Looking good :)

I add a nice picture with my eye:

It was made a day after the happening. As for now almost a week has passed so it looks a bit better. I'll go and see some doctor tomorrow and maybe they can remove the stitch.

I'm going to skip Saturday's Saunapunkti spordipäev too. Don't feel like run around with such look.

Other than that - Kärr is back in home and at some point she may give us an overview over her great trip. :)

Kas kirves on mänguasi?

Eilne laupäev oli oli uvitav päev. Algas see tavaliselt - maale ja seal aiakoristustööd. Üks tormiga külje puhkama tuld kreegipuu hakeldamine oli vaja lõpetada jms. Sae ja kirve abil see edenes päris edukalt, kuni viimase kaikani, mille pooleks kavatsesin lüüa. Tegin seda. Paugule järgnes kolks - minu kolju ja selle sees asuv tühemik kajasid. Märkimisväärset valu ei olnud, aga mõned sekundid hiljem akkas ommikul söödud ketsup tilkuma. Parempoolne pulk va põrguline põrkas pikki kulmu. Olime nagunii lõpetamas, viisin viimased pilpad puukuuri ja tulime suuremasse asulasse. Pesin viinaga silmaümbruse puhtaks ja paksu punase kihi alt ilmus umbes cm pikkune lõige. Igaks juhuks kiirabisse, kus tädi ühe õmbluse tegi. Lubasin teha valuvaigistita ja oli õige otsus - tundsin ainult üht väikest pistet - näpust vere võtmine ja näpistuski on valulikumad. Nüüd olen aga nagu rätsepa proovilapp - silmapealsele lisaks on mul ka suus niit alles.

Kuigi arstitädi sauna ei lubanud minna, vahetasin pesas riided ja liikusin Väikse Misha poole... sauna. Tee sinna oli ka seiklusi täis, nt üks põder oli teeääres oma elu üle järele mõtlemas, kuid keeras siiski auto ette üppamata metsa.
Väikse Misha saun oli äge. Aga üle kahe raundi leili ei julgenud võtta, ja neilgi kordadel oidsin paberrätti uuel näoaugul niiskust imamas.

Saun võetud, tagasi autosse ja Võsu poole teise Xdreami-sõbra sünnale. Oss sai aasta vanemaks ja õnnitlusi talle ka blogi kaudu! (soovige teie ka, Oss on lahe vennike!) Peale Ossi oli seal veel paar tuttavat näolappi ja korraks-visiidist kujunes 2h lõbusat - mõnusat äraolemist.
Küsimusele, mis juhtus või kellelt peksa sain, on igasugu vastuseid. "Käisin Ossi sünnal." "Käisin x kõrtsis/baaris." "x lõi" (üks tore neiu, kelle süüdistamist temaga arutasin, arvas, et keegi ei usuks seda temast - siis ei oleks ainult 1 õmblus :D ) jms. Aga näe, teie, blogilugejad, saite nüüd päris põhjuse teada. :)

Need nädalad

Nii, sain just eepose Öörännakust valmis. Materiali oli palju ja filtreering võttis aega. Ehk lisan kunagi veel mõne mõtte ja äkki teen isegi loetavamaks... aga võibolla mitte. :)

Mis mõtteid ja plaane haudunud ja tegevusi teinud vahepeal olen? Peale Sügisjooksu tuli kange enesetõestamsie soov, et jookseks kuskil võistlusel 10km alla 50min. Rakvere jooksul oleks võimalik olnud, aga see oli 19 sept - Öörännak lõppes samal hommikul ja sealt otse jooksma mõte oli liiga utoopiline. See-eest nägime tagasisõites tublisi vudijaid.

XI TA OK rogainil ka ei käinud. tundus liiga kauge sõit. Käisin hoopis Helsinki kandis lõbutsemas, sealhulhas Heurekas (lae all jalgrattaga sõitmas). Täitsa huvitav teaduskeskus, aga Amsterdami Nemo keskuse kõrval on see siiski tilluke.

SEB Kõrvemaa Rattamaratonil ka ei käinud, kuna ei leidnud kompanjone. Paide-Türi rahvajooksul ka mitte, ka tundus liiga kulukas sõit olevat. Tänasel BikeXdream ma ka ei ole. See on küll lähedal, Võsul, aga seda kanti hästi tundev Oss on Soomes, ja teistel, kaasa arvatud minul, oli raske raha selleks leida.

Mida ma üldse teinud? Kärri kadestamise kõrval, kes praegu Kanadas grizzlydega ratsutab (ja vähem kadestusväärselt oma põhihuvi, põtrade paaritumist, puu otsast jälgib), olen mõned korrad Talna juhtunud, peamiselt ühe tarkusehamba tõttu. Odavam olnuks kirst tellida, kuid otsustasin omale teise võimaluse anda ja lubasin opiga juraka välja kiskuda. 40min asemel müttasid kaks naist tund ja 10 minti selle otsas, torkides mulle 2 valuvaigistava süsti asemel lausa 5 sisse. 3a vana röntgenpildi ja reaaslusese vahel oli väike lahk tekkinud, sügavamate ankrus juurte ja ühe lisajuurika näol. Aga tükk tüki haaval said nad selle välja puuritud-kistud ja täna meenutan oma seiklust keelega suus niite taga ajades.

Valulike ambaarstikogemuste kõrval on säravamad hetked saunad. Paar korda olen isegi enda maa leili tigedaks (ja tige ta oskab olla) ajanud. Ajab asja ära karmil ajal ja ehk lähitulevikus saab ta veel oma võimeid näidata.

Tulevik... on tume. Veidi sai mõelda 23.oktoobri Saunapunkti spordipäevale, aga eks näe. Igasugused seikluspargi jm ideed on raha taha jäänud ja ronimiseks puuduvad sussid. Eks paista, mis edasi. :)

Adasti Öörännak

18-19 sept Adasti Öörännak tiimiga "Vääritud Tõprad" "lühikesel rajal" lõppes ammu, aga näe, minu blogi valmib alles nüüd. Minu sellekohased vabandused. Nüüd kähku asja kallale.

Tutvustuses seisis "Öörännak on mäng, mis sobib igas vanuses inimestele, kes otsivad enda ellu adrenaliini ning põnevust. Mäng toimub Otepää ning Palupera vallas asuvatel aladel. Mängu eesmärgiks on läbida enda valitud pikkusega rada Otepäält Hellenurmeni, teenides selle käigus võimalikult palju punkte" ja see on selgitavaks sissejuhatuseks piisav.

Öörännaku põhiutsitajaks oli taas Kairu, kellele ma selle kuulutuse peale Erna lööki nina ette toppisin. Eriti lahe punkt oli, et tiimil pole ülemist suuruspiirangut ja see lubas meil lõpuks kutsuda kõiki, kes on kunagi tahtnud mõne meie aktsiooniga ühineda, kuid ühel või teisel põhjusel eemale jäänud. Aga paljud ikkagi ei tulnud. Seekord olid stardis peale Kairu ja minu mu vana seiklusjõmm Arxxx, kellele see aasta esimene võistlus, mu väikevend Lauri, Arxxxi naisevend Lauri, Kairu sõbrad Karu, Siil ja Silven.

Otepääle sõites saime päris palju vihma ja lõõpisime, et "mis see nüüd on, ei tule kõik alla, jäta ikka õhtuks ka midagi, ilmataat". :) Olime ärevuses valmis võitlema kolme kõva vastasega - pimeduse, külma ja märjaga. Jõudsime korralikult õigel ajal kohale aga Kairu va pidur ei saanud oma kambaga Talnast õigel ajal minema. Viisin auto korraldajate abiga finishisse ette ära ja otsisn veel Kairu seltskonda mööda Otepääd, kus nad õiget kohta üles ei leidnud. Startisime viimastena kl 20.23, 43 minutit oma stardiajast hiljem. Tubli ja pidevalt toetava fänniklubi soov "kiiret starti" läks niiviisi vett vedama. Stardis sain Kairu ootamise aeg esitatud küsimuse peale vastuse, et sellest pole midagi, kui hiljem startida ja loodan, et ajavahe võeti ka arvesse.

Sain kaardi ja hakkasime Pühajärve poole minema, kohe alguses venis meie tiim väga pikaks riviks. Et Otepääst, eriti pimedast, keegi midagi ei teadnud, pani Arxxx mind juba enne järveni jõudmist kahtlema, kas oleme ikka õigel teel. Üks harvadest kordades, kui Siili telefoniGPS midagi näitas, oli sel hetkel kasu ja selgus, et oleme ikka õigel teel. Möödusime Pühajärve jooksu stardi/finishi kohast, kus eelmisel aastal ähkisin ja puhkisin, ning peale (teist) metsa keeramist ja libedal mudal uisutamist jõudsime 1sse punkti. Sel hetkel olime Lauriga taga, sest olime just kotis sorinud, ja pidime teised tagasi kutsuma, kes vapra sammuga punktist mööda paterdasid.

