Tulemused väljas

Tulemused väljas! 121. koht. Aeg 6:56.16, millest 45 min trahv. "Märke-O Kanuu". see on kanuukaardi märge? Olgu, mis on, pole ma sellega nõus. Trahvita olnuksime 30 kohta kõrgemal!

Trahv on täna mulle üldse valus teema. Sain täna ka parkimistrahvi, väga ebaausalt. Selle ma kaeban edasi, kuid Xdreami oma las jääda.

Other than that oli suurepärane päev. Gitta juures Xdreami riietelt pori eemaldamine laienes full scale chill päevaks. Kannu pubis hiline hommikusöök - võtmemeistrite külastamised, minigolf Pirital, samas ujumine, Pärlis mojito + kakao... ja oligi päev peaaaegu otsas. Aga oli lõbus. Digika mälukaart sai ka lõpuks täis, peaks nüüd need mitme kuu pildid maha laadima.

Minigolf aga oli lahe. Tegime mõlemad ühe hole-in-one ka. :) Üldmängu võitsin mina, kuid mul oli ka eelis - olin eelmisel aastal seal korra käinud. Gittat lohutas kaotuse juures, et mäng oli siiski lahe.

Head ööd/päeva teile. Mind väljapressimistega terroriseeriv Kersti võiks nüüd kakaod juues põhjusetta naerma pursata, pritsides kõik täis! See oleks kõigile naljakas. :)

Xdream Elvas

Kersti käib pidevalt pinda, et tal pole enam mitu päeva unejuttu ega hommikuse kohvi kõrvale midagi lugeda. Viimastel päevadel midagi põrutavat pole juhtunud, kuid teen mingi aeg siiski recapi. Praegu aga Elva Xdreami etapist.

Äratus kella 6 aeg, Oss pidi järele tulema 7.30. Telefoni ta aga 7 aeg vastu veel ei võtnud, kuid kohale ilmus õigel ajal. Minu palvel käisime läbi kulinaaria tippklassi esindajast Räägu pesast, kust haarasin kaasa prae. Ehk mitte kõige tervislikum valik, kuid päevase energia sai kätte ja seda kiiremini kui kodus tühjast külmikust.

Reis läks hästi kuni poole maani, kui mulle meenus Ossi kiivrit nähes, et minu oma vedeles sel hetkel keldris. Oi, see oli tore avastus. Hetkel midagi teha polnud ja sõitsime edasi. Heietasime, et olime mõlemad 3-3,5 h maganud jm.

Miks selline asi maha jäi? Sest tõstsin ratta ühest autost teisele, keldrit läbimata. Laupäeval tõin ratta A&T Spordist hooldusest ja ei leidnud mõtet seda ööks keldrisse tarida.

Varsti helistas ironlady Gitta ja uuris, kas ma juba kohal. Oleksin olnud kohal, kui ma läinuks kutsutult temaga eelmisel õhtul Tartu. Aga kuna tulin Talnast, siis oli veel mõni maa sõita. Siiski kurtsin talle oma muret ja palusin tal silmad lahti hoida, kas ehk kohapeal müüakse peakaitset. Ei müüdud, damn.

Tegime Ossiga peatuse Lõunakeskuse juures, kus asuv Maksimarku kl 9 avanema pidi. Enne seda tegin aega parajaks Statoili asju ajama jalutades. Xdreami rahvast täis bensukas (nagu alati enne Xdreame) oli säravate silmadega, niipalju, kui neid unest kinnilangevate laugude alt näha oli, Kati. Ka tema sai minu muret kuulda, seistes ise samal ajal püsti oma kohvitassi najal. Kuni Kati veel oma unedriimides seikles, tegin tiiru Statoili kaubariiulite vahel ja tõdesin, et ka seal ei müüda nii kriitilist asja. Maksimarketis ka polnud. Helistamine kallitele Tartu sõbrannadele Sillele ja Sirilinile tulu ei toonud - esimene teatas, et vaevalt enne 10t ühtki kiivriga poodi avatult leian ja teine ei vastanud. Praegu kodus selgus, et Viljandi folk oli jäänud viimaseks kohaks, kus Sipsik oma telefoni eelmisel päeval nägi. Jama.

Niisiis, Tartust läbi ja olukord oli juba kergelt grim. Ma ei leidnud sel hetkel ka kedagi, kes oleks mulle poest kiivri vahetusalasse toonud ajal, kui ma rajal. Lootus, kuigi õrn, oli veel Elva kapitalistliku turumajanduse viljadel. Teele jäi Konsum. No luck, kuigi tädike ütles, et ehk teises Konsumis on. Ta üritas mulle kui esimest korda Elvs olijale õpetada, kus nende vennaspood asub, kuid ega ma suurt aru ei saanud. Minu ja tema Tartu mnt mõistel oli tõenäoliselt erinevus sees. Siiski jäi õnneks selle Konsumi silt teele ja läbi ma sealt astusin. Läbisin labürinte ahvikiirusel, tirides iga töölistädi käisest sooviga leida kiivrit. Ja ma leidsin!!! Jee! See oli päeva esimene suurvõit! 309-. krooni eest suutsin omandada tõelise rõõmu. :)

Vesisesse heinamaaparkalsse jõudes hakkasin asju valmis panema, Oss läks registratuuri. Samal ajal jõudis kohale ka Arxxx, kelle pärast ma mures olin - miks krt ta minu varasemate helitamiste ajal ikka magas, kui tulla kaugelt? Tuli välja, et tegelikult tuli ta Viljandist, mis oluliselt lähemal.

Kuigi väikeses ajakriisis, saime ettevalmistused tehtud ja kola varustusalasse. Seal tuli vastu Titemammide team, teatega, et peame kiirustama. Starti jõudsin sekundid enne pauku. Vaatasime kaardi põgusalt üle, jagasime esimesed punktid ja panime punuma. Esimene tropp tekkis mingi kahtlase veekogu ääres, millest viis üle metallkonstruktsioon. Ehitusülevaatajad oleksid küüsi närinud, nähes milline mass sinna peale ronis. Kuid kuigi kummis, pidas kolakas vastu. Au keevitajatele.

