Sunday, November 8, 2009

Amazing life

Wow! Yesterday I had maybe the best party so far! It all began with nice gala (and I had date with the most beautiful girl) but everything went for better and better. Good food, what was served by teachers(!), dancing, musical performances, even illusionist! It was a lot of fun! Part of it was maybe because I was unofficially celebrating. Namely - yesterday in Viborg hospital I got the black shell off. The bone is not perfect yet but it's healing and I can use it.

Beside some table tennis, frisbee and fitness activities I've played some pool in our bad table. I was kinda worried that when I learned to play in one leg I don't know how to play again with two. :P But it's no problem and I'm doing fine.

So, this weekend has already been better than last one. Of course last weekend was nice too but it would have been much better if I would been one of those who returned from amazing Norway trip or finished local running competition... At least I got nice rock from Norway and I was able to cheer out runners.

Regardless some setbacks this is the best time in my life. :)

Friday, October 30, 2009

"It's a miracle!"

It's official: sporcle.com plague has conquered the school. A lot of people are playing it constantly a lot of time. Actually as I've done most of interesting games already, I reached on a "next level" - I already started creating games and one is done. Also found one quiz so full of mistakes that I spent a half an hour to write a long comment mentioning all the mistakes and what is correct. Yeah, sporcle is addiction. Today when we stepped down from a train in Århus, my first sentence was that we have to find a PC to play sporcle - and a shaked my hands. That was a joke of course. :)

Yep, we went in Århus. It was a simple excursion consisting museum visit, walking around (in my case rolling around) in city and in university campus. Most interesting place for me was a chuch and not because of the church but because of me. :)
I let everyone inside and tried to walk. And I could! So I limped behind until they saw me. And then it was time for jokes! Eg. "Hallelujah! It's a miracle! He can walk again! Oh praise the almighty God!"

Most of the time I was still in the wheelchair as my pace is very slow and as we traveled quite a distance (oh it was an exercise) I didn't want to overload my leg. But being back home and parked my "car", I don't think I'm going to use it anymore. It fantastic, awesome, magnificent to walk, even if I'm not yet completely okey. I'm not sure what will the doctor say as there is still a week until her deadline...

Thursday, October 29, 2009

Wednesday of thinking

Today has been somewhat crazy. At morning I saw how some friends played questionnaire games and in the same time praising how good it is. Well, it IS! And extremely addicting! Today I have played those games maybe about 7 hours! And almost never alone. If somebody tries to pass and looks on the screen then he/she is hooked for a long time. Sometimes we had 5 or even 7 persons screaming and guessing and cheering. A lot of fun! Actually I've tried to write this blog a long time but as some guys are playing it currently ("one more before sleep", "one more" etc) I have some distractions, so to say. Anyway, if you are brave enough to check: www.sporcle.com

Also played a table tennis today. Fun game. :)

Wednesday, October 28, 2009

And now in english!

All of the sudden most of my friends are now english speaking and to answer the request I do the current blog post in english. In my bad english. :)

Yesterday Tina, one of sport teachers, told that local running competition is in Sunday. 6 or 12 km. I would go, but my leg is broken...

Also, there was a Norway trip meeting. What to expect, what equipment is needed etc. Oh I'm so ready for rafting, climbing, hiking, orienteering etc but because of my leg I can't go... Grrr....

Yesterday in gymnastic lesson Pernille had an accident. She fell badly and her leg was the victim. Luckily I still had iced peas in fridge and those were useful. Seemed that her leg was much more painful than mine when I fell. Therefor she went to hospital. Nothing very bad happend and soon she was able to walk. :)

My roommate Laszlo surprised me in gymnastic. He has experience with acrobatics! Jumps from springboard and making saltos in air was piece of cake for him. Cool!

For today's sport lesson we needed to prepare some exercises. I was in streching group. Yesterday I was up very long to prepare - to find exercises, group those, find the suitable music... but most of that was useless. My music was not used and only fifth of exercises were used due time constraints etc. Useless job is one of very few things I really dislike. Still, the outcome wasn't bad and I educated myself by doing research.

Later there was a little indoor football match and against Karoline's suggestion I went to be a goalkeeper. Being in a wheelchair I obviously wan't in my best, but I was able to keep 4-5 balls off from goal. Actually one ball hit directly my bad leg but luckily it wasn't painful. That's a good sign I hope. My leg is healing. That, or my nerves are completly dead. :D

Our group surprised me more. With an hour or so our sport team (pluss some visitors) learned a choreography program (with duration about 1.20 min) from scratch and were able to execute it pretty well.

Also the Iogikok (aka vollyball, leg breaking sport) lesson's guys were permanently seperated for 2 teams and from now on we are battleing against eachother. Considering we haven't had a lot of lessons we (or they who can play) are playing impressingly good.

That's all for now. Be good.

Saturday, October 24, 2009

Ajude kasvatamine

Enne Berlu jutu kirjutamist tulin teistsugusest aktiivsest tegevusest kui tavaliselt – vaimselt. Lauamäng ”Trivia Pursuit” sundis ajusi ragistama. Aga mul läks väga – väga hästi. :) Tuletas meelde kunagi Madise juures mängitud teistsugust lauamängu, kus ma esimese mänguringi jooksul tegin vaid ühe vale arvamise. Lõpetasin esimesena ja läksin huvist teisele ringile. Olin jõudnud teistele järele poolele teele , kui teine koht lõpetas. See ja veel mõned kogemused kinnitavad, et pean alati kuuendat meelt usaldama. Võimas tööriist, aga mu senistest eneseanalüüsidest pole ikka veel piisavalt.

Mängudest rääkides – täna läks suhteliselt hästi ka piljardis. Kianiga mängitud kolmest matshist võitsin kolm. Rohkem ei jaksanud mängida, sest ühel jalal ringi kekslemine ja stabiilsena hoidmine pole pikalt eriti lihtne.

See nädal on veidi mööda maad rännatud ja ajalugu nähtud. Füüsiliselt aktiivseim tegevus on tõenäoliselt olnud lauatennise kursa. Seda saan oma olukorda arvestades suht edukalt ping – pongitada. Lahe mäng pealegi. Ülejäänud tegevusi olen enamasti vaadanud, ja kuigi põnev vaadata huvitavaid ülesandeid, lööks hea meelega kaasa.

Aga tundub, et jalg paraneb. Valulikke momente on üha vähem. :)

Berliinis palju germaane!

Publiku nõudmisel katsun meenutada reisi Berliini, mis leidis aset 42. nädalal. See saab olema raske…

Minek võrdus terve päeva bussis istumist, kuigi vahepeatuseid oli. Et poolsihilikult olin eelmisel ööl jõudnud magada vaid tunnikese, siis sai suur hulk ajast veedetud silmi looja lastes. Oma suure musta jala tõttu sain koha esireas ja üksi kogu pingi, aga sellegi poolest oli reis suht ebamugav – jalale polnud head asendit.

Meie mitmepäevase sealoleku puhkehetked toimusid kohas nimega Hotel Transit Loft. Odavapoolse muljega, kuid puhas ja elatav. Kohutav oli muidugi, et fuajees, mis asus 3ndal korrusel, oli lubatud suitsetada. See ja omamoodi vastuvõtulaua teenindajad viisid maine minu silmis madalale.

Saabumisõhtule järgnev päeva algas bussituuriga. Giid juhatas bussi mööda linna ning lobises sellest ja tollest, samal ajal kui turistid läbi aknaklaaside pilte klõpsisid. Üks paarist peatusest oli jupikese Berliini müüri ääres, kust tükikest ebays müümiseks võtta ei saanud, kuid kunsti fotoseerida võis.

Hauptbahnhof – Lehrter Bahnhofi juures laadis buss oma reisjad maha. Ees ootas Hamburger Bahnhof muuseumi külastus. Modern Art, mis meid avasüli kunstimaailma meelitas, oli tegelikult kreisi ja pigem traumeeriv. Hoopis huvitavama elamuse kollekteerisin mina, kes ratastooliga ringi rallis. Sain sõita liftidega, mis esmapilgul tunduvad sõitvat treppide käsipuudel. Aga oi kui aeglased need on…

Muuseumist välja pääsedes tegin otsuse. Ekstreemsust otsivale hingele sobiva otsuse – minna tagasi hotelli omal jõul. Mul oli ühistransa 3 päeva pilet taskus, kuid tahtsin seigelda ja testida. Kaart hambus/pihus, veerisin tänavanimesi ja orienteerusin. Jalgrattaliikluse tõttu on enamik äärekividest madala randiga ja ratastooliga läbitavad. Mõnevõrra kurnavamad olid künkad, kust end üles pidin veeretama. Ka munakiviteed, mida just vähe pole, mu lemmikpinnaseks ei liigitunud.

Kaks tundi hiljem jõudsingi hotelli, kus tunnistajate imestused/komplimendid ära teenisin. Aga sellegi poolest ei kavatsenud ma edaspidi vabal tahtel sellist retke ette võtta. Põhiliselt just liikumisvahendi olukorra tõttu – selle otsejooksuga saaks edukalt liikuda ringteel.

Kolmapäev algas Neue Nationalgalerie külastusega. Sügavaima mulje jättis Paul Delvaux‘i „Der Wachmann II“ (1961). Ja kui me juba seal kandis olime, siis käisime läbi ka Kulturforumi. Sealsed vanad maalid olid juba vaadatavamad. Meeldivaim oli Pieter Jansz. Saenredami ”Colosseum in Rome (überfall auf eine Kutsche) (1631).

Samasse päeva mahtus veel veidi reisimist, nt Brandenburgi värava läbimine ja ümber Reichstagi hoone tiirutamine. Hotelli naasmiseks kasutasin aga kohalikke bussi- ja trammiteenuseid, mis Eesti analoogidest paremal tasemel.

Neljas päev Saxamaa pealinnas, külm ja märg. Kõik ikkagi bussi ja Holocaust Mahnmali juures maha. Sealt edasi uuesti Reichstagi, et seekord ka sisse astuda. Õnnetuseks on kuppel just puhastuses ja sinna ei pääse, küll on aga avatud katus. Saan maitsta invaliidi eeliseid – erisissepääsust hoonesse, eelisjärjekorras lifti. Ei mingied tohutuid järjekordi. Paar pilti katusel klõpsitud, taas Brandenburgi alt läbi ja bussiga Alexanderplatzile. Vaatan sovietide tehtud TV torni (Fernsehturm Berlin) maapealt, aga kuna olin vahetult enne saanud infot, et ülesminek on suht kallis ja pole oma hinda ja järjekorra ajakulu väärt, veeren sellest oma liikuva tugitooliga lihtsalt mööda. Et pole eriti isu rohkem ringi rallida, naasen hotelli. Et Ossil Eestis samal päeval sünna, oleks tore olla peol ja saunas... aga võtan oma raamatu ja loen hoopis seda.

Reede, lahkumine. Ees ootab piinarikas loksumine. Rohke magamise tõttu ei tule magamisest enne pealelõunat midagi välja. Lihtsalt lõpmatu ebamugavus. Ja varsti pärast piiri ületust jääb buss seisma. Kuigi mõõtmine näitab, et kütust paagis veidi on, aitab juurde valamine bussi siiski taas liikuma. Õnn, et Statoil nii lähedal oli, vaid paarsada meetrit jalutamist.

Plaanist paar tundi plaanitust hiljem saabume lõpuks sihtkohta. Kõik õnnelikud. Kõvasti vatti saanud bussijuht kindlasti ka. Suht tore reis, kuigi mulle veidi võimalustevaesem. Õhtustest baaride/klubide/kontsertite külastamistest loobusin, sest peale päeva rataste veeretamist ei olnud jaksu/viitsimust veel kuhugi komberdada. Vot.

Saturday, October 10, 2009

elu äktsionita

4 nädalat veel pean kahest kohast katkise jalakondi ümber musta kesta hoidma. Seejärel taastusperiood. I'm so out of action... Suurimaks aktiivseks tegevuseks saaks peaaegu et söömist nimetada. Söögist rääkides - täna sai aidatud suuremas koguses pizzasi teha, sest kokad olid kuhugi plehku pistnud. See oli teine suurem askeldus köögis peale koogimajakese tegemist.

Huvitav on, et pea kõigil on spordiriietuses mingi ese hummelilt. hummel on Taani kohalik spordibränd, mis nähtavalt on suur konkurent Nikele, Adidasele, Pumale, Reebokile etc. Huvitav, kas peaks ka Eestimaist eelistama hakkama ja edaspidi ISCi ostma...

Thursday, October 1, 2009

Krõpsti

Täna sai pool päeva võõra maa tervishoiusüsteemidega tutvutud. Tulemus peale röntgenpilte on, et jala ümber on suur must lahas. Vist kipsi asendus, et murtud konte koos hoida.
Enivei, minu aktiivsed plaanid on mõnevõrra rikutud... Eilset saalihokit ja tänast trenni põhiliselt ainult kuulasin-vaatasin.

Wednesday, September 30, 2009

Ratastool ruulib

Sain ratastooli. :D Lahe vidin. Natuke abiks ka, sest peopesad hakkavadki karkudest rakku minema.
1e jalaga on ikka raske. Dushamisel ühel jalal seista, hambapesul ühel jalal, tolmuimejaga möllata ühe jalaga. Tülikas, väsitav ja ebamugav.
Ma pole kindel, kuidas täna reketimänge toksima hakkan...

Tuesday, September 29, 2009

Päeviku postitus nr 1

Mõne sõnaga, mis toimunud on... niipalju, kui mäletan.
Viikendil sai mitu tundi ujutud. Bassein on siin pea alati lahti ja kui aega, võib minna. Sama asi saunaga, aga see saun... see on nagu Eesti saunade eesruum, kergelt leige. Imelikud idaeurooplased ei kannata aga sedagi.

Sai proovitud esmakordselt võrkpalli, mis ikka kätele valus-valus mäng. Käisime paar tundi bowlingut mängimas, kus 3st mängust võitsin 2. :) Piljardit on ka omajagu toksitud saanud, kuid nii laud kui kiid on oma paremast elueast kaugelt üle.
Eile toimusid mõned lõbusad ja ägedad spordiülesanded. Harjutusi kirjeldada ei viitsi, kuid rõhk oli tiimitööl, usaldusel, tasakaalul jms.

Täna sai veel üks ammune soov täidetud - sai tennist proovitud ja peaaegu 3 tundi. Täitsa lahe, kuigi vajab harjutamist. Sellele järgnes võrkpallitrenn, mis oli täitsa õpetlik.

Väike tagasilöök ka peo ja pillerkaari keskel - tänane võrkpall lõppes vigastusega paremale jalale. Päris tõsisega tegelikult. Midagi, mida mul varem pole olnud mäletamise järgi. Twisted ankle, kudas iganes see eesti keeles oleks. Jep, on valus. Jep, on paistes, Jep, on jää peal. Jep, käin karkudega.

Thursday, September 24, 2009

änksa!

Täna läks tralliks! Võïmlatrenn, sellele järgnes jalgpall ja just tulime rappelingust. Sebisin omale 2 laskumist. :)
Mõnevõrra kurnav, aga äge päev. :)

Sunday, September 20, 2009

Kohal

12 tundi reisimist ja kohal. Ongi siin maal ka internet, kuigi arvutid jätavad soovida. Igatahes on lahe ja tôotab tulla seiklusterohke aeg.