Kood võetud ja tee teise punkti valitud, liikusime edasi. Taas kasutasime osalt Pühajärve jooksu marsruuti. Punkti jõudsime ilusti. Vaja oli järve ääres olevatelt purretelt kood leida. Käisin kõige viimases nurgas ära (kuhu osalt vee alla vajunud laudtee tõttu kuiva jalga ei saanud), sain koodi kätte ning tegime väikese näksimise ja puhkepausi.

Tee kolmandasse punkti hakkas kohe ühe jalahõõrumisjutuga, mida parandada üritasime. Selleks ajaks hakkas tihenema ka kriitika liikumiskiiruse üle. Osade jaoks oli meie kõnnak liiga kiire, samas kui minul, vennal ja veel mõnel oleks soov olnud hoopis palju väledamalt edeneda. Lõpuks kolmandasse jõudes kohtusime mõne teise tiimiga ja üllataval kombel jõudsid meist hiljem üks suur neidudetiim, keda vist nägime esimese punki lähedal. Järelikult olid ka kuskil ringi teinud, sest meie teekond imho lihtsaim ja kiirem. Lisaülesandeks oli noolevise. Mul läks prooviringis kõige paremini ja nii tegin ka kõik 3 võistlusviset. Ma ei mäleta, palju punkte sain, aga vist olime teiste tiimidega võrreldavas augus. (Lisa: tulemuste failist selgub, et 48punktiga saime sellest 2-3 kohta jagava tulemuse.) Väikese ninakrimpsutse teeks selle peale, et mäng oli sektornoolekas, mitte ringidega täpsusnoolekas. Nii ei maksnud mitte osavus, vaid õnn.

Tee 4ndasse punkti sai olema vaevaline, eriti ühele väga väsinud tiimiliikmele. Liikusime tohutult aeglaselt ja õige pea läks naistetiim meist vuhinal mööda. Pealegi olen ma siiani veendunud, et 4 punkt oli (meie?) kaardil valesti märgitud, mis raskendas ülesleidmist ja mistõttu tegime me Lauridega erinvates suundades mitmesajameetriseid otsingujookse, kuni teised ootasid. Ma ei teagi, millal me oleksime selle leidnud, kui punktist aeg ajalt rakette poleks lastud.

Igatahes - 1ks ülesandeks oli väiksesel alal pomme otsida ja need märgistada. Rajale läksid Arxxx, Laurid ja mina. Leidsime 10st pommist 9. Ühe märgi panime valesti, sest me ei teadnud, mis vedelevast kolast täpselt lõhkeained olid. 9 oli aga päris korralik tulemus. (Lisa: tulemuste lehel on kirjas 80 punkti, a kes teab, kuidas punkte arvestati.) Teiseks oli mälumäng, mis meil mitme peale ka vist päris hästi läks. (Lisa: 100 punktist saime 90, mis pani meid jagama 3-4 kohta.)

4ndast jalutasime edasi 7kesi - väsinu palus küüti finishisse. Kuna selleks ajaks oli tähistaevas (veel 3ndasse punkti oli metsatunnelis nii lahe kõndida, kui täpselt ees Suur Vanker säras) pilvede ja vihma vastu vahetunud ja et punkt oli lageda ja tuulise mäe otsas, oli Kairul väga külm. Ta oli nagunii paar päeva varem külmetuse püüdnud, mis ta kurgu ja kõrva haigeks tegid, ning see jahe olukord ei teinud asja just paremaks.

4ndas andsin kaardi käest ära, sest ma ei saanud aru, kus oleme. Arxxx ja Laurid hakkasid edasi rada näitama. Ma olin suht mures, sest trio enesekindlusele vaatamatta ei leidnud ma ümbrusest ühtegi märki, mis kaardiga oleks klappinud. Väga palju ma nendega vigiseda aga ei saanud, sest ma ei suutnud ju neid parandada. Jagasin vaikselt oma kahtlusi ka Kairuga. Ainus lohutus oli, et vähemalt kompassi järgi läksime õigesse suunda, põhja.

Asulasse jõudes oli kõigil segadus ja minu eesmärk oli jõuda eemalt nähtud suurele teele. Seal peaks ometi aru saama, kus oleme. Selgus, et Paluperas - teede rist ning suur silt panid paika. Näitasin - selgitasin kõigile asukohta ja mis nüüd edasi saab.

Edasi sai pikk marss mööda lagedat maanteed, kus tuul üleni vettinud meile erilise mõnuga veelgi vihma peale külvas. Vihmapiisad helkisid valgusvihus, Kairu kaitses oma kõrvu ja üritasin kuidagi tuulevarjuna panustada, 2 järgmist liiget olid väsinud ja neid oli aeg ajalt vaja järgi oodata, jalad hakkasid tundma andma, meeleheitlikust olukorrast vaatamatta rassisime edasi. Aga vähemalt polnud enam suurt ohtu eksida, teadsime, kus oleme vähemalt ja nüüd sai juba ennustada, kaugel veel punkt on ja jõudsimegi kenasti 5ndani.

5s paiknes karjääris. Tegime umbes 2 korda pikema ringi, kui oleks alguses õiget teed tulnud. Ülesandeks oli airsoft relvast tulistamine. Taas tegid Arxxx ja Lauri enne mind proovilasud. Mina olin oma lasu ajaks kavalamaks saanud ja vaatasin, et äkki saan põlvelt lastes paremini, kui nemad seistes. Saingi - otse kümnesse. 3 võistluslasku nii hästi aga ei läinud - 3 x 8 ehk 24 punkti (märklaua skoor arvutati mängupunktiks 3ga korrutades). 8 pole iseenesest väga halb, aga soovinuksin paremat. Proovin oma kibestumist leevendada mõttega, et isegi kui oleksin ka kõik 10nesse saanud ja teeninud max 90 punkti, oleks 3ndast kohast meid ikka lahutanud 6 punkti. Tagantjärele mõeldes tean, et võistluslaskudes arvestasin ma küll tuult (kuigi tiba-tiba oleks pidanud rohkem kompenseerima), aga liiga vähe trajketoori. Ma polnud kunagi varem airsoft relva kasutanud ja puudus kogemus. Viimati lasin Taanis sportpüssiga (kus ma enim klassis punkte sain :P ), millel ju tugevam laks.

Lasud tehtud ja teed jätkasid veel 5 liiget - 2 väsinumat palusid autoga finishisse. Minu jalad hakkasid juba puupakkudeks muutuma, kuid üritasime vahepeal isegi joosta. 6nda sillaaluse koodipunkti, mille ajaks oli juba peaaegu valge, leidsime lihtsalt ja samuti tee finishi poole oli eksimusteta. Nagu eelmise aasta Ernalgi, läbisime finishisirge joostes, aga polnud ühtki kaamerat meid tervitamas. Regio kaardi joonistuse järgi läbisime vähemalt 40km. Kairule anti stardist ka mingi sammulugeja, aga selle numbreid ma ei tea.

Finish oli.. imelik. Diplomid ja pataka sooduskuponge saime viiskalt kätte, aga muud meist nagu ei tahetud. Juua vist ei antud (või mäletan valesti), supi eest, mis oli jahtunud, taheti raha (mitte, et ma seda tahtnud oleks - kotis oli veel piisavalt toitu). Ei küsitud punktidest kogutud koode, pakkumise peale sain "ei taha, te olete nagunii viimased". WCd polnud, juhatati avalikku pargiputkasse, mille kasutuslik seisukord oli... ekstreemne. Pealegi olid meie katkestanud liikmed puhanud, heas tujus ja huvitaval komber norimisaltid - ime kah, kui meie samm valusam on, kui me rohkem kõndinud. Vähemalt me lõpetasime ja täitsime eesmärgi. Ning lisaks hakkas Kairu tiimipool kähku ära liikuma, võttes võimaluse koos maha istuda, muljetada, arutada, meenutada, hinnata... Mis siis ikka, riided vahetatud, autos väike näks ja kha ära tulema. Laurid magasid juba mõne kilomeetri pärast, Arxxx pidas vastu kuni Tartuni, nii et saime Elvast läbi sõites veel eelmise aastas Elva Xdreami etappi meenutada.

Tartust väga kaugele ma sõita ei suutnud. Kukkusin nokkima ja keerasin Äksile, pikalt madala ja kivise põhjaga järve äärde, kus suvel toreda seltskonnaga ujumas käisime, ja puhkasi ka peaaegu 2h teiste unekottidega, vahepeal ainult rahe segamas. Peale seda sõitsin 1he jutiga kodumaale, teised ikka magamas. Kairult aga kuulsin, et tema oli puhkamata terve tee ise Talna roolinud.