Natuke jooksu ja esimene üllatus - jõgi! Kamoon, me polnud veel ühtki punkti saanud võtta ja juba olime sunnitud vette hüp... Mõtet kauem edasi polnud mõtet mõelda ja olin juba ujumas, mõeldes samas hirmuga Samsa telefonist. Mainisin, et see jäi eelmisest korrast siiski ellu, vaatamata niiskusele? Seekord oli tal ümbes 2 kilekotti, aga ikkagi. Kanuuetapi järel ma seda rohkem kaasa ei vedanud.

Tugeva vooluga jõest üle saanuna selgus, et ka Oss juhuslikult sabas tolkneb. Läksime koos minu punkti ja sealt edasi tema omasse. Kohtuma pidime teises punktis, kus Arxx juba ees ootas - kuiv nagu tahk. Tema oli üle silla läinud, oma punkti võtnud ja ootas meid seal juba väidetavalt 5 minutit. Nojah...

Jalgsi liikumine metsas oli ok, kuid deja vuulikus mudases pokumaas tekitas minus mõtteid. Vastandlikke, segaseid, üllatunuid ja wtf again mõtteid. Mitte virsevaid, vaid selliseid ideekilde, mida võinuks edasi analüüsida, kui kätte poleks jõudnud kanuu. Kanuud olid muidugi jõe vastaskaldal...

Kanuu oli seekord mulle hoopis aukartustäratavam asi. Eelmisel korral käisime ju ümber. Seekord mitte, kuigi võimalusi oli. Huvitav oli, et kanuukaart oli eraldi ja punkte märgitud polnud - seda pidime ülesande kohaselt ise tegema. Mida kohtunikud meie kaardimärgistamisoskusest arvavad, saame vist teada hiljem, kuid ise valisime parimaks viisiks silmad kinni panna ja vaadata, kuhu käsi pastakaga maandub.

Punktide leidmine polnud probleem - kõik olid kaldal nähtaval. Kuid vürtsi lisasid limbopuud. Iga 100 m tagant tuli paati pikali visata ja okste ning ettelangenud puude alt läbi sõita. Välja tõstsime kanuu paaril korral. Üldiselt olin mina ettepanekute, mis sisaldasid endas ideed kanuud rägastikest ümbes vedada, vastu. Küllap mängis rolli soov mitte sisseminekul ümber minna. Seetõttu võitlesime end läbi igasugustest tihnikutest. Viimaste kõrval pidurdasid hoogu ka mõned ummikud. Mõnest saime läbi lihtsalt, mõnes kaotasime kohti. Aga üldiselt sujus. Oss oli taas väga hea tüürimees. Meie Arxxxiga vahetasime esimesi kohti vastavalt vajadusele. Oss nägi kuskil kaldal korraks ka meie sõprustiimi Titemammisi, kuid kahjuks jäi see kogu päeva viimaseks nende kohtamiseks. Sooviks teada, kuidas neil läks.

Kanuu lõpus oli rõõmustav näha, et olime ikkagi võistlusel. Hinnanguliselt öeldes olime kuskil keskel. Aga alanud rattaetapil kaotasime palju. Me ei teinud suuri vigu, vaid algusosas ühe liigse ringi ja joogipunktis tegime 2 korda sama vea, kuid liikumistempo oli aeglane. Ka mul ratas kohe üldse ei sujunud, välja arvates mäest alla minek. :) Punktid siiski said võetud ja midagi märkimisväärset enne taas jõest üle ujumist ei juhtunud. Järgnenud lisaülesanne oli aga raske - planeedid järjestikku laduda. Phobos jm taevakehade kohta teadsin, et need kuud (poleks uskunud, et põhikoolis parema jutustuse nimel tehtud endalagatuslikust uurimustööst nüüd veidi kasu tuleb), aga Snickers?! :D Enivei, kulutasime nuputamise peale taas liigselt aega ja tegime 4 viga - 4 ringi 25 kilose plaadiga. Oss, kõva mees, tegi 2 ringi, peale mida tal väike janu tekkis.

Joogipunktist-rattaalast läbi ja taas punkte võtma. Veidi enne viiamst rattapunkti sõitsin läbi mingist august, mis raputas kogu keha läbi, kaasa arvatud põlve. :S See oli valus ja valulikke momente tuli edasi vändates veel. Ratta lõpp saabus varsti ja see mulle meeldis. Joosta ma huvitaval kombel isegi sain. Ujumises ma polnud kindel, meenutades Viitnat. Üleüldse oli ujumine üllatus, eriti veel mittekohustusliku vestiga. Kas pole mitte ametlikult kanuu, ratas ja jalgsi, pluss rull Aakatel? Mitte et ma viriseks, üllatused on huvitavad, aga kui ujumisest nii sage tegevus on saanud, ehk mainiks seda edaspidi? Praegu on kahel viimasel üritusel olnud, et saad märjaks, kuivad peaaegu ära, ja siis peab uuesti märjaks saama.

Ujumises kaotasime ka palju kohti ja aega. Arxxx, kes ujus pükstega, oli eriti aeglane ja Oss, kes ujumist kartis, sulpsas ringi kõige kiiremini meist läbi. Mina ootasin Arxxxi, puhkasin ja nautisin sooja vett. Lõpuspurt finishi poole oli raskendatud Arxxxi krampi tõmbavate jalgade pärast (meenus WinterXdream), kuid me ikkagi liikusime. Viimase lisaülesande, milleks oli croquet, võtsin omale. Pallid läksid läbi 5 värava üllatavalt hõlpsalt ja õige pea saime kuulda finishipunkti piiksu. 6h ja 11 minutit. Ise oleme rahul. Polnud nii kurnav kui öine etapp ja püsisime vähemalt pool võistlust suurema massiga koos. Oss koos Arxxxiga tegi väga kiiduväärt kaardilugemist ja mina olin nagu ikka lihtsalt ilus olemiseks kaasas. Inglite vaste ma muidugi ei saa, veel. :)

Hernesupp oli hea, saiake ka, ja minema me läksimegi. Oss, räpane loom, ei tahtnud taas sauna minna. :D Okei, tegelt ta tahtis asap koju jõuda ja ma väga teda veenda ei üritanud - üle 200 km raske koti ja rattaga koju minna peale Xdreami läinuks lõdvestava-taastuva trenni piiridest välja. :)

Mõningase analüüsi tulemusena leian, et meie tiimil on üldjoontes arendada ainult 5t asja - jooksu, rattasõitu, kanuud, ujumist ja kaardilugemist. :) Kiiruses, täpsuses, vastupidavuses. Ka pean ma vist minema hankima ilusaid seksikaid liibukaid ja matkasaapaid, sest nagu kevadisel koolitusle räägiti - tõesti hakkavad tossud märjaks saades ebatasasel pinnasel jalas ära painduma.

