Jep, ikkagi läksin reedel Roostale ja oi mis pidu ja pillerkaar sellest kujunes! Millest kohe alustada?
Reede õhtu oli tegelikult paha tuju. Miski nagu ei sujunud ja kui ma poleks oma hinge Elinale ja Kristiinale maha müünud, oleksin koju jäänud. Omaette podisedes käisin võtsin Elina peale ja sealt pealt läks juba Elina positiivsuse mõjul paremaks. Järve selvust toitu krabades (mis iganes poolest sellest Roostal sai) kontakteerusime erinevate osapooltega. Selgus, et grillimine on keelatud ja et ühe neiu võiks linnast veel kaasa krabada. Kenaks ja lõbusaks kaasreisijaks sai Eeva, kelle me pooljuhuslikult suht lihtsalt kuskilt Kopl..., vabandust Kalamajast, üles leidsime. Väljanavigeerimine nii lihtne teedeehituste tõttu polnud. Meid see väga ei morjendanud, kuid Kristiina ootas meid kannatamatult Pärnu mnt ääres bussipeatuses seksikalt jalga kõigutades.
Mis juhtus siis, kui Kristiina ka käes? Ma sain meelemürgituse. Auto täitus 100ks kilomeetriks mingi vadistamisega, millest ma õnneks-kahjuks ühtki sõna ei mäleta. Samas oli see kas hüpnotiseeriv või mõnevõrra huvitav, sest ma ei meenuta ka erilisi vaimseid piinu.
Roostal olid autokohad ammu kinni ja nii saime koha paksult täis tee äärde. Sealt sai alguse ka minu heroiline akt - Eeva väga suure koti tassimine lavaplatsile. See oli RASKE. Pärast tõstsin 100 aastase männi juurtega liivapinnasest välja ja see oli käkitegu võrreldes Eeva kotiga. Ma ei tea, kas ta vedas kaasa tinast lina, kullast purje või betoonist bikiine, aga põhiasi oli, et teenisin terveks nädalavahetuseks plusspunkte ja kanditerisin poolele ta alkovarudest. :)
Kuna alkot oli, siis hakkasime seda kohe reedel kiiresti vähendama. Isegi mina. Pidu oli tore ja tiksusin magama 5 aeg.
Auto, kus magasin, oli selles mõttes ebamugavas kohas, et hommikul 8 hakkas päike sisse paistma ja kütet maha keerata ei andnud. Ajasin end püsti ja läksin kondama. Sain 100 m lonkida, kui üks neiu appi kutsus - tema auto kõrvalistuja aken oli alla kukkunud. Mälusoppides meenus aastaid tagasi endal juhtunud õnnetus, kus Audi 90 Q aken trossi katkemise tõttu enam üles ei tulnud. Seetõttu oli väike aimdus lahenduseks. Aga - kuigi leidsime kruvika laenuks, ei õnnestunud mul polstrit lahti rebida. Läbipaistvat kilet ka saada polnud ja nii läksid Karmen ja Triinu(?) Haapsalusse autoteenindusi otsima. Mina seadsin sammud surfi ABC koolitusele, meenutades samas Chrysler Voyager kvaliteedi kurikuulsust.
Teooriakoolitus oli abiks. Selle järel tahtsin minna maastkumängule, aga meie seltskonnast polnud keegi nõus. Igav mökude kari, eks! Pärast nägin kellegi käest orienteerumiskaarti, ja seda enam olin pettunud, et tiimi ei leidnud. Pettumus oli, et ka reklaamitud esmaabikoolitus oli bluff, kuid vähemalt tulid toredad tädid Nivea telgist mind määrima. Minu päikesepunetus pidi olema ohtlik ja olevat viimane hetk panna peale nende megasuperhüperultra päikesekreeme.
Siis ma väsisin ära. Auto juurde kõndides oli taas paar masinat liivas ukerdamas, ja üllatus-üllatus - üks neist tuttav Voyager. Vaesed neiud... it's one of those days... Nati kaevamist ja ukerdamist teiste meestega ja masin sai taas rajale. Klaasi olid nad üles saanud - vahelepressitud puukiilud hoidsid. Oligi tross katki.
Päike oli natuke nurka korrigeerinud ja nii sain talutavas olukorras paar tundi magada. See oli hea. Õhtuhakul astusin läbi ka lohe ABCst. Mis edasi sai, ei mäleta. Mingi hetk kohtusin juhuslikult kunagise töökaaslase, ühe eriti ilusa ja toreda neiu Kristiinaga, teisel hetkel käisin pesemas, ülejäänu aja hängisin seltskonnaga ja mekkisin pakutavaid vägijooke.
Öösel väsisin ära. Peaaegu samal ajal, nagu praegu. Ning nagu praegu, läksin ka siis tudile. Pühapäev oli ka lahe, aga sellest homme. Head ööd, lapsed.
