Kersti käib pidevalt pinda, et tal pole enam mitu päeva unejuttu ega hommikuse kohvi kõrvale midagi lugeda. Viimastel päevadel midagi põrutavat pole juhtunud, kuid teen mingi aeg siiski recapi. Praegu aga Elva Xdreami etapist.
Äratus kella 6 aeg, Oss pidi järele tulema 7.30. Telefoni ta aga 7 aeg vastu veel ei võtnud, kuid kohale ilmus õigel ajal. Minu palvel käisime läbi kulinaaria tippklassi esindajast Räägu pesast, kust haarasin kaasa prae. Ehk mitte kõige tervislikum valik, kuid päevase energia sai kätte ja seda kiiremini kui kodus tühjast külmikust.
Reis läks hästi kuni poole maani, kui mulle meenus Ossi kiivrit nähes, et minu oma vedeles sel hetkel keldris. Oi, see oli tore avastus. Hetkel midagi teha polnud ja sõitsime edasi. Heietasime, et olime mõlemad 3-3,5 h maganud jm.
Miks selline asi maha jäi? Sest tõstsin ratta ühest autost teisele, keldrit läbimata. Laupäeval tõin ratta A&T Spordist hooldusest ja ei leidnud mõtet seda ööks keldrisse tarida.
Varsti helistas ironlady Gitta ja uuris, kas ma juba kohal. Oleksin olnud kohal, kui ma läinuks kutsutult temaga eelmisel õhtul Tartu. Aga kuna tulin Talnast, siis oli veel mõni maa sõita. Siiski kurtsin talle oma muret ja palusin tal silmad lahti hoida, kas ehk kohapeal müüakse peakaitset. Ei müüdud, damn.
Tegime Ossiga peatuse Lõunakeskuse juures, kus asuv Maksimarku kl 9 avanema pidi. Enne seda tegin aega parajaks Statoili asju ajama jalutades. Xdreami rahvast täis bensukas (nagu alati enne Xdreame) oli säravate silmadega, niipalju, kui neid unest kinnilangevate laugude alt näha oli, Kati. Ka tema sai minu muret kuulda, seistes ise samal ajal püsti oma kohvitassi najal. Kuni Kati veel oma unedriimides seikles, tegin tiiru Statoili kaubariiulite vahel ja tõdesin, et ka seal ei müüda nii kriitilist asja. Maksimarketis ka polnud. Helistamine kallitele Tartu sõbrannadele Sillele ja Sirilinile tulu ei toonud - esimene teatas, et vaevalt enne 10t ühtki kiivriga poodi avatult leian ja teine ei vastanud. Praegu kodus selgus, et Viljandi folk oli jäänud viimaseks kohaks, kus Sipsik oma telefoni eelmisel päeval nägi. Jama.
Niisiis, Tartust läbi ja olukord oli juba kergelt grim. Ma ei leidnud sel hetkel ka kedagi, kes oleks mulle poest kiivri vahetusalasse toonud ajal, kui ma rajal. Lootus, kuigi õrn, oli veel Elva kapitalistliku turumajanduse viljadel. Teele jäi Konsum. No luck, kuigi tädike ütles, et ehk teises Konsumis on. Ta üritas mulle kui esimest korda Elvs olijale õpetada, kus nende vennaspood asub, kuid ega ma suurt aru ei saanud. Minu ja tema Tartu mnt mõistel oli tõenäoliselt erinevus sees. Siiski jäi õnneks selle Konsumi silt teele ja läbi ma sealt astusin. Läbisin labürinte ahvikiirusel, tirides iga töölistädi käisest sooviga leida kiivrit. Ja ma leidsin!!! Jee! See oli päeva esimene suurvõit! 309-. krooni eest suutsin omandada tõelise rõõmu. :)
Vesisesse heinamaaparkalsse jõudes hakkasin asju valmis panema, Oss läks registratuuri. Samal ajal jõudis kohale ka Arxxx, kelle pärast ma mures olin - miks krt ta minu varasemate helitamiste ajal ikka magas, kui tulla kaugelt? Tuli välja, et tegelikult tuli ta Viljandist, mis oluliselt lähemal.