Nii, pikk lugu taas üles kribatud. Ehk jäi mõni mõte väsimusega välja - lisan selle siis kommentaaridesse hiljem. Nüüd aga puhkama, et homme Gittaga pesupäev teha. :)

LISA:
Need mõtted, mis eile meeles polnud:
-meie pühal üritusel oli sabotööre. Ühed olid Arxxxi saapapaelad, mis pidevalt lahti läksid. Teised olid parmud ja mingid värvilised suured kärpsed. kellele ma väga maitsesin.
-...aga oli ka toetajaid, nagu ilmataat. Ilm oli väga hea, kuigi ehk kohati päris palav. Tagasiteel olevat vihma sadanud ajal, kui ma tunnikese või nii autos magasin.
Ka selgus, et Kati tõigi meile Belgiast hüpertruper energiashoksi. Ainult kuna me rajal ei kohtunud, leidis see teised organismid, mida toita. läks vähemalt asja ette :) Kati kutsub mind ka kuhugi rattamaratonile, aga vist pean ei ütlema. Selleks peaks uued rehvid vaatama ja pealegi pean vigisema jälle põlve üle. :S

Jätk

Lubasin esmaspäeval kirjutada, mis pühapäeval toimus, aga polnud mahti. Tegime Gittaga sotsõhtu, mille käigus ülihea küpsisekook valmis. Teisipäev oli ka väsitav (kolasime linnas vahel toreda, kuid ülipirtsaka ja -jonnaka Gerliga) ja õhtul hoopis kodunt väljas õhtu. Eile kukkusin rammestunult voodi ja jäin magama. Nii et alles nüüd proovin meenutada, mis veel pühapäevast meeles.

Päike ajas taas kl 8 üles ja hakkasin ringi kolama. Hommikuks oli plaanitud ka seikluspargi külastus, kuhu inimesi kaasa värvata üritasin. Lauri koos vennaga oli nõus tulema. Neid ja teisi oodates veetsin aega burksiga, mis oli päris halb maitseelamus. Sel ajal tegin ka ühe kohutava vea - hüppasin üle aia ja maandudes sai parem põlv haiget. Põlv tuleb veel jutuks.

Lauri ja ta vend Rain lõid raja ette jõudes põnnama. Marii ja Tuuli olid tublid ja läbisid 2 rada. Mina tegin kohe esimesel rajal põlvele veel haiget ja jätkamiseks oli vajalik Fastum geeli toping ning põlvetugi. Igatahes oli see ning ülejäänud päeva pingutus karuteene. Oleks mul mõistus peas, jääksin ka pühapäevasest Xdreamist kõrvale, sest põlve staatus on "täpe". Aga ei, lõpuks on Xdreami nädal käes ja sealt puududa ei taha.

Viimasele seikluspargirajale läksin üksi. Kahel või kolmel tasakaaluelemendil oli täitsa hädas ja "roomasin" need läbi. Lauri ja Raini õpetussõnadest, kuigi kumbki polnud rajal käinud, puudust ei tulnud. Arvan, et see rada oli raskem kui Nõmme ja Otepää.

Ootamatult pikaks veninud seiklusrada läbi, jätkasin plaaniga tsipa ujuda. Tuuli oli samal ajal purjelauaga vees ja pakkus sõita. 5-6 korda ma muidugi kukkusin, aga üllatavalt kiirelt oli purje poom käes ja ma liikusin... mere poole. Tuuli karjus järgi, et ma pean tagasi ka tulema ja kui ma ei oska, lase puri alla! Ega ei osanud küll ja lasin alla. Keerasin aluse ringi ja hulpisin maa poole tagasi. Mõne korra veel proovisin sõita, aga põlv andis tunda ja loobusin. Surf oli siiski lahe ja millaski peaks veel sõitma.

Järgnes Lauri ja Raini ekskursioon. Parim punkt oli mingi vaatetorn. Kuigi võrreldavalt kõrge vanade piirivalvetornidega, oli see tsipa erinev. Treppide asemel oli sel redelid! Ei midagi ületamatut, aga oolistanuksin seal olla terve põlvega ja seiklusraja ning purjelaua väsimuseta.
Mõningase tiirutamise järel jõudsime nende uhkesse maakoju, kus sain rikkaliku pidusöögi ja mõnusa sauna osaliseks! Tänud neile, see oli äge! Kogu õhtu oli lahe. :)

Viimane pingutus oli veel linna sõita. "Raske elu Eeva" ja Elina olid teise auto leidnud, aga õnneks ühines reisiga Rain, kellega vesteldes ärkvel püsisin. Tallinna jõudes oli vihmasadu nii suureks paisunud, et Vabaduse pst oli muutunud jõeks. Poole rattani loikudest saime siiski läbi, nähes ja tehes ise autost kõrgmaid veeseinu. Ühes selvu parklas olid vee äravooluaugud hoopis poolemeetristeks purskkaevudeks muutunud. Mitte imestunult nägime ka üht juhtunud liiklusõnnetust.

Väga lahe reis oli. Õpetus, et jää oma otsustele kindlaks, sai taas kinnitust. Ainuke pisike kahjunoot on, et Mariat laagris ei kohanud.
Järgmisel korral olete teie ka seal, eks?

Stick to the plan!

Jep, ikkagi läksin reedel Roostale ja oi mis pidu ja pillerkaar sellest kujunes! Millest kohe alustada?

