Crash!

Blogi lõpetades kutsus Renis jooksma. Oi ma olen väsind ja ei viitsinud, aga ei saanud ei öelda. Kutsusin Kersti ka ja sõites Renise juurde mõtlesin, et äkki ma homme kahetsen seda otsust. Kohati oli peksa saanud tunne - mõned lihased andsid tunda, põlved, väsimus, põlvetugi ununes maha. Kui ma oleks järgnevat teadnud...

Start venis, sest ootasime Virxi ja Kairiini. Nad tahtsid nii väga läbi tulla. Nende saabudes selgus, miks - neid oli südametunnistus piinama hakanud (nagu eelnevatel aastatel, ei olnud neil mu sünna meeles, nagu ka Renisel) ja toodi kink. Kink oli lahe. See oli galerii meie kambast, kes katapuldil käisid. Väga vahva, tänud!

Enivei, kui lõpuks jooksma saime, hakkasid muidugi mu vanuse naljad lendama. Tegin ise ka enda üle nalja, et vanadusega taiplikuse ja mälu probleemid ning... jutu krooniks käisin haledalt külili. Kontektsis vaadates oli see supernaljakas - vanamehel jalad ka ei kanna enam! Oma mätta otsast nii tore polnud. Üleni konkreetselt mudane, märg ja verine. See muidugi ei takistanud edasi jooksmast - olime vaid ju mõnisada meetrit liduda saanud. Muidugi sai nüüd veel rohkem minu üle nalja tehtud, a la et küll ma olen nüüd kõva mees, tõeline ekstreemikas, praegu teen mängin vaprat, pärast kodus nutan... :D Aga Renis ja Kersti on väga head sõbrad ja nendega on töganalja väga hea teha, ka enda üle. :P

Jooksime võib olla tsipa vähem, kui muidu. Aga mitte liiga vähe. Vedasin meid Nõmmel ka kahtlastele kaldaradadele, mis lisas veel ekstreemi. Kui korra soojaks saanud, oli eelnevatele päevadele vaatamata üllatavalt hõlbus joosta. Nõmme on ikka väga lahe kant, vähemalt kuni seal avastamist on, ja seltskond ei saaks parem olla.

Kui kukkumine ei olnud valus, oli see üllatav ja mõnevõrra ebaõnnelik. Ma libisesin tavalise kruusaraja augu kalda mudakihil ja kukkusin paremale. Veidi taga tulnud Kersti peaaegu kukkus peale. Mul õnnestus katki saada parema põlve väliskülg ja reie ülaosa, mõlemad küünarnukid ning pihupesad, pls mõned pisimarrastused. Üllatavalt ohvrirohke, aga lühikesed püksid ja T särk, pole imestada ka. Praegu kisun naha alt kivitükke. Mõnevõrra ebamugav tegevus.

Lõpetuseks, ma pole kunagi varem käinud verelõhnalise dushi all. Päris... uudne kogemus. :D

Muide, viimane info Marellast on, et ta on tasapisi aga jõudsalt kisa traumast taastumas ja imetleb oma uusi ja huvitavaid sinikaid. Päris põnev, mind ka huvitab, kuidas näeb välja verevalum kõhul. :)