Tere ja kohtumiseni

Hei, ma tean, et mul pisikesi volgnevusi blogi(lugejate) ees, kuid katsun vea parandada asap. Praegu olen aga Tallinna lennujaamas ja minen Eestist mitmeks ajaks eemale. Et ma ei tea, kas mu uuel suure seikluse sihtkohas internet on leiutatud, aga lootust on antud.
Oki, gate avatakse kohe. Jatan selle toreda netiterminali nuud rahule. :) Jaan teid igatsema, edu. :)

Thursday, September 10, 2009

Kokkuvõte

Midagi suurt pole teinud, aga ikkagi on kuidagi nii kiire, et blogida pole aega. Lühidalt viimase aja seiklustest:

XDreami järel käisin taas maal transateenust osutamas ja õhtul Bambas piljardit proovimas. Tervis oli hea, polnud tundagi, et eelneva lpäeval miskit teinud oleks. Iseenesest ei olnud nii lihtne etapp. Aga küllap oli pingutus selline, mis taastus vaid une ja söögiga. Samas - Ossil olevat jalalihased valulikud olnud ja Kuldaril... well, Kuldar ütles, et vähemalt pea tal ei valuta. :D

Esmaspäeval reisisime Kärri, Kersti ja Kuldariga... kuskile. Mingi väike küla mere ääres Talnast veidi idas. Kärr sõitis, mina olin sõidujuhendaja. Ootuspäraselt oli Kärr väga tubli, vaid paar valusat käigu-siduri viga...

Samal öösel pidin sõitma veel Virumaale. Tühjal sirgel teel pimedas ja väsinuna sõita ei ole just mu lemmiktegevus ja vahepeal lasingi olude sunnil 10 minutiks teeääres silma looja. Maal sain magada 4 tundi, et siis Tartusse minna. Märkimisväärsetest toimetustest oli mul kavas kokku saada 6 inimesega. Päev mööduski ühelt kohtumiselt teisele hüpates, silma alla jäid Sirilin, Sille, Rein, Peep ja Asko - kallid/toredad sõbrad/tuttavad erinevatest eluetappidest. Käisin "väljas" lausa 4 kohas - Ülikooli kohvik, Suudlevad tudengid, Taverna ja Place, kuid oli aega ka uut silda ületada, jõe ääres patseerida, suudlevate tudengite kuju vaadata (mida ma pidin Arxxxi pulmas sel ajal täiesti võõra neiuga jäljendama :D ) botaanikaaeda (ja sealseid kolekalu) vaadata...

Öö sain magatud Tartus, et 6h une järel 6.39 rongiga Talna vurada. Rongis alustasin Karl Aderi lasteraamatu "Kui mina olin veel väikene mees..." lugemist. Nüüdseks on see läbi ja pean tunnistama, et see oli üks halb raamat. Vaatamata Partsi Juhani (lk 26) ja ühe rahvanipi mainimisest.

Õhtu külastasime Kersti ja Kuldariga Kärri. Kõigil oli oma ülesanne välja mõeldud. Plikadel oli mata ja keemiaga lõbus, poisid tegelesid arvutiküsimusega. Kärr küpsetas vahvleid, ja nagu ikka tema käte alt tulev kulinaaria, olid need maitsvad. :)

Tabasalu Xdream ja valusad õppetunnid

Loll, loll, loll!!! Mis mõte see oli minna A-raja rulluisu osale uiskudeta!?!?

Kõik algas ilusti. Hommik sujus ja täpselt 9ks jõudsime Tabasalu spordikompleksi kõrval pargitud. Asjad said võetud, Arxxx sai ümber registreeritud Kuldariga, varustusalal asjad sätitud, number 104 kinnitatud. Kuna radade vahetusel oli vaja vahetade nime, olime seekord nimega "Vaprad sõbrad". Stardikoridoris oli taas meie koht täiesti lõpus, millega me juba harjunud oleme. :)

Stardijärgne jooksukross oli ohtlikul rajal, kuid läbisime selle õnnelikult. Rulluiskude jalga panemise alast möödudes tundsime ennast mõne minuti ässadena, sest edastasime enamusi. :D Aga nagu arvata, libisesid kõik meist järnevate kilomeetrite jooksul mööda.

Tegelikult oletasin ma, et sprindil on ehk 4 km rulli. Tegelik 14 km oli natuke valus üllatus. Mõne km jooksime, siis hakkasid Kuldari jalad 101 kohast häda tegema. Edasi kulgesime jooksu ja jalutamist vahetades. Lisaülesandele jõudsime viimastena, kuid maakondade äraarvamine läks meil suht ladusalt ja viimastena me punktist ei lahkunud. Järgmiseks punktiks olime aga teistest juba pool kuni tund maas. Sellega oli meie võistluse käik otsustatud. Peale tohutu tagaoleku olime ka samapalju rohkem kurnatud.

Coasteleering oli ootamatu ja seetõttu elamusi pakkuv. Kuldar kukutas telefoni kondoomi panema hakates hoopis vette. Auts. Sumpamist vahejuhtum ei pidurdanud. Piduriks olin mina, kes taga lonkis. Sadu meetreid kuni vööni vees liikuda polegi nii kerge. Pealegi hakkasid kimbutama janu ja nälg. Sumpamise kurnatusest ei taastunud ma enne paari tundi.

Lõpuks vahetusalasse jõudnuna sõime - jõime ja läksime kindlalt viimast kohta hoides rattaga kimama. Minu tempo lõppes aga "väga väikesel metsarajal". Olin väsinud ja sõitsin ettevaatlikult, jäädes teistest mõnevõrra maha. Metsast välja saades seis paranes. Rattaralli legendilugeja oli taas Oss, kes sel puhul minu spidokaga rattaga sõitis. Harku järve ääres tundsin ära tuttavad kohad Harku järve jooksust.

Kanuule meid enam ei lastud ja tegime teise rattaralli kohe otsa, kui olime poole korraldajate spordijoogipaagist tühjaks imenud. Enne kõrkjate vahele jõudmist ajas meil harja punaseks viiene bemm, kes haljasalal kihutas ja seal oma tagasillaveo trikke tiirutades tegema hakkas. Oleks meil vaid Molotovi kokteil olnud...

Kõrkajate vahel juhtus väike intsident Ossi rattalt keti maha jooksmise näol, kuid see oli põgus viivitus. Karjääris seigledes tegime ära ka lisaülesande - kivitassimise. Meie lahendus olevat olnud ainulaadne - minu soovitusel tegime kahest rattast katamaraani ja panime kivi kahele pulgale toetuma. Hiljem mõeldes oleks tegelikult kiirem olnud ühe ratta kasutus, oleks lihtsalt tasakaalus hoidnud kivi.

Jalgsi osale meid jälle ei lastud ja algas tee finishi poole. Hetkeks tabas meid segadus, kuid usaldasime teiste tiimide suunavalikut. Vahepeal kihutasin, korra sõitsin mäest alla 30 km/h piirangu alas 33ga. :D

Lõpus tuli stardis olnud künklik koridor veel rattaga läbida, enne kui viimasele lisaülesandele sai. Sinna pidin minema mina. Seinaronimine! Jess, seda olen ammu tahtnud proovida. Kuigi pehme tallaga tossud polnud ronimiseks parim valik, sain enam vähem hakkama. Mingit kõrguse või kukkumiskartust ei olnud aega põdeda. Mida ma alguses alt vaadanud polnud, et valitud esimesel rajal oli üleval enne punast puudutamist vajavat lehte klotsidest hõredam ala. See valmistas mulle probleeme. Olin üles jõudes juba nii väsinud, et ei jaksanud ennast tõmmata-lükata. Küsisin, kas julgestusköiest tohib haarata, aga sain eitava vastuse. Tegin siis paberini jõudmise ürituse... ja nagu kartsingi, kukkusin. Ronisin poolelt seinast taas üles, mõtlesin natuke enne murekohta, "unustasin" köielt võtmise keelu, haarasin sellest ja hüppasin paberini ära. Sealt finishini polnud enam midagi.

Rattapesu ja söömise järel liikusime koju ja selleks korraks saigi kõik. Minul jäi suhu siiski mõru maik. Kogusime vaid napilt üle poole punktidest. Kõik on muidugi minu süü, sest tahtsin A-rajale minna ja seda veel uiskudeta. B-rajal või uiskudega oleks kindlasti paremini läinud. Esimesel rattaosal leidsime ühest kohast kaks B-raja kaarti ka. Ei tea, äkki oli seal mingi tiim ära surnud. Vaatasime neid põgusalt ja ahhetasime "kui väike ja lühike".

Päris mitu korda küsiti meilt, kuidas me nii taga oleme, "kas juhtus mingi õnnetus". Meie vastus, et rulliosa jooksime, andis ammendava vastuse kõigile. Tegelikult nägime üht või kaht tiimi veel rulli osa jooksmas.

Oss tegi taas väga head kaardilugemist. :) Tubli nagu alati. Nagu paar korda mainitud, Arxxxi ei olnud - ta pidi kodus "ehitama". Asendust jõudsin küsida rohkem kui tosinalt inimeselt, kuni lõpuks Kuldar nõustus. Kuldar oli tubli. Enda sõnade järgi polnud ta trenni teinud 6 aastat ja suitsetamisegi jättis maha vaid poolteist kuud tagasi. Seetõttu ähvardas ta juba suht algusosa jooskul, et kui võistluse üle elab, annab teda sinna meelitanud isikutele kolki. :D Aga tegelikult talle elamus meeldis. :)
Toreda Gittaga kohtusime enne starti, rulluisul, kui ta mööda rallis, ja finishis. Mailit ja tema Titemammide tiimi ei näinud, aga neil oli koosseis ka muutustega. Kahju, Katit pole juba päris kaua näinud.

Tulemusest mööda vaadates oli aga siiski taas tore üritus. :) Seltskond oli vahva ja Xdream oma mitmekesiste radadega on ikkagi üks parimaid seiklusi.

Friday, September 4, 2009

Poisid mullivannis

Väikese hilinemisega tegime neljapäeval paari sõbraga koolilõpupeo. Alustasime koos, Lauri lõpetas eelmisel aastal, mina ja Alo sel kevadel.
Alustasime Lauriga Coca-Cola Plazas "G.I. Joe: The Rise of Cobra" vaatamisega. Muinasjutt noortele poistele. Üldiselt lihtsaks meelelahutuseks vaadatav, kuid elamust ei saa. Isegi CG efektid ei ole üllatavalt head ja hollivuudikatele omaselt sisaldab totraid stseene, mille puhul tahaks piinlikusest kätega peast haarata.

See selleks. Kino järel ühines meiega ka Alo ja käisime St Partickus söömas. Kristiinest veel läbi, juua-snäkki kaasa ja Mustamäele Bamba sauna. Algselt panime selle 2ks tunniks kinni, kuid lõpuks said ka pikendatud 4 h kiirelt läbi. U know, loomulikult aeg lendab, kui 3 paljast poissi 2 inimese mullivannis on. :D

Leil oli tige ja reguleerimisvõimalust ei olnud. Nii kõrvetavat elektrisauna pole mina veel tundnud. Seal käisimegi hästi vähe ja natuke, sest lihtsalt ei kannatanud olla. Ja me pole papist poisid.

Sauna järel läksime samasse kohta piljardit mängima, kuigi idee alguses kellelegi vaimustav ei tundunud. Esimese mänguga võitsin 3-4 kuuliga palju suurema kogemusega Laurit, aga paistab, et selle mänguga ammendasin ka kõik oma oskused - sellest mängust siiani olen eriti koba.

Piljard läbi, reageerisin oma vastamata kõnedele. Liikvele läks uus lumepall, mis eskaleerus paarist kohast rahvast peale korjamisega ja uuesti samasse kohta piljardit toksima minemisega. Liitusid Kuldar, Kärolin ja Kersti. Õhtu jätkus lõbusalt. Kui kõik kodudes, poetas Lauri, et tal suur peavalu. Kannatava eesti mehena ta muidugi enne seda ei maininud, et saanuks rohtu otsida.

Järgmisel hommikul sai trio uuesti kokku ja käisime vaatamas Alo nunnut maakodu. Õhtul liikusin maale, et viia ära Kärr ja tuua linna Kuldar. Viivituste tõttu asjad venisid ja kui öösel Kuldariga taas linna jõudsime, jättis see meile enne Xdreami magada ainult 4 tundi...

Tuesday, September 1, 2009

Imelik nädal seni

Ülemiste jooksu järelüllatuseks olid mul järgnevatel päevadel reielihased valusad. Kui need aga korda said, hakkas esmaspäeva õhtul ilma põhjuseta valutama vasak põlv. Valu jätkus ka teisipäevaks ja tänagi annab tunda. Väga kahtlane.

Eile proovisin taas verd anda. Kuldar ja Kersti said antud, mind aga saadeti jälle tagasi. Arstile ei meeldinud, et mind puuk ammustamas käis Ernal.

Arxxx ütleski täna, et ta ei tule XDreamile. Auts! Nüüd mõtlen, keda asenduseks kutsuda. Kanditaate nagu oleks - Virx, Kairu, Marella, Renis, Urmo, Helena... Kellelgi soovi?

Monday, August 31, 2009

Koogid

Viitnale ma laupäeval ei saanud, küll aga suutsid K&K mind kuidagi poole öö pealt Nimeta pubisse meelitatud. Omamoodi kogemus...

Pühapäeval läksime töökaaslastega (nendega, kes alt ära ei hüpanud) üht armeeteenistusse võetud kaaslast Tapale vaatama. Paigutasime külastuse ta sünnipäevale. Polnudki tal seal suurt häda miskit. Kaasa võetud koogid olid hääd.
Tagasi linna ma ei tulnud, vaid hüppasin mõni kilomeeter Tapalt eemal autost välja. Sõber tegi seal sauna. Mina võtsin katlakütja rolli, kuni pererahvas maja ehitas. Saun sai soe ja super. See vist ongi üks mu lemmiksaunu, väga-vääga kõva koht.
Vaatamata, et head seltskonda tuli rikastama auväärt abielumees Arxxx, väsisin ma ära. Kohe väga. Osa süüst võis olla vaid eelmise öö, või pigem hommiku, 3h und. Arxx viis mind ilusti vanematekoju (olin sinna lubanud minna ja pidin minema nagunii nädalavahetusel, ja jõudsingi 15 minti enne kellaajalist nädala vahetust :P ), aga samas tuli jutuks, et ehk ta ei saa järgmisele XDreamile tulla. Seda mulle küll kuulda ei meeldinud, aga samas tal väike põhjus ka. Eks näe.

Täna linna tulles võtsin paar hääletajat peale. Umbes 2-3 minti enne olingi mõelnud, et võiks olla kuskil korralikud hääletajad, pole ammu näinud. 2 kooliealist tiinekat tulid linna shoppama. :D
Kuna hommikul olin väga väsinud, tegelt siiani, ja magasin plaanitust kauem, ei jõudnud ühtki plaanitud toimingut teha peale koogi küpsetamise Tuuli juures. Mitteametlik teambuilding toimus - endised/praegused töötiimi liikmed olid kohal. Kook tuli hea, muidugi. :)
Tagasi tulles juhtus midagi ootamatut. Põlv hakkas päris tublilt valu tegema. Erilise põhjuseta ja lihtsalt kõndides. Õnneks ei taha Siiri täna jooksma minna. :)

Saturday, August 29, 2009

Ülemiste joosku nädal

Tõusin just peale paaritunnist uinakut. Ülemiste järve jooks tõi uneisu.
Läksin jooksma väikse kribaga hinges - oli see ju koht, kus eelmisel aastal põlve hävitasin. Sellest tulenevalt painutasin-venitasin end enne starti tavapärasest rohkem. Ettetõttavalt võib öelda, et seekord põlv ei andnud tundagi. Ehk oli abi ka spordikreemist ja põlvetoest.