Reede õhtu oli tegelikult paha tuju. Miski nagu ei sujunud ja kui ma poleks oma hinge Elinale ja Kristiinale maha müünud, oleksin koju jäänud. Omaette podisedes käisin võtsin Elina peale ja sealt pealt läks juba Elina positiivsuse mõjul paremaks. Järve selvust toitu krabades (mis iganes poolest sellest Roostal sai) kontakteerusime erinevate osapooltega. Selgus, et grillimine on keelatud ja et ühe neiu võiks linnast veel kaasa krabada. Kenaks ja lõbusaks kaasreisijaks sai Eeva, kelle me pooljuhuslikult suht lihtsalt kuskilt Kopl..., vabandust Kalamajast, üles leidsime. Väljanavigeerimine nii lihtne teedeehituste tõttu polnud. Meid see väga ei morjendanud, kuid Kristiina ootas meid kannatamatult Pärnu mnt ääres bussipeatuses seksikalt jalga kõigutades.

Mis juhtus siis, kui Kristiina ka käes? Ma sain meelemürgituse. Auto täitus 100ks kilomeetriks mingi vadistamisega, millest ma õnneks-kahjuks ühtki sõna ei mäleta. Samas oli see kas hüpnotiseeriv või mõnevõrra huvitav, sest ma ei meenuta ka erilisi vaimseid piinu.

Roostal olid autokohad ammu kinni ja nii saime koha paksult täis tee äärde. Sealt sai alguse ka minu heroiline akt - Eeva väga suure koti tassimine lavaplatsile. See oli RASKE. Pärast tõstsin 100 aastase männi juurtega liivapinnasest välja ja see oli käkitegu võrreldes Eeva kotiga. Ma ei tea, kas ta vedas kaasa tinast lina, kullast purje või betoonist bikiine, aga põhiasi oli, et teenisin terveks nädalavahetuseks plusspunkte ja kanditerisin poolele ta alkovarudest. :)

Kuna alkot oli, siis hakkasime seda kohe reedel kiiresti vähendama. Isegi mina. Pidu oli tore ja tiksusin magama 5 aeg.

Auto, kus magasin, oli selles mõttes ebamugavas kohas, et hommikul 8 hakkas päike sisse paistma ja kütet maha keerata ei andnud. Ajasin end püsti ja läksin kondama. Sain 100 m lonkida, kui üks neiu appi kutsus - tema auto kõrvalistuja aken oli alla kukkunud. Mälusoppides meenus aastaid tagasi endal juhtunud õnnetus, kus Audi 90 Q aken trossi katkemise tõttu enam üles ei tulnud. Seetõttu oli väike aimdus lahenduseks. Aga - kuigi leidsime kruvika laenuks, ei õnnestunud mul polstrit lahti rebida. Läbipaistvat kilet ka saada polnud ja nii läksid Karmen ja Triinu(?) Haapsalusse autoteenindusi otsima. Mina seadsin sammud surfi ABC koolitusele, meenutades samas Chrysler Voyager kvaliteedi kurikuulsust.

Teooriakoolitus oli abiks. Selle järel tahtsin minna maastkumängule, aga meie seltskonnast polnud keegi nõus. Igav mökude kari, eks! Pärast nägin kellegi käest orienteerumiskaarti, ja seda enam olin pettunud, et tiimi ei leidnud. Pettumus oli, et ka reklaamitud esmaabikoolitus oli bluff, kuid vähemalt tulid toredad tädid Nivea telgist mind määrima. Minu päikesepunetus pidi olema ohtlik ja olevat viimane hetk panna peale nende megasuperhüperultra päikesekreeme.

Siis ma väsisin ära. Auto juurde kõndides oli taas paar masinat liivas ukerdamas, ja üllatus-üllatus - üks neist tuttav Voyager. Vaesed neiud... it's one of those days... Nati kaevamist ja ukerdamist teiste meestega ja masin sai taas rajale. Klaasi olid nad üles saanud - vahelepressitud puukiilud hoidsid. Oligi tross katki.

Päike oli natuke nurka korrigeerinud ja nii sain talutavas olukorras paar tundi magada. See oli hea. Õhtuhakul astusin läbi ka lohe ABCst. Mis edasi sai, ei mäleta. Mingi hetk kohtusin juhuslikult kunagise töökaaslase, ühe eriti ilusa ja toreda neiu Kristiinaga, teisel hetkel käisin pesemas, ülejäänu aja hängisin seltskonnaga ja mekkisin pakutavaid vägijooke.

Öösel väsisin ära. Peaaegu samal ajal, nagu praegu. Ning nagu praegu, läksin ka siis tudile. Pühapäev oli ka lahe, aga sellest homme. Head ööd, lapsed.

Magada või ujuda?

Arvake, kas puhkeasin eile? Muuuiidugi! Selle asemel, et ärajäänud sotsõhtu ajal magada, sõisime Viitnale ujuma. Kaaslasteks olid taas Kärolin ja Kersti, ning Regina. Regina on ka väga vahva ja südikas neiu.

Vesi oli väga soe, ilm mõnus. Pikka sulistamist siiski ei teinud, sest tahtsime varakult koju puhkama jõuda ja aeg niigi lippas.

Põlv andis vees tunda ja harva ka maapeal. Jama. Xdream juba järgmisel nädalal.

Täna õhtul reisime Roostale purjelaagrisse. Ma pole kindel, kas see üritus mulle sobib, but one way to find out. :) Pigem lähen sinna inimeste pärast. Seltskonnast kaks inimest Kristiina ja Elina - tulevad vist minuga. Ma juba sain üllatunud Gittalt pragada, umbes et "mis mõttes sul nii palju toredaid naistuttavaid on?", aga siiski pean juba klisheeliseks minnes nentima, et nii Elina kui Kristiina on ka lahedad lõbusad, ja loomulikult kenad, neiud. :)

Ahaa, leidsin Gitta kommentaari, tsit: "huh, Sul on ikka palju naistuttavaid :D ja kõik on hüper/super lahedad ning toredad". Vastuseks - ei ole palju ning nii mõnedki on hiljutised tutvused. Käin vabatahtlikult läbi vaid heade inimestega ja seetõttu nad siia blogisse satuvad, nagu sina. :)

Avastasin, et ka Marella peab põnevat blogi. Seal kirjas tema nägemus Otepää reisist. Ma ei tea, kas ta lubab levitada, aga...:
http://mmarellablog.blogspot.com/
Kui tal avaldamise teemal vastuväiteid, teenin kindlasti muhu ja korjan lingi ära.

