Huh, elusalt tagasi

Nagu oodatatud, oli aktiivne viikend. Reedene start linnast hilines, nt seetõttu, et Ülemiste männiku ääres parklas oli vaja enne üks sünnakook ära nosida. Soontaga RMK maja lähistele saime alles öösel 2 aeg. Väike Misha oli juba ees. Ta jõudiski meist oluliselt varem
Otepääle ja oli juba selleks ajaks Pühajärves ujunud, kohalikus klubis/baaris käinud ja kes teab mida kahtlast veel teinud. Meil linnast tulijatel võtisid aega nii pimedas võõras kohas seiklemised kui väikesed vahepeatused. Üks oli reisikaaslase Marella Põltsamaa kodus, üks Sipsiku tõttu Tartus (polnud seda toredat neidu näinud juba aastaid) ja üks veel Asko ja co juures Elvas, kus sain kingiks 5 kilose kasti maasikaid. Kui te olete Nõmme- või Keskturult Eesti maasikaid
ostnud, siis on võimalik, et teate maitset, mis meil terve wiikendi suus oli. :) Siiski jääb kingi headus grammi alla supermehe Arxxxi ja Jaana kingitusele, sest reedel enne reisi nendega söömas käies sain ma komme täis pakist ka pealambi! Äge! Ma küll ei ole veel aru saanud, kuidas
see pähe kinnituma peaks, aga mõte säilib. :)

Tehes veel reisiteemast kõrvalepõikeid, siis reedel kohtusin ühe väga-väga huvitava neiu Mariaga oma endises töökohas. Põgusa vestlusena alanud max 5 minutiline jutuajamine suutis puudutada üle seitsme teema, mis meile mõlemale korda läks. Raamtutest surfamiseni and
beyond. Mina olen Mariast vaimustunud. Loodetavasti kohtume veel, nt Roosta surfilaagris. Huvitav on, et ka tema oli pühap Otepää seikluspargis olnud.

Rääkides toredatest neidudest, siis uuendatud mulje jättis reisikaaslane Marella. Matemaatikatudengi kesta alla on peidus tõeline adrenaliinijunkie! Heas mõttes. Ta mäesuusatab ja otsib pidevalt põnevamat tegevust. Ka reisi kõige usinam ujuja. Väga lahe tüdruk.

Tagasi Soontagale. Kuna maja oli põgusa vaatluse alusel kinni (autod, inimesed, lõke), panime juba Marella backupiks kaasa võetud telgi üles. Enne magamaminekut veel Väikse Misha suures Voyageris tsillides jõudsid kohale ka Virx ja Kairiin. Mõlemad on nii lõbusad ja muhedad, et kunagi ei saa aru, kas nad joobes või kained. Eriti Kairust (pidin seda tögamise eemärgil ütlema :P ). Ühtemoodi hullusärgi (mitte SELLE hullusärgi :D ) ja laiguliste pükstega riietatud paarist oli aga abi -
nende omakorda visiit maja juurde lõppes sellega, et üks metsaonni kahest korrusest pidi nende sõnul vaba olema. Me keegi ei julgenud küsida, kas see oli vaba ka ENNE nende visiiti majja. Pole mõtet kingitud hobuse suhu vaadata.

Kamin kütte, madrats (tänud nende laenajale Tuulile) külje alla ja uinuma. 4 aeg magama saamine tähendas, et sain veel enne jooksu 5 tundi puhata. Nii palju siis nädalase väsimuse väljaajamisest. Laupäeva hommikul polnud küll nii kunratud tunne, kui linnas oleks, kuid reipust ka mitte. Peale söömist ja huupi Otepääle sõitmist-jõudmist selgus see ka jooksurajal.