Stardikoridoris kohtusin Rainiga, ühe hea sõbra venna ja päris hea jooksjaga. Ja pm on järgmine mainimistvääriv seik temaga uuesti peale jooksu kohtumine, sest jooks oli täiesti sündmustevaene. Loomulikult oli kohtati raske, aga mitte tavapärasemast rohkem. Rada oli eelmisest aastast mõni meeter pikem, sest Prowler oli ühele teele kodu rajanud.

Lõpetasin ajaga 1.14.0_, kui uskuda finishis olnud tablood. Üksikuid aegu ringilt, mida kuulsin/küsisin: 6km - 31 min, 7km - 36, 8km - 41.35, 9km - 46.46. 11ndal kilomeetril läks rada mändide vahel liivaskeks ja künlikuks. Arvasin, et seal hakkan palju kaotama, kuid polnud sugugi nii hull. 13km peal olin kaotanud vaid 6 kohta ja järgneval km veel 5. See muide ei tähenda, et ainult minust mööda tuhiseti, vaid tegin ka möödumisi. 11 kohta on lihtsalt vahe, millega jäin miinusesse...

Finishis nägin veel üht tuttavat, kuid pakki kätte saamise järel läksime tunni ja seitsme minutiga raja läbinud Rainiga varsti minema - ta sai mind tagasi linna autoga visata. Iga kell eelistatud variant kui buss, millega tulin (ja kuhu joostes tegin pea kilomeetrise soenduse).

Niipalju siis tänasest. Varasematel päevadel pole mul midagi eriti postitada olnud, sest pikad tööpäevad olnud. Eile käisime peale Bulldogi pubi söömaaega Tarmoga "Inglourious Basterdsit" vaatamas. Väga hästi tehtud linateos, aga Quentin Tarantino pole minu lemmikute seas ja vaimustatult ma CocaColast Plazast ei lahkunud.

Kolmapäeval sain ehk seni kaunima roosi. Tööandja kiitis koolilõpetanuid. Peale seda käisin ühe ajakirja toimetuses ja andsin seal oma lihvi, muutes väljaannde protsendi kvaliteetsemaks. Ja tegusa päeva lõpetuseks kohtusin Kersti uue TTÜ kaaskonnaga. Liikusime vanalinnas ja otsisime sobivat kohta, kuid lõpuks prantsatasime ikkagi vanasse heasse ST Patricusse. Terve õhtu sai räägitud inteligentset maailmaparanduse jutte, tõsiselt. Martti ja Alan O-ga tundusid lahedad tüübid, kuid neist säravam tutvus oli Kristiga. Tüdruk suutis mul peaaegu suu lahti üllatada oma seniste tegevustega. Natuke hiljem liitus meiega ka Kärolin, keda, nagu alati, väga meeldiv näha. :)

Teisipäeval oli Siiriga kolmas ja seni viimane jooksuke. "Lidusime" Pärnu mnt ja Ülemiste järve vahelises männikus ja avastasin meeldiva üllatusena, et sinna kruusakatet veetud.

Muud nagu polegi. Praegu mõtlen, kudias kiiresti Viitnale saada, sest Tarmo kutsus ujuma...

Tuesday, August 25, 2009

Tõstsime latti

Laupäeval oli Arxxxi pulm. Ma ei tea Arxxxi kohta, aga mina hakkan juba toibuma. :P Oli täitsa enam vähem üritus. Tegevusi kogu päevaks. Kuna olin vaid 4 h maganud, tuli varakult uni. See aga pühiti, kui üllatuslikult määriti mulle kaela asenduspeigmehe tiitel. Oi ma kasutasin seda tiitlit ära ka. :D
Huvitav oli, et peigmehe poolt oli max kümmekond külalist, ülejäänud 40-50 pruudi poolt. Tasakaal missugune. Peiu sõbrad aga olid ühtehoidvamad - organiseerisime 4kesi peigmehe varastamise. Tuli hästi välja! Saime oma lunanõude, 3 tüdrukut, ka vastu. :P Pruuti aga ei röövinud keegi.
Mis veel täpselt pulmas tehti, räägib ehk Arxxx. Mina lisan veel, et sain uusi tutvusi ja vanu värskendatud.

Rongimatkale jälle ei jõudunud - ei saanud kuidagi maalt ära. Samas olin suht väsinud ka. Pühap õhtu käisime siiski Siiriga taas jooksmas. Seekord tuli vist veidi pikem ring.

Sattusin täna koridoris naabritädiga jutustama. Päris palju huvitavat infot selgus ja ta on täitsa lahe. :)

Ahjaa, tähtsaim uudis on, et regasime end Tabasalu Xdreami etapiks A-rajale. Loodetavasti ei tule otsust rajal kahetsema hakata, eriti kuna pidin tiimi nõusse saamisel kõva lobitööd tegema. Olime sunnitud nime vahetama ja nüüd leiab meid nime alt "Vaprad sõbrad".

Saturday, August 22, 2009

Väike üllatus

Üllatusi juhtub. Siiri helistas täna õhtu ja tahtis jooksma minna. Uau! Muidugi läksin. Meie tempo ja distants olid küll tagasihoidlikud, kuid Siiri oli tubli. Eriti arvestades, et ta pole enda sõnul 9-10 aastat jooksnud.

Leidsin ka kaks tähtsat ümbrikut juhuslikult üles. :)

Friday, August 21, 2009

Töine tühjus

Laiskus kallal. Töid ja toimetusi oleks palju teha, aga ei suuda. Eile oli püha, sai majale lipp heisatud ja maha võetud, aga vahepealsel ajal suutsin vähe kasulik olla...
Sama tühjalt, kui töö-töö-töö välja arvata, on ka viimased päevad möödunud. Erna afterparty tegime tiimiga siiski ära. Kahjuks ei saanud Mihkel Maili ägedasse maakohta tulla, aga muidu oli kõik väga lahe tsill - grill.
Ernast veel niipalju, et täitsin ka korraldajate vastukaja küsitlusankeedi ära. Ka nemad said 3 - 4 lk tagasisidet. :P

Olen õppinud viimasel ajal ka kaks tarkusetera:
1. kui õhtul rohkem süüa teha, siis saab järele jäänut ka järgmisel päeval süüa ja toiduvalmistamiselt aega kokku hoida. :D Uau!
2. hambaid saab pesta ka magades, või pigem - hambaid harjates saab ka magada. Olen paar korda ärganud kraanikausi ees seistes, käsi liigutamas suus harja. Väsimusega hetkeks suigatanud. :)

Tean, see kõlab uskumatuna, aga Kersti tegi NALJA. :P Ehk tuli kild kogemata välja:
Lew: (ei mäleta mille peale): bite my shiny metal ass!
Kersti: sinu oma on "vahukomm"

Ma ei taha edasi mõeldagi, millist võrdlusaspekti ta silmas pidas. :D

Ülemiste järve jooks uksetaga. Äkki peaks valmistuma? Kui ainult suudaks end sundida.

Muud midagi polegi. Mõned kavalad mõtted on peas idanemas. Mõnest võib asja saada, mõni võib kunagi siingi kajastust leida. We'll see. Olge head!

Sunday, August 16, 2009

Magamine

Oot - oot... kuidas selle magamise asjaga on? Pidevalt saan kriitikat, et magan liiga vähe.
Tean, et magama peab 7-8 h. Marella aga tuli täna väitma, et nii kaua peab magama ööpäevas, mitte nädalas! Really?!

Vallimägi on MEIE!

Ma peaks praegu rongimatkal olema. Hommikune padukas ja suur magamatus aga tõstatasid küsimuse, kas on ikka mõtet? Kui Marella, kes oma seltskonnaga seiklema pidi tulema, ka arvas, et pole eriti ahvatlev ilm, jätsime minekuplaani tund enne rongistarti katki.

Suur väsimus... jah, eile oli Arxxxi poissmeesteõhtu. See oli üks põhjustest, miks reede õhtu maale hakkasin reisima. Reisi algus oli aga üks kadalipp, mille tahan kirja saada.

Plaanid olid kenad. Leidsin head kaaslased, Kersti ja Kärolini, ning reservidega ajagraafik tundus reaalne. Pakkimine läks sujualt, kuid kui ma kl 18 aeg tahtsin uksest välja astuda, hakkas padukas. 1. takistus. Kui see vähemaks jäi, hakaksin asju autosse viima. Aga maja välisuks ei tulnud lahti! Keegi oli uksehinge ära lõhkunud. Huvitav seik on, et viimane kord, kui Kersti ja Käroliniga Narva mnt poole suunduma hakkasime (eelmise pühap matk) oli ka majas probleem - veeuputus. Ehk on see mingi märk, nagu Kersti kommenteeris.

Ajasin jälle osa majarahvast üles ja proovisime parandada. Mitte eriti edukalt, kuid enam vähem jäi seisma. Igatahes vabandasin ma end peale mõnda aega ära, sest mind oodati. Krooniks tegin haiglele põlvele kükitamsiega väga haiget ja see andis järgnevad 12 h tunda.

2. ajaviitja läbitud, tuli kolmas ja suurim katsumus - nöökiv auto oli vaja tööle saada. Ka siin oli niigi keerukal ülesandel boonus juures - äsjane vihm oli lasknud auto ümber mõnusa mitme cm sügavuse loigu, kus ma poolt tundi sees tatsasin. Minu heaks üllatuseks olid jalas olevad jaltsid aga üllatavalt veekindlad.

Edasi läks libedamalt, kuigi mitte sujuvalt. Kerstile poodi vastu minnes tekkis kommunikatsioonitõrge - mina ootasin teda parklas autos ühe Rimi ukse ees, tema seisis teise ees. Nii me ootasime teineteist peaaegu 10 minutit. :D Kärolini ootasime omakorda peaaegu 15 min, sest teda ei õnnestunud algul telefonitisi kätte saada.

Sõit Virumaale oli suuremate sündmusteteta. Vanematekodunt edasi läksin Gitta maale. Temaga oli meil ka kavalad plaanid juba nädala eest kavandatud, ja nüüd oli aeg need teoks teha.

Punkt 1 oli saun, väga mõnus saun. Temp oli vaatamata mu 1,5 h plaanitust hiljemaks jäänud saabumisele hea, sest Gitta seltskond oli juba sooja ruumi kasutamisega algust teinud.

Saunatasime kaua, poole ööni. Lõpujärgus võtsime ette kavapunkti 2. Ma ei taha siin reeta, mis pöörane asi see oli, aga minu ammuse plaani teostusest võivad aru saada minuga edaspidi kohtuvad inimesed. ;)

Vaatasime veel esimese osa lahedast komöödiasarjast "The IT Crowd", tõmbasime otsad kokku ja läksime õhtule. Gitta läks vihmaga telki magama, mina suundusin vanematekoju, et varsti Arxxxi päevaks valmis olla. 4 aeg voodi saades ja veidi sisse magades tuli puhkeperioodiks 5 tundi.

Laupäev algas logistiliste lahendustega, kuid 12ks oli enamik rahvast Rakvere keskväljakul koos kuulamaks Arxxxi vannet. Stuudiopildistamise järel positsioneerusime Vallimäele. Meie põhiürituseni ole veidi aega ja seniks lasime Arxxxil linnuses savipotti voolida ja sossepa selli käe all naela valmistada. Viimane võttis palju aega, kuid jõudsime enne põhiüritust veel kakukesi mätsida ja need huvitavasse mobiilsesse ahju küpsema panna.

Põhiürituseks oli sõja pidamine. Saime ajakohased vammused (mina ja Arxxx Rootsi sinikollased vormid, teised Eesti maakaitsemiilitsa hallid vestid), relvad, võimaluse omale ise laskemoona vorpida ja lühikoolituse, kuidas relva käsitleda. Meie roll oli linnust kaitsta ründava vene väe eest. Vene väge kehastasid mehed Narvast, kelle varustus ja oskused näitasid, et nemad polnud just esimest korda sellises rollis. :)

Mehed positsioonidele jaotatud, läks kõmmutamiseks! Venelased tegid head vaatemängu, kuid meie olime hädas. Relvade töövõime oli masendav. Tongiga relvad olid veel enamvähem, aga osad, ka mina, kes said takk-sütikuga relvad, olid lõhkise küna ees. Esiteks hõõgus meile antud köiejupp kiirelt, teiseks oli seda väga raske sättida nii, et hõõguv ots päästiku vajutamisel püssirohuvagu puutuks. Mõned paugud saime siiski kätte, minul õnnestus oma raskest relvast kaks kõmakat võluda. :)

Sõda peeti paugutades, küll suurtükkidest, küll musketitest. Püssirohulaenugu kõrval oli käsirelvade rauas ainult paber. Ka ei olnud meil mingit sihtimist, sest ettevaatusabinõuna lahvatava püssirohu eest pidime näod enne lasku kõrvale keerama. Laskemoonata ja täpsuseta me venellai ei langetanud ja varsti olid nad peavärava taga. Meie rühm relokeerus müürilt peavärava ette kaitsesse, teine rühm oli valmis värava kohal. Venelased lähenesid kogupauke tehes ja õige varsti läks käsikähmluseks. Mina ja Väike Misha taandusime linnusesse, Arxxx ja Kirstunael jäid lõksu. Järkjärgult taganedes jõudsime keskväljaku suurtükialasse. Lühikese paukudevahetuste ajal hüppasid kuskilt välja, otse venelaste taha KN ja Arxxx. Segadust ära kasutades ründasid rootslased "tääkidega" teisest küljest. Järgnevas "verises" tapluses alistasime venelased ja tegime ka võidukisa. :)

Väga lahe üritus, kuid ma pole kindel, mis mulje selline näitemäng publikule jättis. Kindla süsheega ja tegevusplaaniga, varustuse ja väljaõppega saanuks päris laheda madina korraldada. Praegusel juhul, kui aus olla, logises sõja korralduse organisatoorne pool kõvasti. Suurt seletust, mis tuleb, kuidas tuleb, mida täpselt kuidas teha jms polnud. Ja ma ei tea, mida oleksid "rootslased" meieta teinud. Meie kamp oli seal pooljuhuslikult, meie 8 inimeseta oleks kahel poole sõdureid napilt üle kümne kokku olnud ja ehk veelgi lapselikuma mulje jätnud.

Tegelikult näidati meid ka TV3 seitsmastes uudistes. :) Kes nägid või vaatavad TV3 arhiivist kordust (vt alates 10. minutist), võiks kommenteerida, kuidas tundus? Meie arutame, kas äkki saaks TV3st kätte musta materiali.

Huvitav võis olla Vallimäe rattarallitajatel. Mis iganes võistlus seal polnud, võis mõnel ehk liikumine kiiremaks muutuda, nähes, et linnusel viibutavad mingid tüübid oma relvaotsi suunas, kus nemad vokivad. :D

Lahingu järel nosisime ära oma üllatavalt head kakukesed, lasime Arxxxil ja Väiksel Mishal punaste laternate bordellis käia ning liikusime Põhjakeskusesse. Toiduvarumise kõrval oli tähtsaks ülesandeks Arxxxil koguda omale naiste kontakte, kes saaksid teda aidata, kui oma naine ulapeal. :D Arxxx läks oma sarvilise mütsi ja puumõõgaga naistele peale küll! Neiud loopisid oma aluspesu Arxxxi poole, telefoninumbrid huulepulgaga kirjutatud. Või mäletan ma seda kohta veidi valesti ja Arxxx käis ise küsimas...?