Alustasin ka paari uue seikluse orgunni. Lähemalt lähiajal. Kommentaarides võite muidugi lunida, et ma need juba praegu avaldaks. :P

Vana siga, sada viga

George Carlin küll väitis, et vanainimese elu on lahe, aga ega ikka nii väga ole küll. Täna Marellaga ratast sõitma minnes tuli uus häda vana asjaga. Vasak põlv, mille ma eelmise aasta Ülemiste jooksul nässu keerasin ja mille pärast ma vahel põlvetuge kasutan, hakkas kohe rattasõidu algul valu tegema. Kunagi varem pole ta velol ega rattal tunda andnud, isegi siis, kui joosta pole saanud. Nüüd vastupidi - esmaspäeval olin suht taastunud Pühajärvest ja joosta oli hea. Eile oli hoopis puhkus, kui väike turnimine unustada. Aga täna... ahh, mis siin ikka - vanainimeste rohi Fastum Gel peale ja homme midagi ei tee. Nagunii peaks homme tore sotsõhtu tulema.
Teine mure oli rattaga. Peale Xdreami teine vist rooste läinud ja tegi väga koledaid metalseid hääli. Enne järgmist etappi peab ta kindlasti hooldust saama.
Meeldivalt vaimustas mind aga taas Marella. Sõitsime Nõmme asfalti- ja metsaradu umbes poolteist tundi, aga tema väntas mägesi ahmides. Ja enne seda oli ta rattaga Pirital käinud! Vaata aga vaata millise imetlusväärse tutvuse olen saanud. :P
Üritasin täna päeval ka doonoritilgakesi anda, sest täna sai 2 kuud täis. Aga arstitädi kiljatas mu crashi-põlve nähes ja ajas luuaga uksest välja. Tagaselja kuulsin mingeid keerulisi ja tarku sõnu, millest võis järeldada, et mu veri võib praegu mingit solki täis olla ja nemad on väga valivad. No jah, mis siis ikka. Vähemalt anti ilusti Viru keskuse tasuta parkimise tempel ja oli näha vahepeal toimunud arengut - paberlehtede täitmine on asendunud arvutiankeediga. Lahe.
Homme hakkab Roostal purjelaager. Kuulsin, et üks hea sõber, kes seal pidanuks olema, sattus teatud osapooltega konflikti ja ta ei mõtlegi sinna nägu näidata. Olen nüüd ka kahevahel, kas minna või mitte. Nõuanded kommentaarides oodatud.
Oki, peaks hakkama alla andma kinni vajuvatele silmadele. Tänases õhtupalves ma aga Kersti eest ühtki palvet täna ei loe - nagunii tema nakatas oma põlvevalu mulle! :P

Kui puhata ei mõista...

Eilse peksa saanud tunde (lihased-kondid andsid nädalalõpust tunda) kõrval nägin ma esmaspäevase crashi järel vastavalt ka välja. Unevõlg muudkui paisub ja töölt koju oleks hea meelga raudteeperves uinaku teinud. Aga ilm oli nii kena, et pidi outdoor tegvust leidma. Konsultatsioon vastupandamatu seltskonnaga, Kärolini ja Kerstiga, kandis vilja ja õhtul toimus taas väike väljasõit. Seekord avastasime Jägala juga (looomulikult oli mul poolsandina joa alla ronida), Maardu mõisa ja -linna, rallisime niisama ning üritasime Kärolinil tähtsat otsust teha. Silmi maha lüües ja punastades tuleb tunnistada, et käisime taas linna kuumas kiirtoidupunkris, seekord Staabis. Kugistasime pelmeene ja sai vist terve kuu soolavajadus rahuldatud. Taas tore õhtu.
Kurvaks uudiseks on, et Kersti on nüüd lombakas. Vaatamata varasematele õpetussõnadele ajas ta oma jonni ja pingutas esmasäeval joostes üle - tulemuseks on haige põlv. Tean täpselt, mis tunne tal on. Kummaline muidugi, sest ülekoormust ei tohtinuks olla, pinnas oli pehme ja distants polnud jalustrabav. Aga juhtub. Soovige talle kommentaarides edu paranemisel. :)

Crash!

Blogi lõpetades kutsus Renis jooksma. Oi ma olen väsind ja ei viitsinud, aga ei saanud ei öelda. Kutsusin Kersti ka ja sõites Renise juurde mõtlesin, et äkki ma homme kahetsen seda otsust. Kohati oli peksa saanud tunne - mõned lihased andsid tunda, põlved, väsimus, põlvetugi ununes maha. Kui ma oleks järgnevat teadnud...

Start venis, sest ootasime Virxi ja Kairiini. Nad tahtsid nii väga läbi tulla. Nende saabudes selgus, miks - neid oli südametunnistus piinama hakanud (nagu eelnevatel aastatel, ei olnud neil mu sünna meeles, nagu ka Renisel) ja toodi kink. Kink oli lahe. See oli galerii meie kambast, kes katapuldil käisid. Väga vahva, tänud!

Enivei, kui lõpuks jooksma saime, hakkasid muidugi mu vanuse naljad lendama. Tegin ise ka enda üle nalja, et vanadusega taiplikuse ja mälu probleemid ning... jutu krooniks käisin haledalt külili. Kontektsis vaadates oli see supernaljakas - vanamehel jalad ka ei kanna enam! Oma mätta otsast nii tore polnud. Üleni konkreetselt mudane, märg ja verine. See muidugi ei takistanud edasi jooksmast - olime vaid ju mõnisada meetrit liduda saanud. Muidugi sai nüüd veel rohkem minu üle nalja tehtud, a la et küll ma olen nüüd kõva mees, tõeline ekstreemikas, praegu teen mängin vaprat, pärast kodus nutan... :D Aga Renis ja Kersti on väga head sõbrad ja nendega on töganalja väga hea teha, ka enda üle. :P

Jooksime võib olla tsipa vähem, kui muidu. Aga mitte liiga vähe. Vedasin meid Nõmmel ka kahtlastele kaldaradadele, mis lisas veel ekstreemi. Kui korra soojaks saanud, oli eelnevatele päevadele vaatamata üllatavalt hõlbus joosta. Nõmme on ikka väga lahe kant, vähemalt kuni seal avastamist on, ja seltskond ei saaks parem olla.

