Lubasin esmaspäeval kirjutada, mis pühapäeval toimus, aga polnud mahti. Tegime Gittaga sotsõhtu, mille käigus ülihea küpsisekook valmis. Teisipäev oli ka väsitav (kolasime linnas vahel toreda, kuid ülipirtsaka ja -jonnaka Gerliga) ja õhtul hoopis kodunt väljas õhtu. Eile kukkusin rammestunult voodi ja jäin magama. Nii et alles nüüd proovin meenutada, mis veel pühapäevast meeles.
Päike ajas taas kl 8 üles ja hakkasin ringi kolama. Hommikuks oli plaanitud ka seikluspargi külastus, kuhu inimesi kaasa värvata üritasin. Lauri koos vennaga oli nõus tulema. Neid ja teisi oodates veetsin aega burksiga, mis oli päris halb maitseelamus. Sel ajal tegin ka ühe kohutava vea - hüppasin üle aia ja maandudes sai parem põlv haiget. Põlv tuleb veel jutuks.
Lauri ja ta vend Rain lõid raja ette jõudes põnnama. Marii ja Tuuli olid tublid ja läbisid 2 rada. Mina tegin kohe esimesel rajal põlvele veel haiget ja jätkamiseks oli vajalik Fastum geeli toping ning põlvetugi. Igatahes oli see ning ülejäänud päeva pingutus karuteene. Oleks mul mõistus peas, jääksin ka pühapäevasest Xdreamist kõrvale, sest põlve staatus on "täpe". Aga ei, lõpuks on Xdreami nädal käes ja sealt puududa ei taha.
Viimasele seikluspargirajale läksin üksi. Kahel või kolmel tasakaaluelemendil oli täitsa hädas ja "roomasin" need läbi. Lauri ja Raini õpetussõnadest, kuigi kumbki polnud rajal käinud, puudust ei tulnud. Arvan, et see rada oli raskem kui Nõmme ja Otepää.
Ootamatult pikaks veninud seiklusrada läbi, jätkasin plaaniga tsipa ujuda. Tuuli oli samal ajal purjelauaga vees ja pakkus sõita. 5-6 korda ma muidugi kukkusin, aga üllatavalt kiirelt oli purje poom käes ja ma liikusin... mere poole. Tuuli karjus järgi, et ma pean tagasi ka tulema ja kui ma ei oska, lase puri alla! Ega ei osanud küll ja lasin alla. Keerasin aluse ringi ja hulpisin maa poole tagasi. Mõne korra veel proovisin sõita, aga põlv andis tunda ja loobusin. Surf oli siiski lahe ja millaski peaks veel sõitma.
Järgnes Lauri ja Raini ekskursioon. Parim punkt oli mingi vaatetorn. Kuigi võrreldavalt kõrge vanade piirivalvetornidega, oli see tsipa erinev. Treppide asemel oli sel redelid! Ei midagi ületamatut, aga oolistanuksin seal olla terve põlvega ja seiklusraja ning purjelaua väsimuseta.
Mõningase tiirutamise järel jõudsime nende uhkesse maakoju, kus sain rikkaliku pidusöögi ja mõnusa sauna osaliseks! Tänud neile, see oli äge! Kogu õhtu oli lahe. :)
Viimane pingutus oli veel linna sõita. "Raske elu Eeva" ja Elina olid teise auto leidnud, aga õnneks ühines reisiga Rain, kellega vesteldes ärkvel püsisin. Tallinna jõudes oli vihmasadu nii suureks paisunud, et Vabaduse pst oli muutunud jõeks. Poole rattani loikudest saime siiski läbi, nähes ja tehes ise autost kõrgmaid veeseinu. Ühes selvu parklas olid vee äravooluaugud hoopis poolemeetristeks purskkaevudeks muutunud. Mitte imestunult nägime ka üht juhtunud liiklusõnnetust.