Edasi sauna. Pleiss oli äge, mullivanni- ja mõnusa leiliga. Liigsetest detailidest rääkimata sõime-jõime, saunatasime. :) Arxxx sai veel ühe vande anda. Osad nimed on juba mainitud, kuid täielikuks loeteluks: kohal olid/käisid Arxxxi ja minu kõrval Janek, Kirstunael, Raitz, Väike Misha, Raivo, Lauri, Harald ja Anna. Nii me tiksusime laua-sauna vahel terve öö, väikeste väsimispausidega, kuni varahommikul tuli Arxxx pruut ülevaatust tegema. Tugevamad, kes veel selleks ajaks seal olid, hakkasid ka nüüd asju pakkima. Mulle väga sobivalt tuli pruut sõbrannaga, kes liikus edasi minu soovitud suunas. :) Sain temaga vanematekoju, ja sain esimest korda olla mänguautos nimega Smart. :)

Magasin tunni ja tulin linna ühe siiapoole liikuva autoga. Sõitsime esmakordselt üle Järvevana tee ja Suur-Sõjamäe viaduktist. Pettumus. Kas tõesti see üks rida ühes suunas päästab maailma? Peterburi mntl tulles ei ole ikka miskit parem ju ja Järvevanalt tulles peab ikka ristile minema. Ei saa aru, mis asja mõte on.

Lõpetaks kiitustega. Janek orgunnis väga hea õhtu ja tänud kõikidele lõbusatele peolistele!
Antikiitused sauna dushiäärele, kes mu varbaid ründas. Varba nahatu koht kipitab rohkem, kui lahingus relvatoruga põletatud sõrmevahe.

Thursday, August 13, 2009

Elu Erna järel

Kersti: "...reklaamib su blogi, milles pole midagi uut. mulle on juba mitu hommikut kohvi kurku jäänud"
Ei tea, millest Kersti räägib, kuid midagi vist, et blogis pole midagi uut. No eile 2 pikka postitust juba tekkis ning alustasin ka seda.

Jätkaks laupäevaga. Koju jõudes sai pesta, süüa ja magama mindud. 5h pärast tõustes ootasid telefonis reageerimist paar smsi, mis viisid selleni, et kimasin Piritale, haarasin Kersti-Kärolini autosse ja rallisime Männiku karjääri avastama, täpsemalt tagumise augu veekogu. Algne plaan oli avastada lähikonna järvi, kuid Männiku tundus sel õhtusel hetkel kiirem ja mõistlikum lahendus.

Vees ja kaldal hullatud, jätkus nende operatsioon "Meeste mõjutus". Neil oli plaan mind pühapäevasest rongimatkast ära meelitada ja korralda oma matk Käsmu kanti. Käsmu langes oma Kuradi saarega varsti kavast välja, sest seal oli virufolk, aga Kersti leidis RMK lehelt alternatiivi. Minu nõustumise järel tõusis korra murepilv kogu ürituse kohale, sest tüdrukud polnud veel kindlad kolmanda neiu, sõbranna Beriti, plaanides. Kuid see lahenes.

Pühapäevane start venis. Oleks ilusti jõudnud, kui ma poleks hommikul toast välja astudes avastanud majas veeuputust. Keldris oli dush, mis tuli mitmest kohast laest, õnneks minu elupaigast eemal. Ajasin hulga rahvast üles ja ajasime asju/otsisime põhjust.
Poest läbi Kärolini juurde jõudes näksisime ja tegime süüa kaasa. Palav seal toas oli, kuid varustus sai hea. Kui Ülemistelt Beriti peale saime, üritas ta natuke vastu punnida ja mitte nii kauaks ära tulla (8-9ks tagasi tahta? baah!), kuid Kersti ja Kärr sidusid ta kinni, panid soki suhu, viskasid pagassi ja Berit oli rõõmsalt kaasa tulemas. :)

Liikusime kuhugi Valgejõe ja Loksa vahele. Leidsime huvitava koha ja kolasime jõe ääres, metsades ja külades, millede nimed võisid olla Nõmmeveski ja Joaveski. Kogu selle aja jooksul vedasime kaasas piknikukorvi ja juua. Mu koorem oli raskem, kui Ernale minnes! Õnneks see kõik pidevalt kergenes, sest toidu-joogi hävitus oli usin. Nalja sai palju ja mingi söögiorgia killu lubasin blogissegi panna, aga kes seda pirni enam mäletab...

Kena koht avastatud, võtsime ette kava punkti 2 - ujuma minna. Piknikukorvi pagassi tõstes avastasime, et olime Beriti seotult pagassi unustatud. Vana tarkus on, et teada saamiseks, kumb on mehe parim sõber, tuleb vaadata naise ja koera käitumist, kui nad pagassist lahti lasta. Üldiselt võidab koer, kel hea meel välja laskmise üle. Naised püha viha täis olijatena tavaliselt jäävad teisele kohale. Aga Berit sel hetkel oleks naistele uhkust toonud - ka tema oli palavast ja pimedast autost pääsedes päris rõõmus. :)

Ujumiskoha leidmine polnudki nii lihtne. Mingi järve leidsime, aga see oma kummalise veevärvusega ei meelitanud. Mereranda aga kuskilt ei pääsenud - kõikjal eramaa. Olin juba päris tige, et kuidas nii. Vähemalt oli kruusatee ja loodus huvitav.

Ühel Juminda saare külas oli hooldatud ja heas korras mängumajavärvides NL aegne piirivalvetorn. Ronisime sinna tippu, et randa leida. Minule sobis selleks ajaks juba mis iganes koht ja alla jõudes tormasin mööda sadamast ning raiusin kividest läbi vette esimesele ujumisringile. Plikad krimpsutasid koha peale nina ja jätasime otsinguid. Paari inimese õpetuse järel leidsime midagi, mis osutus labürintsete teedele vaatama päris kenaks ja toredaks rannaks. Kersti vist armus sellesse, plaanides sinna uut invasiooni. Be afraid, Juminda raffas, be veery afraid! :)

Ujumine tehtud, nosisime imehäid kuklimoodi asju, mida hommikul küpsetasime. Algas tagasitee linna. Poolel teel püüdsime kinni ka Beriti, kes rannas autost välja saades millegi pärast ära kadus. Kinnipüüdmine oli päris äge. Kärolin oli poole kehaga kõrvalistuja aknast väljas ja keerutas lassot. Kersti siiberdas tagasiistmel ka aknast välja, kisades nagu ehtne metsik cowgirl ("Jee-huu!", "Iihaa!!" "Püüa, püüa, püüa!", "Sa saad sa kätte, viska, viska!!", "Ära jookse midagi!") Kärolinile, Beritile ja lihtsalt välja elamiseks, ja vahepeal salongi tagasi hüpates tagus, raputas ja karjus minu peale ("Näe, ta on seal!", "Anna gaasi, ära uima!", "Vasakule, VASAKULE!", "Oled sa pime vää, ta on seal!", "Kässariga, kässariga!" jne jne). Vaesel Beritil polnud lootust. Niipalju tal vedas, et nüüd võeti ta tahaistmele. :)

Pisikesed teed avastatud ja hilisõhtul linna jõudes hakkasin Kärr ja Kersti vaidlema. Üks tahtis, ma ei tea kumb, Bertit omale jätta, teine kuhugi (loomade?, inimeste?) varjupaika viia. Kisma tõustes andis Berit mulle salaja märku, et ta tahaks ee... Peetrikülla? (deem, mul kohanimedele halb mälu) minna ja sinna ma ta viisin.

Nii see pühapäev lõppemas oligi ja ees töönädal. Esmasp oli rahulik, aga teisip jätkasin seiklemist Marellaga. Mõtlesin rattaga tagasi Männiku karjääri minna. Autoga ei tundunud väga pikk maa, aga nüüd Regios mõõtes tuleb välja, et umbes 9 km sinna minu juurest. Mitte et see väga pikk oleks, lihtsalt arvasin vähemat.

Enne Marellaga kohtumist nägin pealt, kuidas mingi hall krants Pärnu mntl teele sööstis ja autolt löögi sai. Ta jäi ellu, kuid tagajalgadel enam ei seisnud ja niutsus valjult. :S Liikluse pani ühel rajal kinni. Mis edasi sai, ei olnud aega uurida, sest pidin edasi kiirustama.
Teine halvapoolne märge on, et põlvele ratas kohe üldse ei meeldi. :S

Sull-mull tehtud, kolasime rattastega ka pika järve ääres. Jututeemad puudutasid põnevamatel aegadel mootorrataste, bmxi ja surfi teemasi. Tagasiteed veelgi pikendades käisin veel poes ja koju suht hilja. Marella oli lahe, nagu alati. :)

Minu vastu tigedusest veidi leebunud Gerli oli ka eile numpsikum. :) Käisime peale üht protseduuri Teises kodus söömas. Muidu tore pubi oli vahepeal aga sisustusrevolutsiooni läbinud ja nägi oma punaplekiliste seinadega nüüd välja nagu tapamaja. Enam küll tagasi ei meelita. :S

Kojusõit trammis oleks toimunud nagu tipptunnil. Liikusin just peale jalka lõppu ja autosi oli palju.

Tänane sport oli tööl väike kabematsh. Polnud seda asja mänginud 15-20 aastat. Minu vastu asus maleäss Madis. Üllatavalt pingelise , vähemalt minu jaoks, sõja võitsin mina, jäädes Madise hävitamsie järel lauale veel 4 nupuga. :)

Mis veel... Kersti kutsub verd andma. Kuna põlvega saadeti tagasi, arvan, nüüd tehtaks sama sõrme pärast. Vaatan, kuidas aega, ehk järgmisel nädalal võiks juba proovida.

Muide, see Beriti piinamine lugu võis olla mõnevõrra liialdatud. Piltidelt paistab, et ta ikka ei langenud vägivalla ohvriks ja oli meiega kogu aeg õnnelikult kaasas. :) Tegelt on ta tore tüdruk ja loodetavasti omab huumorisoont, et mu blogist aru saada. :)

Sai vist taas pikk mula. Nüüd Marella seiklustest lugema. Teie vist ei saa, sest teil pole kutset! :P I feel so special now... :D

Wednesday, August 12, 2009

Erna kiitused ja tarkused

Kiidussõnad: arvestades, et tiim sai esmakordselt kokku alles stardis, saime hästi hakkama. 60 km pingutusi, kuid ütlemiseks ei läinud ja tiimwork toimis lõpuni. Klapist annab ka aimu juba kokkulepitud Erna afterparty Maili maal. :)

Kangekaelne kangelane oli Kairiin. Jalad hõõrutud ja paistes, üks veel välja väänatud, kuuseoksaga valusalt pikki silmi saamine... siiski liikus ta virisemata edasi, loobumata ka oma kotikandmisest. Kui saanuksime ka visaduse eest punkte, toonuks Kairu tiimile võidu.

Urmo kogemustega orienteerujana tegi head tööd kaardilugemisel ja tempo tegemisel. Mulle ta kulgemiskiirus meeldis, kuid tiimi keskmist taset arvestades oli ta omaette klassist. Pealegi tegi tema üksi kogu luuretöö. Ning esimese punkti laskeharjutuse ainsad 2 punkti tulid tema luuavarre lasust.

Mihkel oli hea gepsulugeja, kuid viimase kontrollpunktist teenitud 10 palli on suurelt tänu temale. Ka tõi tema üle 20 l kanistri. Ja hoidis üleval Madise moraali. Super töö!

Maili teamleadina suutis juba alguses uute inimestega kontakti lüüa, leides ühiseid nimetajaid. Ta oli alati olemas, kuid kindlasti oli temast eriti abi meditsiinipunktis ning morselahenduses.

Madis võitles endaga. Mõnevõrra alahinnates Ernat ja ülehinnates ennast, oli ta ta sunnitud hakkama saama oma tipptantsija ajast rikutud põlvedega. Selliseks matkaks ettevalmistamata füüsise kõrval võis valusamaks põntsuks olla vaimne. Tugeva võitleja ja võitjahingega isikus lõi vahepeal kõikuma moraal. Kuid ka tema ei lausunud katkestamise ideed välja, nii et tubli! Tema hiilgehetked olid Mihkliga koostööd tehes, nt veetakistusel kanister ja kastiülesande lahendamise aktiivsus.

Leho käis seal lihtsalt söömas ja loodust vaatamas. :) Temal polnud mingeid hädasi kuni 8ndasse punkti lonkimiseni. Alles siis hakkasid tallad tuld lööma ja küllap kuskil seal hõõrdusid ära ka mõlemad väikesed varbad. Avastasin villid alles järgmisel päeval kodus, ja plaastrid parandasid selle väikese mure. Rahul olen, et põlved pidasid väga hästi vastu. Vaid üksikutel suurematel kükkidel käisid õrnad valud läbi. Väike paistes näpp ei andnud ka end tunda, kuigi mingi hetkel oli ta veritsenud.
Lõpus olin loomulikult väsinud, rohkem, kui ööxdreami, winterxdreami ja eelmise aasta 21km sügisjooksu järel. Ja kuigi see liigitub mu raskemaiks tegevuseks, olin siiski vaimselt valmis raskemaks.

Õppetunnid: Always talla all on väikese niiskuseimajana ja pehmendusena kasulik, kuid mitte loikudesse tatsama minnes. Suure vee puhul see paisub ja läheb varsti jalatsis katki. Ja oh seda blöga siis.
Toit! Arvasin, et võtsin seda liiga palju kaasa: 8-9 singi-juustu leiba, 2 banaani, 20 müslibatooni. Olin arvestanud, et jagan kolmandiku kui mitte pool teistele, kes alahindasid toidu vajalikust. Well, jagamiseks läks, kuid mitte nii palju - oma banaanidest sain vaid ampsu, 1 võileib liikus Urmo kõhtu ja batoonikesi läks ka minema. Tegelikult jäi 2 batooni isegi alles, kuid seetõttu, et kõigil oli magusast villand. Mina polnud muidugi ainuke toidujagaja - kel iganes kotist midagi jagatavat ilmus, sheeris kama. Seda mitmekesisem. Aga kokkuvõttes oli toitu, eriti soolast, kaasas liiga vähe.
Tasku- või pealamp peab olema kõigil! Kiirendab liikumist, tehes selle ka turvalisemaks ja mugavamaks.
Sissekandmata jalatsite kasutamine on väga ohtlik.
Ettevalmistuseta Ernale minek on enesepetmine. Liikumisharjumuse kõrval on tähtis ka eelnev puhatus.
Ei midagi uut, aga märgiks ära,et moraali hoidmiseks tuleb pidevalt leida midagi head. Nt igas punktis küsisime, mitmendana kohale jõudsime. Alguses langesime oma 8ndast stardikohast, hiljem tõusime. Võimalik, et katkestajate arvelt, kuid parem koht oli siiski väikeseks moraalilisaks. Kiiduväärt oli Mihkli naljad Madisele, kellele naer veidi energiat süstis.
Võistlus oli suht hästi organiseeritud. Erinevadi läbimispindu oli mitu ja ülesanded varieeruvad. Isiklikult mulle tundus, et kohati oli punktide andmine tasakaalust väljas, kuid kollanokana ei saa ma ehk veel paljudest korraldajate valikutest/otsustest aru.
Väsitavuse seisukohalt kindlasti mugavam, aga põnevuse seisukohalt võiks ästi-ästi natukene nokkida, et maastik oli üldiselt suhteliselt lauge. Mitte, et Eestis lihtne paremat leida oleks. :P Lihtsalt nice to have mõte.

