitmendana kohale jõudsime. Alguses langesime oma 8ndast stardikohast, hiljem tõusime. Võimalik, et katkestajate arvelt, kuid parem koht oli siiski väikeseks moraalilisaks. Kiiduväärt oli Mihkli naljad Madisele, kellele naer veidi energiat süstis.
Võistlus oli suht hästi organiseeritud. Erinevadi läbimispindu oli mitu ja ülesanded varieeruvad. Isiklikult mulle tundus, et kohati oli punktide andmine tasakaalust väljas, kuid kollanokana ei saa ma ehk veel paljudest korraldajate valikutest/otsustest aru.
Väsitavuse seisukohalt kindlasti mugavam, aga põnevuse seisukohalt võiks ästi-ästi natukene nokkida, et maastik oli üldiselt suhteliselt lauge. Mitte, et Eestis lihtne paremat leida oleks. :P Lihtsalt nice to have mõte.
Mis üllatas? Fakt, et tehnikast on Ernal väga palju kasu.Telefon suhtluseks ja morse helisignaali salvestamiseks, digikas kaardist "koopia" tegemiseks, GPSist rääkimata,
Mõningat lisainfot ja tulemusi vaadata saab veel aadressilt www.skaut.ee/erna/. Minu muljeid on juba 16 500 tähemärki ehk neli A4 lk täis ja aitab. Tänud lugemast. :)
Kangekaelne kangelane oli Kairiin. Jalad hõõrutud ja paistes, üks veel välja väänatud, kuuseoksaga valusalt pikki silmi saamine... siiski liikus ta virisemata edasi, loobumata ka oma kotikandmisest. Kui saanuksime ka visaduse eest punkte, toonuks Kairu tiimile võidu.
Urmo kogemustega orienteerujana tegi head tööd kaardilugemisel ja tempo tegemisel. Mulle ta kulgemiskiirus meeldis, kuid tiimi keskmist taset arvestades oli ta omaette klassist. Pealegi tegi tema üksi kogu luuretöö. Ning esimese punkti laskeharjutuse ainsad 2 punkti tulid tema luuavarre lasust.
Mihkel oli hea gepsulugeja, kuid viimase kontrollpunktist teenitud 10 palli on suurelt tänu temale. Ka tõi tema üle 20 l kanistri. Ja hoidis üleval Madise moraali. Super töö!
Maili teamleadina suutis juba alguses uute inimestega kontakti lüüa, leides ühiseid nimetajaid. Ta oli alati olemas, kuid kindlasti oli temast eriti abi meditsiinipunktis ning morselahenduses.
Madis võitles endaga. Mõnevõrra alahinnates Ernat ja ülehinnates ennast, oli ta ta sunnitud hakkama saama oma tipptantsija ajast rikutud põlvedega. Selliseks matkaks ettevalmistamata füüsise kõrval võis valusamaks põntsuks olla vaimne. Tugeva võitleja ja võitjahingega isikus lõi vahepeal kõikuma moraal. Kuid ka tema ei lausunud katkestamise ideed välja, nii et tubli! Tema hiilgehetked olid Mihkliga koostööd tehes, nt veetakistusel kanister ja kastiülesande lahendamise aktiivsus.
Leho käis seal lihtsalt söömas ja loodust vaatamas. :) Temal polnud mingeid hädasi kuni 8ndasse punkti lonkimiseni. Alles siis hakkasid tallad tuld lööma ja küllap kuskil seal hõõrdusid ära ka mõlemad väikesed varbad. Avastasin villid alles järgmisel päeval kodus, ja plaastrid parandasid selle väikese mure. Rahul olen, et põlved pidasid väga hästi vastu. Vaid üksikutel suurematel kükkidel käisid õrnad valud läbi. Väike paistes näpp ei andnud ka end tunda, kuigi mingi hetkel oli ta veritsenud.
Lõpus olin loomulikult väsinud, rohkem, kui ööxdreami, winterxdreami ja eelmise aasta 21km sügisjooksu järel. Ja kuigi see liigitub mu raskemaiks tegevuseks, olin siiski vaimselt valmis raskemaks.
Õppetunnid: Always talla all on väikese niiskuseimajana ja pehmendusena kasulik, kuid mitte loikudesse tatsama minnes. Suure vee puhul see paisub ja läheb varsti jalatsis katki. Ja oh seda blöga siis.
Toit! Arvasin, et võtsin seda liiga palju kaasa: 8-9 singi-juustu leiba, 2 banaani, 20 müslibatooni. Olin arvestanud, et jagan kolmandiku kui mitte pool teistele, kes alahindasid toidu vajalikust. Well, jagamiseks läks, kuid mitte nii palju - oma banaanidest sain vaid ampsu, 1 võileib liikus Urmo kõhtu ja batoonikesi läks ka minema. Tegelikult jäi 2 batooni isegi alles, kuid seetõttu, et kõigil oli magusast villand. Mina polnud muidugi ainuke toidujagaja - kel iganes kotist midagi jagatavat ilmus, sheeris kama. Seda mitmekesisem. Aga kokkuvõttes oli toitu, eriti soolast, kaasas liiga vähe.
Tasku- või pealamp peab olema kõigil! Kiirendab liikumist, tehes selle ka turvalisemaks ja mugavamaks.
Sissekandmata jalatsite kasutamine on väga ohtlik.
Ettevalmistuseta Ernale minek on enesepetmine. Liikumisharjumuse kõrval on tähtis ka eelnev puhatus.
Ei midagi uut, aga märgiks ära,et moraali hoidmiseks tuleb pidevalt leida midagi head. Nt igas punktis küsisime, mitmendana kohale jõudsime. Alguses langesime oma 8ndast stardikohast, hiljem tõusime. Võimalik, et katkestajate arvelt, kuid parem koht oli siiski väikeseks moraalilisaks. Kiiduväärt oli Mihkli naljad Madisele, kellele naer veidi energiat süstis.
Võistlus oli suht hästi organiseeritud. Erinevadi läbimispindu oli mitu ja ülesanded varieeruvad. Isiklikult mulle tundus, et kohati oli punktide andmine tasakaalust väljas, kuid kollanokana ei saa ma ehk veel paljudest korraldajate valikutest/otsustest aru.
Väsitavuse seisukohalt kindlasti mugavam, aga põnevuse seisukohalt võiks ästi-ästi natukene nokkida, et maastik oli üldiselt suhteliselt lauge. Mitte, et Eestis lihtne paremat leida oleks. :P Lihtsalt nice to have mõte.
Mis üllatas? Fakt, et tehnikast on Ernal väga palju kasu.Telefon suhtluseks ja morse helisignaali salvestamiseks, digikas kaardist "koopia" tegemiseks, GPSist rääkimata,
Mõningat lisainfot ja tulemusi vaadata saab veel aadressilt www.skaut.ee/erna/. Minu muljeid on juba 16 500 tähemärki ehk neli A4 lk täis ja aitab. Tänud lugemast. :)
mul on teie üle tohutult hea meel! :))))) oleks tahtnud isegi osa võtta, you know it!
ReplyDeleteAitähhh!
ReplyDeleteMul on tegelikult väike nimekiri, kuhu erinevad Erna-huvilised lisatud. :) Kui ka 2010 Erna matkale minek, siis võtan selle ette ja vaatan, kas tiimihuvilisi. :)
Jah, Sina oled ka seal kirjas, Marella. :)
Jehhheeeii :)
ReplyDelete