Kodus veel 4h maganuna oli aga juba suht värske olla, või noh, tegelt polnud keha ja vaim ülikurnatud ka finishis. Jalalabad olid ikka natuke hellad, paar varvast olid villiks muteerunud ja päev hiljem oli ka kerge lihasekangus liikumiste alguses, aga üldiselt polnud häda midagi. Rääkides põlvest - põlv andis alguses tunda aga peale esimest km sai soojaks ja rahu majas. Kairu oli järgmisel päeval samas seisus, ei olnud lonkamist ega valu, ainult kerge kangus - "kui kaua maas istuda siis läheb hoo ülessaamisega hetk aega küll". Tema külmetus kõrvas ja kurgus muidugi läks hullemaks. :S Ka Arxxx ja Lauri ei nurisenud ühegi trauma üle. Kairu sõprade poolt tuli mitmesuguseid avaldusi. :)

Mõtteid veel:

Kaart: huvitav trikiga mõõtkava - 1:55 000. Ehk 1cm=550m. Väike virisemiskoht oleks aga material - tavaline paber. Kui finish poleks olnud finish, oleksime pidanud ehk selles punktis katkestama, sest kaart oli selleks ajaks peamiselt vee tõttu täiesti kutu.

Tiim: väga tore, et vahvad inimesed tulid ja proovisid. Aga seekord oli tasemete erinevus päris suureks mureks, vähemalt mina tundsin end kohati häirituna. 8st 3 väsinut katkestasid. Matkama võin ma kõikidega iga kell minna, aga võistlusele enam mitte - tuleb ikka natuke võrreldavate vormidega liikmed leida. Inimesed, keda tundsin, olid oma sooritusega oodatult tublid! :)

Kiirus: tulemuste failist loen, et lõpetasime ajaga 11h 50min (ei tea, kas aeg reaalsest või plaanitud stradiajast), mis teeb meist häbelikud aeglaseimad. Parima, esikoha aeg 6h49min, eelviimane aeg 10h10min. Usun, et oleksime tasakaalustatuma tiimiga kiiremini saanud.

Varustus: võrreldes Ernaga olid kotid kerged ja vaid korra panin ma enda seljaka üle mõlema õla. Muidu oli see piisavalt kerge, et õhe üla peal hoida. Aga siiski sai liiga palju süüa kaasa veetud. Ja ma ei taipa, kuidas ma unustasin asjad veekindlalt pakkida! Mitte et mul lisariided vm vaja oli, aga igaks juhuks.

Riietus: püksid said lõpuks päris märjaks, aga kuigi mu Craftid on 2 aasta jooksul tulest ja veest läbi käinud, on nad siiani väha head ja külm ei hakanud. Kilejope all oli 4 kihti. Finishis end auto juures alasti koorides nägin, et kaks alumist spordisärki olid vaid mõnest üksikust kohast märjad ehk suht kuivadena hoidsid veel sooja. Kui ammu läbi jalatsid välja arvata, läks riietuse valikuga suht hästi. Kindlasti ligunesin vähem, kui mõni kaaslane.

Orienteerumine: suht lihtne nii kaardilugemise (kui 4nda punkti jama välja arvata) kui läbitavuse kohalt. Selles mõttes omapärane, et tehtud sihilikult nii, et teedel/radal liikumine oli mõtekaim. Ka on mitu pead ikka mitu pead - mitu korda panid kaardiga kaasamõtlejad üle kontrollima. Kuigi üldiselt olin õigel teel, on arutelu alati hea.

Reeglid ja korraldus: okei, siin on korraldajatel veel lihvimistööd teha ja saatsin neile ka vastukaja. Kõike ei hakka siia panema ja osa on ka juba teksti sees välja tulnud, aga mõned punktid:

-mis tähendus on reeglil: "Alkohoolse joogi tarbimine täisealistel on lubatud, kuid mitte soovituslik, kuna teatud mängupunktides on meeskonna poolt välja pandud osaleja alkoholijoobe tuvastamise korral võistlemine keelatud.":)

-mõnelt kohalt jäi punktiarvestus, k.a boonus kiiruse eest, mulle arusaaamtuks. Ehk olin hooletu ja jätsin kuskilt midagi lugemata, aga siiski peaks kogu reeglite komplekt olema ühes kohas ja kergelt arusaadav.

-abivahendite kasutus polnud määratud

Maitse: kui aus olla, siis paneb mind ainult 25 punkti kaugusele jäänud 3 koht (meil kokku 1315 punkti, 3 koht 1339 punkti) mind rohkem kibestuma, kui selle aasta Erna katkestus. Mäletan, et eesmärk oli lõpetada ja see sai pea kolmadikul tiimist ka täidetud. AGA IKKAGI! Ma ei suuda end lohutada mõttega, et me ei teadnud, mis ees ootab, et see oli õppevõistluseks ja esimese korra kohta 4s koht pole sugugi paha.

... kogu see vigin avaldatud, pean ikkagi ütlema, et looduses kolamine ikka lahe! :) Kindlasti oleks valges metsad ja järved ja künkad kenamad olnud, aga pimeduses lisab oma ägeduse elemendi ja pool ajast vihma käes lonkides ekstreemsust. Ülesanded olid jõukohased kõigile ja meil läks punktikogumine minu jaoks suht rahuldavalt. :)

Üldiselt lahe võistlus! Palju toredaid elamusi ja uusi õpetlike kogemusi. Kui saan, lähen ka järgmisele ja siis natuke kõrgemate eesmärkidega. :)

Korraldajate lisainf ja galerii lingi taga.

Last week actions

Sügisjooks is done! I survived without a real training. :) And my knee hold on nicely. I had nice nr - 1717 - and I finished 7 places before Estonian president's wife. :D My time is not so good though - 10km in 55.34. This is time from start's bang. Time from crossing the start line is 53.50. Now I'm gonna explain (and whine) the reasons.

My problems:

-I was too late to get to my own starting coridor and that left couple of thousands people in front of me

-in the middle of race one of my shoelaces needed new tie

-lack of training made the second half quite hard

Competition problems:

-first of all, the whole race is now more like fighting than running. Most of the time runners have to find/fight for a place where to run. The first 3km were the worst - I was forced to walk couple of times. Next year there have to be rule that different groups start after a minute or so.

-or even better - find a better place for such crowd. Rocca al Mare were nice where we had parking and washing possibilities but now this place would be small too.

-people don't stay in their coridors.

I've had something else to do too. I tried waterball in Nõmme seikluspark. Basically you step in one big ball, air is pumped inside and you are off - do whatever u want/can on the water. It's fun and I recommend to try it but don't expect anything groundbreaking.

Then - I had another hike with Kersti and Kärolin which went a bit longer than planned. Girls got excited about mushrooms and that lowered our speed at first. When they decided to hurry up they picked up such a speed we passed the right turning point. I saw the bridge and jumped on it but paid no attention to road marks and soon run after our leaders. After at least km away they were finally convinced it's not right place to be and we went back to the small bridge what girls didn't noticed at first place as they had so many "interesting" girl's stuff do decide. And as I had nothing to comment to their gossip about their friends and other girl's talk then they decided that I'm not in good mood and teased me because of unrelated things what happened few hours before. :) Anyway, we were lucky we took lamps as otherwise it would have been impossible to walk in the dark forrest. But the nature was nice and varied - we saw swamp and lakes, fields and small hills, sandy, muddy and lush terrains... It was nice. :)

Few days ago I also went in Helsinki, Finland. I met a very good friend and we had fantastic time, as always. The best experience from adventure point of view was visiting Suomenlinna. It's a island fortress made to protect Helsinki. There are a lot of tunnels and buildings and things, places to look so I'm pleased I went there at last. The whole day was fun but time, as always with good company, passes quickly. At least I got a unforgettably good cake :)

For next - Otepää öörännak in this weekend. It's orienteering at night. We got a big team - 8 members I guess. And there were more people interested but they droped out in various reasons. I guess I should start preparations. :)

Plans

Nothing is happening. I've been running and biking a few times and that's all. I do have some plans though. I registered for 10 km SEB Tallinna Sügisjooks running competition in 12. sept. And we have serious plan to participate in ÖÖrännak in Otepää 18-19 sept. This time I guess we would take short course, 30 km, to enjoy not kill ourselves. And I'm considering Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks 2010 running competition in 05. sept. I've never ran in Pärnu before and it would be good practice week before Sügisjooks.