Mis üllatas? Fakt, et tehnikast on Ernal väga palju kasu.Telefon suhtluseks ja morse helisignaali salvestamiseks, digikas kaardist "koopia" tegemiseks, GPSist rääkimata,

Mõningat lisainfot ja tulemusi vaadata saab veel aadressilt www.skaut.ee/erna/. Minu muljeid on juba 16 500 tähemärki ehk neli A4 lk täis ja aitab. Tänud lugemast. :)

Monday, August 10, 2009

Ernast detailselt

Erna, Erna, Erna... oli see alles matk! Ei olnud puudu valust ega pisaraist, higist ega unest, rõõmudest ega pettumustest. Et tunnetaksite osa meie vaevast, kirjutan nüüd pika ja lohiseva blogikirje. :P

Tallinnast startisid väikeste vahedega suunaga Mustla-Nõmme poole kolm autot, 6 vapra sõbra tiimiliikmete ekipaašid Maili / Urmo, Mihkel / Madis ning Kairiin / Leho. Mina asusin tegelikult Virxi (kes liikus edasi Tartu) ja Kairiini peale. Eesmärgiks oli veerand 6 kohal olla, kuid seal selgus, et enne 7t me startida ei saa. Tutvusime, kuna enamus olid võõrad, vaatasime varustust üle ja haigutasime, sest suurem osa meist polnud üle kolme tunni magada saanud.

Madis ja Kairiin olid kohal oma uute saabastega, mis eelmisel päeval ostetud. Neid oli hoiatatud, et sissekandmata jalatsitega on väga ohtlik nii pikale jalutamisele minna, kuid kes siis kuulab. Madise algne hõõrumine taandus ja ta sai pea lõpuni liikuda, kuid Kairiini jalatsid piinasid teda kõvasti.

Esimene mitteametlik ülesanne stardis oli GPSid sobivaks seadistada. Selle ülesande võtsid enda peale Mihkel ja Madis. Peale mõningast uurimistööd ja nuputamist sai Mihkli GPS paika ja see abistas meid päris palju. Hea, et Maili helistas eelõhtul ja küsis, kas meil on neid kaasa võtta ja veel parem, et Virxil oli lausa kaks seadet varrukast võtta.

Esimesed sammud olid kruusateedel, kuid õige varsti sai sihile astutud ja kõrges rohus käies püksid esmakordselt märjaks teha. 1. punkti jõudmine polnud siiski suur probleem. Punkti lisaülesanne, lendava taldriku tabamine lennult jahipüssiga, polnud meie parim esitus ja teenisime vaid 2 punkti 10st. Lasta proovisid Mihkel, Madis ja Urmo ning viimane tõigi kastanid tulest välja.

Reis teise punkti oli inimesteliigitaja. Oli näha, kes on Xdreami rahvas ja kes mitte. Urmo, Maili ja mina sammusime märjale pinnasele sattudes kiirust oluliselt kaotamata edasi, Madis, Mihkel ja Kairiin üritasid aga igati oma jalgu kuivana hoida ja mättalt mättale kekseldes tirisid tempot tublisti alla. Mitte et see suur kaotus olnuks, sest luges teenitud punktide arv, mitte lõppaeg (minu jaoks väga võõras tingimus - võistlus, kus ei pea kiirustama, kui kontrollajad välja arvata), kuid aeglaselt edenemine polnud mulle eriti nauditav. Saan siiski aru, et saabaste märjaks tegemine on paha ja need ei kuiva.

Suure ajaga läbi märja metsa 2e punkti jõudes ootas meid ees meditsiiniülesanne. See läks meil väga hästi ja teenisime ainsa tiimina täispunktid, 10 palli. :) Saime ka mõned kasulikud õpetussõnad.

Kolmandasse punkti jõudmiseks oli vaja mitte vahele jääda vastutegevusele. Valisime tee üle raba, ehk sumpasime üle papude vees vajuval pinnal. Positiivne oli, et see oli jahutav element laes kütva päikese vastu. Kairu jalad aga olid selleks ajaks päris nigelad. Võtsin ta koti mõneks ajaks tassida ja teistkordsel soovitusel võttis ta saapad jalast ning käis sokkis pehmel pinnasel. Ehk oli see mõnesajaks meetriks leevenduseks, kuni tuli metsapiir.

Sealt sai alguse meie luuramine. Mihklil oli laiguline vihmakeep, millega ta ees liikus ja meie üritasime pingsalt teda silmist kaotamata järele minna. Järgnev oli pikk metsades ja sihtidel kolamine, teid ületasime kiiresti ja salaja. Sel etapil vist hakkas Madisel ka puus tunda andma, aga mitte see, mis surfil viga oli saanud. Kummaline. Kohati venis meie rivi päris pikaks ja kogunesime kraavide ületustel ning sildade ehitamistel. 2 ja 3 punkti vahel saime ja lühikese paduka.

Lõpuks ohutult 3ndas, täiendasime veevarusi ja saime teise sahmaka vett kaela. Madis ja Mihkel vahepeal pikutasid. Lisaülesanne, kastide kasti paigutamine, läks enam-vähem - teenisime 5 punkti ja vaid 2 tiimi said parema skoori 6ga. Tagantjärele vaadates jagasime sel hetkel 1. ja 2. kohta! Väga hea! Oleks seda aga ka seal teadnud, oleks kasulik moraaliboost olnud.

4 punkt oli luuramine ja sinna kogu tiim minema ei pidanud. Urmo tiimi parima orienteeruja ja kiireima liikujana läks sinna üksi, kui olime kaardilt enda jaoks punktid gepsu märkinud. Ülejäänud 5 sõpra hakkasid 5nda poole liikuma. Pool teed hängisime koos mingi teise tiimiga. Umbes poolel teel aga tegi Mihkel midagi täiesti üllatuslikku - nähes maja, jalutas omamehelikult sinna ja küsis süüa. Me jäime silmad üllatusest pärani vaatama, et mis see nüüd oli, ja Madis läks Mihklile järele. Kui ka Madis jupiks ajaks ära jäi, hakkasimegi kahtlustama, et äkki nad saidki süüa ja viskasime hoovi äärele pikali. Varsti tulid poisid tagasi, pakkudes moosisaia. See oli abiks. Meie kaastiim otsustas enne meid minema minna ja küllap nad sellega vea tegid. Nägime neid hiljem vaid korra metsas valesse suunda minemas. Mihkel tegi veel paar tiiru kohaliku ahviraudteega, puistas hoovi marjapõõsaid ja edasi liikusime ka meie - üle pea pikkuste taimede vahel, metsas, kraavides. Mihkel ja Madis harjutasid oma võitluskunstide oskusi mädanenud, kuid veel püstiste puude peal ning vandammejuunioritest sai ka jäädvustused tehtud. Poole tunni kaugusel punktist helistas Urmo ja ütles, et ta jõuab umbes poole tunni pärast. Saades teada, et ka meie veel teel (sel hetkel oli mul taas meie liikumistempo pärast piinlik), aeglustus ka tema. Punkti jõudsime enne Urmot. Saades kohtunikult teada, et kohe jõuab kätte ka kontrollaeg, muutusime murelikuks. Õnneks saabus Urmo varsti ning hakkas kiirelt luureankeeti täitma. Juures oli ka morseülesanne, mis oli pähkel, kuid meie tiimi osavad desifreerijad murdsid koodi siiski edukalt lahti. :) Vastuseks oli „leviauk“.

Edasi tuli minu jaoks midagi kreisit. Oluliselt adrenaliinipumpavamat, kui Otepää katapult. Esmapilgul ülirasket ja arusaamatut. Sellest pean pikemalt kirjutama:
Ülesandeks oli veetakistuse ületamine kuiva jalaga. Selleks oli meil üks palk ja kaks püstist A tähe kujulist ehitist. Kaldalt oli vaja saada palki mööda esimesele tähele, sinna kogu 6liikmelise tiimiga ära mahtuda, siis teisele A-le ja lõpuks kaldale. Lisapunktide teenimiseks võtsime kaasa ka 20 liitrise vett täis kanistri, mis samuti ei tohtinud veepinda puudutada. Kanistri võttis oma hooleks Mihkel, kes selle ülesande juures omale õigustatult ka Tarzani nimetuse teenis.
Esimesele A-le saamine polnud suur probleem, küll aga sinna mahtumine. Mihkel tegi palgil kõikudes kaskadörinippe, et see teise A talale pidama saada ning sai hakkama. Ja arvake, kes läks esimesena üle palgi teisele A-le? Mina, kes nüüd topelt raske seljakotiga (Madisel oli Mihkli kott, mina panin Madise koti enda kotti). Nii ma hakkasin palki mööda liikuma, katsudes tasakaalu hoida. Tegelikult oli A-de tippudesse seotud ka köied, kust ühe käega kinni hoida, aga seda toetusesüsteemi mul/meil eriti aega õppida/harjutada polnud. Nii ma läksin tiguaeglaselt mööda kitsukest palki edasi, keskendudes tasakaalule. Ja üle ma sain! See oli rahulolu. Lasin üle jõudes väikese, kuid elu siiraima heameelekarjatuse välja, kuid värin oli sees veel mitu minutit. Hakkasin vastu võtma ja palgile mahutama järgnevaid tulijad. Neil oli gramm kergem, sest neile sain mina juba varsti peale poole ületamist käe anda, hoides jalgadega palki veerema hakkamist. Kõik said üle, ka kanister, ja kaldale minek oli juba sabaots. Aga kokkuvõttes oli see karm ülesanne.

Teisel kaldal olles läksid pooled ringiga tagasi põhibaasi, mina ja Kairiin palusime Mihklilt üle vee tagasi seljasvedamise teenust. Oli ta nagunii vaid aluspesu väel. Vaatamata kohati valusale põhjale, aitas ta meid üle. Our hero! (k)

Nagu üllatuslikult polnud varem keegi sisse kukkunud, ei sulpsatanud ka meie ja olime seetõttu rõõmsalt lahkujad. Punkte ei saanud küll väga palju, sest väidetavalt võttis meie ületus aega lausa üle 17 minuti, but still... Riietatud, näksitud ja lahkudes hakkas minema pimedaks. Lampide valgel raiusime end läbi sihist, metsast, põllust, vanast oksarisuga langetusplatsist ja võsast. Vist kuskil seal väänas Kairiin oma jala tõsiselt välja. Teetruubist läbi saades jõudsime punkti 6, kus peale heade kommide saamist pidime vooliku ja veega toika loodi saama. Selle ülesandega oleks mina hätta jäänud, kuid osad teadsid trikki ja lahendus tuli kiirelt - teenisime teised täispunktid!

Reis 7ndasse sai olema pikk ja keeruline keeluala tõttu. Kuusetihnikusse sisenedes juhtus Kairiiniga kolmas õnnestus - ta sai väga valusalt pikki silmi minu tagant pääsenud kuuseoksaga. Viivitus oli aga põgus - Kairu neelas pisarad alla ja liikus edasi. Seal metsas hakkas tõsisemalt väsima Madis. Lisaks piinasid teda põlved ja ta liikumine toimus toika abil. Urmot tabas külmahoog. Ma ei tea mitu, aga kindlasti oli tal rohkem kihte seljas kui mul, kes ma alles oma teise kihi peale tõmbasin. Uni hakkas kimbutama kõiki. Aga ükski probleemidest ei olnud võimeline meid murdma.

7s punkt oli meil pikemaks peatuseks. Maili ja Urmo jõudsid sinna soenema veidi varem. Mihkel liikus Madisega ja mina Kairuga, et neile toeks olla. Väike viivitus punkti jõudmisel tekkis lambi lagunemisest ja maast selle juppide leidmisega. Õnneks jäi kõik alles.

Lõket punktis polnud, küll aga valgust kiirgavad lambid, õliküünal, termokiled ja abivalmid tädid, kes oskasid tärklisega jalgu kuivatada ja andid Kairule abi villide osas. Madis ja Mihkel võtsid uinaku, mis neile hästi mõjus. Urmo ja Maili tegid morseülesande. Liikumatuse ajal hakkas jahe ka minul. Veidi toitumist ja minema, maha jäi 2 katkestanud tiimi.

Trip 8ndasse oli kiire ja sujuv. Lisaülesandeks oli takistusrada, kuhu läksid Urmo, Maili, Mihkel ja mina. Rehvi veeretamine, roomamine tunnelis, rehvidest takistusrada ja üle rehvihunnikute hüppamine. Tundus, et läks hästi, kuid saime vaid 1 punkti ja sellegi vaid läbimise eest. Aeg oli olnud liiga pikk.

Mis siis ikka. Liikusime kohe edasi. 8nda ja 9nda vahel hakkasid esimest korda ka mul jalatallad tunda andma. Olingi päris kaua probleemideta olnud. 9s ja viimane punkt polnud väga kaugel, küll oli aga ülesanne raskevõitu - köisredelil poomi tippu ronida ja pall 5 korda tiimiliikmete hoitavasse kilekott-korvi visata. Õnneks oli meil kaasas ju Tarzan! Kui Mihkel oli kiirelt liikunud takistusrajal, siis köisredelil oli ta veel tublim. Hops hops üles, pall 5 korda kotti ja aega rohkelt ülegi. Hämmastav! Teenisime oma kolmanda ja viimase täispunktiskoori. Enne "lõpusirget" veel viimane jalakuivatus ja viimased Alwaysid. Pehmendused aitasid, kuid siiski käis varsti minu liikumine hambad ristis olekus. Tegime Mailiga vahepeal mõnesajameetriseid jooksuotsi - tema, et und vähendada, minul oli lihtsalt joosta kergem.

Kolme istumispeatuse järel hakkasime aga finishile lähenema, tervitmas fotograaf ja filmitädi. Tegime naerusuul käest kinni hoides stardist reipamad jooksusammud, ja kuigi Madis ähvardas kohe ära surra, jõudis ta oma piinadega siiski finishisse. Punkte ja kohta meile ei öeldud, kuid pakuti suppi. Polnud just parim punane puljong, mida saanud, kuid kehakinnitus ikkagi. Toidutelgi lähedal olnud roheline present sai aga järgnevateks tundideks meie baasiks. Jäime sinna rivis magama, vasakult paremale Mihkel, Madis, Leho ja Kairiin, Maili ja Urmo sõitsid koju. Keegi meid sealt ära ei julgenud ajada ja eriti enne lõpuaktust me sealt ei liigutanud. Uinak polnud eriti mõnus norskava Mihkli ja lõõmava päikese pärast, aga väike taastus ikka. Kuulasime lõpukõne ära, saime koha teada ja liikusime linna. Muljetasime veidi ja Madis meenutas sajatades, kuidas ta sel kruusateel oma elu pärast enne kartis – autot viies oli tagasitranspordiks LandRover Discovery3, mille juht eriti raske jalaga oli olnud. See meenutas mulle eelmise aasta kanuumatka teenuspakkujat, kes ka meie eludest hoolimata selle 2 korda ohtlikuks tegi. Ma siiani tüübi peale väga tige.

14st keskmisele rajale startinud tiimist lõpetasime 5ndana. Arvestades, et rahvas kohtus stardis esmakordselt ja enamusel meist polnud mingit kogemust, väga tubli tulemus! Esikoht jäi kõigest 8 punkti kaugusele. Lõpuaeg oli paarkümmend minutit vähem, kui 24 tundi, kuid erinevalt 6st katkestanud tiimist me vähemalt lõpetasime. :) Finishis, Kautlas, ütles tädi, et haruldased on juhud, kus kuueliikmelises tiimis kõik lõpetavad.