Kui kukkumine ei olnud valus, oli see üllatav ja mõnevõrra ebaõnnelik. Ma libisesin tavalise kruusaraja augu kalda mudakihil ja kukkusin paremale. Veidi taga tulnud Kersti peaaegu kukkus peale. Mul õnnestus katki saada parema põlve väliskülg ja reie ülaosa, mõlemad küünarnukid ning pihupesad, pls mõned pisimarrastused. Üllatavalt ohvrirohke, aga lühikesed püksid ja T särk, pole imestada ka. Praegu kisun naha alt kivitükke. Mõnevõrra ebamugav tegevus.

Lõpetuseks, ma pole kunagi varem käinud verelõhnalise dushi all. Päris... uudne kogemus. :D

Muide, viimane info Marellast on, et ta on tasapisi aga jõudsalt kisa traumast taastumas ja imetleb oma uusi ja huvitavaid sinikaid. Päris põnev, mind ka huvitab, kuidas näeb välja verevalum kõhul. :)

Huh, elusalt tagasi

Nagu oodatatud, oli aktiivne viikend. Reedene start linnast hilines, nt seetõttu, et Ülemiste männiku ääres parklas oli vaja enne üks sünnakook ära nosida. Soontaga RMK maja lähistele saime alles öösel 2 aeg. Väike Misha oli juba ees. Ta jõudiski meist oluliselt varem
Otepääle ja oli juba selleks ajaks Pühajärves ujunud, kohalikus klubis/baaris käinud ja kes teab mida kahtlast veel teinud. Meil linnast tulijatel võtisid aega nii pimedas võõras kohas seiklemised kui väikesed vahepeatused. Üks oli reisikaaslase Marella Põltsamaa kodus, üks Sipsiku tõttu Tartus (polnud seda toredat neidu näinud juba aastaid) ja üks veel Asko ja co juures Elvas, kus sain kingiks 5 kilose kasti maasikaid. Kui te olete Nõmme- või Keskturult Eesti maasikaid
ostnud, siis on võimalik, et teate maitset, mis meil terve wiikendi suus oli. :) Siiski jääb kingi headus grammi alla supermehe Arxxxi ja Jaana kingitusele, sest reedel enne reisi nendega söömas käies sain ma komme täis pakist ka pealambi! Äge! Ma küll ei ole veel aru saanud, kuidas
see pähe kinnituma peaks, aga mõte säilib. :)

Tehes veel reisiteemast kõrvalepõikeid, siis reedel kohtusin ühe väga-väga huvitava neiu Mariaga oma endises töökohas. Põgusa vestlusena alanud max 5 minutiline jutuajamine suutis puudutada üle seitsme teema, mis meile mõlemale korda läks. Raamtutest surfamiseni and
beyond. Mina olen Mariast vaimustunud. Loodetavasti kohtume veel, nt Roosta surfilaagris. Huvitav on, et ka tema oli pühap Otepää seikluspargis olnud.

Rääkides toredatest neidudest, siis uuendatud mulje jättis reisikaaslane Marella. Matemaatikatudengi kesta alla on peidus tõeline adrenaliinijunkie! Heas mõttes. Ta mäesuusatab ja otsib pidevalt põnevamat tegevust. Ka reisi kõige usinam ujuja. Väga lahe tüdruk.

Tagasi Soontagale. Kuna maja oli põgusa vaatluse alusel kinni (autod, inimesed, lõke), panime juba Marella backupiks kaasa võetud telgi üles. Enne magamaminekut veel Väikse Misha suures Voyageris tsillides jõudsid kohale ka Virx ja Kairiin. Mõlemad on nii lõbusad ja muhedad, et kunagi ei saa aru, kas nad joobes või kained. Eriti Kairust (pidin seda tögamise eemärgil ütlema :P ). Ühtemoodi hullusärgi (mitte SELLE hullusärgi :D ) ja laiguliste pükstega riietatud paarist oli aga abi -
nende omakorda visiit maja juurde lõppes sellega, et üks metsaonni kahest korrusest pidi nende sõnul vaba olema. Me keegi ei julgenud küsida, kas see oli vaba ka ENNE nende visiiti majja. Pole mõtet kingitud hobuse suhu vaadata.

Kamin kütte, madrats (tänud nende laenajale Tuulile) külje alla ja uinuma. 4 aeg magama saamine tähendas, et sain veel enne jooksu 5 tundi puhata. Nii palju siis nädalase väsimuse väljaajamisest. Laupäeva hommikul polnud küll nii kunratud tunne, kui linnas oleks, kuid reipust ka mitte. Peale söömist ja huupi Otepääle sõitmist-jõudmist selgus see ka jooksurajal.

Kohe alguses ei suutnud hoida tempot hea sõbra Lauriga (kes oli joosku kõrval ema ja vennaga reisima tulnud), kaotades talle lõpus umbes 4,5 minutiga. Ise olin väsinud juba 3ndal kilomeetril. Akud olid täiesti tühjad. 7nda kilomeetri järel olnud mäest tõusin kõndides. Piinlik, pole juba ammu jooksu, eriti võistluste ajal, kõndinud. Aga sel hetkel mõtlesin säästa viimast jõupiiska "suureks mäeks lõpus", mida Lauri vend teadis tulevat. Finishis selgus, et see küngas oligi
see suur mägi. Pähh, see polnud midagi võrreldes Viitna tõusudega või kunagi vanematekodu piirkonnas treenimas käies - seal tuli peale 10t kilti poole kõrgem ja järsem mägi. Samas Pähajärve lõpulangustest üles tulemine oleks põnev olnud. :P

Seal mäes kadus silmist ka väga tubli töökaaslane Ave, kellega enne starti küll helistasime, kuid ei jõudnud kohtuda. Jooksime koos umbes pool kilomeetrit. Kersti, kes ei saanud tulla, antud ülesanne alla tunni joosta, sai täidetud. Ise pole vaadanud, aga vist midagi 58 minutit oli olnud.
Aja suhtes ei oskagi seisukohta võtta, aga kuna oli raske ja veel üksinda igavuses ka, pole hullu. Järgmine kord tuleb ikkagi leida aega magamiseks. Ka oli Laurile allajäämine pea terve kilomeeter suht valus. Tema omakorda jäi umbes 4,5 minti alla oma noorele vennale.