In all of those locations - Tallinn, Otepää and Pärno, are adventure parks nearby. I really wish to visit them again but let's see how it goes. :)

Erna tulemused

Täna leidsin lõpuks Lasnamäe Kergejõustikuhalli üles ja käisin ronimisseina vaatamas. Pääris kena. :) Tuli isu peale, veel rohkem. Uurisin treeningaegu jm ning kui kuskilt papud saan, lähen ehk millaski turnima. :)

Täna tuli ka Erna tulemuste meil. Kodukal ka väljas. Mis ma kostan. Olime raske raja ainuke katkestanud tiim. :( Teenisime 4 punkti jooksul 34 punkti kaotamata 1tki elu, mis üldskaalal jätnuks meid 4ndale kohale. Kuid katkestus rikub selle kena väljavaate.

Erna matk 2010

Nii, Erna matk... oi-oi-oi. Alguse sai see muidugi Kairust, kes kohe alguses mineku-ideega utsitama akkas. Mina vana laisk loom ei taht väga vedu võtta, pigem oleks taas lennujaama jalutanud ja välismaa õhku inganud, kuid metsas pikki maid läbida. Aga Kairu võitis. Regamise ajaks oli aga keskmise raja tiimikohad täis. Kairut nii lihtsalt kõikuma ei löö ja tema meilivastus oli mulle "Kui siis palju trenni ja raske!? Saaks huvilised kokku muidu? Lihtsat vist pole mõtet?". Long story short - millegi pärast me end raskele regasimegi. Tiimi kokkusaamisega muret polnud, huvilisi oli küll, kuid viimase minuti vahetusi tuli siiski teha. Lõpuks olid minu kõrval rajale minemas Väike Misha, Renis ja kapten Kairu.

Ettevalmistused olid üllatavalt kulukad ja aeganõudvad. Laenasime kola, uurisime igasugu kavalaid trikke ja nippe ja ehk mõnes kohas olid need abiks ka. Kuid rohkem oleks pidanud keskenduma füüsilise vormi tõstmisele.

Olgu, hüppame starti Jänedale. Kohale saime kõik suht ilusti ja varustuse kontrollis polnud mingeid probleeme. Vaene Väike Misha oli küll ärkvel alates poole kuuest hommikul ärkvel, kuid väsimuse tundemärke veel ei näidanud. Nii et 5 augustil kl 20.45 saime kaardi ja... aeti autosse! Vanasse UAZ maasturisse, mida kutsutakse vene villiseks. Alguse sai ehk matka parim osa - villisesafari! Juht rallitas metsa vahel päris kenasti. :) Ükshaaval viskas ta meid maha, mina sain pikima sõidu. Ülesanne oli iseseisvalt metsas piletikomposteerimise punkt leida ja siis kogunemispunktis kohtuda. Antud kordinaatide järgi oskasin ma sihtkoha kaardil märkida küll, aga oh häda - etke asukohta ei suutnud ma kuidagi tuvastada. Nii suhtlesimegi telefonitsi ja leppisime kokku, et saame kohe kokku. Sel ajal sai mul ka telefoni aku tühjaks, mis oli mõnevõrra ebameeldiv. Mõningase jalutuse järel jõudsin teisteni (hakkasin juba muret tundma, kas tõesti viidi mind nii kaugele või eksisin tee lugemsies), kes olid juba koos. Mõistatasime, kus oleme, kuid päris täpselt ei saanud ikka sotti. Aga aeg tiksus. Mitte et aeg ainus ebamugavus oleks olnud - kohe alguses kaotas Väike Misha laenatud pealambi ära, sest kotti lukk libises lahti. Oleks siis nigel lamp old - päris võimas Petzl!

Väike Misha võttis löögi pehmelt vastu ja otsustasime liikuda tagasi maantee suunas, kuni saame aru, kus oleme. Maanteeni välja minna ei olnudki vaja. Varsti saime aru, kus oleme ja suundusime metsateid ja sihte kasutades kogunemispunkti poole. Mõnda aega oli kaart loogiline ja saime aru, kus oleme. Siis aga tekkis lagendiku ja tee asemele mets. See ajas mind sees natuke urisema. Meile antakse 1:50 000 vastav baaskaart (1cm = 500m), kus enamus asju nagunii kirjas pole (mitte nagu orienteerumiskaardil), aga sellest on vähe, midagi peab ikka valesti ka olema. Muidugi on sans, et me lugesime valesti, aga praegu ma seda ei usu.

Igatahes ronisime pimedas läbi märja kõrge rohu, tiheda metsa ja oksatiheda mättarohke lagendiku, otsisime laia kraavi ületuskohta ja jõudsime eelviimastena kogunemispunkti. Esimesse punkti oli veel linnulennult 6km.

Valisime maanteeäärse ala, mis tähendas, et iga auto, mida nägime, tähendas enese peitmist. Raskel rajal on ju vastutegevus kogu matka vältel ja kunagi ei tea, kelle tuled tulevad. Õige varsti hakkas see pidev peitumine tüütama. Mina veendusin, et varvassokk alumiseks sokiks oli nõme idee ja väiksed varbad mu päevi näinud tossudes hakaksid juba hõõruma. Lisaks mõjus moraalile laastavalt teadmine, et 4nda punkti piiraeg on kell 7. Sellise tempo juures arvasime, et ehk öeldakse juba esimeses punktis, et meil pole lootustki ja jääge siia.

Koidu ajal jõudsime esimesse punkti. Ja taas üllatus ülesande näol - sukeldumine! Mõni aeg enne olime Kairuga arutanud, et uvitav, kas ujumist on, ja oletasime, et vast ikka mitte. Ka fännklubi esikisajale olin päev enne öelnud, et kes teab, millal ma taas ujuma saan - vaevalt et enne ja Erna aeg ning pärast ei jaksa mõni päev. Nii palju siis sellest. Vette, sogasesse Kalajärve läksime mina ja VMisha. Vaja oli leida põhja kinnitatud kott käbidega ja käbid ära lugeda. Sukelduda ma väga ei oska, nii et põhirolliks jäi mulle otsimine. Koti leidis VMisha esimesena, aga enne, kui ta käbid ära lugeda jõudis, sai meie 5 min aeg otsa. Saime vist siiski 6 punkti.

Seejärel saime uudise, et piirajad on katkestatud, parimadki tiimid hakkasid alles teise punkti jõudma. Tohterdasime oma jalgu ja läksime edasi. Linnulennult 3km, kuid võtsime palju pikema tee, et jalgu kuivadena hoida. Punkti leidmine polnud just kõige lihtsam, kordinaadid tundusid mööda, aga see selleks.

Teine punkt oli meditsiiniülesanne. Esmaabi tuli anda metsanotsu rünnaku lavastuse ohrile, kelle jalg oli lõhki. Meil läks päris hästi. "Elistasime" kiirabisse, sidusime jalga, suhtlesime ohvriga jne. Kiiruga tulid mõned lohakusvead (nt ma ei pannud kindaid kätte) ja teadmatusest, mis haavaga tegu, tegime mõnda asja teisiti, kui pidanuks. Aga üldiselt olime tublid ja saime 9 punkti 10st. :)

Taas jalgade tohterdus, väike sööma ja edasi. Kuivalt jõe ületus võttis omajagu aega, aga tehtud see sai. 2km läbi metsa raiumist ning jõudsime 3ndasse punkti. Väike Misha luges kaarti. :)

Kolmanda punkti ülesandeks oli ronimine. Kõigepealt tuli oma köie ja punktist antud pulkadega köisredel teha. Siis redel puuotsa tõmmata, redeliga oksale ronida, oksal istuds saag ja lauajupp üles tirida ja pooleks saagida ning redeliga taas alla ja redel algosadeks. Redel tuli meil improviseeritud sõlmedega välja, isegi 10 min ajalimiidi sees, kuid esimesel ronimiskatsel lagunes veidi. Väike tuuning parandas asja, kuid sellega läks meil 1 punkt kaduma. Teine katse oli parem ja sain üles, saagisin, tulin alla ning harutasime redeli ja pakkisime köie ilusti aega mahtudes. Kokku 9 punkti, mitte just halb. :) Minu jaoks oli ronimine matke kõrghetk, mitmes tähenduses.

Taas tohterdus (mina lasin seni silma kinni) ja suundusime neljandasse. Minu energia oli suht otsas ja see mõjutas ka motivatsiooni, nii et ainus valik minu jaoks oli mõtlemine välja lülitada. And it worked. Suutsin pea täiesti tühjana oida, keskendudes ainult kaardile ja kompassile, hoides tähelepanu eemal ka jalgadest ja väsimusest. Sometimes "Just do it!" works. Teine aitaja oli VMisha, kes minuga kotis ära vahetas. Tal oli oluliselt kergem kott ja see kerendas liikumist märkimisväärselt. Poolel teel vahetasime kotid omakorda Kairuga. Minu jaoks polnud vahet, sest ka tema kott oli kerge, aga Kairu soovis teist kotti, et hõõrumist vähendada.