Saturday, August 8, 2009

ELUSAD SURNUD

ERNA... OLI... RASKE...
VOODI...
(kolks)

Thursday, August 6, 2009

Tähelepanu, valmis olla...

Asjad peaks olema orgunnitud. Stuff enam vähem pakitud. Toit valmis, mida vist sai liiga palju, tervele rügemendile. Joogimikstuur segatud. Vaim valmis. Vorm... eks homme näe. :P Kella 4 aeg start Erna poole. Kell juba päris palju, peaks kiirelt magama minema. Katile ka juhtnöörid meile toetuse jagamiseks antud, nii et muud vist polegi.

Unistus on mul, kel puudub kogemus, läbida rada 18 tunniga. 12+h liikumine, 1+h puhkused, 2+h kontrollpunktid-lisaülesanded, 2h takistuste läbimine ja vastutegevus, ülejäänud puhver.

Aga... väike parem sõrm on paistes ja punane ning kange ja tuim, kuid mädanevast kohast valus. Damn :S

Wednesday, August 5, 2009

Surfilaud õhus, ehk seiklus Valgeranna moodi

Haa! Pärnust tagasi! Valgeranna seikluspark oli lahe! Tsipa detailsemalt.
Seiklema tulid Rakverest Väike Misha, mu põnnidest vend ja õde Lauri ja Lenne ning blogilugejatele juba tuttav ekstreemne energiajänku Marella, kelle Misha Põltsamaalt üles leidis. Tallinnast startisime mina ja Jaanus. Jaanus on üks tore poiss, kellega varem aastaid tööalaselt läbi käinud.

Me kõik jäime Valgeranda veidi hiljaks, kuid saime rajale siiski enne 11t. Rahvast oli üllatavalt palju. Ma polegi varem näinud, et nii sagedasti inimesi turnima vooriks. Suuri troppe aga ei tekkinud, vaid paar korda tuli võõraste taga veidi oodata. Üldiselt kulgesime oma rahvaga suht lähestikku, välja arvatud actiongirl Marella, kes esimesena startides pani nii kiirelt minema, et trossid tema järel kuumaks jäid. Lõpetas ta viimastest vähemalt pool tundi varem.

Rada oli täiesti jõukohane ja mõnus. Paljud elemendid kordusid, kuid oli ka paar mujal nägematut ülesannet. Meie tiimist ainukesena jäin mina korra julgestiga rippuma. See oli tegelt rumal viga - ei saanud jalgu rippuva köie plaadile ja käed libisesid veidi enne lõppu alla. Tõenäoliselt just seal vigastasin ma natuke oma väikest sõrme, rebides küüne ääre mõne mm lihast lahti. Õrnalt paistes ja valulik praegu (ei, loomulikult pole ma õige eesti mehena seda kohta millegagi puhastanud :D ), aga õnneks on mul hiirel sellele sõrmele tugi olemas. :D
5st rajast tegi Lenne 4, Lauri tegi 5ndast lühema ja teised said täiskomplektiga hakkama.

Järgnevaks plaanitud purjetamine jäi ära tuule puudumise tõttu. Kurb, kuid mis teha. Tegime mõne ujumistiiru ja läksime Steffanisse sööma. See pidi Pärnus kuum koht olema ning arvestades laudade täituvust, äkki isegi tõesti on. Ootasime pool tunnikest oma toite ja sõime pooled saiad ära. Põhitoitu jäi enamusel alles ja palusime kaasa. Kui mina sain neljalõigulisest pitsast kaasa 3, siis Marella vaid 1he. Ta hullab nagu "Over the Hedge" orav Hammy ja sööb vastavalt - palju ja kiirelt. Minu ühe viilu ajal oli tema alla neelanud juba 2 ja pool pizzaviilu. Aga ehk oli tal lihtsalt nii palju parem toit. :)

Steffanis toimus reisi teine verine intsident. Kohalik ettekandja kukutas maha portsu keraamikat. Üks topsik ründas oma lolli saviaju otsusega ka Marellat, kuid pidi alla vanduma. Marella, kes on nagu nais Chuck Norris, ei pidanud isegi puusa liigutama, et topsilt kõrv ära lüüa. Marella vaatas muidugi, et "ooo", ja hakkas ohvrit igast otsast näppima. Ühel hetkel suutis salakaval tass oma terava äärega Marella pöidlale pika lõike teha, kust paistis korra rohelist verd (haa, ma teadsin, et ta pole tavaline tüdruk!). Ta ei lasknud haaval ennast aga segada. :)

Käisime veel korra Valgerannas, kus osad meist ujusid. Väike Misha ja Lenne aga kibelesid koju ja hakkasime hargnema. Oli idee minna Roostale bowlingut ja piljardit mängima, aga Väike Misha keeldus ja Marella transport meie poolt oleks liiga ressursinõudlikuks läinud. Jätsime ka ise Roostale minemata, sest haigutused ronisid kallale. Olime Jaanusega vähe maganud, mina 4, tema natuke rohkem tunde. Tagasi sõites küsisin paarilt inimeselt igaks juhuks, kas piljardit tahetakse mängida, kuid seekord siiski mitte.

Üldiselt korda läinud päev. Inimesed said hästi läbi, ilm oli hea. Pilvine, kuid kuiv ja päike käis väljas. Paar üksikut piiska tuli, kuid enamus olid sel ajal nagunii ujumas. Järgmise korrani. :)

Tuesday, August 4, 2009

Oh, naised...

Magan mina hommikul õndsat und, kui pinisema hakkab Beethoveni Fur Elise. Helistab Maili ja ütleb, et ta tahaks ikkagi Ernale tulla. Gosh! Muidugi on see hea uudis, kuid pidin nüüd natuke asju uuesti ringi mängima. Varsti sai ta ka teada, et üks lihtsa raja tiimikoht vabanes. Ja oligi mul pooleks päevaks tegevust - teha tiim ka sinna. But at the end of the day jõi kõik peaaegu paika. Ma ei suutnud inimesi niiviisi killustada, et kõik rahul oleksid ja nii pidin kahjuks Kärolinile ja Arxxxile kohtade puudumise tõttu ära ütlema. Minu vabandused!
Üliraske oli ka Pärnu reisile inimesi saada. Aga mõned on koos ja homme katsume Valgeranna vallutada. :)

Monday, August 3, 2009

Luuserite EI-d ja tegijate JAH-id

Jõusaalist tagasi, väsinud, kõht täis pugitud... räägime tänasest.
Päeval tööle jõudes sain Titemammide Katilt kirja, mis pakkus kohta Erna matkale. Nad olid Mailiga pidanud minema, kuid Katile tuli kangekaelsuse tõbi kallale. Füüsiliselt, mitte psüühiliselt. Nii et selleks aastaks tema minekul kriips peal ja vaja asendajat. Kuna mu üks põhimõtetest on "use the chance" ja Jim Carrey käskis on heas filmis "Yes Man" alati Jah öelda, ei saanud ma ka Kati pakkumisest keelduda.

Kuhu ma end küll mässisin... Reedel peame läbima keskmise, 60 km pikkuse matka. Võib olla olen mina nõrk, aga mulle tundub see päris suur number. Ometi oli mul juba kolme tunni pärast huvilisi/kanditaate rohkem, kui vaja. Ühest küljest setback, kuid teisest küljest huvilistele võimaluse andja oli Maili teade, kus ta ütles ka ennast mitte tulevat. Minu jaoks on see kaotus, sest Mailil on paari aastane kogemus ja vajalikud kompetentsid. Praeguste tiimiliikmete kohalt olen ma aga mõnevõrra mures, sest mul pole osade füüsiliste võimete ja piiride ning pädevate teadmiste kohta mingit infot. Praeguse seisuga pole vist enam ka mõeldav ühine trenn. Eks näe, mis toimuma saab.

Tööd ma teha ei jõudnudki, sest teine orgun oli Pärnu (seikluspark ja purjetamine) reis. Väga raske on sinna aga inimesi saada. Sain juba 20 EI-d, millest enamus põhjusega "tööl". Ähh, kes siis kolmapäeviti töötab.

Puudutasin ka mõneti tahaplaanile jäänud Helsingi seikluse plaani. See kuhugi poole ei arenenud. Mõningane huvi on säilinud, kuid sobiliku aja ja ressurside leidmine-sättimine on keerukas, nagu alati.

Tuuli pakkus täna ka kajakimatka Hiiumaa luidete vahel. Väga tahaks minna, aga pakutud kuupäevad juba kinni. Kõik nädalalõpud on määramata ajaks täidetud. Oeh, jõudu mulle. :)

Rongiga metsas

Nii, väike uinak tehtud. See pole just tavaline, et päeval kl 6 aeg linade vahele ronin, kuid mõnus väss oli sees ja eelnev öö oli vaid 4,5 h pikk. Siiski oli seda märkimisväärselt rohkem kui Kärolinil, kelle pikaks veninud õhtu tähendas hommiklul kl 4 seiklusplaanist äraütlemist ja pikka põõnamist. Ma pole tegelt siiani märki saanud, et ta ärganud oleks. :P

Viimaseks seikluseks, me kallid fännid, oli Tsuh - Tsuhh matk, Elektriraudtee korraldatud "Pakri poolsaare tundmatu süda" (mis tsuhh-tsuhh? sellist äält teevad ju auruvedurid, mitte elektri). Tasuta. Võite vaadata kava:
http://matkad.elektriraudtee.ee/?11686
kuid üldiselt on see bs - reaalse reisiga kattumine põgus. Tähelepanu pöörake aga samal saidil sellele, et kolm sellist üritust tuleb veel. Tasub osa võtta, kuigi juba seekord oli rahvast väga palju.

Et olla fragment sellest massist, alustasin hommiku vara reisi Balti jaama, ühistranspordiga. Troll oli kolm minti graafikust maas ja vahepeal oli jõudmine juba päris kahtlane. Samuti olid mures vist teised matkalised trollis. Siiski jõudsime. Minu mõttes käis aga kõrgeltaustatud Homer Simpsoni D'OH (www.youtube.com/watch?v=wBM2KwetbAI), kui rong sõitis läbi Tondilt. Minu tunnine reis oleks võinud olla 4 minutiline jalutus! Aga samas polnud mul aimu, et tegemist pole peatumatu erirongi vaid liinirongiga.

Viimane kord, kui hommikul vara Balti jaama sõitsin, läksime linde kuulama. Ka matka alguses õppisin ära uued linnud - keegi seltskonnast teadis rääkida rasvapääsukesest ja suitsutihasest. Ka oli suurim üllatus matka algul Paldiskis, kus keegi oli oma hüti seina Lenini portreejoonistusega "kaunistanud". Paldiski on üldse kummaline paik. Isegi koerad hauguvad seal vene aktsendiga. Eestlaste osakaal pidavat olema 24%, olles vähemuses isegi rootslastelt. Kui õige see väide on, ei tea. Kahtlusenoodi säilitan, sest osade giidide info oli halenaljakas - teadsite, et Põhjasõja järel läks Eesti NSVL alla? Kamoon! Põhjasõja järel oli NSVLiiduni veel 200 aastat aega. Eesti läks Venemaa Keisririigi alla, mis nimetati selliseks sõja järgselt Moskva tsaaririigist.

Naastes teemasse - matk oli üldiselt vahva. Nägi kohti, kuhu muidu tõenäoliselt ei satuks. Midagi põrutavat ei näinud - suured kivid on ikkagi kivid ja loodus tüüpiline. Ronisime kallastel ja müttasime väikestel teedel, keegi giididet tutvustas kohatavaid taimi. XDreami rahvast matkal vist polnud, sest kõik läksid hanereas aeglaselt porilompide vahelt, samas kui üks jõmm, mina, raius end läbi võsadest-kraavidest jm alternatiivsetest ja minu jaoks kiirematest kohtadest.

Ilusas looduses oli küll vahva, kuid kohtusin ka uute inimestega. Pille, Merili ja Margit, kui ma ei eksi, oli seltskond, kellega liikusime-lobisesime tagasiteele tulles. Moodustasime nendega ka pere, kui muuseumipileti ostsime. :) Järgmisel matkal kohtume.

Kui tunnised rongireisid välja jätta, oli kogu liikumine jalgsi. Õppetund on, et veel ühe paari kuivasid sokke oleks pidanud kaasa võtta - lõpp oli juba suht ebamugav. Xdreamil on tempo taga ja jalatsid üldiselt märjemad-mudasema (sise)voordiga ning sellisele asjale ei mõtle, kuid rahulikus matkatempos tsipa häirib. Ilm oli super ja vaid mõni üksik piisk sadas, seetõttu oli valitud riietus - t-särk ja pikad püksid võsaks - väga sobiv. Varustust, k.a toitu, sai kaasa võetud parajalt. Kogemuse võrra taas rikkam. :)

Saturday, August 1, 2009

It's all fading away

Mõõn. Ei jaksa juba mitu päeva midagi organiseerida ega algatada. Ja enam ei mäleta, mida teinud viimastel päevadel. Paaril päeval enne Xdreami oli hulk tegevusi käsil, aga mis? Mäletan vaid, et kõik sujus hästi, enam vähem. Reede kohtusin Monzaga, kena ja toreda olemisega neiuga. Ratas käis hoolduses ja poest sai ostetud 5 liitrit erinevaid vedelikke Xdreami jaoks. Kõik muidugi ära ei kulunud.
Minigolfist rääkisin. Teisipäeval viidi mind Kärolini ja Kersti poolt metsa piinama - mustikatops kätte ja korjama! Ai kui hea oli kükitada. Katsusin laskumisi - tõusmisi teha aint parema põlve toel ja sain vist vasakut hoitud küll. Kuna Kerstit polnud pea kaks nädalat näinud, oli temasse kogunenud paras ports inspiratsiooni minu tögamiseks ja ega ta end tagasi ei hoidnud. :P
Kolmap oli taas samade tüdrukutega sotsõhtu, kus nimekamateks valmistatud toitudeks oli kukeseene kaste ja saiavorm. Esimene oli üllatavalt hea ja teine minu vastutuse alla kuulununa tuli ka rahuldav. :)
Neljap liigutasin end veidi rohkem ja jõudsin jõusaali. Eriti midagi teha ei jaksanud. Velo ega muud, mis mõjunuks jalale, teha ei julgenud.
Täna käis Lauri korra külas oma seiklustest rääkimas ja muud kasulikku ei teinudki.

Lõpetuseks pean andestust paluma Gerli ees, kes solvus mu liiga otsekohese ütlemise peale mõni postitus tagasi. Vabandust. Tead ju, et tegelikult oled meile väga tähtis ja kallis. :)

Monday, July 27, 2009

Tulemused väljas

Tulemused väljas! 121. koht. Aeg 6:56.16, millest 45 min trahv. "Märke-O Kanuu". see on kanuukaardi märge? Olgu, mis on, pole ma sellega nõus. Trahvita olnuksime 30 kohta kõrgemal!

Trahv on täna mulle üldse valus teema. Sain täna ka parkimistrahvi, väga ebaausalt. Selle ma kaeban edasi, kuid Xdreami oma las jääda.

Other than that oli suurepärane päev. Gitta juures Xdreami riietelt pori eemaldamine laienes full scale chill päevaks. Kannu pubis hiline hommikusöök - võtmemeistrite külastamised, minigolf Pirital, samas ujumine, Pärlis mojito + kakao... ja oligi päev peaaaegu otsas. Aga oli lõbus. Digika mälukaart sai ka lõpuks täis, peaks nüüd need mitme kuu pildid maha laadima.