Reede õhtu oli tegelikult paha tuju. Miski nagu ei sujunud ja kui ma poleks oma hinge Elinale ja Kristiinale maha müünud, oleksin koju jäänud. Omaette podisedes käisin võtsin Elina peale ja sealt pealt läks juba Elina positiivsuse mõjul paremaks. Järve selvust toitu krabades (mis iganes poolest sellest Roostal sai) kontakteerusime erinevate osapooltega. Selgus, et grillimine on keelatud ja et ühe neiu võiks linnast veel kaasa krabada. Kenaks ja lõbusaks kaasreisijaks sai Eeva, kelle me pooljuhuslikult suht lihtsalt kuskilt Kopl..., vabandust Kalamajast, üles leidsime. Väljanavigeerimine nii lihtne teedeehituste tõttu polnud. Meid see väga ei morjendanud, kuid Kristiina ootas meid kannatamatult Pärnu mnt ääres bussipeatuses seksikalt jalga kõigutades.
Mis juhtus siis, kui Kristiina ka käes? Ma sain meelemürgituse. Auto täitus 100ks kilomeetriks mingi vadistamisega, millest ma õnneks-kahjuks ühtki sõna ei mäleta. Samas oli see kas hüpnotiseeriv või mõnevõrra huvitav, sest ma ei meenuta ka erilisi vaimseid piinu.
Roostal olid autokohad ammu kinni ja nii saime koha paksult täis tee äärde. Sealt sai alguse ka minu heroiline akt - Eeva väga suure koti tassimine lavaplatsile. See oli RASKE. Pärast tõstsin 100 aastase männi juurtega liivapinnasest välja ja see oli käkitegu võrreldes Eeva kotiga. Ma ei tea, kas ta vedas kaasa tinast lina, kullast purje või betoonist bikiine, aga põhiasi oli, et teenisin terveks nädalavahetuseks plusspunkte ja kanditerisin poolele ta alkovarudest. :)
Kuna alkot oli, siis hakkasime seda kohe reedel kiiresti vähendama. Isegi mina. Pidu oli tore ja tiksusin magama 5 aeg.
Auto, kus magasin, oli selles mõttes ebamugavas kohas, et hommikul 8 hakkas päike sisse paistma ja kütet maha keerata ei andnud. Ajasin end püsti ja läksin kondama. Sain 100 m lonkida, kui üks neiu appi kutsus - tema auto kõrvalistuja aken oli alla kukkunud. Mälusoppides meenus aastaid tagasi endal juhtunud õnnetus, kus Audi 90 Q aken trossi katkemise tõttu enam üles ei tulnud. Seetõttu oli väike aimdus lahenduseks. Aga - kuigi leidsime kruvika laenuks, ei õnnestunud mul polstrit lahti rebida. Läbipaistvat kilet ka saada polnud ja nii läksid Karmen ja Triinu(?) Haapsalusse autoteenindusi otsima. Mina seadsin sammud surfi ABC koolitusele, meenutades samas Chrysler Voyager kvaliteedi kurikuulsust.
Teooriakoolitus oli abiks. Selle järel tahtsin minna maastkumängule, aga meie seltskonnast polnud keegi nõus. Igav mökude kari, eks! Pärast nägin kellegi käest orienteerumiskaarti, ja seda enam olin pettunud, et tiimi ei leidnud. Pettumus oli, et ka reklaamitud esmaabikoolitus oli bluff, kuid vähemalt tulid toredad tädid Nivea telgist mind määrima. Minu päikesepunetus pidi olema ohtlik ja olevat viimane hetk panna peale nende megasuperhüperultra päikesekreeme.
Siis ma väsisin ära. Auto juurde kõndides oli taas paar masinat liivas ukerdamas, ja üllatus-üllatus - üks neist tuttav Voyager. Vaesed neiud... it's one of those days... Nati kaevamist ja ukerdamist teiste meestega ja masin sai taas rajale. Klaasi olid nad üles saanud - vahelepressitud puukiilud hoidsid. Oligi tross katki.
Päike oli natuke nurka korrigeerinud ja nii sain talutavas olukorras paar tundi magada. See oli hea. Õhtuhakul astusin läbi ka lohe ABCst. Mis edasi sai, ei mäleta. Mingi hetk kohtusin juhuslikult kunagise töökaaslase, ühe eriti ilusa ja toreda neiu Kristiinaga, teisel hetkel käisin pesemas, ülejäänu aja hängisin seltskonnaga ja mekkisin pakutavaid vägijooke.
Öösel väsisin ära. Peaaegu samal ajal, nagu praegu. Ning nagu praegu, läksin ka siis tudile. Pühapäev oli ka lahe, aga sellest homme. Head ööd, lapsed.
Kohe nii raske oli, et "Mis edasi sai, ei mäleta."?!:O No way!!
ReplyDeleteYes way :) Eks ma/me õhtu toitusime, jõime, lobisesime ja tsillisime, kuulasime mingeid esinejaid, nagu The Tuberkuloited, uurisime, kuda seikluspark kõige odavam külastada oleks jms. Aeg lendas.
ReplyDelete