Kuigi väikeses ajakriisis, saime ettevalmistused tehtud ja kola varustusalasse. Seal tuli vastu Titemammide team, teatega, et peame kiirustama. Starti jõudsin sekundid enne pauku. Vaatasime kaardi põgusalt üle, jagasime esimesed punktid ja panime punuma. Esimene tropp tekkis mingi kahtlase veekogu ääres, millest viis üle metallkonstruktsioon. Ehitusülevaatajad oleksid küüsi närinud, nähes milline mass sinna peale ronis. Kuid kuigi kummis, pidas kolakas vastu. Au keevitajatele.
Natuke jooksu ja esimene üllatus - jõgi! Kamoon, me polnud veel ühtki punkti saanud võtta ja juba olime sunnitud vette hüp... Mõtet kauem edasi polnud mõtet mõelda ja olin juba ujumas, mõeldes samas hirmuga Samsa telefonist. Mainisin, et see jäi eelmisest korrast siiski ellu, vaatamata niiskusele? Seekord oli tal ümbes 2 kilekotti, aga ikkagi. Kanuuetapi järel ma seda rohkem kaasa ei vedanud.
Tugeva vooluga jõest üle saanuna selgus, et ka Oss juhuslikult sabas tolkneb. Läksime koos minu punkti ja sealt edasi tema omasse. Kohtuma pidime teises punktis, kus Arxx juba ees ootas - kuiv nagu tahk. Tema oli üle silla läinud, oma punkti võtnud ja ootas meid seal juba väidetavalt 5 minutit. Nojah...
Jalgsi liikumine metsas oli ok, kuid deja vuulikus mudases pokumaas tekitas minus mõtteid. Vastandlikke, segaseid, üllatunuid ja wtf again mõtteid. Mitte virsevaid, vaid selliseid ideekilde, mida võinuks edasi analüüsida, kui kätte poleks jõudnud kanuu. Kanuud olid muidugi jõe vastaskaldal...
Kanuu oli seekord mulle hoopis aukartustäratavam asi. Eelmisel korral käisime ju ümber. Seekord mitte, kuigi võimalusi oli. Huvitav oli, et kanuukaart oli eraldi ja punkte märgitud polnud - seda pidime ülesande kohaselt ise tegema. Mida kohtunikud meie kaardimärgistamisoskusest arvavad, saame vist teada hiljem, kuid ise valisime parimaks viisiks silmad kinni panna ja vaadata, kuhu käsi pastakaga maandub.
Punktide leidmine polnud probleem - kõik olid kaldal nähtaval. Kuid vürtsi lisasid limbopuud. Iga 100 m tagant tuli paati pikali visata ja okste ning ettelangenud puude alt läbi sõita. Välja tõstsime kanuu paaril korral. Üldiselt olin mina ettepanekute, mis sisaldasid endas ideed kanuud rägastikest ümbes vedada, vastu. Küllap mängis rolli soov mitte sisseminekul ümber minna. Seetõttu võitlesime end läbi igasugustest tihnikutest. Viimaste kõrval pidurdasid hoogu ka mõned ummikud. Mõnest saime läbi lihtsalt, mõnes kaotasime kohti. Aga üldiselt sujus. Oss oli taas väga hea tüürimees. Meie Arxxxiga vahetasime esimesi kohti vastavalt vajadusele. Oss nägi kuskil kaldal korraks ka meie sõprustiimi Titemammisi, kuid kahjuks jäi see kogu päeva viimaseks nende kohtamiseks. Sooviks teada, kuidas neil läks.
Kanuu lõpus oli rõõmustav näha, et olime ikkagi võistlusel. Hinnanguliselt öeldes olime kuskil keskel. Aga alanud rattaetapil kaotasime palju. Me ei teinud suuri vigu, vaid algusosas ühe liigse ringi ja joogipunktis tegime 2 korda sama vea, kuid liikumistempo oli aeglane. Ka mul ratas kohe üldse ei sujunud, välja arvates mäest alla minek. :) Punktid siiski said võetud ja midagi märkimisväärset enne taas jõest üle ujumist ei juhtunud. Järgnenud lisaülesanne oli aga raske - planeedid järjestikku laduda. Phobos jm taevakehade kohta teadsin, et need kuud (poleks uskunud, et põhikoolis parema jutustuse nimel tehtud endalagatuslikust uurimustööst nüüd veidi kasu tuleb), aga Snickers?! :D Enivei, kulutasime nuputamise peale taas liigselt aega ja tegime 4 viga - 4 ringi 25 kilose plaadiga. Oss, kõva mees, tegi 2 ringi, peale mida tal väike janu tekkis.