Minigolf aga oli lahe. Tegime mõlemad ühe hole-in-one ka. :) Üldmängu võitsin mina, kuid mul oli ka eelis - olin eelmisel aastal seal korra käinud. Gittat lohutas kaotuse juures, et mäng oli siiski lahe.

Head ööd/päeva teile. Mind väljapressimistega terroriseeriv Kersti võiks nüüd kakaod juues põhjusetta naerma pursata, pritsides kõik täis! See oleks kõigile naljakas. :)

Xdream Elvas

Kersti käib pidevalt pinda, et tal pole enam mitu päeva unejuttu ega hommikuse kohvi kõrvale midagi lugeda. Viimastel päevadel midagi põrutavat pole juhtunud, kuid teen mingi aeg siiski recapi. Praegu aga Elva Xdreami etapist.

Äratus kella 6 aeg, Oss pidi järele tulema 7.30. Telefoni ta aga 7 aeg vastu veel ei võtnud, kuid kohale ilmus õigel ajal. Minu palvel käisime läbi kulinaaria tippklassi esindajast Räägu pesast, kust haarasin kaasa prae. Ehk mitte kõige tervislikum valik, kuid päevase energia sai kätte ja seda kiiremini kui kodus tühjast külmikust.

Reis läks hästi kuni poole maani, kui mulle meenus Ossi kiivrit nähes, et minu oma vedeles sel hetkel keldris. Oi, see oli tore avastus. Hetkel midagi teha polnud ja sõitsime edasi. Heietasime, et olime mõlemad 3-3,5 h maganud jm.

Miks selline asi maha jäi? Sest tõstsin ratta ühest autost teisele, keldrit läbimata. Laupäeval tõin ratta A&T Spordist hooldusest ja ei leidnud mõtet seda ööks keldrisse tarida.

Varsti helistas ironlady Gitta ja uuris, kas ma juba kohal. Oleksin olnud kohal, kui ma läinuks kutsutult temaga eelmisel õhtul Tartu. Aga kuna tulin Talnast, siis oli veel mõni maa sõita. Siiski kurtsin talle oma muret ja palusin tal silmad lahti hoida, kas ehk kohapeal müüakse peakaitset. Ei müüdud, damn.

Tegime Ossiga peatuse Lõunakeskuse juures, kus asuv Maksimarku kl 9 avanema pidi. Enne seda tegin aega parajaks Statoili asju ajama jalutades. Xdreami rahvast täis bensukas (nagu alati enne Xdreame) oli säravate silmadega, niipalju, kui neid unest kinnilangevate laugude alt näha oli, Kati. Ka tema sai minu muret kuulda, seistes ise samal ajal püsti oma kohvitassi najal. Kuni Kati veel oma unedriimides seikles, tegin tiiru Statoili kaubariiulite vahel ja tõdesin, et ka seal ei müüda nii kriitilist asja. Maksimarketis ka polnud. Helistamine kallitele Tartu sõbrannadele Sillele ja Sirilinile tulu ei toonud - esimene teatas, et vaevalt enne 10t ühtki kiivriga poodi avatult leian ja teine ei vastanud. Praegu kodus selgus, et Viljandi folk oli jäänud viimaseks kohaks, kus Sipsik oma telefoni eelmisel päeval nägi. Jama.

Niisiis, Tartust läbi ja olukord oli juba kergelt grim. Ma ei leidnud sel hetkel ka kedagi, kes oleks mulle poest kiivri vahetusalasse toonud ajal, kui ma rajal. Lootus, kuigi õrn, oli veel Elva kapitalistliku turumajanduse viljadel. Teele jäi Konsum. No luck, kuigi tädike ütles, et ehk teises Konsumis on. Ta üritas mulle kui esimest korda Elvs olijale õpetada, kus nende vennaspood asub, kuid ega ma suurt aru ei saanud. Minu ja tema Tartu mnt mõistel oli tõenäoliselt erinevus sees. Siiski jäi õnneks selle Konsumi silt teele ja läbi ma sealt astusin. Läbisin labürinte ahvikiirusel, tirides iga töölistädi käisest sooviga leida kiivrit. Ja ma leidsin!!! Jee! See oli päeva esimene suurvõit! 309-. krooni eest suutsin omandada tõelise rõõmu. :)

Vesisesse heinamaaparkalsse jõudes hakkasin asju valmis panema, Oss läks registratuuri. Samal ajal jõudis kohale ka Arxxx, kelle pärast ma mures olin - miks krt ta minu varasemate helitamiste ajal ikka magas, kui tulla kaugelt? Tuli välja, et tegelikult tuli ta Viljandist, mis oluliselt lähemal.

Kuigi väikeses ajakriisis, saime ettevalmistused tehtud ja kola varustusalasse. Seal tuli vastu Titemammide team, teatega, et peame kiirustama. Starti jõudsin sekundid enne pauku. Vaatasime kaardi põgusalt üle, jagasime esimesed punktid ja panime punuma. Esimene tropp tekkis mingi kahtlase veekogu ääres, millest viis üle metallkonstruktsioon. Ehitusülevaatajad oleksid küüsi närinud, nähes milline mass sinna peale ronis. Kuid kuigi kummis, pidas kolakas vastu. Au keevitajatele.

Natuke jooksu ja esimene üllatus - jõgi! Kamoon, me polnud veel ühtki punkti saanud võtta ja juba olime sunnitud vette hüp... Mõtet kauem edasi polnud mõtet mõelda ja olin juba ujumas, mõeldes samas hirmuga Samsa telefonist. Mainisin, et see jäi eelmisest korrast siiski ellu, vaatamata niiskusele? Seekord oli tal ümbes 2 kilekotti, aga ikkagi. Kanuuetapi järel ma seda rohkem kaasa ei vedanud.

Tugeva vooluga jõest üle saanuna selgus, et ka Oss juhuslikult sabas tolkneb. Läksime koos minu punkti ja sealt edasi tema omasse. Kohtuma pidime teises punktis, kus Arxx juba ees ootas - kuiv nagu tahk. Tema oli üle silla läinud, oma punkti võtnud ja ootas meid seal juba väidetavalt 5 minutit. Nojah...

Jalgsi liikumine metsas oli ok, kuid deja vuulikus mudases pokumaas tekitas minus mõtteid. Vastandlikke, segaseid, üllatunuid ja wtf again mõtteid. Mitte virsevaid, vaid selliseid ideekilde, mida võinuks edasi analüüsida, kui kätte poleks jõudnud kanuu. Kanuud olid muidugi jõe vastaskaldal...

Kanuu oli seekord mulle hoopis aukartustäratavam asi. Eelmisel korral käisime ju ümber. Seekord mitte, kuigi võimalusi oli. Huvitav oli, et kanuukaart oli eraldi ja punkte märgitud polnud - seda pidime ülesande kohaselt ise tegema. Mida kohtunikud meie kaardimärgistamisoskusest arvavad, saame vist teada hiljem, kuid ise valisime parimaks viisiks silmad kinni panna ja vaadata, kuhu käsi pastakaga maandub.

Punktide leidmine polnud probleem - kõik olid kaldal nähtaval. Kuid vürtsi lisasid limbopuud. Iga 100 m tagant tuli paati pikali visata ja okste ning ettelangenud puude alt läbi sõita. Välja tõstsime kanuu paaril korral. Üldiselt olin mina ettepanekute, mis sisaldasid endas ideed kanuud rägastikest ümbes vedada, vastu. Küllap mängis rolli soov mitte sisseminekul ümber minna. Seetõttu võitlesime end läbi igasugustest tihnikutest. Viimaste kõrval pidurdasid hoogu ka mõned ummikud. Mõnest saime läbi lihtsalt, mõnes kaotasime kohti. Aga üldiselt sujus. Oss oli taas väga hea tüürimees. Meie Arxxxiga vahetasime esimesi kohti vastavalt vajadusele. Oss nägi kuskil kaldal korraks ka meie sõprustiimi Titemammisi, kuid kahjuks jäi see kogu päeva viimaseks nende kohtamiseks. Sooviks teada, kuidas neil läks.

Kanuu lõpus oli rõõmustav näha, et olime ikkagi võistlusel. Hinnanguliselt öeldes olime kuskil keskel. Aga alanud rattaetapil kaotasime palju. Me ei teinud suuri vigu, vaid algusosas ühe liigse ringi ja joogipunktis tegime 2 korda sama vea, kuid liikumistempo oli aeglane. Ka mul ratas kohe üldse ei sujunud, välja arvates mäest alla minek. :) Punktid siiski said võetud ja midagi märkimisväärset enne taas jõest üle ujumist ei juhtunud. Järgnenud lisaülesanne oli aga raske - planeedid järjestikku laduda. Phobos jm taevakehade kohta teadsin, et need kuud (poleks uskunud, et põhikoolis parema jutustuse nimel tehtud endalagatuslikust uurimustööst nüüd veidi kasu tuleb), aga Snickers?! :D Enivei, kulutasime nuputamise peale taas liigselt aega ja tegime 4 viga - 4 ringi 25 kilose plaadiga. Oss, kõva mees, tegi 2 ringi, peale mida tal väike janu tekkis.

Joogipunktist-rattaalast läbi ja taas punkte võtma. Veidi enne viiamst rattapunkti sõitsin läbi mingist august, mis raputas kogu keha läbi, kaasa arvatud põlve. :S See oli valus ja valulikke momente tuli edasi vändates veel. Ratta lõpp saabus varsti ja see mulle meeldis. Joosta ma huvitaval kombel isegi sain. Ujumises ma polnud kindel, meenutades Viitnat. Üleüldse oli ujumine üllatus, eriti veel mittekohustusliku vestiga. Kas pole mitte ametlikult kanuu, ratas ja jalgsi, pluss rull Aakatel? Mitte et ma viriseks, üllatused on huvitavad, aga kui ujumisest nii sage tegevus on saanud, ehk mainiks seda edaspidi? Praegu on kahel viimasel üritusel olnud, et saad märjaks, kuivad peaaegu ära, ja siis peab uuesti märjaks saama.

Ujumises kaotasime ka palju kohti ja aega. Arxxx, kes ujus pükstega, oli eriti aeglane ja Oss, kes ujumist kartis, sulpsas ringi kõige kiiremini meist läbi. Mina ootasin Arxxxi, puhkasin ja nautisin sooja vett. Lõpuspurt finishi poole oli raskendatud Arxxxi krampi tõmbavate jalgade pärast (meenus WinterXdream), kuid me ikkagi liikusime. Viimase lisaülesande, milleks oli croquet, võtsin omale. Pallid läksid läbi 5 värava üllatavalt hõlpsalt ja õige pea saime kuulda finishipunkti piiksu. 6h ja 11 minutit. Ise oleme rahul. Polnud nii kurnav kui öine etapp ja püsisime vähemalt pool võistlust suurema massiga koos. Oss koos Arxxxiga tegi väga kiiduväärt kaardilugemist ja mina olin nagu ikka lihtsalt ilus olemiseks kaasas. Inglite vaste ma muidugi ei saa, veel. :)

Hernesupp oli hea, saiake ka, ja minema me läksimegi. Oss, räpane loom, ei tahtnud taas sauna minna. :D Okei, tegelt ta tahtis asap koju jõuda ja ma väga teda veenda ei üritanud - üle 200 km raske koti ja rattaga koju minna peale Xdreami läinuks lõdvestava-taastuva trenni piiridest välja. :)

Mõningase analüüsi tulemusena leian, et meie tiimil on üldjoontes arendada ainult 5t asja - jooksu, rattasõitu, kanuud, ujumist ja kaardilugemist. :) Kiiruses, täpsuses, vastupidavuses. Ka pean ma vist minema hankima ilusaid seksikaid liibukaid ja matkasaapaid, sest nagu kevadisel koolitusle räägiti - tõesti hakkavad tossud märjaks saades ebatasasel pinnasel jalas ära painduma.

Nii, pikk lugu taas üles kribatud. Ehk jäi mõni mõte väsimusega välja - lisan selle siis kommentaaridesse hiljem. Nüüd aga puhkama, et homme Gittaga pesupäev teha. :)

LISA:
Need mõtted, mis eile meeles polnud:
-meie pühal üritusel oli sabotööre. Ühed olid Arxxxi saapapaelad, mis pidevalt lahti läksid. Teised olid parmud ja mingid värvilised suured kärpsed. kellele ma väga maitsesin.
-...aga oli ka toetajaid, nagu ilmataat. Ilm oli väga hea, kuigi ehk kohati päris palav. Tagasiteel olevat vihma sadanud ajal, kui ma tunnikese või nii autos magasin.
Ka selgus, et Kati tõigi meile Belgiast hüpertruper energiashoksi. Ainult kuna me rajal ei kohtunud, leidis see teised organismid, mida toita. läks vähemalt asja ette :) Kati kutsub mind ka kuhugi rattamaratonile, aga vist pean ei ütlema. Selleks peaks uued rehvid vaatama ja pealegi pean vigisema jälle põlve üle. :S

Thursday, July 23, 2009

Jätk

Lubasin esmaspäeval kirjutada, mis pühapäeval toimus, aga polnud mahti. Tegime Gittaga sotsõhtu, mille käigus ülihea küpsisekook valmis. Teisipäev oli ka väsitav (kolasime linnas vahel toreda, kuid ülipirtsaka ja -jonnaka Gerliga) ja õhtul hoopis kodunt väljas õhtu. Eile kukkusin rammestunult voodi ja jäin magama. Nii et alles nüüd proovin meenutada, mis veel pühapäevast meeles.

Päike ajas taas kl 8 üles ja hakkasin ringi kolama. Hommikuks oli plaanitud ka seikluspargi külastus, kuhu inimesi kaasa värvata üritasin. Lauri koos vennaga oli nõus tulema. Neid ja teisi oodates veetsin aega burksiga, mis oli päris halb maitseelamus. Sel ajal tegin ka ühe kohutava vea - hüppasin üle aia ja maandudes sai parem põlv haiget. Põlv tuleb veel jutuks.

Lauri ja ta vend Rain lõid raja ette jõudes põnnama. Marii ja Tuuli olid tublid ja läbisid 2 rada. Mina tegin kohe esimesel rajal põlvele veel haiget ja jätkamiseks oli vajalik Fastum geeli toping ning põlvetugi. Igatahes oli see ning ülejäänud päeva pingutus karuteene. Oleks mul mõistus peas, jääksin ka pühapäevasest Xdreamist kõrvale, sest põlve staatus on "täpe". Aga ei, lõpuks on Xdreami nädal käes ja sealt puududa ei taha.

Viimasele seikluspargirajale läksin üksi. Kahel või kolmel tasakaaluelemendil oli täitsa hädas ja "roomasin" need läbi. Lauri ja Raini õpetussõnadest, kuigi kumbki polnud rajal käinud, puudust ei tulnud. Arvan, et see rada oli raskem kui Nõmme ja Otepää.

Ootamatult pikaks veninud seiklusrada läbi, jätkasin plaaniga tsipa ujuda. Tuuli oli samal ajal purjelauaga vees ja pakkus sõita. 5-6 korda ma muidugi kukkusin, aga üllatavalt kiirelt oli purje poom käes ja ma liikusin... mere poole. Tuuli karjus järgi, et ma pean tagasi ka tulema ja kui ma ei oska, lase puri alla! Ega ei osanud küll ja lasin alla. Keerasin aluse ringi ja hulpisin maa poole tagasi. Mõne korra veel proovisin sõita, aga põlv andis tunda ja loobusin. Surf oli siiski lahe ja millaski peaks veel sõitma.