Linnulennult oli minna vaid 4km. Aga maastiku läbimine polnud sugugi nii lihtne. Päike hakkas kütma, palavus kimbutas ja vesi sai otsa. Motivatsioon lagunes. Raiusume edasi, putukaparv kimbutamas ja lõpuks jõudsime aasale, 4ndasse punkti.

Arutasime veidi ja leidsime, et katkestame. Raske otsus peale 18,5 tundi. Punkti ülesande täitsime siiski ära - otsisime 5 erinevat taime, mida süüa. Korraldajad pakkisid ka asjad kokku (olime ju viimane tiim) ja läksime koos minema. Nende auto juures saime veidi vett ja jäime transat ootama. Väikese näksimise ja uinaku järel tuli taksot mängima Ford Explorer, kes Kautlasse mineval kruusateel meile rallit tegi. Finishis selgus, et VMisha autovõti, mis jäi ühe korraldajanaise kätte, seikleb kuskil ja meil tuleb oodata 4h. Sisustasime aega taas söömise ja magamisega.

Kui võti lõpuks kohale jõudis, läks lahkumisega kiireks - minu kahjuks ei saanud isegi head aega öelda, supist ja kakaost rääkimata. Aga meil oli ka pikk reis ees. Tallinnasse, kuhu Renis ja Kairu nõudsid mienmist, saime ilusti. Aga linnast välja Virumaale suundudes ründas uni. Mina jäin tukkuma ja varsti tõmbas ka Misha auti teeperve, et veidi magada. 15 min plaanist tuli vist 2h, kuigi võin valesti mäletada. Misha jätkas sõitmist, mina ebaviisakalt magamist. Alles Halajalas turgatas mulle, et võin ju ise ka sõita, ning vahetasime. Minul oli minna küll ainult 20km, Mishale peale seda veel 30km. Aga ta sai akkama. :)

Järgmine päev oli ainult natuke raske. Jalatallad olid endiselt valulikud, kuid mitte nii väga, kui vahetult pärast Erna lõppu. Igasugune tegevus väsitas kiiresti - paar korda trepist ja juba oli energia otsas, õhtune ujumine oli ka kurnav. Ja uni oli, peale rohkeid unetunde oli ikka vaja lõunauinakut teha.

Kaks päeva hiljem pole aga enam midagi. Jalad ok, isegi villid väkeste varvaste all on asendunud paksu nahaga. Ujuda, nii palju kui ma ulpida oskan, sai tavapäraselt ja üldse kõik täiesti normis. Õhtul sai autoga tiirutatud ja tormikahjustusi uurida. Oi kui palju puid tuul murdis! Eisma ümbus oli eriti valus. Sadade meetrite ulatuses tee puid täis, sõida nagu raielangil. Meeldivaks üllatuseks oli, et paljudes kohtades olid teele langenud puud juba nii läbi lõigatud, läbi pääses, ja Eismal töö käis.

Oot, teemasse tagasi. Erna. Hinnangud. Tiimikeemia: kaklusi ei olnud, vahepeal oli ka lõbus, kuid raskelt läbitav maa ja kurnatus laastasid moraali. Kaardilugemine. Hmm, väga hull ei olnud, saime VMishaga mõlemad enamasti aru ja liikusime suht õigesti. Renise moblagepsust oli ka kasu asukoha määramisel, pärisgepsu ei kasutanudki. Saaks muidugi palju paremini, kui õppida "ridade vahelt" lugema, aga kuna me totaalselt kaotsi ei läinud ja suutsime sihti hoida, siis olen rahul.

Mis sai saatuslikuks? Asjade kokkulangemine. Mind väsitas tohutult kott. Ma ei mõõtnud koti kaalu minnes, kuid tulles oli see 13kg. Umbes sama võis see olla alguses, sest kulunud toit-vesi asendus märgade riiete ja köiega. Teiseks on mu seiklusi näinud tossud otsas. Märjaks saades ei olnud põhjakutest enam piisavalt pehmust ja tallad läksid kiirelt hellaks. Esimeses punktis andis Renis lisatallad ja need aitasid palju. Teises puntis panin villased sokid ja mässisin pakkekile übes, mis hoidis välisniiskuse eemal ja tegi elu veel paremaks, kuid oli juba natuke ilja - varbad olid villis ja jalatallad valusad. Ka teiste jalatsid olid märjad ja hõõrusid, nii et halb jalatsite valik oli üldine probleem.

Teiseks, vesi sai otsa. Minul piinavat jänu 4ndas veel polnud, kuid et veepunktini oleks veel palju tunde ja kilomeetreid olnud, oleks see kindlasti suureks probleemiks saanud ka mulle.

Veel - kotid liiga rasked ja rihmade hõõrumine erinevatest kohtadest. Rada oli raske ja aeglane läbimine nülgis motivatsiooni.

Minu emotsioon: seiklus ja elamus on alati lahe, isegi rallit sai. Aga katkestamise suhtes on mul piinlik ja kahju, väga kahju! Tundub, et vedasin alt tiimi, ennast ja fänniklubi. Arvasin, et olen ja oleme rohkemaks suutelised.

Kõige paremini töötas meie Erna matka ürituse juures fänniklubi. Minu telefonile tuli hulga toetavaid sõnumeid. Aga mitte kõiki ei jõudnud ma õigel ajal edastada. :( Küll oli aku tühi, küll sms mälu täis. :( Loeb aga mõte! Fännid olid tublid ja suured tänud toetuse ja lohutuse eest! :)

Põhiasjad said vist nüüd kaetud. Kui midagi meenub, täiendan, Kommentaarid on oodatud, kuigi vaevalt, et keegi nii pika mul läbi jaksab lugeda. :)

PS: Kairu käskis kirjutada, et ta on äge. Ja ta EI VÕTNUD meigikotti kaasa! :)

2 kuud 2 sõnaga

Pikk vahe sisse jälle tulnud. Põhjus, et midagi pole toimunud. Taanisoleeku viimastel päevadel oli üks rahulik kanuureis. Alguses sattusime samasse paati Margusega ja lisaks tuli õps Tinna. Esimest korda rääkisime eesti keeles, sest plaanisime vandenõud Tinna vastu - kanuu ümber keerata. Meie vett ei kartnud. Aga enne kui seda teha saime, pani üks õpilaste kanuu ümber. Päästsime nad ära, kuna olime kõige lähemal olevad pädevad (Outdoor koolitusga) aitajad. Varsti peale seda tuli paus ja mind paluti ühte teise paati, kus plikad eriti hakkama ei saanud. See tähendas pm, et ma üks liigutasin kanuud. Esimesel oli mõla, kuid ta pani seda vette lihtsalt moe pärast. Ja nii reisi lõpuni järgmisel ommikul välja. Õhtu olid tiimimängud, burgeritegemine jm tavapärane. Öö kämpisime väljas, kes telkides, kes presendi all.

Viimased päevad Taanis olid muidugi kurvad, kuid mitte niivõrd, kui eelmine kord. Mina olin üks vähestest, kes paariks päevaks kauemaks jäi. Rongiga Copenhagenisse läksime ka Gaboriga. Gabor läks linna öömaja otsima, kuid mitte enne, kui me lennujaamas kahekesi shampanjapudeli tühjaks kulistasime. :)

Eestis on muidugi mõned korrad ujumas käia. Viitna, Porkuni, Uljaste, Peipsi jm järvede kõrval ka põhjaranniku mererandadel ja paar korda ka Läänemaal. Sai Laurit külastatud, kes mind saunaga jm laheda ajaveetmisega kostitas. Käisime ka Roosta seiklusrajal. Lauri üllatas mind, seni ta pole käinud sellistes kohtades. Seekord tundus rada lihtsam. Või olen ma arenenud.

Üks väike Lõuna-Eesti reis oli ka. Väisasime Piusa koopaid, Setumaad, Peipsi randu jm. Seltskond oli tore ja tutvusin lähemalt kellegagi, kes tõenäoliselt jääb suve tähtsimaks tutvuseks. Valgas sain kokku ka Margusega, kellega käisime Läti järves ujumas, Valga vaatamisväärsustega tutvumas, grillimas ja saunas. Tore aeg. Valga lemmikkohaks sai mulel aga jõe ääres olev köitest ronimispüramiid. Oi kui tore oli seal üks öö kakerdada. :)

Reise on veel olnud. Ida-Virumaal Ontikal, Kalvis, tuuleveskite juures jm. Tallinnas on mitu korda käia saanud, mõnel korral neist ka orienteerumist harjutamas. Esimesel korral Männikule harjutama minnes tabas meid mõningane ebaõnn. Just kui jõudsime kohale ja saime valmis, hakkas vihma sadama. See paisus lühikese ajaga tugevaks tormiks. Mõne sekundiga olime täiesti märjad, vaatamata vihmariietele, vihm oli nii tugev, et mõnekümne meetri kaugusel olevat järve ei olnud näha, tuul murdis puid, äikest sähvis tihedalt. Ma ei mäleta hullemat tormi. Katkestasime 100 m autost eemal. Irooniline on, et tormi-iil oli peaaegu sama lühike.