Joogipunktist-rattaalast läbi ja taas punkte võtma. Veidi enne viiamst rattapunkti sõitsin läbi mingist august, mis raputas kogu keha läbi, kaasa arvatud põlve. :S See oli valus ja valulikke momente tuli edasi vändates veel. Ratta lõpp saabus varsti ja see mulle meeldis. Joosta ma huvitaval kombel isegi sain. Ujumises ma polnud kindel, meenutades Viitnat. Üleüldse oli ujumine üllatus, eriti veel mittekohustusliku vestiga. Kas pole mitte ametlikult kanuu, ratas ja jalgsi, pluss rull Aakatel? Mitte et ma viriseks, üllatused on huvitavad, aga kui ujumisest nii sage tegevus on saanud, ehk mainiks seda edaspidi? Praegu on kahel viimasel üritusel olnud, et saad märjaks, kuivad peaaegu ära, ja siis peab uuesti märjaks saama.
Ujumises kaotasime ka palju kohti ja aega. Arxxx, kes ujus pükstega, oli eriti aeglane ja Oss, kes ujumist kartis, sulpsas ringi kõige kiiremini meist läbi. Mina ootasin Arxxxi, puhkasin ja nautisin sooja vett. Lõpuspurt finishi poole oli raskendatud Arxxxi krampi tõmbavate jalgade pärast (meenus WinterXdream), kuid me ikkagi liikusime. Viimase lisaülesande, milleks oli croquet, võtsin omale. Pallid läksid läbi 5 värava üllatavalt hõlpsalt ja õige pea saime kuulda finishipunkti piiksu. 6h ja 11 minutit. Ise oleme rahul. Polnud nii kurnav kui öine etapp ja püsisime vähemalt pool võistlust suurema massiga koos. Oss koos Arxxxiga tegi väga kiiduväärt kaardilugemist ja mina olin nagu ikka lihtsalt ilus olemiseks kaasas. Inglite vaste ma muidugi ei saa, veel. :)
Hernesupp oli hea, saiake ka, ja minema me läksimegi. Oss, räpane loom, ei tahtnud taas sauna minna. :D Okei, tegelt ta tahtis asap koju jõuda ja ma väga teda veenda ei üritanud - üle 200 km raske koti ja rattaga koju minna peale Xdreami läinuks lõdvestava-taastuva trenni piiridest välja. :)
Mõningase analüüsi tulemusena leian, et meie tiimil on üldjoontes arendada ainult 5t asja - jooksu, rattasõitu, kanuud, ujumist ja kaardilugemist. :) Kiiruses, täpsuses, vastupidavuses. Ka pean ma vist minema hankima ilusaid seksikaid liibukaid ja matkasaapaid, sest nagu kevadisel koolitusle räägiti - tõesti hakkavad tossud märjaks saades ebatasasel pinnasel jalas ära painduma.
Nii, pikk lugu taas üles kribatud. Ehk jäi mõni mõte väsimusega välja - lisan selle siis kommentaaridesse hiljem. Nüüd aga puhkama, et homme Gittaga pesupäev teha. :)
LISA:
Need mõtted, mis eile meeles polnud:
-meie pühal üritusel oli sabotööre. Ühed olid Arxxxi saapapaelad, mis pidevalt lahti läksid. Teised olid parmud ja mingid värvilised suured kärpsed. kellele ma väga maitsesin.
-...aga oli ka toetajaid, nagu ilmataat. Ilm oli väga hea, kuigi ehk kohati päris palav. Tagasiteel olevat vihma sadanud ajal, kui ma tunnikese või nii autos magasin.