Järgnes Lauri ja Raini ekskursioon. Parim punkt oli mingi vaatetorn. Kuigi võrreldavalt kõrge vanade piirivalvetornidega, oli see tsipa erinev. Treppide asemel oli sel redelid! Ei midagi ületamatut, aga oolistanuksin seal olla terve põlvega ja seiklusraja ning purjelaua väsimuseta.
Mõningase tiirutamise järel jõudsime nende uhkesse maakoju, kus sain rikkaliku pidusöögi ja mõnusa sauna osaliseks! Tänud neile, see oli äge! Kogu õhtu oli lahe. :)

Viimane pingutus oli veel linna sõita. "Raske elu Eeva" ja Elina olid teise auto leidnud, aga õnneks ühines reisiga Rain, kellega vesteldes ärkvel püsisin. Tallinna jõudes oli vihmasadu nii suureks paisunud, et Vabaduse pst oli muutunud jõeks. Poole rattani loikudest saime siiski läbi, nähes ja tehes ise autost kõrgmaid veeseinu. Ühes selvu parklas olid vee äravooluaugud hoopis poolemeetristeks purskkaevudeks muutunud. Mitte imestunult nägime ka üht juhtunud liiklusõnnetust.

Väga lahe reis oli. Õpetus, et jää oma otsustele kindlaks, sai taas kinnitust. Ainuke pisike kahjunoot on, et Mariat laagris ei kohanud.
Järgmisel korral olete teie ka seal, eks?

Monday, July 20, 2009

Stick to the plan!

Jep, ikkagi läksin reedel Roostale ja oi mis pidu ja pillerkaar sellest kujunes! Millest kohe alustada?

Reede õhtu oli tegelikult paha tuju. Miski nagu ei sujunud ja kui ma poleks oma hinge Elinale ja Kristiinale maha müünud, oleksin koju jäänud. Omaette podisedes käisin võtsin Elina peale ja sealt pealt läks juba Elina positiivsuse mõjul paremaks. Järve selvust toitu krabades (mis iganes poolest sellest Roostal sai) kontakteerusime erinevate osapooltega. Selgus, et grillimine on keelatud ja et ühe neiu võiks linnast veel kaasa krabada. Kenaks ja lõbusaks kaasreisijaks sai Eeva, kelle me pooljuhuslikult suht lihtsalt kuskilt Kopl..., vabandust Kalamajast, üles leidsime. Väljanavigeerimine nii lihtne teedeehituste tõttu polnud. Meid see väga ei morjendanud, kuid Kristiina ootas meid kannatamatult Pärnu mnt ääres bussipeatuses seksikalt jalga kõigutades.

Mis juhtus siis, kui Kristiina ka käes? Ma sain meelemürgituse. Auto täitus 100ks kilomeetriks mingi vadistamisega, millest ma õnneks-kahjuks ühtki sõna ei mäleta. Samas oli see kas hüpnotiseeriv või mõnevõrra huvitav, sest ma ei meenuta ka erilisi vaimseid piinu.

Roostal olid autokohad ammu kinni ja nii saime koha paksult täis tee äärde. Sealt sai alguse ka minu heroiline akt - Eeva väga suure koti tassimine lavaplatsile. See oli RASKE. Pärast tõstsin 100 aastase männi juurtega liivapinnasest välja ja see oli käkitegu võrreldes Eeva kotiga. Ma ei tea, kas ta vedas kaasa tinast lina, kullast purje või betoonist bikiine, aga põhiasi oli, et teenisin terveks nädalavahetuseks plusspunkte ja kanditerisin poolele ta alkovarudest. :)

Kuna alkot oli, siis hakkasime seda kohe reedel kiiresti vähendama. Isegi mina. Pidu oli tore ja tiksusin magama 5 aeg.

Auto, kus magasin, oli selles mõttes ebamugavas kohas, et hommikul 8 hakkas päike sisse paistma ja kütet maha keerata ei andnud. Ajasin end püsti ja läksin kondama. Sain 100 m lonkida, kui üks neiu appi kutsus - tema auto kõrvalistuja aken oli alla kukkunud. Mälusoppides meenus aastaid tagasi endal juhtunud õnnetus, kus Audi 90 Q aken trossi katkemise tõttu enam üles ei tulnud. Seetõttu oli väike aimdus lahenduseks. Aga - kuigi leidsime kruvika laenuks, ei õnnestunud mul polstrit lahti rebida. Läbipaistvat kilet ka saada polnud ja nii läksid Karmen ja Triinu(?) Haapsalusse autoteenindusi otsima. Mina seadsin sammud surfi ABC koolitusele, meenutades samas Chrysler Voyager kvaliteedi kurikuulsust.

Teooriakoolitus oli abiks. Selle järel tahtsin minna maastkumängule, aga meie seltskonnast polnud keegi nõus. Igav mökude kari, eks! Pärast nägin kellegi käest orienteerumiskaarti, ja seda enam olin pettunud, et tiimi ei leidnud. Pettumus oli, et ka reklaamitud esmaabikoolitus oli bluff, kuid vähemalt tulid toredad tädid Nivea telgist mind määrima. Minu päikesepunetus pidi olema ohtlik ja olevat viimane hetk panna peale nende megasuperhüperultra päikesekreeme.

Siis ma väsisin ära. Auto juurde kõndides oli taas paar masinat liivas ukerdamas, ja üllatus-üllatus - üks neist tuttav Voyager. Vaesed neiud... it's one of those days... Nati kaevamist ja ukerdamist teiste meestega ja masin sai taas rajale. Klaasi olid nad üles saanud - vahelepressitud puukiilud hoidsid. Oligi tross katki.

Päike oli natuke nurka korrigeerinud ja nii sain talutavas olukorras paar tundi magada. See oli hea. Õhtuhakul astusin läbi ka lohe ABCst. Mis edasi sai, ei mäleta. Mingi hetk kohtusin juhuslikult kunagise töökaaslase, ühe eriti ilusa ja toreda neiu Kristiinaga, teisel hetkel käisin pesemas, ülejäänu aja hängisin seltskonnaga ja mekkisin pakutavaid vägijooke.

Öösel väsisin ära. Peaaegu samal ajal, nagu praegu. Ning nagu praegu, läksin ka siis tudile. Pühapäev oli ka lahe, aga sellest homme. Head ööd, lapsed.

Friday, July 17, 2009

Magada või ujuda?

Arvake, kas puhkeasin eile? Muuuiidugi! Selle asemel, et ärajäänud sotsõhtu ajal magada, sõisime Viitnale ujuma. Kaaslasteks olid taas Kärolin ja Kersti, ning Regina. Regina on ka väga vahva ja südikas neiu.

Vesi oli väga soe, ilm mõnus. Pikka sulistamist siiski ei teinud, sest tahtsime varakult koju puhkama jõuda ja aeg niigi lippas.

Põlv andis vees tunda ja harva ka maapeal. Jama. Xdream juba järgmisel nädalal.

Täna õhtul reisime Roostale purjelaagrisse. Ma pole kindel, kas see üritus mulle sobib, but one way to find out. :) Pigem lähen sinna inimeste pärast. Seltskonnast kaks inimest Kristiina ja Elina - tulevad vist minuga. Ma juba sain üllatunud Gittalt pragada, umbes et "mis mõttes sul nii palju toredaid naistuttavaid on?", aga siiski pean juba klisheeliseks minnes nentima, et nii Elina kui Kristiina on ka lahedad lõbusad, ja loomulikult kenad, neiud. :)

Ahaa, leidsin Gitta kommentaari, tsit: "huh, Sul on ikka palju naistuttavaid :D ja kõik on hüper/super lahedad ning toredad". Vastuseks - ei ole palju ning nii mõnedki on hiljutised tutvused. Käin vabatahtlikult läbi vaid heade inimestega ja seetõttu nad siia blogisse satuvad, nagu sina. :)

Avastasin, et ka Marella peab põnevat blogi. Seal kirjas tema nägemus Otepää reisist. Ma ei tea, kas ta lubab levitada, aga...:
http://mmarellablog.blogspot.com/
Kui tal avaldamise teemal vastuväiteid, teenin kindlasti muhu ja korjan lingi ära.

Alustasin ka paari uue seikluse orgunni. Lähemalt lähiajal. Kommentaarides võite muidugi lunida, et ma need juba praegu avaldaks. :P

Wednesday, July 15, 2009

Vana siga, sada viga

George Carlin küll väitis, et vanainimese elu on lahe, aga ega ikka nii väga ole küll. Täna Marellaga ratast sõitma minnes tuli uus häda vana asjaga. Vasak põlv, mille ma eelmise aasta Ülemiste jooksul nässu keerasin ja mille pärast ma vahel põlvetuge kasutan, hakkas kohe rattasõidu algul valu tegema. Kunagi varem pole ta velol ega rattal tunda andnud, isegi siis, kui joosta pole saanud. Nüüd vastupidi - esmaspäeval olin suht taastunud Pühajärvest ja joosta oli hea. Eile oli hoopis puhkus, kui väike turnimine unustada. Aga täna... ahh, mis siin ikka - vanainimeste rohi Fastum Gel peale ja homme midagi ei tee. Nagunii peaks homme tore sotsõhtu tulema.
Teine mure oli rattaga. Peale Xdreami teine vist rooste läinud ja tegi väga koledaid metalseid hääli. Enne järgmist etappi peab ta kindlasti hooldust saama.
Meeldivalt vaimustas mind aga taas Marella. Sõitsime Nõmme asfalti- ja metsaradu umbes poolteist tundi, aga tema väntas mägesi ahmides. Ja enne seda oli ta rattaga Pirital käinud! Vaata aga vaata millise imetlusväärse tutvuse olen saanud. :P
Üritasin täna päeval ka doonoritilgakesi anda, sest täna sai 2 kuud täis. Aga arstitädi kiljatas mu crashi-põlve nähes ja ajas luuaga uksest välja. Tagaselja kuulsin mingeid keerulisi ja tarku sõnu, millest võis järeldada, et mu veri võib praegu mingit solki täis olla ja nemad on väga valivad. No jah, mis siis ikka. Vähemalt anti ilusti Viru keskuse tasuta parkimise tempel ja oli näha vahepeal toimunud arengut - paberlehtede täitmine on asendunud arvutiankeediga. Lahe.
Homme hakkab Roostal purjelaager. Kuulsin, et üks hea sõber, kes seal pidanuks olema, sattus teatud osapooltega konflikti ja ta ei mõtlegi sinna nägu näidata. Olen nüüd ka kahevahel, kas minna või mitte. Nõuanded kommentaarides oodatud.
Oki, peaks hakkama alla andma kinni vajuvatele silmadele. Tänases õhtupalves ma aga Kersti eest ühtki palvet täna ei loe - nagunii tema nakatas oma põlvevalu mulle! :P

Kui puhata ei mõista...

Eilse peksa saanud tunde (lihased-kondid andsid nädalalõpust tunda) kõrval nägin ma esmaspäevase crashi järel vastavalt ka välja. Unevõlg muudkui paisub ja töölt koju oleks hea meelga raudteeperves uinaku teinud. Aga ilm oli nii kena, et pidi outdoor tegvust leidma. Konsultatsioon vastupandamatu seltskonnaga, Kärolini ja Kerstiga, kandis vilja ja õhtul toimus taas väike väljasõit. Seekord avastasime Jägala juga (looomulikult oli mul poolsandina joa alla ronida), Maardu mõisa ja -linna, rallisime niisama ning üritasime Kärolinil tähtsat otsust teha. Silmi maha lüües ja punastades tuleb tunnistada, et käisime taas linna kuumas kiirtoidupunkris, seekord Staabis. Kugistasime pelmeene ja sai vist terve kuu soolavajadus rahuldatud. Taas tore õhtu.
Kurvaks uudiseks on, et Kersti on nüüd lombakas. Vaatamata varasematele õpetussõnadele ajas ta oma jonni ja pingutas esmasäeval joostes üle - tulemuseks on haige põlv. Tean täpselt, mis tunne tal on. Kummaline muidugi, sest ülekoormust ei tohtinuks olla, pinnas oli pehme ja distants polnud jalustrabav. Aga juhtub. Soovige talle kommentaarides edu paranemisel. :)

Monday, July 13, 2009

Crash!

Blogi lõpetades kutsus Renis jooksma. Oi ma olen väsind ja ei viitsinud, aga ei saanud ei öelda. Kutsusin Kersti ka ja sõites Renise juurde mõtlesin, et äkki ma homme kahetsen seda otsust. Kohati oli peksa saanud tunne - mõned lihased andsid tunda, põlved, väsimus, põlvetugi ununes maha. Kui ma oleks järgnevat teadnud...

Start venis, sest ootasime Virxi ja Kairiini. Nad tahtsid nii väga läbi tulla. Nende saabudes selgus, miks - neid oli südametunnistus piinama hakanud (nagu eelnevatel aastatel, ei olnud neil mu sünna meeles, nagu ka Renisel) ja toodi kink. Kink oli lahe. See oli galerii meie kambast, kes katapuldil käisid. Väga vahva, tänud!

Enivei, kui lõpuks jooksma saime, hakkasid muidugi mu vanuse naljad lendama. Tegin ise ka enda üle nalja, et vanadusega taiplikuse ja mälu probleemid ning... jutu krooniks käisin haledalt külili. Kontektsis vaadates oli see supernaljakas - vanamehel jalad ka ei kanna enam! Oma mätta otsast nii tore polnud. Üleni konkreetselt mudane, märg ja verine. See muidugi ei takistanud edasi jooksmast - olime vaid ju mõnisada meetrit liduda saanud. Muidugi sai nüüd veel rohkem minu üle nalja tehtud, a la et küll ma olen nüüd kõva mees, tõeline ekstreemikas, praegu teen mängin vaprat, pärast kodus nutan... :D Aga Renis ja Kersti on väga head sõbrad ja nendega on töganalja väga hea teha, ka enda üle. :P

Jooksime võib olla tsipa vähem, kui muidu. Aga mitte liiga vähe. Vedasin meid Nõmmel ka kahtlastele kaldaradadele, mis lisas veel ekstreemi. Kui korra soojaks saanud, oli eelnevatele päevadele vaatamata üllatavalt hõlbus joosta. Nõmme on ikka väga lahe kant, vähemalt kuni seal avastamist on, ja seltskond ei saaks parem olla.

Kui kukkumine ei olnud valus, oli see üllatav ja mõnevõrra ebaõnnelik. Ma libisesin tavalise kruusaraja augu kalda mudakihil ja kukkusin paremale. Veidi taga tulnud Kersti peaaegu kukkus peale. Mul õnnestus katki saada parema põlve väliskülg ja reie ülaosa, mõlemad küünarnukid ning pihupesad, pls mõned pisimarrastused. Üllatavalt ohvrirohke, aga lühikesed püksid ja T särk, pole imestada ka. Praegu kisun naha alt kivitükke. Mõnevõrra ebamugav tegevus.

Lõpetuseks, ma pole kunagi varem käinud verelõhnalise dushi all. Päris... uudne kogemus. :D

Muide, viimane info Marellast on, et ta on tasapisi aga jõudsalt kisa traumast taastumas ja imetleb oma uusi ja huvitavaid sinikaid. Päris põnev, mind ka huvitab, kuidas näeb välja verevalum kõhul. :)