Kohe alguses ei suutnud hoida tempot hea sõbra Lauriga (kes oli joosku kõrval ema ja vennaga reisima tulnud), kaotades talle lõpus umbes 4,5 minutiga. Ise olin väsinud juba 3ndal kilomeetril. Akud olid täiesti tühjad. 7nda kilomeetri järel olnud mäest tõusin kõndides. Piinlik, pole juba ammu jooksu, eriti võistluste ajal, kõndinud. Aga sel hetkel mõtlesin säästa viimast jõupiiska "suureks mäeks lõpus", mida Lauri vend teadis tulevat. Finishis selgus, et see küngas oligi
see suur mägi. Pähh, see polnud midagi võrreldes Viitna tõusudega või kunagi vanematekodu piirkonnas treenimas käies - seal tuli peale 10t kilti poole kõrgem ja järsem mägi. Samas Pähajärve lõpulangustest üles tulemine oleks põnev olnud. :P

Seal mäes kadus silmist ka väga tubli töökaaslane Ave, kellega enne starti küll helistasime, kuid ei jõudnud kohtuda. Jooksime koos umbes pool kilomeetrit. Kersti, kes ei saanud tulla, antud ülesanne alla tunni joosta, sai täidetud. Ise pole vaadanud, aga vist midagi 58 minutit oli olnud.
Aja suhtes ei oskagi seisukohta võtta, aga kuna oli raske ja veel üksinda igavuses ka, pole hullu. Järgmine kord tuleb ikkagi leida aega magamiseks. Ka oli Laurile allajäämine pea terve kilomeeter suht valus. Tema omakorda jäi umbes 4,5 minti alla oma noorele vennale.

Ei Lauri ega Ave saanud ühineda meie ülejäänud operatsioonidega, kuid kohale jõudis mind finishis vastu võtnud Veiko, jahutava Pühajärve vettehüppamise järel ka Sipsik. Nendega suundusime tagasi Soontaga kanti. Leidsime tuttavad autod metsast kõrge torni äärest. Üle latvade kõikuvasse metalltorni ronimine oli katsumus. Mitte ainult nii väga kõrgusehirmust, millega sai Hiiumaa ehitistel kõvasti võideldud, vaid ka põlvede pärast. 11 km asfaldil tegi oma töö. Poleks oodanud, et kuskil sellises kohas nii head asfaltrajad on ning lootsin rohkem maastikuradu. Poolväsinuna tiksusin seltskonnaga kaasas geopeituse aaretejahil. Nägi huvitavaid paiku, ka seiklusväliselt (nt Barclay de Tolly mauseleum, tõeline külapood). Geopeitus on lahe, aga nagu terve nädala, olin endiselt nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud ja tõrges käsiGPSi
käsitlemise õppimisel. :S Sry.

Suurema vihma saabudes läksime maja tagasi võtma ja huvitaval kombel jõudsime sinna rallitanud autodest just meie ja seal eelmiselgi õhtul olnud inimesed esimestena. Väikse kolamise järel kobisin mina aga madratsile ja magasin. Ma ei tea kauaks, aga see oli kosutav. Õhtu
möödus tsillides - kes ujus, jutustas, sõi. Mina läksin magama veidi hiljem, sest olin mõnevõrra häiritud kaminast välja praksatavate hõõgtükikeste pärast. Mõningase valve ja tulekohendamise järel siiski sain rahulikult magama jääda. Äkki päästsin meie elud. :D

Pühapäeva hommik algas vara, sest seiklusparki olime regatud juba 10ks. Saime õigel ajal sinna, ka Madis ja Kristiina saabusid peaaegu täpselt ja oligi 10 vajalikku inimest sooduka saamiseks koos. Asjaajamised võtsid aega, kuid rajale saamise ajaks oli võõrast rahvast veel vähe. Minu teada tegid kõik meie rahvast kõik rajad läbi, välja arvatud Kristiina. Siiski oli ta väga vapper, sest vaimustatud ta kõrgustes ronimise ideest just polnud. Kolm rada ennast ületada on tubli julgustükk. Ära tegi ta ka pikad õhusõidud. :)

Mina tegin natuke sohki. Tegin küll kõik rajad läbi, kuid kahel hargnemisel valisin kergema tee ja mõnda ülesannet läbisin teisiti, kui mõeldud. Seda just selleks, et hoida tunda andvaid põlvi ja säästa end lõpuks. Nõmme rajal oli mul ju eelmisel aasta väikesid probleeme, nagu Tarmo ja Kersti mäletavad. Aga tegelikult polnud ma lõpus kolmandikkugi nii väsinud kui Nõmmel, ja seekord oli mul veel raske laupäev olnud. Isegi mu vihatud ristipulgad ja kõikuvad kiiged olid probleemideta läbitavad. Võibolla ongi Nõmme rohkem jõudu vajav, võibolla tegin esimesel korral lihtsalt asju valesti ja seekord lähenesin tasakaalukamalt.