Ka selgus, et Kati tõigi meile Belgiast hüpertruper energiashoksi. Ainult kuna me rajal ei kohtunud, leidis see teised organismid, mida toita. läks vähemalt asja ette :) Kati kutsub mind ka kuhugi rattamaratonile, aga vist pean ei ütlema. Selleks peaks uued rehvid vaatama ja pealegi pean vigisema jälle põlve üle. :S
Äratus kella 6 aeg, Oss pidi järele tulema 7.30. Telefoni ta aga 7 aeg vastu veel ei võtnud, kuid kohale ilmus õigel ajal. Minu palvel käisime läbi kulinaaria tippklassi esindajast Räägu pesast, kust haarasin kaasa prae. Ehk mitte kõige tervislikum valik, kuid päevase energia sai kätte ja seda kiiremini kui kodus tühjast külmikust.
Reis läks hästi kuni poole maani, kui mulle meenus Ossi kiivrit nähes, et minu oma vedeles sel hetkel keldris. Oi, see oli tore avastus. Hetkel midagi teha polnud ja sõitsime edasi. Heietasime, et olime mõlemad 3-3,5 h maganud jm.
Miks selline asi maha jäi? Sest tõstsin ratta ühest autost teisele, keldrit läbimata. Laupäeval tõin ratta A&T Spordist hooldusest ja ei leidnud mõtet seda ööks keldrisse tarida.
Varsti helistas ironlady Gitta ja uuris, kas ma juba kohal. Oleksin olnud kohal, kui ma läinuks kutsutult temaga eelmisel õhtul Tartu. Aga kuna tulin Talnast, siis oli veel mõni maa sõita. Siiski kurtsin talle oma muret ja palusin tal silmad lahti hoida, kas ehk kohapeal müüakse peakaitset. Ei müüdud, damn.
Tegime Ossiga peatuse Lõunakeskuse juures, kus asuv Maksimarku kl 9 avanema pidi. Enne seda tegin aega parajaks Statoili asju ajama jalutades. Xdreami rahvast täis bensukas (nagu alati enne Xdreame) oli säravate silmadega, niipalju, kui neid unest kinnilangevate laugude alt näha oli, Kati. Ka tema sai minu muret kuulda, seistes ise samal ajal püsti oma kohvitassi najal. Kuni Kati veel oma unedriimides seikles, tegin tiiru Statoili kaubariiulite vahel ja tõdesin, et ka seal ei müüda nii kriitilist asja. Maksimarketis ka polnud. Helistamine kallitele Tartu sõbrannadele Sillele ja Sirilinile tulu ei toonud - esimene teatas, et vaevalt enne 10t ühtki kiivriga poodi avatult leian ja teine ei vastanud. Praegu kodus selgus, et Viljandi folk oli jäänud viimaseks kohaks, kus Sipsik oma telefoni eelmisel päeval nägi. Jama.
Niisiis, Tartust läbi ja olukord oli juba kergelt grim. Ma ei leidnud sel hetkel ka kedagi, kes oleks mulle poest kiivri vahetusalasse toonud ajal, kui ma rajal. Lootus, kuigi õrn, oli veel Elva kapitalistliku turumajanduse viljadel. Teele jäi Konsum. No luck, kuigi tädike ütles, et ehk teises Konsumis on. Ta üritas mulle kui esimest korda Elvs olijale õpetada, kus nende vennaspood asub, kuid ega ma suurt aru ei saanud. Minu ja tema Tartu mnt mõistel oli tõenäoliselt erinevus sees. Siiski jäi õnneks selle Konsumi silt teele ja läbi ma sealt astusin. Läbisin labürinte ahvikiirusel, tirides iga töölistädi käisest sooviga leida kiivrit. Ja ma leidsin!!! Jee! See oli päeva esimene suurvõit! 309-. krooni eest suutsin omandada tõelise rõõmu. :)
Vesisesse heinamaaparkalsse jõudes hakkasin asju valmis panema, Oss läks registratuuri. Samal ajal jõudis kohale ka Arxxx, kelle pärast ma mures olin - miks krt ta minu varasemate helitamiste ajal ikka magas, kui tulla kaugelt? Tuli välja, et tegelikult tuli ta Viljandist, mis oluliselt lähemal.