Väga lahe reis oli. Õpetus, et jää oma otsustele kindlaks, sai taas kinnitust. Ainuke pisike kahjunoot on, et Mariat laagris ei kohanud.
Järgmisel korral olete teie ka seal, eks?
Päike ajas taas kl 8 üles ja hakkasin ringi kolama. Hommikuks oli plaanitud ka seikluspargi külastus, kuhu inimesi kaasa värvata üritasin. Lauri koos vennaga oli nõus tulema. Neid ja teisi oodates veetsin aega burksiga, mis oli päris halb maitseelamus. Sel ajal tegin ka ühe kohutava vea - hüppasin üle aia ja maandudes sai parem põlv haiget. Põlv tuleb veel jutuks.
Lauri ja ta vend Rain lõid raja ette jõudes põnnama. Marii ja Tuuli olid tublid ja läbisid 2 rada. Mina tegin kohe esimesel rajal põlvele veel haiget ja jätkamiseks oli vajalik Fastum geeli toping ning põlvetugi. Igatahes oli see ning ülejäänud päeva pingutus karuteene. Oleks mul mõistus peas, jääksin ka pühapäevasest Xdreamist kõrvale, sest põlve staatus on "täpe". Aga ei, lõpuks on Xdreami nädal käes ja sealt puududa ei taha.
Viimasele seikluspargirajale läksin üksi. Kahel või kolmel tasakaaluelemendil oli täitsa hädas ja "roomasin" need läbi. Lauri ja Raini õpetussõnadest, kuigi kumbki polnud rajal käinud, puudust ei tulnud. Arvan, et see rada oli raskem kui Nõmme ja Otepää.
Ootamatult pikaks veninud seiklusrada läbi, jätkasin plaaniga tsipa ujuda. Tuuli oli samal ajal purjelauaga vees ja pakkus sõita. 5-6 korda ma muidugi kukkusin, aga üllatavalt kiirelt oli purje poom käes ja ma liikusin... mere poole. Tuuli karjus järgi, et ma pean tagasi ka tulema ja kui ma ei oska, lase puri alla! Ega ei osanud küll ja lasin alla. Keerasin aluse ringi ja hulpisin maa poole tagasi. Mõne korra veel proovisin sõita, aga põlv andis tunda ja loobusin. Surf oli siiski lahe ja millaski peaks veel sõitma.
Järgnes Lauri ja Raini ekskursioon. Parim punkt oli mingi vaatetorn. Kuigi võrreldavalt kõrge vanade piirivalvetornidega, oli see tsipa erinev. Treppide asemel oli sel redelid! Ei midagi ületamatut, aga oolistanuksin seal olla terve põlvega ja seiklusraja ning purjelaua väsimuseta.
Mõningase tiirutamise järel jõudsime nende uhkesse maakoju, kus sain rikkaliku pidusöögi ja mõnusa sauna osaliseks! Tänud neile, see oli äge! Kogu õhtu oli lahe. :)
Viimane pingutus oli veel linna sõita. "Raske elu Eeva" ja Elina olid teise auto leidnud, aga õnneks ühines reisiga Rain, kellega vesteldes ärkvel püsisin. Tallinna jõudes oli vihmasadu nii suureks paisunud, et Vabaduse pst oli muutunud jõeks. Poole rattani loikudest saime siiski läbi, nähes ja tehes ise autost kõrgmaid veeseinu. Ühes selvu parklas olid vee äravooluaugud hoopis poolemeetristeks purskkaevudeks muutunud. Mitte imestunult nägime ka üht juhtunud liiklusõnnetust.
Väga lahe reis oli. Õpetus, et jää oma otsustele kindlaks, sai taas kinnitust. Ainuke pisike kahjunoot on, et Mariat laagris ei kohanud.
Järgmisel korral olete teie ka seal, eks?
Mina sinuga ei lähe kyll enam kuhugi!
ReplyDelete