Päeva nael oli katapult, inimesi hea hooga õhku lennutav ja siis kummidega maa ja teava vahele pendeldama jättev riistapuu. Elamus oli äge, aga ka parasjagu hirmus. Otsustasin, et ühel korral ma end tagasi ei hoia ja karjun üle maa, ning lasin häälepaelad puhtaks. Aga sain ka õpetustunni - enam ei tasu effektsete asjade üle röökida, sest keegi võib trauma saada. :D Marelle näiteks sai ja enam ta ei julge minusuguse kisava loomaga tegemist teha. :D Katapult see-eest meeldis talle, sest ta kogus oma pagasisse lausa 5 hüpet. Veiko poeg Taavi jäi teiseks neljaga. Ülejäänud piirdusid üldjuhul 2ga.

Üritades seda pikka teksti kokku võtma hakata - päeva jätkus veel vaatetorni külastuseks ja Taevaskoja imetlemiseks. Matka lõpus võtsime kohalikud 25.- kroonised burgerid, millest mul hiljem veidi halb oli. Madis oli tagasi Tartu läinud juba peale katapulti, Väke Misha Tehvandilt lahkudes ja nii mõtlesime ka ise laguneda. Mina jäin oma transpordivahendisse nüüd kurvalt üksi. :D Marella, kel palju ühiseid teemasi Veikoga arutada, reisis nendega Põltsamaale. Nende abiga orienteerusin siiski Tartu ja käisime korra Sipsiku juures. Sipsik oli teinud meile üllatuseks superhäid muffineid ja kisselli, kuid oli hommikul magama jäänud ega jõudnud üllatama. Aga hea, et üldse saime. :)

Tartust väljasõidul meenus mulle kindalaekas olnud Elistvere loomapargi tasuta pääse, mille teenisin kevadel metsa istutamas käies. Juhuslikult tuli teeviidalt kohe sama nimi, mis pääsmele joonistatud kaardil oli. Peateelt maha keeramine oli aga viga. Mis iganes Xxxxvere
mul sihiks oli, see oli oodatust kaugemal ja ma suutsin ka ära eksida. Lõpuks kui leidsin esimese sildi, mis näitas Elistvere loomaparki 12 km, olin juba kulutanud närve, kütust ja üle poole tunni ning sulgemiseni oli 15 minti. Kütusefaktor oli tähtis, sest järsku tegi paagiseier hüppe ja kütust peaaegu polnud. Mingis teede ristis vaatasin juba kaardilt, kuhu suund võtta ja kus lähem bensukas oleks, sest 10 km eemal oli käinud punase tulukese süttimise plõnn. Kahtlasest ja kallist kolkast veid mahla saanud, suundusin hoopis Rakverre, et Väiksele Mishale ühed maha
unustatud asjad anda jms. VMi naisuke, kes minust just eriti ei arva, oli aga nii lahke, et andis imehead kooki. VM oli ta tuju vist pere eest hoolitsedes tõstnud - oli ta juba vahepeal 15 km ratast sõitmas käinud lapsega.

Siitpealt oligi seiklus lõppemas. Läksin ööseks vanematekoju, et täna hommikul perearsti külastada. Polnud polikliinikut aastaid külastanud ja seda arsti varem näinudki (millaski oli
pensionile läinult vanalt patsiendid laiali jaotatud). Tahtsin ARK jaoks tervisetõendit. Aga lihtne asi aeti nii keeruliseks, et pool päeva vaidlesin arstiga ja arutasin ARKiga. Tööle jõudes tõin laheklt ka töökaaslastele sünna kooki ja nüüd... nüüd vaatan, mis edasi saab.