Kuigi väikeses ajakriisis, saime ettevalmistused tehtud ja kola varustusalasse. Seal tuli vastu Titemammide team, teatega, et peame kiirustama. Starti jõudsin sekundid enne pauku. Vaatasime kaardi põgusalt üle, jagasime esimesed punktid ja panime punuma. Esimene tropp tekkis mingi kahtlase veekogu ääres, millest viis üle metallkonstruktsioon. Ehitusülevaatajad oleksid küüsi närinud, nähes milline mass sinna peale ronis. Kuid kuigi kummis, pidas kolakas vastu. Au keevitajatele.
Natuke jooksu ja esimene üllatus - jõgi! Kamoon, me polnud veel ühtki punkti saanud võtta ja juba olime sunnitud vette hüp... Mõtet kauem edasi polnud mõtet mõelda ja olin juba ujumas, mõeldes samas hirmuga Samsa telefonist. Mainisin, et see jäi eelmisest korrast siiski ellu, vaatamata niiskusele? Seekord oli tal ümbes 2 kilekotti, aga ikkagi. Kanuuetapi järel ma seda rohkem kaasa ei vedanud.
Tugeva vooluga jõest üle saanuna selgus, et ka Oss juhuslikult sabas tolkneb. Läksime koos minu punkti ja sealt edasi tema omasse. Kohtuma pidime teises punktis, kus Arxx juba ees ootas - kuiv nagu tahk. Tema oli üle silla läinud, oma punkti võtnud ja ootas meid seal juba väidetavalt 5 minutit. Nojah...
Jalgsi liikumine metsas oli ok, kuid deja vuulikus mudases pokumaas tekitas minus mõtteid. Vastandlikke, segaseid, üllatunuid ja wtf again mõtteid. Mitte virsevaid, vaid selliseid ideekilde, mida võinuks edasi analüüsida, kui kätte poleks jõudnud kanuu. Kanuud olid muidugi jõe vastaskaldal...
Kanuu oli seekord mulle hoopis aukartustäratavam asi. Eelmisel korral käisime ju ümber. Seekord mitte, kuigi võimalusi oli. Huvitav oli, et kanuukaart oli eraldi ja punkte märgitud polnud - seda pidime ülesande kohaselt ise tegema. Mida kohtunikud meie kaardimärgistamisoskusest arvavad, saame vist teada hiljem, kuid ise valisime parimaks viisiks silmad kinni panna ja vaadata, kuhu käsi pastakaga maandub.
Punktide leidmine polnud probleem - kõik olid kaldal nähtaval. Kuid vürtsi lisasid limbopuud. Iga 100 m tagant tuli paati pikali visata ja okste ning ettelangenud puude alt läbi sõita. Välja tõstsime kanuu paaril korral. Üldiselt olin mina ettepanekute, mis sisaldasid endas ideed kanuud rägastikest ümbes vedada, vastu. Küllap mängis rolli soov mitte sisseminekul ümber minna. Seetõttu võitlesime end läbi igasugustest tihnikutest. Viimaste kõrval pidurdasid hoogu ka mõned ummikud. Mõnest saime läbi lihtsalt, mõnes kaotasime kohti. Aga üldiselt sujus. Oss oli taas väga hea tüürimees. Meie Arxxxiga vahetasime esimesi kohti vastavalt vajadusele. Oss nägi kuskil kaldal korraks ka meie sõprustiimi Titemammisi, kuid kahjuks jäi see kogu päeva viimaseks nende kohtamiseks. Sooviks teada, kuidas neil läks.
Kanuu lõpus oli rõõmustav näha, et olime ikkagi võistlusel. Hinnanguliselt öeldes olime kuskil keskel. Aga alanud rattaetapil kaotasime palju. Me ei teinud suuri vigu, vaid algusosas ühe liigse ringi ja joogipunktis tegime 2 korda sama vea, kuid liikumistempo oli aeglane. Ka mul ratas kohe üldse ei sujunud, välja arvates mäest alla minek. :) Punktid siiski said võetud ja midagi märkimisväärset enne taas jõest üle ujumist ei juhtunud. Järgnenud lisaülesanne oli aga raske - planeedid järjestikku laduda. Phobos jm taevakehade kohta teadsin, et need kuud (poleks uskunud, et põhikoolis parema jutustuse nimel tehtud endalagatuslikust uurimustööst nüüd veidi kasu tuleb), aga Snickers?! :D Enivei, kulutasime nuputamise peale taas liigselt aega ja tegime 4 viga - 4 ringi 25 kilose plaadiga. Oss, kõva mees, tegi 2 ringi, peale mida tal väike janu tekkis.