Järgnevad paar korda olid paremad ja kaardilugemisega said tutvust teha Kairu, Renis ja Kersti. Kairuga käisime ka Keila Joal orienteerumas ja see koht valmistas mulle oma kenadusega meeldiva üllatuse.

Nii, kohe praegu midagu muud ei meenu. Teen nüüd teise postituse Erna matkast...

Lähipäevad

Lühidalt ja kuivalt viimaste päevade seiklustest.
Kolmapäev oli viimase ronimistunni päev. Midagi uut ja huvitavat ei me teinud. Lihtne rappelling, ka upside down, vanast tuttavast tornist. Neljapäev oli aga super. Taas Viborgisse ronima. Kuna vihma tibas, ronisid teised enamasti sees seinal, aga mina ei saanud jätta kasutamata juhust kaljuimitatsioonidel kakerdada. Seekord oli natuke "lõbusam", sest vesi kivi ja käe/jala vahel ei mõju haardumisele just kaasaaitavalt. Sellegi poolest ronisin 3 rada. Espen ja Gabor proovisid ka kumbki ühte rada ja selle ooteaja kasutasin siseseinal kahe raja läbimiseks. Aga ronimissein ei ole enam kuigi erutav, kui kaljut katsuda saanud.
Reede oli lihtsa orienteerumise-matka päev. Sihtkohas jutustasime ja küpsetasime lõkkes pizzat. Jep, pizzat. Täiesti võimalik ja maitsva lõpptulemusega. Peaks ükspäev uuesti proovima.
Laupäeval pidasime võltspulmapidu. Kohati tore.
Aitab, ööd. :)

Kajak on ägedam kui kanuu

Reedene ommikupoolik möödus kajakides. Tekime rescue exercise' ja lõbutsesime niisama harjutusi tehes ja mänge mängides (nt last man standing). Vääga vahva. Ilm on mitmendat päeva kena, kuid reede oli lisaks veel tuulevaba! Natuke ebemeeldivam on, et kuna olin üks vähestest, kel polnud wetsuiti, sain kannata. Mitte vee tõttu, mis polnudki Tange järves nii jahe, vaid päikese poolt. õlad ja käed on siiani päris valusad.

Samal õhtul tegin väikese katse - kaua suudan turvavarustuseta meie ronimisseinal püsida. Ronisin aeglasel tempol horisontaalselt. Maha hüpates olin seinal olnud 19 minutit ja 26 sekundit. Oleks aega teadnud, oleksin pool minutit kauem seinal kükitanud. Järgmine kord sarnast katset tehes liigun optimaalsemalt.

Superkogemus Norra järel

Eilne oli super! Ronimisklass läks Viborgi højskole ronimiseintele. Spetsiaalselt ronimiseks tehtud kaljuimitatsioon - oi-oi kui lahe! Parim pilt, mille etkel netist leidsin:Lõõskava päikese all ronisin läbi 4 rada. 5ndal jäin 2/3ndiku peal jänni ja olin sunnitud peale käte väsimist katkestama. Igatahes, tahan ka sellist 11,5 meetri kõrgust kivi oma tagahoovi! Siis ei peaks 2h ajapiirangutega võitlema.
Ronimise lõpuks olid sõrmed kanged ja põlved verised. Kaks küünte alt musta sõrme ei tekitanud mingeid probleeme, ehk adrenaliini tõttu. Lisaks tunnen, et kogusin enesekindlust juurde.

Täna käisime taas militaarsugemetega takistusrajal end kraapimas. Lumi ja jää oli asendunud päikese ja rohelise muruga. Midagi vaimustavat rajal polnud, uudsus läinud.

Olen mõnevõrra taas jooksma akanud. Alguses jooksin lihtsalt kenas künklikus metsas. Siis hakkasin sõpru sinna vedama. Ja nii on päris mitmeid kordi vudida saanud. Täna Mind&Body tunnis oli lamedamal maal joosta vaja ja üllatuslikult jätkus mul staminat ja kiirust. Polnud eriti pikk distants, kuid siiski üllatasin end. Kas akkan taas rohkem jooksma?

Rope is my favourite toy

Helloo, lazy blogger is back once more! U can't believe what motivated to write. A picture! Just one amazing photo I saw minute ago on Petzl.com website. Here it is:
During recent months I've got a varied taste of climbing and rope disciplines. I've climbed on trees, rocks, via ferrata and walls. Rappelled on trees, rocks, walls and without support for legs. Also upside down. And I love it! At this moment I'm making a research of equipment what should I acquire and that's how I reached to Petzl website. Petzl's stuff is damn expensive though.

Norra matk

Piinlik. Nii piinlik. Taas blogi soigus. Vahepeal palju juhtunud. Näiteks Amsterdami reis. Ehk ühel heal päeval meenutan kaugemat möödunut, kuid nüüd Norra reisist.
Long story short - see oli fantastiline! Aasta sündmus senise seisuga.

Nüüd veidi detaile. Reis põhja poole algas Transititega. 12 aeg astusime Hirtshalsis kolmeks tunniks Color Line' SuperSpeed 1 laevale, et ületada Taani ja Norra vaheline vesi. Kristiansandist liikusime veel umbes 40 km põhja suunas (ja alaliselt ülesmäge) Ogge järveni. Saime 9 kanuud, panime pakid pardale ja sõudsime mõned kilomeetrid sobivat kämpimissaart otsides.