Ei Lauri ega Ave saanud ühineda meie ülejäänud operatsioonidega, kuid kohale jõudis mind finishis vastu võtnud Veiko, jahutava Pühajärve vettehüppamise järel ka Sipsik. Nendega suundusime tagasi Soontaga kanti. Leidsime tuttavad autod metsast kõrge torni äärest. Üle latvade kõikuvasse metalltorni ronimine oli katsumus. Mitte ainult nii väga kõrgusehirmust, millega sai Hiiumaa ehitistel kõvasti võideldud, vaid ka põlvede pärast. 11 km asfaldil tegi oma töö. Poleks oodanud, et kuskil sellises kohas nii head asfaltrajad on ning lootsin rohkem maastikuradu. Poolväsinuna tiksusin seltskonnaga kaasas geopeituse aaretejahil. Nägi huvitavaid paiku, ka seiklusväliselt (nt Barclay de Tolly mauseleum, tõeline külapood). Geopeitus on lahe, aga nagu terve nädala, olin endiselt nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud ja tõrges käsiGPSi
käsitlemise õppimisel. :S Sry.

Suurema vihma saabudes läksime maja tagasi võtma ja huvitaval kombel jõudsime sinna rallitanud autodest just meie ja seal eelmiselgi õhtul olnud inimesed esimestena. Väikse kolamise järel kobisin mina aga madratsile ja magasin. Ma ei tea kauaks, aga see oli kosutav. Õhtu
möödus tsillides - kes ujus, jutustas, sõi. Mina läksin magama veidi hiljem, sest olin mõnevõrra häiritud kaminast välja praksatavate hõõgtükikeste pärast. Mõningase valve ja tulekohendamise järel siiski sain rahulikult magama jääda. Äkki päästsin meie elud. :D

Pühapäeva hommik algas vara, sest seiklusparki olime regatud juba 10ks. Saime õigel ajal sinna, ka Madis ja Kristiina saabusid peaaegu täpselt ja oligi 10 vajalikku inimest sooduka saamiseks koos. Asjaajamised võtsid aega, kuid rajale saamise ajaks oli võõrast rahvast veel vähe. Minu teada tegid kõik meie rahvast kõik rajad läbi, välja arvatud Kristiina. Siiski oli ta väga vapper, sest vaimustatud ta kõrgustes ronimise ideest just polnud. Kolm rada ennast ületada on tubli julgustükk. Ära tegi ta ka pikad õhusõidud. :)

Mina tegin natuke sohki. Tegin küll kõik rajad läbi, kuid kahel hargnemisel valisin kergema tee ja mõnda ülesannet läbisin teisiti, kui mõeldud. Seda just selleks, et hoida tunda andvaid põlvi ja säästa end lõpuks. Nõmme rajal oli mul ju eelmisel aasta väikesid probleeme, nagu Tarmo ja Kersti mäletavad. Aga tegelikult polnud ma lõpus kolmandikkugi nii väsinud kui Nõmmel, ja seekord oli mul veel raske laupäev olnud. Isegi mu vihatud ristipulgad ja kõikuvad kiiged olid probleemideta läbitavad. Võibolla ongi Nõmme rohkem jõudu vajav, võibolla tegin esimesel korral lihtsalt asju valesti ja seekord lähenesin tasakaalukamalt.

Päeva nael oli katapult, inimesi hea hooga õhku lennutav ja siis kummidega maa ja teava vahele pendeldama jättev riistapuu. Elamus oli äge, aga ka parasjagu hirmus. Otsustasin, et ühel korral ma end tagasi ei hoia ja karjun üle maa, ning lasin häälepaelad puhtaks. Aga sain ka õpetustunni - enam ei tasu effektsete asjade üle röökida, sest keegi võib trauma saada. :D Marelle näiteks sai ja enam ta ei julge minusuguse kisava loomaga tegemist teha. :D Katapult see-eest meeldis talle, sest ta kogus oma pagasisse lausa 5 hüpet. Veiko poeg Taavi jäi teiseks neljaga. Ülejäänud piirdusid üldjuhul 2ga.

Üritades seda pikka teksti kokku võtma hakata - päeva jätkus veel vaatetorni külastuseks ja Taevaskoja imetlemiseks. Matka lõpus võtsime kohalikud 25.- kroonised burgerid, millest mul hiljem veidi halb oli. Madis oli tagasi Tartu läinud juba peale katapulti, Väke Misha Tehvandilt lahkudes ja nii mõtlesime ka ise laguneda. Mina jäin oma transpordivahendisse nüüd kurvalt üksi. :D Marella, kel palju ühiseid teemasi Veikoga arutada, reisis nendega Põltsamaale. Nende abiga orienteerusin siiski Tartu ja käisime korra Sipsiku juures. Sipsik oli teinud meile üllatuseks superhäid muffineid ja kisselli, kuid oli hommikul magama jäänud ega jõudnud üllatama. Aga hea, et üldse saime. :)

Tartust väljasõidul meenus mulle kindalaekas olnud Elistvere loomapargi tasuta pääse, mille teenisin kevadel metsa istutamas käies. Juhuslikult tuli teeviidalt kohe sama nimi, mis pääsmele joonistatud kaardil oli. Peateelt maha keeramine oli aga viga. Mis iganes Xxxxvere
mul sihiks oli, see oli oodatust kaugemal ja ma suutsin ka ära eksida. Lõpuks kui leidsin esimese sildi, mis näitas Elistvere loomaparki 12 km, olin juba kulutanud närve, kütust ja üle poole tunni ning sulgemiseni oli 15 minti. Kütusefaktor oli tähtis, sest järsku tegi paagiseier hüppe ja kütust peaaegu polnud. Mingis teede ristis vaatasin juba kaardilt, kuhu suund võtta ja kus lähem bensukas oleks, sest 10 km eemal oli käinud punase tulukese süttimise plõnn. Kahtlasest ja kallist kolkast veid mahla saanud, suundusin hoopis Rakverre, et Väiksele Mishale ühed maha
unustatud asjad anda jms. VMi naisuke, kes minust just eriti ei arva, oli aga nii lahke, et andis imehead kooki. VM oli ta tuju vist pere eest hoolitsedes tõstnud - oli ta juba vahepeal 15 km ratast sõitmas käinud lapsega.