Joogipunktist-rattaalast läbi ja taas punkte võtma. Veidi enne viiamst rattapunkti sõitsin läbi mingist august, mis raputas kogu keha läbi, kaasa arvatud põlve. :S See oli valus ja valulikke momente tuli edasi vändates veel. Ratta lõpp saabus varsti ja see mulle meeldis. Joosta ma huvitaval kombel isegi sain. Ujumises ma polnud kindel, meenutades Viitnat. Üleüldse oli ujumine üllatus, eriti veel mittekohustusliku vestiga. Kas pole mitte ametlikult kanuu, ratas ja jalgsi, pluss rull Aakatel? Mitte et ma viriseks, üllatused on huvitavad, aga kui ujumisest nii sage tegevus on saanud, ehk mainiks seda edaspidi? Praegu on kahel viimasel üritusel olnud, et saad märjaks, kuivad peaaegu ära, ja siis peab uuesti märjaks saama.
Ujumises kaotasime ka palju kohti ja aega. Arxxx, kes ujus pükstega, oli eriti aeglane ja Oss, kes ujumist kartis, sulpsas ringi kõige kiiremini meist läbi. Mina ootasin Arxxxi, puhkasin ja nautisin sooja vett. Lõpuspurt finishi poole oli raskendatud Arxxxi krampi tõmbavate jalgade pärast (meenus WinterXdream), kuid me ikkagi liikusime. Viimase lisaülesande, milleks oli croquet, võtsin omale. Pallid läksid läbi 5 värava üllatavalt hõlpsalt ja õige pea saime kuulda finishipunkti piiksu. 6h ja 11 minutit. Ise oleme rahul. Polnud nii kurnav kui öine etapp ja püsisime vähemalt pool võistlust suurema massiga koos. Oss koos Arxxxiga tegi väga kiiduväärt kaardilugemist ja mina olin nagu ikka lihtsalt ilus olemiseks kaasas. Inglite vaste ma muidugi ei saa, veel. :)
Hernesupp oli hea, saiake ka, ja minema me läksimegi. Oss, räpane loom, ei tahtnud taas sauna minna. :D Okei, tegelt ta tahtis asap koju jõuda ja ma väga teda veenda ei üritanud - üle 200 km raske koti ja rattaga koju minna peale Xdreami läinuks lõdvestava-taastuva trenni piiridest välja. :)
Mõningase analüüsi tulemusena leian, et meie tiimil on üldjoontes arendada ainult 5t asja - jooksu, rattasõitu, kanuud, ujumist ja kaardilugemist. :) Kiiruses, täpsuses, vastupidavuses. Ka pean ma vist minema hankima ilusaid seksikaid liibukaid ja matkasaapaid, sest nagu kevadisel koolitusle räägiti - tõesti hakkavad tossud märjaks saades ebatasasel pinnasel jalas ära painduma.
Nii, pikk lugu taas üles kribatud. Ehk jäi mõni mõte väsimusega välja - lisan selle siis kommentaaridesse hiljem. Nüüd aga puhkama, et homme Gittaga pesupäev teha. :)
LISA:
Need mõtted, mis eile meeles polnud:
-meie pühal üritusel oli sabotööre. Ühed olid Arxxxi saapapaelad, mis pidevalt lahti läksid. Teised olid parmud ja mingid värvilised suured kärpsed. kellele ma väga maitsesin.
-...aga oli ka toetajaid, nagu ilmataat. Ilm oli väga hea, kuigi ehk kohati päris palav. Tagasiteel olevat vihma sadanud ajal, kui ma tunnikese või nii autos magasin.
Ka selgus, et Kati tõigi meile Belgiast hüpertruper energiashoksi. Ainult kuna me rajal ei kohtunud, leidis see teised organismid, mida toita. läks vähemalt asja ette :) Kati kutsub mind ka kuhugi rattamaratonile, aga vist pean ei ütlema. Selleks peaks uued rehvid vaatama ja pealegi pean vigisema jälle põlve üle. :S
No comments:
Post a Comment