õhtu möödus rahulikult - tegime süüa, chillisime ja kesköö paiku ronisin presentkatusealuse alla tuttu.
Järgmine hommik kanuutasime õpetaja Voldby, Alexi ja Andersiga teistest varem minema, et sobiv rapelingu paik leida. Leidsime ja pool päeva laskusime köiega kaljult. Päike lõõmas ja ilm oli tsärgigi jaoks liiga palav.
Lõuna järel algas kanuumatk, et uus saar leida. See reis kujunes pikaks ja baasi tegime järve teises otsas. Vahepeal kostitas meid lühike vihm, mille järel taas päike võimutses. Kava oli suht sarnane eelmise õhtuga - väliköögiga söök, lõkke ääres istumine ja kesköö paiku olin taas viimaste seas, kes magama ronis. Meie rühm taas presendi alla, osad telkidesse.
Kolmas päev ja peale pakkimist taas kanuudesse. Seekord suundusime tagasi starti. Keskpäevaks oli kanuutamine ühel pool. Rendipunktis pidasime lõuna, tegime osadega kümbluse järves ja saime dushi all käia. Tagasi bussidesse ja järgmisesse punkti. Sihtkohaks oli Hansu, teise õpetaja, mägihütt.
Bussisõidu ajal juhtus sama, mis eelmisel päeval - vihmasabin keset kuuma päeva. Kuid selleks ajaks, kui oli vaja maja juurde ronida, oli taas kuiv. See lihtsutas liikumist hoone poole, kuhu ei vii ükski autotee. Ainus viis sinna jõuda on umbes 10 min ülesmäge metsarada.
ülejäänud päev merepinnast pea 300m kõrgemal olevas majas möödus lõõgastudes. Mina nt võtsin oma lamamismati ja läksin metsa magama mõneks ajaks.
Neljanda päeva esimene pool oli jalgsimatkale pühendatud. Natukene orienteerusime, kuid see läks varsti üle matkamiseks mööda jõeäärt. Turnisime kivistel metsaradadel, imetlesime loodust, läbisime kümnetesse meetritesse ulatuvaid kõrgusvahesid... me likes. :) I-le pani punkti varustuse tassimine mäe alt autodest baasi. Ei olnud eriti väike küngas ega sile rada.
Koht kämpimiseks oli super. Kalju ääres, mis ühes kohas katusealuse moodustas. Samas kõrval pisike järv. Kaljudel mitmed ronimisrajad, üle järve jookev ahviraudtee tross... :) Pealelõunat sai kolm ronimimisrada harjutamiseks üles seatud ja ahviraudteel liuelda. Fun. fun, fun, ja õhtusöök oli ka päris hea. Magama läksin riskiga - magamiskott lageda taeva all. õnneks tuli kuiv öö.
Hommikul tirisin endast puugi välja (eelmisel õhtul leidsin kolm puuki enda peal ringi uitamas) ja
jätkasime kaljuteemaga. Voldby seadis üles köiega laskumise punkti 30 m kõrgusele. Esimene pool sellest oli kalju jalgade all, teisel poolel aga lihtne rippumine. Ka oli samas via ferrata rada. Neid ja ahviraudteed fännasin, ka ujusin järves veidi, kuid olin eelmisest õhtust liiga kurnatud, et ronida.
Ennelõunat pakkisime asjad kokku ja selgus, et alla tassimist vajavaid raskeid kotte palju. Enamik rahvast olid gruppide kaupa eelnevalt raftima läinud ja see tähendas, et pidime nüüd iga üks kaks rasket kotti alla tassima. Alla me jõudsime, aga mina olin seejärel suht läbi. Peale selle pidime kiiresti parvetama minema ja meil polnud aega ka lõuna jaoks.
Märjad parvetamiserõivad selga aetud, hüppasime bussi, et stardikohta suunduda. Nüüd juhtus aga väike õnnetus - samal ajal kui ma bussi astumisel piilarist kinni hoidsin, tõmbas Voldby esiukse kinni, koos minu sõrmedega. Tegin karjatuse ja sain sõrmed tagasi. Veidi valus oli küll. Hakkasime aga kohe liikuma. Millegi pärast oli järgnev 5 minutilne bussisõit päris raske - sõrmed tegid valu, kurnatus ja nälg panid mu iiveldama ja järsku hakkas palav ja higistus. Kummipaadi tassimisel oli minust vist vähe kasu ja ma täpselt ei mäleta, kuidas ma seisin. Hiljem ütles Margus, et parvetamise juhenduse lugemise ajal olin kaame ja sain küsimusi, kas ma ikka võtan osa. Kaks töövõimetut sõrme aga mind ei takistanud. Enne paati hüppamist sain sõrmed mõneks sekundiks külma jõevette kasta ja sealt edasi hakkasin taastuma.
Kummipaadiga raftimine algas ülesandega, mis saatis igaühe üle parve vette. Harjumiseks veega ja õnnetusjuhtumis käitumise harjutamiseks. Edasi saime mõne hüppe ja minikärestiku maitse, kuid ei midagi metsikut ja õige pea saigi lõbu otsa. Igal teisel päeval oleksin ehk veidi nina krimpsutanud, kuid mu olukorda arvestades olin sõiduga rahul - sain maitse, meeldiva, suhu.
Saime lõpuks süüa ja naasime Hansu hütti. Olin täiesti läbi, kui majja jõudsin. Magasin enne õhtusööki, peale toitumist mängisime mõne raundi kaarte ja uinuma pugesin rõdule.
Vara-vara hommikul olin vihmatibade tõttu majja taganema sunnitud. Sain veel veidi magada, enne, kui uude kohta ronima läksime.
Käisime seda kaljut ühel õhtul paar päeva varem piilumas ja kuna meile meeldis, mida nägime, võtsime sellel turnimise plaaniväliselt kavva. Tegin ka paar ronimist, kuigi kahe valuliku ja küünte alt lillade sõrmedega oli see mõneti ebamugavam. Lisaks saime natuke vihma, mis kalju libedamaks tegi. Aga seda ekstreemsem. :)
Tegime samas lõuna ja hakkasime koju liikuma. S­õit möödus suhteliselt sündmustevaeselt - mõned tunnid bussis ja laevas istumist.
Kuigi mu kirjatükk igav, oli reis kokkuvõttes super. Ilm oli hea (Taani tundub nüüd nii külm), päikest saime palju ja seltskond oli tore.
Nüüd ma magama minen. Hambaarsti külastus ja testid spordis (kuigi ma pole veel Norrastki taastunud) ära väsitanud mu.

2 weeks

I haven't published a blog post over 2 weeks now. But I was pretty sick meanwhile. There were couple of days where I laid in bed most of the time and I skipped all lessons which needed activity. It took time to recover but for now I'm ok.

I couldn't skip Outdoor lessons though. Last week we had Stratego and some fieldgames but the real fun came with rappeling. We were in the same place as last semester's start. This time we used different security so the process was faster. Also, beside 9m wall we also had opportunity to go a bit higher, to about 12m. I had time to took 3 9m slides and 1 12m.
We had nice plans for this week Outdoor. We had to go camping for overnight. But teacher fell ill. Still, seven brave students decided to took the trip anyway, without teacher. Teacher agreed, gave us some instructions and off we went with out big bags. It was fun. We made fire, cooked and slept in wooden shelter. It protected us from cold ground, wind and rain but the temperature was the same as outside as it had no door. I had plan to make the similar camp in Estonia while I was there but lazyness conquered me. I'm glad I was able to do it now.

Considering sport we have played some volley- and basketball, made different physical exercises, also in fitness room, swam, went in sauna... Ok, the last one isn't exactly a sport. But overall - we have moved and sweat.

It's hard to write today so I finish here. We will have some new students today so I will go and get ready.

Danish river in Feb

My health wasn't any better in yesterday. I was in bed most of the time and I skipped Powersports and Mind & Body. I still dragged myself to Outdoor class as we went shooting.

I haven't shoot from sport rifle (or any other firearm for that matter) over 10 years so it was fun. Overall scores of our 20 people group were very close to each other but... I was the best in class. :P I scored 184 points with 25 shots. At the end I had a little conversation with shooting club guys. One of them showed his score from the same day, which was 5 points higher, and asked me to come back some day. I said that I even might, and then I will also bring my glasses. :D Their surprise reaction was funny. :P

My ankle was about 80% ok in yesterday, but today it's almost completely fine. That's good. Also the cold is leaving slowly, not so much coughing and blowing the nose anymore. But the health in tomorrow is open issue because of our today's Outdoor surprise.

Well, the task wasn't so hard. All we had to do is jump to river, with clothes. Sure, this is not Estonia's winter but still, it's February, there is snow, there are minus degrees outside and the water was about 0 degrees.
I was the 3rd jumper from my group. The water was cold but not as bad as I thought it would be. It was refreshing for sure. The biggest surprise was the breathing although we were warned about that before. It's hard to make big breath and talk in cold water.
The clothes changing was also outside, human wall blocking the wind. My dressing was quite fast although if there would have been a bit more prep time I would have been able to optimize the process more. The overall experience was awesome and I would like to try this again. Tarmo, if you are reading this - our old "late autumn swim in Viitna lake" plan have to take part!

I ran home, sat on our cold sauna for a while and that may be the end of this week's big actions. Will see.

Sick as a dog

Damn! Yesterday my ankle went a lot worse. By dinner time I almost wasn't able to walk, it hurted like hell. I was really disapointed and surprised how come such thing happens with me twice. Some nice hungarians gave me some bandages and I kept those on all night.
Luckily at morning my leg was a lot better and now I can almost walk normaly. It still hurts in some positions but it should be ok soon.
My cold is worse though. I cough and sneeze all the time. All those things makes me quite sick and therefore I skiped today's swimming and running. Will see how things goes.

Basketball, finally

Some gymnastic things, volleyball and basketball are filled last day's sport lessons. Fun is a bit smaller because I got some head cold and it's a bit painful to breath hardly. Also, I fell today while playing basketball. On my ankle, this time on the left. Different thoughts run through my head but as I was able to move my foot I was lucky. After few minutes of limping it was ok. And it was ok until half an hour ago when it started to hurt a bit. Maybe I stretched it a bit too much later. I'm sure it will be ok soon.

Weekend was peaceful. Had some fun in swimmingpool etc. Speaking of pool - I was able to get a lucky win over Alex in our first and so far only billiard game. But at the same time I have lost couple of not so strong games. My unsteady performance makes me uneasy.

Indoor's Outdoor

Today is big relaxing day. As my body still hurts because of Thursday, it's good thing to have.

Yesterday's Outdoor was a bit unusual, really a surprise as teacher warned. We went to downhill skiing. I'm not fond of skiing but alpine skiing has been one of things I've wanted to try. I had a bit fun in kid's hill and learned some basics but I can't say I love this sport so much. Considering the skiing center - it's a joke. Supposed to be one of the biggest in Denmark, it had only one smallish hill for adults.
Following skiing we visited waterpark. It wasn't so big either but swimmingpool, jacuzzi, sauna and sliding tunnel were present. It was fun.
Nothing else to report only that I won the first and so far only game pool with Sebastian. He is very good and most probably he hold himself back, but my lucky win still felt good. :P

Outdoor rocks

Yesterday's morning's swimming lesson was good. Learned new stuff, eg one have to make movments in the water do not drown. Other activities weren't so interesting. But today has been crazy day. I've had 3 showers which means it has been quite sweaty day.