Siitpealt oligi seiklus lõppemas. Läksin ööseks vanematekoju, et täna hommikul perearsti külastada. Polnud polikliinikut aastaid külastanud ja seda arsti varem näinudki (millaski oli
pensionile läinult vanalt patsiendid laiali jaotatud). Tahtsin ARK jaoks tervisetõendit. Aga lihtne asi aeti nii keeruliseks, et pool päeva vaidlesin arstiga ja arutasin ARKiga. Tööle jõudes tõin laheklt ka töökaaslastele sünna kooki ja nüüd... nüüd vaatan, mis edasi saab.

Põder vs auto

Saigi kolmapäeval taas Nõmmel väike jooksuring tehtud. Aega ei vaadanud, aga ehk vist veidi alla tunni. Vapra Kersti kõrval ühines ka hea sõber Renis. Jooksu lõppjärgus tuli kaela väike vihm, mis vähemalt mulle värskendavalt mõjus.

Jooksu a pesu järgselt käisime järel väga meeldival tüdrukul Kärolinil, et kolmekesi Kerstiga minu imehead kirjut koera nautima minna. Kaloreid ikka tagasi vaja. Kohaks sai botaanikaaed, mis tähendas veel väikest lõdvestusjalutust. Kirju koer sai kiita, kuid osa aupaistet varastasid Kersti toodud maasikad.

Väike seiklus veel Glenhi pargis, väike õppesõit Kärolinile ja otsa see õhtu sai.
Tänane neljap järgnes umbes samas rütmis. Sama seltskonnaga käisime imetlemas Türisalu panka. Muidugi sai natuke ronitud, nii et põlved lõpuks tunda andsid. Olengi nüüd mures, kes nad jõuavad piisavalt puhata enne Pühajärve. Sama lugu minu endaga. Kogu sellest nädalast on suur unevõlg tekkinud... :S

Aga õhtu oli lahe. Kärolin pakkus oma imetlusväärse kokkamisoskuse vilju täidetud kuklikeste moodi asjade näol. Mõnusale maitseelamusele järgnes varsti üliohtlik kohtumine põdraga, kes auto ees võsast välja kargas. Kellelgi meist on tugev kaitseingel, kes mängis murdosa sekunditega ning väänas põdra liikumissuunda- ja kiirust. Väga ohtlik olukord, mille tõsidusest ma pole kindel tüdrukud päris õigesti aru said, kuigi auto oli kiljet täis. Analüüsides leidsin, et ehk nägin mina looma liiga hilja ja ma pole kindel, kas mu põdrapõike manööver piisavalt kiire reaktsiooniga oli. See oli kiire, aga ehk saanuks paremini.

Minnes üle rahulikumale liikumisteemale, siis Kärri käsitleb autot päris hästi, kuigi vilumust on vaja - liigutuste täpsust, reageerimiskiirust, enesekindlust, motoorika sisseharjumist... Ehk et etapid, mida kõik juhid on pidanud läbima. Tegelt on Kärr kiire õppija, arvestades kui tublilt ta tuleb toime teise autoga, harjumuspärasest erineva margi ja mudeliga.

Homme algab ka väike Otepää seiklus, mis tähendab, et enne esmaspäeva ma metsast välja ei pääse ega uudiseid edastada.

Muide, head reisi ka Katile, kes eile väljamaa imesi vaatama läks. Loodetavasti on tal meeles meie tiimidele tellitult super-ultra-hüper-mega-wonder-turbo-powerboosti kommi tuua, mis meid ekstreemradadel võitmatuks teeb. :)

Jalad ja käed

Üleeile, kolmapäeval, sai tehtud uus katse jooksmisega. Järve metsa asemel sai mu kenade jalataldade vaatajaks Nõmme terviseradade - Glenhi pargi piirkond. Olen seal varemgi mõnel korral jooksnud, kuid mitte nii kaugel ja suurelt. Avastamist oli palju ning kõik see meeldiv. Head rajad, rahulik keskkond, mõnusad künkad. Vudimine oli üllatavalt mõnus ja kerge, arvestades eelmise korra katsumust. Ürituse üliheal õnnestumisel oli oma roll ehk ka seltskonnal - idee algatajal Kerstil. Tänud, oli lõbus!

Eile sain peale väikest pausi ka jõusaali. Et õhtul oli külaskäik ja koogitegemine (tänud Elisa, õpetlik ja tore kogemus!), jõudsin saali ukselingini väga hilja. Turvamehe morjenduseks lahkusin tunnise või nii trenni järel alles peale kella 11t õhtul. Aga enesetunne oli nauditav.

Täna ajan kahe käega oma pruuni ja magusat kooki suust sisse ja tahaks enne Pühajärve veel viimase jooksuringi teha. Eks näe.

Leho käis metsas

Sai reedel Xdreami järgselt esimene aktiivsem liigutus teha - Pühajärvele mõeldes jooksmas käidud. Motivatsioon oli hea ja soov joosta juba kolmapäevast, kuigi varem ei jõudnud või oli midagi vahel. Aga pooletunnise jooksu järel olin kodus tagasi. Kõht hakkas ebamugavusi tekitama, nt mingi kummalise valuga. Pühajärv saab katsumus olema.
Täna oleks tahtnud Valga Rahvatriatlonil olla, aga see on siiski liiga kauge koht minemiseks. Käisin vaatasin korra hoopis laulupidu, kuid vaimustust ei tekkinud. Alates neljapäevast sügelen aga juba järgmisele Xdreamile.
Mida teha, et siia saidile liiklust tekitada ja kommentaare välja meelitada? Jajaa, ma üritan põnevamalt kirjutada ka edaspidi.