In Powersports we played floorball and modified foot- and handball. Right after that was Mind & Body. That was hard - switching between seven freeweight exercises, running for resting. Although challengeing, it was cool.

The best was Outdoor lesson. We got some basic map reading theory and after that went to forrest for 2 hours to practice. After some points we devided into small teams to find points individually. I teamed up with chillipaprikan guy. And I'm glad to report that we worked well together. As a scout back home he also knew already how to orient so whenever I got some doubts we cleared it up together quickly. He was also willing to move mostly by running so our tempo was better than others. We were only team who "took" all 4 points by reporting numbers (which were 7, 52, 70, 106 if I remember correctly) and we were also one of first to reach back to school. So I'm happy. :)

I was kinda surprised that I was able to run after first to exhausting lessons, but after Outdoor I was finaly relatively empty. Still, one more thing needed to be done - the visit to police station. No worries, just some administrative things. :)

After such day I feel about as tired as after 10km Sügisjooks run. Tonight's sleep will be sweet.

Tests

Today's sport class was cool. We made different tests, including beep-test, learned different stuff about body and measurements etc. Not less interesting was climbing on climbing wall. At evening teacher walked around and told that he goes to climb and if I want to I can go. I invited some friends, some guys just came and saw and at the end there were quite a few climbers. It was fun. :)
After that we shoot a basketball a bit. Also fun. But now I'm preparing to go to sleep as I have to wake up at 7 to swim.

Ordinary monday

Monday, with first sport lessons. Some introduction and games in inside and outside. Nothing groundbraeking really. Still, my legs from knees to toes are full of a bit painfull black-and-blues.

We got offering to go ski to Norway. As I'm not so fond of skiing I guess I will pass.

I also visited one creative lesson which again proved me how talented many of students are. Amazing!

Sleepy sunday

Lazy resting day is ending. We made again a little walk with little group, witch included a little snowfight (fresh snow fell at night) and sledging. A short basketball session, few pool games and sauna were today's highpoints.

Champ :D

Uhh, cold cathed me. Probably yesterday in Outdoor. My nose is red and throat so-so. Hopefully this big load of "tea with honey" and whole onion will fix me soon.
But this didn't stop me to win the pool tournament and get the title "the best player in school." :D I don't take it very seriously though. Games weren't so hard and I had some luck. And in my opinion the best players even wasn't competing. It seems to me that this time we have some very good players and the whole group's skill level seems to be higher.
Has been a fun but a long night so time for some rest. :)

Can it it be any better?

Busy days! Haven't had time to blog until now. Let's write down a glimpse of last days actions.
Well, regular lessons started. Thursdays will be a pretty hard days from now on if I can lay down judgement based on the this one. PowerSport > Mind & Body > Outdoor. The first PowerSport was indoor football, but somehow it was extremly demanding. I haven't been so exhausted for a long time. Beside being hard, our 3 member team got beaten 2 times from 3, once from team with 2 girls. :D I actually hurt my leg a bit with one bad hit on the ball but it got well quickly.
Mind & Body is basicly training program to test how long your body and mind will keep on going in intense work.

First Outdoors contained a introduction part like what we are going to do, what are everyone's experience and expectation etc. We also got to be first hours in outdoor doing teambuildings activities. Eg building up a trust - as a row we had to follow the first one to somewhere (on the icy road) being blindfolded and climbing up from hill using rope, still blind. We also made the stage jump, which is falling from height while others catch. I may as well name some other team games we played - minefield, saving barrel, spiderweb, crossing imaginable river with A-walk technique, measuring river's speed, making big enough fire to burn through a rope, boiling water, some puzzles etc.
We've been also busy organizing the first big party and then partying. :)

Overall feeling is great! The atmosphere is very enjoyable. I feel like there is a little fire in me. I feel happy, lucky, full of energy. My dear friends in Estonia may get upset now but truth is it's very hard to feel like that in Estonia. Back there the fun moments are brief and limited with boudaries. Here I feel I'm a different guy - if I have any positive features then those are multiple times stronger and I have always excitment in me. I feel alive and I live. It's so good to be here. :)

For the final note - I chanced the name of the blog. It started as our Xdream team blog but advanced and degressed soon. It became egotisticaly more about me and less about Arxxx and Oss. They had no time to join in to my adventures although were always asked. So, the blog "3 brave freinds" is now instead"Isamareeturi memuaarid". The new name was suggested by my 2 best friends in Estonia.

That's it for now. I'll go to play some tournaments now and if I'm not too tired for todays walks in town I may watch a movie what I borrowed from town's library. Be good! :)

Gender battle!

I had no time to post a blog yesterday so few words about that. Well, some rules and duties got presented, and we had a little longer singing session. But the most fun part were teambuilding games in gym. Games like Puppies vs bulldogs, cats vs mice round game, birth of the bear, "take someone and bring to chosen place whatever what", virus and hospital etc. Fun, fun, fun!
Activity group was greated. In some reason I'm the only foreigner who joined. I can't remeber exactly but I think it was so also last time.

Today we had a tense "Gender Battle". Boys vs girls competed in 4 categories. Those were opera, art, cakehouse and rap. And boys won closely! It's quite amazing as I was told that boys haven't won before. Last year we lost for girls too. Anyway, the winning-loosing thing isn't so important. The main thing is that as last time, the whole thing was fun. Preparation process a bit, but the final presentations were fan-tas-tic! So much fun and surprises what people can make with short time and good teamwork.
The great mood was soon cooled down as we had to go a little walk. It was about 5km and took over half an hour I can imagine, but as it was raining, a bit cold and wind and in some places slippery (typical Estonian weather, i would say), it wasn't so enjoyable for everyone.

What else? Few random facts maybe - there are 16 foreigner. I still don't know how many there are us in total. And the Amsterdam trip should take place in April. Ok, till next time. :)

Second day in paradise

Hello! Nothing extreme to report. And the adventure, a small town-introduction tour, wasn't so groundbreaking.
Today we chose our subjects. My main subjects are again Outdoor adventure and Sports. Plus there are many minor subjects (yeah, mostly sporty). We had some more teambuilding activities-games in gym and other hall, little art workshop "design-your-door" and... well, just another fun day. Still in "learning names and getting new friends" process.
Take care!

Back in paradise

I'm back! Back in home! In Denmark! It feels fantastic!

The bad side is that today was winter Xdream and I wasn't there as I had to come here...

First of all - I've been very lazy considering the blog and I'm sorry about it. Of course I can't remember my latest doings so well anymore but I guess my most "extreme" actions in Estonia, in those few weeks I were there, were sleding in my way and sauna. Sleding in my way means that once in the country side my dad drove with tractor and I hold on in back of it with my hands and sleded in at least 50 cm deep snow. Without sled. Hundreds of meters. It was great and snowy fun.

Sauna is worth mentioning as it contained jumping to snow. We did it in New years eve and in next weeks also. The most interesting jumps were when outside had -22C. Coming from +90C sauna means that the difference between temperatures in mere seconds were over 110C degrees. At least I'm impressed. Those were great jumps - I hadn't had opportunity to jump in snow for years.

Also I had some very nice social meetings/evening with my dear Estonian friends but nothing extreme. We visited icy Valaste waterfall in one night but it would have too dangerous too try anything there.

So many things were left out from blog since my last Denmark stay. Eg very muddy but fantastic bike trip in hilly forrest, my first time on skates on ice (I didn't fell and I was getting better fast - at the end I was a bit better than some who were on ice 3rd time. skating is certainly a thing I want to try more), some trips, one to old castle, nice workout on spinner, some swimmingpool, sauna and gymnastic actions, musical therapy etc. Damn, why was I so lazy/busy to write those down...

It was hard to leave from all those nice and talented people. It were the best time in life. But now I'm back and I hope that this stay would be even better. :)

Today has been interesting day. Hour long drive with car to airport started from place with temp -26C. After a little drive the car termometer showed -32C. Cool, very cool, in the word's first sense. Two sleepy plane flights went well, as well two train trips. In the last train I met a girl from my old course. It was so nice to see her. :)

After a walk in Denmark's "summer" (there is only few minus degrees and few cm deep snow), first thing I saw when close to school were old classmates! I actually don't know why they were here but it was nice to see and talk to them.

After hugging and sending them away it started to emerge how many of my old classmates are back - beside me 7 Danes! Nice! I also have met a lot of new guys but as the group is considerably bigger in this time it's gonna take a while to remember everyone's names. We had the first icebreaking activities too - introductions and games in gym.

Ok, I may have forgot something now but I feel I should go to rest now. Let's keep fingers crossed and hope I will write more from now on. :)